LAPSED LENDE MARI JOHANNA

lasteaiandusest, aga seekord ainult head

15. september 2018

Kuna nii paljudel blogijatel on sama vanad lapsed, siis on viimasel ajal väga palju lasteaia ja sõimerühmade juttu võimalik lugeda. Kuidas keegi kohaneb ja mis takistusi harjumisel ette tuleb. Minul on nüüd kaks lasteaialast, aga Marist pole eriti midagi kirjutada, sest tema on ammu harjunud. Tal on vaja ainult iga hommik uhket kleiti, et teised saaksid “Vauuuuu, Mari! Kui ilus kleit!” õhata ja kui see tingimus on täidetud, läheb ta suhteliselt hea meelega lasteaeda.

Lende viisin ma alguses Mariga samasse aeda (sellest kirjutasin SIIN), aga ma sain seal kohe aru, et see ei ole koht, kuhu ma oma last jätta suudaksin. Saate ju ise aru, et ma olen väga kauge inimene “kanaemast”, aga kui juba mina last kuskile jätta ei taha, siis peab olukord üsna nadi olema. Kuigi jah, Kardo käis lastevanematekoosolekul ja seal olla räägitud, et nüüd on toitlustajaga asjad paremaks saadud ja lapsed saavad isegi normaalsel ajal süüa. Sinna aedikusse on ka üks suvaline plastikust liumägi lohistatud (hmm, siin kommentaariumis kõik kinnitasid, et lasteaias ei tohi olla “tavalised” asjad, et spets tellimusega jne? ei tea, see on küll see tavaline 30€ plastikjunn, mis enamikel koduaias on), aga muid edasiminekuid ma seal rühmas ei tea. Ja isegi kui see mänguväljak oleks seal täis kõike uut ja huvitavat, siis ma ei saanud üle sellest tundest, mida Olga oma postis kirjutas: “Olgu mis on, aga palgatud inimene mitte kunagi ei hooli mu lapsest niimoodi, et mulle piisaks. Ma jällegi pole varem elanud illusioonis, et kõik peaks mu last armastama, aga siiski oli see tõeline külm dušš.” Mul ei tekkinud seal esimeses aias õpetajaga mitte mingisugust tunnet, et voh, siin on mu lapsel hea ja äge, vaid pigem ok, see naine on ilmselt võimeline neid lapsi elus hoidma, kuni ma järele tulen.

Lugesin veel Lilli postitust sellest, kuidas tema majas on lasteaiandusest väike tagasilöök tulnud ja jälle tekkis tunne, et issand, ma ei suudaks sinna oma last tagasi viia, arvestades kõike seda, mida Lilli välja tõi. Eriti see osa, et õpetajad rõhutavad mures emale, et tema lapsega on väga keeruline ja vajab niiöelda erikohtlemist (oli näide, et teised lähevad ise magama, samal ajal kui üks inimene tegeleb tema lapse magama panemisega). Seal oli neid näiteid veel, mul ei tule kohe kõik meelde, eks lugege ise, aga mulle jäi kogu sellest postitusest nii negatiivne tunne sisse, nagu last tembeldataks teistest halvemaks ja vanemat “süüdistatakse”.

Seda enam olen ma lihtsalt nii tänulik, et ma sain Lendele ka Hellikusse koha. Nagu te mäletate, siis kõigepealt alustas seal oma lasteaiateed Mari. Alguses viisime ta kaheselt, aga ta ei olnud siis valmis ja ega me ei viitsinud väga järjepidevalt teda harjutada ka. Umbes 2.5 aastaselt hakkas ta pidevalt kohal käima ja nagu te teate, siis Mari ei olnud just kõige tavalisem laps. Mitte KUNAGI ei kuulud ma ühtegi etteheidet, et issand, teie laps on nii või naasugune. Neil oli rühmas veel lapsi, kellel oli näiteks raskem lõuna ajal magama jääda, kas sa tead, mis nad tegid? Tassisid omast kodust vankreid aeda, et neid lapsi mööda hoovi ringi sõidutada, et neid magama saada. See tuli meil õpetajatega alles nüüd jutuks, et Mari ja paar last nii tihti magama jäid. Ma isegi ei teadnud seda toona! Ei kujuta ettegi, et nad oleks mulle tulnud ette heitma, et teate, meil on teie lapsega väga raske, kuigi neil võis kindlasti olla.

Väike Mari muusikatunnis 2017. märtsis.

Mari polnud üldse harjunud reegleid järgima, turnis igale poole, ei kuulanud sõna, tahtis plehku panna, ei viitsinud ise süüa ega riidesse panna, vajas magamajäämiseks “spets abi”. Peale selle ei olnud tal alguses isegi mitte plaani hakata potil käima. Issand, ta oli vist alles mingi 3.5 kui see juhtus, kui mitte vanemgi. Ja me ei saa seda ka ära unustada, et ta ei osanud rääkida, mis muutis ta ärritunuks ja raskeski arusaadavamaks teistele inimestele. Võiks eeldada, et kasvatajad unistavad päevast, mil selline taak nende rühmast ära saadetaks, aga vastupidi. Kasvatajad tundsid ise huvi, et mida eripedagoogid ja eksperdid meile soovitanud on, et nad saaksid ka lasteaias neid samu asju teha. Ise pakkusid ja tahtsid aidata. Nad oleksid võinud ju ka öelda, et jah, kui teile nii soovitati, siis viige aga.

Kui meile öeldi 2a tagasi., et Mari on tasandusrühma liiga “alaarenenud” ja vajab hoopis arendusrühma, kus on max 7 last, kes kõik mõõduka, raske või sügava intellektipuudega last, siis ma tundsin küll, et ma suren jalapealt ära. Mulle tundus, et ta nagu areneb ju kenasti edasi, toona hakkas juba sõnu tulema ja ta suutis ennast aina rohkem väljendada ja siis selline “pauk”. Uurisin toona neid arendusrühmasid, ainukene vaba koht oli aias, kus peale Mari oleks rühmas olnud ainult üks rääkimisvõimeline laps, ülejäänud väga raske puudega. See ei tundunud mulle üldse õige koht, kuhu Mari viia, aga sealt kinnitati, et nii väike ei tahagi teistega suhelda, ainult õpetajatega ja seal tegeletakse lastega väga palju ja… Ütleme nii, et ma olin maksimaalselt segaduses, et mida ma siis tegema peaks? Siis ütlesidki mulle Mari õpetajad, et ära teda ikka sinna pane, jäta ta meile (kuna Maril on oktoobris sünna, siis sai ta sõimes aasta kauem olla, kõige suurema lapsena) ja jällegi pakkusid nad välja, et las eksperdid annavad neile ka näpunäiteid ja küllap saab kõik ka ilma arendusrühmata korda.

Mari sõimes õues mängimas. Muuseas, nad käivad seal pea iga ilmaga õues, ei ole see, et ah täna jahe, ei hakka minema. Lastel on vahetusriided olemas ja minnakse alati.

Ma olen sellest korduvalt rääkinud, aga see Mari suure puude määramisel mängis suurt rolli see, et 2aastane, rääkimisvõimetu laps, lükati üksi kuskile ruumi, kus ta pidi mingeid harjutusi täitma. Ütleme nii, et ta läks paanikasse ja nuttis ja ei teinud midagi, sest ta teadis, et ma olen ukse taga. Kraapis ust ja nuttis. Tulemus – iga arst kirjutas paberile sama: et Mari on kontaktivõimetu, agressiivne, ei loo silmkontakti, ei täida ka kõige lihtsamaid käsklusi. Ikka veel meenub, kuidas üks Tallinna soovitatuim logopeed ütles mulle, et tema küll lubada ei julge, et kas Mari üldse kunagi rääkima hakkab.

Saate aru jah. Minu laps. Jah, ei osanud rääkida, aga muidu nii tubli ja armas ja tore ja… nii sügava puudega, et ehk ei hakkagi rääkima? Ütleme nii, et see ei olnud mulle vaimselt just kõige lihtsam aeg, seda enam, et ma olin ju rase kah. Ja päriselt, kõige suurema julgustuse sain ma just Mari lasteaiast. Jah, mulle olid teisedki öelnud, et “ah, mul tuttav hakkas ka hilja rääkima, ei ole tal häda kedagi”, aga õpetajad nägid ju Mari tihti ja igapäevaselt ja nii nad mulle kinnitasidki, et kõik saab korda. Et võib-olla on see korda saamise tee natukene keerulisem kui enamikel, aga ma ei pea istuma ja mõtlema, et mu laps ei hakka kunagi rääkima.

Lapsed tegid rühmas ise küpsisetorti. Vaadake, kui pisike Mari on, appii 😂

Võeh, mul on praegu vastik isegi seda kirja panna, sest mul tahab natukene nutt peale tulla, aga no see oli päriselt nii raske ja mul oli lasteaiast nii suur tugi. Ja kõik see oligi see, mis minu vaimusilmas sõimerühm on. Ja kui ma nägin seda Mari uue aia sõime, siis see oli tõesti nagu Swisshotellist hallitavasse telki kolimine. Jah, ma teen võib-olla liiga ja mis ma selle ühe päevaga ikka nägin või tundsin, aga oma sisetunnet ma ju petta ei saa ja tõesti olid need kohad ja inimesed nagu öö ja päev.

Ja kui ma sain teada, et ma ikka saan Lende Hellikusse, siis see oli nagu mingi taevane kingitus ja joppamine. Et just sama päev üks ema oma koha üles ütles (ja muuseas ise ka kirjutas, et kle helista aeda, ma ütlesin täna koha üles!) ja Mari kunagine kasvataja ka soovitas direktorile helistada, et ehk see koht veel on vaba ja kui ta ütles, et on, siis…

Lende on muidugi täitsa teistsugune kui Mari – näiteks on ta palju kaisukam ja selline memmekam(?) kui nii võib öelda? Et kui Mari oli selline, et tema ei karda midagi, siis Lende on uutes olukordades pigem umbusklik ja ettevaatlik. Ja mul oli nii hea meel näha, et kui me temaga Hellikusse läksime, siis kohe võtsid õpetajad ta sülle (muuseas, tal samad õpetajad ja sama rühm, mis Maril oli) ja hakkasid kohe temaga ka tegelema, et ta tähelepanu võita. Vist vedas ka, et Lende sinna suuremate rühma sai, sest nemad on seal kõik harjunud käima ja ei ole seda hommikust nuttu, nagu teisest rühmast kuulda võib hommikuti. Ja nii oligi, et juba teine kord, kui Lende aeda läks, siis prooviti teda magama ka saada, sest tal tundus seal kõik ok olevat ja saingi kella ühe paiku pildi:

Küsisin ka, et kuidas nad panid, sest kodus meie oleme tema kõrval lebanud, üksi ta naljalt ei jää. Õpetaja ütles, et lebaski ja hoidis kätt tal kõhu peal ja nõnda ta suht kiirelt magama jäigi. Ei mingit “issand, ma pidin siin ainult teie last magama panema!” nagu Lilli blogist lugedes mulje jäi.

Hommikuti küsime, et tahad lasteaeda minna? Vastab jaaa-jaaa-jaaa. Iga päev kui järele lähen, siis öeldakse, et Lende oli nii tubli ja tegi kõike ilusasti kaasa ja ei olnud tal ühtegi probleemi ega muret. Vahepeal pannakse meie rühma FBi pilte ka, et need on veel minu meelest eriti ägedad. Näed, et nad teevad seal lahedaid asju ja lastel on tore. No ma ei tea, ei tuleks kodus selle pealegi, et Lendega kartulit võtta näiteks :D Et jah, väike vahe, kas ma oleks Lende eelmises lasteaias aastaks kuskile 2×2 meetrit tühja aedikusse jätnud õueaega nautima, või… seee…

Ma ei hakka siin postituses isegi langema sellesse vaidlusesse, et kas kahene peaks üldse käima lasteaias ja kui jah, siis mis eranditega jne. Ma tahan lihtsalt öelda, et mõni lasteaed on küll selline, et sinna panekski lapse ainult viimases hädas ja suure murega. Aga mõni on selline, nagu Hellik. Et no absoluutselt ei teki seda tavalist emasüümekat, et ah, me siin “istume kodus” ja viime lapse eest ära aeda vms. Pigem ma tean, et tal on seal tore ja huvitav ja minu süda on rahul.

Iga päev ei vii ka. Teeme nii Marile kui Lendele mõlemale ühe lasteaiavaba päeva, aga mitte samal päeval, et mõlemad lapsed saaksid veel vahelduseks “ainsa lapse” tunnet nautida. Lende on seda ju ennegi saanud, aga Mari eriti ju pole nii, et Lendet ei oleks ja et saaks emme-issiga kahekesti teha, mida on ka kindlasti vaja. Seega ei ole mul üldse paha tunnet, et näed, lapsed käivad lasteaias ja küllap ma olen halb ema või midagi. Pigem on mul hea meel, et mul on mõlemaga koht, kuhu ma neid usaldada saan ja ma tean, et neil on ka hea.

Vot, selline jutt siis nädalavahetusse teile.

Kuidas teie oma lapse aiaga rahul olete? Mida muudaks, mis häirib? Või on kõik idekas?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Terje 17. september 2018 at 23:07

    Mina pidin oma lapse juba 1a 5 kuusena hoidu panema. Oli raske. Laps on mul ka raske. Nuttis 4 kuud igal hommikul kui ma ära läksin poole lõunani. Ka ei allunud reeglitele hästi jne. Hoidjad aga panidki 1 hoidja minu lapsele ja 2 ülejäänut tegelesid teiste lastega. Ma olin nui tänulik neile, et nad ei saatnud mu mitte lasteaia valmis last ära. Hiljem sattus sama hoid skandaaliga meediasse ja sai materdatud emmede poolt, kes ei teadnud tegelikkuses antud hoiust midagi. Ma muidu eriti ei kommenteeri kuskil aga siis küll oli südameasi seda hoidu kaitsta ihu ja hingega.

  • Reply Erik 16. september 2018 at 10:48

    Tee post või räägi oma esmaabi koolitisest 😉
    Ja kui palju reaalselt õppisid teooriat?

  • Reply Mari 16. september 2018 at 08:53

    Oeh. Lasteaia õpetajana on sellist vanema heakskiitu ja märkamist lausa südamepõhjani liigutav lugeda. Pisarad jooksevad. Sa oled imeline ema!

  • Reply Katriinu 15. september 2018 at 23:51

    out f topic – aga see pikk nõme kommentaar, mis sa fb jagasid täna – uudishimust vaatasin selle ip aadressi asukohta – aussis, adelaides. Vot isegi niikaugelt ajab sügelema :D

  • Reply Mannakas 15. september 2018 at 21:00

    Mul endal enam lasteaia ealist last pole, nii et selle teemaga kaasa rääkida ei saa.
    Küll aga töötan ma lasteaias arendusrühmas, kus hetkel 7.lapsest kõnetud on 2.
    Ma küll ei ole Mari reaalselt näinud, kuid nii saatest ja laividest on näha, et arendusrühmaks liiga kabe ja hetkel tuleb tal ju kõne ilusti järgi :)
    Magamisega on ikka nii et igalühel omal kodus erinevad rutiinid ja tavad.
    Kui rühma tuleb uus laps, siis me uurime vanemate käest, kuidas magab kodus ja on ka lapsi, kellel on kaasas oma tekk ja padi, et see puhkamine oleks võimalikukt valutu.
    Õpetaja kes kurdab, et mõne lapsega on palju tööd peaks mõtlema, kas on ikka õigel ametil.

  • Reply Reku 15. september 2018 at 20:39

    Meile ka öeldi sõimerühmas et nii kui õpetaja magamistoast tahab ära minna siis minu laps ärkab üles ja üldse oli probleem selle magamisegs. Tegelikult siiani õpetajad kurdav, et kehva unega. Kohe saab 6.

  • Reply K 15. september 2018 at 19:53

    Hei, mul on üks küsimus Lende kohta, silma jäänud, et igas saates on ta koguaeg hästi nukker, endast väljas ja hüsteerias tihtipeale, on see kaamerate/suure rahva pärast? Sest vaevalt ta koguaeg selline ju on? :)

    • Reply Mallukas 16. september 2018 at 16:47

      Ma ei tea mis moodi teie seda filmimist ette kujutate, et mega rahvamassid ja õudne sagimine käib v? Kaameramees+helimees. Kõik. Nukker nägu on tal suht sünnist saadik ja endast väljas on ta siis, kui ta magama pole jõudnud õigel ajal, eks seda ikka on võttepäeval juhtunud jah.

  • Reply K. 15. september 2018 at 16:53

    Ülimegaväga armas, et lastele aia vabu päevo eraldi teete 😍 nii tublid olete!

  • Reply Aso 15. september 2018 at 16:30

    Mind huvitab, et kuidas said koha lasteaeda? Laps polnud ju enam järjekorras ja olid võtnud vastu koha teises lasteaias. Koha oleks pidanud saama nimekirjas järgmine laps. Mitte sinu oma. Tegu on juhataja omavoliga. Sedasi ei käi need asjad ja lasen antud olukorda uurida.

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 16:46

      Eks sa lase, mis sa arvad, mis juhtub, et välja visatakse meid või :) Lende oli seal järjekorras kenasti olemas, jah kui aed hakkas, siis võeti ta sealt nimekirjast maha. Ehk siis ta oli eemaldatud nimekirjast täpselt kuus päeva enne, kui me ennast uuesti nimekirja palusime panna. Inimlikult tuli meile vastu, aga see on sulle vist liiga keeruline mõiste?

    • Reply Helen 15. september 2018 at 18:47

      Kas sinu laps jäi kohast ilma nüüd tänu sellele? Või milles probleem? Miks peavad inimesed nii. õelad olema. 😬 Oska tunda rõõmu teiste õnnest, usu elu läheb ilusamaks.

  • Reply Lee 15. september 2018 at 14:05

    Hetkel jääb arusaamatuks, et Kas Mari praeguses lasteaias on nii suured puudused ja miinused ja Lende võtsid sealt Ära Aga Mari pidi jääma?! Sama lasteaia kaks rúhma ei saa ju ometi nii kardinaalselt erineda üksteisest

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 16:12

      Aga erinevad tõesti nii kardinaalselt!

      • Reply Margot 15. september 2018 at 20:03

        Kas yks ja sama lasteaed siis yhte hoovi ei jagagi? Ja yhes rühmas super kasvatajad ja palju mänguasju ja teises midagi? Ja koosolekul väidetakse et raha pole? Siis ei tohiks ju teistes rühmades ka olla? Kuidagi väga segane ja ebaloogiline tundub :(

        • Reply Mallukas 16. september 2018 at 16:46

          Muidugi jagavad hoovi, aga igal rühmal on oma plats oma asjadega, kuhu teised ei tohi minna. Sõimed on veel aiaga ka eraldatud, suuremad rühmad ei ole. Ja need rühmad, mis on kauem olnud, on kauem endale asju “kogunud” ka aastatega. See sõim oli aga uus. Mis siin ebaloogilist? :D

    • Reply C. 16. september 2018 at 00:15

      Igas lasteaias on omad head ja halvad rühmad. Üks rühma võib olla super ning teine on õudus kuubis ruudus. Kõik sõltub õpetajatest .

  • Reply M 15. september 2018 at 13:42

    Kas Lende on täitsa mähkmevaba nüüd :) ? Kuidas sa riietest mähkmetega rahule jäid? Hakkan ise ka sellele teemale üha rohkem mõtlema. Kas mähkmed jäid lekkevabaks?

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 13:50

      Unede ajaks paneme ikka mähkme. Alguses hakkas jah lekkima, aga siis hakkasime spets “öömähkmeid” kasutama ja probleem lahenes :)

  • Reply Anu 15. september 2018 at 13:19

    Ma lasteaiaga kaasa väga ei räägi, 3-aastasega oli lasteaias ka see “ma pidin teie lapse juures istuma et magama jääks ” aga ainult ühel õpetajal, enamuse ajast panid abid magama kes väga toredad.
    Küll aga on mul 2-aastane poiss, kes ei räägi, käisime logopeedil ja kui ma alguses kuulasin teda innustatult siis nüüd hiljem olen mõelnud et apppi mida ta rääkis, samamoodi lasti kuhugi ruumi uks pandi kinni, mänguasjad olid kõrgel riiulil ja poiss kohe klammerdus isa külge ja tahtis ära minna.. siis hakkas nutma.. ja meie istusime seal kuulasime, et pmst tundub et meil lapsel midagi ikka korrast ära, sest ta ei loo kontakti on kohanemisvõimetu ei reageeri käsklustele (tõsiselt tädi esitas lapsele käsklusi nagu koerale) et tal pmst mingid ATH sümptomid on, aga seda vara diagnoosida veel, et andis kaks harjutust ja ütles et olen enda võimeid üle hinnanud kui mul kodus 3,5 aastane , 2ne ja siis olin rase, et mul ikka läheb raskeks.. vaatasin veel et ega ma 9kuud tagasi ei teadnud et 2-aastane ei räägi sõnagi..

    No väga halb ja negatiivne kogemus jäi sellest logopeedist, veel soovitas ta sügisest lasteaeda panna et seal õpetajad ja seltskond end teiste pealt õpib ja õpetajatel aega temaga tegeleda, kui mul beebi kodus…

    Noh nüüd on meil siis suur õde aias 4 päeva nädalas, kodus 1-kuu vanune beebi ja 2a2kuu vanune poiss kes peale venna sündi hakkas ootamatult rääkima issiga ja sõnu järele ütlema..
    Arengut nagu veidi ikka on, seega pean ma hetkel end ise targemaks, lasteaeda ta kohta ei saanud ja ma leian et see vb isegi parem, sest uus asi võib pärssida tema rääkimise arengut… Kolme kuu pärast peame minema uuesti sama logopeedi juurde, eks siis näis mis öeldakse..

  • Reply Anuja ö 15. september 2018 at 13:17

    Ma lasteaiaga kaasa väga ei räägi, 3-aastasega oli lasteaias ka see “ma pidin teie lapse juures istuma et magama jääks ” aga ainult ühel õpetajal, enamuse ajast panid abid magama kes väga toredad.
    Küll aga on mul 2-aastane poiss, kes ei räägi, käisime logopeedil ja kui ma alguses kuulasin teda innustatult siis nüüd hiljem olen mõelnud et apppi mida ta rääkis, samamoodi lasti kuhugi ruumi uks pandi kinni, mänguasjad olid kõrgel riiulil ja poiss kohe klammerdus isa külge ja tahtis ära minna.. siis hakkas nutma.. ja meie istusime seal kuulasime, et pmst tundub et meil lapsel midagi ikka korrast ära, sest ta ei loo kontakti on kohanemisvõimetu ei reageeri käsklustele (tõsiselt tädi esitas lapsele käsklusi nagu koerale) et tal pmst mingid ATH sümptomid on, aga seda vara diagnoosida veel, et andis kaks harjutust ja ütles et olen enda võimeid üle hinnanud kui mul kodus 3,5 aastane , 2ne ja siis olin rase, et mul ikka läheb raskeks.. vaatasin veel et ega ma 9kuud tagasi ei teadnud et 2-aastane ei räägi sõnagi..

    No väga halb ja negatiivne kogemus jäi sellest logopeedist, veel soovitas ta sügisest lasteaeda panna et seal õpetajad ja seltskond end teiste pealt õpib ja õpetajatel aega temaga tegeleda, kui mul beebi kodus…

    Noh nüüd on meil siis suur õde aias 4 päeva nädalas, kodus 1-kuu vanune beebi ja 2a2kuu vanune poiss kes peale venna sündi hakkas ootamatult rääkima issiga ja sõnu järele ütlema..
    Arengut nagu veidi ikka on, seega pean ma hetkel end ise targemaks, lasteaeda ta kohta ei saanud ja ma leian et see vb isegi parem, sest uus asi võib pärssida tema rääkimise arengut… Kolme kuu pärast peame minema uuesti sama logopeedi juurde, eks siis näis mis öeldakse..

  • Reply Lotte 15. september 2018 at 12:03

    See väikse lapse lasteaeda panek on üks raskemaid otsuseid. Millal on õige aeg? Kas ta saab hakkama? Kas temaga ikka tegeletakse? Ega keegi talle liiga ei tee? Ega ta ise kellegi liiga tee jne. Ma ikka väga muretsesin. Mul tüdruk läks aeda 1,5a. On kõige noorem ja kõige pisem ka kasvult ja rühmas on peaaegu ainult poisid. Õnneks on tal minu iseloom ja pähe endale istuda ei lase 😀 AGA need õpetajad! Mul lihtsalt ei jätku kiidusõnu! Laps ise tahab lasteaeda minna, sööb seal ilusti, magab… ja kui palju ta arenenud on! Algul kui läks, tuli neid sõnu kuskil 40-50. Korra isegi lugesime ja panime kirja. Nüüd ma enam neid kokku lugeda ei jõua. Ainult seletab ja vaikselt hakkab lihtlaused ka tulema.
    Teeme ka alati 1x nädalas puhkepäeva ning sel päeval lihtsalt vedeleme toas või oleme õues mänguväljakul. Ma olen väga õnnelik, et lapse siiski aeda panin. Seda oli näha, et ainult minust on tal vähe ja ta tahab teiste lastega mängida.

  • Reply Kerstin 15. september 2018 at 11:23

    Mul laps hakkas 4aastasena alles rääkima, käisime kõik arstid läbi kōik ütlesid, et kõik on korras ja küll hakkab rääkima. Aga suvel käisin lapsega logopeedil, kes andis mulle mõista, et mu laps on autist ja käskis uurida psühholoogilt edasi. Ma olin väga pettunud logopeedist, kuna ta teadis, et me oleme käinud kõik arstid läbi kaasaarvatud ka psühholoogi juures. Ja nad kõik kinnitanud, et mu laps ei ole autist. Enam ma selle logopeedi juurde ei läinud. Nüüd sügisest hakkas laps käima tasandusrühmas, lasteaias läheb tal hästi teeb kõike kaasa nii rühma kaaslastega kui ka logopeediga. Logopeediga pole veel õnnestunud kokku puutuda aga esmaspäeval koosoleks siis saan teada :). Teine laps mul lasteaia järjekorras hellikus, kraavikrõllis ja männiku lasteaias. Loodan koha saada Hellikusse ja Männiku lasteaeda. Kui peaks saama kraavikrõlli siis kindlasti ütlen selle koha ära kuna sõime mängu osa väike ja tegevusi õues vähe. Plus praegu igapäevaselt näinud kuidas üks kasvataja kahe-kolmeaastastega käitub ja kuidas ta räägib nendega siis elusees ma ei taha, et mu laps sellise kasvataja rühma satub. Lastel õues pissihäda ja nad ei saa isegi pissile. Ja see sõnapruuk oh õudust aga ok last ta olla. Never ei pane last sinna aeda 😀. Suuremal lapsel kraavikrõllis mega ägedas kasvatajad nendega olen küll mega rahul :)

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 11:30

      Jah, ma loodan ka, et sa Hellikusse saad. Samas mul sõbranna laps läks ka Kraavikrõlli sõime ja ta on MEGA rahul, et see vist oleneb tugevalt klikist, mis sul õpetajaga jääb. Ma olen kuulnud sellist versiooni ka, et üldse ei mindagi õue, sest kui keegi tahab pissile, ei saa ju teisi üksi õue jätta…

  • Reply A 15. september 2018 at 11:22

    Tead kui ma näeks lapsel kasvõi üht probleemi lasteaias ei tahaks ma teda sinna viia. Mind hirmutab ennast idee sellest et pean lapse jätma üksi võõrastega kes juba 20 a lastega tegelenud ja motivatsioon juba kadunud xD mul venna rühmas oli kunagi toimumas miskit väga haiget mis pani lasteaedu kartma xd

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 11:24

      No probleemil ja probleemil on vahe. Selles suhtes, et eks sa ise pead ju teadma oma lapse eripärasid ja alguses võivadki probleemid tulla sellest, et õpetaja ei ole veel last tundma õppinud. Selliseid asju saab suheldes kergesti lahendada. Küll aga olen ma kuulnud lasteaedadest, kus vanemad leiavad lapse püksist päev läbi kuivanud kaka, sest “mähkmevahetus pole meie töö”. Sinna jah tagasi ei viiks, NEVER!

  • Reply T 15. september 2018 at 11:05

    Kõik on nii tuttav. Poiss saab paari kuu pärast 5 aastaseks ning mõned aastad tagasi tundus samuti lootusetu. Laps ei räägi, vaat et ei hakkagi rääkima. Ning selle võrra oli ka lasteaias keeruline.. Nüüd on kõne tunduvalt arusaadavam ja on näha, et laps räägib ilusti. Palju tööd veel teha aga pole lootusetu. Paraku käib tavalasteaias ning eelmine aasta elukoha pärast lasteaia vahetus. Läks raskelt, kohati on siiani keerulisi olukord aga usun et läheb paremaks. Harjumine võtab aega.

    • Reply Mallukas 15. september 2018 at 11:11

      Mari läks sellest sõimest tasandusrühma ja mulle tundub, et seal on tal hea küll. Samas isegi olen mõelnud, et ta saaks vist juba tavarühmas ka hakkama, aga ainuüksi selle pärast ei paneks, et need tavarühmad on niiiiii suured ja lapsi nii palju.

      • Reply T 15. september 2018 at 11:23

        Emotsionaalselt on raskeid aegu olnud. Meil on ka selline väiksem lasteaed aga sinna saamine on väga keeruline kuna tegu väikese kohaga. Tavalasteaias on olnud probleeme pigem käitumisega. Kuna kõne on väga puudulik olnud siis ei ole osanud end arusaadavam teha. Üsna vähe on sellised lapsi aga hea teada, et pole sellise murega üksi. Tihti vaatan postitusi kuidas maril läheb sest olukord on nii võrd sarnane ja vanus samuti.
        Olge tublid!😊

        • Reply Mallukas 15. september 2018 at 11:28

          Tegelikult on vastupidi, selliseid kõne hilistumisega lapsi on päris palju, mistõttu tasandusrühmad on täis. Samas on ka palju lapsi, kes pole lihtsalt diagnoosi saanud (st eriabi), sest vanemad lähevad ka seda rada, et “küll hakkab”. Usu mind, ma tean, kui keeruline on just TEISTELE selgeks teha, et laps ei ole “paha laps” või “hellitatud” vaid enamik probleeme tuleb sellest, et ta ei saa lihtsalt aru ja see ajab teda närvi. 4-5 aastane on ju NII väike laps tegelikult. Seega kui läheb paremaks ja arengut on, siis lähebki edaspidi ka, tuleb lihtsalt üle elada :D

          • T 15. september 2018 at 11:45

            Võibolla tõesti on palju, lihtsalt väga vähe räägitakse sellistest lastest. Pigem ongi, et su laps on nii hellitatud või sada häda veel. Kuigi tegelikult on asi Vaid kõnes. Kui on veel veidi energilisem laps siis tuleb diagnoose teiste poolt juurde. Alguses oli raske aga mida aeg edasi seda vähem teiste arvamus huvitab. Peaasi, et olukorraga tegeletakse ja ise oled positiivne. Kõik on mõõduv, lihtsalt veidi kauem läheb aega😄