elumärk

Nonii, mina ka tagasi blogisse roninud. Nagu te aru saite, siis ma käisin Swissis oma kirjanikupuhkusel ära ja nüüd olen tagasi kodus, raamat kenasti valmis ja süda rahul. Kahjuks läks nii, nagu ma kartsin, et kui ma saan need kaks suurt asja tehtud (load ja raamat), siis leian ma muud asjad, mida valmis tahta saada ja õndsalt beebi ootamisest olen ma siiski suht kaugel.

Esiteks REMONT! Ma nii-iii tahaks, et see juba valmis saaks, sest siis saaks lõpuks kõik asjad oma kohtadesse ära sättida ja paigutada ja kogu maja klooriga üle pesta… Jah, ma tean, et see on räme keemia. Jah, ma PEAN seda tegema, te ei kujuta ette, mis tung mul seda teha on. Õudne… Ma küll ei oma mingeid imelikke rasedaisusid, aga appi, kuidas ma armastan kloorilõhna. See annab nagu mingi imeliku turvatunde, et kõik on puhas ja korras ja valmis ja noh, lisaboonus on see, et kui sa silmad suled, siis võid sa endale ette kujutada, et sa oled näiteks hoopis ujulas, mitte kodus.

Teiseks – AUTO. Autokool on küll tehtud, aga tahaks siiski seda “oma” autot ka juba leida ja välja valida. Siiani olen proovinud Kia Sportage ja Kia Sorentot, täna käisin Peugeot 5008 järel, millega ma siis reedeni ringi sõidan. Siis proovin veel Renault Espace ära ja tegelt päris paljud soovitasid veel VW Sharani ka, ehk saab kuskil sellele kah käed külge, eks näis.

Remont saab nagunii enne Martat valmis, selles ma üldse ei kahtle. Kuigi jah, ükspäev meie beebigrupis üks kirjutas, et kas see on normaalne, et tal kõht 3 mintsa jutti toonuses olnud, mille peale pidin mina kohe targutama, et issand jumal, rahunege maha inimesed iga väikse asja peale, et küll te aru saate, kui te sünnitate ja see 3 min toonus küll ilmtingimata seda ei tähenda. Et siis… meie beebigrupi esimene tita on nüüd sündinud ? Feil, ikka pidin kraaksuma, eks…Ühesõnaga pani see mind mõistma, et ega nüüd enam tegelt pikka pidu pole, varsti see beebi tuleb kah, tahan ma seda või ei.

Naljakas – eelmiste lastega olen ma elu eest oodanud, et no tuleks ta juba välja ja saaks ta juba kätte, seekord mõtlen, et noh, kuigi juba üsna ebamugav on elada ja olla, siis ma pigem eelistan, et see väike punnpõsk veel üsarõõme naudiks ja ootaks välja tulemisega näiteks… viienda novembrini? Ma ei tea, see tunduks normaalne kuupäev ju? Oh, pakkuge teie ka kuupäeva, mis te arvate, millal ta sünnib?

Igatahes tahtsin lihtsalt elumärki anda, sest homsest pean ma jälle töökaks hakkama. Olen siin vahepeal jälle üht koma teist katsetanud ja on vaja blogiski raporteerida, et mis uut kraami siin ilmas olemas on. Ärge muretsege, pole mingi suva tilu-lilu. Isegi üks turvatool on loosi anda ja noh, toredad asjad ja jutud. Aga enne seda tahtsin lihtsalt niisama lobisema tulla, sest te ikka üsna nunnukesed mulle.

Be cool! Ja pildiks suvalised killukesed tänasest, lihtsalt niizama!