0
Beebiootus JUMALAITA Rasedus

9 kuu rasedust – jep, ikka veel rase*

26. oktoober 2018

Teate, ma ei taha üldse piriseda, sest viimased kaks päeva olen ma isegi normaalsemalt hingama hakata saanud mingil imekombel, aga paraku püüdis mind kinni mingisugune viirus ja see on räme. Ma läksin muuseas Lendet ka haigena sünnitama ja ega see meeldiv ei olnud. St sünnituse ajal ei pannud nagu tähelegi, et kas nina on kinni või kas on vaja nuusata, küllap see kohutav valu + taltsutamatu oksendamine juhtis tähelepanu mujale. Küll aga oli see vägagi märgatav peale sünnitust, sest esiteks oli mul hiiglaslik ohatis, mis muuseas vastsündinutele lausa eluohtlik on, mis tähendas seda, et ma ei saanud Lendekesele musigi teha. Lisaks on peale sünnitust niigi nadi olla, ilma, et enda kopse välja köhiks ja iga sekundi tagant nuuskama peaks.

Jah, aga ega lõpurasedana see ka tore pole. Iga kord, kui ma köhin, on mul tunne, et:

a) ma lasen end täis

b) keegi kukub mu seest välja

Nagu te teate, siis pole ei Mari ega Lende kumbki 40da nädalani vastu pidanud ja on enne välja karanud, seega ma ei hakka endale isegi illusiooni looma, et mul päriselt ka 19 päeva aega oleks. Mitte, et seal vahet oleks, millal ta sünnib, aga täitsa ausalt ma alles hiljaaegu ise leppisin selle mõttega, et me beebi saame ja nüüd mul on kuidagi nagu vähe aega olnud sellega kohaneda. Lihtsalt olen autopilooodil…rase olnud ja tegelenud saja muu asjaga. Pole olnud sellist “jeee, ma saan väikse beebi!” tunnet väga, vaid nagu nojah, okei, küllap saan siis.

Imelik kuidagi öelda ka, aga natikene olen peljanud seda kõõrdi vaatamist ka, et issand jumal naine, tee oma eluga muud ka, kui aina sünnita neid lapsi. Siis aga on õnneks meenunud, et ma olen päris palju teinud siin elus ja võin endale vist ikka lubada kolme last, ilma, et mind saaks liigitada nende naiste hulka, kes ainult lapsi välja pop’ivad ja kodus istuvad. Mitte, et kodusel emal midagi häda oleks, lihtsalt see ei ole see kuvand, millena ma ennast iial näinud olen. Ma tahaks endale ette kujutada, et ma olen ikka asjalik ja edukas ja ambitsioonikas. Et ma olen ema kõige selle kõrvalt, mitte AINULT ema. Aga see teema läheb vist lappama, sest eks igaühel olegi endale erinevad ambitsioonid ja mis teised teevad ja on, see mind kulmu kortsutama ei pane. Lihtsalt mul on nagu olnud selline visioon oma peas, et mu tütred kunagi saavad rääkida minu kohta, et vot minu ema oli ikka kõva naine, igal rindel pani! Muidugi on ka see armas, kui lapsed saavad öelda, et vot minu ema oli ikka kõva naine, pühendas oma elu ainult meile, nii et endiselt rõhutan, et mõtle ma midagi paha kodustele emadele. Kui mina oma tööd kodust teha ei saaks, oleks ma 100% kodune, sest oma lapsi vaid peale tööd ja nädalavahetusteti näha tundub mulle väga kurb.

Eks seda dilemmat ja mõtet tunnevad raudselt paljud emad, et kas ma peaksin nüüd olema pühendunud 100% kodule, või peaks ma ka midagi muud tegema. Võib-olla on see minust tobe niiöelda kahel rindel rabada ja võib-olla saan ma seda kunagi kahetsema, kes teab. Praegu mulle tundub, et kõik mängib kenasti välja, aga praegu ma olen ka alles kahe lapse ema, mitte kolme, alla viieaastase tütre ema. Tulevik tundub põnev, kas pole?

Kaalu mul kodus pole, seega ei oska ma absoluutselt aimata, palju ma kaalun. Ei, valetan! Eelmine nädal Swissis kaalusin ja seal olin ma 72kg, aga no seda ma ei tea, kas ma olen hakanud kuskilt alla võtma või juurde võtma ja ausalt öeldes see kaaluteema mind rasedana suurt ei huvita ka. “Tavainimesena” tahaks muidugi kabe olla küll, aga praegu olen siin hädavaevu elus ja suva, kas ma kaalun 72 või 82 kilo. Keda see ikka huvitaks?

Öeldakse, et laps peaks nüüd vähem liigutama ka, aga mina seda täheldanud ei ole. Pigem ütleks ma, et ta just rohkem seal rabeleb ja liigutab ja rullib. Võimatu on normaalselt istuda, kogu aeg mingi sabimine sees käib. Aru saada on, et ta on ikka… suur.

Kokkutõmbeid, või noh, seda, et kõht krampi läheb, seda on juba kuid olnud, viimasel ajal aina rohkem, aga mis siin ka imestada, lõpp on üsna lähedal ka. Kõiksugused muud sümptomid, mis ennustaksid peatset sünnitust, puuduvad täielikult. Öeldakse küll, et enne võib hakata limakorki tulema või midagi, aga kuna mu kaks eelmist sünnitust on nii üks ühele olnud, siis ma juba tean, et kui ma mingit pruunikat voolust nägema hakkan, siis ilmselt on sama päev minek.

Ainukene küsimus on mul nende lootevetega, sest ma reaalselt ei kujuta ette, millised need olema peaksid? Mul on nad alati esimese pressiga ära tulnud, seega ei ole ma aeg ajalt kindel, mida ma lekin… Ütleme nii, et kui aevastan või köhin, siis tuleb jalad ristis hoida, aga lootevett vist tagasi ei hoia, nii et ma pean leppima faktiga, et ma olen jõudnud punkti, kus korra-paar päevas naaaaatukene püksi lasta on ok.

Kõrvetised on seal maal, et umbes 10 Renniet päevas on lebo, kui mitte 15. Ma mõtlen pidevalt, et mul peaks juba hääl peenikeseks minema, sest see Rennie on paras kriidipuru ju. Aga noh, kaua ma enam seda nosima ei pea, seega suva. See isegi maitseb mulle (kuigi raseduseväliselt kunagi maitsesin ja siis tundus see päris rõve).

Uni on, iga väiksem liigutus võtab hingeldama ja ma tunnen, kuidas ma olen endale ebaomaselt kergesti ärrituv. Okei, ehk praegu on lisaks rasedusele ka muid “jamasid” millest mõelda, aga laias laastus on mul neist ju kõigist pohui, miks ma siis ei võiks rahulikult olla vana hea mina ise, kes ei ärritu, kui lapsed patju maha loobivad. Ma reaalselt läksin hommikul nii kurjaks, et ähvardasin Mari õhupalli katki teha, kui ta sellega krabistamist ei lõpeta. #aastaema. Nagu, mis mul viga on?!

suvaline käigu pealt tehtud pilt, this is my life now

Naljakas, ühest küljest tahaks veel aega, et lihtsalt… olla ja vedeleda ja nuusata. Teisest küljest tahaks juba seda kolme tütrega perevärki alustada. Noh, valida enivei ei saa, tuleb, millal tuleb. Ja kui tuleb, saab kindlasti äge olema, aga praegu olen ma lihtsalt väsinud. Nii väsinud. Sellele ei aita vist kaasa see, et ma ärkasin kell viis selle peale, et mu nina ja kurgu vaheline ala kuivas ja valutas nii hullult, et ma pidin alla tulema teed keetma.

Õnneks Kardo on asjalik ja paneb praegu mu haiglakotti kokku, ma ei viitsi isegi vaata, mis ta seal asjatab, aga tahate ma näitan teile ka pärast, mis ta kokku pani? Ma usun, et tal pole õrna aimugi ? Huvitav, kas ta taipas enne googeldada võib paneb mälu järgi, et ala mis ta arvab, et mul ja Martal vaja minna võiks?

 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar