Vot, julged päeva blogimata olla ja instasse mitte pilte lisada, siis hakkab pihta see, et “appi, ma arvasin, et sa sünnitad!”.
Mul on selle sünnituse koha pealt selle suhtes kahetised tunded, et kuigi ma ei tea, mis tunne ja fiiling mul tol päeval on, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui kuskil haiglapalatis paar laivipoissi teha ja sellega oma mõtteid sellest valust kuidagi eemale viia, kuniks see võimalik on. Aga teisalt – ma EI TAHA olla “see vend, kes laivis sünnitas”, sest minu meelest ei teinud ma seda ka mitte esimesel korral ja ma ei tea miks, aga see häirib mind. Umbes nagu ma oleks oma auku seal lehvitanud ja Lentsu siia ilma saabumist kuidagi ebasobivalt palju jaganud, mis mulle endale küll nii ei tundunud, aga ma ei saa ka pead panti panna, sest ma pole SIIANI vaadanud neid laive, mida ma Lende sünni ajal tegin. Alguses tundus see nii õudne ja siis hiljem läks kuidagi meelest ja tundus suht lamp, aga teate mis, ma kohe lähen vaatan 😀
Nii, vaatasin nüüd kahte. Ühte, kus kodus natukene kurvalt tihun, et ma kardan ja siis seda ainukest, mis enne sünnitust haiglas tehtud on. Ma ei tea, ehk on asi minus, aga minu meelest on need päris nunnud ja midagi jubedat ma seal küll ei näinud, miks ma üldse nii mäletasin, et mul seal jubedad valud olid? Näe SIIN on see live, kes ei näind. Mul on tollel hetkel vist mingi 7cm avatust, kui ma õigesti mäletan ja oma live pidin ma pooleli jätma, sest ma hakkasin taltsutamatult kettima ja muid … vedelikke väljutama. Selle kajastamine oleks vaast too much olnud, aga kui ma praegu seda live vaatasin ja neid kommentaare, siis need olid nii toredad ja julgustavad ja inimesed elasid täiega kaasa ja andsid nõu ja ma ei tea. Minu meelest polnud seal midagi väga paljastavat, peale selle, et ma live’i jooksul kaks valuhoogu üle hingasin ja vahepeal leelotasin, et issand püha jeesus aita mind ? Eriti meeldis mulle laivi lõpp, kus ma palusin, et kui ma varsti teada ei anna, et sünnitatud on, siis tulge ja pussitage mind, sest päris valus oli vist juba.
Teine live on näete – SIIN ja seal pole ka midagi rohkemat, kui ma räägin niisama, et mis kell sündis ja Lende magab kaisus ja ma ei tea, ma praegu ei viitsi seda teist kauem vaadata, sest kell on maru palju ja ma tahaks selle postitusega kunagi valmis ka saada, aga no seal pole minu meelest ammugi midagi ebasobivat või säärast mille kohta põlastades öelda, et issand, laivis sünnitad väää. Sündimise osa on MINU meelest laividest küll välja jäänud, aga noh, eks igaüks otsustab seda ise.
Igatahes praegu neid vaadates tekkis küll selline kuidagi armas tunne, et nii äge päev oli tegelikult ja nii armas on seda Lendet enda kaisus vaadata, kuigi ma pean tunnistama, et ma siiani olen arvamusel, et ta pole mitte kõige kaunim vastsündinu, keda iial nähtud on. Kuidagi kuri ja … tõsine, aga sellegipoolest nii armsake ja tasahilju tekib see ärevus, et appppi, varsti ma olen jälle seal haiglas ja varsti on mul jälle beebi ja…ÄGE!
Dilemma jääb sellegipoolest, sest kuigi ma ise absull seda sünnituseasja ei häbene ja ei pea liialt privaatseks, sest raudselt oleks mul endal ka huvitav kellegi teise sünnituse live’i vaadata, siis ainukene asi ongi see negatiivsus, mis just peale sünnitust tuli. Noh, et appi, mis inimene! MISKI pole püha! Sellist privaatset hetke jagama, appi kui labane jne. Ma ei tea, mul endal oli nii tore teiega jagada seda kõike too hetk, aga peale sünnitust ja kõiki neid hormoone see negatiivsuselaks, see vist hoidis ka mind kaks aastat neid “vastikuid ja liialt intiimseid hetki” paljastavaid videosid vaatamast.
Keeruline värk, eks. Mis ma siis nüüd* tegema peaks? ?
Haha, vaatasin natukene seda peale sündi laivi edasi ja seal mainin, et homme blogin ka sünnitusest, sest kes neid laive ikka nii väga vaatab. Kõrval on “118 000 vaatamist” ?
*Mitte, et ma NÜÜD sünnitama läheks, ma istun täitsa rahulikult oma diivanil ja toksin blogi kirjutada.
Kommentaarid puuduvad