tere tulemast, Marta Kene

Nonii, lõpuks võtan nüüd ennast kokku ja kahman arvuti kätte, et teile kiirelt rääkida, kuidas Marta lõpuks meiega ühineda soovis. Nagu ma siin juba novembri algusest saadik rääkinud olen, oli minu enda “sisetunne” selline, et ta sünnib 5-10 novembri vahelisel ajal. Miks, seda ma ei tea, sest see aeg läks mööda põhiliselt ilma suuremate tunnusteta, et ma sünnitama hakata võiks, kuigi jah, 8.11 olin ma tõmmanud endale tuhude vahede mõõtmise äpi, järelikult miskit ma endale ka ette kujutasin. Sama äppi olin ma lõpuks mingi viiel-kuuel päeval jooksutanud, aga alati lõppesid 5-6 minutilise vahedega toonused sellega, et ma läksin magama ära ja hommikuks oli kõik jälle tavaline. Nagu te teate, siis ämmakaga jäi viimati jutt, et ma esilekutsumist siiski ei taha ja kuna 42. nädalani oli aega, siis jäi kokkulepe, et kui enne midagi ei toimu, tulen 27.11 haiglasse ja nad teevad veed lahti. Teisipäeval kirjutas aga ämmakas, et kuule, äkki ikka tuled sellel reedel haiglasse. Et oma keha kohta olen ma ikka päris kaua juba rase olnud, arvestades teisi lapsi ja kuna ta võib olla ka suuremavõitu, et teeme selle asja ikka selle nädala sees ära. Ma olin nii segaduses, sest ise ta ju rääkis mulle, kuidas loomulik sünnitus on … Jätka tere tulemast, Marta Kene lugemist