Ma ei tahaks üldse praegusel kaunil ajal võtta jutuks midagi, mis ei oleks rõõmust ja õnnest pakatav, aga tegelikkuses istun ma elutoadiivanil ja lihtsalt lahistan nutta. Mul on lihtsalt niii-iii-iii valus, et ainuüksi mõte sellest, et Marta üles ärkab ja ma talle süüa andma pean, tekitab mulle uue nutuhoo.
Selle postituse mõte ei ole, et “soovitage mulle, mis teil aitas”, sest mul on kodus hetkel nelja nibukreemi+ kookosrasva ja muid asju, mida kõike peale määrida soovitatakse. Ma kasutan Medela jahutavaid kompresse ja Nursicare rinnapatju, mis samuti peaksid nibude paranemist soodustama. Lisaks on mul Multi-Mom kompresse (ja kreemi) ja kõige lisaks muidugi vana head kapsast.
Pole ka mõtet anda mulle juhiseid, et mismoodi last hoida ja saata mulle videosid ühest ja teisest asendist, sest ma olen kõiki neid proovinud ja ma lihtsalt EI SAA seda mitte valulikku kohta kätte. Nagu… ma tean teooriat, et naba kõhu vastu ja pea kuklasse, et suu lahti oleks ja blaablaablaa, ma TEAN. Aga kui reaalsuses see hetk käes on, siis ta üldiselt juba nutab ja vehib, sest noh, tal ongi kaks olekut – magab õndsalt või karjub nullist sajani, et ou andke süüa. Niiet ta juba nutab ja vehib kätega, kõrval üritan mina ta käsi kinni hoida, et ta jumala eest vehkimise käigus vastu mu megatundlikke nibusid või hellasid ja kuumetavaid tisse ei läheks. Läheb. Läheb miljon korda. Hakkab juba aina rohkem valus, kuigi ta pole veel alustanudki.
See on täpselt nagu üritaks mingit pesukaru kilekotti toppida ja samal ajal see kilekott põleb ja tuba põleb ja kõik põleb ja minu ainukene ülesanne on see krdi pesukaru kotti saada. Ta aina rapsib ja rabeleb ja ei tee suud üldse nii lahti ja ma pusin ja pusin, kuni lõpuks ta on 64646473838393x valesti haaranud, mina valuhoost iiveldama hakanud, ennast lahti koukinud, uuesti proovinud ja lõpuks nutab Marta ja mina ka, sest ma EI SAA õigesti ja ta tahab süüa ja mis seal siis ikka, kui ta lõpuks saab enam-vähem moodi selle tissi suhu ja hakkab sööma, mina samal ajal hoian hinge kinni, nutan ja loen peas sekundeid, et see aeg läbi saaks. Tõesõna, iga kord kui ma ennast tema küljest lahti saan, siis mul on sama kergendus kui peale sünnituse lõppu. Et LÕPUKS ometi!
Ma isegi ei tea, kas ta on ühtegi korda nn lõpuni süüa saanud, kaua ta tahab, sest eks alguses ta ju joob täiega, aga siis hakkab aina aeglasemalt imema ja niisama mõnulema. Minu jaoks on peale iga väiksema pausi tegemist uus sõõm nagu noahoop. Tõsiselt kah, füüsiliselt läheb süda pahaks. Seega ma ei saa lasta tal mõnuleda, vaid kohe kui mulle tundub, et tal suurem nälg kustutatud, smuugeldan ennast lahti, hea et ise teise toanurka looteasendis nutma ei jää.
Mul on teiste lastega ka see valulik olnud, aga no NII valus ma ei tea, ei mäleta. Ei olnud vist, sest teistega ma olen suutnud kogu aeg läbi une öösel ka süüa anda nii, et tiss suhu ja magan edasi. Nüüd on see võimatu, sest esimesed 5 mintsa ma lihtsalt hoian teda ja mõtlen, et issand, palun jumal… kas sa sooviksid ehk midagigigigigi muud, kui piima? Nagu arvata, siis ei soovi. Seega teeme seda “pesukaru kilekotti” tralli ja järgnevad 10-15 mintsa olen ma kangestunud mingisse poosi ja ootan nuttes surma. Mitte just parim viis magamiseks. Valu on nii intensiivne, et isegi kui imetamise õud läbi on, tuikab rind umbes 10 mintsa nii, et iga südamelöögiga lööb tuima valu läbi.
Kuna juba eile hakkas asi väga hulluks minema (ja on jooksvalt ainult hullemaks ja hullemaks läinud), siis ma eile ei andnud talle enam lutti ka. Tulemus – ta ei võtagi enam lutti (öösel ahastusega toppisin) ja lisaks ei taha ta ka nibukaitsmega tissist midagi teada. Mitte, et mul vahet poleks, sest ma proovisin seda ja sellega oli täpselt sama valus süüa anda.
Ma juba otsin imetamisnõustajat, kes täna asap mulle aega leiaks, sest ma ei saa enam nii päevagi edasi elada ja vaene Marta pole ju süüdi, et mina nii oskamatu olen. Ma ei tea, äkki tal on keelekidaga mingi jama, siis ei pidavat ka seda õiget võtet saama. Ma ei tea. Aga ma ei suuda ka välja mõelda, mida ma nüüd järgmiseks teen, sest imetamise vahesid ei saa ma jätta pikemaks kui paar tundi nagunii – Marta hakkab nutma ja/või tissid plahvatavad.
*30 min hiljem*
Sain endale imetamisnõustaja, kes täna siia tuleb, lausa tunni pärast ja olukorra üle vaatab. Issand, palvetage kõik nüüd taevaiša poole, et ta oskaks mind aidata, sest ma olen üldiselt kõva mutt küll, aga praegu tahaks ma Marta armast näokest vaadates endale ristimärgi ette lüüa ja kähiseda, et see vampiir mu tissidest taganeks. Õudukas, tahaks ju oma piimalõhnalist beebit nautida, mitte pisaraid valada, kui ma teda sülle võtan.
Huh, sain hingelt ära ja ootan nüüd nõustajat, hoidke pliis pöidlaid! Tahtsin lihtsalt teile kurta…
Kommentaarid puuduvad