Jummel juudas, kui mitmed on mult küsinud, et noh, mitu kilo haiglasse jäi ja kui palju ma nüüd kaalun. Ma pean kahjuks nentima, et ma ausalt ka ei tea. Mul pole kodus midagi peale köögikaalu ja tükkhaaval ma ennast kaaluda ei saa, seega elan teadmatuses. Kuigi me homme lähme Martaga perearstile, et pmst seal raudselt kuskil ikka on kaalu ma usun? Kui on, siis ma kaalun ja kannan viisakalt teile ette, kuigi ma ütlen kohe ära, et kaalunumber-šmaalunumber. Keda huvitab?
Naljakal kombel on praegu nii, et kuigi istudes vajun ma volti nagu lõõtsapill, aga kui ma seisan ja mind ainult (ja ma rõhutan AINULT!!!!) otse eest vaadata, siis olen ma nii sale, et pisar tuleb silma. Ja üldse, kes vaataks teist inimest külje pealt? Mingid imelikud vist…
Eks see on see kontrast, et kui sa ühel hetkel oled selline:
Ja siis järgmine hetk selline:
Siis hakka või ise ka uskuma, et mis ma siin kodus ikka passin, vabal ajal võib ju minna ja paar fitnessvõistlust kinni panna. Ega seal ka külje pealt ei vahita ja ma usun, et kõhunahka nad ka näppima ei tuleks. Kui tulekski, siis saaks selle pehme ja mõnusa leivataignalaadse kõhu eest kindlasti lisapunkte. See on nagu üks stressipall. Pehme stressipall, sest ma õlitasin teda viimasel ajal nii raevukalt, et nüüd on kõht mu ihu pehmeim koht ?
Ükspäev rääkisime sõbrannaga ka sellest teemast ja mina kilkasin, et püha jeerum kui hästi ma ennast tunnen, et no küll kohati veidi räämas, aga veits kammi ja jumekat ja olengi inimene valmis. Ja no kui SALE inimene, hoidku jumal! Sõbranna kohe hoiatas, et vaata, et sa sellest jumala eest ei blogi, sest inimestele ei meeldi teised inimesed, kes enda kehaga rahujalal on. Jah, tõsi ta on. Muidugi inimestele ei meeldi ka need inimesed, kes oma kehaga rahujalal EI ole, sest noh… Mida sa vingud, TEE siis midagi! Aga kui keegi julgeb öelda, et minu meelest ma näen päris hea välja, siis lennatakse peale, et kle pekine värdjas, mida sa endast õige mõtled. SINA ja oled endaga rahul? Peeglisse oled vaadanud v? Eriti meeldivad mulle need “kle ma olen sust 10 kg kõhnem ja 10 cm pikem ja isegi mina olen paks, mis siis sina veel oled, ah?”
Minu meelest parim näide on Mari-Leen, sest tema on korduvalt avalikult öelnud, et ta on oma kehaga rahul ja tunneb ennast selles hästi, kuid inimeste reaktsioon on alati selline, nagu Leenu väidaks, et tal on helehallid inglitiivad ja beežid kitsesarved. “Ei! Ei saa olla! Mida sa valetad?” on kommenteerijad raevus, sest EI OLE VÕIMALIK, et inimene, kellel pole vähemalt Palja Porgandi keha, saaks endaga rahul olla. Muuseas, isegi Palja Porgandi kommentaaridest kunagi lugesin kuskilt, et keegi kirjutas TALLE, et ta on paks, vot see on next level shit!
Üldse on see kogu kehahullus kurvalt üle piiri läinud. Ma mõtlen just selles valguses, et mul ju endal kolm tütart ja ma tõesõna ei tahaks, et nad kasvaksid üles mingisuguste suvaliste kompleksidega, mida enamik naisi endale külge mõtlevad. Ja muidugi teised naised aitavad sellele usinalt kaasa, tampides maha neid, kellel vähegi mingit enesekindlust on. Aga… Miks?
Kui me oleme lapsed, siis on meil vast suva, millised me välja näeme. Mul küll oli. Aga mingi hetk hakkab see pihta, et telekas ja sotsaalmeedia on täis sissetõmmatud kõhtudega ja töödeldud piltidega kontosid, mis kõik küll hästi irooniliselt soovitavad ennast armastada ja muu säärane bullshit, aga samas alatoon on see, et näed, vaata, milline ma olen. MINA olen endaga rahul, sest ma olen hästi sale ja fit, vanasti ma olin ka sinusugune paks lehm ja vihkasin ennast, aga nüüd ma nii motiveeritud ja kui mina suutsin, siis suudad sina ka!
Ja tiinekas vaatab ja loeb ja mõtleb jah! Jah! Ma olen tõesti samasugune paks lehm, nagu sina oma before piltidel (mis kujutavad enamasti jumala tavalise kehaga naisterahvast). Jah, ma tahan ka ennast armastada. Jah ma tahan ka selline olla nagu sina, ET ennast armastada.
Jumal tänatud, et ma enam tiinekas ei ole, sest kuigi need olla omavahel õelad, siis näitab elu, et täiskasvanud inimesed on täpselt samasugused, kes vaatavad ja arvustavad ja kritiseerivad teiste iga liigset grammi ja suutäit. Siinkohal mängibki lihtsalt rolli, kui paks nahk kellelgi on. Toitumishäired on NII levinud ja nende tekkimiseks piisab vabalt vaid ühest visatud lausest või kommentaarist. Seega võib ütleja omast arust lihtsalt “süütu kommentaariga” inimesele tekitada aastatepikkuseid probleeme ja enesevihkamist.
Seda enam boikoteerin ma kogu seda kuradi fitlaiffff värki. Siiralt ja kirglikult. Mul ei ole midagi selle vastu, et selline elustiil on mõndade hobi ja värki, aga küll leian ma, et inimesed julgeksid rohkem olla nemad ise, sest enamik meist, naistest, oleme siiski samasugused. Pehmekesed ja veidi voldilised. Ok. Ärge nüüd keegi solvuge, et käi pekki Mallukas, MINA ei ole kuskilt voltis EGA pehme, no ära ole siis, aga enamik naisi on. Ometi kui sa vaatad netis ringi, siis tundub küll, et paksud elavad mobiilse internetita keldris ja Insta on üle võtnud 50 kilosed pifitarid, kes ohivad, et jõuludega tuleb kaks kilo juurde.
KAKS KILO. Kes märkaks üldse kuskil kahte kilo? 😀
Kurb on selle juures ka see, et siis tekibki ühiskond, kus väiksed lapsed kirjutavad mulle instasse, et miks ma “nii koledaid” pilte endast üles panen (loe meigita) ja uurivad mult esimese asjana, et kuidas ikka kehakaal pärast sünnitust on ja palju ma kaalun ja kas kõht tõmbas tagasi ja millal ma trenniga alustan ja kas venitusarme tuli ja… Teate. Ma sain endale beebi! Tutika ja pehme beebi, kellel on udusulgedest juuksed ja piimalõhnalised kõrvatagused ja pisi-pisikesed sõrmed ja varbad. Ja tema vaatab mind suurte silmadega ja mõtleb oma mõtteid ja ma kahtlen, et ta mind vaadates mu lotti kritiseerib või mõtleb, et suht mark, et mutil nii pekine kõht on.
Maailmas on nii palju muid asju, mille üle muretseda ja stressata. Kuigi ma isiklikult soovitaks üldse neid mõlemaid tegevusi vältida, kuigi ma saan aru, et see on kohati võimatu. Kes meist ei tahaks olla ilusam ja parem ja… Mina ka olen tahtnud olla see, kelle kohta inimesed ütleksid näiteks, et oooo, see kaunitar Mallukas vms ? Aga lõpuks leppisin ikka, et mis kaunitar ma niiväga ikka olen. Tavaline naine, tavalise näoga! Mingi hetk tegi publik testi, et “tee test ja vaata, milline seltskonnakaunitar sa oled”. Ma nägin seda pealkirja ja pildilt paistsidki Paljas Porgand ja BSH ja Anu Saagim ja noh. Ega ma seda avanud, sest mul suht max poh, mis seltskonnakaunitar ma oleksin nende seast. Kuni mitu päeva hiljem ma sain aru, et MINA olen ka võimalik variant 😀 Haha, “seltskonnakaunitar” my ass. Tavaliselt kui minust kirjutatakse, siis pannakse juurde nt see pilt:
Mis seal ikka, see on see “tasu” kui Ekspress Mediaga kohtus käid, siis saad endast artikleid selle pildiga ? Isegi see artikkel, et palju õnne Mallukale lapse sünni puhul oli selle kauni pildiga, nii armas neist ❤️
Aga teate, mul tegelt suva. Ma ei olegi kõige fotogeenilisem inimene ja ma olengi natukene siit-sealt lödi ja ma olen viimase 9 kuuga enda tagumiku siia diivani sisse ära istunud ja mu lott on Geisha šokolaadi ja Cocat täis, aga see ei häiri mind absull. Kui häirima hakkab, küllap siis tegelen sellega, aga nii kaua võin ma nende instastaaride ja kaunitaride seas vabalt see… Issand, mis see sõna oli, mida mu kohta öeldi… Ebaatraktiivne või ebaeetiline või ma ei mäleta isegi, mis see sõna oli. Aga kui vaja, võin olla. Võin kohe näidata ka, et vaadake, millise ihuga ma elama pean!
Sellegipoolest ei defineeri mu keha mitte midagi. Või noh, ilmselt seda ütleb, et mulle maitseb sai ja Coca rohkem kui peaks, aga laias laastus olen ma ikka sama inimene. Kas ma siis kaaluksin 50 või 70 kilo, muutuks ainult välimus, mitte sisu. Ja kui te natukene enda ümber ringi vaatate, siis ma olen kindel, et te saate ise ka aru, et väga paljudel nendest, kellel seda välimust on antud ja pekki pole antud, nende vaene elu keerlebki selle ümber. Mõelda kui kurnav see olla võib. Kogu aeg teistele näidata, et vaadake, ma olen IKKA fit. Nagu jaaa, me saime 200 selfit tagasi aru, et sa oled fit, hea töö sõbrake, puhka nüüd jalga ka ?
Et siis jah, vähem teistega võrdlemist. Rohkem päris elu armastust. Ja kellel raskeks läheb, nendele luban ma aeg-ajalt instasse mõne voldilise pildi panna, et te mõistaksite, et kõik ka nüüd PÄRISELT-PÄRISELT sellised fitlaifid pole, mõni on fatlife ja see ka ok ?✌️
Aga olge ausad, kas te olete oma kehaga rahujalal? Kas teid mõjutavad kuidagi need fitlife inimesed? Või hoopis motiveerivad?
103 kommentaari
Ma ütlen ausalt, sa näed tõesti väga hea välja. Mina olin pärast teise lapse sündi veel aasta aega selline .. et mul oli nutt ka kurgus, mingist rahulolust ei olnud märki ka – kõht lötendas .. no nüüd 5 a möödas ja põlleke on endiselt ees. Alla võtsin muidugi tublid 26 kilo ,aga noh .. . Ja muide, sul väga ilusad jalad ! Hetkel ma leian ,et ma olen nii vana juba ,et ma ei pea olema nagu fitnessi queen .
Väga mõistlik jutt?mulle meeldis väga, tahaks ka vahel nii tugeva iseloomu ja nii kerge suhtumisega olla. Tubli emme oled oma kolmele imelisele tütrele ?
Ülihea postitus! Ma nagu terve aeg hirnusin omaette ??? Jutt sulatõsi. Aga kusjuures mina olen oma kehaga peale synnitust palju rohkem rahul. Mulle isegi meeldib see, et mu puusad on nats laiemad. Kogu keha on palju naiselikum nyyd :))
Ise sünnitamata naisena leian, et on väga nõme öelda üldse midagi äsja sünnitanud naise ja tema keha kohta. Ma tõepoolest ei kujuta ette seda osa elust mis kaasneb lapse saamise, beebiajaga ja sellega et kellegi eest peab vastutama 24/7. Alati on see tundunud mulle suht jube ja raske kuigi ma ise kindlasti tulevikus plaanin emaks saada. Aga ma tahtsin avada enda kommentaaris asja teist külge ehk siis seda ideaalset keha, fitnessi ja vormis olemist. Sinu lugejaskond kindlasti enamuses ongi tavaliste kehadega emaks saanud naised kellele on ehk ka sünnitus oma jälje jätnud seega sinu postitus on väga toetav ja asjakohane neile. See on tõsi et ongi palju tavalisi naisi kellel rasvake siin ja seal. Kuid samas minu arvates ei ole ka parem see kui teha maha neid vormis naisi, fitness naisi ja keda iganes kes oma kehale tähelepanu pööravad . Kui ikka instagrami naised enesetunde nii sitaks mõnel kommenteerijal teevad siis on ka valik sealt ära tulla, mitte neid pilte vaadata. Ei ole mõtet siin süüdistada enda kehvas enesehinnagus naisi kes oma keha nimel on teinud tööd ja seda ka näitavad. Siis peaks ju tänaval liikuvad naisel samamoodi mõjuma, appi, miks see naine nii hea välja näeb, sale ja vormis ning seljas riided mis seda esile toovad. Ma ise olen ka selline pigem ideaali taga ajav, mulle ei meeldi olla see keskmine tavaline naine mida ongi kogu maailm täis. Ma pööran tähelepanu oma toitumisele, käin jõusaalis ja ma tõepoolest naudin seda. Mulle meeldivad lihased, treenitud keha ja trenn üleüldse teeb ka enesetunde palju paremaks. Ja mulle meeldib see kui inimesed näevad mind rannas või ujulas ja tõsiselt kadestavadki mind. Ei, ma pole mingi insta tšikk ega tähelepanuhoor:D Lihaste näol on kehale väga palju positiivseid mõjusid. Ja mind üllatab see et alati justkui peaks olema sellistel naistel mingid toitumishäired. Noh inimene kes tahab enda lihast kasvatada ja on teadlik mismoodi see toimib , ei saa kohe kindlasti ennast näljutada ega olla mingite häiretega. Sest mitmekülge ja tervislik toitumine on just selle alus. Ja minule isiklikult on tervis alati olnud see a ja o. Ma ei mäleta millal ma viimati üldse haige olin. Ühesõnaga mis ma öelda tahtsin, et alati on ju kerge teha ka maha ise diivanil seda kommi pugides ja pitsat süües ja arvata, et ah raudselt kõigil neid heas füüsilises vormis olevatel naistel keerleb elu ainult trenni ümber, midagi head nad süüa ei saa, aga näe mina seda kommi siin rahuliku südamega söön eksju. No ei pea üldse paika.
Ja sinu postitust ei tahtnud ma kuidagi maha teha, sest kannab see ju positiivset sõnumit kindlasti kõigile kes enda kehaga ei ole rahul. Aga see vastandamine on ka veidike vastukarva.
Hea seisukoht. Ma tahaks ka öelda, et mõistlikult toitumine on lihtsalt tervise jaoks vajalik. Ja tervist on väikeste laste emal eriti vaja (mul kaks lasteaiaealist) . Teiste kehade kallal norimine ja kehast kinnisidee tegemine on muidugi nõme. Aga äkki on kõige parem lahendus kuskil selle ja diivanil kommi ja coca söömise vahepeal. Maiustada on võimalik väga hästi ka ilma oma keha igasugu sodiga koormamata (kirjutab ja sööb Kreeka jogurtit banaanitükkide ja mustsõstardega). Siis saaksid ka haigused äkki harvemini kallale tulla.
Kas ma olen ainus, kelle jaoks jogurti-banaani-mustsõstra kombo pole mingi maiustamine? 😀 Kui mina maiustada tahan, siis ma olen vägagi sunnitud oma keha sodiga koormama kahjuks 😀
Ei, minu jaoks ka pole 😀
Well, ma maiustan ka vahel harva selle sodiga, ja täna sõin isegi vahvlit oh issand. Aga üldiselt üritan enda “maiustamised” siiski hoida tervislikena ja olen leidnud tervislikke alternatiive nagu kreeka jogurt granaatõunaga ja banaaniga, maitsestamata kohupiim igasugu marjadega jne. Ilmselgelt suhkrusõltlasele selline asi on jama ega kuulu maiustamise alla 😀 nagu siin juba mainiti. Võtame siis asja kokku nii, alati on olemas ka kuldne kesktee, ei pea olema äärmused ehk üks äärmus kus sa majustad iga päev šokolaadi ja kommidega või siis “piinad” ennast mingite mõtetute ja tervislike magustoitudega. Kui olen tundnud vahel harva meeletut šokolaadi isu, mõte on peas et pean saama siis ma olen selle ostnud ja söönud, vahel saab kooki peol söödud. Koju ma endale põhimõtteliselt ei osta seda mida ma ei taha süüa, aga tean et sööksin kui see kodus oleks. Igasugused koosolemised ja peod ei jää kuidagi igavaks kuna ei või midagi süüa kui proteiini ja kapsalehti:D
Lihtsalt kui tahta rääkida enda elustiili poolest ehk väike rasvake siin ja seal ja pitsat tahan süüa, siis ei ole ju vaja teha maha seda teist poolt, et ah mingi fitness tots ju muud ei saagi süüa ja elu keerleb trenni ümber. Jätab mulje et siiski miski nagu torkab ja sinu mugav elu kodus peaks sobima kõigile.
Ütleksin, et palju sellest kuidas keha käitub pärast rasedust on ka geenidest kinni. Mina võtsin teise rasedusega vaid 6kg juurde, umbes nädalaga oli kõht läinud ja viimase 11 kuuga olen veel kaotanud umbes 10 kg täiesti pingutamata. Ühtegi venitusarmi mul pole nagu polnud mu emalgi, kuigi ma kõhtu kordagi ei kreemitanud. Toitun enam vähem tervislikult, kuid mitte kaloreid lugedes vaid lihtsalt ise süüa tehes ja mitte valmistoodangut süües ja trenni pole üldse teinud. Toidan beebit rinnapiimaga. Olin oma kehaga rahul enne ja olen ka praegu. Minu enesehinnang sellest ei sõltu. Kui sulle ei meeldi siis ära vaata!
Ehh,ma nägin ikka jupp aega peale sünnitust välja,nagu 6. Kuud rase 😀 aga kehakaal oli 57 kilo. Niiet ma ei tea,misasi see kõhu nii punni teeb.
Eks muidugi võiks tselluliiti vähem olla,kehakaalu üle küll kurta ei saa,kuigi selle nimel ma vaeva ei näe,lihtsalt meeldib liikuda. Sport on 2 aastase lapse kõrvalt unarusse jäänud,sest pole aega.
Teiste kehad mind ei häiri,peaasiet inimesel tervis korras.
Kuule, sa oled lihtsalt uskumatult normaalne inimene! Ja sa ikka suudad mind jätkuvalt hämmastada oma kirjutamisandega! Paneks mingi kolmanda hüüumärgiga lause veel, aga läheks vist imalaks.
Ma arvan, et ükski äärmus pole kuidagi normaalne ega tervislik. Ma ise olen tervislikkuse poolt ja täpselt, kuidas minujaoks on ebaterve näljutamine, enese piitsutamine, pidevalt numbrite
/ümbermõõtude/kilogrammide/grammide pärast muretsemine, on ka minusilmis ebatervislik rääkida, kuidas on väga okei süüa kogu aeg saia ja juua cocat ja geishast koosneda. Mitte ükski neist näidetest pole minujaoks toit, cocaga võib pmts wc-potti pesta :))))) Ei meeldi mulle samamoodi praegune ühiskond, mis keskendub ainult pidevalt välisele ilule, aga ei usu ma ka, et süües konkreetselt s*tta saab inimene seest väga ilus ja hingeliselt puhas olla 🙂 ja siis seda veel imbreissida ja selebreittida ja rääkida kui OKEI on olla paks lotendav inimene… ja siis ikkagi käia rasvaimul ja pressida endale korsette selga, mis teda peenemaks teeks… ja proovida trenni teha ja.. . . Minujaoks käärid. Kuidagi läheb väga segaseks see värk.
Eriti häiribki mind ebatervisliku toidu propageerimine stiilis ‘ma olen endaga rahul ja mind ei koti mis sa arvad’ Kõige selle juures mõtlen, et väga paljudes sellistes peredes kasvavad lapsed ja tihti poes käies läheb ikka silm kõõrdi, mida lastele ostetakse.. Arvestades, et sellises õrnas eas kogu organism välja kujunebki ja sealt isud tekivad. But… as they say. What ever floats your boat.
Mina olen ka sünnitanud mitu last. Eelviimase pojaga muutusin teiste sõnu kondiseks, ise alavääristasin ennast sellel ajal ning arvasin et olen paks. Üritasin alati hoida seljas nii ümber asju, et ennast ilusana tunda, hoidsin kõhtu sees kuigi tegelt mul seda polnud eriti olemaski. Võib öelda et isegi näljutasin ennast.
Nüüdseks kui olen sünnitanud, pea 11 kuud tagasi kolmanda poja, on mul ka kõhuke siiani ees, aga tänu oma elukaaslasele tunnen ma et ma olen tõesti kena. Vahet pole millised need Fit inimesed välja näevad, mina tunnen ennast hästi.
Mina olin kuni 15a piitspeenike, riidepuu, millele sai ükskõik, mis “kaltsu” peale tõmmata ja ikka sobis. Siis aga tuli pubekas peale, kogu keha sai mitmeid ja mitmeid lisakilosi. Ilmselgelt sellises vanuses olla veidi täidlasem, seda enam, et enne olin ülipeenike, oli mu enda jaoks väga väga raske. Sõbrannad ütlesid, et olin endiselt ilus, aga peeglist vaatas vastu keegi, kes mulle ei meeldinud. Siis aga sain paar aastat vanemaks ja kilod kadusid, olin keskmine. Mitte peenike ega ka paks. Jäin esimest last ootama, võtsin juurde 22kg, ise tundsin end väga hästi, olin rõõsa ja roosa rase. Oli inimesi, kes kommenteerisid, et oii, sa oled ikka küll väga palju juurde võtnud jne. Aga ei tundnud end seepärast halvasti. Aastake pärast lapse sündi olin 30kg alla võtnud ja väga heas vormis. See kaal püsis kuni teise lapse raseduseni. Võtsin seekord 23 kg juurde. Lõppkaal oli 5kg vähem, kui esimene kord. Stressasin selle pärast tohutult. Mul oli lausa rasedusmasendus, kui nii öelda saab. Peeglist mööda kõndida ei tahtnud, jälestasin seda pilti. Ei jõudnud ära oodata, millal laps sünniks ja saaks oma keha tagasi ja vaikselt vormi püüdma hakata. Läks nii, et 4 kuud hiljem olin raseduseelses kaalus tagasi ja 6 kuud pärast sünnitust olin alla võtnud 26 kg (6kg läks sünnitusega – laps ja muu möga), seega 20kg kaotasin ise aktiivselt liikudes ja toitumist jälgides. Tuli küll magusaisuhooge, kuna imetamine ja magamatus ja uue elukorraldusega harjumine tahtis energiat, aga suutsin end pisut taltsutada. Mul oli eesmärk saada poole aastaga 55kg peale, mille tegin ära kiiremini ja nüüd kaalun u 53-54kg. Tõesti, ega see number pole ju tegelikult oluline, aga number on ses suhtes hea, et saab konkreetse eesmärgi võtta. Kaks rasedust on jätnud mu kõhu pehmemaks ja mul on palju venitusarme. Riietega pole midagi aru saada ja tegelikult tean, et olen heas vormis. Näiteks on mul väga ilusad jalad, kõik alati kadestavad neid ja teevad komplimente. Olengi vist nendega kõige rohkem enda juures rahul. Muidugi põen kõhu pärast, tahaks, et oleks ilus ja sile, aga mees ütleb mulle, et kannaksin oma kõhtu uhkusega, sest olen meile kaks imelist last sünnitanud ja see on minu tubli töö tulemus. Ja ega ma igapäevaselt nüüd selle pärast ei stressa ka, vahel lihtsalt mõtlen, et võiks vähe kabedam olla. Üldiselt olen oma kehaga rahul ja tean, et tegelt olen väga kena 2 lapse ema 🙂 Ei jälgi kuskil sotsiaalmeedias eriti vormis naisi, et neid kadestada. Ei motiveeri nad mind rohkem või vähem midagi tegema. Kui mul on eesmärk, siis on see minu sees ja minu enda jaoks seatud. Tahan ise oma kehaga rahul olla ja end selles hästi tunda.
Ja Mallukas, sa näed väga hea välja, arvestades, et oled alles sünnitanud. Mul on 9 kuud sünnitusest möödas ja kõhul on endiselt “jäljed” näha. Ma loodan, et sinu mõtted on siirad oma välimuse osas, sest minu arust oled kena 3 lapse ema 🙂
Aga vaata mis uudiseid on täis kollane meedia – see või too kuulsus synnitad ja JUBA kuu aja pärast on ta ideaalses vormis. Sealt see kõik alguse saabki. Inimesed ei saa aru, et kuulsustel on alati eratreenerid, erakokad, toitumisnõustajas, lapsehoidjad 24-7 pluss avalik surve olla asap ideaalse kehaga. Selliste eelistega isikuid ei saagi teistele eeskujuks tuua!
Mina pole ka kunagi teisi inimesi välimuse pärast kommenteerinud. Ja mind ajab nii närvi kuidas täiskasvanud inimesed seda teevad. Mu oma mees kommenteerib vahel just teisi NAISI , et vaata kui hirmus see ja too on, sa ei arva seda v? Mul on JUMALA SUVA! Eks ikka olen vaadanud inimesi sellise pilguga, et krt kui hot see piff on või deem, selle kõrval olen ma miss universium. Aga ma ei aruta seda teistega. Mul on tõsiselt suva, kui paks v peenike inimene on.
Ma näen sellest kaugemale ?
Meedia ei ole asi iseeneses, seal kajastatakse seda, mida lugeja näha tahab.
Minul samasugune kõhuke peale lapse sündi. Oli ka suur laps (4,4kg) ja suur kõht. Sünnitusest möödas 9 kuud ja kõhuke ikka ees,ennast ei häiri ja meest ka mitte. Kui pidin arstile minema siis vanem laps vaatas kõhtu ja küsis et kas beebi kõhus..mees naeris nii et pisarad silmas ?? Ütlesin et ei mul lihtsalt suur kõht ? See oleneb inimesest aga minul alati kaal suurem kui laps rinda saab, nii et väga ei põe ka kõhukese pärast ?
Noh, 10 aastane ja teised väikesed/noored jälgijad ei pruugi ju päris ausalt lihtsalt mitte teada, et kõht, mida on 9 kuud venitatud, ei kao õhku pärast sünnitust ja et peenemaks ka ei jää, kui enne rasedust olid ? minu 11 aastane sugulane nt ei tea veel sedagi kuidas ja kust lapsed tulevad ?
Mind jällegi häirivad need kommentaarid: Apii kui peenikeseks sa oled läinud, sa PEAD rohkem sööma. Pekki kûll, ma olen imetav ema ja söön oma mehest ka rohkem. Lâheb kaal ludinal.Riided ripuvad seljas ja ohid et pole riidesse midagi panna. Samas probleemid mis ülekaaluga???Alati kellegil vaja kommenteerida. Keegi ei meeldi kellegile ei nii ega naa. Ōnneks ennast enam ei huvita. I love my self ?
Aamen!
See on nii hea “Mõelda kui kurnav see olla võib. Kogu aeg teistele näidata, et vaadake, ma olen IKKA fit. Nagu jaaa, me saime 200 selfit tagasi aru, et sa oled fit, hea töö sõbrake, puhka nüüd jalga ka ?.”
Ma olen suht rahujalal jah!
Aga käin sellegipoolest trennis ka
Aga ma ei eksponeeri ka seda pehme nahaga fit kôhtu kuskil, aga need 50kg kaunitarid vôltatisside, ripsmete ja vôlts sisuga on suht haiged küll – issand ma olen nii paks!
Mina olin rahul.
Kuni. Naabrinaine 3p pärast sünnitust küsis, et noh sul jäeti teine veel sisse või?
Või kui poemüüja küsis- millal sul tähtaeg on, kuigi beebS oli juba 6p väljas.
Ja siis veel muidugi ämm, mu armas ämm.
Kaua sa selline veel oled? Isegi jalad on paksud. Nägu on ümmargune . Minul õetütar lubas enne kokku kukkuda kui midagi süüa.
Sa oled kosunud. Kas midagi alla oled ka juba saanud.
Ja pärast seda võtsin Kalmuse kava ja annan minna. Sest-kaua ma ikka selline olen ja kõigile ette jään. Ma veel 183 pikk, et ei näe küll siga välja. Aga inimesi ikka segab 🙂
Ma juba kaks aastat toitumisnõustaja võidelnud paari kommentaari pärast ja haiglasse minekust vist ei pääse. Tänks, Mallu. Seda oli hea lugeda hommikul, parem kui näha “kuidas jõuludel mitte üle süüa” artiklit.
Minu poolest pista kõike nagu jumal juhatab, ega jõulud terve aasta ole!
Ma olen terve oma nooruspõlve vaevelnud kompleksi käes, et olen paks. Tegelikult pole see muidugi nii olnud, sest rasedusi arvestamata on mu suurim kehakaal olnud 62 kg. Peale sünnitusi tegin ka lõpuks oma kehaga rahu.
Muideks sulle peale vaadates ei pakuks iialgi, et oleksid äsja sünnitanud. Väga ilus ja värske näed välja.
See ”tagumik kõhuga vahetusse läinud” on nii tabavalt öeldud, super 😀 Ma vist hakkan enda kehaga aina rohkem leppima… Pikkust on 164 cm ning enne rasedust kaalusin 58kg, nüüd aastake pärast sünnitust on endiselt veel sellised 5-7 lisakilo, mis maha pole läinud. Loomulikult tegelen lapsega ja käin jalutamas, aga see ei ole siiski nii raske füüsiline koormus, kui 12-tunnised tööpäevad, kus mõnikord üldse istuda ei saanud, mis mind ilusti selle 58 kilo juures hoidsid enne rasedust… Tean, et saaksin palju kenam välja näha, aga igasugune ebatervislik toit on ka maru armas ja ei suuda sellest ikkagi veel loobuda. Trennis ka ei viitsi käia, kuigi tean, et kui korra hakata ja sobiv treener leida, siis ei saa enam pidama. Aga no siit tulevad uued vabandused, et trenn liiga kaugel ja lemmiktreener on lapsehoolduspuhkusel ja kuhugi mujale kaugemale minek rööviks nii palju tunde päevast, et ei tasu ära ja ise kodus treenimine on maailma kõige igavam asi, mida ma kindlasti mitte kunagi tegema ei hakka… Seega olen praegu oma pehme kehaga edasi ja isegi rahul mingil imeväel 😀 See vist suurest tänutundest keha vastu, et nii ilusa raseduse kinkis ja beebi meisterdas 😀 Isegi oma suurte rindadega olen enam-vähem rahul, kuigi neid olen küll terve elu vihanud – läbi riiete tundub küll kaunis, aga alasti olles ikkagi inetud… Ja imekombel pärast imetamist on nad ilusamad – kuidas see võimalik on? Aga jalad jäävad koledaks igavesti – olgu ma kõhn või paks 😀 Mul veits ka seda põlvepekki, mille olemasolu sulle müstiline tundus 😀 Aga vist ikka on võimalik olla kehaga rahul, kuigi sisimas TEAD, et mingi koht on kole? 😀
Super hästi öeldud, Mallukas! Sain peale lugemist aru et olen ise ka liiga palju stressanud selle fitlife pärast ja selle pärast, et vormi saada. Aga tegelt ongi so what, mu lähedased armastavad mind niikuinii sellisena nagu ma olen (ma vähemalt loodan?) ja see ongi kõige tähtsam. Aitäh selle eest.
Mul läheb lihtsalt süda pahaks juba iga kord kui kuulen kedagi kommenteerimas raseda või sünnitanud naise keha. Nelja lapse emana olen taoliste kommentaaridega rohkem kui kursis. Minu arvamus lihtsalt langes igast inimesest kes kommenteeris minu raseduseaegset kõhusuurust või hiljem figuuri. Selliseid kommentaare teevad ainult labased ja peast vähe lihtsad isikud. Ja kes ei taha olla labane ja peast lihtne jätab oma arvamuse enda teada. Viimane kommentaar mille sain mingilt suvaliselt tuttavalt oli mõned kuud peale sünnitust oma kõhu kohta, et mis sa oled jälle rase w, et kõht on ees. Ausalt oli väga raske lihtsalt viisakalt eemalduda. Lüüa oleks tahtnud seda idiooti.
Ten points sulle selle postituse eest! Jutt jumala õige. No täiega minu mõtted. Mul on lapsukesi lausa 4, vanust on ka juba omajagu, sinna 40 tuuri. Ja kahjuks tõesti ei ole enam keha nagu modellil, ei, ma ei ole mingi 100+ kg, aga siiski priske(m). Kunagisest piitspeenikesest anorektikulaadsest kriipsujukust on saanud suht toekas naisterahvas. 😀 Kritiseeriti siis, kui ma liiga kõhn olin (siis ei tulnud lihtsalt kuidagi kaalu juurde), kritiseeritakse ka nüüd. Sellist kaalunumbrit ei ole, et kõik rahul oleks.
Mind ennast häirib mu üleliigne pekk oluliselt vähemal määral, kui kõiki teisi. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma hoolin, mida teised mõtlevad või ütlevad ja mõtlen rohkem sellele, kas ma ise olen rahul või ei. Ja võib-olla pisut arvestan ka seda, kas mu mees on rahul või ei, üle mõistuse ootusi ei tohiks ka abikaasal olla, aga no pisut võib tema eelistusi arvestada, peab ju tema seda keha ihaldama. 😀
Praegu tunnen, et veidi võiks kaalu alla saada ja pean plaani lähimal ajal end selles osas ka käsile võtta. Laseme jõulud ja aastavahetuse mööda, et ma ei peaks ila tilkudes jõululauda vahtima ja uuel aastal uue hooga. Väga palju ei tahakski alla võtta, aga nii, et riided jälle paremini seljas istuks ja et gravitatsioon mu tagumikule nii tugevalt ei mõjuks, praegu tirib hoogsalt diivani poole. Viitsimist jääb väheks, kui kaalu juurde koguneb. Ei viitsi lastega majast välja minna, ei viitsi liigutada end. Ja siis ei ole kaalunumber ainult ilu teema enam. Tekib nõiaring, vähene liikumine teeb ainevahetuse aeglaseks, lähed üha paksemaks ja viitsid järjest vähem liikuda. 😀 Ja kaalu vaikselt koguneb.
Olen ka varem peale rasedust ennast veidi paremasse kaalu ajanud, et tean, kui võtan käsile, siis saab küll. Aga ma ei tee seda kindlasti ajal, mil mu beebi on rinnapiimatoidul 24/7, ma ei taha, et kogu see saast, mis kaalulanguse käigus naha alt liikuma hakkab, läheks rinnapiimaga lapsele. Kuni titt on tissibeebi, siis on mu toidulaud mitmekülgne, rikkalik ja ei soosi kuidagi kaalulangust.
Soovitan ka sul saata kõik kritiseerijad koera saba alla või peegli ette, sa just sünnitasid, võta rahulikult ja paku lapsele kvaliteetset rinnapiima – see on praegu palju olulisem kui sentimeeter pekki kõhul. Sest rohkem sul küll ei ole seal midagi. Jumala sale inimene. Kõht ei saagi olla nagu lauaga löödud, kui just sünnitasid. Emakas tõmbab ajaga tagasi, kõhulihased ja kõhunahk võtavad rohkem aega, soolestik jm siseorganid liiguvad alles paika jne.
Ma ise kritiseerin vaid väga lähedasi pereliikmeid ja ka vaid siis, kui kehakaal juba tervist mõjutab. Sest tahan, et mu lähedased minuga on, võimalikult kaua. Et mitte ilu pärast, vaid tervise pärast ja kui kehakaal tõesti juba väga üle võlli on läinud.
Veidi pekki naha all on kusjuures vajalik. Küsige arstidelt, kui ei usu.
Ja Ekspress Meediale minu poolt sõnum – lõpetage lasteaed. Sellise käitumisega te endale lugejaid juurde küll ei saa. Ma ka vaatasin, et kas nad tõesti hullemat pilti ei leidnud, millega värskele emale õnne soovida… Ma ei tea, nõme nagu. Lapsik ja ebaviisakas, labane.
Saan aru, et rikuti nende müüginumbreid, aga samas ma ei usu, et kõik Malluka lugejad oleks hakanud hordide kaupa seda horoskoopi ostma, kui poleks tasuta saanud. Võib-olla mõni üksik oleks ostnud. Jah, see oli mõtlematu tegu, et seda niimoodi avalikult jagada, aga samas võiks ju aru saada, et see ei olnud pahatahtlik tegu ja pakkuda mingi mõistlik kompromiss, mis ei jätaks mõlemale poolele s…maitset suhu. No ma oleks ise mõelnud näiteks, et blogijalt oleks mõistlik nõuda näiteks x arv kordi mingite artiklite promomist oma blogis, kas või see sama Mangi horoskoop, kuigi nüüd läks ta vist lõplikult hingusele ära niikuinii. 😀 Aga midagi muud siis. Saaksid oma müüginumbrid tasa. Aga nüüd on vist juba keeruline asjale ilus punkt panna, kui on lahmimiseks ära läinud. Igatahes võiks lugupeetud firma end pisut talitseda ja vähemalt omalt poolt viisakaks jääda.
Vahetasin üks päev riideid ja mu kolmeaastane lõi käsi kokku ja ütles, et “Wooow! Emme! Sul on niiii ilus, suur kõht!”. Kuna see paistis nagu siiras kompliment, siis tänasin… 😀
Haha?
No minu meelest on sul väga ilus keha!
Enda kehaga olin ma umbes 6-7 aastat tagasi väga rahul. Siis võtsin juurde 10kg ja tundsin end suht lehmana. Muidu ei saa ise arugi, aga pärast pilte vaadates küll mõelnud, et no appi kui inetu!
Nüüd olen jälle oma kehaga rahujalal. Ei tea, kas asi selles, et olen 29 nädalat rase või lihtsalt leppinud sellega, mis on ? eks ole näha, kuidas end peale sünnitust tunnen, aga hetkel väga kaalu pärast ei põe. Naudin praegust meeletut magusaisu, mida mul enne polnud – mugin juba kolmandat õhtut kooki sisse ja no üldse ei koti, kas olen kellegi teise jaoks paks või mitte. Minu keha, minu enesetunne ?
Fitlife inimestest nii palju, et motiveerivad ainult REAALSED inimesed (vt instagramis malinbjork või chessiekingg).
olen mingi 5 kilo juurde võtnud oma normkaalust ja no rannas on nats ebamugav küll olla. nimetan seda ”suhtepaksuks”, vallalisena ei viitsinud süüa teha alati ja tõmblesin igal pool ringi, nüüd olen kodune ja vaaritan ja õhtuti telksi ees sitta süüa on ka tavaline.
sellised fit life insta kontod ja asjad ei ole üldse motivaatoriks mulle isiklikult, tunduvad sellised max tähelepanuvajadusega. ise lihtsa inimesena naudingi samasuguseid inimesi, sellepärast ka sind jälgin, pole ainult mingeid nõuandeid kuidas on AINUÕIGE elada ja selline chill vibe. olen vahepeal paljaporgani postitusi lugenud, ja seal ta teeb ka neid ”tavanaisi” maha, läbi lillede muidugi. just oli tal see postitus mida kindlasti mitte kinkida naisele jõuludeks, ja seal ütles et ära kingi naisele jõuka kinkekaarti, muidu naine tunneb end halvasti, et mees arvab et ta peaks trenni tegema, ja ise samal ajal lisas lõppu et omgg Roomet (või kes ta iganes on) et mulle võid küll kinkida, mulle meeldib väga trenni teha =)))) okse lihtsalt, kuidas niiviiisi ”tavaliste kehadega” naisi sildistab eraldi kategooriasse. anyway, mõni volt siin seal, dont care anymore. lemps tegevus on vaadata TLC pealt neid 300kiloseid ja mõelda, et long way to go, niiet savi 😀
Sünnitasin ka 6 päeva tagasi. Kolmandal päeval koju tulles olid ämm ja äi kohe platsis. Vaat et esimene küsimus oli, et noo kaalusid juba ka? Aa ei ämm jõudis juba esimesel päeval telefonis vist küsida, et noo palju juurde võtsid ja oled kaalunud ka juba pärast sünnitust? Nagu mida? Ma pressisin suure vaevaga su lapselapse välja ja sind huvitab aplju mul veel kaalu üle liia on? Täna käisid jälle ja muidugi oli vaja uurida, palju sünnitusmajja jäi ja palju veel üle. Selle peale, et ega kõik ei jäänudki haiglasse, arvas kohe, et noo siis sul on veel maha võtta küll. Noh suveks peaks ikka juba sellest kõhust lahti saama. Kui ma muidu väga kurjalt ei ütle, siis nüüd küll käratasin, et aitab juba sellest kaalu teemast, mul on nii savi palju mul seda pekki kõhul ja puusadel on, ma sain beebi, kelle jaoks see pekk sinna kogunes, et imetamise ajal võtta oleks, selline on looduse süsteem. Et ma ei taha enam kordagi seda kaalu juttu kuulda, sest mind ennast ei häiri, niiet teised keskendugu oma pekile.
Ja kui ma nüüd raskelt trenni tegema ha dieeti pidama hakkaks, oleks teine mure neil kindlasti, et oi, kas niimoodi piima ikka jätkub lapsele. Püha isssssand kui närvi see mind ajas ikka täna. Esimene tujutsemine pärast sünnitust, siiani õnnemullis elanud, sest halloo, BEEBI.
Lihtsalt uskumatu, et kellelgi on mõtteis küsima tulla, et millal sa ometi kõhust lahti saad. Mulle lihtsalt ei mahu pähe.
Muide, iga kord, kui keegi mainib beebidel PIIMA lõhna, siis see kõlab minu jaoks niii vastikult. ? Ilmselt on asi selles, et pole ise emaks saanud, aga no beebide lõhn, minu meelest ei ole selles midagi head. ?
Marta Kene on nii nunnukas!
No sa ilmselt kujutad ette, et laps lõhnab umbes nagu lehma(piima) järgi vms, aga no ma võin kinnitada, et see pole üldse selline lõhn 😀 Ega enne teada ei saagi, kui kunagi ise koged 🙂
Ei ole rahul. Kindlasti mitte (23 olen, just sayin). Mul soodumus ka kergesti ülekaaluliseks minna, kuna ema, tädi, onu jne, suguvösas veidi pontsud on inimesed, lapsed ka kipuvad sinnakanti (sh mina) aga minu vahe vörreldes teistega on, see et mulle meeldib liikuda, mul on sportlikud hobid jne. ja tänu sellele olen enam-vähem vormi hoida suutnud, päris köhn pole, kurve ikka on, aga no ikka rahul. Nüüd hetkel pölvevigastusega audis igasugustest sporditegevustest ning seda juba suvest saadik ja hoop andis kohe tunda, mitu kilo juurde tulnud sellega, äärmiselt masendav :D. Esmalt avaldus näos, siis köhul. Aga no ma ei saa mitte kui midagi teha sinna. Tuleb pölv korda saada ja siis samm-sammult trennidega alustada, saab ehk jälle vormi. Mu puhul möjub see rängalt enesehinnangule. Olin mitu aastat tagasi praegusest 25kg raskem näiteks, kolisime perega, uus elukoht, uus kool, kardinaalne elumuutus, söpru polnud uues kohas, pidin trennist ära tulema jne (vanas kohas pidi iga päev kooli 2 kilti jalutama, iga vaba hetke veetsin söpradega öues, jalgpalli/vörkpalli mängides jne), varsti jäi 12.klass pooleli, seal läks köik üli lappe, siis passisin kodus ca kuu (peale seda kui kool pooleli jäi) ja sain aru, et tuleb kätte vötta end, nii jätkuda see ei saa. Läksin tööle linna (rongiga tallinna tunnike söitu) ja leidsin teise viisi treenimiseks, sügisel uuesti täiskasvanutekasse jne. Hakkas paika tagasi loksuma see köik. Mu rekordkaal oli 85kg, sain miski 65 kg peale umbes poole aastaga. Tallinna elama tulles ja ülikooli, olin vahepeal miski 62 ringis (ühikaroti elu hahah). Praegu, mil taastun pölveopist, olen ca 69, enne oppi olin ca 62 kg.
Ja muidugi.. köige lahedam on vaadata neid pilte rekordkaalu ajastust hahah, huumor kuubis. Käisin tol ajal (kui veel uues elukohas koolis olin) kooliga “Me armastame eestit” telesaate vöttel ja sain ikka hea koha sinna Mihkli taha istuma, et pmts koguaeg kaadris olin.. julm vaadata iseennast, nii ummargune nägu, jöhker topeltlöug ja pisikesed silmad.. :D:D:D. Oeh. Täitsa häbi kui vahepeal neid vanu osi kordab TV3-s. pubekatrauma.
Tubli tüdruk!
Sellepärast ma Su blogi loengi- see paneb mind tahtma olla tavaline inimene, elama tavalist elu ja olema sellega rahul. Eks Paljas Porgand isegi ole rääkinud oma söömishäirest ja omast kogemusest (paari sõbranna omast ka) võin öelda, et toitumishäire ei lähe kunagi PÄRISELT ära, vaid inimene õpib sellega elama, seda varjama ja varakult ära tundma. Kindlasti on väga hea, et juba nii varakult arvestad lastega ja võimalusega, et neil võibkogemusest praegu söömishäire kujuneda-selles osas keep going- oma ema pealt mäletan üsna ebameeldivaid seiku seoses söömise ja kehakuvandiga. Leian, et senikaua kuni kaal püsib meditsiinilises mõttes normi piirides on igal naisel ja mehel õigus olla oma kehaga rahul ja seda celebrate’ida 🙂
Mul on kaks väikse vahega poega ja peale sünnitust tōmbas kôht väga kiirelt tagasi, aga see pisike punu mis veel jäi ei häirinud mind ma olin väga rahul sellega. Nüüd kui suurem on 2a7k ja väiksem 1a tunnen, et ma ei ole rahul iseendaga. Mai tea mis see on ja miks see nii on aga ma pole absull rahul. Peale sünnitust olin nagu mega häppy, et nii hea välja nägin, aga nüüd iga kiloke mis kaal rohkem näitab missest, et see isegi kuskilt välja ei paista häirib mind 100%. Tahaks trenni minna, aga ma lihtsalt ei saa. Paljudele vôib tunduda see vabandusena, aga ma käisin ema ja lapse treeningus kuni mulle kellaaeg sobis. Kuid mône aja pärast hakkas treening sisse jooksma lapse uneaega ja see mulle ei sobinud, sest niigi raske oli temaga seal käia, sest väsis jube kiiresti. Teiseks on trennid kuhu ma minna tahaks ôhtul nii faking valel ajal kell 19.00 täpselt siis kui ma hakkan oma lapsi magama sättima(jah nad lâhevad iga päev 19.30 voodisse) ja ega issiga sellest neil midagi välja ei tuleks missest, et see trenn on 1 kord nädalas. Kui suurem lasteaias käin väiksema uneaajal jalutamas ja ma lihtsalt ei suuda uidata ringi rohkem kui 5km vahest harva 7km, aga ka see ei anna mulle mitte midagi, ma lihtsalt ei ole rahul ja ma ise ka ei tea miks. Lihtsam on istuda edasi diivanil ja telekat vahtida ja leppida sellega mis mul on 😉
Proovi kodus laste uneajal võimelda. Youtube treeningvideosid täis, mille järgi teha 🙂 Või tee lihtsalt kükke ja kõhuliseid järjepidevalt iga päev. Kuu aja pärast hakkad tulemust ka nägema ja enesetunne paraneb 🙂 Tean omast käest 😉
Olin ka peale teise lapse sündi päris heas vormis, kuni 3kuud hiljem hakkas saiakeste/küpsiste kõht ning tagumik imekiirelt kasvama?? Nüüd 7kuud peale sünnitust hakkasin toitumist jälgima fitlapi abil ning kaal on 2 nädalaga 2kg vähenenud. Olen rahul. Ja soovitan kanda sünnitusjärgset bandaazi/vööd, see on kindkasti tulevikule mõeldes sulle abiks. Kuid õigus, kaal on vaid number ning need pisikesed käed, silmad ja südamed armastavad meid ikka.
ei jälgi ühtegi sellist kontot. pole instagrammigi 🙂 pekki on nats siiski ka selle 52 kilo juures. kõhnadel on koguaeg külm, tead kui jube see on jällegi 😀 söön kommi ja maiustusi alati kui tahan, ei dieedita. peale sõnnitust raseduseelse kaalu saavutasin kuskil 3-4kuuga. talvel on selleks just parim aeg, saab seni pikkade riiete alla end peita 😀 suvel sünnitajatel on sellesmõttes palju kehvem ju 😀
Kas just päris rahul, aga rohkem rahul kui eelmisel suvel? olen kaotanud alates eelmise aasta sügisest 70kg ja no seda nahka ikka on kõvasti üle?? mees ka vahepeal naerab, et saab juba terve diivani ära nahatada???
Kui kõhu pealt selle naha saaks maha lõigata, siis vat siis oleks rahul. Kätel ja jalgadel ei häiri üldse. Kätel küll normaalsed nahkhiiretiivad, aga no senikaua kui tuult alla ei võta on suva?
Issand, sa oled inimesejagu alla võtnud ju! Vot see juba on midagi, hea tööööö!
Läksin pärast sünnitust paksuks ja ei ole rahul endaga. Samas ma ei viitsi otseselt midagi lisaks teha, no söön ilusti ja lapsega jalutan päevas 10-15km. Huvitav kas krdi pillid selle kaalutõusu toonud. Rasedusega võtsin juurde 5kg. Kuu peale sünnitust oli -2kg algkaalust ja hops aasta hiljem (pillide kasutusele võtt) +15kg müstika.
Fitnesspiffis mind ei motiveeri, ilus vaadata, aga motti ei anna.
Tean üsna mitut naist kes on pille võttes päris paksuks läinud. Pillidega on normaalne kui võtad võibolla esimese paari nädala jooksul mõned kilod juurde, aga kui kaal jääbki tõusma siis järelikult need konkreetsed pillid ei sobi sulle ja peaksid arstilt teisi küsima. Võid proovida erinevaid. Pille on kahe hormooniga ja ühe hormooniga. Kahe hormooniga näiteks migreeni all kannatavad inimesed kasutada ei tohi. Võib ka juhtuda, et sulle ei sobigi ükski hormonaalne vahend. Minul näiteks hoidis rasestumisvastane plaaster kaalu kinni. Tegin rasket füüsilist tööd, lisaks proovisin veel trenni ka teha, jälgisin toitumist, aga kasu polnud midagi, kaalunumber seisis täpselt ühe koha peal umbes pool aastat. Peale seda kui plaastri kasutamise lõpetasin kadus esimese nädalaga neli kilo.
Nüüd olen täitsa rahul enda kehaga.
Fit staarid pigem ikka motiveerivad trenni tegema?
Mina ei ole oma kehaga rahul kahjuks :(. Ja just need fitlife pildid teevad mu enesetunde palju hullemaks. Olen viimase paari aastaga palju juurde võtnud ja palju enesekindlust kaotanud. Ja minu meelest ei ole sina küll kunagi paks olnud 😀 .
Paks kindlasti mitte, väga vormist väljas küll 😀
Sõltub mis vormist jutt käib (“et vormist väljas”) ? Mul tulevad hetkel silme ette vaid piparkoogivormid ja selles on küll kõik kujud ilusad! ?
Mina läksin oma kehaga tülli umbes kuue aastaselt. Nimelt olin suve veetnud vanaemade juures, kus veidi pontsakamaks muutusin (rõhutan: mitte paksuks!). Olen 22 aastat vana ja siiani mäletan, kuidas 15 aastat tagasi sünnipäeva pidades tädi mulle ütles, et “tead, sa oleksid väga ilus tüdruk, kui sa ainult kõhnem oleksid”. Ja noh, mis seal ikka, see lause on alateadvuses siiani. Oma 170cm pikkuse ja 56kg juures ei suuda ma elada päevagi (vähemalt ühe korra) trennis käimata, emotsionaalselt raske on ka korralikult kõhtu täis süüa. Ning kui teised ütlevad, et nad on oma kehaga rahul, teeb see mind oi-kui-kadedaks! Mõtlen õudusega, kuidas peaksin tulevikus oma lapsi kasvatama, et nad meie katkises ühiskonnas võiksid terveteks kasvada…
Väga hea postitus, aitäh pärisinimene olemast!
Mina olen ka oma kehaga terve elu rahul olnud, armastan süüa ja ei iial pole tundnud süümepiinu, et söön korraga 10-15 kommi ära või kolm tükki kooki. Soolast armastan ka loomulikult. Huvitaval kombel muretseb minu ema minu pärast, et kuidas on see võimalik, et sa oled iseendaga rahul?! Kannan M/38/40 suuruses riideid. Lapsed olen siia ilma toonud ja elan oma eluelukest õndsas rahulolus ilma trenni tegemata ‘trimmis keha nimel’. Trenni teen ainult oma seljalihastele koduseinte vahel, kuna seljavalu piinab. Aga selle tulemus ei paista välja, vaid seda tunnen iseendas. Inimeste ainevahetused on erinevad kahjuks ja ilmselt paljudel tekitaks minu moodi söömine suuremat voodrit kui mul endal eales. Ei oska öelda, kas ma oleksin mitterahul kui mulle oleks antud teistsugune keha. Õnmeks minu keha ja vaim on ühel leheküljel.
Aitäh sulle!
Olen olnud terve elu ennast maatasa teinud. Ma ei ole endaga mitte kunagi rahul olnud, kuigi ma ei ole paks(issand kui kole sõna see on).. Täitsa norm kaalus.
Selle postitusega suutsid mind natukenegi teisiti mõtlema panna.. Paremini. Tegelt ei ole mul ju häda mitte midagi.
Hiljuti oli mul vestlus oma emaga, kes ütles, et ma ei tee mitte midagi ja ainult laman ning ma peaks minema dieedile. Seejuures väärib mainimist, et olen 34 aastane, me ei ela koos ning mu lamamise ja nö paks olemise põhjuseks on see, et ma olen 35. ndlat rase. See tundus täiesti absurdne. Enne rasedust kaalusin 48 kilo, vehkisin trenni teha, tegin rasket füüsilist tööd ja olin üldse aktiivne, toitusin nagu korralik fitnessihull. Aga rasedustoksikoos ja pidev oksendamine pani mu 7 nädalaks voodisse ning toitusin ainult kuivanud lavašist ja pisikestest veelonksudest. Ausalt öeldes oli enesetunne nii halb, et soovisin pigem surra kui edasi kannatada. Alles 18. nädal tõi tõelist leevendust. Kui lõpuks taas süüa sain siis isutas kõik see, mis varem ei maitsenud-maiustused ja kihisevad joogid jne. Nüüdseks on juures 22 kilo. Tervisega on kõik korras ja laps on normaalses kaalus. Ma näen ok välja! No nii ok kui üks 8 kuud rase naine välja näeb! Toitun mõistlikult. Aga see pidev jutt nii ämmakatelt kui perekonnalt…. ausalt see on valus ja väsitav ja ebavajalik. Sa oled niii suur. Sa oled liiga suur. Jne. Olge vait tõesti. Kuni see minu ja tita tervist ei puuduta, ei taha ma seda kuulda. Ma ei söönud aastaid ei piima ega jahutooteid, magusast rääkimata. See oli minu valik. See saab ilmselt taas olema minu valik tulevikus, sest nii ma tunnen ennast kõige paremini, vormisolek on kõigest kõrvalboonus. Aga hetkel on prioriteediks kõhutita valmisküpsetamine.
Ma kaalusin ka enne lapsi 48kg, olen 154cm. Esimese tüdruku ajal võtsin juurde 18kg ja ausalt, MITTE KEEGI ei öelnud, et liiga palju. Ämmaemand pigem lohutas, et kuna ma oli(e)n nii väike ja raseduse algus oli raske, kuni 20n oli ainult üks oksendamine ja iiveldamine, siis järelikult minu organism vajas just neid kilosid, et laps ilusti lõpuni kanda ja hiljem püsti seisaks. Väga toetavad olid kõik. Haiglast koju jõudes oli alles +4kg. Seega polnud mitte midagi hullu. Noh, teise lapse ajal läks kehveasti. Juurde võtsin ainult 10kg aga kõik jäi alles. 😀
Mina pole oma kehaga rahul, sest ta ei anna mulle beebit ? miks, ei tea keegi. Olen normaalkaalu ülemisel piiril ja arst arvas, et äkki tasub kuskile keskele tõmmata see kaal. Et äkki aitab. Püüan nüüd siis langetada. Fitmutid sel teel ei motiveeri. Beebid motoveerivad. Ka Marta pilte vaadates mõtlen, et pean pingutama! Eriti kuskil samas ei räägi seda, sest kaks last on ees ja miskipärast arvatakse, et kui sul mõni laps juba on, siis on rasestumisraskused kuidagi kergemad taluda.
10 a tüdruku küsimuse taga aga ei pruugi midagi sellist üldse olla. Kui mina u samas vanuses esimest korda nägin äsjasünnitanud naist, siis mind ka üllatas, et tal oli kõht ees, sest ma arvasin, et beebi tuleb välja ja siis oled kohe samasugune nagu enne. Nii et oli ikka üllatav.
Mu äi ütles mulle paar päeva peale sünnitust kuldsed sõnad:”Mis sul jäi üks laps veel kõhtu?” Mul oli keiser ja taastun sellest siiani, aga iga kord mainitakse ära, et mul ikka veel väike kõhuke ju ees (sünnitusest nüüd möödas 5 kuud). Olgem ausad, ma tahtsin talle rusikaga näkku virutada
ma käisin mehega äsjasünnitanud sõbranna juures haiglas külas, midagi oli kiirelt vaja viia. Laps oli “lastetoas” ja mu mees ei saanudki haiglast lahkudes aru, et laps oli juba sündinud – sõbrantsil oli kõht ju ikkahommikumantli all 🙂 Võibolla sel 10 aastasel sama mõte, võibolalla ei olnud halva pärast.
Super lugu. Humoorikas ja täis äratundmisrõõmu ja sa ise oled super (ja kogu sinu pere samuti).
Nii mõnus lugemine. Pani mõtlema nii enda kui teiste üle…
Ma pole küll tihe kommija, aga see lihtsalt pani sõna võtma.
Jätka samas vaimus!! ❤️
Kui keegi ütleb mulle, et mul kõht, ees, siis küsin vastu, et kas kõht peaks siis taga olema või? Selline hea asi, mida öelda ja paneb alati suu lukku. Aga tegelt tunnen, et peaksin rohkem liigutama küll ennast. Mitte, et ma paksu oleks. Olen tegelikult vägagi sale, aga pigem selline skinny fat kehaga, ehk siis luu ja pekk, kuid lihast pole praktiliselt ollagi. Aga liigutama siis selle pärast, et oleks jõudu ja vastupidavust ja nt vajadusel saaksin teha bussi peale kiiremad jooksusammud ja pärast seda ei peaks pool tundi taastuma.
Aamen selle postituse peale…ise hakkasin endaga rahul olema just peale teist last või siis kuidagi jõudsin arusaamisele, et see nagu ma elan ja olen ongi ok. Enne lapsi ikka oli mingi kinnisidee, et peab olema peenike jne. Fitlife omad ajavad juba ausalt öeldes südame pahaks…kõik kohad neid täis. Ei motiveeri kuskilt otsast. See, et toitun tavaliselt (mitte ei aja iga päev burgsi näost sisse) aga võin südamerahus ka kooki ja šokolaadi ilma süümekateta süüa, jalutan/mängin lastega väljas ja olen veidike siit sealt pehmem/voldisem –see ongi NORMAALNE. Ja kui mees ütleb igapäev, et oled maailma ilusaim naine ka oma voldikestega, siis tuleb teda uskuda 🙂
Arvestades,et sa oled just emaks saanud kolmandat korda,näed sa väga hea välja.
Mina enda kehaga päris rahujalal pole,sooviks kuskil 10 kg alla võtta,et ennast paremini tunda enda kehas. Millegi pärast tunnen ma alati,et ma olen paks ja vahel pean endale ise meelde tuletama,et mu arvamus ei ole just väga adekvaatne.
Porgandi koha pealt tabasin ma ennast mõttelt,et arvestades seda vaeva (okei tema jaoks vast pole vaev vaid harjumus) ja neid piiranguid mis ta endale seab,et sellist vormi hoida ja kui palju ta trenni teeb. Eriti tundsin seda tema Itaalia loos,kus ta kirjutas,et ta oma tatart sööb ja mingeid pitsaaid ja asju näost sisse ei aja ITAALIAS! Minu jaoks selline elustiil ei ole seda väärt. 100% on tal kena figuur (eriti võrreldes minuga),aga mitte nii kena,et sellist “jama” väärt oleks. Ma ei räägi siin arutult kõige näost sisse ajamist,aga tõesti ei viitsiks koguaeg kaaluda,mõelda ja planeerida.
Ei tea,kas see jutt tundus loogiline,või mitte 😀
Täpselt samad mõtted mul. Ei ole ülekaalus ja noh ära ei ütleks sellisest kehast. Aga… mul on täitsa kahju neist, kes hoiavad vormi ja teevad iga päev trenni. Elu on lühike ja ei näe põhjust endale nii palju piiranguid panna ja keelde. Mees pidevalt mul, et oi saaks sellest kõhust lahti. Ma nagu mõtlen, et missugune kõht, sixpack vajab konkreetset tööd ja kahe lapse isa ei pea modell välja nägema minu meelest. Naudin parem elu kui loen kilogramme ja kaloreid jne..
Kahju nüüd küll ei pea olema. Usu või ära usu, aga on piisavalt palju neid, kes treenivad, sest see reaalselt meeldib neile ja teeb enesetunde paremaks. Ja kohe kindlasti ei pea selline inimene oma trenniskäiku piiravaks faktoriks vaid oma hobiga tegelemiseks. Äärmused ja sotsiaalmeedia tõttu suurt survet tundvad inimesed jätame siinkohal välja.
Mulle meeldib väga end treenida ja enamast vaatan ka mida suhu pistan, sest kroonilise haigena aitab see mul ka haigust kontrolli all paremini hoida. Välimus pole alati eesmärk vaid trenniga kaasnev boonus. Niiet ei tasu alati eeldada, et igaüks, kes päevast selle tunni endale näpistab nüüd millestki ilma jääks. Teiste inimeste valikuid ja välimust ei pea vajalikuks kommenteerida, misiganes inimesele endale sobib.
Ma sünnitasin 3 kuud tagasi ja võtsin 25kg juurde. Tänaseks 10 kg veel jäänud ja kõht on nagu 5 kilone kerkinud pärmitaigen . Ise üritan tugev olla ja vaadates oma beebit ei tähtsusta hetkel neid ülekilosid aga teistel tundub on küll minu ülekilodega probleem. Päris tihti kuulen tuttavate poolt kommentaare, oi sa ikka veel ümarake või, et ära muretse mõni ei saagi pärast sünnitust enam ülekilodest jagu.?
Minul on just vastupidi, tee mis tahad ja kaal üle 50ne naljalt ei tõuse. Ma ei tee trenni, ei näljuta ennast, pigem söön just palju. Kohutavalt häiriv just sellepärast et peab muudkui kuulama kommentaare et appikene kas sa ikka sööd ka üldse ja kuidas sa püsti seisad, kas ma toon sulle burksi, vastik on vaadata et sa nii peenike oled. Nagu… Ok, tõesti väga ebameeldiv. ? Seega jah, ei olda millegiga rahul, ole mis kehaga tahes, ikka on keegi kellel on midagi halba ütelda sest jumala eest ei tohiks keegi endaga rahul olla ja kui ongi siis oi ma ütlen talle halvasti, äkki õnnestub ja saangi teise naise enesehinnangut madaldada! Õnneks olen suutnud hakata neid kommentaare eirama aga paljud tõesti seda ei suuda ja tunnevadki ennast s*tasti mingite idikate väljaütlemiste pärast.
Amen to that!
Noritakse ja nöögitakse nii saledamate kui tüsedamate kallal. Sama raske kui mõnel on paar kilo alla võtta, on mõnel teisel need paar kilo juurde ka võtta, ma peaks 2x päevas jõutrenni hakkama tegema ja intensiivselt, et kaal kasvaks, kodus diivanisse juuri kasvatades ja kõike valimatult sisse õgides ei tõuse kaal kuidagi üle 50kg, olen selline, mis siis teha, norida?!
Eriti kenad olid raseduse ajal need ähvardused, et sul ei sünni terve laps, lapsel on vitamiinidepuudus jm, no fakk, inimesed polnud kursiski, kui hästi või halvasti ma sõin, a kui kõht on väike, ju siis rase ikka näljutab ju ennast kehakaalu pärast vm.
Ei ole oma kehaga rahul või pigem ei ole rahul sellega, et võhma pole üldse. Kindlasti ei saa minust kunagi fitlife inimest, aga kilosid kaotada ja trenni teha tahaks küll. Mind ei motiveeri kindlasti kellegi teise ilus keha, vaid enda tervis. Kui ikka riidenumber on L-XL ja kasvõi see, kui saadeti piiripealse KMI pärast GTT-d tegema, või kui lihtsalt iga suurem pingutus hingeldama ajab, siis läheb tuju halvaks küll. Samas, keegi ei keela ju tervislikumalt toituda või veidigi end liigutada, aga ju pole ikka veel piisavalt motivatsiooni. Ise arvan, et üle kahe kuu peale sünnitust ei peaks end enam sünnitusega välja vabandama, pealegi on raseduskilod juba ammu läinud, lihtsalt olin juba enne veidi kogukam. Sina oled aga kena normaalkaalus naine, ükskõik kas rasedust ja sünnitust arvestada või mitte.
So true.
Nii hea, et keegi räägib kuidas asjad tegelikult on ja kuidas naised tegelikult välja näevad.
Need shopitud ideaalsed pildid viskavad üle, terve insta neis täis 😀
Väga hea näed välja!
Selle 10-aastase kommentaari kohta – arvan, et kui ise pole rase olnud ega äsjasünnitanut lähedalt näinud, siis ei teagi, et pärast beebi väljavupsamist ei tõmba kõht kohe pingule tagasi. Mulle näiteks oli see üllatuseks millalgi varastes kahekümnendates, kui hakkasid välja ilmuma rasedate before/after pildid ja after piltidel oli endiselt kõht ees, nagu normaalne ongi. Aga see ongi meie ühiskonna ja kultuuri tegemata töö, et lapsed ei tea, mis on normaalne, vaid näevad ainult instamodellide lamedaid kõhtusid. Jõudu sulle positiivse kehaimidži levitamisel! :*
Jah oleme kôik oma kehadega rahul, aga käime ka rasvaimus. Topeltmoraal veits? 🙂
Kokkuvõttes las inimesed teevad mis tahavad endaga kui just anorektik, buliimik pole. Fitness beibede vastu mul ka miskit pole, treenitud keha ikka ilus vaadata. Kuid pole ka sellel veits pehmemal kehal viga miskit.
Nagu ma ütlesin-kui ei ole rahul, siis tee midagi. Näiteks trenni või rasvaimu. Ma siis ei olnudki rahul 🙂
Mallu, Sa oled nii ilus!
Ma olen üldiselt rahul oma kehaga 😀 võiks ainult mõni kilo rohkem kaaluda 😀 Olen kogu elu olnud pikk ja peenike. Mul pole lapsi ka veel ja ei tea, milline peale esimest last olen. 😀 Minu arvates näed sa väga hea välja.
Mina oleksin paarist kilost juurde saamiseks tegema kõike aga mida ei tule seda ei tule ?
Kui suurem osa inimestest kurdab suurema kaalu üle, siis minul on vastupidi. Alakaal, tugev. Ma tunnen ise ennast väga hästi, kõik on korras. Arstidel käidud. Geenides on asi. Aga ma ju tunnen ennast hästi!
Kuigi vahel, kui näen inimesi mind vahtimas tänaval, siis tekib küll tunne, et kas mul tõesti on midagi nii väga viga?
Ma ikka pigem arvan, et peamine on tunda ennast hästk enda kehas.
Kui mina oleksin Sina, siis ma oleks ikka väga rahul! Ausalt, müts maha Su ees. Mõtle, Sul on 3 imearmast tütart ja Kardo! Ma olen alati mõelnud, et miks Sa enda keha üle nurised? Mina igatahes mingeid suuri peki mägesid ega volte küll ei näe. Millega neil fit muttidel võistelda on? Samas ma ei judge nende elustiili – austan igaüht kes suudab pidada dieeti kauem, kui 24h ning vedada enda tagumiku iga kuradi päev trenni. Aga siiski on suhteliselt kurb näha, mis pildi kuvab sotsiaalmeedia noortele, eriti siis veel kasvueas neidudele. Need “influencerid” loovad ikka kohati naeruväärse pildi tänapäeva ilustandarditest, enda töödeldud piltide ning täitesüste täis kehadega. Olen ise 20, mitte just piitspeen, aga eluga ning enda kehaga rahul. Mul on ühed lemmikud teksad, mille järgi enda nn kehakaalu kontrolli all hoian. Kui püksid jalas pigistavad, siis kohukest ei söö ega cocat ei joo?
Mul isiklikult on oma kehaga rahul olla on kõige raskem siis, kui mingid inimesed lambiselt kommenteerima kukuvad. Jäta mind rahule ometi, ma ei ole ei vaal ega näljahädaline ja pole ka kunagi ennast suure fitness staarina välja pakkunud, kelle asi on??? Elu aga raisk on vahest selline, et mõni päev oled nii rõvedalt vastuvõtlik, et midagi pole teha, lähedki koju, koorid ennast paljaks ja vahid seda värki ja mõtled, et meibi olengi peast soe, et ise rahul olen. Ma olen isegi mõelnud, et nii tore oleks, kui ei peaks riideid kandma, ma olen alasti nii palju kenam, kui riides 😀 Suured tissid ja tagumik tähendavad, et kui ma endale dekolteed ja liibuvaid riideid parajasti selga panna ei soovi, siis ma näen välja nagu rott kotis või rase, sest rindade pealt langeb riie alla, aga kui miski seda vastu pihta ei vii, et ka tagumiku kumerus saaks välja joonistuda, siis ongi nagu langevarju oleks endale ümber mässinud, et volte varjata. Aga see teine variant, et woooow, mis tissid, on need päris, selle peffiga saab ikka palju tähelepanu??! Selline käitumine ei ole ka inimestest kuigi tuus. Ehk siis ma olen kas paks või feik, mis tähendab, et ma enamasti siiski valin selle paks olemise, sest mugavus on minu jaoks kõvasti olulisem, kui suvaliste tädide rahulolu mu tisside ja tagumikuga. Muide naised on jah enamasti need, kes teiste keha pärast pead valutavad. Ma suudan vist ainult ühe korra välja mõelda, kui üks eriti oss vend midagi mu kõhu kohta kobises. Ma igatahes loodan, et mu keha ka minuga sama armuiselt käitub, kui sul, kui ma kunagi selle laste värgi ette võtan, aga kui ei käitu, siis pohlad, lapsed nagunii arvavad, et nende ema on maailma kõige ilusam 🙂
Mul suht pohhui milline mu keha on, kes ikka vahib seda. Kui oleks mingi 20kg ülekaalus siis ilmselt häiriks ennast, aga praegu suht suva, et mul samasugune kõhuke ees nagu sul siin piltidel, jalad on kh venitusarme täis. Kui ennast ei häiri siis kõik ok ju :D.
Ma olen oma kehaga rahul. Olen 173cm pikk ja 78kg enne rasestumist. Raseduse algusega olen maha võtnud 5kg. Aga samas ma olen alati oma kehaga rahul olnud. Mulle ei meeldiks välja näha nagu need fitness naised, minu arvates on nad liiga kõhnad ja lihastest ning neil pole õiget naiseliku vormi.
Nii hea ja rahulik ,kui kodus kaalu pole! Oled just nii ilus ,kui ilusaks sa ennast pead!
See kehakultus asendab ja tãidab tegelikult inimestel vist mingit tühjust. Tegelikult on elus palju tähtsamaid asju. Mina olin selline nooruke, kui oli anoreksia nervosa kõrgaeg ja tagantjärele tundub see eriti jube. Mäletan, kui sõbranna ütles, et hakkab kohe dieetima kui kaal üle 50. See tundub praegu lausa naeruväärne. Samas eks noorematele ja teismelistele ongi välimus tähtsam. Pere ja vanus on mind lükanud selles suunas, et üha enam meeldib loomulik ilu.
Mul on kaks last. Terve elu on mul olnud lühikesed jalad aga suht rahul olen enda kehaga. Peale teist last ei ole õnnestunud kaalu alla 62 kilo saada, aga s**** sellest. Kui keha on terve, siis olen sellega rahul.
Kuskilt on meelde jäänud et sünnitanud naistel on looduse poolt see pehme kõht – laps pidi end hästi turvaliselt ja mõnusalt selle peal tundma pealt sündi.
Ilus oled 🙂
Superlux postitus, aitäh!:)
Ma väga loodan, et see 10a küsis lihtsalt teadmatusest ja uudishimust kõhu kohta. Et paljud lapsed ilmselt arvavad, et sünnitad ära ja kohe kõht kaob ära ja kõik nagu enne. Äkki sp küsis, mitte, et parastada, kui paks sa oled. Samas krt neid tänapäeva noori teab.
Ma ise liitun ka voldikute klubiga. 5 kuud sünnitusest möödas. Kaalunud pole, kõht pehmeke. Täna tegin esimese trenni ka. Kas viitsin ka jätkata,eks näis. 😀
Eks alati jääb olema inimesi kes leiavad et nende püha kohus on oma halba tuju kellegi teise peal välja elada. Oled sale – raudselt näljutad, oled normaalkaalus – paks, oled ülekaalus – vaal.
Teismelisena muretsesin ka kohutavalt kaalu üle. Kujutasin kogu aeg ette et peaks alla võtma ja mahtuma mingitesse riietesse, mis olid suurusnumbri jagu liiga väiksed. Leidsin et mul on suur kõht ees. Tagantjärele ei olnud ma mitte mingist otsast paks, aga no mis sa teed kui teismelise minapilt on viltu.
Kaalu üle muretsesin kuni lapse sain – koos kasvava kõhuga kadus küsimus, et milline ma kõrvalt välja näen. Nüüd on mul eesmärgiks ideaalkaal kuhu ma jõuda tahaks, aga mõttemaailm on kuidagi teine. Tahaks mahtuda paari kleiti mida ammu pole kandnud, aga mitte sellepärast et kuskil on mingi ideaalnumber mis minu pikkusele võiks vastata vaid rohkem enda pärast.
Sain rasedusega köige jöhkramad venitusarmid nii kõhule, puusadele, rindadele, kintsudele ja vist isegi varba vahele, kuigi kaalutõus oli täitsa normaalne 11-12kg, ja kreemitasin-õlitasin iga päev. Pärast 2,5a imetamist on B korv prinkidest rindadest järel miinus AA löntis sokid. Kuna mul pirni kehakuju, iga saiake vötab koha sisse puusadel ja tagumikul, pluusid S ja püksid XXXL, lisaks olen lühike jupats (sinust lühem) ja tavakaubandusest riideid osta on max võimatu. Kahjuks rahakott ei vöimalda kallimaid sobivamaid hilpe osta, siis kannangi mingeid 10a vanu räbalaid väljavenind kaltse.
Kokkuvõttes ei ole rahul, üritan küll nalja taha peita et keegi aru ei saaks, aga südames olen kurb ja nördinud.
Mina sünnitasin 9 kuud tagasi ja kaalun praegu ceidi rohkem kui peale sünnitust ?. Aga, mul ei ole külm enam. Muidu kaalusin 50kg kanti ja külmetasin kogu aeg, nüüd olen 61 kg ning väga rahul. Kõhupekk on ja mis siis, ma olen 3 tütart kandnud ja selle keha üle uhke ?
Ma pole kunagi oma kehaga rahujalal olnud, aga ajaga on läinud kilosid ja vanusega veidi leppimist. Instas need fitlife inimesed tekitavad masendust, saab näha, mida peetakse ilusaks ja mis minu reaalsusest kaugel. Kui poleks suhtes, siis hooliks tunduvalt vähem sellest, aga kuna mees olemas, siis alatasa mõtlen, et kui näeb selliseid trimmis naisi, kas ei teki pähe mõtteid, et minu naine on liiga paks. Mees öelnud, et ta ei muudaks minus midagi, aga minu mõtteid see ei muuda kahjuks. Eks nüüd olen kehamassiindeksi järgi ka normaalkaalus, aga lodev kõht ja pekised reied on ikka olemas. Pikkus 171 ja kaal 71kg. Eks instas saan ka näha, kuidas kõikidel saledatel on ideaalsed ja suured rinnad ees ja siis minul on enda keha kohta väikesed ja lodevad…ometigi mu emal F või G korv…oeh jah. Ehk suudan veidi ennast nüüd kokku võtta, kuute pole kaalunumbri ees näinud juba üle kümne aasta
Tubli! Jee, aplodeerin seistes????. Laske inimestel olla!
Pole rahul. Vli noh, kõhu ja päästerõngaga pole rahul. Aga noh, kaalu on mul tõesti omajagu üle (165cm v 95kg). Huvitav on see, et mind on kogu selle aja sees, kui ülekaalus olen olnud, mõnitanud vaid 1 inimene. Vanem meesterahvas (lapsepõlve sõbra isa). Aga noh, ta selline s*tapea ka minu silmis, et pistku aga oma arvamus nii sügavale ahtrisse, kui vähegi mahub (usun, et ei mahu, sest ta nii oaksult s*tta täis inimene). Siis, kui olin sale ja norm kaalus (167cm ja 62kg) ja endaga vägagi rahul, mõnitati mind pidevalt paksuks – koolis tehti minuga igasuguseid alandavaid trikke, isegi peksa sain, sest olin liiga paks! Vot see tekitas alaväärsust!
Jumala ilus oled, eriti arvestades et sünnitasid just kolmanda lapse. Aint seda tahtsingi öelda:)!
Ma ei mõista miks inimesed käivad teisi kommenteerimas avalikult. Nagu okei vb ma mõni hetk mõtlen et kle ma laisaks jäänd punu ette tulnud pean treenima hakkama aga ma ri lähe sellest ju netti halama sest mis see annaks? Peale heidi xd teiseks ma ei läheks never kellelegi avalikult ütlema et kle sa paks, sest isegi kui inimene on oma kehaga 100% rahul ss sellist asja pole hea kuulda. Ja ega ta nüüd sp trenni ei roni sest keegi ütleb et ta tüsedaks läind. Treenitakse is3 enda jaoks.
Ma nt ei mõeld kordagi raseduse aeg sellele et millal hakkan end vormi ajama v kuidas. Vaid olingi leppind sellega et see pekk jääb sest ma ei viitsi liigutada ja samas miks peaks ma sain LAPSE. Aga vot kui suur üllatus mul oli kui u kuu kaks hiljem olin tagasi algkaalus mitte midagi tegematta
Hea oli lugeda, arvestades, et sünnitasin 2 kuud tagasi. Olin selline keskmise kehakaaluga 63kg, ofc nüüd ma enam ei ole ja mul suht poogen!? Probleemi veel ei näe ja kui näeb, siis hakkan alles asjaga tegelema. Ausaltöeldes ongi vähe, kuidas nüüd öeldagi…vähe naiselikum tunne!?
Väga sexy oled igaljuhul ja märkasin, et ilusad jalad on sul! 🙂
Mina ei ole oma kehaga rahul. Ma kaalun kümme kilo rohkem kui võiks kaaluda.
Aga see mitte rahulolu ei ole seotud teiste fitlife inimeste järgi.
Jälgin nii mõndagi fitlife inimest, mõtlesin et äkki siis motivatsiooni rohkem. Aga ei 😀 õgisin ja sõin ikka näost kõike sisse ning trennis ei viitsind käija.
Nüüd aga olen leidnud trenni mis mulle meeldib väga. Ja tõsimeeli ootan trenni päeva. Ning trenn saab ka liiga kiirelt läbi…
Kuid kuu ajaga kaal pole langend aga keha on rohkem vormis ja ma olen rahul. Olen otsustanud, et kaalu ei jälgi pigem..üldist vaatepilti.
Mina kusjuures olen peenike ja terve elu on käidud mul järel rääkides et: “Oi kui peenike sa oled, lähed kohe katki. Sa oled veel peenemaks jäänud kui varem jne.. ” Kuigi olen tegelikult täiesti n.ö keskmine ja mitte midagi eriti hullult peenikest. Sügaval südames aga sooviksin hoopis juurde võtta, aga söö palju tahad, midagi juurde ei tule. Seega on ka hoopis teistsuguses äärmuses inimesi, kes sooviks olla just pigem veidi kogukamad. 🙂 Aga mis teha, tuleb end armastada nii nagu oled!
Sina oled aga väga ilus naine! Pea püsti printsess, muidu kukub kroon maha 🙂
Mina olen oma kehaga rahul vahetpole, et veidi seda rasva khul on. Isegi ei huvita teizte arvamus olgu nad ise kleenud mul jumala ykskoik, kui oled oma kehaga rahul siis isegi ei koiguta teiste negatiivne arvamus. Olen 164 cm pikk ja kaalun kuskil 70 kg. Aga sulle Mallu edu ja jaksu 🙂
Ei imesta kui 10a juba tõesti selliseid asju mõtlevad/vaatavad. Mu laps on 7a, käib esimeses klassis ja talle klassiõde ütles, et tal ob paks kõht.. Ma olin shokis ausalt! Räägin samamoodi, et kõigil ei pea olema lame kõht jne, mul endal ka pole..
Aga last see lause haavas ja räägib nüüd pidevalt, et tal paks kõht nagu rasedal ja peab dieeti pidama hakkama. Ikka VÄGA kurb!!!!
Kõige kurvem ongi, kui ema kogu aeg dieeditab ja igasuguseid valgupulbreid sööb ning toitu kaalub. Laps näeb maast madalast, et endaga saab rahul olla ainult siis, kui vastad mingitele standarditele. Ja siis lähevad need lapsed teisi lapsi kommenteerima, sest nad peavad ainult seda normaalseks, mida nad kodus on näinud.
Sa näed väga hea välja. Uskumatu lihtsalt ?
Aga võid vahepeal jah lisada mõne voldilise pildi ? sest tänapäeval ongi kõik meedia ja instagram täis fit life pilte, kus loedki välja selle, et ma olen ainus, kellel on kõht pekine ? tore näha et meid on kaks ?
Jah, meie kaks haruldust siin saledate maailmas 😀 hea et loomaaeda pandud pole 😀
Oma täiskasvanu eas olen kõige rohkem ma kaalunud 136kg ja kõige vähem 68 kg ja tuleb tunnistada, et ma olin palju rõõmsam ja enesekindlam suuremana.
Praegu kaalun sellised keskmised 75kg ja on ka täitsa ok olla, nahka ripub veidi siin ja seal aga huuu keers.