Eile oli üks NENDEST õhtutest, kus Lende ainult vingus. Reaalselt see inin ajab mind juba vaikselt segaseks, sest suuremat sorti nutt tuleb nii väikeste asjade peale, et ise ka ei saa aru, kes selle lapse katki tegi. Näiteks on Lende lohutamatult nutma puhkenud järgmiste asjade peale:
Ma puudutasin ta plastiliini.
Ma kõnetasin teda.
Talle anti vett, aga kaks sekundit liiga hilja.
Ma julgesin küsida, kas ta tahab potile.
Telekast ei tulnud Peppa.
Esikus on saapad, mida ma keelasin kuuse alla tassida.
Kuuse küljest ei tohtinud kuule maha kiskuda.
Külmkapis polnud seda, mida ta tahtnud oleks.
Ma palusin tal lõpetada enda ila mulle pähe määrimise.
Ta ei tahtnud tagumikku pühkida.
Ausalt lõpuks tekib selline tunne, et issand jumal, laps! Kas ma midagi sinu meelest õigesti ka teen, või ma lihtsalt olengi nii kehv ema ja kohutav inimene, kelle vaatamisest juba pisar silma tuleb.
Ma saan aru, et uue lapse sünd on talle selles suhtes raske, et ta ei ole enam pesamuna ja ju siis see teda ikka mõjutab küll, kuigi ta Martat fännab täiega. Lisaks on ta noh…kaks. Ja ilmaasjata ei öelda “kohutav kahene”. Ma Mariga seda ei tajunud, aga Lendega küll. Õudne! Pidev “ise!” ja nutt ja hala ja piiride katsetamine ja enesekehtestamine käib. Ela nagu hullumajas.
Igatahes eile oligi üks nendest päevadest, kus Lendel polnud isegi eriti põhjuseid vaja, et muudkui haliseda ja nutta, aga Mari sellegipoolest oli talle varmas neid põhjuseid pakkuma. Küll keelas ta Lendel enda asju puudutamast (ja muuseas KÕIK siin majas olla Mari asjad), küll jooksis eest ära, küll käis Lendet kõdistamas, siis korrutas talle nagu mantrat: “Sa EI SAA Peppat!”, mille peale Lende röökis nii südamest, nagu oleks keegi teda vähemalt reide pussitanud. Noh ja muidugi ei suutnud ta südamevaluga muud moodi leppida, kui läks Mari juurde ja näpistas teda ja siis Mari nuttis ja andis talle tou piki pead ja siis nad mõlemad nutsid ja kisasid ja mina ainult vaatasin enda süles magavat Martat, kes läbi une naaa-aatukene naeratas ja mõtlesin: “Küll ka sinust ühel päeval deemonike kasvab.”
Kui nüüd mu isa kirjutas, et kle me lähme spasse, et kas Mari tahaks kaasa tulla, siis hea, et ma teda juba täisriides ukse taha ei lükanud kohemaid. Et kas ma tahan, et siin oleks üks laps vähem? Jaaaaa!!! Palun võtke, viige spasse, jaaaa!
Muidugi ma pidin Mari natukene veenma, sest ta alguses väitis, et ta ikka ei taha ujuma minna, aga ma tegin korralikku veenmistööd ja nõnda pakkis ta oma ujumisriided kokku ja läkski kenasti ujuma.
Ma tahaks öelda, et majale langes õnnis vaikus, aga ei. Lende muidugi nuttis edasi, dramaatilistel põhjustel nagu vale värvi vaip elutoas, surve pissida potti, mitte maha, patsikummid juustes ja kõik muud tähtsad asjad. Mul oli Kätu ka külas ja ta on tunnistajaks, et eile oli Lendel raudpolt deemon sees. Aga vähemalt üks kisaallikas, Mari, oli ära.
Hilisõhtul avastasin, et mu ema on mulle helistanud. Helistasin siis tagasi ja no MIDA ma kuulen. Mari oli TUNDE tagasi spas kukkunud ja veel niimoodi, et mu ema pidi temaga emosse minema ja lõuga õmmelda laskma. Nagu… Mu last on õmmeldud ja mina ei teadnud sellest mitte kui essugi, sest ma jagasin siin kahte lehte lapsi laiali ja juurdlesin selle inina sees, et kas laste suhtes oleks viisakam ennast tahahoovi või kuuri üles puua.
Oiiii jeerum, kus ma eile õhtul süümekaid tundsin. Kuigi Mari paistis telefoni otsas väga rõõmus ja rääkis, et ta kukkus ja ta nägi KIIRABI ja tundus päris kabe, siis endal oli küll kehv. Eriti kui üks lugeja kirjutas, et ta nägi Mari emos ja kuulis kuidas ta õmblemise ajal sündatlõhestavalt kabinetis karjus.
Sellistel hetkedel tekib küll tunne, et apppi, ma olen ilmselgelt vale inimene kolme lapse emaks olemisel. Üks vihkab oma elust iga sekundit ja nutab kogu-freaking-aeg, teine saadetakse silmagi pilgutamata võimalusel asumisele, kus ta saab suuri kehavigstusi ja kolmas… Kolmas veel ei tea, kuhu ta sattunud on.
Almaš taevaiša, palun aita mul säilitada seda vähest kainet mõistust, mis mul veel alles jäänud on.
Lõpetuseks pilte mu telefonist, sest keegi kurtis, et Martast jube vähe pilte jagan. Noh, järelikult te pole mu instasõbrad, seal ma ju muud ei teegi, aga no eks tõesti nii nunnukesest võib blogis ka neid rippuda, miks mitte.
Mari ja Marta 
Kätu käis külas 
eriti nunnu mul 
need hetked, kus saab korraks ette kujutada, et nad KUNAGI on suured sõbrad 
Mari on ikka vägev õde 
olin ükspäev kõva mutt ja panin kõik korraga magama 
pettunud 
jälle põõnab 
Kardo süles tundub niii pisike 
jänkuke! 
Mari näitab Lende uut kleiti 
#magab 
#ikkamagab 
nunnukene 
vahepeal korraks teeb silmad lahti 
tuduloom 
nii pisike 
veits laiguline on okei
Sain eile kõigest nädal hiljem kokku ka kolmanda detsembri video, mille kohta ma Kardole sada korda rõhutasin, et see EI OLE vlogmas, sest vlogmas peaks iga päev olema, aga me pole nii palju filminudki ja ei viitsi ka. Mida teeb Kardo – paneb suure pealkirja, et see on vlogmas… Ema, anna kannatust ?
Ja takkatipuks sai Lotte korraks väravast välja ja esimese asjana püherdas kellegi sitas, nii et ta selg on paksult pruuni pasaga koos.
APPI! 😀 Vähemalt viisin selle väikse piriseja täna lasteaeda ja Kardo ja Marta magavad alles ja mina lihtsalt istun tuima näoga ja ignoreerin seda pasast koera, kes terrassiukselt mind vahib sellise näoga, et ma võiks ta sisse lasta. Selle peale oleks ta enne võinuld mõelda, kui ta kuskil kodutusita sees külili keeras ja aroome nautis.
53 kommentaari
Ma arvan see on aastakäigu viga. 2016 jubedalt vinguvad loodame et selle ärevalt tulevikus edukas 😉 Samasugune kodus
Raske on olla hea ema alati jah. Laste kasvatamine on raske kohati. Kuid rõõmu ka palju ju neist ikkagi siiski, lihtsalt puhkust oleks vahel vaja endale. Väga häid nalju teevad. Minu oma ütles, et emme, ma õppisin koera moodi ujumise ära 😀 nüüd tahaks inimese moodi õppida ujuma 😀 Kahju, et õnnetus juhtus, kuid usun, et see paraneb ära, vähemalt laps on elus. Hetkel organiseerin ka ise oma lapsi ära, sest on selline tunne, et ei taha kodus üldse olla ning nii kopp on ees ning kõik lihtsalt ajab tohutult närvi. Raske ja kui kogu aeg on vaja midagi teha ning mõelda üritaks ka, puhata tahaks ka jne. Üle pika aja loen blogi ja päris lahe. Super! Jõudu ja jaksu, rahulikku närvi. Lõpuks on see kõik seda väärt =)
apppiii, kui tuttav, minu kohe kaheseks saav preili on sama hull v veel hullem vist 😀
niii suur äratundmisrõõm oli ikka.
Ei või istuda ega astuda. kõik on paha ja see kisa ajab juba hulluuuks. oeh, kuna see küll möödub?!
jõudu ja jaksu meile
Lende puhul aitab ilmselt kõige paremini see, kui ta saab südantlõhestavalt lihtsalt nutta turvalises keskonnas (nt ema süles), kus aktsepteeritakse tema mure ja ei püüta tema tundeid alla suruda, kõrvale juhtida. Nii väiksel lapsel tekib ka vahest stress (pole ka ime, sest nii suur elumuutus on toimunud) ja nutmine on viis, mis aitab neid pingeid välja elada. Seega soovitan kui Lende hakkab tühast tähjast nutma, siis pühenda talle aega, võta sülle ja räägi et need tunded on normaalsed ja sa võid nutta, kui ta protestib süles olemisega, siis nimelt võta veel tugevamini kinni ja ùsna pea ta rahuneb ja tahabki sul süles olla. Pärast suurt nuttu on su laps palju rõõmsam ja toredam, kui sai oma pinged välja elada. (See idee on võetud raamatust “nutt ja jonnihood”, soovitan lugeda ka kui ei ole veel seda teinud)
meil on ka paar korda elus koer ära jooksnud nii, et tagasi tuleb nagu jubedam kaka väetis.. kuskil püherdanud ja siis tuleb teda pesta või loota, et õuevesi taevast või lumi ta puhtaks küürib. tihti ongi puhas hiljem. vahel küüri teda kauem. ning kui aeda on mitu korda parandatud, et ei põgeneks, siis aru saada kuidas kuskil käinud on ta aia taga mingeid takjaid ka täis ta. üks aasta oli nii, et ta nägi nagu hulkuv koer välja üleni porine, nagu niiske rebane. sai kasvuhoones soojendatud. ja vahel on ta ka imeväel puhas. vahel nagu kodutu koer. 😀
Sattusin youtube’s ühe Soome-Austraalia perekonna kanali peale, kus kasvab peres 10 last! 10!!! Toimetavad Soomes, on usklikud, kannavad enamasti valget ja räägivad mitut keelt ja valdavad mitut muusikainstrumenti ja noh. Seda peab ise vaatama, kuidas pereema majandab seda kampa…
https://www.youtube.com/channel/UC-PepfX4nM19zhdgEn3o5kg/videos
No kaks last suudavad ka hulluks ajada. On küll 5 ja 9. Ja no 46 aastane emps on olla veits teistmoodi kui 20 aastane. Kõige vanem tütar 27. Kogemus on olla olnud noor noor ema,vana noor ema ja noor vanaema. Uskuge,viimane on tõesti õnnistus.
Küsisid FB-s Lendele peapaela soovitusi, aga ma ei kommi never midagi avalikult (ega mitteavalikult…), siis panen lingi siia, loodan, et annad andeks, need peakatted on nii armsad minu arvates, et patt oleks mitte jagada
https://instagram.com/shopblutaylor?utm_source=ig_profile_share&igshid=995w4upiiqof
Hahahaaaaa, Lote, hahaa ??
Mul puudus samuti “kohutava kahese” kogemus. Teisega kõigun hullumise ääre peal. See ei ole reaalne, mis kõik teda häirib.
Kuidas Maril on?
Oh appi, ma vajasin sellist postitust, sest ausalt, mul endal kolme lapse emana on tihti tunne, et vaesed lapsed – kuhu kasutu ema seltsi nad sattunud on. Aitäh, et tõstsid seda roosamannavahulist raudset eesrüüd ja näitad, et tõesti kõigil võib olla kodus raske, ka nende hullumiseni armsate lastega ?
Mul laps karjub ka selliste asjade üle nagu Lende. Eriti just sellepärast kui liiga hilja vett annan talle .
Tundub, et Mari mingeid elu traumasid ei saanud.
Oli just sinu emaga Merimetsa ampsus söömas, elus, terve ja suutis veel seal ronida.
Kodus 2 last 10 ja 2 . Kuna kümnene on autistlike joontega, siis on ta endale pähe võtnud, et tema on kodus direktor. Kahesele see muidugi ei sobi. Nädal tagasi kui õhtul üritasime diivanil uudiseid vaadata taustaks “mina olen sinu ülemus ja sina minu alluv” taustamüra vaatas mu mees mulle otsa ja ütles :” Kuule anname nad ära, nad pole meil hästi õnnestunud, teeme uued !” No ja õelutsejatele teadmiseks me siiski ei andnud neid ära 🙂
Kas sul on isa ja kasuisa?
ei, mu päis isa on surnud. mu kasuisa ongi isa 😀
Hahaha 😀 😀 😀 Vabandust, aga lugemiseks on see küll puhas meelelahutus.
Kui ma aga mõtlen enda samasuguse elu peale, mis suvel kõik ees ootama saab, mnjaa… Naljatuju kaob ära 😀 See 1,5ne on juba praegu paras kapriis ise. Samamoodi, kohe midaiganes ei saa – draama. Miski pole nii nagu tal vaja – draama. Ja noh, sa juba tegid siia kena nimekirja, mille kõige üle on võimalik siin ilmas viriseda ja jaurata. Küll kõik üle elame :/ Teadjad räägivad,e t kõik olla lõpuks seda väärt. Kas seda on lootussädemeks piisavalt, on igaühe enda mõelda 🙂
olin sinu suur lugeja aga nüüd kahjuks enam mitte..sest igavaks läinud.beebi siin beebi seal..mitte paha pärast aga ehk vahelduseks räägiksid ka muust kui lastest..arvan et ka on teisi kellel selline arvamus..
ega jah, sai siin juba 18 päeva tagasi see laps sünnitatud, kaua ma seda kummi ikka venitan 😀
Mul lapsi pole, aga ikka on huvitav lugeda. Kui igav on, siis võiks ju vähemalt teemasid soovitada, millest lugeda tahaks, või ei? 😀
Sama siin. Nii suur vaimustus oma lastest, et anna olla 🙂 Kas Lende ainult vigiseb? Telekast teda nähes ta küll ainult vingus. Nüüd siit lugedes ka tundub, et ainult vigiseb ja vingub.
hahaa 😀 loen ja imestan, neiud on vist valesse blogisse ära eksinud 😀 ja on alles uskumatu, et kahe aastane vingub 😀 mu just kaheseks saanud viskab ikka iga asja peale pikali maha ka ja siis karjub 😀 edenemise ruumi veel on..
A ja see osa su viimases saates kus Lende Marile kallale läks on nii armas, ta lausa värises vihast 😀 oskab end vähemalt kaitsta 😛
Mul on kodus 1a9k deemon. Just sõitsime 20 minutit kisava lapsega. Teda ajas endast välja see, et ta ei saanud aknaid pesta pesuriga külas, kui tal selleks tuju tuli ? vaene laps ?
Ja no neid igapäevaseid asju on nii palju, mis kõik endast välja ajavad ( palju hambapastat hambaharjal, teisalt jälle liiga vähe, liiga palju vett klaasis või siis liiga vähe, kass ei tule sülle, telekast ei tule seda mida tahab, külmkapp pole nagu pood, et saad TÄPSELT seda lisa tahad jne). Muideks sealjuures ta ei räägi ka veel ?? näitab näpuga ja kui ma kohe aru ei saa siia on draama…
Mul on raske beebi olnud ja nüüd ootan teist ma õudusega kardan mis saama hakkabMa arvasin ka et beebid magavad aga kolm kuud jutti päeval ja oösel gaasid kus ta karjus nii nagu keegi peksaks teda.kolm kuud magamatta see oli õudis ja siianimõtlen kuidas ma ellu jäin ja ega pärastki selline energiapomm ja vahest siiani öösiti röögib nagu keegi läbi une teeks haiget laps 2.5 ja samamoodi igaasja peale kisa lahti kui oli kuskil kahene hea et hingata ta peale tohtis vahel oli siis ka kisa lahti.ja nüüd tunneb kuidas teine laps tulekul ja on hakanud mind lööma ja pidevalt sülle,üks asi ei sobi teine asi.Ei teagi kas peaks kohe hullumaja end juba kirja panema voi ootama lootma et teine beebi on vanarahu ise,millesse mul vãga usku pole esimest vaadata.kui öeldakse et se sellime periood hull kahene ma ei tea mul siis sünnist saati see ”hull kahene”?aga Teie pere on nii vahva ja tubli ema kolme lapsega?
Tead. Pärast selle postituse lugemist olen ma õnnelik, et mul kodus on vaid ÜKS aastane põrguline ja päevas-sada-korda-sita-keema-ajav kass 😀 Nad vahel suudavad mind nii hulluks ajada, et ma mõtlen, et lähen hüppan kuskilt alla. (Ei ole enesetapu mõtteid). Ja ma iga jumala päev mõtlen, et ma ei taha enam never lapsi saada ja ühtegi kassi ka endale ei võta. 😀 aga samas on nad niii armsad ja kui oka nunnude nägudega otsa vaatavad, siis mõtlen küll, et mida ma nendeta küll teeksin, elu oleks palju igavam. Aga kui ma nüüd mõtlen, et mul oleks kolm last…. siis ma vist küll hüppaksin kuskilt alla. Ausalt 😀
Ma elan eramajas ja mul oleks alla hüpata vaid suht madalalt 😀
Alati on hea teada et ma/sa pole ainuke ?. Mul küll kodus kokku neid neli aga viimased kolm on sinu neiudega ühes pundis, ainult et mul poisid. Me ikka naerame et oleks teine poiss suurem olnud kui beebsu peale mõtlema hakkasime oleks ilmselt beebs olemata. Kuna see on ise vahel kolme eest. Ma lohutan end et ühelt maalt saavad neist kõigist inimesed ja mina hakkan seda pidevat oma aja puudust tagaigatsem?
Minu laps muutub deemoniks alati siis kui on kas hammas valuga koos tulemas, või hakkab haigeks jääma.
Lende tundub nii suur, et ma ei tea, kas tal enam hambaid tulebki 😀
Mu 2a2kuud poijal lõikuvad just all viimased hambad need kõige suuremad ??
Täitsa nõus… beebiga ei olegi raske aga justkombinatsiooniga beebi + värske kaheaastane 😀
Värsket kaheaastast ei julge jätta kaheks sekundiks ka beebiga üksi. Hüppab peale või topib näpud silma-kõrva-kurku. Selle peale veel õnneks tulnud ei ole et beebile enda sööke anda – liiga kade vist selleks (õnneks). Ka ei suuda ta oma hääletugevust reguleerida. Õnneks on beebi sellega vist juba kõhus harjunud sest korraks liigutab ja magab edasi.
Õnneks see raske aeg ei kesta väga kaua 🙂
Sama siin.. tahtsin ka just Mallukat lohutada, et sa (ta) pole ainus.. Mul ka kodus värske, 3-kuune beebi ja 2,8 aastane duracell ? Pean ka tõesti kogu aeg tema tujudega võitlema hommikust õhtuni ja jälgima, et ta oma pisiõde ära ei tapaks kogemata .. see on ikka tõeliselt väsitav.. Saan Lendest ja ka oma poisist täitsa aru, et järsku võeti nende positsioon ära, sest keegi tähtsam tegelane ilmus..Nüüd on raske sellega leppida ja oma tunnetega toime tulla. . Õnneks see ükskord möödub
Tahaksin siinkohal edastada palavad tervitused “toredale” lugejale, kelle meelest on möödapääsmatu saata mahlakas ja detailne ülevaade lapse kannatustest EMOs tema emale. Hea töö, tropp!
mhh, ei olnud üldse nii “tropina” öeldud, vaid inimene tundis muret, et kas kõik ikka korras.
Tahaks lihtsalt ära mainida, et Lastehaigla traumapunktis karjuvad lapsed ei karju seal alati valu pärast – jah, tuimestav süst teeb haiget, aga lapsed karjuvad juba enne seda kui nad üldse lauale pikali on saanud, sest see on nende jaoks hirmus ja nad ei taha ja nad arvavad, et tädid lasevad ta katkise pea-lõua-silmaga minema kui ta nagu H Ä S T I kõvasti karjub. Ei lase paraku. Neid häirib kinnihoidmine ja seetõttu nad ka oma häälepaelad valla lasevad. Paraku pole ka traumapunktis aega iga lapsega personaalselt tund aega rääkida ja neid veenda, et äkki ikka lased tädil või onul näo ära parandada, sest järjekorrad on tihti pikad ja teised lapsed ootavad oma korda ning lihtsam ja kiirem ja lõppkokkuvõttes kõigile parem lahendus on see kõik lihtsalt kiiresti ära teha last kinni hoides, mis lapse röökima paneb.
Seega ära muretse, võib-olla oli seal ka väike valu mängus, aga suure tõenäosusega röökis ta lihtsalt seetõttu, et ta pidi seal pikali olema, valgus näkku paistmas ja võõras tädi pead kinni hoidmas. Keegi seal meelega haiget lastele ei tee ja Lastehaigla traumapuntkis on enamus töötajad väga armsad ja toredad, kes soovivad ainult head 🙂
Kas Lottega iga päev jalutamas käiakse?
Ikka, aga siis me ei lase teda sitas roomata 😀
I feel u.
Mul on 4-aastane ja 2-aastane ja 3-kuune.. mees läks kaheks nädalaks välismaale tööle ja guess what, ma pmst nutan end magama õhtuti sest ma olen kohutavalt ema .. 😀 nädalavahetusel lihtsalt saatsin suurema enda isa juurde n-ö “eest ära” sest ta samamoodi terroriseeris kahest, küll mingi päkapiku tavaariga siis õrritab tahvliga ja peppaga “sa ei saa, sa ei saa” ja teine lihtsalt käunub ja lällab ja hammustab teda ja siis on häda 😀 jumal õnnistagu lasteaia eest.. nädal veel üle elada siis ma vist põgenen siit kabuhirmus kui mees tuleb 😀
Palju õnne kõigile kes peavad iga päev hakkama saama ja ärgu ma hädaldagu jne, mu ass, ma ei saa hakkama ja lähen nutan looteasendis üks laps lasteaias, teine tahvlis ja kolmas tissiotsas ?
Samas mõni päev on nad nii rõõmsad, beebi magab öösel ja päeval korralikult ja teised käituvad nii nagu nad polekski kurjast vaimust vaevatud ??
Jep jep tuttav tunne. Mul kodus 5a ja 2a poisid ja alatest septembri lõpust ka lisaks mingi haiguste keeris. Üks lõpetab ja teine alustab jne jne. Seetõttu palju palju toas passimist ja noo mingi sarviline on neile sisse elama kolind. Piisab juba ,kui ütlen tere hommikust valel toonil nii juba üks pistab ruigama või vaatan valesti otsa. Igast asjast üks lõputu ruigamine…
Siinkohal ongi vist kahte sorti emasi olemas. Ühed on õnnistatud imeliste beebidega kes ainult magavas, söövad ja kakavad- ehk siis nagu sinu väikesed lapsed olnud/on.
Beebi kõrvalt leida aega pead kammida või ennast iga päev pesta- minu jaoks on see müstika – Mismooodi?
—
Ja teised nagu minu oma oli, istuvad öösel üleval, istuvad päeval üleval, kohutavad gaasid 1,2a , allergiad jne . Minu lapse jaoks oli magamine nõrkadele, sest mida see 2 kuune laps ikka magab- maailm on palju põnevam. Kärus magamine- mis ma olen lollakas peast, et julgesin ta kärusse panna ja oodata, et ükskord magama jäädakse ja kui see juhtus, siis alles peale 3h jalutuskäiku maja ette saabudes, kui tahaks juba tuppa minna . Siis magati ka vaid max 30 minutit. Beebid magavad mitu tundi?- Päriselt v? Ma ei tea sellest küll midagi :D:D:D:D
1,2a – mitte ühtegi ööd kui oleks saanud ennast välja puhata. Vot see on karm. Ja oleks siis 2 last – ei ainult 1.
Reaalselt ka mina sain lapse kes ei magagi. 2 aastaselt kadus see 30 minutine päevauni ka ära. 30 minutit und juhtus ka peale 3h pikutamist,et magama jääks. Seega võib öelda, et mu laps polegi päevaund maganud. Lasteaiast toon ma ta lõunast ära, sest muidu peksab kogu rühma ülesse. Aga
Minu jaoks on suure lapsega kerge. Praegu see sama kunagine beebi on viiene ja elu on lill. Ma ei oskaks paremat last tahta. Okei selliseid draama hetki on ,aga õnneks vähe. Kedagi ei tuuselda , öösiti magab ilusti ja läheb õhtuti ise magama. Teeb ise endale võileiba, aitab söögitegemisel, suur huvi õppida. Ideaalne laps.
Minu ema ütles mulle, et kui beebina on raske, siis umbes 4 aasta pärast on kerge.
Kui beebiga on kerge, siis tasuks juba ennast ette valmistada 😀 Vist peab paika?
Ma ei ole siini isegi plaani võtnud, et võiks teise veel teha, sest see beebiaeg jättis oma jälje. Jumal tänatud, et ma seda ette ei teadnud, siis poleks vist seda praegust ka.
Mul on hea meel, et on maailmas teisi emasid veel, kes tunnevad vahepeal, et nad lähevad hulluks! 😀
Su tekst kõnetas mind – meil keskmise lapsega sama jant peale beebi tulemist.
Ainult üks virin – küll ta ei saa enam end ise riidesse,piima valada,potile minna,süüa ei taha seda mis on,mänguasja tahab seda mida ei ole jne jne.
Ilmselt see on tähelepanu otsimine MIDA TA SAAB MEID VIIEST KÕIGE ROHKEM . SEST TA ON ISSI POJA ❤
Kust need ülejäänud lapsed tulid, nad ei ole enda isa lapsed? 😀
Anna andeks, et ma naeran, aga hahahahhahaa 😀 ma enam-vähem tean, mida sa tunned 😀 mul on “peaaegu kohutav” kahene ja 9kuune, umbes sama ullike koer, kass, küülik. Mees, kes muud ei tee, kui ainult lammutab ja remondib ja ehitab, ehk siis elame juba paar aastat remondi sees (piiiideev koristamine). Ja siis istudki vahel tuima näoga, ümber käib pidev sõda ja müra ja kisa ja proovi siis (normaalseks) inimeseks jääda 😀
Pea vastu! Sul on vähemalt ülinunnuu beebi. Minu 9kuune läheb juba kõndima ehksiiis byebye beebi 🙁
Ohh milline idüll ja klamuur ja jõulurahu?
Ma tean mida sa tunned. Mul kodus 6.a tüdruk, 2.a tüdruk ja nüüd sündisid 2 tüdrukud. Tihti on küsimus inimeste poolt kuidas sa saad hakkama 4 pliksiga. Ja meil kodus suht sama olukord. 2 aastane on täiesti muudunud.
Tean mida sa tunned. Mul tüdrukud olid samas vanuses kui teil kodus kui minulgi kolmas sündis. Kaks ja pool aastat hiljem võin õelda, et see inin pole mul kodus kuhugi kadunud. Naudin neid hetki kui kõik kolm mãngivad SÕBRALIKULT koos. Aga samas on hea tunne kui kokkuhoidvad ja hoolitsevad nad üksteisega on kodust väljas ja lasteaias üksteise eest väljas.
Sina ei tohiks üldse rääkida oma “raskest elust”, sest päris emad tegelevad ikka päris probleemidega. Kas sa tead yldse, et enamik beebisid nutavad, vajavad lohutust ja tahavad sülle. Gaasid, koolikud ja öised üleval istumised. Siis hambad. Kui sina nendest midagi ei tea ja oma suuremaid lapsi ei ole osanud kasvatada viisakateks ja vaiksteks, siis ongi see su enda süü. Äkki oleksid ikka pidanud oma beebidega juba tegelema, nüüd saad vilju nautida.
Mida Ta siis tegema peaks et “päris emaks” hakata, kui tal “päris” beebisid pole?
Mallu on jah ju mängu ema. 😀
Mängib ainult ema ja on ametlikult laste ema. Tegelikult on ju Kardo ema. Mallukas on olude sunnil amm.
No mida kommentaari. Kes oled sina, et annad hinnanguid sellele, kuidas teine oma lapsi kasvatab? Olen kindel, et Mallukas on hea ema ja me ei tea ega näe ju mis nende elus igapäevaselt toimub, üks blogijutukene ei anna ikka piisavat ülevaadet sellest, kuidas lastega tegeletakse.
Haha, sellise loogikaga ei tohigi keegi mitte kunagi midagi natukenegi kurta 😀 Sest kujutate ette – isegi nendel PÄRIS emadel PÄRIS probleemidega, ei ole alati kõige hullem elu maailmas… ALATI võib hullem olla! Aga siis ei tohtinud ju kurta, kui kellelgi kuskil hullem on? Saan ikka õigesti aru, jah? 😀