kohe, kui laste kõrvalt välja saab, siis torman svingerdama

Ma olen juba jupp aega oma avatud blogi ees istunud, et eilseid muljeid kirja panna, aga tõesõna iga kord kui ma mõtlen eilsele õhtule, hakkan lihtsalt naerma ja ainuke mõte mu peas on “what. the fuck”. Aga okei, ma alustan lihtsalt kuskilt ja vaatame, kuhu ma jõuan. Ühesõnaga…

Rääkisime eile ühe sõbrannaga juttu ja kuidagi läks teema selleni, et mingi päev võiks Parolesse minna, sest pole seal iidamast-aadamast käinud ja seal on nüüd uus köök (Peruu köök) ja ega ma ei ole tegelikult ju üldse kuskil VÄGA ammu käinud. Rasedana ei viitsinud ja nüüd tundus, et aeg on seal maal, et paariks tunniks võiks ju minna. Kardo arvas ka, et tema saab lastega ilusasti hakkama ja piima on külmikus Martale küll ja veel ja pudeli võtmisega tal probleeme pole, seega anti mulle linnaluba. Ma arvasin, et ega ma kauem, kui südaööni väljas ei ole, sest Martal võib ju kodus süüa olla, aga ma ei teadnud, kui kaua mu tissid väljas olla lubavad.

Parole oli tore nagu alati ja ühel hetkel tuli mulle mõte, et kirjutaks Triinule. Et kui ma juba enivei NII harva väljas käin ja ilmselt sada aastat enam välja ronida ei viitsi, et tahaks ju Triinuga ka tsillida ja vabalt võtta, ilma, et meist kumbki rase oleks, nagu meil enne juhtunud on ? Ja te ei kujuta ette, kui ma Triinule kirjutasin, siis ta saatis mulle screeni, et ta juba on taksos. Ta nimelt oli instast mu pilti näinud, et ma Parolesse lähen ja oli lapse kodus magama pannud ja sõitis mind üllatama.

Üllatus oli tõesti tore, tantsisime seal nii kaua, kuni mul hakkas vaikselt hirm, et ma rabanduse saan. Ma nimelt olen viimased pool aastat päevas umbes 100 sammu teinud. Päriselt ükspäev väitis mu telefon, et ma olen terve päeva peale 76 sammu teinud, niiet igasugune tantsuvihtumine oli mu vaesele vanale kereräbalale paras väljakutse, aga no tõesti nii tore oli.

Korraga oli meie seltskonnaga liitunud veel kaks naisterahvast ja nende sõber ja tõesti ausalt ma ei tea kuidas, aga jutt läks selleni, et need naised olid selle mehega tutvunud mingisugusel svingerite lehel või grupis ja kohtusid üldse esimest korda ja neil oli plaan edasi minna svingerite klubisse.

Ma küll pole selle svingerite maailmaga väga kursis, sest I don’t swing that way, aga nii palju ma olen aru saanud filmidest, et need svingerite peod on vist mingid sellised kohad, kuhu sa oma kaasaga lähed ja siis vahetatakse paare vms. Need naised rääkisid meile, et nad pole seal ise ka enne käinud, aga et koht pidi väga äge ja turvaline olema, et kui tahad, siis vahid seal niisama ja kui tahad, siis lased ennast vabaks ja põrutad aga südamerahuga võõraid mehi. Ühesõnaga hakkasid nad täiega suruma, et me ikka nendega kaasa läheks. Kuigi ma pean tunnistama, et väga palju mind veenda ei tulnud, sest kuigi mul oli null plaani kuskile võõraste meeste või naistega nagistama minna, siis mul oli tõesti huvitav ise näha, et mis säärastes kohtades toimub. Ei ole ma enne sellisesse kohta sattunud ja miski minus ütles, et ega ma vast suure tõenäosusega kunagi satugi. Igatahes mõtlesin, et nii ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võib ju minna ja ära kaeda selle värgi.

Astusime siis sisse, naistele oli sissepääs tasuta, paaridele oli 10€ ja üksikutele meestele mingi mega kirves hind. Igatahes astusime me kuskile pimedasse keldribaari ja esimese asjana suunati meid riietusruumi, kus tuli ennast siis kas paljaks koorida, pesuväele võtta, bikiinid selga panna või rätik ümber tõmmata. Seda viimast varianti ma kasutada plaanisingi. Läksin kapi juurde ja tunnen…MEGA räme sitahais. Nagu. Mitte VEITS, vaid konkreetselt ko-hu-tav sitahais. Sealt läks uks mingisse pimedasse ruumi, seega ma ei tihanud isegi mõelda, mis seal ruumis toimub või tehakse, et sealt selline lebra tuleb. Tahtsin aint kiirelt endale selle räti ümber tõmmata ja teisele poole ruumidesse minna, et sellest haisust pääseda. Olin juba hinge kinni hoides peaaegu valmis, kui ühel hetk sain ma aru, et sitahais on nii vänge, sest keegi on konkreetselt endale PIHKU SITTUNUD ja oma käe vastu minu kõrvalasuvat kappi puhtaks pühkinud. Ja seal vehkides oli juhtund nii, et MA OLIN OMA KÄE SINNA KAPI VASTU RIIVANUD JA MUL OLI KÄE PEAL VÕÕRA INIMESE SITT.

Ma reaalselt vannun, et kui oleks võimalik olnud, siis ma oleks soovinud jalapealt maha surra, sest noh, mul oli endiselt võõra inimese sitt käevarrel. Ma tormasin öökides vetsu sunnas ja küürisin oma kätt seebiga. Oleks seal kloori või hapet olnud, oleks sellega pesnud, aga kahjuks ei olnud. Üks töötaja, kes seda sinna koristama läks, ütles mulle sõbralikult: “Kui see sind lohutab, siis see oli naisterahva sitt!”.

Jah, kindel laks, et oleks see mehe sitt olnud, et siis oleks nagu veits rõve olnud, aga kui NAISE sitt, siis jumala haud, laske mind tagasi sinna püherdama või miskit.

Ühesõnaga, pesin oma käe ära, meiega koos tulnud inimese haihtusid kuskile ruumidesse ja mina ja Triinu seisime traumeerituna keset mingisugust ruumi ja vaatasime ringi.

“Mallu, KUS me oleme????????” sosistas Triinu.

“Act cool, muidu nad arvavad, et me neid kritiseerime,” sosistasin ma vastu.

Ühel hetkel sadas mulle kaela ihualasti naisterahvas. “Oooooo, MALLUKAS, sind poleks küll siin osanud oodata näha!”.

-“Jaa, ma eee…tulin eksperimendi korras vaatama, mis siin toimub,” pobisesin ma.

“No mis siin ikka toimub, näed ju isegi,” rehmas käega telekate poole, kust lasti päris haardkoor porri. “Kui sa tahad, siis sa võid mu kihlatuga seksida,” pakkus ta viisakalt.

“Oi, tänud pakkumast, aga ma hetkel ei soovi.”

Naine istus maha mingisugusele võidunud nahkdiivanile, jalad harkis, tutt ripakil ja rääkis muga juttu edasi. Et ta tuli sinna oma kihlatuga, laps jäi isaga koju, ja et see olla tal ka esimene kord seal olla, aga et talle väga meeldis ja oli saanud päris mitme mehega asju aetud. “Mul on see hea asi, et ma nagunii seda homme ei mäleta, ma ükskord kukkusin viiendalt alla ja peale seda pole mäluga enam samad lood,” ohkas ta.

Me suutsime seal sees olla vist 10 mintsa, millest 8 pesin ma hüsteeriliselt oma käsivart, oli see vast alles svingeribaari kogemus. Ma ei julenud seal väga ringi ka jalutada, ma kartsin, et ma satun millegi jubeda peale, aga noh, nägi see välja nagu selline slaavi saun, mingi väike bassein oli ka, mis oli tuugalt pallimere palle täis. Ühesõnaga lugesin ma eksperimendi lõppenuks ja põgenesime Triinuga kus see ja teine. Ja kuigi seal sees pildistada ei võinud, siis ma rikkusin reegleid ja lasin teha endast pilti sitase kapi ees. Selleks hetkeks oli 90% pasast maha pestud, aga veits on seda veel kapil näha. Kaunis, eks ?

Nii ma õhtut alustasin…

Ja nii ma selle lõpetasin ?Meik maha tantsitud ja erilise parmu vibe’i lisab see imeline katkine koht mu huulel ja loomulikult sitt kapil.

Ps! Ma krabasin sealt nii kiirelt oma asjad ja tulin tulema, et ma unustasin oma pangakaardi sinna kappi. Kui keegi nüüd huvi tundma hakkas selle imelise koha vastu, siis olge head, vaadake sinna kappi ka, äkki leiate mu kaardi üles. Ma ise ei julge tagasi minna. Olgem ausad, ma ei läheks sinna isegi siis tagasi, kui ma oleks oma vasaku jala maha unustanud, liipaks elu lõpuni rõõmsalt ühel jalal edasi ja asi ants.

Vot, sellised lood ja tegemised siis siinpool sood. Proovige te nüüd veel vinguda, et ma ainult tite- ja sitajutte räägin. Võin noh, sitajutte saite ikka, aga titejutte natsa vähem. Olge lahked. Minul on igatahes kuskile minemisest nüüd aasta jagu isu täis, istun kodus edasi ja naudin seda luksust, et kui mul ka käsi sitaseks saab, on sitatekitajad minu sees valmis tehtud omatoodang, mitte võõra, perssesaanud naise pask. Always win, never loose.