tsill, me oleme kõik kehvad vanemad

Eile õhtul just rääkisime Kardoga, et issand jumal, see laste kasvatamine on TEGELIKULT nii raske. Muidugi see, mis ta raskeks teeb, on igas peres erinev. Raske on neil, kes on magamata. Raske on neil, kelle laps on haige. Raske on ka mul, aga hoopis selle pärast, et ma saan aina enam aru, et iga lapse kasvatamiseks on vaja järjepidevust ja reegleid, aga just need kaks on mu vihavaenlased. Oiii, kuidas ma vihkan reegleid. Järjepidevalt, võiks öelda ?

Mis meid seda vestlust pidama pani, oli Miiu postitus toitumisest. Ma lugesin ja tundsin postituse lõpuks, kuidas ma olen saba jalge vahel. Kurat, ehe näide (koos näpunäidetega), kuidas lapsi normaalset sööma saada, nõuab vaid ainult seda, et ei ostaks koju mingeid snäkke (järjepidevus) ja selle juurutamist, et kui ei söö, siis muud ei saa (reeglid). Täiesti loogiline ja no tehtav ka, aga miks siis mina teinud pole? S*tt ema, mis muud, eks?

Ma olen alati väga rahul olnud sellega, et ma olen selline tsill inimene, kes midagi ei nõua, ei käi, ei nääguta. Sest nii on maru lihtne elada. Kui sa midagi ei nõua, ei saa ka keegi su ootusi ja nõudmisi üle lasta, kas pole loogiline? Ja kui hommikul ütleb Mari, et ta soovib krõbinaid piimaga, siis kes olen mina, et talle ei öelda? Las inimene sööb. Ja kui ta vahepeal kapist endale snäkke otsib, siis ma pigem mõtlen, et aww, otsis Lendele kah, mitte, et hakkaks hitlerit panema ja talt need ära krabama. Isegi kui ma saan kenasti aru, et tänu sellele ei taha nad suure tõenäosusega lõunasööki, sorgivad selles nats ja jätavad vedelema (või söödavad Lottele). Ja üsna kindel on ka see, et õhtusöögi ajaks on nad vahepeal veel mingit snäkki leidnud ja sama saatus ootab ka õhtusööki – jääb suures osas söömata.

Miks ma ei saa Marile “EI” öelda? Ah? Ma lihtsalt ei suuda, kui ta tuleb kuskilt kamapallikotiga ja küsib, et “Emme, kas ma tohin neid kamapalle süüa?” siis ma olen pigem juba nii rõõmus ja üllatunud, et ta üldse nii viisakalt ja nunnult ja kavalalt küsib, et ma füüsiliselt ei saa muud vastata, kui et muidugi nunnukene, nosi aga. Kes olen mina, et lapsele keelata sööki, mida ta tahab? Jumala eest, söö söö.

*Samal ajal kui ma seda kirjutan, tuli mu juurde Lende, käes pakk Yummikomme ja nõuab neid. Ta pole söönud rohkem õhtusööki, kui ühe kartuli nizza salatist. “Tahad kommi süüa või?” küsisin ma. “Jaaa!” noogutab Lende nii armsalt ja innukalt, et ma annaks talle 90 pakki komme, kui ta küsida oskaks…*

Ühesõnaga ma olen ise pärit kodust, kus pole olnud normaalseid ja regulaarseid toitumisharjumusi ja kus sama moodi näksiti pidevalt ja ma olen sada korda peas oma vanemaid neednud, et nad paremini ei teinud ja nüüd on mul NENDE PÄRAST kehvad harjumused, aga ometi rahumeeli sisendan neid samu harjumusi enda lastele ja siis raudselt nemad kunagi enda lastele ja nii edasi.

Seega loogiline järeldus, et ma saan aru, et ma käitun valesti ja tean, mida tegema peaks, aga mina ei tee – halb lapsevanem.

Ma isegi ei käsi neil enda järgi kunagi koristada, sest nad on nii aeglased, et minu kõik “vaatame kumb enne koristatud saab!” mängud lõppevad sellega, et nad tõstavad kaks asja tagasi ja mina koristan ülejäänu. Vähemalt ma võidan peaaegu iga kord…

Ja ma annan neile aeg-ajalt telefoni, kui ma ei viitsi seda “peppaaaat taaahaaan!” virinat kuulata. Telekast panen ka multse mängima, kui omi asju vaja teha,või lihtsalt pole viitsimist nendega midagi paremat teha. Aasta ema, eks. Ma mõnikord lihtsalt leban diivanil nagu paks mauk ja scrollin telefonis, samal ajal kui lapsed kivinägudega netflixi lastekanalit vahivad.

Ma ei oska iga kord neile asju nii hästi selgitada, nagu Kardo seda teeb ja kasutan tihtipeale trumbina “SEST MINA ÜTLEN NII!” kaarti, selle asemel, et nende tasemele langeda, silmaauku vaadata ja mega pikalt filosofeerida, miks ei ole mõistlik õele muna pähe lüüa.

“Kardo, ma ei saaa, ma lähen niiii närvi,” olen ma lugematu arv kordi Kardole lapse ulatanud kõigi kolme beebiea jooksul, sest ma ei talu isegi minutit nuttu ja tunnen, kuidas mu kõik närvid üles ütlevad ja ära kärbuvad!”.

Ma valetan oma lastele näkku ja luban neile näiteks hommikul suure suuga, et ma õhtul teen seda teist ja kolmandat, kui nad ainult nüüd kiiremini ennast valmis panevad ja palvetan terve päeva, et nad mu lubadused unustaks, et ma neid tegema ei peaks ? (Õnneks Mari on pärinud minu kehva mälu, win! Muidu oleks eile pidanud kuskile ujuma minema…).

Ma annan rahumeeli ka katteta lubadusi:

“Mari, kui sa kohemaid neid  pallimere palle kokku ei korja, siis ma annan selle pallimere KOHEMAID lastele, kes viitsivad koristada!”

-“Aaa, anname teistele lastele mängida? Okei!” vastab Mari siiralt ja läheb kilekotti otsima, et sinna palle panna.

“Eee.. tule tagasi ja korista edasi!!”

Ma olen ka oma kannatust kaotanud ja käratanud nii kõvasti, et Kardo soovitas mul suvel järgmine kord aknad kinni panna, kui ma hüsteeritsema kukkuma peaks, sest muidu naabrid kutsuvad meile kohemaid lastekaitse. Ma tean hästi, mis tunne see on, kui sa ketrad ja ketrad ja ketrad ja sind lihtsalt ei kuulata. Näed, SIIN postituses oli aeg, kus ma ei suutnudki ja ärritusin…

Vot SEE osa on ka raske. Sundida ennast rahulikuks jääma. Mul on veel eriti lihtne, tugivõrgustik on piisav, et kui enam ei suuda, siis kehitan õlgu (vb korraks karjatan ka, nagu nõdrameelne) ja annan lapse edasi järgmisele, kelle närvidel ta just tallanud pole. Aga no ega iga kord ka ei saa, seega olen ma valinud selle tee, mis on lihtsam – annan järele.

Tahad ilma mütsita õue minna? Nojah, mine siis, ise võib-olla jääd kõrvapõletikku (mis on lamp ähvardus, sest ma ei tea kedagi, kes elus kõrvapõletikus oleks olnud :D). Tahad jope asemel sügisonesie selga panna? Nojah, pane siis, nagunii lähme ainult autosse. Tahad voodi asemel oma turnikasse ehitatud onnis magada? No maga siis. Tahad õhtusöögi asemel jäätist süüa? Ok, söö siis. Seda kõike selle pärast, et mulle ei meeldi kamandada, ei meeldi kurvastada, ei meeldi pragada. Lihtsalt ei meeldi ja nii vastik on seda teha.

Manjana kirjutas hiljaaegu postituse, et me kõik keerame oma lapsed kuidagi pekki, igaüks ainult erimoodi. Ma täitsa usun seda. Ma usun, et mõni inimene võib süüdistada oma ema liiga range olemises ja minu lapsed võivad jällegi tulevikus kurta, et fakk, ema oli nii lambiants, lubas meil kõike teha ja nüüd vot tema pärast ma olengi nüüd selline, mis iganes see SELLINE siis on. Ma ju ei tea seda. Ma ei oska tulevikku ette näha. Lihtsalt elan nii, kuidas parasjagu tunne ja tuju on, proovin rahulik olla, võtta asju huumoriga ja vaadata, et lapsed elus püsivad.

Samas kuklas tiksub ikka teadmine, et kle esiteks, nad ei söö korralikult- iga kord suren seest, kui kuskilt jälle loen, et laa dii daa, minu lapsed söövad restoranis ikka tavamenüüst, samal ajal kui ma enda omi restoranigi viia ei julge, sest nad jooksevad äkki minema või segavad kuidagi teisi. Ja kui viin, siis vaatan esimese asjana, et kas menüüs ikka friikat ka on, sest ma ei viitsi nendega kembelda teemadel “SÖÖD SEDA MIS TALDRIKUL ON!” samal ajal kui nad “tahan friikat!” halisevad.

Ja kuklas tiksub ka see mõte, et head emad ei anna kunagi telefoni ja reaalselt võtavad aega, et kaua multikaid vaadata võib ja käivad lastega iga päev õues ja meisterdavad nendega ja teevad mai tea mis imeasju ja mina… Mulle tundub, et teen kõike nende usinatega võrreldes kuidagi nagu poole vähem ja see tunne ei ole hea. Et ma ei ole emana hea. Et ma ei ole kuidagi piisav.

Aga siis tuleb pähe, et noh, võrdlema ei pea ju sugugi ainult parematega, võib kehvematega ka! Ja ma olen kindel, et nii palju, kui on minust paremaid emasid, siis on ka halvemaid. Mitte see fakt, et lastel halvad vanemad on, mind rõõmustaks, aga no saate aru küll. Ja kuna keegi ei saa olla täiuslik, siis vabalt võib olla, et ema, kes oma lapse peale karjub, on suutnud lapsele paremad toitumisharjumised sisse juurutada. Ja vabalt võib olla, et ema, kes on oma lapsele laksu andnud, viitsib temaga palju rohkem koos väljas seigelda kui mina ja nii edasi ja edasi. Kõik on suhteline ja individuaalne.

Ma ise arvan, et nii kaua, kuni me ise oleme õnnelikud ja meie lapsed on õnnelikud, siis on juba pool võitu. Ei, rohkem! Siis ongi juba võit. Muidugi me võiksime tahta olla täiuslikud ja paha ei tee ka selle poole püüdlemine ning enda parendada proovimine, aga no ma ei tea, kas see enda materdamine, et “ma ei ole hea ema” on vajalik? Seda enam, et miskipärast on teised (eriti netis) sulle seda nagunii valmis iga kell ütlema.

Eveliis ja Marimell kirjutasid laste löömisest ja no see on minu jaoks veits teine teema, eks see oleneb jälle igaühe lapsepõlvest. Minu jaoks on lapse löömine kohutav, AGA ma olen Mari peaaegu kaks korda löönud. Kunagi kui ta mingi 3 oli ja ma rase olin, siis ma andsin talle pepulaksu ja ma isegi ei mäleta miks, sest see oli nii ammu, aga… ta hakkas NAERMA. Selle peale jäin ma oma peksuga errorisse, et kas nüüd ma peaks kõvemini panema või äkki üldse hoopis…mitte last peksma 😀 Valisin viimase variandi.

Teine kord oli alles nüüd, kus ma jälle rase olin (jeesus, küll ma olen rasedana peksualdis). Mari ja Lende olid mu voodil ja kaklesid ja Mari ei tahtnud kleiti ära võtta ja ma olin väsinud ja uni oli peal ja lõpuks ei viitsinud enam kembelda ja suht kiskusin selle kleidi Mari seljast ära, et tavai, lähme nüüd magama, ma ei jõua enam meelitada. Selle peale hakkas ta visklema nagu paljas kala ja selle käigus lõi kogemata Lendet jalaga peaaegu näkku, mille peale ma lihtsalt sekundi murdosavältel andsin talle tagumiku peale patsaka ja käratasin “NIIMOODI EI KÄITUTA, NÜÜD LÄHED KOHE MAGAMA!”.

Mari lõpetas rabelemise, pani pea padja peale ja pani pisara maha. Vähe ma ei tundnud ennast halvasti… Ta rääkis mulle, et ei ole ilus lüüa ja mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Väga piinlik oli. Palusin vabandust ja seletasin, et ma käitusin halvasti, sest ma läksin väga kurjaks ja no üritasin ennast sellest olukorrast välja rabeleda, aga kehv tunne jäi ikka sisse, sest kuigi see tõesti oli vaid õrn patsakas, mitte mingi peks, siis no, KUIDAS sai olla, et mina, vana “olen tsill pohuist” üldse midagi sellist tegin, ah?!

Karistuse selle eest sain mõni aeg hiljem, kui Mari diivani ees maas vedeles ja ma talle kogemata jalaga näkku lõin. Kui te arvate, et ta EI rääkinud sellest lasteaias, kuidas emme teda jalaga näkku lõi, siis te eksite. Ta rääkis seda ka poejärjekorras kõigile, kes kuulata viitsisid. Ta rääkis sellest vanaemadele. Ta rääkis sellest KÕIGILE. Peale seda, kui ma üritasin talle seletada, et emme tegi kogemata ja pole eriti vaja inimestele rääkida, et ma teda jalaga näkku lõin, rääkis ta edaspidi kõigile, et emme lõi teda jalaga näkku, aga sellest ei tohi rääkida…

Mida ma selle pika heietuse lõpuks tahan öelda on see, et me kõik oleme samal ajal kehvad ja imelised lapsevanemad. Ausalt. Me kõik anname endast parima ja mõnikord ei anna ka ja mõnikord lubame endale, et käitume paremini ja siis mõnikord käitumegi, aga vahel ei käitu ka. Sest me oleme inimesed ja me teeme vigu ja me ütleme asju, mida me ei mõtle ja me üritame kogu aeg olla parimad lapsevanemad, aga aeg-ajalt oleme hädavaevu adekvaatsed lapsevanemad.

Ja teate kuiiii valus on, kui keegi ütleb, et sa oled kehv ema. Ma tean, mulle on öeldud.

Aga teate kui oluline on ühele naisele, emale, kui keegi talle aeg-ajalt ütleb, et ta on hea ema? Okei, Kardo ütleb mulle seda küll, aga ükskord helistas mulle üks väike tüdruk kuskilt sünnalt, kus oli palju väikseid tüdrukuid. Nad olid kõik 10-11 ja helistasidki kõik koos, et mulle rääkida, et neile meeldis mu saade ja et neile meeldib mu soeng ja mu kodu ja mu lapsed ja siis üks neist hüüdis õhinal, et: “Ja sa oled niiiiii hea ema, üldse ei mölise oma lastega kunagi ja oled nii lõbus ja ma tahaks, et mul kaaa selline ema oleks!” Ja no for riil see oli kõige lambisem ja armsaim kõne, mis ma iial saanud olen.

Siin ma olen, materdan ennast igapäevaselt, et ma pole PAREM, aga kuskil on väike tüdruk, kes arvab, et ma olen superäge ema. Ja tegelikult on siin majas kolm sellist tüdrukut, kes sama arvavad, ma olen üsna kindel. Isegi kui nad kasvavad harjumusega snäkkida kamapalle ja süüa mõnikord õhtusöögiks jäätist, ups. Sest ma tean, et nad vähemalt kasvavad teadmisega, et nad on armastatud ja hoitud.

Emadus on nii raske ja tore ja õudne ja imeline ja keeruline ja närvesööv ja armastust täis. Elukestev õpe, ole ainult meheks ja õpi oma vigadest. Sellegipoolest tahaksin ma öelda, et kõik mu lugejad, kes on emad. Te teete head tööd, või vähemalt nii head, kui saate ja oskate. Ja ma utsitan ka teid ütlema teistele emadele, et nad on selles emavärgis head ja imetlusväärsed. Sest olgem ausad, iga inimene, kes on aasta aega valmis kellegi teise kakki ja okset koristama on juba paljalt selle eest medalit väärt ja kui SEE ei ole armastus, siis mis on? Väiksed vead kuuluvad asja juurde, sest noh, nagunii me keerame nad persse, oleme siis vähemalt teineteisele selle käigus toeks, eks.