AVALDAN ARVAMUST LAPSE ÜLES KASVATAMINE LENDE MARI JOHANNA MARTA

tsill, me oleme kõik kehvad vanemad

9. jaanuar 2019

Eile õhtul just rääkisime Kardoga, et issand jumal, see laste kasvatamine on TEGELIKULT nii raske. Muidugi see, mis ta raskeks teeb, on igas peres erinev. Raske on neil, kes on magamata. Raske on neil, kelle laps on haige. Raske on ka mul, aga hoopis selle pärast, et ma saan aina enam aru, et iga lapse kasvatamiseks on vaja järjepidevust ja reegleid, aga just need kaks on mu vihavaenlased. Oiii, kuidas ma vihkan reegleid. Järjepidevalt, võiks öelda 😂

Mis meid seda vestlust pidama pani, oli Miiu postitus toitumisest. Ma lugesin ja tundsin postituse lõpuks, kuidas ma olen saba jalge vahel. Kurat, ehe näide (koos näpunäidetega), kuidas lapsi normaalset sööma saada, nõuab vaid ainult seda, et ei ostaks koju mingeid snäkke (järjepidevus) ja selle juurutamist, et kui ei söö, siis muud ei saa (reeglid). Täiesti loogiline ja no tehtav ka, aga miks siis mina teinud pole? S*tt ema, mis muud, eks?

Ma olen alati väga rahul olnud sellega, et ma olen selline tsill inimene, kes midagi ei nõua, ei käi, ei nääguta. Sest nii on maru lihtne elada. Kui sa midagi ei nõua, ei saa ka keegi su ootusi ja nõudmisi üle lasta, kas pole loogiline? Ja kui hommikul ütleb Mari, et ta soovib krõbinaid piimaga, siis kes olen mina, et talle ei öelda? Las inimene sööb. Ja kui ta vahepeal kapist endale snäkke otsib, siis ma pigem mõtlen, et aww, otsis Lendele kah, mitte, et hakkaks hitlerit panema ja talt need ära krabama. Isegi kui ma saan kenasti aru, et tänu sellele ei taha nad suure tõenäosusega lõunasööki, sorgivad selles nats ja jätavad vedelema (või söödavad Lottele). Ja üsna kindel on ka see, et õhtusöögi ajaks on nad vahepeal veel mingit snäkki leidnud ja sama saatus ootab ka õhtusööki – jääb suures osas söömata.

Miks ma ei saa Marile “EI” öelda? Ah? Ma lihtsalt ei suuda, kui ta tuleb kuskilt kamapallikotiga ja küsib, et “Emme, kas ma tohin neid kamapalle süüa?” siis ma olen pigem juba nii rõõmus ja üllatunud, et ta üldse nii viisakalt ja nunnult ja kavalalt küsib, et ma füüsiliselt ei saa muud vastata, kui et muidugi nunnukene, nosi aga. Kes olen mina, et lapsele keelata sööki, mida ta tahab? Jumala eest, söö söö.

*Samal ajal kui ma seda kirjutan, tuli mu juurde Lende, käes pakk Yummikomme ja nõuab neid. Ta pole söönud rohkem õhtusööki, kui ühe kartuli nizza salatist. “Tahad kommi süüa või?” küsisin ma. “Jaaa!” noogutab Lende nii armsalt ja innukalt, et ma annaks talle 90 pakki komme, kui ta küsida oskaks…*

Ühesõnaga ma olen ise pärit kodust, kus pole olnud normaalseid ja regulaarseid toitumisharjumusi ja kus sama moodi näksiti pidevalt ja ma olen sada korda peas oma vanemaid neednud, et nad paremini ei teinud ja nüüd on mul NENDE PÄRAST kehvad harjumused, aga ometi rahumeeli sisendan neid samu harjumusi enda lastele ja siis raudselt nemad kunagi enda lastele ja nii edasi.

Seega loogiline järeldus, et ma saan aru, et ma käitun valesti ja tean, mida tegema peaks, aga mina ei tee – halb lapsevanem.

Ma isegi ei käsi neil enda järgi kunagi koristada, sest nad on nii aeglased, et minu kõik “vaatame kumb enne koristatud saab!” mängud lõppevad sellega, et nad tõstavad kaks asja tagasi ja mina koristan ülejäänu. Vähemalt ma võidan peaaegu iga kord…

Ja ma annan neile aeg-ajalt telefoni, kui ma ei viitsi seda “peppaaaat taaahaaan!” virinat kuulata. Telekast panen ka multse mängima, kui omi asju vaja teha,või lihtsalt pole viitsimist nendega midagi paremat teha. Aasta ema, eks. Ma mõnikord lihtsalt leban diivanil nagu paks mauk ja scrollin telefonis, samal ajal kui lapsed kivinägudega netflixi lastekanalit vahivad.

Ma ei oska iga kord neile asju nii hästi selgitada, nagu Kardo seda teeb ja kasutan tihtipeale trumbina “SEST MINA ÜTLEN NII!” kaarti, selle asemel, et nende tasemele langeda, silmaauku vaadata ja mega pikalt filosofeerida, miks ei ole mõistlik õele muna pähe lüüa.

“Kardo, ma ei saaa, ma lähen niiii närvi,” olen ma lugematu arv kordi Kardole lapse ulatanud kõigi kolme beebiea jooksul, sest ma ei talu isegi minutit nuttu ja tunnen, kuidas mu kõik närvid üles ütlevad ja ära kärbuvad!”.

Ma valetan oma lastele näkku ja luban neile näiteks hommikul suure suuga, et ma õhtul teen seda teist ja kolmandat, kui nad ainult nüüd kiiremini ennast valmis panevad ja palvetan terve päeva, et nad mu lubadused unustaks, et ma neid tegema ei peaks 😂 (Õnneks Mari on pärinud minu kehva mälu, win! Muidu oleks eile pidanud kuskile ujuma minema…).

Ma annan rahumeeli ka katteta lubadusi:

“Mari, kui sa kohemaid neid  pallimere palle kokku ei korja, siis ma annan selle pallimere KOHEMAID lastele, kes viitsivad koristada!”

-“Aaa, anname teistele lastele mängida? Okei!” vastab Mari siiralt ja läheb kilekotti otsima, et sinna palle panna.

“Eee.. tule tagasi ja korista edasi!!”

Ma olen ka oma kannatust kaotanud ja käratanud nii kõvasti, et Kardo soovitas mul suvel järgmine kord aknad kinni panna, kui ma hüsteeritsema kukkuma peaks, sest muidu naabrid kutsuvad meile kohemaid lastekaitse. Ma tean hästi, mis tunne see on, kui sa ketrad ja ketrad ja ketrad ja sind lihtsalt ei kuulata. Näed, SIIN postituses oli aeg, kus ma ei suutnudki ja ärritusin…

Vot SEE osa on ka raske. Sundida ennast rahulikuks jääma. Mul on veel eriti lihtne, tugivõrgustik on piisav, et kui enam ei suuda, siis kehitan õlgu (vb korraks karjatan ka, nagu nõdrameelne) ja annan lapse edasi järgmisele, kelle närvidel ta just tallanud pole. Aga no ega iga kord ka ei saa, seega olen ma valinud selle tee, mis on lihtsam – annan järele.

Tahad ilma mütsita õue minna? Nojah, mine siis, ise võib-olla jääd kõrvapõletikku (mis on lamp ähvardus, sest ma ei tea kedagi, kes elus kõrvapõletikus oleks olnud :D). Tahad jope asemel sügisonesie selga panna? Nojah, pane siis, nagunii lähme ainult autosse. Tahad voodi asemel oma turnikasse ehitatud onnis magada? No maga siis. Tahad õhtusöögi asemel jäätist süüa? Ok, söö siis. Seda kõike selle pärast, et mulle ei meeldi kamandada, ei meeldi kurvastada, ei meeldi pragada. Lihtsalt ei meeldi ja nii vastik on seda teha.

Manjana kirjutas hiljaaegu postituse, et me kõik keerame oma lapsed kuidagi pekki, igaüks ainult erimoodi. Ma täitsa usun seda. Ma usun, et mõni inimene võib süüdistada oma ema liiga range olemises ja minu lapsed võivad jällegi tulevikus kurta, et fakk, ema oli nii lambiants, lubas meil kõike teha ja nüüd vot tema pärast ma olengi nüüd selline, mis iganes see SELLINE siis on. Ma ju ei tea seda. Ma ei oska tulevikku ette näha. Lihtsalt elan nii, kuidas parasjagu tunne ja tuju on, proovin rahulik olla, võtta asju huumoriga ja vaadata, et lapsed elus püsivad.

Samas kuklas tiksub ikka teadmine, et kle esiteks, nad ei söö korralikult- iga kord suren seest, kui kuskilt jälle loen, et laa dii daa, minu lapsed söövad restoranis ikka tavamenüüst, samal ajal kui ma enda omi restoranigi viia ei julge, sest nad jooksevad äkki minema või segavad kuidagi teisi. Ja kui viin, siis vaatan esimese asjana, et kas menüüs ikka friikat ka on, sest ma ei viitsi nendega kembelda teemadel “SÖÖD SEDA MIS TALDRIKUL ON!” samal ajal kui nad “tahan friikat!” halisevad.

Ja kuklas tiksub ka see mõte, et head emad ei anna kunagi telefoni ja reaalselt võtavad aega, et kaua multikaid vaadata võib ja käivad lastega iga päev õues ja meisterdavad nendega ja teevad mai tea mis imeasju ja mina… Mulle tundub, et teen kõike nende usinatega võrreldes kuidagi nagu poole vähem ja see tunne ei ole hea. Et ma ei ole emana hea. Et ma ei ole kuidagi piisav.

Aga siis tuleb pähe, et noh, võrdlema ei pea ju sugugi ainult parematega, võib kehvematega ka! Ja ma olen kindel, et nii palju, kui on minust paremaid emasid, siis on ka halvemaid. Mitte see fakt, et lastel halvad vanemad on, mind rõõmustaks, aga no saate aru küll. Ja kuna keegi ei saa olla täiuslik, siis vabalt võib olla, et ema, kes oma lapse peale karjub, on suutnud lapsele paremad toitumisharjumised sisse juurutada. Ja vabalt võib olla, et ema, kes on oma lapsele laksu andnud, viitsib temaga palju rohkem koos väljas seigelda kui mina ja nii edasi ja edasi. Kõik on suhteline ja individuaalne.

Ma ise arvan, et nii kaua, kuni me ise oleme õnnelikud ja meie lapsed on õnnelikud, siis on juba pool võitu. Ei, rohkem! Siis ongi juba võit. Muidugi me võiksime tahta olla täiuslikud ja paha ei tee ka selle poole püüdlemine ning enda parendada proovimine, aga no ma ei tea, kas see enda materdamine, et “ma ei ole hea ema” on vajalik? Seda enam, et miskipärast on teised (eriti netis) sulle seda nagunii valmis iga kell ütlema.

Eveliis ja Marimell kirjutasid laste löömisest ja no see on minu jaoks veits teine teema, eks see oleneb jälle igaühe lapsepõlvest. Minu jaoks on lapse löömine kohutav, AGA ma olen Mari peaaegu kaks korda löönud. Kunagi kui ta mingi 3 oli ja ma rase olin, siis ma andsin talle pepulaksu ja ma isegi ei mäleta miks, sest see oli nii ammu, aga… ta hakkas NAERMA. Selle peale jäin ma oma peksuga errorisse, et kas nüüd ma peaks kõvemini panema või äkki üldse hoopis…mitte last peksma :D Valisin viimase variandi.

Teine kord oli alles nüüd, kus ma jälle rase olin (jeesus, küll ma olen rasedana peksualdis). Mari ja Lende olid mu voodil ja kaklesid ja Mari ei tahtnud kleiti ära võtta ja ma olin väsinud ja uni oli peal ja lõpuks ei viitsinud enam kembelda ja suht kiskusin selle kleidi Mari seljast ära, et tavai, lähme nüüd magama, ma ei jõua enam meelitada. Selle peale hakkas ta visklema nagu paljas kala ja selle käigus lõi kogemata Lendet jalaga peaaegu näkku, mille peale ma lihtsalt sekundi murdosavältel andsin talle tagumiku peale patsaka ja käratasin “NIIMOODI EI KÄITUTA, NÜÜD LÄHED KOHE MAGAMA!”.

Mari lõpetas rabelemise, pani pea padja peale ja pani pisara maha. Vähe ma ei tundnud ennast halvasti… Ta rääkis mulle, et ei ole ilus lüüa ja mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Väga piinlik oli. Palusin vabandust ja seletasin, et ma käitusin halvasti, sest ma läksin väga kurjaks ja no üritasin ennast sellest olukorrast välja rabeleda, aga kehv tunne jäi ikka sisse, sest kuigi see tõesti oli vaid õrn patsakas, mitte mingi peks, siis no, KUIDAS sai olla, et mina, vana “olen tsill pohuist” üldse midagi sellist tegin, ah?!

Karistuse selle eest sain mõni aeg hiljem, kui Mari diivani ees maas vedeles ja ma talle kogemata jalaga näkku lõin. Kui te arvate, et ta EI rääkinud sellest lasteaias, kuidas emme teda jalaga näkku lõi, siis te eksite. Ta rääkis seda ka poejärjekorras kõigile, kes kuulata viitsisid. Ta rääkis sellest vanaemadele. Ta rääkis sellest KÕIGILE. Peale seda, kui ma üritasin talle seletada, et emme tegi kogemata ja pole eriti vaja inimestele rääkida, et ma teda jalaga näkku lõin, rääkis ta edaspidi kõigile, et emme lõi teda jalaga näkku, aga sellest ei tohi rääkida…

Mida ma selle pika heietuse lõpuks tahan öelda on see, et me kõik oleme samal ajal kehvad ja imelised lapsevanemad. Ausalt. Me kõik anname endast parima ja mõnikord ei anna ka ja mõnikord lubame endale, et käitume paremini ja siis mõnikord käitumegi, aga vahel ei käitu ka. Sest me oleme inimesed ja me teeme vigu ja me ütleme asju, mida me ei mõtle ja me üritame kogu aeg olla parimad lapsevanemad, aga aeg-ajalt oleme hädavaevu adekvaatsed lapsevanemad.

Ja teate kuiiii valus on, kui keegi ütleb, et sa oled kehv ema. Ma tean, mulle on öeldud.

Aga teate kui oluline on ühele naisele, emale, kui keegi talle aeg-ajalt ütleb, et ta on hea ema? Okei, Kardo ütleb mulle seda küll, aga ükskord helistas mulle üks väike tüdruk kuskilt sünnalt, kus oli palju väikseid tüdrukuid. Nad olid kõik 10-11 ja helistasidki kõik koos, et mulle rääkida, et neile meeldis mu saade ja et neile meeldib mu soeng ja mu kodu ja mu lapsed ja siis üks neist hüüdis õhinal, et: “Ja sa oled niiiiii hea ema, üldse ei mölise oma lastega kunagi ja oled nii lõbus ja ma tahaks, et mul kaaa selline ema oleks!” Ja no for riil see oli kõige lambisem ja armsaim kõne, mis ma iial saanud olen.

Siin ma olen, materdan ennast igapäevaselt, et ma pole PAREM, aga kuskil on väike tüdruk, kes arvab, et ma olen superäge ema. Ja tegelikult on siin majas kolm sellist tüdrukut, kes sama arvavad, ma olen üsna kindel. Isegi kui nad kasvavad harjumusega snäkkida kamapalle ja süüa mõnikord õhtusöögiks jäätist, ups. Sest ma tean, et nad vähemalt kasvavad teadmisega, et nad on armastatud ja hoitud.

Emadus on nii raske ja tore ja õudne ja imeline ja keeruline ja närvesööv ja armastust täis. Elukestev õpe, ole ainult meheks ja õpi oma vigadest. Sellegipoolest tahaksin ma öelda, et kõik mu lugejad, kes on emad. Te teete head tööd, või vähemalt nii head, kui saate ja oskate. Ja ma utsitan ka teid ütlema teistele emadele, et nad on selles emavärgis head ja imetlusväärsed. Sest olgem ausad, iga inimene, kes on aasta aega valmis kellegi teise kakki ja okset koristama on juba paljalt selle eest medalit väärt ja kui SEE ei ole armastus, siis mis on? Väiksed vead kuuluvad asja juurde, sest noh, nagunii me keerame nad persse, oleme siis vähemalt teineteisele selle käigus toeks, eks.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

62 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Sofia 12. jaanuar 2019 at 20:14

    Väga armas jutt :)
    Kõrvapõletikust nii palju, et mul oli alatest beebieast kuni 14 aastaseni iga aasta vähemalt 2 korda kahepoolne keskkõrvapõletik. Rekord oli 6 korda aasta jooksul. Kuulmine paremas kõrvas on natuke kehvem aga muidu ok :D

  • Reply Tyy 12. jaanuar 2019 at 04:12

    Olen märganud jah kuidas sa lihtsalt kriiksud pidevalt . Mari ära jookse, ära löö, tule tagasi, Mariiiiiii….. Lendeee…. jne
    Kujuta endale ette et sulle sama arv kordi päevas tehakse keelde ja samal toonil.
    Ma annan nipi- igakord kui tahad neid korrale kutsuda ole täiesti vait ja tee seda vaid käest kinni võttes ja miimikaga, keha keelega. Mõtle et oled tumm vanem. Kui pead rääkima siis vaid pool sosinal ent rangelt. SEE on su lastele midagi uut. Usun et tead ise ka, et kui ainult ähvardad pole su kiunul mitte mingit tulemust ja mõjub vaid taustamuusikana. Seda enam et lasteaias nad on ju Kukupaid. Täendab suudavad küll alluda korrale. Vanema kohus on ennast kehdestada. Lapsed VAJAVAD piire ja REEGLEID. Kuidas , see ongi sinu elu õppetund. Selles olla järjekindel ja leebe samaaegselt on kunst. Meie lapsed on meie parimad õpetajad. EI tohi iial last halvustada, alandada, haiget teha hingele. Ometi karistamine on ka vajalik . Karistus on eraldamine teistest järele mõtlemiseks. Karistuse pikkus on 1 minut lapse vanuse kohta. 2 aastane on siis karistuspaigas 2 min ja 7 aastane 7minutit. Kui eraldad ta -ütled miks ja selgitad et ta peab mõtlema mis valesti tegid. Ise lahkud ja ei luba ära joosta. Algus ON RASKE sest nad pole harjunud sulle kuuletuma kohe. Pärast on lapsel oluline vabandust paluda või lubada et on nüüd hea laps ja kalliga leppida. Vajadusel lapsele anda uus rahulik tegevus.
    Jah olen nõus et me kõik anname oma parima ent hiljem selgub et lapsele oli hoopis muu oluline. Kes ootab tähelepanu, kes vastupidi tahab sellest pääseda, Teine igatseb koosolemise aega, kolmas iseolemise otsustamise aega jne jne
    Mõnele on asjad tähtsad. Aga tõesti see vajadus ei ole enamasti rikkuse-vaesusega seotud. Ehkki nii arvatakse.
    Kõige olulisem on et lapse hinge kallal ei närita, et kui ta elus mingi sita kokku keerab poleks kartust tulla sulle seda kurtma , sest ta teab tema ema oskab lohutada ja toetada. NB!See ei tähenda vastutuse üle võtmist.

  • Reply Katre 11. jaanuar 2019 at 15:21

    Ma nagu nii väga pooldan seda korralikku söömist, aga samas ma ei näe, et ma saaksin lapsele keelata mõne maiustuse, küpsise või mõned krõpsud, kui ma ise ka mõni õhtu lihtsalt TAHAN näksida midagi. Nii korrektse sööma puhul, nagu Mirjamil, peaksin ma ka enda lõbudest loobuma, aga ma ei näe samas, et miks ma pean.
    Seetõttu ei näe mina neis näksimistes midagi halba. Ise söön ju ka korralikku toitu selle näksimise kõrvale ja seni on õnnestunud, et laps sööb ka. Vahel sööb paar ampsu korralikku toitu, aga see on siiski tema valik. Kui midagi tõesti maitseb, sööb taldriku tühjaks ja küsib juurdegi. Ühesõnaga nagu seda pole ma ka täheldanud, et see näksimine tekitaks minu lapse puhul seda, et ta midagi muud siis üldse ei söö. Sööb ikka.

    Küll aga rakendan seda, et söögikordade vahel nö ei näksi ja et 2-3 tundi pausi oleks ikka söömiste vm vahel. Eks igaüks omamoodi, aga ma ei tunne küll, et ma nüüd SELLE pärast halb ema oleksin.

    Järjepidevusest (uute asjade rakendamisel, mida tahaks) tuleb mul ka puudu, aga samas on meil ma arvan, et piisavalt reegleid, mida järgmine ja mida tema ka järgib. Ega kodus ainult reegel reegli otsas ka päris olema ei pea. :D

  • Reply Helen 10. jaanuar 2019 at 18:28

    Mina jällegi tean päris mitut inimest, üks neist pisut lähedasem, kes on lapsena olnud kõrvapõletikus, mis on korduma jäänud. Selle tagajärjel on need inimesed ühest kõrvast kurdid. Selle peale vist ei mõtlegi keegi nii aga tasub juba varakult vältida sellise asja juhtumist:)
    Söömise kohapealt, mina olin ka lapsena väga valiv. Ega ela ei sundinud ka sööma ning selle tagajärjel olen siiani äärmiselt pirts. Olen teinekord nii kurb, sest mitte midagi ei kõlba süüa. Ja korrapärasest toitumisest pole mõtet unistadagi. Soovin, et oleks need asjad lapsepõlves teisiti läinud. Oleks praegu tunduvalt mugavam.
    Aga emana oled sa super! Võib-olla kõik ei nõustu päris 100% sinu kasvatusviisidega aga tõsi, oluline on see, et lapsed oleks õnnelikud. Sinu pilte vaadates on raske mitte näha kui õnnelik te pere on. Kõigil on paremaid ja halvemaid aegu aga suures pildis olete õnnelik pere.
    Kui mul vaid nii tore lapsepõlv oleks olnud:)

  • Reply Pille 10. jaanuar 2019 at 17:03

    Aaah, aitähhh!! 😄

  • Reply Sirly 10. jaanuar 2019 at 16:36

    Laps on kodu peegel. Sellest saab ilmselt tuletada, et ema on vanaema peegel. Kui Sul oli kodus suva söömine ja reegleid pole, siis sa annad seda mentaliteeti edasi. Mina paraku olen oma ema laps, kes nõuab korda, viisakat kãitumist ja lubadustest kinni pidamist (siinkohal error, sest minu ema lubas ja ei täitnud kunagi ja seda tunnet mäletan siiani). Kui mingi veksli välja käin, läheb täitmisele.
    4a käis eile kurgumandlite ja adenoidide opil ja lubasin tubli ja vapper olemise eest ponid osta, mida ta niii väga soovib. Homme tuleb otsima minna, loodan, et leian!

    Aga… kuigi saan lapsevanemana kiita oma tublide, korralike laste eest, tahaks osata laadnam olla. Nii raske on. Seda tahaks tõesti osata. Peaks Sinu juurde koolitusele tulema :)

  • Reply Tiina 10. jaanuar 2019 at 11:29

    Olen kogu aeg vaadanud, et te olete ühed väga ägedad vanemad! Sina oled super ema ja Kardo on super isa. Pole siis ime, et lapsed teie perre tulla tahavad. Te saate nii hästi hakkama ja teie lastel on kohe päris-päris vinge elu teiega!

  • Reply Ülle 10. jaanuar 2019 at 10:41

    Tere Mariann! Esiteks tahan ma öelda, et ma kuidagi ei plaani sind solvata, aga küsin sinult ka arvamust. Sina oled lapsele andnud pepulaksu = peaaegu löömine, mida mõistavad kõik emad. Eveliis on lapsele andnud pepulaksu = Dagmar Lampi järgi vägivaldne ema, kes on ise kannatanud vägivalla käes või on vägivaldses suhtes ning tema postitust tuleb taunida. Kust tuleb erinevus ja miks? Kas see ei ole silmakirjalik?

    • Reply Mallukas 10. jaanuar 2019 at 10:56

      Mina ei tea, ma ei ole Dagmar ja mina seda artiklit ju ei kirjutanud. Ma arvan siiski, et Daki mõtles, et taunida tuleks füüsilist vägivalda laste suhtes, millega ma 100% nõustun, kas sina mitte?

  • Reply Geidi 10. jaanuar 2019 at 09:01

    Täpselt.
    Ühiskonna surve on üks nõme värk.
    Mina jäin laste jaoks töölt uuesti koju. (lapsed 11 ka 4) Muidugi ootavad kõik, et niikuinii tuleb perelisa. EI. Ja siis tuleb “ aga sul lapsed nii suured”
    Jah. Nad on minu lapsed ( ok abikaasa omad kh) ja nad on vaid üks kord väikesed. Minu 11aastane on piisavalt iseseisev juba 4aastat. Käib bussiga kooli ja trenni jne, ta saab väga hästi ka üksi hakkama aga ta on PALJU õnnelikum nüüd mil ma kodus olen. Pisem tegi üldse lasteaia pausi ja naudib. Vahel
    on närvid kapi otsas aga rahunen maha ja elan edasi ;)
    Lapsed on ägedad. Tingimusteta armastus!

  • Reply H 10. jaanuar 2019 at 04:46

    Ma olen ammu mõelnud sellele, et teie majas ei ole reegleid. Lapsed söövad mida tahavad ja teevad mida tahavad ja enda järelt ei korista, selliseid asju TULEB õpetada neile, et nad elus hakkama saaksid.
    Ma õpetan oma lapsi kunagi niimodi, et kui nad minu tehtud sööki ei söö, siis olgu näljas ja ei lase neil magusat näost sisse süüa. Laps peab kuulama lapsevanemat.

    • Reply Mallukas 10. jaanuar 2019 at 10:55

      Mina ka sõin mis tahtsin ja ei koristand enda järgi. Tundub sulle, et ma ei saa elus hakkama v?

      • Reply K. 10. jaanuar 2019 at 20:45

        Mina samamoodi sõin, mis tahtsin ja oma tuba koristama ei pidanud, aga praegu on minust saanud täielik puhtusefriik. Samas minu laste söömis- ja koristamisharjumused on üks ühele Malluka lastega samad. Kuna minust sai asja, siis ei muretse, et lastest ei saaks.

  • Reply Älis 10. jaanuar 2019 at 00:20

    P.S.. sul on sada EKRE reklaami siin 😁

    • Reply lilllll 10. jaanuar 2019 at 07:56

      Ju oled ekre kodulehel sage külaline :D Mul küll on umbes triljon Kaup24 reklaami…

      • Reply Älis 10. jaanuar 2019 at 13:48

        Ma pole nende kodukal kordagi käinud muidu :D Täna on nt see reklaam asendunud Prisma omaga😁.

  • Reply Älis 10. jaanuar 2019 at 00:19

    Väga paljud on täpselt samasugused lapsevanemad nagu sa kirjeldad, aga nad lihtsalt ei julge seda avalikult tunnistada.
    Ma täitsa usun, et on olemas selliseid “ideaalseid” lapsevanemaid/emasid, kes hommikust õhtuni teavad täpselt, mis tegemised lapsega ees seisavad, koostavad lapsele nädalamenüü, jälgivad söögi- ja une graafikuf jne.. aga suurem osa siiski on täitsa tavalised inimesed, oma “kahjulikke” ja ” lapsi pekki keeravate” harjumustega lapsevanemad.
    Mina nt ka ei kannata lapse nuttu, ma ei saa aru miks. Ma olen proovinud meelde tuletada, et vb on mu lapsepõlves midagi sellist olnud, noh, nagu me kõik oleme, mingi kodukahjustusega, aga ei meenu nagu midagi. Muidu olen suht rahulik, aga kui laps nutma hakkab ja veel hullem röökima, siis ma lähen täpselt sama moodi mega närvi ja see pole üldse tore. Tavaliselt hakkan kohe nagu närvihaige muiste, sügavalt hingama ja mõttes 30ni lugema😁. Ja kohe loen endale ette, et “tegemist on lapsega, ta muud moodi ei oska hetkel oma emotsioone väljendada, sina oled täiskasvanu, ole normaalne!”.😁

  • Reply A 10. jaanuar 2019 at 00:04

    No kas saab olla õigemat päeva selle lugemiseks. Just täna mõtisklesin sellel teemal, et kas ikka saan hakkama ja oleks ikka pidanud lapsega õue jalutama minema. Ja kas vahepeal tunne, et ma enam ei jaksa, teeb must halva ema 🤔

    Nüüd sain motti juurde ja saan hakkama ja pole hullu, et täna õues ei käinud- homme lähen ja teen pikema ringi.

    Aitäh Sulle selle motovatsiooni eest! Oled imeline ema oma lastele! ☺️

    • Reply Mallukas 10. jaanuar 2019 at 00:15

      Kui see sind lohutab, siis ma pole Martaga siiani jalutamas käinud… :D

  • Reply Anette 9. jaanuar 2019 at 23:46

    Ainus mis mul on kogu selle teksti peale öelda on +1.

  • Reply Eva 9. jaanuar 2019 at 23:41

    AMEN SISTAH! Kirjutan alla!

  • Reply Anna 9. jaanuar 2019 at 23:40

    Ema on ema.
    Ja EMA on püha.
    Mina sain küll peksa ema käest kuni 15 aastaseni (peksis rihmaga😣), aga noh eks ma olin ise ka süüdi. Ei tasu ema kannatust proovile panna 😉Ma olen isegi tänulik, et ta oli selline range ja viitsis kõiki oma ähvardusi täide viia… muidu ma poleks võibolla korralik praegu, kes teab… kasvatus oli meil selline. Ka kui ema ütles isale, et ta minuga midagi ette võtaks kui ma midagi korda saatsin, vot siis oli mul tõesti jama käes😂 isaga olid naljad kehvad…
    Noh ega me lastena eriti kuulekad ei olegi ju.
    Söögi osas oli nii, et kui olid 90ndad, siis oli aeg mil me ei saanud lubada võid leiva peale… hiljem sündisid minu 3 õde ja kui pere on 6 inimest, siis eriti ei saa söögi osas vinguda – ema ütles, et kui ei taha seda või teist süüa siis pole kõht tühi ka…
    “EI” ütlemisest ka nii palju, et see on ka selline rohkem trikitamine. Laps mõtleb natuke teistmoodi kui täiskasvanu, temaga ei tohi kasutada eitavat eee…lauseehitust? Kui tahad keelata kommi andmist enne sööki, ütle et printsessid söövad komme peale sööki, et komm oleks magusam ja annaks võlujõudu.😊 Lihtsam ongi lihtsalt EI öelda, aga lapsed ju ongi meile selleks, et me ise õpiksime läbi nende palju ümber ja õpetaksime neid omakorda õigesti. ❤

  • Reply Kts 9. jaanuar 2019 at 23:38

    Keegi tark on kuskil öelnud, et olles piisavalt hea ema, oled parim ema oma lastele.

  • Reply Imetlen 9. jaanuar 2019 at 23:25

    Mina nutsin seda postitust lugedes. Ise olen väga järjekindel ja päevakava peab alati olema sama tööpäevadel(nagu autism oleks) ja tunnen ennast vahel halvasti, et nii kinni olen reeglites. Mina imetlen teid.

  • Reply A 9. jaanuar 2019 at 23:24

    Sa näed viimase pildi peal nii noor välja, nagu enda noorusaja piltidel. Ilus pilt on!

  • Reply Kätlin 9. jaanuar 2019 at 23:17

    Issand nooo nii vähe jäi puudu, et piserdama oleks hakanud.
    Enne lapsi öeldi mulle kogu aeg, et küll sinust saab hea ema . Saan lastega suurepäraselt läbi, leian nendega ruttu kontakti, julgen öelda, et lastele ma meeldin. Oma lapse rühmas käies on mul alati lasteparv ümber ning lapsed meeldivad mulle. Ma armastan neid. Olgu siis omad või ei – NAD LIHTSALT ON VÕRRATUD!
    Olles kahe tütre ema. mõtlen vahel, et ma ei ole hea ema…. Tundub, et ma saan võõraste lastega paremini läbi, kui enda omadega. Nõuan oma lastelt rohkem (okei saan aru, et ma ei ela võõraste lastega koos ning mänguaeg ongi lõbus, ka oma lastega) ning tihti leian olukorrast, kus olen pahandanud nendega. See tekitab minus pahameelt ning süütunnet, aga ausalt ma proovin enne kordi ja kordi heaga ning seletades – enne kui häält tõstan.
    Tihti tunnen, et mind ei hinnata.. Olen lastega enamuse ajast üksi, sest elukaaslane töötab Soomes. Mul ei ole tugivõrgustikku, kellele lapsi jätta (sõbranna on, keda saan vahel “kasutada”, kui vaja arstil käia. Aga ka temal töö ja kodu ning seda varianti kasutan tõesti hädaolukorra puhul).
    Ma pole 2,3 aastat saanud mitte ühtegi ööd magada nii, et ei peaks üles ärkama (laps sünnist saati väga kehva unega). Pole ühtegi hommikut magada saanud nii kaua, kui tahaks või und jaguks. MITTE ÜHTEGI selle aja jooksul. Üha enam tunnen puudust mehe poolt tunnustavatest sõnadest, toetusest (mitte rahalisest vaid emotsionaalsest).
    Ja see kõik kokku tekitab vahel olukordi, kus ma ei saa/ei taha/ei oska/ei suuda kraaklevate laste keskel rahu säilitada ning objektiivselt mõelda. Juhe jookseb kokku, emotsioonid saavad võitu…

  • Reply Helina 9. jaanuar 2019 at 23:10

    Ma arvan, et eks ikka leidub neid, kellel on kõrvapõletik olnud, lihtsalt teinekord tundub see nii tühiasi, et ei räägita.

    Ma olevat kolmekuusena haiglas olnud kõrvapõletikuga ja hilisemas elus on ka mõned korrad juhtund, et kõrv põletikus. Siinkohal loodan, et kunagi tuleb taas müügile see halli sildiga rohupudelike, kus peal “kõrvatilgad”, see reaalselt päästis ära iga kord :)

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 23:16

      meie peres pole igatahes õnneks olnd :D

      • Reply Triinu 10. jaanuar 2019 at 01:26

        Mul endal oli, kui ma 6ndas klassis käisin. See oli ikka selline jõhker valu, et õudus. Nutsingi lihtsalt looteasendis, kõrges palavikus ning kõrvades tagus nagu keegi nugadega trummi. Jube. Kui põletik üle läks siis voolas nädalaid kõrvadest veel mäda.

        Sama on ka mu esimese lapsega juhtunud. Sa oled õnnelik, et kokku puutunud pole, sest siis oleks su majas nonstop nutt valust ja see on nii kurb.

    • Reply K. 10. jaanuar 2019 at 09:41

      Ma just olin kõrvapõletiku 😂. Räige nohu oli ja läks kõrva.

  • Reply Närvihaige 9. jaanuar 2019 at 22:54

    Mul küll ei ole ühtegi last kuid lähi aastatel plaanis, aga teades oma närve siis ma nii põen seda. Ma olen nii kindel et meie majas oleks nagu sa kirjutasid “Ma ei suuda enam” ja annad lapse mehele… Ma nii austan emasid, siiski väike ime üles kasvatada. Igaüks kasvatab veidi omamoodi.

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 22:59

      No aga selle pärast ongi tore, et kui mees on – tulebki kahepeale hakkama saada ju :) See närv läheb kohe jälle ära ja saab edasi jaurata, aga vahepeal on küll vaja samm tagasi astuda.

  • Reply Merike 9. jaanuar 2019 at 22:45

    Oh kui äge postitus see oli praegu! 👍 Esiteks tundsin ma ennast nii väga siin kirjelduses ära, vaid selle vahega, et lambi lubadusi ma oma põnnidele niisama ei anna, sest ma TEAN, et nad mäletavad kõike liiga hästi ja mänguasju ma ka Mirjami eest (aprillis saab 5a) ära ei korista. Selle asemel annan talle teada, et kõik mis mina ära koristan, läheb kotiga kapi otsa ja ta ei saa neid asju niipea tagasi. 😃 Aga muidu olen täitsa sarnane ema nagu sina. 😊 Söömisega on nagu on, magamisega samamoodi ja noh, vahel on ta riides kah nagu kloun, sest ta tahab nii riietuda. So what! Mis ütleja mina olen?! 🤔 Ja naerda sain ka mõnusalt su teksti lugedes. Eriti naerma ajas see Marile jalaga virutamine. ☺Mitte, et ma vägivalda naudiks. Ma lihtsalt kujutasin elavalt ette, kuidas ta seda kõigile rääkis. Meie peres olen ka vaid mina 1x Mirrule laksu andnud, seevastu mu abikaasa pole seda mitte kunagi teinud. Niisama vahel patsutab vastu säärt tütrele. Ja sellest piisas, et tütar korra mingi jutu sees teatas oma isale ” see oli siis, kui sa mulle peksa andsid”. 😳 Kõige selle lõpetuseks tahan vaid öelda – sa oled täiesti lahe ema ja kui ma sinust nii palju vanem poleks, pakuksin end sulle ja Kardole lapsendamiseks. 😀

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 23:00

      Jumal tänatud, et Mari minu kalamälu päris siis 😂 Mul ka Kardo pole iial laksu andnud, ega mitte isegi häält tõstnud, aga miskipärast kutsub Mari issiga müramist “peksmiseks” ja mõnikord käib ja lunib, et: “Issi, anna peksa!” :D

  • Reply Ahvõinii 9. jaanuar 2019 at 22:44

    Meil nii et kui laps peale lõunat koju tuleb, siis läheb veidi aega ja tahab süüa saada. Ja ükspäev ütlesin et peale söömist võid oma shokolaadid ära süüa, aga tema pani käed risti ja tegi mhhhh , selle peale… novot, ja kui ütlen õhtul et kas tahad kommi, siis ta ise ütleb et sa ju taed et õhtuti ei tohi kommi süüa 😀 aga käitumises on ikka nii et mina tahan jne 😀 aga õnneks pigem sööb toidu tegemise ajal mu käest kapsa ja porgandi ära kui shokolaadi 😀 aga sa oled nii äge ja minu meelest on sul kannatust 100000 rohken kui minul 1 lapsega 😀

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 23:01

      Tead mul ka mõnikord Mari on üllatanud mind mingite omaalgatatud reeglitega. Nt ükskord ostsin kommi, Mari vaatas seda kotis, vangutas pead ja ütles, et kui ma selle KÕIK ära söön, siis lähevad hambad katki :D

  • Reply Helli 9. jaanuar 2019 at 22:38

    Mallukas, kuigi sinu postituste kõnepruuk on selline, et ajab isegi mind naerma, ma tegelikult tahtsin öelda, et loen tõsiselt su kirjutatud teemat ja tänan selle aususe eest, mida sa väljendad – nii nagu on. Julged rääkida neid asju raskustest ja proovilepanekutest (hääle tõstmine, pepulaks, väsimus, tüdimus jmt), millest räägitakse salaja, aga avalikult emmed miskipärast esitavad end wundermom’ina. Miskipärast siis, kui avalikult tunnistatakse päriselt, mida tähendab laste kasvatamine, kohe kukutakse hinnanguid andma. Ja need emad, kes ütlevad “Oii oiii aga meie lapsed söövad küll tervislikult, oi aga meie lapsed pole küll nutikates, oi aga nad oskavad üldse kümmet võõrkeelt ja artitmeetikat ja autot juba juhtida, kuidas sina saamatu?” Need emad valetavad iseendale, ilustavad ja maskeerivad ning elu on tihti näidanud, et nad on just kõige suuremate süümepiinadega lapsele karjujad, tutistajad jmt…

    Julgus on tunnistada endale. Veel suurem tugevus on välja öelda.
    Aitäh.

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 23:03

      Tead, ma arvan, et iga ema on mingi asja peale, mida teised teevad, nina kirtsutanud. See on loomuomane, et kui sa ise tead, et sa midagi “valesti” teed, et seda rohkem ja suurema suuga kuulutad sa neid asju, mida sa “õigesti” teed. Ei saa pahaks panna. Aga tegelt oleme kõik pajad ja katlad :D

    • Reply Aska 10. jaanuar 2019 at 11:40

      Njaa ma mäletan kuidas meil beebigrupis alatasa jäi üks ema oma lapse üllitamisega silma. Viimane nali oli, kui meil lapsed olid umbes 5 kuud vanad, et tema laps olevat oma võrevoodist välja roninud, elutuppa roomanud(imestan, et ta laps siis juba jooksuga ei läinud), teleka käima pannud, multika kanali välja otsinud ja end istuli ajanud ning multasi vaadanud.

  • Reply lilllll 9. jaanuar 2019 at 22:32

    Mu emps juurutas ka korralikke söögikordasid, tervisliku toitu, hommikuputru ja muid vahvaid asju. Praeguseks olen kahekümnendates ja elatun peamiselt grilljuustusaiadest ja coca zerost, kunagi ühtegi korralikku toidukorda ei söö ning ainult näksin :) Joppas, et head geenid on ja peenike olen… Mida öelda tahan: kasvatus avaldab tihti hoopis vastupidist mõju, nt mul tuleb hommikupudrule mõeldes väikestviisi kett kurku, sest noh, umbes 15 aastat sai seda endale pidevalt sisse surutud. Samas olen veendunud, et mu emps on parim ema EVER ja tahan 10000% samasugune olla!

    • Reply Helen 9. jaanuar 2019 at 23:30

      Oota veidi, see läheb üle 😂 enne 30ndaid ainevahetus aeglustub ja sama toitumisega tuleb mõnuga kaalu juurde. Ja siis alles hakkad mõtlema korraliku toitumise peale. Trust me! Putru ma ka ise ei söö hommikuti, aga lapsele teen iga vaba päeva hommikul kaerahelbe putru, peale suvel tehtud maasika toormoos (sügavkülmast karbist lõikan tükke, väga mõnusalt sulab sisse), punaseid sõstraid ja mett ja pean tunnistama, et kui lapsel juhtub moni päev natuke alles jääma, siis söön ise need ampsud ära 😉 isegi päris hea on.

  • Reply Raili 9. jaanuar 2019 at 22:29

    Aaaamen!

  • Reply Ma 9. jaanuar 2019 at 22:27

    Nii väga oli mulle vaja seda praegu lugeda. Nii väga oli vaja. 😥 Aitäh!

  • Reply Kaia 9. jaanuar 2019 at 22:19

    Thats life 💕 lihtsalt nii tõsi kõik ja nii hästi kirjutatud kõik

  • Reply Margit 9. jaanuar 2019 at 22:07

    Mina olen selle kohapealt üks kuri ,kuri ema :) Sellest ajast ,kui pudru söömiseks piisavalt suured olid ,hakkasin pihta. Küll vinguti,löugati,visati toitu aga kui putru ära ei söönud (sest äkki saab ikka midagi muud ja paremat) ,siis viskasin aga sama taldriku pärast uuesti ette. Kölab hullusti ja oligi kordi kus olin hullumas :) aga toimis. Nüüdseks 5a ja 6a poisid söövad korralikult. On seda teinud alates pudruterrorist :) Muidugi ei ole köik üdini lilleline ja see ongi okei ;) aga suurt näksimist meie peres pole,vähemalt lastel 😂😂😂 Mul lapsepõlves oli koguaeg eraldi söömine ja siuke pilla palla…tahtsin lihtsalt oma lastega teisiti. Ikka kolm korda päevas istuvad mu poisid kenasti laua taga ja söövad mida antakse 😊 pesamuna ei tea veel whats coming 😂
    Ei laida maha teiste perede söögiharjumusi. Köigil on see just nii nagu on . Iga pere ongi omanäoline ju 😉kuidas kellelgil just parem on 😉

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 22:10

      ma soovin, et minevikumallu oleks ka seda teind :D

      • Reply Vaike 10. jaanuar 2019 at 10:09

        Ma sündisin 1982 ja söögi osas oli emal lihtne – lapsed sõid seda, mida oli, või olid ilma. :D

    • Reply Getu 10. jaanuar 2019 at 00:28

      Miks peab kõike sööma? Söömine on nii intiimne tegevus ja kedagi putru sundida sööma on jäle. Täiskasvanud ei söö ka kõike.

  • Reply Kaidi Laubert 9. jaanuar 2019 at 21:56

    Nii tuttav tunne. Mina tunnen umbes kaks-kolm õhtut nädalas et olen ikka väga halb ema ja ma ei saa kohe üldse hakkama. Tüdruk sai kaks eelmine nädal. Ja nüüd kui iga asja peale tuleb ISE, siis tunnen igapäev korra et pagan küll on keeruline. Lapsel praegu mingi muudatuste aeg et tahab kuidagi mingeid asju muuta ja kuna hästi veel ei räägi laps siis on väga raske aru saada. A kui nüüd huumoriga võtta siis tundub et probleem on minul mitte lapsel. Sest kui ta tahab nt sopalombist vett maitsta siis tema arust nii peabki olema, minul tekib sellest probleem.
    Ja minu arust oled sa kindlasti hea ema ja naine. Teid telekast vaadates on teil kohe selline “nunnu roosa energia”. Väga vägev perekond!
    Ideaalseid inimesi niikuinii olemas pole. Ja kõik emad on vägevad. 🤗😍😀

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 22:02

      Noh, mõtle sellele, et kui ta sealt lombist joob, siis mis ikka juhtuda saab :D Vb saab ussid, aga no yolo..

      • Reply Vaike 10. jaanuar 2019 at 10:11

        Pigem saagu korraks ussid kui, et pärast on vatis hoitud bakterifoob või allergik. Minu kui vana lombijoodiku arvamus muidugi kõigest.

  • Reply R 9. jaanuar 2019 at 21:54

    Aamen sellise postituse peale!

  • Reply Gerda R. 9. jaanuar 2019 at 21:42

    Loen ja mõtlen, et Sa, Mallu, oled üks imeline olevus küll. Emana, naisena… Vahet pole. Annad sellele tavalisele argipäevale mingi võlu juurde iga kord, kui sätin ennast Sinu blogi lugema.

    Aitäh!

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 21:47

      Ma ei oska nii ilusa asja peale midagi öelda, sindrinahk! Aitäh!

  • Reply Krista 9. jaanuar 2019 at 21:41

    Ülimega armas postitus. Ja nüüd, kõik oma kalleid lapsi kallistama!

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 21:48

      Kallistaks, aga kaks magavad, üks oksendas mulle õlale, jee! :D

  • Reply Miiu 9. jaanuar 2019 at 21:27

    Shit, Josh, you had one job, ja sa ikka eksisid mu postituse disclaimeri vastu!

    A ma arvan ka, et sa oled oma lastele väga äge ema ja olen nõus, et me kõik keerame oma lapsed ühel või teisel viisil rängalt pekki. :)

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 21:31

      MIKS SINA SAAD OMA LAPSED SÖÖMA NAGU INIMESED JA MIKS MINA EI VIITSI ENDA OMI SELLISEKS TREENIDA, on minu one job :D Ja ma ei eksi su disclameri vastu, sest ma ei tunne ennast solvatuna ja õigemini ka ei tee. Ainult laisa lohena tunnen :D

      • Reply Miiu 9. jaanuar 2019 at 21:45

        Ebapiisavana siiski! :D Sest mul pole kapis üüüüldse mõnusat snackyt mida nad võtma saaks minna ja sul on. Easy peasy lemon squeezy :D

        • Reply Mallukas 9. jaanuar 2019 at 21:46

          aga kuidas üks inimene elab ilma, et tal oleks head snäkki, see on mu küsimus???? :D

          • Miiu 9. jaanuar 2019 at 21:53

            Sööb head toitu :D

          • Mallukas 9. jaanuar 2019 at 22:01

            hea snäkk on ka toit…kaudselt :D