JUMALAITA

kolme lapsega kohvikus – idüll või õudusunenägu?

10. jaanuar 2019

Mõni aeg tagasi kirjutati mulle Pagaripoistest ja kutsuti nende uude kohvikusse külla. “Tulge kogu perega!” kutsusid nad.

Minu esialgne entusiasm tasuta saiakestest ja kookidest rauges kohe, sest kui esiti oli mul silme ees pilt, kuidas ma rahulikult kohvi juues mingit head kooki naudin, siis asendus see selle lause lisandumisel sellega, kuidas Marta röögib nutta, Lende jookseb minema, Mari nõuab röökides coca-colat ja Kardo, kes kogu sellest kamaajaast väsinud, tõmbab endale mu silme all Tinderi, swipe’ib paremale, leiab endale sealtsamast T1 Mall’ist uue naise, kellega ta käsikäes lahkub.

Kuna aga mul pidi siin säästukuu olema, siis võitis lõpuks tasuta koogikene selle üle, et ma peale seda külastust hallide juustega üksikema olla võin. Võtsin selle riski, pakkisin kõik autosse ja sõitsime kohale, mis seal ikka. Läheb nii nagu läheb, sest kui elu lastega mulle midagigi õpetanud on, siis on see see, et planeerida pole suurt mõtet. Orgu kava olen ka tublisti jälginud, inimene võib ju aeg-ajalt patustada ka, eks?!

Nagu ikka, lugesin ma enne Marile sõnad peale:

“Lähme kohvikusse, sööme kooki ja joome mahla. Luba mulle, et sa käitud ilusasti,” vannutasin ma Mari.

“Ma luban, et ma tulen kohvikusse, emme…” vastas Mari mulle väga kavalalt.

“Aga kas sa ilusasti ka käitud?” painasin mina edasi.

“Ma luban, et ma TULEN KOHVIKUSSE,” kordas Mari ennast veelkord.

“Jah, lähme kohvikusse ja istume seal ilusasti, ei hakka jonnima ja jaurama, eksju?” proovisin mina ikka mingit lubadust kätte saada, endale teadmata põhjustel, sest no mis mul selle lubadusega ka selle rikkumise korral teha oleks olnd? Kohtusse tahtsin minna omast arust v?

“Ma tulen sinuga kohvikusse, jah,” kordas Mari stoilise rahuga.

“AGA KAS SA INIMESE KOMBEL KÄITUDA KA KAVATSED, VÕI SA JOOKSED JÄLLE RINGI NAGU POOLEARULINE??? VASTA MULLE AHHH??!?!?!?!”

Andsin alla. “Jah, lähme siis…”. Ma olin valmistunud kõige hullemaks.

Kohvikus avastasime, et tagumine ots oli mõnusalt meie päralt. Krabasime ühe laua ja jaotasime lapsed ära. Ehk siis kaks Kardole ootele, mina Mariga koogijahile. Marta õnneks magas, tema polnud üldse mingit probleemi, aga  no ütle sa kahesele, et kle istu korraks siin, lihtsalt oota. Kui tihti see töötab? Mitte väga, eks? Seega tuli kaval olla.

“Mari, vali Lendele ruttu mingi hea kook välja, mida Lende süüa tahta võiks?”

-“Lende on pepu,” kihistas Mari.

“Mari, kammoon, kes kutsub oma õde pepuks, ah? Vali talle parem mõni kook välja!”

-“Lende on PEPUUUU,” lõõritas Mari juba üsna nähtava rahuloluga, et on leidnud imelise viisi mind hulluks ajada.

“Las ta olla siis pepu, aga pepu tahab ka äkki kooki süüa? Millise võtame?”

-“Emme. Kas sa tead, et Lende on pepu?” kõõksus Mari juba hüsteeriliselt naerda.

“MARI, KURAT, SA ISE OLED ÜKS SUUR PEPU, VALI NÜÜD ÜKS KURADIMA KOOK VÄLJA, PÜHAISSANDJEESUS!!!”

“Jah, Mari… Ma saan aru, et Lende on pepu… Mis sa arvad, kas talle maitseks rohkem sefiiriga või moosiga kook?”.

-“Moosiga, sest kas sa tead, kellele meeldib moos?”

“Jah, ma olen üsna kindel, et sa ütled nüüd, et moos maitseb pe…

-“PEPUDELEEEE!”.

Mari osutamas pagaripoiste pepudele enim müüki teinud keeksile

Lõpuks saime koogid valitud, kohvi tellitud ja viimaks ka isegi maha istuda. Ma muidugi krabasin meile kõiki kooke, mis vähegi head tundusid (ehk siis suht… kõike) ja üritasin neid endale sisse kühveldada, sest mu kuklas tiksus kogu aeg väike kellake – kaua ei saa olla, et lapsed istuvad ja söövad, no KOHE KOHE peab kellelgi mingi inin ja kiun välja pääsema. Et siis jah, selle asemel, et oma kooki ja rahu nautida, mis issanda taevaisa mulle hetkeks kinkinud oli, valmistus mu mõistus juba järgmiseks võitluseks kellegagi. Kolme lapse võlu – iial ei tea, kes mida tahta võib.

Siin pildil on lausa näha, kuidas ma olen valmis iga sekund selleks, et Mari tahab minuga vaielda teemal, kas ta võiks kohvi juua, või Lende mind kreemisaiaga näkku viskab 😂

Täiesti šokeerival kombel käitusid suuremad lapsed täitsa nagu inimesed. Ei vaielnud. Ei kembelnud. Ei loopinud midagi. Ei karjunud, et teisel on parem kook. Ei hammustatud kedagi ja ei tundnud ka keegi vajadust täiest kõrist kriisata. Mina sain rahumeeli süüa maailma parimat sidruni-sefiirikooki ja kohvi rüübata. Ainult Marta ärkas üles ja kuna temale kooki anda ei saa (Mari põhjendas seda sellega, et Martal pole ju hambaid!), siis andsin talle tema sööki. Kuna me seal nurga taga olime, siis ma ütleks, et üsna privaatselt, kui välja arvata seda, et ma maast laeni akna all istusin 😂 Keegi igatahes pahandama ei tulnud, et beebil ka kõhu täis söötsin.

Marta ärkamine tähendas ka aga seda, et kupja pilk oli mujale suunatud, seega lõpetasid lapsed kohemaid viisakalt koogi söömise ja hakkas pihta. Lende jalutas üldse minema, Kardo silkas talle järgi. Mari kudrutas Martat ja nõudis, et ma lapse talle sülle annaks.

“Emme, kas sa tahad, et ma lähen muidu kurjaks?”

-“Eee…Ei taha väga,”

“Miks sa siis vaidled?” küsis ta pettunult nagu lapsevanem. Või nagu… mina, iga kord, kui meil temaga sama vestlus, aga teistpidi rollides on. “ANNA SIIA!”.

-“KRT, SINA OLED VÄIKE LAPS JA EI TULE MULLE ÜTLEMA, MIDA MINA TEEN VÕI EI TEE, KUULA SÕNA, JUMALA HAUA NIMEL JA ISTU MAHA JA ÄRA KISU SEDA BEEBIT KOLPAPIDI ENDALE SÜLLE!!!”

-“Ma ei vaidle, ma räägin, et kodus saad Martat diivani peal sülle võtta, siin tooli peal ei ole sul mugav teda hoida ja üldse, ta võib sulle peale oksendada!” kasutasin ma kavaldamistaktikat. See töötas, sest kuigi vaielda võib ta minuga lõputult, siis okseseks ta saada ei soovinud. #parentinghack.

nice lott mul btw

“Mis sa tuled siin minu õde tüssama v??”

Mari loobus selle peale küll soovist Martat hoida, aga siis tuli tal uus mõte, et ta kindlasti tahab ka Lende ja issiga “jalutada”, kuigi nad jalutamise asemel pigem tegid seda, et üks põgenes ja teine jälitas põgenejat. Mari liitus selle toreda mänguga ja jooksis niisama minema, ise “Püüa mind kinni!” hüüdes.

Marta süles, sain ma ta laua juurde tagasi meelitatud, lootuses, et saame oma koogid ja kohvid ikka lõpuni söödud.

“Emme, kas me lähme batuudikeskusesse?”

-“Ei, täna ei lähe, sest me peame veel poodi minema ja siis on juba kell nii palju, et peame koju minema ja süüa tegema.”

“Aga ma tahan batuuudikeskusesss-eeee-eee-eee-eee,” hakkas vaikne inin peale.

Samal ajal tassis Kardo tagasi Lende, kes ei olnud enam vaimustuses niisama laua taga istumisest, vaid leidis, et mööda kaubanduskeskust joosta on palju lõbusam. Ehk siis Mari ininaga ühines Lende oma. Ainult Marta oli vait nagu sukk ja vaatas, mida need õed korraldavad.

“Emmmeeeeeeeee. Ma tahan batuudikeskusesse, kurat küll!” vingus Mari edasi.

*ignon*

“Emmmeeeeee. Kuule, ma tahan batuudikeskusesse hüppama. See on ju lastele! EMMMEEEEEE. EMMM-MMMEEEEEEE!”

*ignon*

“Emme, lähme siis!”

-“Mari, lähme mõni teine kord batuudikeskusesse. Kutsume Riki ka hüppama, täna peame poodi ja koju minema, eks?”

“Aga ma tahan batuudi peale minna,” mossitas Mari edasi.

-“JA MINA TAHAN MITTE NEVER EVER SINNA BATUUDIKESKUSESSE MINNA, AGA OMETI MA EI RÄÄGI SELLEST IGA SEKUND OMA ELUST!”

-“Teine kord lähme! Okei?”

“Aga ma tahan siis cocat juua,” pakkus Mari välja.

-“Ei, sest coca-cola on tervisele kahjulik ja teeb hambad katki ja see ei ole üldse hea laste jook. Äkki soovid hoopis mahla?”

-“Ok, aga kas sa siis oled jumala eest vähemalt nii kaua rahulikult, kuni me issiga ära sööme?”

“Mhmh… Aga.. anna siis telefoni ka?”

-“Ei, sest mida sa, väike laps, passid seal ekraani kogu aeg, see on väga tobe ja ma oleksin kohutav ema, kui ma seda sulle võimaldaks!”

-“Ok, sina saad telefoni, Lende saab telefoni – KÕIK saavad telefoni!”. *loe Oprah häälega*

Ja nõnda lõppebki see muinasjutt, kuidas me saime kolme lapsega täitsa probleemivabalt kohvikus käidud. Ja kuigi ininat oli ja ära jooksmist oli, siis ma täitsa endalegi üllatuseks ütlen, et äkki kannatab isegi uuesti minna. Kuskile restorani neid röövikuid veel ei vea, teisi häirima, aga kohvikus võiks ju inimene ometigi õppida käima ja õnneks ega nad seal väga kedagi häirinudki, sest kogu jauramine ja närvide söömine käis viisaka nivooga. Lihtsalt ma olen enne seda võimalusel vältinud (ja neid võimalusi vältidega lastega kuskile minekut mul tegelikult õnneks jagub) aga ma teen endale väikse uusaastalubaduse, et proovin ka edaspidi mugavustsoonist välja tulla, sest kuidagi peab nendest paavianidest inimesed kasvatama. Tundub, et nad on poolel teel 😂

Issand, äkki mu lastest saab veel kunagi asja?

Igatahes soovitan teil ka proovida, äkki üllatavad ka teie lapsed teid sellega, et päris hulluks ei aja ja saate ehk veel mõnda head kooki koos kohviga nautida. Millal teie viimati lapsed kuskile viisite, kuidas oli? Räägi aga heaga kaasa, sest kommenteerijate vahel loosin ma välja 30€ kinkeka, mida saab kasutada igas Pagaripoiste kohvikus (neid on Eestis 12 tükki!).

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

95 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply V 16. jaanuar 2019 at 14:03

    Poodi. Kuna see üks suur stress juba enne minekut siis ,see ainus koht kus hetkel minna tuleb . Söögikohtade ja kaubakeskustega veidi ootame,sest pesamuna alles sündis ja 2.a on meil duracell.

  • Reply Merle 15. jaanuar 2019 at 10:26

    Meie käisime viimati ChopStickis… beebi õnnex magas enamus ajast. 3 aastane seevastu oli nii püsimatu et soovisin et polex seda käiku ette võtnud. Aga elame kõik ja eks lapsed ei õpigi avalikus kohas käituma kui nendegs vaid kodus olla…

  • Reply Hette 14. jaanuar 2019 at 15:09

    Meie käisime viimati väljas söömas novembris Umami Restos. Seal on võimalik broneerida laud nn astetuppa. Kuigi mu 2-aastane on seni käitunud väljas normaalselt, meeldib mulle lastega siiski veidi eemal olla tavakülastajatest. Mu 2-aastane tahab uusi maitseid kogeda ja sööb hea meelega kõike.
    Suurem laps ei taha välja sööma tulla, sest ta on toidu suhtes väga pirtsakas ja sööks ainult makarone hakklihaga või hakklihakastet.

  • Reply Ahaa 14. jaanuar 2019 at 07:18

    Sul on väga väga ilusad lapsed!
    Mul on ka lapsed selles “röövliperioodis”. Kohvikus-restoranis käime nädalas korra ikka (sest mul on tööst ja kodusest kokkamisest lihtsalt pausi vaja), kuid kunagi mitte üle tunni ja alati kogu perega koos (st. mitte mina üksi lastega, vaid mees on ka kaasas). Nii on täitsa hea käia ja närvikulu on ka minimaalne 😁

  • Reply Maarit 13. jaanuar 2019 at 22:33

    Väga humoorikas kirjeldus Sul! :) Meie pooleaastane präänik on kohvikus käimistega juba üsna vana kala. :D Enamasti oleme käinud kodu lähedal kohtades, kuhu vankriga kergelt sisse pääseb. Esimesed kuud magas ta sündmuse muidugi vankris maha aga nüüd läheb huvitaval kombel kohviku melu nähes silm alati särama ja uudistab ringi, seega väga hea kaaslane :)

  • Reply Hanna 13. jaanuar 2019 at 19:50

    Last mul veel ei ole, aga suur kohviku fänn olen küll ja peale trenni teeks küll sõbrannaga koogid ja kohvid:))

  • Reply MERILI 13. jaanuar 2019 at 14:06

    Me ikka külastame kohvikuid, mul on üks poeg. Üldiselt läheb hästi ja normaalselt aga eks igakord peab olema valmis mõlemaks variandiks, nii igaksjuhuks :D

  • Reply Kaija 12. jaanuar 2019 at 22:07

    Meie oleme vist viimati käinud kuu aega tagasi Lidos söömas. Poiss (4a.) nõudis vahepeal mul iga päev restorani ja kohvikusse, aga tellimus on muidugi alati sama— hamburger ja friikartulid. Kusjuures hamburgeri ta ei söö!

    Loomulikult kuulub iga söögikoha juurde ka multikate vaatamine emme telefonist, sest oleks liiga optimistlik eeldada, et ta lihtsalt heast peast paigal istuks!

  • Reply Piia 12. jaanuar 2019 at 19:31

    Kaks nädalat tagasi käisime mäkis-seal mängutoas jaurasid kuni saime söödud 🤗 probleeme polnud

  • Reply K. 12. jaanuar 2019 at 18:37

    Lapsed käitusid väljapool kodu nagu musterlapsed ja illikukupaid. Kodus tehti muidugi topelt tagasi 😀

  • Reply Pearlsike 12. jaanuar 2019 at 17:17

    Oma 5 lapsega ma koos polegi käinud. Käisime korra, siis kui neid oli 4. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, kui mahlaklaas läks ümber. Kunagi ehk proovime uuesti minna, kui mitte köik koos, siis väikese pojaga peab seda uuesti tegema, nii ta ise soovis.

  • Reply Kristi 12. jaanuar 2019 at 11:15

    Me käisime oma kahesega vene restoranis. Õnneks oli seal mängutuba, kus laps sai omaette ja teiste lastega tuuseldada ja meie omavahel törts täiskasvanute juttu ka ajada. Söömise ajal oli täitsa viisakas, õnneks oli ta nõus ikea lastetoolis istuma, nii on ta meiega samal kõrgusel (ja ei pane poole söömise pealt putku). Kokkuvõttes võib täitsa rahule jääda ja teinegi kord võib lapse tsivilisatsiooni viia :)

  • Reply Riina 12. jaanuar 2019 at 08:33

    Eelmisel nädalal elasime olude sunnil 4 päeva Tartus ja siis käisin päevas 1-2× kohvikus. Pooled korrad üksi. Pooltel kordadel veel keegi kaasas. Lapsed 3 ja 1. Mind päästavad ainult lastenurgad. Laud sinna ligidale ja lapsed lahti. Saan ise alustuseks kohvi rüübata ja kui söök lauale toodud, siis küll nad ka süüa tahavad. Õnnestus.

  • Reply A. 12. jaanuar 2019 at 07:03

    Lastega olen ühe korra käinud väljas söömas. Suurem oli lasteaias, läksin oma peaaegu kahesega ja mõnekuuse beebiga värskelt avatud kohalikku söögikohta. Sõbranna oli oma eelkooliealise lapsega. Kuna ma väikestega muudmoodi ei saa käia, et beebi kõhukotis ja kahene kärus, siis nii sai mindud. Aga polnud üldse kerge süüa tita süles ja kahene tahtis ka ringi joosta ainult. Mängunurka seal veel polnud. Sõbranna hoidis vahel mu lapsi ise, sain söögi ära söödud, aga esialgu rohkem ei taha lastega käia :-D

  • Reply Kadri 12. jaanuar 2019 at 02:40

    Me käisime Rocca keskuse maitsete tänaval ja 3,5aastane ja 1a2k suutsid kaks tundi viisakalt käituda :O Me olime meeldivalt üllatunud. Natuke enne minekut tahtsid hakata ringi jalutama, aga nii viisakalt kui väikesed lapsed suudavad. Teinekordki!

  • Reply M. 12. jaanuar 2019 at 00:26

    Kusjuures ammu pole lapsega kohvikus käinud. Aga kuna laps on Mariga ühe vanune siis loetu põhjal tundub, et peab vastu :D

  • Reply Kellukas 12. jaanuar 2019 at 00:17

    Mul last pole aga ma heameelega läheks Pagaripoistesse :)

  • Reply Triinu 11. jaanuar 2019 at 22:05

    Ma olen oma kolme poole aastasega pitsarestoranis käinud. Esimene hooga ootasime sööki, siis avastas ta mängunurga. Kahjuks mängisid seal hoolimatud jõhkardid kes loopisid klotsitorni täie jõuga klotsidega nii, et klotse lendas kõikjale. Ühesõnaga see nägi välja nagu sõja aegne tapatalgu. Laps kutsus mind turvama, aga kui nägin mis nad tegid siis kutsusin lihtsalt oma lapse ära. Võõraid ja lisaks sellele võõrkeelseid lapsi mina kasvatama ei hakka. Aga parajad … olid nad küll. Kõige masendavam oli see, et nende laste vanemad olid kursis millega lapsed tegelesid ega keelanud ka.
    Me siis kahekesi hakkasime ootama lisaks toidule ka võimalust mängunurka kasutada. Lõpuks lahkusidki need meelevaldsed lapsed ja samal hetkel saabus ka meie pitsa.
    Seega hakkasime sööma. Lubasin, et kui laps on söönud võib ta minna mängima. Seda võimalust ta ka kasutas. Sain rahulikult süüa. Hiljem piilus laps naaberlaus istujaid ja kõkutas naerda.
    Vahepeal on ikka tore koos väljas käia. Alati ei pea käima kogu perega. Ema lapse ühist aega on ka tore nautida.

  • Reply Liis 11. jaanuar 2019 at 21:40

    Ainult beebiga on hetkel hea trippida, kuigi söögikohtades on ta nii mõnigi kord häälepaelad valla lasknud… Õnneks nii väike veel ei jonni ja seega väga piinlik see ei ole, aga kardan juba seda, et hakkab jonnima :D

  • Reply Jaanika 11. jaanuar 2019 at 18:49

    Me käisime 5-aastase poisiga Tartus Pizzakioskis söömas. Ja päris ausalt öeldes olin ma sel korral superimestunud, sest ta istus ja ootas normaalse inimese kombel pitsat. Pmt esimene kord üldse kui viie aasta jooksul kui saime korralikult istuda ja süüa.
    Igatahes tahaks rohkem välja sööma jõuda edaspidi, lootuses et normaalne käitumine jätkub! :D

  • Reply Liisu 11. jaanuar 2019 at 16:05

    Viimati käisime Pärnu Vapianos söömas. Üldiselt mu 3-aastane ainult väljas söömas käiks. Muidugi pean mõnikord arvestama, et söön ise ta toidu ära lõpuks, sest tal saab kõht täis. Kodus mängime ka teinekord, et oleme nagu restoranis ja sööme. Talle väga meeldib. No ja kellele pagaripoisid ei meeldiks? Rummipall on mu enda lemmik.

  • Reply K E E G I 11. jaanuar 2019 at 15:25

    Mina läheks üksi kooki sööma, sest ma olen ise alles laps ja mulle meeldib magus😁

  • Reply Kristi 11. jaanuar 2019 at 14:20

    Mina läheks hea meelega lastega kooki sööma :) Viimati käisime vist hmm, päris ammu kohvikus :/ Söömas oleme käinud Rucolas ja Al Mare grillis. Hobujaama Vapianos ka. Igatahes kohtades, kus lastel ka mingi tegevus oleks, muidu ikka ei saa. Mul on kuuene ja 1,5 aastane ja kui kuuene ilusal päeval ongi nõus peale arutlust pikemalt paigal istuma, siis väiksemaga väga ei diskuteeri ja tema teeb, mis tahab :D Ma praegu mõtlen, et kohvikusse mõlema lapsega koos polegi veel jõudnud :P

  • Reply Relika 11. jaanuar 2019 at 13:40

    Õnneks mu 5aastane laps käitub kohvikus vms söömas käies enamjaolt viisakamalt kui kodus laua taga. Kodus ei suuda istuda ja peab nihelema ja pikutama toolil ja ei maitse söök ja üldse peab tihti 5x kutsuma sööma. Kohvikus oskab paremini noa ja kahvliga süüa ja üksi ringi jalutama ei taha ja ei julge minna niiet taga pole pidanud ajama õnneks. Pigem kohapeal niheleb ja sügeleb kui liiga pikaks on istumine läinud. Muidugi kui väga väsinuna ja näljasena sööma minna, on tuju paha ja ei jõua oodata jne. Lastega ilmselt ei saagi sööma minna kui kõht väga tühi ja peab pikalt ootama aga vahel on tore käia, viisakalt riidesse panna jne.

  • Reply Gerda 11. jaanuar 2019 at 13:00

    Käisime lapsega viimati babybackis. Tüdruk on kohe kohe 2 saamas. Ja vot see oli huvitav kogemus. Mu laps seisis toolipeal püsti ja maitses kõike mis laual oli. Ja ma rõhutan sõna maitses. Kuna ta nätsutas toitu natuke ja siis sülitas viisakalt omale selle pihku ja andis mulle.
    Aga lootust on veel endiselt, et kunagi saab tast veel asja :)

  • Reply Kats 11. jaanuar 2019 at 11:42

    Käin oma kolmega omajagu erinevates kohtades, sh ka kohvikutes (paar korda kuus ehk ikka). Kõige lihtsam on valida ikka mõni mängunurgaga söögikoht, aga kui soov endal (või lastel) mõnd muud sööki saada, aitab alati igaks juhuks kaasa võetud väike mänguasi, paber/pliiatsid vmt.

  • Reply MS 11. jaanuar 2019 at 11:33

    Lastega kannatab igal pool käia tegelikult :)

  • Reply Helena 11. jaanuar 2019 at 10:39

    Käisin 7a tütrega jäähallis uisudiskol. Väga fun oli ja ühtegi luud ei murdnud :D

  • Reply Jansa 11. jaanuar 2019 at 09:37

    Mul on aasta ja 1 kuune poiss, kellega ma olen käinud küll restoranis, kuid kui tal söödud saab, siis tuleb enda söök 2-3 minutiga sisse ahmida, sest ta ronib oma söögitoolist välja ja paneb ajama. Hakkab teiste laudadelt nõusid pätsama ja ühes restos (õnneks mu eelmine töökoht enne koju jäämist) ronis juba leti taha. Kohvikusse läheks küll, et harjutada nii ennast kui last, et normaalselt saab ka käitud. Võtaks kaasa enda poisikluti, mehe ja mehe lapse.
    Hellitan vaikselt lootust, et kunagi saame kõik koos pereidülli nautida kohvikus. Ilmselt olen naiivne. 😁😁😁😁 Kuigi ma olen jaanuarikuu endale magusavabaks kuulutanud, siis pagaripoiste kookidest ei ütle kunagi ära. 😊

  • Reply Merle 11. jaanuar 2019 at 08:46

    Viimati käisime lastega hiinakas söömas. Käin pidevalt üksi kolme lapsega, kuskil väljas, kas söömas või mõnel üritusel ja nii juba täitsa tite east peale. Õnneks on harjunud ja kasutavad isegi nuga ja kahvlit😂

  • Reply Moona 11. jaanuar 2019 at 08:10

    2,4a ja suht tihti käime kohvikus ja restoranis. Tavaliselt valime resto mängunurgaga (Tartus Vassilissa ülihea). Eks vahel paneb ikka jooksu, aga üldjuhul tahab ikkagi süüa. Suure söömaga tüüp :)

  • Reply Leili 11. jaanuar 2019 at 07:44

    Käisin alles hiljuti oma 8kuusega kohvi joomas. Poiss põõnas vankris ja mina sain kohvi nautida 😂😁 aga jah tean et hullemad ajad ees 😂

  • Reply M 10. jaanuar 2019 at 23:40

    Kinkekaloosis küll osaleda ei saa aga teemasse nii palju ,et kui lapsed väikesed olid ja hakkas tunduma ,et juba saab inimlikult käia ja olla siis järgmine kord karistati ikka topelt 😂 No ühesónaga nii kui kiitma hakkan siis söön järgmine kord oma sõnu ,koogi asemel . Nagu Casino ,enamjaolt ei võida aga vahel joppab!
    Sama on haigustega ka .Nii kui suure suuga räägin et lapsed nii terved mul ,siis lihtsalt selle pärast juba tuleb oksetaud jätgmine päev !

  • Reply Maki 10. jaanuar 2019 at 23:21

    Mul alati kerge pinge peal, kui kuskil lapsega käin. Ta on 1-aastane ja no ikka tahab ju ringi mütata ja uudistada.
    Alustuseks… Toidupoes viskas põrandale pikali maha, kui keelasin meeste deodorante sülle kahmata…
    Siis üksõhtu käisime peale ujumist söömas, võtsime lapsele ta lemmikjoogi-keefiri. Istume lauas ja see oli üks hetk, kui kumbki mehega ei vaadanud last ja ta tõmbas terve keefiriklaasi endale peale,. Ta ise, terve laud ja põrand oli seda täis… siis tahtis kogu aeg põgeneda, sest tal oli ebamugav olla ja paha tuju tuli peale 😀😀

  • Reply Katrin 10. jaanuar 2019 at 23:16

    Viimati käisin oma peaaegu 2-aastase lapsega väljas söömas, mitu kuud tagasi. Telefon ja mänguauto ei olnud kahjuks piisavalt atraktiivsed võrreldes Viru keskusega, seega jäi külastus üpriski lühikeseks. Varsti peaksin teisele katsele minema :D

  • Reply Mairi 10. jaanuar 2019 at 23:04

    Kui minu kolm last nii pisikesed lapsed olid nagu sul hetkel, siis väga ei kippunud nendega kuhugi välja sööma. Surm kindlalt ei tulnud söömisest või kohvitamisest midagi välja. Parem nautisin oma kohvi ja kooki kodus. Siiani kui kuhugi sööma lähme siis väiksemal peab kindlasti olema mängunurk suurtel lastel juba ükskõik sellest mängunurgast.

  • Reply Helika 10. jaanuar 2019 at 22:39

    Mul on üks kohe kaheseks saav preili ja siiani võtan ta julgelt igale poole kaasa. Lapsed on ju osa ühiskonnast ja mõni üksik valjem noot ei peaks kedagi segama. Samas kui laps reaalselt põhjust annaks ja keegi ennast häiritult tunneks, olen valmis iga kell ka lahkuma. Siiani pole vajadust olnud, olen püüdnud järjepidevalt kombeid õpetada ja kerge tähelepanu kõrvale juhtimine aitab ka hädast välja nt. mõni jututeema, mis last kergelt kaasa haarab (ujumine, mõne multika sisu vms). Viimati käisime chopsticksis. Kindlasti ei saa aga võrrelda ühe lapsega väljas käimist kolme lapsega käimisega. Vapper naine oled!

  • Reply Kata 10. jaanuar 2019 at 21:17

    Käisin täna päeval ühesega söömas, tema tatsas ringi, tegi teenindajaga sôprust ja mina sôin kooki :)

  • Reply Raili 10. jaanuar 2019 at 20:58

    Ma ikka selgelt väldin neid ilma mängunurgata kohti, liiga hull hirm on, et segame teisi. Vahel, kui Nukuteatrist tuleme, siis lubame poistele (3 ja 5) mõne koogikese Pagaripoistes, aga siis ka ikka ahmime kiirelt oma koogid sisse ja kaome, igaks juhuks :D midagi väga hullu ei ole kunagi muidugi juhtunud küll, ei mängunurgaga kui mängunurgata kohtades, aga ma ise tunnen end paremini, kui tean, et inimesed selles kohas teavad oodata natuke laste kisa või naeru. Tean lihtsalt selgelt seda tunnet, kui tuled nt sõbrannaga välja nautima võib-olla oma ainukest hetke paari kuu jooksul, kui keegi su lapsed endale kantseldada võtab ja siis tuleb keegi oma neetud väänikutega kes kisavad ja trambivad ringi ja sa ei saa hetkekski mõtteid eemale ei nendest võõrastest lastest ega enda omadest. Nii et parem on igaks juhuks vältida neid kohti, kus inimesed võiks tahta vaikset äraolemist nautida. Viimati olime mehega Swingersi jõulukontserdil ja kuigi üldiselt jäi väga hea elamus, siis paar inimest olid oma väikesed lapsed kontserdile kaasa võtnud ja see natuke oli tõrvatilgaks meepotis. No jumal küll, ei ole perega ajaviitmise koht nagu mõni suvel toimuv vabaõhukontsert, no ei ole. Ma ei saa endale piletiga määratud kohta vahetada, kui minu ette üks alla-aastane lalisema satub ju.. aga see läheb juba veits kohvikuteemast kõrvale.

  • Reply Stella 10. jaanuar 2019 at 20:51

    Kunagi käisin vanema tütrega aegajalt kohvikutes ema tütre aega veetmas. Nüüd on teine tütar kohe aastane ja ma praegu mōtlengi, et viimati käisingi rasedana vanema tütrega neid viimaseid kahekesi aegu veetmas :) Miks mitte juba kolmekesi minna.

  • Reply JuliaR 10. jaanuar 2019 at 20:41

    Viimati käisin oma kolme lapsega teatris. Oli väga tore. Nii minul kui lastel.
    Käin nendega päris palju eri kohades – kinos, teatris, muuseumites, matkaradadel. Nädalavahetusel oleme minemas kinno ja kohvikusse.
    Eks vahel on jonnisemaid käike ka, aga tegelikult on väljas nendega palju lihtsam kui kodus :)

  • Reply K. 10. jaanuar 2019 at 18:33

    Viisin wrapi ja pizza buffeesse Rootsis. Maksin mingi 7 euri äkki lapse eest. Tema otsustas ainult maisi ja lavašši süüa. Ah söö siis, peaasi, et ei kisa. Rohkem me sinna ei lähe.

  • Reply A 10. jaanuar 2019 at 18:31

    Mul üks on juba täitsa inimene, teine peaaegu ja kolmas on aastane 😂 Kujutan juba ette kuidas ma ühe peoga kooki kuukan ja seda tuulispaska taga ajan, kes kindlasti kukub ja karjub siis nagu viimnepäev oleks käes….ja kõik saavad siis silmi pööritada, sest no nende lapsed külp jub nii vanalt kuulasid sõna ja käitusid viisakalt….huuuh 😨😵 aga kooki tahaks ikka 🍰☕

  • Reply Irmi 10. jaanuar 2019 at 18:29

    Sooviks ema viia kooki sööma ta sünnipäeva puhul, vaataks kuidas tema toime tuleb inisemise ja muude selliste asjadega 😆

  • Reply K. 10. jaanuar 2019 at 18:19

    Meie 2-aastane on üsna rahulik ja enamasti saame hakkama igal pool. Aga eelistame ikka mängunurgaga söögikohti, et tal kindlalt mingit põnevat tegevust oleks ;) Viimati käisime küll Rakveres ilma mängunurgaga kohvikus (nime ei mäleta), kuid koogisöömine hoidis teda seal õnneks piisavalt tegevuses :)

  • Reply marta 10. jaanuar 2019 at 18:08

    Me käisime viimati ka T1-s, batuudikeskuses (mehalahe koht lastele).

    Aga Pagaripoisse ma kuskil ei näinud. See keskus nii suur ka

  • Reply Mariliis 10. jaanuar 2019 at 18:08

    Suvel sai ikka paar korda käidud kolme lapsega. Endalegi üllatuseks suudavad nad seal vägagi viisakad ja korralikud olla. Kedagi ei sega, ei karju, ei kakle. Aga kodus mõtlen küll, et nendega ei saa kuskile minna. Aga tundub et tuleb kartusest üle olla.

    Ma tihti ei käi nendega kuskil, just selle sama pärast, et keegi jookseb ära, karjub või jonnib. Kui ikka välja sööma minna siis ikka nii et seda saab normaalse inimese kombel teha.

  • Reply Morgie 10. jaanuar 2019 at 18:06

    Noh. 13-aastasega kannatab juba igal pool kohvikus käia, seda aega, kui ta väike oli, ma enam ei mäleta. Küll aga on mõlemal minu lapsel olnud vanuses 5-10 selline naljakas komme, et nad võimalusel kohvikus pärast söömist on hakanud võõraid laudu koristama ja musti nõusid leti taha ära viima… täitsa lambist ja omal initsiatiivil. Kõik letitagused tädid on osanud selle peale kenasti tänulikku nägu teha õnneks :D
    Mingeid hulle asju ma kohvikutest laste varasemast east ei mäleta eriti, võimalik, et mälu blokib aga võimalik ka, et ongi lastega vedanud. (See-eest on muid probleeme, ärakadumisi ja minemajooksmisi, ärge üldse arvake, et pole olnud.)

  • Reply Geidi 10. jaanuar 2019 at 17:46

    Mäkis käisime viimati. Enne seda pitsat söömas. Pisem on paigal niikaua kui süüa saab, siis kui oma söök otsas. siis lunitakse teiste käest veel. Aga muidu pole hullu. Eks ta 4ne kh.

  • Reply Sara 10. jaanuar 2019 at 17:18

    Endal ei ole lapsi, aga kohvikus on käidud oma 3aastase täditütrega, viimati suvel. Saime väga hästi hakkama ja vingumist küll ei olnud.

  • Reply kats 10. jaanuar 2019 at 16:53

    Mul ka lapsed on pepu s6na kasutanud. Soovitan, et kui Mari ytleb, et Lende on pepu, siis paranda, et Lendel on pepu. Ja et k6igil on pepu, kaasa arvatud Maril endal. Pepu on taiesti normaalne ja kui peput poleks, siis oleks vaga halb.

    Mul kaks last: 3 & 5 aastased. Nyyd juba kaituvad yldjuhul kenasti, aga oli aeg, kus eelistasin pigem kodus syya. Ennem lapsi kaisin harva valjas soomas, aga lastele nii meeldib, et nadalas paar korda ikka satume kohvikutesse, restorani.

  • Reply Katariin 10. jaanuar 2019 at 16:47

    Viimati käisime kaheksakuuse lapsega Silkis sushit söömas. Isegi väga kugistama ei pidanud :D

  • Reply Kairi 10. jaanuar 2019 at 16:42

    Viimati viisime T1 batuudikeskusesse. Kôige pisem magas turvakas, 2aastane pani koguaeg jooksu, korra vaatasid mujale oli juba läinud ja 3 aastane möllas ringi. Ühel hetkel oli 3ne kadunud ja turnimisalalt ei leidnu( käisin ise kôik läbi😃) lôpuks tuli suure kisaga ise kohta, kus kôige pisemaga olime. Olime vast 1h, aga lôpuks olin nii väsinud sellest koguaeg silmadega otsimisest ja sellest lärmist mis seal oli😃aga keegi kadunuks ei jäänud, seega läks hästi😃

  • Reply Merka 10. jaanuar 2019 at 16:28

    Söögikohas on ikka põnev käia! Minu 6-ne poiss oskab juba hinnata osades pubides-restodes pakutavaid värvimise-mõistatustelehti ja püsib kenasti paigal oma toitu oodates :) Umbes 4-5sest (pigem 5-sest) alates ongi väljas söömaskäimine olnud vahva ettevõtmine! Väiksemana sai lapse paigal püsimisest vaid unistada ja söömise asemel toimus pigem söögikohas ringituiamine (koos niimuuseas kööki ja letitaha piilumisega), pidev lapse kulli pilguga jälgimine ja vajadusel taga ajamine :D

  • Reply Sandra 10. jaanuar 2019 at 16:26

    Meie käisime viimati oma aastasega üleeile lõunakas. Abikaasal oli halb olla ja võttis rohkem süüa, aga mina võtsin endale koogi ja lapsele ka koogi, mida ta ise kätega sai süüa. Käskisin mehel kiirelt toit sisse kühveldada, lapsele aga panin telefoni ja koogi ette ja kuskil 5-7minutiga me söödud saimegi. Isegi see lühike aeg tundus nii stressirikas. Lapsega väljas süües teeme alati kiirsöömist :D

  • Reply Piret 10. jaanuar 2019 at 16:26

    Eks see on pigem selline, mida kiiremini see söök tuleb seda parem. Samas jooksvalt vaatad millega teda lõbustada, et kaoseks asi ei muutuks.
    Üldjuhul kui autosse istume lõpuks on tunne et polnudki nii hull

  • Reply Ana 10. jaanuar 2019 at 16:21

    Mul last pole, aga väikse õega olen käinud kyll pmst alates sellest ajast kui ta ise normaalselt sööma hakkas. Praegu tagant järele mõeldes saan aru, et tegu on ikka väga tubli lapsega olnud. Istus ilusti laua ääres, sõi, arutas igasuguseid maailma asju. Kui syya enam ei soovinud, siis ytles et kõht sai täis ja palus mingit mänguasja ja möllas rahulikult sellega kuni teistel söödud sai. Ma ei tea kust nii korralik ja tubli laps tuli, sest kodus meil mingit ranget korda kyll ei olnud :D

  • Reply Kerli :) 10. jaanuar 2019 at 16:19

    Mina käisin viimati.. mõned päevad tagasi söömas oma kahe tütrega. Õnneks läks kõik hästi. Mul õnneks üldse lihtsalt läinud väljas söömised ja kuskil käimised. Kui vanem plika oli 2aastane siis oli küll periood kus ta lihtsalt jooksis ringi.. lihtsalt jooksis. Aga õnneks need olid mõned üksikud korrad :D :D
    Nüüd jääb üleoodata kui pisem jalad alla saab ja eks siis on ka see lõbu läbi mingiks ajaks, et istud ja naudid :D

  • Reply Meryt 10. jaanuar 2019 at 15:55

    Mu üheksakuune on väga mõnus kohvikukaaslane- rahulik laps ja liiga väike, et midagi nõuda. Viimane kord andsin pisikese ampsu kooki maitsta- seepeale tehti selline nägu, et see oli maailma kõige rõvedam asi, nii et kooki ta mul ka käest ära ei söö 😂

  • Reply K2xu 10. jaanuar 2019 at 15:41

    Mul kodus natuke üle 2.5a poisiklutt kasvamas. Viimati käisime koos väljas söömas umbes 2 kuud tagasi. Õnneks on mul poiss üpris rahulik ja saab seletamistest päris hästi aru, seega temaga väljas käimine on ikka väga rahulik tegevus ( sülitan 700 korda üle vasaku õla). Aitab asju tassida, läheb kuhu palun ja sööb rahulikult ilma ringi jooksmiseta. Küllap esimeste aastate jamad ,millega pidime hakkama saama teevad tema käitumisega nüüd asja tasa ;))

  • Reply Birgit 10. jaanuar 2019 at 15:41

    Minul küll lapsi ei ole, aga mu väike õde käib mul ikka mõnikord külas. Käime siis alati ka kohvikus, seega selline kingitus kuluks küll ära :)

  • Reply EP 10. jaanuar 2019 at 15:41

    Käisin paar nädalat tagasi 4-aastasega balletti vaatamas. Pidas kenasti vastu :) Läheks kohvikusse ka!

  • Reply Triinu P 10. jaanuar 2019 at 15:39

    Just eile käisin 3-aastastega ja 9-kuusega Rocca al Mares Vanaema bistroos. Seal on armas mängunurk. Algas hästi :D laps mängis, kui toit lauale jõudis siis tuli sööma ja pärast läks mängima kui kõht täis. Lasin lastel umbes pool tundi rahulikult mängida aga siis tahtsin edasi minna, kuna lõunaune aeg hakkas lähenema. No ja siis ma ei saanud seda kolmest kuidagi minema sealt. Algul proovisin heaga ja meelitamisega. Lõpuks olin lihtsalt sunnitud selle väänleva tarretise jõuga minema tassima. Ühe käega lükkasin veel käru. Kõik vahtisid, kuidas kisavad last minema vedasin ja mingid tädid veel kommenteerisid et “laps tahab mängida”. Yeah no shit… Aga üldiselt oli täitsa tore seekord. Vahel on suurem draama :D ja õnnestus laps söömagi saada.

  • Reply Marlen 10. jaanuar 2019 at 15:29

    Ma käisin plikaga pitsat söömas viimati..üldiselt ta käitub avalikus kohas hästi. Kodus ajab hulluks pigem 😂😂 viiks ta kooki sööma küll vb võtaks mehegi kaasa 😂😂

  • Reply Kiqu 10. jaanuar 2019 at 15:29

    Ma oma tütrega titest saati käinud kohvikutes nö kohvitamas ja ta mul oskab käituda ja õnneks suht rahulik 6ne.. viimati käisime täna teed joomas peale kelgumäel käiku ja ta mul super kohvikukaalsane ikka… jutustab oma muredest ja kuulab minuomasid ka … tegimegi lasteaiast popika ja emme-tütre päeva täna kuna lapsel oli päris mitu muret mis tahtsid südamelt ära ja said läbi lahatud… käime üsna tihti kohvikus temaga ja kohalikus pubis sest siis söööb laps ka korralikult.. isegi asju millest kodus keeldub ja seda on lihtsalt hea vaadata kui midagi niiii isuga süüakse :D:D

  • Reply Pômm 10. jaanuar 2019 at 15:20

    Tána just käisin suurema lapsega kahekesi (6.a). Mônus chill. Môlema lapsega saane ka käia, pisem 3.a. Spetsiaalselt neid õpetabud pole kuidas kohvikus vôi üldse avalikus kohas käituda, kuidagi loomulikult on tulnud neile see teadmine, et avalikus kohas hoiad canemate ligi ja oled viisakas. Jooksu pole nad kumbki tahtnud panna, oodata viitsivaf ka vaikselt. Minu reegel on see, et kui válja sööma läheme, siis vanematel jààb telefon taskusse ja kogu táhelepanu on perel. Ajame juttu omavahel, ykski nutiseade ei tule meie tæhelepanu hajutama. Pere aeg. 100%. Kipub arvama, et vanemate nutimaania panebki lapsed hullult käituma, sest noh, kui ema must välja ei tee, siis kuidagi peab ju seda tähelepanu saama… kui jooksu panna, siis see tâhelepanu kindlasti ka tuleb… minu üledine arvamus, kellegi kohta pole suunatud. Soovin et ise ka kodus seda nutimaaniat veidi váhendada saaks…

    Aa, btw, ma sain tána kohvikus aind kohviga hakkama, laps sai pannkooki, kôôritasin küll kookide poole, aga suutsin oma toitumiskavas püsida! Win!

  • Reply Sandra 10. jaanuar 2019 at 15:19

    Viisin oma ühe ja ainsa seitsmekuuse kohvikusse, absoluutselt polnud probleemi. Aga nats veel ja siis ilmselt enam ei lähe ka :D

  • Reply Ave 10. jaanuar 2019 at 15:12

    Meie Leenu on 2,5 aastat vana ja ausalt ma pole julgenud kuhugi kohvikusse või restorani minna temaga! Ta on küll kõige nunnum ja oskab olla ka kui tagab aga tead, kui see moment tuleb, kui ta peaks ära pöörama 🙈🤣siis issandapühataevas krahma laps kaenlasse ja anna jalgadele valu 🤭🤣
    Ma samas tean, et peaks ju tegelt sellist sotsialiseerumist ka õpetama ja käima aga samas on ta nii väike ja üldsegi ma ei oska arvata!
    No proovima peaks ikka tegelt, jaurab siis jaurab ja ma usun, et telefoniga saab päästa ka natuke kui väga koledaks läheb 😁
    Et siis kui tööle olen saanud, proovin kohe kindlasti aga hetkel pole lihtsalt võimalik kohvikusse minna.

  • Reply Ilona 10. jaanuar 2019 at 15:10

    Meie käime lastega suht tihti väljas söömas, sest ma ei viitsi väga süüa teha 😁 okei tegelt korra kuus või nii aga mitte mingites fancydes kohtades, pigem lihtsates kohvikutes kus pole lauateenindust ja värki.
    Minu laste puhul (3a ja 7a)oleneb nende käitumine 100% tujust. On käitunud nagu väikesed põrgulised(pigem väiksematena) siis olen öelnud, et nüüd tükk aega ei lähe sellepärast ja kuna nad nii väga tahavad siis paluvad vabandust ja mõne aja pärast lähme uuesti. Siis on üldjuhul käitumine parem ka kuna on meeles et muidu ei saa. Meil on pigem see jama, et me never ei käi mehega kuskil kahekesi söömas vb paar korda aastas kui sedagi🤔 kuigi väga tahaks

  • Reply carmen 10. jaanuar 2019 at 15:06

    Minu 3a poiss on vist umbes nagu Mari.. viimati käisime tema ja tema vanaemaga Järvel Ampsus. Kõik oli enamvähem ok isegi. Käis võttis teiselt lapselt koguaeg mänguasju ära aga see fain. Kärutas käimistoega mööda kohvikut. No ok, seal ongi ju eraldi lasteala, ja ta on laps. Ehk ei seganud väga teisi inimesi. Pisut istus vahepeal laua taga ja sõi pannkooki ka. Ja kui siis oli aeg lahkuma hakata, siis see juhtus. pöörasime korraks pilgu eemale ja laps pani jooksu. Ega ma kohe ei näinudki kas ikka pani jooksu, midagi vilkus silmanurgast. Lähen siis otsima et kus laps on, paneks tema ka riidesse-POLE. hõikan ja hõikan. POLE. küsin järjekorras olevatelt meestelt et kas jooksis siit just üks poiss mööda. “Ei tea” Pole kuulnud-näinud. Hõikan juba kõvema häälega keskuses lapse nime, kui ta pea vetsust välja pistab ja seletab et tema tahtis pissile.. Tore :D ma käin suht igalpool jätkuvalt käruga temaga, kuna käest kinni ta ei hoia ja süles tassimiseks on ta nii raske.

  • Reply Jana 10. jaanuar 2019 at 15:03

    Möödunud laupäeval üksi lastega kinos. Lapsed siis üks seitsmene ja kaks nelja-aastast. Üllatavalt hästi läks, arvestades, et neljased käisid esimest korda kinos.

  • Reply Inga 10. jaanuar 2019 at 14:57

    Endal mul lapsi pole, aga ema käib vennatütrega tihti kohvikus, saadaksin nemad uuesti :) Jutu järgi peab hoiab preili end täitsa kenasti ülal :)

  • Reply Liisike 10. jaanuar 2019 at 14:43

    Viimati käisime lastega paar kuud tagasi Tartus, sinna sõit võttis üle tunni aja ja me olime peaaegu tund aega Lõunakeskuses ja nii me tagasi sõitsime- idülliline pühapäev perega kas pole 🙈🙈🙈
    Kohutaaaaav, ausalt ammu juba ootan millal ma saan kuskil poes jalutada ilma närvipingeta , kohvikus istumine on kõrgem unistus ,aga ehk kunagi ikka??🙈

  • Reply Liis Meier 10. jaanuar 2019 at 14:38

    Kui ma veel teist last ootasin siis käisime pojaga päris tihti kohvikutes söömas. Saime peaaegu alati kenasti hakkama. Vahest lollitas, aga muidu üldiselt probleeme pole olnud ;) Nüüd pole enam kaua käinud ( vist umbes kuu :D) . Nüüd on plaanis minna veebruarikuu alguses, kui tähistame pisipoja teist mini-sünnipäeva :)

  • Reply Reelika 10. jaanuar 2019 at 14:38

    Ma oma 3sega olen varajases eas kohvikutes käinud ja on saanud väga ilusti hakkama aga oleme eelistanud selliseid kohti kus on lastenurk ka ikka olemas. Vahest lauas seletab kuidas tema on ju proua ja prouad peavad ilusti sőőma sättides salfaka sellise liigutusega sylle omale et muigama võtab. 😂

  • Reply lilllll 10. jaanuar 2019 at 14:38

    Mina käisin paar aastat tagasi oma kaksikutest väikevendadega (siis olid nad äkki neljased?) toidupoes. Hoidsin neil röövikutel kõvasti käest kinni ja püüdsin niisama ka hoolas olla. Korraks tähelepanu kõrvale pöörates, olid kutid aga ilmselgelt kadunud :) Peale mitut minutit otsimist leidsin nad leiva-saia osakonnast, kus nad olid suutnud selle ajaga terve riiuli kaubast puhastada ning ise riiulile pikali visata, kilgates “õde vaata, ma olen sai”. Muud öelda polegi, kui et never again (ja no ülelüldse, et väikevennad on parim rasestumisvastane vahend…)

  • Reply N 10. jaanuar 2019 at 14:38

    Meil ka perre kolmas lisandumas igahetk ja tegin eelmisel nädalal kahe “suurema lapsega” emme ja lapse päeva. Ühe päeva veetsin ainult pojaga(3a), käisime kohvikus, kinos, juuksuris ja arsti juures. Ja ma olin õhtu lõpuks niii üllatunud et kordagi ei jonninud, ei jooksnud ära või et oleks nõudnud oma tahtmis. Arsti juures oodates ütles ainult, et soovib lõunaund magada ja kui ma oleks püsti seisnud siis ma oleks imestusest pikali kukkunud. Ta on pigem see laps kes magada ei taha.
    Teise päeva veetsin tütrega (2a), käisime samamoodi kohvikus ja poes ja juuksuris. Tütar tahtis küll iga võimalik hetk jooksu pista ja vaidles muudkui vastu kui teda autosse panin, tema tahab veel poodi. Tõeline naine 😂

  • Reply Nimi 10. jaanuar 2019 at 14:34

    Lapsega(5a) on supermõnus kohvikus käia, asjatab ise, istub mõistlikult ja räägib juttu. Kõige kehvemad olukorrad on, kui tal hakkab palav ja viskab riided seljast hetkel kui asjad käes istumiskohta otsime vms või kui kommenteerib miskit teiste kohvikukülastajate kohta totaalselt filtrita. Aga kui võimalust oleks, käiks ikka mitu x nädalas temaga väljas söömas, tundub mulle palju parem ema-tütre kvaliteetaeg, kui nt kodus mängides(ma ei ole just väga osav mängija). Nii et väga-väga loodan loosi võita 😀

  • Reply Riin 10. jaanuar 2019 at 14:33

    Mu lapsed nüüd juba suuremad (8 ja 6), aga nendega saab juba suht igal pool käia.
    Mäletan veel aega, kus iga viimne närvirakk toidukohta maha jäi.
    Mingi hetk hakkas meil toimima eelnev vestlus kodus – kuhu me lähme ja mis on selle koha reeglid. Mida tohib ja mida mitte. Kuidas käituda, et see ei segaks teisi külastajaid ja et endal oleks ikka tore.
    Kui reeglitset kinni pidada ei suuda, siis me ei saa seal olla ja tuleme koju tagasi. Võtsime asja siiski mõistusega – ei saa eeldada väikelastelt pikka paigalpüsimist ilma igasuguse viginata. Siiski, ringi jooksmist ja valjuhäälset lollitamist ei lubanud.
    Kuna neile väga väljas söömas käia meeldis (meeldib siiani), siis suutsid reeglitest kinni pidama hakata.

  • Reply kätlin vesi 10. jaanuar 2019 at 14:27

    Käisime lapsega eile kohvikus söòmas,saime mehega rahulikult süûa kuna ämm tegeles lapsega. Kuigi laps oli ka väga rahulik sel korral aga kõik päevad pole vennad. On olukord ka nii olnud kui ta aind kisab..

  • Reply Kätlin 10. jaanuar 2019 at 14:26

    Viimati käis issi lastega batuudikeskuses mängimas. Aga tahaksin minna lastega uisutama. Lapsed pole kunagi käinud. AGA on selles, et kahe mittekunagiuisutanud lastega üksi minna on eeeee keeruline? Või ei?
    Kujutan ette kuidas olen kahe lapsega pigem meritäht, kui lehm libedal jääl. Ning teine asi, kas suurus 23 uisusaabast üldse neil on? Ma ei saa ju väikest aia taha ootama jätta.
    Vot seda tahaks proovida, kui saaks kellegi täiskasvanu endaga kaasa ning väikest saabast neil ka oleks pakkuda.
    Aga nendega (6,2 aastased) kannatab enam vähem kõikjal käia. Iseasi, kui kaua saab viibida. Ning aeg tuleb valida millal minna. Igal juhul mitte unise ja väsinud lapsega ning lõunaune eel 😊

  • Reply Iris 10. jaanuar 2019 at 14:25

    viimane kord kui temaga käisin siis see oli ehk suvel ja me käisime ka Pagaripoistes Tartus ja muuseas ta lemmik kohvik see :) hmm kuidas ta käitub väga hästi kus juures talle meeldib ta on rahulik. saab oma saiakese ja mahla kätte siis ta istub sööb vahel midagi targutab seal :D ta pole kunagi mul selline ära jooksja olnud isegi mitte kui väike oli mai pidanud teda taga ajama mööda kaubanduskeskust. hetkel on ta mul 7 ka et suur poiss. vingumist pole üldse pigem talle meeldib . Vot nüüd ma luban endale et üks nädalavahetus me lähme temaga kuskile kohvikusse saiakest sööma :) niiet minu röövik on igati tubli noormees :)

  • Reply P 10. jaanuar 2019 at 14:18

    Käisin minagi kohvikus, mitte küll oma lapsega,aga 4-aastase õetütrega. Kohvikus pakuti ka lõunaks suppi-seljankat ja peale kookide, jäätise ja muu magusa, küpsetati ka pannkooke. Õetütar soovis väga suppi süüa (isegi imestan) ja muidugi peale selle kohe ka pannkooke maasikamoosiga. Püüdsin talle selgeks teha, et ta ei jõua neid kahte toitu ära süüa ja võtku vaid pannkoogid. Aga pisike põikpäine jäi omale kindlaks ja nii saigi esiteks supp tellitud, mis kohe ka lauda saime, Pannkooke hakati värskelt aga küpsetama. See käis aga küllalt kähku, nii et tüdruk sai vaid paar lusikat suppi süüa,kui juba pannkoogid lauda saabusid. ja siis läks lahti…. ma enam ei jaksa suppi süüa-sööks nüüd kooke edasi. Püüdsin talle selgeks teha, et sai ju räägitud, et sa ei jaksa jne. ning no muuseas siis ka mainitud, et toidu raiskamine ja et Aafrikas lapsed nälgivad ja oleks väga õnnelikud kui suppi saaksid :) Vaikus…5 sekundit…siis vinnas pisike end toolilt, võttis supikausi ja suundus otsejoones leti poole, kus paras pikk järjekord,aga sellest ei tehtud väljagi, vaid tõsteti supikauss letile teenindaja ette ja selge kõva häälega kostis: “Tädi, palun saatke see supp Aafrika lastele, nad tahavad ka süüa.

  • Reply Evelin 10. jaanuar 2019 at 14:15

    Ma käin päris tihti oma kohe kahesega kohvikus, pole siiani väga kohutav olnud, aga see vb seetõttu, et teda on üks 😂
    Aga Pagaripoiste kinkekaart oleks meile super, sest plaanin just poja 2. sünnipäevaks sealt tordi tellida ja see kuluks ära küll 😊

  • Reply Tttttttt 10. jaanuar 2019 at 14:10

    Lapsi mul pole aga vennapojaga kuskil söömas käies olen küll närvi läinud – “ei taha ikka burgerit, tahtsin friikaid” ja siis tuleb jonnihoog.
    Postitust vaadates tunduvad päris head hinnad olevat. Minu lemmik koogikohvik on Gustav, huvitav kas Pagaripoistest oleks konkurenti neile..

  • Reply milvi 10. jaanuar 2019 at 14:09

    Manipuleerimine on lastel korralikult selge-küsi enne miskit suuremat, mida on raske täita ja siis lepi vähesemaga, mis oligi algne eesmärk (batuudikeskus-telefon). Kujutan juba ette tulevikku “emmmeeeee miks mina ei või heroiini teha, kõik teised teevad heroiini. Okei osta mulle siis vähemalt pakk suitsu” ja no sinu kasvatusstiiliga ilmselt ostadki :D (disclaimer: huumorit üritan toota)

    • Reply Mallukas 10. jaanuar 2019 at 14:30

      haha, aga vähemalt ei saa kurta, et laps loll oleks :D

  • Reply Maris 10. jaanuar 2019 at 14:07

    Viimati käisime mehega oma kahe tütrega Pärnus baby back´s, peale Viiking spa külastust. See on meie pere lemmik koht. Esiteks juba see, et toit on maitsev ja teiseks, et mu 5 a plika saab seal mängutoas mängida. Kui küsida tema tema käest, et kuhu sööma lähme siis kindlasti sinna, kus on mängutuba.
    Õnneks on mu lapsed vist väga hästi kasvatatud. Suurem plika valib tavaliselt, mida süüa. Arutleb endamisi, kas toit annab palju kaloreid või mitte. Puberteedis plikade värk. Siis näpib telefoni ja moka otsas võibaolla tuleb ka mõni sõna. Mehega arutame, mida tellida. Väiksema plikal on oma traditsioon pannkoogid jäätisega. Tema midagi muud ei taha süüa.
    Kui aga oleme käinud sellises kohas, kus mängunurka ei ole siis suudavad lapsed küll paigal olla. Väiksem plika nuiab rohkem tähelepanu kuid kohal suudab istuda küll. Kuna ma käisin nendega juba väiksena palju väljas söömas siis olen neid õpetanud, kuidas peab käituma väljaspool kodu ja mis on lubatud, mis mitte.

  • Reply Triin 10. jaanuar 2019 at 14:06

    Tavaliselt lähme lihtsama vastupanu teed – lastenurgaga restorani/kohvikusse. Laste etendustest, kus paigal peab istuma, käisime viimati Pipi Pikkusukka vaatamas Estonias. Nii kaua kui lauldi ja tantsiti olid lapsed (4- ja 5-aastased) rahulikud. Julgesin isegi järgmised piletid ära osta! :)

  • Reply Riin 10. jaanuar 2019 at 14:05

    Ma olen ka käinud. Tähendab, valetan, olen käinud kahe lapsega, aga julgeks kolmega ka minna. Suuremad on juba 9 ja 7, väike 1. Eelistan ikkagi käia mängunurgaga kohas, sest paigal ei taha neist keegi püsida :D Aga suurematega olen seda ka teinud, et olen nad lubanud kohvikust välja mängima, kuniks ise kohvi lõpuni joon. Närve kulub, aga saab käidud küll :)

  • Reply Kristiina 10. jaanuar 2019 at 14:02

    Mul plikaga õnneks hullu probleemi pole kuskil kohvikus/restoranis olnud, aga lennukiga ja bussiga reisida on VÕIMATU.Mitte,et ta kisaks vms, aga ta ei seisa paigal 😁
    Ma ka üks “mugavatest” emadest- st telefon või tahvelarvuti, et rahulikult inimesed olla saaks 😁😁😁

  • Reply ingrid 10. jaanuar 2019 at 13:59

    Meie käsisime kahe röövliga viimati sellelkuul söömas kohvikus. Üks on 1 aasta 6 kuud teine 4 aastat täis. ütlema ausalt, et söögi tellimine ja ootamine on suht närvesööv, aga siis kui toit lauas siis on täpselt aega süüa 15 minutit sest muidu väsivad ära ja loobuvad olemast toredad viisakad lapsed. :D

  • Reply E* 10. jaanuar 2019 at 13:57

    Meie eelistame Lotte kohvikut enamasti. Toidud on seni meile meeldinud ja lapsed saavad rahus joosta. Ininat õnneks seni pole kõrvas kuulnud :D

  • Reply Liisa 10. jaanuar 2019 at 13:56

    Mind on üllatunud mu 2.5 aastane aktiivik sellega, et suutis jõulupeo ajal tervelt 1h!!! lastekoori esinemist ja veel näidendi ka ära vaadata. Paigal istudes! Huviga jälgides!!!
    Sarnane asi juhtus ka aasta varem, kui siis 1.5 aastane aktiivik suutis sammuti 1h istudes jõuluetendust vaadata. Mitte ei jooksnud saali taga ringi. Totaalselt impressed! Poleks kunagi uskunud!

  • Reply Aire 10. jaanuar 2019 at 13:54

    Viimati käisin kolme lapsega mingis kohvikulaadses kohas 😂sügisel. Algas kõik nagu ikka-hästi, lõppes sellega, et nad vedasid kogu lastenurga mulle lauda 🤣
    Aga ma alla ei anna, lähen teinekordki.