AVALDAN ARVAMUST LAPSED

sihitu ja ambitsioonitu

19. jaanuar 2019

Jane kirjutas oma blogis, et ta on mõnikord kurb selle üle, et tal pole sihte ega ambitsioone, et juba 25 aastat vana, aga IKKA null tulevikuplaani. Mina lugesin ja mõtlesin, et huvitav, miks see kurvaks teeb. Või rohkem selle külje pealt, et kas ma peaksin siis ka kurb olema, sest jumala ausalt, ei ole mul küll õrna aimugi, milline on minu elu viie, veel vähem kümne aasta pärast. Ainult mind see ei kurvasta, hoopis kuidagi äge on mõelda, et maailm on tegelikult meie ees ju valla ja kümne aasta pärast võimegi me olla jumal teab kus ja teha jumal teab mida. Plaane võib ju teha, aga ega ilmaasjata öelda, et inimene teeb plaane ja jumal naerab, või kuidas see ütlus oligi.

Sarnaselt Janele olen ka mina usinalt lapsi saanud (ta vaid ühega peaaegu ees😂), aga mul pole tunnet, et see võrduks enda elu unarusse jätmisega. Laste saamine on lihtsalt üks äge osa elust, aga see sulandub nagu ülejäänud elu sisse. Kuigi ega mul ka oluliselt hobisid või mai tea mis imekarjääre ei ole. Okei, pildistamise ma avastasin enda jaoks puhtjuhuslikult, aga ma tunnen, et ka sellel alal on veel omajagu arenenda ja õppida. Aeg-ajalt vaatan online koolitusi ja muud säärast, katsetan uusi asju ja nii, aga ma ei tunne, et ooo ma olen nüüd megaproff selles ja nii. Mulle lihtsalt meeldib väga pildistada ja fototöötlusega nokitseda, kõige rohkem juba selle pärast, et siis on hea oma pudinate kasvamist jäädvustada. Enda laste piltidega olen rahul ja kui teised jäävad ka mu tööga rahule, siis super.

Ka mul on mõnikord täielik motipuudus, aga ma olen aru saanud, et see tekib siis, kui ma endale liiga palju kaela võtnud olen. Kui mul raseduse lõpus oli vaja saadet teha, raamatut kirjutada, lube saada ja noh…rase olla, remontida, lapsi kasvatada ja muud säärast, siis tekkis küll vahepeal selline error, et appi, ma ei taha MIDAGI teha. Aga kui võtta rahulikult, mitte ennast ÜLE koormata, siis kaob see motivatsioonitus ära.

Toon näiteks kaalulangetamise. Alati kui ma olen sellega alustanud, olen ma teinud sama vea – läinud all out. KOHE kõik magus menüüst välja, kohe totaalne toitumise muutumine, kohe trenni. Ja see kõik on nii suur muutus ja nii raske, eriti kui kuklas tiksub, et tahaks ka ju MIDAGI HEAD ja nüüd ma ei saa seda IIAL ja… Praegu võtan lebolt. Söön Orgu toite, aga kohandatult, ei mõõda, ei kaalu toiduaineid. Kui tahan midagi head, siis proovin leida tervislikuma “hea”, aga kui ei leia, ei keela endale ka natukest “pattu”. Ja see töötab. Peaaegu viis kilo on kadunud, tundun endale ka peeglist saledam. Ainult nüüd on tunne, et tahaks ikka trenni ka minna, lihtsalt selle pärast, et tagumik on kaduma läind. Nagu Mürka perse, lännu. Aga ma ei taha tuimalt jõukas rassida. Mõtlesin nt postitantsu proovida, see tundub äge ja… seksikas 😂 Mul on tunne, et see on ka külg, mida mul oleks veits vaja üles leida, sest praegu olen ma piimane ja oksene ja sassis juustega ja pole nagu väga seda fiilingut, et ma kuidagi…hot oleksin. Aga tahaks seda fiilingut vahelduseks tunda küll, kui aus olla.

Ja ka mul on kohati selline tunne, et ma oskan ainult sünnitada ja ema olla. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga ma tunnen, et sellisel juhul peaks ma nagu best mom ever olema, kui see mu ainus oskus on, aga no nagu me teame, siis ma seda ka ei ole. Kardo võiks küll aasta isa tiitlile kandideerida, aga ma jääks vist küll auhinnalisest kohast ilma. Pole selline stereotüüpne “endast-kõike-andev” ematüüp. Ma olen rohkem selline… võtan-vabalt-ja-vaatan-kuidas-kulgeb tüüpi ema. Siiani on töötanud, mis seal ikka. Peaasi, et lapsed rahul on.

Hakkasingi siis mõtlema, et kas mul on siis mingeid karjäärisihte? Saada paremaks fotograafiks võiks ja tahaks. Paremaks blogijaks? Ma ei tea, kas on võimalik. Mitte, et ma olen nüüd NII HEA, et ei saa paremaks minna, aga juba kirjutan seda värki siin täpselt nii, nagu tahan ja mul hea ja mugav on, seda ma muuta ei taha. Ja muud karjääri mul polegi ju. Ajakirjanikutööd natukene nokitsen, varsti aitan ühte uut ajakirja välja anda ka, aga see ei ole püsiv värk, vaid vanade kolleegide abistamine lihtsalt. Ja nagu inimestele meeldib öelda, siis ega see BLOGIMINE ju päris töö pole. Kogu aeg visatakse nina peale, et ma peaks endale PÄRIS töö leidma. Aga mis see “päris” töö oleks, seda ma ei tea. Mis tööl teie mind ette kujutaksite? Ma mõtlen, et ma oleks päris norm poemüüja 😂 Ettekandja olen ka olnud. Üldse klienditeenindamine on selline hea ja lihtne, ainus miinus on see, et ma suht vihkan pooli inimesi ja klienditeeninduses tuleb pidevalt nendega kokku puutuda.

Toon ühe toreda näite: ma töötasin kunagi Troika restoranis ja seal käis leivakorvi punt rohelist sibulat. Ükskord hakkas üks klient mulle näkku röökima, et kõrvallauas oli leivakorvis rohkem rohelist sibulat ja süüdistas mind, et mina, vaene eesti matsiplika (ta ise oli vene härrasmees) olen pool tema sibulat ära varastanud. Sest jah… mis mul muud ikka varastada oleks restoranist, kui 100 grammi rohelist sibulat… Praegu sellise kliendiga kokku puutudes, issand ma ei teagi, ma ei viitsiks vist üldse kembelda, tõmbaks ennast ahastusest lihtsalt oksa. Samas ma ei tea, kuivõrd hästi tööandja sellesse suhtuks, kui ta töötaja iga jumala päev ennast restonurgas endale paela kaela paneks või poomisnööri punuks, kui kliente vähevõitu on.

Küll aga on mul järgmiseks viieks aastaks mõned eesmärgid.

  • Ma tahan, et meie maja oleks viie aasta pärast “valmis”. Kuigi nad ei ole kunagi valmis, aga no et õuest ilus ja seest ilus ja soojustatud ja ilusa suure terrassiga ja kümblustünni ja mugava aiamööbliga ja Mari meenutas siin kõrval, et tross peab ka olema, millega liugu lasta. Kuigi ma loodan, et see juhtub enne viit aastat, siis ei tasu unustada, et mul on kaks kohtuasja kaelas ja nt Ekspress leidis, et on veel vähe sellest, et ma eraisikuna kohtusse antud olen, nad andsid mu LISAKS sama asja eest ka juriidilise isikuna kohtusse 😂 Ütleme nii, et väike tõenäosus on, et ma seda võidaks, mul pole selliseid summasid juristile maksta. Iga arve üle tonni, mõnus eks…
  • Ma tahaks minna meigikoolitusele. Kaua ma näen välja nagu tont, tore oleks ju osata meiki teha. Endale on silma jäänud GlamEst meigikoolitus, mis kestab 10 päeva ja peaks niiöelda alguses sobima. Ma loodan sinna see aasta jõuda, aga noh, luban ikka, et viieka jooksul, siis pole hullu, kui see aasta ei jõua. Aga kui keegi on käinud kuskil meigikoolitusel ja rahule jäänud, olen üks suur kõrv.
  • Mul on üks ilukirjandusliku raamatu idee peas idanemas, selle peaks kunagi ära tegema. Muuseas, ma sain teada, et märts-aprill ilmub mu raamat, mis ma sügisel valmis sain.
  • Mitte rasestuda.
  • Õmmelda valmis oma käega vähemalt üks riideese.
  • Mitte megapaksuks minna.

Ühesõnaga, nagu te näete, siis mitte just eriti suured ambitsioonid, aga ma pole kunagi olnud ka väga ambitsiooni-inimene. Mul on puudunud unistused, et oo ühel päeval olen rikas ja mida kõike veel. Kuulus olen küll tahtnud maast ja madalast olla 😂

Kuidas teil, kas olete ambitsioonikad? Kui ei, kas see teeb teid kurvaks, või olete nagu mina, et suva on? Mis on teie viisaastaplaanid või asjad, mida tahaks lähiaastatel teha või proovida?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Heli K 29. jaanuar 2019 at 22:43

    Kui hakata numbreid ritta laduma, siis ma vist olen suht ambitsioonikas- 5 last, 16 raamatut, igasugu koolid jms… aga tegelikult pole ükski neist tegemistest olnud seepärast, et mul oleks kusagil plaan, et “kui neid asju pole, siis ma edasi elada ei saa”. Pigem on nii, et igal hetkel vaatan, mida ma veel suudan ja väga teha tahan ja mis suunas liikuda. Selline pidev oma tegevuse jälgimine ja mõtlemine, et milleks ma paremini sobin :)

  • Reply Biku 21. jaanuar 2019 at 20:09

    Ma võin vist enda kohta öelda ka üsna ambitsioonitu inimene. Ma nagu pole laisk ja samas ma tean et minus on palju potensiaali teha ükskõik mida, aga ma pole ennast kunagi väga pidanud inimeseks kes teeb karjääri ja pühendub sellele hullult. Ma isegi ei taha seda teha. Töökohad on olnud mul üsna lihtsad ja siis lõpuks läksin kooli ametit õppima, töö enne seda meeldis, aga tundsin muidugi et see on koht kus kohe üldse areneda pole võimalik ja päris koha peale seisma ma ka jääda ei tahtnud. Nüüd õpin ametit ja usun et see on mulle üsna meelepärane. Perekonda veel pole, olen 28 a, aga laps oleks küll viieaastaku plaani sees. Mees on olemas, mees on mul väga ambitsioonikas inimene ja vaikselt utsitab mind ka ja üritab togida mugavustsoonist välja. Nooremana ei teadnud ma üldse mida ma tahan, aga nüüd tean paremini ja olen oma eluga rahul. Ma olen selline, et oskan suht vähesega rahul olla. Noh ma muidugi elan ka riigis kus ka lihtsamad tööd on tasuvad, seega pole olnud põhjust muidu ka nuriseda. Aga eks peab ennast ikka natukene kõrgemale tõmbama ja veel parema poole pürgima, kuid mõistuse piires :D

  • Reply mina 21. jaanuar 2019 at 00:10

    Selline ühiskonna surve, et umbes 30ndaks eluaastaks peab olema sul laenuga võetud elamine, laps ja abielus olema on niiii stressful. Paljudel ei ole kõik need tingimused võimalikud ja selline ühiskonna surve tekitabki jubedat stressi.
    Anyway, ma kavatsen sellest nüüd mööda vaadata ja elu elada nii nagu oskan. Go with the flow!

  • Reply Maigi Riivald 20. jaanuar 2019 at 22:00

    Muud suurt pole aga sügis 2018 läksin kooli ja see kestab 3 aastat, kui sellega valmis saab töö, 2 algkoolis käiva lapse ja abikaasa kõrvalt, siis olen rahul. Üks laps veel aga see täiskasvanu :)

  • Reply Helen 20. jaanuar 2019 at 21:32

    Olen 25a, lapsi pole, elukaaslast ka mitte aga kiisu on küll. Ja.. täiesti sihitu :D
    Mingid sihid ikka elus on aga hetkel ei näi küll, et kuidagi sinna poole liiguks. Kuigi võib-olla siiski osaliselt. Üheks sihiks on oma kodu. Selleks on vaja head tööd ja raha. Hea töö mul on, juba peaaegu kaks aastat. Aastal alguses sain ametikõrgendust ka! Võib tunduda tobe aga igapäevaselt teen tööd tõstukiga. Oma meeste seltskonnas. Nüüd õnnestu vahetusvanemaks saada. Mis tähendab koolitusi, palgatõusu jne. Paljud jaoks ei tundu see suur asi aga mõte, et mina, naisterahvas, suutsin end tõestada kõigi nende meeste seast ja silma paista, et mulle seda tööd pakuti. See oleks justkui mingi unistuse täitumine. Millegi uskumatu saavutamine n-ö. Üle enda varju hüppamine.
    Nüüd on isegi rohkem lootust, et võib-olla kunagi õnnestub mul oma kodu ka saada kui praegused raha mured kaelast saan..küll kõik muu ka ajajooksul oma kohale paika loksub:)

  • Reply Tyy 20. jaanuar 2019 at 19:01

    Kas peab olema ambitsioonikas ? Pigem on see kellegi vajadus, sundus-tunne. Sel juhul peaks küsime endalt , millest see pärineb ? Kasvatus, iseloom, alaväärsusest, et end paremini tunda.
    ÕS ütleb – ambitsioonikus on edasipüüdlik ja auahne taotlus.
    Kui see on ainult edasipüüdlikuse on see minu jaoks variant, kui auahnus , siis mitte.
    Sest mulle meeldib endale öelda ja meelde tuletada, et alandliku meelt palun rohkem hoida, Vahel me kõik läheme õhku täis ja mina tunnen hiljem hinges pakitsevat vaeva, siis on aeg järele mõelda ja end just alandliku meelele tagasi häälestada. Nii saan taas hingele rahu. Noorena oli kaua “elurongist” mahajäämise tunne, et mu elus puudub lõplik siht,, kuni taipasin et KÕIKE tuleb osata nautida ja rahulolu tunda. Pesed nõusid mitte nii et peab, vaid mõnuga. Mõte on ka siin ja praegu, vesi vuliseb ja taldrik on näppude all aina libedam ja säravam. jne. Nõusid ritta ladudes imetled oma süsteemi ja korda. See ongi hetkes elamine. Oled koanud kedagi kelle ümber on selline soeaura kui ta toimetab? Seda on mõnus tunda.
    Aga kõik Hetked ei ole imelised, ent sa saad nad humoorikas mõelda VÕI mõnel sitemal hetkel öelda et see jama ei kesta ju igavesti ma loodan. Mõne ambitsioonikus on inetu, teisi tallav, hävitav. Teistel aga ieede rohke ja särav – edasiviiv ja inspireeriv. Eks igal asjal on kas otsa. Etteheitja võibolla seda teist otsa veel ei näe.
    Mida teie ambitsioonikuseks peate?

  • Reply Merje 20. jaanuar 2019 at 17:38

    Kuidagi ajuvaba tundub see topelt kohtusse andmine, otsustagu siis ära, kumba nad tahavad vastutusele võtta, mõlemat nagu ei saaks. Aga ega ma suurem asi juuraekspert pole, mine tea. Mis puutub ambitsioonidesse, siis mul tundub kohati, et mul on neid liiga palju. See on ilmselt põhjuseks, miks ma enda arust midagi erilist saavutanud pole või et pole piisavalt saavutanud, sest nii palju unistusi on täitmata. Peaks vist mingid prioriteedid paika panema ja olulisemate asjadega lihtsalt pihta hakkama.

    • Reply Mallukas 20. jaanuar 2019 at 18:04

      Saavad kahjuks ikka :D

  • Reply Elen 20. jaanuar 2019 at 04:29

    Mallu, ma olen Sulle juba ühe korra aasta-kaks tagasi kirjutanud, aga olen ülikoolist saati olnud on-off professionaalne meigikunstnik – heameelega tulen sulle koos kodinatega külla, seletan sulle kõik vajaliku ära ja näitan ette ka, täitsa pro bono, lausa naudin selliseid “koolitusi” :) Ei pea seda kommentaari isegi üles laskma, vasta lihtsalt mulle meili kui huvitatud oled!

    E

    • Reply Mallukas 20. jaanuar 2019 at 12:49

      Arvad et ma oskaks nii v, meil oleks modelli vaja ju :D

      • Reply H. 20. jaanuar 2019 at 14:39

        See tundub just hea pakkumine – kui eesmärk on õppida ennast meikima, siis sina oledki modelliks ju :D Kellelegi teisele teha on midagi muud ja sul tegelikult pole vaja ju õppida modelleerima erinevaid näotüüpe ja kõike seda. Väga hea, kui on meikar, kes tegeleb individuaalselt sinuga, vaatab, et saaksid õiged võtted kätte ja keskendub just sinu näo eripäradele.

    • Reply Kaidi 26. jaanuar 2019 at 14:04

      Mind huvitaks selline koolitus :)

  • Reply A. 20. jaanuar 2019 at 01:27

    Mina olen sellist tüüpi, et kui eesmärgi sean, siis üldiselt pingutan hambad ristis ka selle saavutamiseni. Samas… viimasel ajal olen hakanud üha rohkem tundma, et ka selle eesmärgistamise juures on oma must stsenaarium ja praegu selle otsa komistanuna ei oskagi enam kuhugi sihtida. Olen 26-aastane. Pärast keskkooli läksin ülikooli ja nelja aastaga lõpetasin bakalaureuse – muidugi ligi pooleteise õppimisaasta järel hakkas vaikselt koitma, et mind ikka üldse ei huvita teadus (ehk siis põhisuund, kuhu minu valitud erialal tüürida) ja ka muud karjääriväljavaated polnud just sellised, et end eluaeg selles valdkonnas tegutsemas näha osanuksin, aga olin ju eesmärgi võtnud ja otsustasin ikkagi paberi kätte saada. Kuigi bakalaureus mingit kvalifikatsiooni otseselt ei anna, siis näiteks praegusel haridusmaastikul ei ole loodusteaduste vallas ka sellega raske nt õpetajana tööle saada ja see tundus sellise hea turvalise tagavaravariandina, et vähemalt pole kahte aastat raisku lasknud (mis olnuks nii kui õpingud pooleli jätnud oleksin). Pärast lõpetamist olin kahevahel, kas minnagi õpetajamagistrisse ja selle elukutsevalikuga n-ö ühele poole saada ja juba järgneva kahe aasta jooksul “päris inimeseks” (no selliseks, kes käib tööl, maksab ise omad arved jne) hakata või võtta risk ja asuda õppima täiesti uuel erialal (4-aastane õpe) nullist. Otsustasin viimase kasuks. See tähendas küll seda, et panin end veel järgnevaks neljaks aastaks vanemate rahakotist sõltuma ja ega ka tuleviku karjääriväljavaated just pudrumägesid ei tõotanud, kuid tundsin, et püüan nii oma unistust ja kui seda ei teeks, leiaksin end ühel hetkel lapselastele jutustamas, kuidas “mina oleksin noorena tahtnud, aga…”. Igatahes… tänaseks on käes selle teise kõrghariduse viimane õppeaasta. Septembrist töötan ka erialasel ametikohal, aga ma vihkan seda! Selles mõttes, et mitte eriala ennast, vaid seda ametikohta. Kahjuks olen jõudnud kurvale tõdemusele, et just selline ametikoht, nagu mul praegu on, on üks väga väheseid võimalusi minu erialal töötamiseks tingimustes, kus palk enam-vähem äraelamist võimaldab ja tööleping korralik on ja formaadis, milles mulle sellel erialal tegutseda meeldiks ära elamine on suhteliselt võimatu – tööd pakutakse heal juhul käsunduslepinguga, halvemal juhul imeväikese ümbrikupalgaga ja koormuse täissaamiseks peaks neid tööandjaid olema korraga keskmiselt vähemalt viis.

    Siin ma siis olen – 8 aastat ülikoolis käinud, kohe-kohe teist diplomit kätte saamas ja ma endiselt ei tea, mida oma eluga peale hakata. See praegune variant… paar aastat võib ju pressida, aga terve elu niimoodi läbi ajada. Ei taha noh! Sealjuures tunnen ennast veel ka erilise muiduleivasööjana – õppimine on ju tore, aga kui kõik oleksid minusugused, kes oma elu esimese enda äraelatamist võimaldava palga 25. eluaasta viimastel kuudel saaksid (suvel töötamised jm ajutised projektid ei loe, sest ülal pidasid mind siiski vanemad), ei püsiks ühiskond püsti. Septembrist alates olen tihti nutnud ja mõelnud, et ei oskagi kuidagi edasi – sellel õppeaastal on eesmärgiks lõpetamine, aga siis? Süda tahaks peret looma hakata juba kas või selle pärast, et siis saaks mõneks aastaks mõttepausi ja ehk lööks see pildi selgemaks. See on muidugi praegusest olukorrast tingitud põhjendus ja üldse mitte adekvaatne alus lapsesaamiseks, kuid tunnen, et puudu ei jääks ka adekvaatsusest, sest olen juba aastaid heldimusega mõelnud koduse ema rollile ja sellele, kuidas just see mind (vastupidiselt kodust väljas töötamisele) õnnelikuks teeks. Teisalt aga tundub vastutustundetu üheaastase tööstaaži pealt lapsi saama hakata eriti mittekõnetava ameti puhul. Mõistus ütleb ju selgelt, et lapsed kasvavad (vähemalt) lasteaiaealiseks enne kui seda märgatagi jõuan ja siis tahaks, et tagasi tööle minek oleks naasmine armastatud tegevuse juurde, mis muuhulgas ka leiva lauale toob, mitte sundolukord, kus pean päevad läbi tegelema millegagi lihtsalt selleks, et palk jookseks väljavaatega elu lõpuni niiviisi tunda.

    Ma tunnen, et kui loeksin ise seda teksti kellegi teise poolt kirja panduna, oleks soovitus lihtne – aga sa ei pea ju seda tööd elu lõpuni tegema, mine kuskile mujale, tee midagi muud…. Aga minu jaoks ongi kõige suuremat hirmu ja masendust tekitav asjaolu, et ma ei tea, kas selline töö, mida sära silmis teha tahaksin üldse olemas on. Surfan ülepäeviti tööportaalides ja flirdin mõttega mõnes täiesti teises valdkonnas kandideerida, aga silma ei jää mitte midagi, mis tekitaks huvi ja vastaks minu oskustele. Kliente teenindada ma ei taha, arvutimaailmaga sõber ei ole (nii suurel määral, et igapäevaselt arvutitööd teha tahaksin või oskaksin), miinimumpalgast tahaksin ikka rohkem saada – ikkagi kaheksa aastat ülikoolis käidud, kuidagigi peaks see investeering ju ennast ära tasuma. Ma kardan, et ei leiagi seda ametit, mida rõõmuga peaksin. Vaikselt on küpsemas peas idee minna õppima kolmandat eriala, seekord kutseõppesse, mis siis ideaalvariandis võimaldaks mu praeguse erialaga kombineerides ehk võimalikult stressivabalt ja rõõmuga tööelu elada, aga ma kardan. Kardan seda, et raiskan jälle kolm aastat oma elust ja avastan siis end samast punktist nagu praegu – et see pole üldse see, mida ootasin ja lootsin. Läksin ma ju praegust eriala õppima lootusega sellele samale, kuid praegused väljavaated mulle meeldivale JA äraelamist võimaldavale tööle selles valdkonnas on nullilähedased. Mis siis kui järgmise plaaniga juhtub samamoodi?

    Nagu öeldud, olen ma planeerimises ning plaanide täitmises hea ja ilmselt võttes plaani uue eriala omandamise, läheksin ka sellega võiduka lõpuni, aga kardan, et siis jääb elu elamata. Seda eriala saab õppida vaid tasulises õppes ja kuigi praeguste arvutuste kohaselt suudaksin õppemaksu palgast tasuda, tähendaks see, et järgmised kolm aastat läheks summa, mida muidu säästaksin (tulevaseks koduks, potentsiaalseteks pulmadeks, reisimiseks…) lihtsalt õppemaksuks. Bioloogilise kella tiksumist olen aga hakanud tundma üha halastamatumalt – soovides saada vaid ühte-kahte last oleks aega veel hea mitu aastat, aga mina tahan neid rohkem. Enne lapsi võiks aga olla mingi kodulaadne toode (rohkem kui praegu üüritav “pool” korterist), kindel täiskoormusega töö… ja noh, koolid lõpetatud. Sellel kevadel peaks see viimane kriteerium nii minul kui elukaaslasel täidetud saama ja siis võiks nagu hakata ülejäänusid täitma, kui aga uuesti kooli lähen, jääks see mingis mõttes ikkagi poolikuks ja ripakile. Pisut tunnen ka, et elukaaslane ei taju neid otsuseid nii põletavatena kui mina – esiteks on ta minust pea kaks aastat noorem, mis annabki talle justkui antud hetkel elu paika seadmiseks rohkem aega, teiseks ei tiksu meestel ju seda kellakest. Oleme tulevikust rääkinud, aga see on olnud alati tulevik, miski mis saab aset leidma siis kui meil mõlemil koolid lõpetatud, mis on alati tundunud pigem määramatus kauguses ja seega ka mitte detailide ja kindlate ostsute tegemise osas kõneväärt, aga mina tunnen, et ma vajan plaani. Vajan eesmärki, mis silmad särama paneks ja kindlasti ei taha ma eesmärkide poole rühkides silmaklappidega oma unistusest suure pere osas mööda rühkida. Küll aga tunnen, et kohe kevadel lapsed ja perekond eesmärgiks võtta oleks pea liiva alla peitmine selles osas, mida ma oma edasisel, “lastele järgneval” tööeluperioodil kui nii võib öelda, eesmärgiks seada, et tööd teha oleks hea ja tegemist ei oleks hambad ristis pingutamisega.

    Ma ei tea, kas see, kuhu ma omadega välja jõudsin üldse haakub selle teemaga, aga tundsin, et tahan selle segaduse kuhugi välja kirjutada. Kahjuks jõudsin kirjutamise lõpuks ikkagi kuhugi sellisesse punkti, kus tunnen, et selle teksti põhjal PÄRIS muresid ju ei ole – haridust on, töökoht on, armastus on… aga eluga rahulolu ei ole ja seda just praeguste ja edasiste töö- ja pereelualaste väljavaadete osas.

    • Reply Mia 21. jaanuar 2019 at 11:54

      Lugesin su pika kommentaari läbi ja mulle jäi mulje, et su põhiprobleem seisneb selles, et sul on ebarealistlikud ootused. Väga paljud ei leia kohe 26-aastaselt unistuste tööd. Kui mina oleksin sinu vanem, siis ma küll ei tahaks veel kinni maksta sinu kolmandaid õpinguid. Selline elu on sul võimalik ainult tänu sellele, et sind keegi rahaliselt toetab. Kui see toetus ära kaoks, alles siis oleksid sa silmitsi tegelike raskustega. Sa ei peagi kohe teadma, mida sa oma eluga peale hakkad. Inimesed vahetavad tänapäeval tihtipeale elu jooksul karjääri. Edusamm on ka see, kui iga järgnev töö on natuke lähemal ideaalsele tööle kui eelmine. Äkki oleks sul kasu karjäärinõustajaga vestlusest. Aga kui sa vaatad tööportaalis kuulutusi ja mittemidagi ei tundu sobivat, siis on probleem sinus, mitte kuulutustes. Enamikele töökohtadele on väga palju kandidaate. Tööturg ei ole selline, et see lihtsalt ootab sind ideaalse tööga. Inimene, kes võtab tööotsimist tõsiselt, kandideerib mitmetesse kohtadesse ja arendab ennast selles suunas, et rohkem tööturu nõudlustele vastata. See ei pruugi ka su cv le hästi mõjuda, kui sealt on välja lugeda, et sa ühelegi erialale püsima ei jää.

    • Reply M 23. jaanuar 2019 at 22:10

      Mina soovitan küll õpetajaametit kasvõi proovida. Olin ise kunagi sarnases seisus, kus mõtlesin, et vist mitte ükski töö ei meeldi ning tahaksin ka oma haridust kuskil rakendada. Otsustasin siia teha elus kannapöörde ja läksin õpetajaks. Olin põgusalt sellele mõelnud ka varem ning täiesti silmi avav kogemus, tundsin, et olen vajalik ja saan panustada tulevikku. Mul muutus perspektiiv, õppisin tundma ennast ja saan aru, mis on tegelikult minu jaoks oluline elus :)

  • Reply Mai 20. jaanuar 2019 at 00:36

    Minul oli alates 12 aastaseks saamisest unistus vãlismaale elama minna. Ja nüüd, kui see kaks aastat tagasi tãitus, avastasin ma, et mul polegi mingit sihti ega ambitsiooni enam. Elan nûüd niisama ilma unistusteta. 😂 Eelmine kuu tuli soov mandlitest lahti saada (praeguseks pea 4 kuud juba vahelduva eduga angiinis ja nii iga aasta). Aga ka see tãitub kahe kuu pärast, seega saan oma abitsioonitut elu rahulikult edasi elada.

  • Reply Ursula 19. jaanuar 2019 at 21:40

    Mina olen ka suhteliselt sihitu noor inimene. Olen 23a, elukaaslane on olemas, tema on super, kuid lapsed on rohkem tuleviku teema. Olen käinud kolmes koolis, neist kaks pooleli jätnud. Viimase ikkagi kuidagi lõpetasin. Õpitud eriala tuleb kindlasti kasuks, kuid ma tunnen, et ma ei taha seda igavesti teha. Mida ma aga teha tahan, seda ei tea. Ei ole õrna aimugi. Paljud asjad on huvitavad, aga vaatan alati ka sellest vaatevinklist, et kas ma saaksin hakkama ja enesekindlus veab alt. Ei taha jälle minna õppima, kui pole kindel, kas suudan paberi kätte saada ja kas see ikka on päriselt mulle. Nii tekitan ainult nii endas kui oma lähedastes pettumust, et jälle feilisin. Loodan, et mu ellu tuleb ka mingil hetkel suurem selgus ja rahulolu, kui leian miski, millega saaksin igapäevaselt tegeleda, mille tegemist armastan ja mis mulle ka leiva lauale toob. :)

  • Reply T. 19. jaanuar 2019 at 21:39

    Ma olen ilmselt ka pigem ambitsioonitu…Mulle on seda läbi lillede isegi ette heidetud paar korda. Eks meil kõigil ole mõned unistused peas, samas on nii palju tegureid, mis ei sõltu ju meist endist. Nii palju kui enda tiinekamõtteid mäletan, soovisin alati saadan noorelt emaks. Et noh, saaks ka oma lastega ringi joosta, samas ise ikka veel kahekümnendates noor olla. Oma peas kujutasin ette, et 18-aastaselt on mul mees ja laps. Nüüd olen 10 aastat vanem, ei meest ei last. No ja eriti haige on muidugi see, kui vihjatakse, et võiks juba olla. Ma ju ise tahaks ka, aga kust ma pressin selle lapse suvalt pühast vaimust välja?

    Karjäärialastest ambitioonidest rääkides. Üks mu ekspeikadest, kes ise idufirmade kallal pusis, küsis minult ka ükskord, et miks ma ei ole selline ettevõtlik? Et tee firma, noh! Umbes nagu see oleks nii lihtne: davaj uus päev, päike tõuseb, teen firma! Tema rahaasjad olid tollal ka minu jaoks kahtlased, st ma ei tea kust ta koguaeg sai seda raha elamiseks, ise samal ajal miinusprojekte ehitades. Püüdsin talle küll seletada, et punkt üks on vaja geniaalset IDEED (ega siis niisama öelda, et tee järgi või maksa kinni. IDEE on punkt nr 1) ja siis ka kapitali. Muidugi on mulgi mõned huvid ja soovid, millega hetkel niimoodi kõrvalt nibin-nabin tegeleda jõuab, aga kui ikka raha ei ole, siis mida ma seal käivitan.

    Mind ennast nagu ei häiri, et mul mingeid viisaastaku plaane pole. Kulgen päev korraga ja tunnen elust mõnu sedasi nagu ta on. Ja eks kui ikka väga piinama hakkab ükspäev, eks siis on “ora tagumikus” (oma motivatsioon) piisavalt terav, et midagi muuta. Pigem näen, et see häirib teisi, et mul ambitsioone pole. Kellelgi sarnaseid kogemusi?

  • Reply P 19. jaanuar 2019 at 21:31

    Sind ja Janet ei saa küll võrrelda. Mõlemad peate küll blogi ja teil on kolm last,aga sellega ju asi piirdubki.
    Ei ole küll aru saanud,et Janel motivatsioonipuudus on selle tõttu,et tal liiga palju käigus koguaeg on,pigem vastupidi. Inimene ei tee mitte midagi peale kodus istumise?
    Tal pole kool lõpetatud (gümnaasium on ju tänapäeval nagu algharidus,see peaks olema,mitte võiks). Täiskasvanud inimene võiks ju ka laste kõrvalt ka tööl käia (kui mitte raha pärast siis vähemasti enda jaoks). Minul tema juttu lugedes küll kaasa ei tundunud-inimene ei viitsi midagi elus teha ja ajab selle alati oma ebakindluse kaela.
    Sinu elu on selle kõigega võrreldes nagu öö ja päev.

    • Reply Mallukas 20. jaanuar 2019 at 13:06

      Jah, sest kolme lapsega sa ainult “istud” hambad laiali, null tegevust :D Tal nii väiksed lapsed, miks ta peaks nii pisikeste kõrvalt tööle minema, eriti praegu rasedana ja siis veel hea mitu aastat pisikesega veel kodus olla.

    • Reply väike Myy 21. jaanuar 2019 at 02:46

      Kulla kommija P
      Mul on tuttav kel on lõpetatud 4 ülikooli ja hulgi erinevaid kursuseid. Pole peret , pole tööd sest tema kõrgelt haritule ei sobi miski ja kui ta siis ka konkursil väljavalitakse sadade seast, pole ta ikka rahul ja kuu või kahe pärast ise lahkunud. Kõik teised seal on lollid jne Nii on see kestnud palju aastaid. Suurte ambitsioonidega ja kõrge enesehinnanguga aga võimetu rahulolu tundma ja päriselt tööd tegema. Tema ettekujutus endast on väga vildakas.
      Ambitsioon üksi ei ole elus mingi näitaja. Elus on palju olulisem enese leidmine ja rahulolutunne et see mida sa teed toob rõõmu sulle ja seeläbi ka su perele. Kõige keerukam on hoida kõike tasakaalus.
      Ambitsioonitu ei tähenda kohe sihitut elamisviisi. Väike siht ei ole kehvem suurest.
      Mulle väga meeldib mõte – et suurt saavutada, tuleb igapäev teha tillukesi tegusid.
      Ja miks ei võiks kellegi siht olla kodu ja perekeskne? Väga nukker on kuulda selle kohta negatiivset kommentaari. Nagu oleks olemas mingi sihtide pingerida. Ambitsioonikad isikud paratamatult võistlevad teiste ja iseendaga. Sihtidega isik ületab ennast. Ja iga väike eneseületus on mõnus rõõm. Teisi ületades aga sünnib salajane kahjurõõm.

  • Reply Pohl 19. jaanuar 2019 at 20:46

    Endalgi olid kunagi suured unistused, et lõpetan kooli, siis ülikooli ja suundun õpitud alale ka tööle, aga tutkit. Nüüd ma siin olen- keskkool pooleli, sest ei saa ühe ainega kuidagi hakkama, lapsi kolm, aga meest enam ei ole :D Oma kodust unistan küll, aga sedagi hetkel ei ole ja oma pisikese palgaga seda ka endale kuidagi lubada ei saa.
    Samas igasugu väiksemad unistused on kuidagi ikkagi täitunud, aga sellisel moel mida kunagi oodatagi pole osanud. Paraku kipume need kuidagi unustama. Näiteks minu suureks suureks unistuseks olid autojuhiload 18. eluaastaks. Sain need aasta hiljem , aga sellegi panin täitunud unistuste nimekirja.

  • Reply carmen 19. jaanuar 2019 at 20:39

    Ma ei tea kas kuskil postituses oled juba kirjutanud ka, aga mis lapsendamise plaanist on saanud? Lende tuli ja kas nüüd see soov kadunud?

  • Reply Janeli 19. jaanuar 2019 at 20:29

    Oioi, ma otsin ka meigikoolitust. Ma olen alati olnud selline, kes meiki palju ei kasuta ning ajab öökima kui keegi on mitmekihilise napoleoni endale näkku teinud. Salaja tegelikult tahaksin ise ka normaalset meiki endale teha. Hoian täiega silmad lahti, et mis pakkumisi siia tuleb.
    Ise mõtlesin, et alustuseks võtan mingi väiksema, mõnetunnise – nt Piret Ujok või siis makeup store oma. Kui keegi emma-kummaga kokku on puutunud, siis jagage kogemusi.

    • Reply Triin 20. jaanuar 2019 at 14:12

      Mina olen makeup store’i omal kaks korda käinud. Neil on see tore variant, et 60€ maksab nö meigikoolitus, mille käigus teeb jumestaja/meikar (ei tea, mis see õige termin on) sulle täis päeva/õhtu meigi (ise valid kumba soovid) ja siis pärast saad veel selle sama 60€ eest tooteid valida endale. Neil päris kallid asjad muidugi, nii et palju selle eest ei saa, aga mina viimane kord nt jumestuskreemi ja mingi valgustpeegeldava kreemi, mis silmade alla käib. Koolituse poole pealt ma ütleks, et seal saab väga basic arusaamise vast kätte, kuidas lauvärve kasutada, kuidas päikesepuudrit, jms. Võibolla kui rohkem ise tähele panna ja küsida, saab veel parema pildi, mina tegelt pigem kasutasin seda varianti, et peo jaoks õhtumeiki saada + tooteid (niikuinii oli jumestuskreemi vaja). Ühesõnaga ma soovitaks ära proovida küll.

  • Reply Enely 19. jaanuar 2019 at 20:28

    Ma veel noor kohe-kohe 19 😳, aga 5 aasta jooksul plaanis korteri remont ära teha, firma luua (idee olemas, finants vajab kogumist),tervis korda saada ja oma pere luua.. Hetkel on meie “pere” mina, elukaaslane, 2 kassi ja koer.. Kõik suruvad, ala miks lapsi ei ole juba.. Aga kuhu meil kiiret on?

    • Reply Kristin 19. jaanuar 2019 at 22:06

      Kes krt 18 aastasele lapsi peale suriub wtf? 😀 laske elada inimesel kõigepealt 😃

      • Reply maisa 20. jaanuar 2019 at 14:34

        Haha, ma olin 15 kui juba küsiti millal laps tuleb :D mu pere vedasi isegi kihla :D ja nüüd olen 25 ja ikka mul pole lapsi :D

  • Reply K 19. jaanuar 2019 at 20:09

    Mina pean ennast ambitsioonikaks ja vastupidiselt eelnevatele kommenteerijatele olen saanud elus kõik asjad, mis plaani on võetud. St mitte ei ole sülle kukkunud, vaid võtan eesmärgiks, töötan selle nimel, vahepeal nutan ja kirun – ja lõpuks saavutan. Ka 27a, töö on, mees on, lapsi-loomi pole. Varsti tahaks neid viimast kahte, aga see on üks valdkond, mida ma ei planeeri väga – uksed on valla, kes tahab tulla, siis tulgu. Lähiaastatel on nad igal juhul oodatud.
    Viie aasta sisse jääb oma firma loomine, et enda aja ja raha peremees olla, ning oma kodu ostmine. Lõpuks tahaks maale kolida ja kanu ja hobuseid :D

  • Reply A 19. jaanuar 2019 at 19:49

    No sa ei saa end ja ega võõrelda ikka sedasi. Sul on hobi/töö fotograafiana aga temal ju mitte. Sa saad hakata sellega tegelema tõsisemalt kui lapsed kõik suuremad aga temal ehk pole ideed veel mida teha kui neljas ka lasteaeda. Eeldan et isegi kui sa kunagi `päris` tööd ei leia siis teenid sa oma blogiga igaljuhul rohkem :D ma nt su blogi instat fbd kõike jälgin sest see on huvitav aga temal hoian vaid instal pilte peal sest blogi kuidagi ei kõnega, vahepeal vaatan et ohoh huvitav pealkiri aga sisu pole :D
    Ja kui aus olla ega mul pole ka õrna aimugi mida oma eluga teha kui laps lasteaeda :D fotograafia küll kõnetab mind aga mul tunne et fotograafe igalpool liiga palju juba xD kirjutada ka meeldib

  • Reply b 19. jaanuar 2019 at 19:19

    blogijad on nagu mingi üks oma uudiste väljaanne, igaüks kirjutab samast teemast sada korda oma vaatenurgast. natuke igav ja ühekülgne. samas teistmoodi.
    mul on ka koolid, tööd, suhe, loomad, lapsi veel pole. kuhu kuidas edasi, kes seda teab, üks samm korraga. aega on siin elus veel.
    eelkõige elame iseendale, siis veidi teiste jaoks ka.

    • Reply Mallukas 19. jaanuar 2019 at 19:26

      Mu vastus oleks lihtsalt väga pikaks kommentaariks läinud tema posti all :D

    • Reply Merli 19. jaanuar 2019 at 22:17

      Minu arvates on ka viimasel ajal liiga tihti seda, et üks blogija kirjutab teemast ja siis veel keegi sellest inspireerituna. Mind huvitab küll blogijate eri arvamused, aga tahaks vähem kordusi :D

      • Reply Mallukas 19. jaanuar 2019 at 23:25

        Ega lugemine kohustuslik pole ka 😂

        • Reply kats 20. jaanuar 2019 at 00:25

          Mulle just meeldib lugeda, et mida ka teiste nagemust samast teemast.

          Alati leidub virisejaid :)

  • Reply L 19. jaanuar 2019 at 19:00

    Ma ei tea, kas ma just ambitsioonikas olen, tahaks ju mõelda, et natuke ikka olen. Peale gümnaasiumi sai proovitud erinevaid erialasid, kuni siis lõpuks läbi õnneliku juhuse sattusin tööle, mis mulle väga meeldib. Nüüdseks olen 3,5 aastat selle töö peal varsti olnud. Proovisin enne tööle saamist samale erialale ka ülikooli saada, aga siis jäin nimekirjast välja. Peale aastast töötamist ja teist eriala õppides sain aru, et pean ikka uuesti proovima ja saingi ülikooli sisse. Hetkel käsil viimane semester ja motivatsioon sõidab kogu aeg üles alla, sest tahaks ju anda endast nii tööl kui koolis 110%. Loodetavasti ikka lõpetan suvel ja saan ka tööl siis järgmise sammu astuda. Proovin kindlasti ka magistrisse sisse saada, mitte, et ma meeletu karjäärimutt oleks, aga lihtsalt selleks, et tulevikus oleks rohkem väljavaateid, kuhu pürgida ja edasi areneda ja proovida.
    Kuna ka palk pole kõige kõrgem hetkel, siis üksinda korteri üürimine ka ei tule kõne alla, kuna hirmus suur hambaravi laen on ka kaelas, selleks tahaks ka ikka nüüd selle pool aastaga ühele poole saada – ootab ka hammaste kroonimine ees. Lisaks oleks tore, et kui kool läbi ja tööl saan ühe sammu edasi astuda, olen võimeline ka korterit üürima. Mõni tore kutt võiks ka teele sattuda :)
    Samas olen alles 24 – nii et küll veel jõuab kõike, ja kõik tuleb omal ajal! :)

  • Reply S 19. jaanuar 2019 at 18:39

    Appi, raamatujutud kõlavad küll hästi, nii see mis juba valmis kui ka ilukirjanduslik – ma mäletan kui sa kunagi Marile nööbijutukese kirjutasid ja see oli nii hea ja vaimukas, et loeks samast allikast veel :D aga noh, eks sa vist juba tead ka et kirjutada sa oskad :D

  • Reply Liis 19. jaanuar 2019 at 18:20

    Ma olen alati plaane teinud, aga nagu kirjutasid: ma teen plaane ja jumal naerab. Olen unistanud lastest, neid võiks juba 2 olla (saan varsti 27), aga vot ma ei saagi neid niisama lihtsalt. Arvasin, et praeguseks on ülikool läbi, hea töö, hea palk ja oma kodu. No ja jälle jumal naeris, kooli lõpetasin ja üks tervise häda ajab teist taga. Kui keegi mu ka lõpuks palkaks oleks ma ikka kogu aja haiguslehel. Nii et peagi27, lapsi pole, tööd pole, kodu pole ja tervist ka pole. Nii et ma eelmisel suvel otsustasin, et ma enam plaane ei tee.
    Kunagi unistasin reisist itaaliasse ja mis sa arvad, mis sellest sai, maksin raha ära ja reis tühistati. Raha sain küll tagasi, aga itaaliasse ei saanud 😀.
    Nii et plaane ei tee enam, elu läheb ikka sinna kuhu ise tahab, pingutan palju ma ka tahan 😀

    • Reply E. 19. jaanuar 2019 at 18:38

      Sa kirjeldaksid justkui minu elu. Ka mina arvasin, et kui olen vähemalt 25 siis on mul mees ja lapsed, kuid nüüd olen 27 ning pole veel lapsi. Samuti lõpetasin just ülikooli, tööl ei käi ja oma kodu veel pole… Viimased aastat ülikooli kõrvalt, jooksin arstide vahet ja istusin haiglas. Kuid siiski loodan, et peagi hakkab paistma päike eredamalt ka minu jaoks.

      • Reply MP 19. jaanuar 2019 at 19:27

        Ühinen ka teie pundiga siin. :D Ma 26, ei tööd, ei oma kodu, ei meest, ei lapsi. Nõmeee… :D :D

        • Reply Vaike 19. jaanuar 2019 at 22:37

          Mi ainus ambitsioon on alati olnud pere ja kodu, ei midagi erialast. Ent mul on erialane karjäär ja ei mingit peret :) Küll tuleb, nii ma seda asja ei jäta :D

      • Reply Triin 19. jaanuar 2019 at 21:27

        Mis eriala te õppisite, kus tööd ei leia? Oleks huvitav teada, igalpool muudkui räägitakse, et töötajate puudus.

        • Reply Liis 20. jaanuar 2019 at 01:28

          Ei saaks öelda, et tööpakkumisi pole. Aga kui juba osalist töövõimetust mainida ja öelda, et iga nädal on vaja arsti külastada siis öeldakse ikka, et leidsid parema kandidaadi. Ja nii ei tule ka kogemust ja igal pool eelnev kogemus nõutud. Ja eriala valikuga mina panin pange. Palgad on sellel alal suhteliselt madalad, aga töö on raske.