Muidu oli väga tüüpiline õhtu. Võtsin Mari aiast peale, käisime poes ja hakkasin mina Lendele järele sõitma, kui Nelgi tänava lõpus vaja vasakule keerata, aga ristmikul seisab must kogu. Päris tee peal polnud, rohkem võssi vahel, käed silmade peal. Nagu õudusfilmis, ütlen ma teile. Kuna ma teda vahtima jäin ja kõvasti aeglustasin, siis jõudsin ma märgata, et kogu on sussides. Ma esiti ei saanud küll hästi aru, aga kuna sussides inimene, kes imelikult võssis seisab, tundub veidi kahtlane, siis otsustasin seisma jääda.
Läksin lähemale ja sain aru, et tegu on vana mehega. Jope oli seljas, isegi müts peas, aga tuhvlid jala otsas. Uurisin, et kas tal on ehk abi vaja, mille peale kurtis onu, et nii pime on, et ta ei näe koju minna. Kuna ma enivei autoga, siis pakkusin, et võin ta koju viia.
“Oi, ma elan väga kaugel, ma olen KAKS PÄEVA kõndinud!” kinnitas ta mulle. Kuna see mulle usutav ei tundunud, siis ma eeldasin, et ju siis on vanakene lihtsalt veits sooda. Küsisin, kas ta oma aadressi teab ja olin valmis juba selleks, et ta tõesti on ma ei tea kust teisest linnaosast kohale kobistanud. Aga kui ta tänavanime ütles, siis tundus see niii tuttav ja mapsi pannes sain aru, et me olime pmst sealsamas, mingi 300 meetrit tema majast, kui sedagi.
“Ei no tere tali,” mõtlesin ma. Sama tunne, nagu leiad tänavalt kellegi kassi ja hakkad teda hullult päästma, aga siis tuleb välja et ta on oma koduhoovis ja kohe tuleb omanik ja küsib, et miks ma ta kassi näpin. Kuna aga keegi ei tulnud küsima, et miks ma ta vanameest näpin ja ega ma teda tõele au andes näppinudki, siis mõtlesin, et viin härra siiski koju.
Muidugi omaette ooper oli ta autosse saada, sest esiteks arvas ta, et ma olen politsei. Siis arvas nats, et ma tahan teda röövida ja alles lõpuks istus ta vastumeelselt autosse. Midagi rääkis veel, et otsib oma koera, aga kuna ma ei näinud seal ühtegi koera ja mul oli vaja Lendele ka järgi jõuda, siis koera päästmise jätsin järgmise üllameelse jaoks.
“Mis see vana mees on?” küsis Mari äärmiselt ebaviisakalt. Ta nimelt ajab mis ja kes segamini…
Jõudsime maja ette, aga ma ei julgenud teda seal lihtsalt maha panna, sest ta ei tundunud nii adekvaatne, et oma päris aadressi 100% teaks ja pärast eksleb jälle kuskile edasi. Koputasin uksele ja kohe avas selle naisterahvas, kes oli megaaaa mures ja ütles, et ta abikaasa on juba kaks tundi ta isa otsinud ja tänas mind ette ja taha, kuigi noh, ma tõin teda mingi 1 min sõitu koitsa, kui sedagi.
Ühesõnaga, vanake sai koju toimetatud ja loodame, et teda seal teinekord paremini peetakse, et ta rändama ei pääseks.
The end.
Siin peaks vist olema pilt minust ja vanamehest, aga veits imelik oleks tundunud teda pildistada, nii et kujutage ette ühte vana meest musta jopega. Kuna aga avapilt peab olema, siis olgu selleks Lende, kes söödab oma nukku.
19 kommentaari
nii armas 🙂
See oli väga tubli tegu sinu poolt. Näitab väga ilmekalt, et sul on hea süda.
Väga õige tegu, sul on avatud süda. Minu äiaga juhtus sarnane lugu: ta läks autoga naaberkülla ja jäi tundideks kadunuks. Alles mitu tundi hiljem “leiti” ta mitukümmend km eemalt bensukast, kus ta oli mitu tundi autos istunud ega aru saanud, kus ta on ja mis toimub. Üks hea inimene läks lõpuks temaga rääkima…. Nii saime teada, et on saabunud Alzheimer…. Üsna tõenäoliselt võis ka sinu vanamehel olla Alzheimer, see on väga tüüpiline käitumine neil, et nad lähevad kondama.
Olin kord ristmikul punase tule taga, 8 kuud rase ja kolmeaastane tütar istus taga. Silmanurgast nägin, et eemal on naine ja mees vastakuti, mees pani naisele kerge löögi piki pead, naine kisendas korraks ja hakkas autotee poole astuma. Oli suvi ja mul autoaken lahti, naine astus minu akna juurde ja palus, et ma ta koju viiks, et tal auto katki ja on hädas. Ta tundus meeltesegaduse olevat, mõtlesin, et loomulikult aitan hädast välja. Autos sai aga peagi selgeks, et ta on pealetükkiv, ülbe, ebaviisakas ja pealegi purjus. Arvan, et see mees kes talle piki pead pani, oli lihtsalt tema pealetükkivusest nii ärritunud ja tahtis tast lahti saada. See naine ehmatas mu lapse nii ära, et see ei julgenud piiksugi teha, istus hirmu käes, suu tagurpidi ja silmad pisarais. Ma ei saanud lambist peatuda ja teda välja ka ajama hakata, sest vastasel juhul oleks ta kindlasti kraaklema hakanud ja see oleks mu last veel enam ematanud. Ta võis isegi narkolaksu all olla, ma ei tahtnud mingi kähmluse või draamaga riskida. õnneks polnud sihtkoht kaugel, kohale jõudes viskas ta “aitäh” asemel lihtsalt autoukse täie jõuga kinni ja kooberdas sülitades eemale. Mul oli pikalt nii halb tunne sees, et keda ma oma autosse lasin, ise rase ja väikelapsega. Tütrele pidin veel pikalt selgitama, et tädi oli õnnetu, et ta auto läks katki ja kõht valutas jne, misiganes pähe tuli. Enam kunagi kedagi peale ei võta kui lastega olen. Samas seda onukest oleks ka aidanud, kuid teistmoodi. Tore, Mallu, et sinu lugu lõppes hästi ja et sa selliseid olukordi tähele paned ja abi pakud!
Tubli tegu igatahes! Väga paljud vaatavad sellistele, et mingi kahtlane kakerdaja ning sinnapaika see jääbki. Kodustel ka langes kindlasti kivi südamelt.
Aga ei imesta, kui nüüd keegi kirjutab, et kuidas SUL jälle juhtub…. 😛 Või et keegi tuleb spekuleerima ,et see oli kokkumäng või üldse väljamõeldis. You know, klikkide nimel 😀
mul muuseas just sõbranna rääkis selle peale, et ta ka hiljuti viis ühe vana naise koju 😀 et pole ma midagi ainuke, kes vanureid koju viib 😀
Lugu iseenesest oleks võinud ju tõepoolest hirmsalt lõppeda, kuid lõpp hea – kõik hea. Aga see kuidas sa selle kirja paned, turtsatasin ikka päris mitmes kohas, megalahe.
Sa oled väga tubli, aga… Mina näiteks ei julgeks ühtegi võõrast autosse võtta, eriti kui autos veel laps. Iial ei tea mis tal pähe kargab. Edaspidi soovitan politsei kutsuda.
ei tundunud ohtlik ja no imelik oleks olnud politseid kutsuda 300 meetri pärast. kui ta seal elanud EI oleks, siis oleks kutsunud jah.
Oleks vaid selliseid hoolivaid,abivalmis ja tähelepanelikke inimesi kui Sina,rohkem!Taat sai koju vähemalt ja kui arvestada,et praegu õues külm siis ei taha mitte mõeldagi kui kurvalt see lugu oleks võinud lõppeda….
Väga tore, et inimest aitasid, kuid seejuures dementse vanainimese üle nalja visata ei ole kuigi kena. Minu arvates on iga kodaniku kohustus hädas olijat aidata, kuna inimene oli ilmselgelt segaduses ning ka tema tervis oli ohus (-10 kraadiga sussides), seega on igaühe kohus inimene koju juhatada või talle vähemasti abi kutsuda.
Dementsus on haigus, millest räägitakse liiga vähe ja sellise inimesega koos elada ning tema eest hoolitseda võib olla üsna keeruline.
Mismõttes nalja visata? Et ma ei või huumorivõtmes kirjutada ka? Või tundus sulle, et ma teda mõnitasin või?
Maria, me saame aru, et sul on tänane siis rohtusid võtmata. Nalja pole kellegi üle heidetud! Nagu aru saada on, on ka Mallu olukorrast kergelt häiritud.
Tubli!
super tubli, et märkasid 🙂 eeskuju paljudele 🙂
tänane heategu kirjas 🙂 sa ütled, et 300m, aga onukese jaoks oli see ju niii pikk maa ja niiii külm on ju õues. Ja tàiesti usutav, et sugulased olid väga mures.
Tee üks pikk pai endale 🙂
Kaunist uut nàdalat ?❄️?
Sa oled ikka super inimene ?
Tead see oli lihtsalt kokkusattumus, et ma sattusin aitama, küllap keegi teine oleks ikka märganud, et sussides onu metsa all sahistab 🙂
Tõenäoliselt oli tegemist dementse (või ehk mingi muu vaimse häirega) inimesega ning tegid praegu suure heateo sellele inimesele ja tema perele.
Mis kõige hullem, me iial ei tea, millised ise vanuritena oleme, aga tubli tegu su poolt! 😉