mida beebi tahab

Mis on kindlasti jutti miljoni lapse saamisega muutunud, on see, kuidas ma suhtun erinevatesse faasidesse, mis beebidega kaasneb. Esimese lapse puhul on iga asi nii uus ja iga periood tundub lõputu. Või noh, sa ei tea, kas see on lõputu või mitte ja kõik, mis kestab üle ühe päeva tekitab veits hirmu, et appi, kas see ongi nüüd mu elu v. Nüüd ma olen vana ja tark – mis iganes toimub, kõik on ainult faas, ainult faas.

Martal on praegu periood, kus ta pole enam päris vastsündinu, kes 24/ magaks. Vahepeal on ta aina kauem ja kauem üleval ja vahepeal tahab ta lihtsalt nutta. Miski ei sobi, miski ei meeldi. Isegi piima ei taha, kuigi kõht peaks juba tühi olema. Mis siis muud, kui tuleb tegutseda.

Meie tegevuskava, kui beebi on rahutu, on suht jooksvalt tekkiv.

Kui ta ei taha lamada, äkki tahab ta BB toolis istuda, siis näeb paremini ümbrust. Mõnikord tahab ja probleem kohe lahendatud.  Mõnel juhul tuleb jalaga veits hoogu ka sisse kiigutada.

Kui BB tool ei tööta, aga näha on, et ta tahaks magada, siis on teine samm ta panna kiiku. See aitab 80% ajast, sest seal õõtsudes vajub silm kohe kinni.

Mõnikord tahab ta lihtsalt kuskil vedeleda. Näiteks mängukaare all, aga see niiväga must have asi meie majapidamises pole, sest ta lebab hea meelega niisama maas ka, ei pea just see kaar olema.

Süles meeldib ka olla, parimal juhul sobib niisama süles hoidmine ja nägude tegemine, halvematel päevadel tuleb ringi jalutada ja õõtsuda. Enamasti piisab keele näitamisest ?

Muidugi aitab pea alati ka söök. Ainult, et tavaliselt kasutab Lende juhust ja ronib mulle kohe selga, kui ma külili viskan ?

Aga kõige viimane etapp on see, kus MISKI ei tööta. Tavaliselt just õhtul, kus teised lapsed juba magavad ja tahaks rahus olla, siis hakkab pihta tükk nimega “Marta ei ole eluga rahul”. Nutab nagu vana vääks, siis me kõnnime ja hüpitame ja kiigutame ja õõtsutame ja kargame selle palli otsas, kuni selg valutab. Eriti ekstreemne on see, kus ma seon ta kinni ja annan pallil õõtsudes rinda. #fitnessgoals. Ja no nendel momentidel olen ma küll nagu omggg appppiii, ma ei viiitsiiii, mu selg valutaaaab, me ei tohiks teda pallil harjutada õõtsuma, pärast jäämegi seda tegema… Aga tegelt ma tean, et küllap ei jää ja küllap tal lihtsalt on sellel hetkel seda kõike tarvis. Mis muud, kui tuleb anda.

üks udune pilt tülpinud Kardost, kes titte keset ööd magama hüpitab ?

Okei, saaks veel hullem olla. Mõnikord tuleb see tuju just siis, kui ma ise tahan magama minna, või veel hullem, olen just magama jäänud. Siis on küll suht haige temaga ringi tuiata ja hüpata ja õõtsuda, ise max unesegane, aga no mis sa ära teed. Selline see elu ju beebidega on, eksole. Ja õnneks ma lihtsalt tean, et see läheb mööda. Ja õnneks on seda vaid paar korda juhtunud, et ma juba magan. Aga no ega ta meeldiv ei ole ?

ÕNNEKS on elu Martaga 90% ajast lust ja lillepidu. Naeratab (eile naeris juba natsa häälega, nii armas!!) ja magab nagu nott enamuse ajast. Näiteks kui arstil käisime, siis no tee või tina, ei ärka, vedeles seal nagu mauk ?

Ühesõnaga, mida ma öelda tahtsin oligi see, et elu kolme lapsega on ikka elu kolme lapsega. Veidi kaootiline, veidi väsinud, veidi kurnatud, veidi kõike. Aga ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Kuigi jah, ma pigem ehitaks oma kätega katedraali või sööks neli kilo paelusse, kui neljanda lapse saaks, sest selleks neljandaks mul küll enam jõudu ei jaguks ?  (Küsisin Kardolt, et mitu kilo  ta oleks nõus paelussi sööma, et vältida neljandat last, ta vastas, et nii palju kui sellest neljast kilost maailmasse alles jäi :D)

Kui esimeste lastega olime Kardoga mõlemad ihhiii ja ahhhahahaa, siis nüüd aeg-ajalt viskab juba sellised omggggggmaeiviitsijajõuaaaa jorisemise noote mõlemal sisse, kus me lihtsalt toriseme teineteisega. Need olukorrad tekivad üldiselt peale seda, kui emb-kumb on tund aega pallil hüpelnud, nii et seljavalu tahab silmanägemist ära viia. Aga noh, ma näen neid väikseid torinaid justkui kõrvalt, et ahha, näed, nüüd jaurame ja nähvame omavahel, et midagi uut ka meie suhtes. Neljanda lapsega tuleks vist insta lahutus ?

AGA MUIDU on elu beebiga tsill, peaasi, et õigeid vahendeid on, mis aitaksid. Noh kiik ja BB tool ja pall ja kaaslane, kes 50% koormusest enda kaela võtab. Siis saab hakkama ja on hea. Kuidas saakski mitte hea olla, vaadake seda nägu!

Vabandage, palun hoolitsege mu eest normilt