Kunagi kirjutasin ma teile, et ma tegin vetsus “remonti” mille käigus suutsin ära lõhkuda seal rippunud ruloo. Eks ta vast oli mingi kümps vana ka, väetike, ei elanud minu puhastust lihtsalt üle. Lagunes kätte ära – umbes samamoodi nagu lagunes mu ema kätte ära üks rebasekrae, mida ta teadmata põhjusel mitu aastat kapi otsas kilekotis hoidis. Kui üritas seda sealt siis välja võtta, pudises rebane käte vahele laiali, ainult küünised käid kotipõhja klõbisema. Ma hakkasin ka rulood puhastama ja see lihtsalt murdus igalt pooolt katki. Nagu te mäletate, siis ma mainisin, et peaks uue tellima.
Selle peale kirjutas Rulo.ee mulle, et kle me saadaks sulle hea meelega ruloo kingituseks, aga mul kohe ahnus lõi pähe ja pisikese vetsuruloo asemel küsisin ma endale hoopis elutuppa suurele aknale rulood. Ütleme nii, et säärane arutu ahnus maksis mulle kurjalt kätte, kaua seda ootama ei pidanud. Kas te saate aru, kuhu ma sellega sõuan? Eks ikka sinna, et vetsus polnud ikka midagi akna ees, aga loo moraal on see, et kui sa just ennast elutoaaknal tühjendamas ei käi, siis oleks soovitatav eelkõige aknakatted sinna panna, kus sa käid.
Kes Henry blogi loevad, siis te raudselt mäletate seda posti, kui talle kuller tuppa astus samal ajal kui ta potil istus (LINK). Ma ütlen ausalt, et ma mõtlesin, et äkki oli see ikka pisuke ilukirjandus, sest kammoon. Kes juhtuks kulleri silme all sittuma?!
Noh. Lugu ise järgmine. Olin siin suremas eks. Kõhuviirus. Lebasin oiates pelleripõrandal, aeg-ajalt ennast üles vinnates ja öökides. Vahepeal ei olnud ma täpselt kindel, kummast otsast purskub, seega tänasin ma jeesust, et meil vetsus kraanikauss on ja olin seal kuidagi lääpas potil istumas, pea kraanikausile toetumas.
Kellel kõhugripp olnud on, teab, et see käib nagu lainetena. Nii paha, niii paha, nii paha… ja plahvatad. Siis on jälle korraks hea, kuni hakkab uuesti halb. Igatahes olin ma selle “nii paha, nii paha” lainel, kui kuulsin korraks koputust. Kuna ma arvasin, et see on surm ise, kes seal ukse taga klõbistab, siis ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja lebasin edasi, kus parasjagu lebasin. Ukse taga aga polnud surm. Oli kuller. Ja see kuller otsustas, et ta proovib ka teise maja uksele koputada. Teise maja uks on aga konkreetselt vetsu ukse taga. Vets, millel pole kardinat. Vets, millel on aken. Vets, mille aknast on väljas olles konkreetselt mu pead ja õlgu näha…
Kuller oli küll esialgu seljaga, kuid siis pööras ta ennast ümber, et minekut teha (ju siis ämm ei kuulnud ka koputust) ja siis meie pilgud kohtusid. Ja…püsisid koos. Viis sekundit. Viis pikka sekundit, mille jooksul mina saan aru, et tema saab aru, et ma istun potil ja siis tema omakorda saab aru, et mina sain aru, et tema saab aru. Pikemad viis sekundit on mul vist küll ainult sünnitades olnud.
Ma konkreetselt kaalusin varianti ennast häbist üles puua, aga ma ei suutnud liigutada ja mul polnud nööri.
Järgmine päev helistas võõras number.
“Tere, olen kuller, mul oleks teile pakk.”
-“Jah, olen kodus Nelgi tänaval, see on männikul,” täpsustan ma üle, sest Nelgi tee on Viimsis ja üsna tihti on kullerid seal võõra maja ukse taga kobistamas.
“Jah ma tean…Ma käisin seal eile ka…”.
Ütleme nii, et kui pakk tuli, siis mina uksele ei läinud.
Rääkisin seda lugu oma sõbrannadegrupis ja sain teada, et nad kõik konkreetselt ootavad minu juures külas olles pigem põie lõhkemist kui vetsu lähevad, sest nii imelik on pissida, kui aken konkreetselt su kõrval on. Et siis jah, okei, ma tellin selle ruloo ära nüüd, kohe kui Kardo mulle mõõdud ütleb ? Enda, sõprade ja kullerite nimel.
Kuigi ma kujutan ette, et kullerid omavahel kuskil…kullerikonverentsil arutavad, et ou mai gaad, sa ei kujuta ette, hakkasin ühele blogijale kunagi pakki viima ja see vend rahumeeli sittus kui ma sisse astusin. Ja siis saab minu kuller öelda, et issand, ma olen ka ühele sitturile pakki viia üritanud. Ja nii hakkab levima müüt, et kõik blogijad on sitturid ja tänu minule ja Henryle läheb see va blogijate maine täitsa karile ja põhja. Sry ülejäänud blogijad, kellel vetsuuksed lukud ja rulood ees.
Selline on siis mu see elutoaruloo, mille nimel olin ma valmis ohverdama oma vetsuprivaatsuse. Kolm voldikkardinat, koguhinnaga umbes 200€, aga kuna neil on aeg-ajalt 20-25% soodukat, siis saab ka odavamalt. See mul päris suur aken ka muidugi, pool tuba toda täis. Ma muuseas isegi ei teadnud, et milline ruloo sobida võiks ja kodukal oli ka nii palju variante, et lasin neil endal soovitada ja olen super rahul. Et noh, imbun siin vaikselt reklaamartikli peale, aga see tõesõna pole nende poolt tellitud, sest nad olid juba rahul sellega, et ma neid esimene kord mainisin ja ära linkisin, et teoorias ei oleks ma pidanud teile enam neist kunagi rääkima.
Aga no ma ei saand ju enda teada sellist naljakat seika jätta. Ja kui Rulo.ee facebooki vaadata, siis on aru saada, et nad on piisavalt huumorivennad, et ei pane pahaks, kui ma neid säärases postituses lingin. Ma loodan. Igatahes peaks nüüd nende vetsuruloode müük hüppeliselt tõusma ? Võibolla ma muidugi olen viimane inimene maailmas, kes arvas, et vetsus võib olla aken ruloota ja “kes sealt ikka sisse vaatab”. Vastus on… kuller.
Ja kuna ma päris küsimata neist sellises postituses rääkida ei tihanud, siis küsisin kohe kõike. Küsisin esiteks sooduskoodi lugejatele, sest aprillis neil soodukaid plaanis muidu ei ole. Sain! Koodiks on Mallukas20 ja sellega saate 20% alet! Ja ühe kinkekaardi küsisin ka loosiks. Andsid ka. 100€ väärt. Selle eest saab umbes kaks tavalise akna mõõtu rulood muuseas, niiet kellel on vaja, siis kasutage koodi või võtke loosist osa. Loosis osalemiseks soovitan ma teil enda huvides jälgida Rulo Instat (@rulo_est), sest nad on nii naljakad ja siis saate pakkumistel ka silma peal hoida. Ja teine tingimus on üks kommentaar ka posti alla jätta, et ma ikka teaks, kelle vahel see välja loosida. Juba nädala pärast loosingi kinkeka välja, halleluuja!
390 kommentaari