Ükskord sõbrannaga rääkisin, et pmst iga kord kui autoga sõidan võõras kohas, siis pidevalt on peas mõte, et issand jumal, ma EI MAHU SIIT LÄBI! Nagu konkreetselt sõidan mingil kitsamal teel (eriti õudne, kui see on selline tee, kus külgedel autod pargivad) ja kui mulle auto vastu tuleb, siis ma tõmban nii äärde kui saan, mõnikord jään isegi peaaegu seisma (kui keegi mu taga pole) ja mõtlen, et tavai, kui sina tahad oma külje maha sõita, eks ma siis lihtsalt seisan ja ootan. Aga imekombel nad alati mahuvad ikka läbi. Mis nõidus see on?
Ühesõnaga sõbranna ütles, et ta on 10a sõitnud ja ikka mega tihti on see “ma ei mahu” tunne peal, et see olla seotud naiste ajudega, et need tunnetavadki gabariite veidi halvemini. Samas teine sõbranna läks sellest jutust mega närvi ja ütles, et tal pole gabariitide tunnetamisega midagi häda ja saab sellega hakkama sama hästi kui mehed. Ma ei teagi siis, kumb õige on. MINUL isiklikult pole probleemi tunnistamaks, et mul see gabariidihäda on. Sellest tulenevalt sõidangi ma vaehepeal aeglasemalt ja parkimisel olen ka iga kord tänulik oma parkimiskaamera üle.
Üldisemalt juhtimisest rääkides on täitsa uskumatu, et mul juba kaheksa kuud load on olnud. Mul on kahju pettumust valmistada kõikidele heiteritele, kes panustasid, et ma esimese kuuga kellegi vigaseks sõidan, aga siiani on ainus ohver olnud naabrimehe tütre auto, kes sai minu pärast väikse kriimukese oma asendusautole. Ma sellest siin rääkinud ka, kes ei mäleta, siis sünnitama sõites olin veits sabinas ja ei vaadanud tagurdades korralikult taha, vaid sõitsin refleksist nii, nagu ma alati sõitnud olin, arvestamata, et seal üks lisaauto parkis, mida seal tavaliselt pole. Aga see oli niiiii pisikene asi ja siis mul olid load ka mingi kuu aega olnud, et selle üle ma üldse ei põe. Kindlustus ajas asja korda ja asi ants.
Eks alguses ikka juhtus neid “oh shit, ma vales reas” teemasid ja te ei kujuta ette, mitu korda ma olen vales suunas sõitu jätkanud, sest ma ei saanud rida vahetatud. Lihtsalt ei julenud “vahele pressida”. Selle pärast olen ma see loll, kes kogu aeg teisi igale poole vahele laseb. Järvevanal on tipptunni ajal mingi imelik tee, kus pead vasakult autosid vahele laskma, sest nende rida lõppeb ära. Ma siis jäin seisma ja lasin mingi 58748564 autot vahele, sest nad nii riburadamisi tulid, et mis ma ikka närvitsen, las tulevad siis. Närvitsemata siiski ei jäänud, see, kes minu taga oli, läks mega närvi, lasi mulle signaali ja lõpuks sõitis ise minust mööda. Oli see vast üks vihane naine.
Siis ükskord vahetasin ma rida. Näitasin suunda, reastusin ja sõitsin rahulikult, kui minu taga olev auto laseb mulle VÄGA hüsteeriliselt signaali, sõidab must mööda ja näitab näpuga oimukohale. Ma siiani ei saanud aru, mida ma valesti tegin, sest minu teada reavahetus on üsna normaalne asi ja ma ei teind nii, et näitan pool sekki ja siis keeran ette vms, ma nii vuss, et alati sada aastat veendun, et ikka mahun ja keegi ei tule jne.
Üldse mulle ei meeldi kuskile ehku peale trügida. Ala on vaja kuskilt kõrvaltänavast välja sõita, foori pole, aga mõlemalt poolt autod kimavad. Et ma pigemn ootan kuni tuleb normaalne vahe sisse, aga mõnikord mu taga on mingi auto, kes ei saa aru, et mida kuramust ma seal ootan ja hakkab närvitsema ja sõidab must mööda. Alles ükspäev oli nii, kui hambaarsti juurest tulin. Ma olin vaevu 15 sekundit seisnud, kui tagumine auto ei suutnud enam oodata.
Kuhu inimestel NII kiire on? Mis see 10-15 sekundit ajavõitu kellelegi siin ilmas annab? Ma ei taha siin seksistlik olla, aga enamik närvitsejaid on siiani minu kogemuse põhjal naised olnud. Mehed on lihtsalt seest surnud nägudega roolis ja nokivad valgusfoori all nina, aga naised on nagu pisikesed mitte gabariite tunnetavad fuuriad ? Ah, kes teab, gabariite ma ei tunneta, ehk paari aasta pärast olen ka selline ralliäss ja närvan teedel, et mida te kurat munete mul siin ees.
Kuidas teil on, naised? Kas te tunnetate hästi gabariite? Või närvitsete aeglaste juhtide üle? ?♀️
94 kommentaari
Mina ka ALATI mõtlen “appi, siit ma küll läbi ei mahu!” Või teine asi, kui ära pargin “Palun, et jumala eest keegi mind kinni ei pargiks” ??
Ja samuti olen üks nendest, kes ootab ja veendub, enne kui kuskile reastub, keerab või pöörab ? Ei saa mina nendest närvipundardest aru, aga juu on kiire ??♀️
Täna üks äärimselt noor naisjuht (tundus nii noor, et ei tohikski veel midagi juhtida) kimas 40 alas räigelt mööda ja vaatas veel minu poole väga äraseletatud näoga, et kes see idioot selline on. Läheduses oli ka kaks koolimaja ja lasteaed. Veidi hiljem taaskohtusime foori taga. Tõesti ei saa aru kuhu nii väga kiire on!?
Ma olen lähenemas 30-le aga näen välja nagu 15 aastane plika pluss olen mega lühike kah ja näo järgi õelda kes võib sõita ja kes mitte on äärmiselt tobenaljakas 😀
Alguses Tallinnasse elama asudes üldse ei julgenud autoga sõita, aga tööl oli vaja käia ja pidin harjuma. Siis aga sai minust vaikselt see närvihaige. Teadsin juba fooritsükkleid peast ja olin valmis startima, aga teised ju ei teadnud. Ja kõik sellised pisiasjad ajasid nii meeletult närvi. Töö oli sitt, tööle ja koju sõit oli sitt ja päeva lõpuks oli alati hea tuju. Üks hetk hakkasin mõtlema, et ega mul ju otseselt kiiret kuskile ei ole, tööle hilinemise eest pead maha ei võeta, koju ka nagu kellapeale minekut ei ole… et no mida ma tõmblen siis ? Ja nüüd sõidan üldse bussiga. Aga kui autoroolis olen, siis proovin väiksemad apsakad ikka kaasliiklejatele andeks anda, ise ju liikluses vigu teinud ja kuna mees on mul endast arvamusel kui “olen kõige parem autojuht maailmas”, siis näen ka, et need enda arvates head juhid teevad liikluses täpselt samu vigu nagu kõik teised.
Nüüd igakord kui mees närvitseb, siis räägin kõrvalt, et kuhu meil nüüd siis kiire on jne (tavaliselt ei ole kuskile kiiret) ja siis ta hakkab ise ka mõtlema ja rahuneb maha. Saab aru küll et see ühe kollasega üle kihutamine võib, aga ei pruugi mingit olulist võitu anda.
No vahel on jah tunne, et ei mahu ?. Eriti siis kui kõik võimalikud ja võimatud kohad on täis pargitud. Siis on natuke keeruline see 17 meetrit ja ca 40 tonni mõnda kõrvaltänavasse pöörata. Aga see on rohkem Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania teema. Eestis ja sõidukaga… ei mäleta.
Mul omal küll lube pole, kuid olen mingiaeg teadlikult teinud statistikat, et Kui paljud autojuhid lasevad inimesi üle sebra ? statistiliselt… ja liialdamata ütlen, et ligi 90% juhtumitest ei lase üle tee jalakäijaid just naised. Ehk siis sõidavad kasvõi üle su varvaste aga seisma ei jää. Või vaatavad ülbelt ja tuimalt, et Kuhu sa ronid või kao eest ära… või siis ei pane telefoniga rääkides tähelegi, et keegi sebral on
Ei närvitse 😀 Täiesti savi kui ise vahel uiman ja keegi tuututab siis viskan mõttes käppa. Või kui keegi teine mul ees uimab siis ka las olla. Need nn närvihaiged ja sari tuututajad on tegelikult liikluses kaunis ohtlikud kujud. Nende manöövrid on tihti ilgelt kandilised ja üldsegi mitte sujuvad noh kohe näha, et katus sõidab. Jõuavad paar sekki varem punase tule alla või esimesele ristmikule nagu ei midagi olulist ei võida ju 😀
Häirivad küll need kes kipuvad tagumikus sõitma. Kui lastega sõidan siis ikka proovin varakult tagumisele närvihaigele märku anda, et ma nüüd tead varsti hakkan keerama ja selle nagu hoo maha võtan. (vahel unistan, et võiks tekste taha klaasile lasta) aga kui ise sõidan siis teen ikka seda külmakõhtu ja teengi tagumisele närvihaigele samasugust sõitu, et äkiliselt pidurit äkiliselt kõike. Ja siis on hea näha kuidas tagumisel suu igasugu vägisõnu ilmselgelt välja pritsib. Selle asemel, et ise rahulikult võtta.
Gabariidi tunnetus on kaunis hea, et selle tõttu pole kusagile veel sõitmata jäänud. Olen muidugi ka hästi paljude erinevate autotega sõitnud, et küllap on kasuks tulnud ja no load on ka juba 15aastat olnud nii, et jah peab nagu midagi selgeks saama 😀
Ma iga päev ikka ja jälle imestan liikluses. Viimasel ajal on tõepoolest naised absoluutselt iga kord olnud roolis kui imestan, et no mida närvad ja rallid, otsi abi. Eile just oli üks frukt kes jäi ikka ja jälle silma. Ega nad kiiremini väga saagi. Kurb tegelikult vaadata selliseid inimesi. Küll sõidetakse närviliselt tagumikus (nii saab kiiremini?) või siis rallib agu proua Tänak tänavatel. Kuhu kõigil kiiret? Tagumikus sõitjaid kardan kohutavalt, ei soovi nende pärast kannatada. Kui mul vaja pidurdada, siis looda õnnele, et tagumine reageerib ja pidama saab. Vastasel juhul lükkab lihtsalt vastassuunda ja siis nii hästi see ei lõppe (väga sagedased õnnetused maanteel nõnda. Tagumikus otsa sõitja tihtipeale pääseb kriimudega, teised tihtipeale ei pääsegi). Mina annan kohe märku, et minule see tuules sõitmine ei istu. Minu perekond on minu varandus ja kui ostsid õnnetust siis palun mina seda ei soovi.
Oma hilinemised üritatakse tasa teha roolis, mõistmata, et kihutamisega seal võidad max minuti kaks. Jää parem uhkelt minutike hiljaks või astu minut varem kodust välja. Vaja higistada, sõimelda ja lihtsalt paras jobu olla. Ummikutes ka mulle tundub, et minu aeg vist väheväärtuslikum kui teiste oma, ei ole neil mahti viisakalt oodata. Pressitaksee kõrvalt reast julmalt vahele. Saab siis 1-2 minutit varem tööle, jeee. Töö nii meeldib, et ei jõua ära oodata? Ma olen mõelnud, et kas need inimesed on päriselt ka sellised jobud või avaldub see ratastel raudkastis? Poe järjekorras nii julgelt ette ei keerata igatahes 😀 (kuigi on ka seda ette tulnud). Punase tulega julmalt üle, poogen. Koolide ja lasteaedade ees gaas põhjas (sest tema laps seal ei käi või beebi alles). Kurb, kannatajad jalakäijad tihtipeale. Õpeta siis lapsele kuidas teed ületada kui foori ei saa usaldada ja sõidetakse kuidas jumal närv parasjagu on. Palun, ärme tee üksteisele halba.
Mul load pea 15 aastat old. Vahele lasen ikka, neid trolle ka kes seda nn väärt pole ja istugu oma reas (kui teavad, et rida lõppeb ära, nad kõlavad kõikidest mööda, teades, et keegi peab nad vahele laskma).
Kõige hullem juht on naine.
Üldjuhul on see ikkagi meesjuht, k2s laseb tore auto vahele, meesjuht on see, kes annab zebral teed.
Naisjuht on selline kirvenägu, et sõidab sinust ja su vanaemad üle. Naisjuhtidega jääd sa elu lõpuni ootama, millal saaks kõrvaltänavast peateele sõita. Mehed üldiselt lasevad, naised üldiselt mitte. Ei tea miks see nii on, kas selle pärast et naistele on maast madalast õpetatud, et neil on eesõigus? Esimesena uksest sisse, esimesena uksest välja.
Jah, mehed on ehk äkilisemad oma sõidustiili poolest aga naised teel on täielikud trollid!
Ma siis ise püüan see mitte munn naisjuht olla.
Minu meelest on suur vahe “ettevaatlik” ja “viisakas” olemisel ja konkreetselt liikluses valesti käitumisel, st kui on nt parema käe reegli vms tõttu sinu kord minna, siis “lahkelt” oodata, et keegi teine enne läheks, tekitab liikluses mõttetut seisu ja segadust. Ja sellistel juhtudel on täiesti arusaadav, et teine juht närvi läheb, sest selliseid kobasid liiklejaid on liiga palju lihtsalt. Selgeks tuleb endale teha KÕIK liiklusreeglid, mitte vaadata, kust tundub, et saab sõita, keerata jne. Eriti palju liikluskäpardeid on muidugi jalgrattaga liiklejate (no muidugi ka jalakäijate, aga see veits teine teema) hulgas, kes peaks liiklema nagu iga teine sõiduk, aga kuna kahjuks jalgrattasõiduks lube ei nõuta, sõidetakse ka täiesti suvalt nii, nagu tundub, et saab. Aga kui rattal on eesõigus, siis ta PEAB minema, et liiklus saaks edasi minna, mitte ootama, kuni kõik on närvis, ei jõua enam oodata ka kihutavadki ristmikult lõpuks halvimal juhul üle just siis, kui rattur otsustab, et olguolgu, ma siis proovin. Oeh, vot see ajab mind närvi küll, kui inimesed ilmselgelt lihtsalt reegleid ei tunne, sest see on täiesti lubamatu. Muidu olen rahulik ja roolis ei vannu ka eelmainitud käpardite üle, aga seesmiselt ajab ikka keema küll.
Mul täpselt sama teema, hullult ajab närvi kui keegi arvab, et teeb heateo, aga tegelt lihtsalt rikub reegleid. Meil siin on üks 70 ala ja selle tee peal ohutussaar, mida siis lapsed tihtipeale ületavad. Mõni “heategija” jääb siis seisma ja laseb need algkooli junsud üle, ise endale aru andmata, et esiteks on ta taga palju autosid, kes siis peavad äkkpidurduse tegema 70 pealt ja teiseks see, et väiksed lapsed äkki hakkavadki arvama, et seal on ülekäigurada ja neid peab üle laskma ning lõppkokkuvõttes see võib väga-väga halvasti lõppeda.
Ma olen see närveldaja ? õnneks on mul geenidega seda sõduoskust vist kaasa antud, et võin ükskõik mis autoga sõita ja parkida võin ka igasse prakku ? aga osad autojuhid suudavad närvi ajada küll, kes ei tea paremakäe reeglist midagi, kes ei tea mis on suunakang, kes ei tea niisamagi elementaarsetest asjadest liikluses.., sellised ajavad vahel nii keema, eriti kui on kiire kuskile.
See ongi pôhjus miks ma Tallinnas ise ei sôida. Lihtsalt ebanormaalne liikluskultuur ja seda olenemata linnaosast vôi kellaajast. Närvirakud inimesel ei taastu, seega sôidan Tallinnas rongiga.
Mul on autojuhiluba olnud umbes 10 a. Ûhe auto olen mahakandmisele sõitnud (pikk lugu), ühega jalgratturile otsa (see lugu on ka pikk, mina polnud süüdi :D) ja no neid kõkse siia-sinna on ikka olnud. Vaatamata sellele pean ma end väga heaks juhiks ja gabariite tunnetan samuti, olenemata auto suurusest. PS! Toonitan veelkord, et kõikide minuga seotud olnud avariide/kõksude jms sündmuste põhjustajaks/süüdlaseks pole olnud mina 😀
See üldistus et naised roolis, siis juhtub see ja too ja nad ei oska seda ja teist. Ma ei tea, ma ei oska selle kohta öelda midagi. Räägin ainult endast ja tean täpselt milline naisjuhina olen. Juhiluba on olnud üle 10 aasta ja selle aja jooksu saadud regulaarselt sõidetud erinevate autodega, erinevate suurustega ja mõnes muus riigis kui Eesti samuti. Ma olen sündinud roolis olija ja sellist tunnet, et siit nüüd ei mahu , pole mitte kunagi olnud. Kabariite tajun ikka väga hästi ja küljeboksis olen ka käpp 😀 Ja iga inimene kes minuga sõidab teab et ma olen hea juht, rahulik, kindla käega ja mingisugune olukord mind liikluses närvi ei aja, ja neid keda ajab iga väike asi närvi, neid pean lihtsalt närvihaigeteks. Mu kallim ütles ükskord oma sõprade ees, et mina olen temast parem juht, ta teab seda väga hästi, talle pole see probleem isegi tunnistada, sest vahel kui on vaja teha küljeboksi kusagil siis ta kutsub minu rooli, sest ma lihtsalt teen selle kiiremini ära. Olen veel sõitnud Tenerifel, mu arust see oli täielik käkitegu, erilist vahet ma seal liikluskultuuris küll ei tajunud, sama hea kui siin. Austraalias sõitsin ka ehk siis vasakpoolses liikluses, see oli ainuke asi mis mind natukene narveerima pani, et kas ma äkki ära ei unusta et vasak käsi ja vasak pool ja üleüldse jube imelik oli alguses paremal pool rooliga, aga harjusin megakiiresti ära ja see läks ka ludinal.
Ära pole oma sõiduajaloo jooksul ühetegi autot koksanud ja endise tööga seoses Helsingis sõitsin autoga iga päeva ringi. Enda kogemuste põhjal ei oska öelda, et naised oleksid kuidagi rohkem silma jäänud mingi närvi ajava asjaga. Kiirteel vahetevahel võib olla suure tõenäosus , et kui on natukene aeglasem auto siis on naine kui sellest mööda minna. Olen näinud ka mehi suht lolle asju tegemas liikluses ja parkimisel seega ei hakka üldse üldistama kuidagi.
???? täpselt minu mõte! Kurat, kuhu sul kiire on inimene? Nagunii järgmise foori taga kohtun nende närvitsejatega ??
Ma arvan,et Sul on veel liiga vähe load olnud 😀 Ma olen peale mitut aastat juhilubade omamist ka päris närviline autoroolis, sest osad lihtsalt uimavad 😀 :D. Eks see oleneb inimese refleksidest. Kui tean, et kohe läheb valgusfoor roheliseks, siis olen kohe startimas, aga kui auto või paar on ees, siis need alles otsustavad käiku vahetada ja mingi hetk saavad minema ka. Teine asi on Tallinna liiklus, mis on palju närvilisem kui Tartu oma. Sellepärast enamasti väldingi seal autoga sõitmnist. Ega vist kasuks tule ka see, et ma ei tunne seda linna eriti hästi. Õnneks bussiliiklus on hea.
Ma teen kolmandat aastat lube.. Iga suvi luban et nüüd tehtud.. Tead see aasta andsin alla ?
Tee ära ikka, endal pärast nii mugav ja hea ☺️ Ma ei kujutaks elu ilma autota ettegi, nii raske oleks kõike planeerida, ma ei saaks normaalselt tööl ka käia siis ?
Enda auto gabariite tunnetan, aga võõra auto roolis nii enesekindel ei ole. Närvitsen roolis iis kui laps jonnib turvahällis ja absull ri taha seisma jääda, sest see ärritab teda veel rohkem 😀 siis üritan sõita nii, et punaseid valgusfoore tee peale ei jääks ja mingeid khmkk troppe ka 😀 Aga mingi liiklusraevutseja ma ei ole ja hindan ikka olukorda mõistuse piires 🙂
Kes gabariite ei tunneta, ei tea… Minu mees on oma suure enesekindlusega autol eest ja tagant nurgad ära kriipinud. Mina suurest ehmatusest (kitsal teel) see-eest keerasin ühes keerulises kohas nii halvasti väravast välja et kriipisin ukse ära. Loomulikult on veidi kole ja nõme, aga lõppude lõpuks on auto siiski tööriist mitte iluasi. Sõidab? Väga hea! On kole? Väga hea, tõmbab vähem vargaid ligi.
Nüüd jääb mulje et sõidan mingi erilise panniga ringi – ei, lihtsalt tavaline ‘kasutatud’ auto. Armas 2005.aasta Polo mis mind ikka veel truult ringi veab.
Mis puutub teistesse juhtidesse siis roolis arvab peaaegu igaüks et tema on just see suurem kunn. Igaüks võib ju eksida, selle pärast vihastamisega oma päeva ära rikkuda…
Elan Roomas ja ütleme nii, et seda mida mina siin näinud olen ei suuda teie vist isegi ette kujutada… Kuidas tundub kui mingi tädi hoiab kiireteel rooli peal kaustikut ja kirjutab ning juhib samaaegselt?
Juhtimisõigus alates 2006. aastast. Ainus hetk, millal meenub, et kas mahub ära, on siis kui maanteel kurvis rekka vastu tuleb ? või linnas kõrvalreas sõidab. Vist see suurus heidutab. Parklates mõtlen pigem, kas mahub mõlemad uksed avama nii, et turvahäll ja teisest uksest laps turvatoolist välja mahuks.
Juhiluba on olnud juba 12 aasta. Närvi ajavad mind need juhid, kes enne pidurdavad, poolenisti juba sooritavad pööret ja alles siis lükkavad suunatule sisse.
Ja need, kes sõidavad anna teed märgiga tänavalt enne ja käädav uimerdama ning ma pean tema pärast peaaegu et seisma jääma. Oi vot see ajab kurjaks.
Pole enda meelest koba juht, sest avariisid ei ole põhjustanud. Sõidukogemust on 12 aastat. Aga eks aeg ajalt tuleb ka mul ette neid hetki, kui teen liikluses mingi totruse ja siis mõni kohe maruvihaselt tuututab. Ma ise olen selline suht chill juht, et ei närvitse. Kui keegi sõidab maanteel liiga aeglaselt, siis võimalusel sõidan mööda. Linnas ei tõmble, sest nkn sellest kiiremini väga kohale ei jõua. Vahel on ka sellist tunnet, et ei mahu, aga mul just juhtub seda maanteel, kui mingid jalgratturid sõidavad tee ääres ja vastu tuleb ka auto… sest no ei tahaks, et rattur tunneks ennast halvasti kui ma ülilähedalt möödun. Tean ise lihtsalt kui vastik tunne see on ning seetõttu hoian tee keskele pigem. Parkimisega mul probleeme pole, aga ikka enda väilsema autoga on seda palju mõnusam teha kui mehe suure mahtuniversaaliga. Enda auto on muidugi lihtsalt rohkem nö käe järgi ka.
Teaduslikult tõestatud fakt autoroolis närvajate kohta – neil on madal stressitaluvus. Autoroolis olemine on stressirohke olukord keha jaoks (palju reaalseid ohte) ja need, kes seda ära ei händli, hakkavad närvitsema, see on kaitsereakstioon. Kes nüüd tahavad vaielda, et tema on närvis, sest kõik on jalus või mida iganes, ei, see on targemate poolt välja selgitatud, et sa oled närvis, sest sa oled tõsises stressiseisundis.
Nii et kui järgmine kord autoroolis mõnda erim*nni kohtad, siis tea, et ta lihtsalt ei talu stressi eriti hästi ?
ooo, äge, ma siis eriti stressitaluv 😀
Maaaa ei tea, natuke ikka julgeks vaielda 😀 Ma nt muidu ei närvitse kuskil, pmst üheski elusituatsioonis, aga kui ma sõidan kuskil maakohas ideaalsel sirgel teel, mõlemal pool nt suuuuured põllud, ilus päikseline ilm, nähtavus igalt poolt mega hea ja siis keegi mu ees mingi 60-70ga otsustab sõita, ajab ikka veits närvi küll.. Ikka kipun mõtlema, et jummel, mida on siin karta ja keset teed parkida, miks ometi ei võiks normaalse kiirusega sõita? 😀
Mul tuleb ka autoroolis stress, aga närvitsema ma ei hakka. Peavalu võin küll vabalt saada.
Mul on olnud load kolm kuud. Kui ma alustasin üksinda sõitmist, siis oli natuke hirmus, nüüd on suht savi. Hetkel mul ka see gabariidi teema, näiteks kui kitsal teel tuleb auto vastu ja peame mõlemad mahtuma, siis võtan hoo vähemaks, jälgin peegleid ja mõtlen, et see juht ei jätkaks ju tulemist kui me ei mahu? (Fingers crossed). Alati õnneks ok onud. Kuna tahan perfektselt parkida, et ei oleks ütlemist ega pildistajaid, siis mõnikord kulub selleks rohkem vaeva. Loodetavasti see kaob kogemusega. Liikluses närviline ei ole. Siis tuleb ainult paar sõimusõna kui keegi teeb midagi utoopilist ees (keerab ette vms).
Väga ei meeldi pimedad kohad (näiteks auto parkinud ristmikul või mingi aed või maja) kui peab nagu ehku peale nina välja toppima, et midagi näha. Tänu närvaritele liikluses, olen natuke ärev kui keegi näiteks maanteel mu taga sõidab, kuna ei taha neile jalgu jääda (kuigi ei sõida 70-85ga). See ka nõme kui keegi on su taga ja pead tegema möödasõitu mingist traktorist või veoautost vms, aga nii pimedad kurvid, et ei julge ja siis tagumine juba närvab ja teeb ohtlikke asju. Ei tea kuhu kiire on ? Autoga sõita meeldib ?
Mina ka ei tunne gabariite ja närvitsen roolis. Isegi mu kahepoolene laps on hakanud foori taga seisma jäädes “Sõidame” ütlema (ta on SSS ja ei tea, miks me seisame).
Mul load olnud 11 kuud ja ma täiega närvihaige roolis? eriti kui keegi ees passib vöi suunda ei näita ja no krt ei oska söita noh??♀️? mitte, et ma ise oleks hullult proff, tegelikult ju ka alles algaja, aga kuna mul ka varasemalt söidukogemust ikka veidikene, siis jah köik need aeglased ja mitte teadvad autojuhid ajavad närvi? ja gabariite ma ka väga ei tunneta. Igalpool tunne, et no ei mahuuu läbi ja, et mu auto on liiga pikk ja suur? algul oli kohe eriti seda, nüüd 7 kuud ainult 1 autoga söitnud ja veidikene hakkan juba paremini tunnetama seda autot ja suurust jne?
Päris hirmutav lugeda. Kogemusi vähe, kabariite ei tunne… aga gaas põhjas oma suure autoga ja närvad… . Võta rahulikult, päriselt! Ma loodan, et sa mõistad oma teguviisi ohtlikust enne, kui sellel sinu või kellegi teise jaoks kurvad tagajärjed on.
Gabariite tunnetan üldiselt, aga siiani ei oska külgboksi(?) teha. Mul load olnud u 8 aastat:D Ehk siis kui on variant, kas kõnnin 246764km jala või teen külgboksii, siis olen sunnitud esimese valima 😀
Liikluses olen väga rahulik ja munejad mind absull närvi ei aja.
Minul on hilju just kogemus meesterahvaga, kel närvid polnud just kõige tervemad. Kuna ma ise olen alati võimalusel vahele teisi lasknud, siis ikka eeldad et on veel teisi selliseid aga ohei. Ei ole. Eelmine nädal Tondi ülesõidul vasakut pööret oodates arvasin ka, et lastakse vahele (sest Kotka tänavalt tulles vasakpööre on üsna keeruline ja kuna rongi taga oodati, siis on hea võimalus ka löögile nö pääseda) ja no sain ka aga üks väga ärritunud härra oli minu taga , kes arvas teisiti. Tundus, et minu soov vahele tulla oli tema jaoks nagu ma ei tea mis solvang. Onu oli kohe nii ärritunud, et raudteeülesõidult üle saades kihutas must väga lähedalt mööda (vastassuunas trammiteel), mulle ette ja pidurdas seisma ning takkaotsa ronis autost välja ka. Ma panin uksed kinni kohe ja tegin akna 6cm jagu lahti. Muud ta mulle suurt ei öelnud, kui et “T*ra” ja midagi veel mida ma ei mäleta. Küsimuste peale kas oli raske viisakas olla ja kuhu sa nüüd kiiremini sedasi jõudsid ta ei reageerinud vaid marssis tagasi. Arvasin et sõidan tast mööda aga ta oli nii vihane, et andis talda ja ei lasknud, jälle sõitis lähedalt mööda. Ütlen ausalt, mul on load olnud 21aastat ja sõitnud olen tugev 15 aastat ja pean end üsna rahumeelseks ja tasakaalukaks liiklejaks aga vot seekord suutis see “härra” mind endast päris õue ajada. Ainus mis oli. Härra sõitis firmalogodega autoga… ja firma kodulehe aadress oli seal ka. Oma värisevate kätega kirjutasin sinna info mailile kirja kirjeldusega just juhtunust. Arvasin, et kiri läheb nagunii prügikasti aga mõtlesin, et kui ma oleks firmaomanik, siis sellist “reklaami” ma ei tahaks ja ma tahaks teada, kui mõni mu alluv nii käituks. Igaljuhul sain kirja saadetud ja maha rahunetud. Järgmine päev oli suur minu üllatus, kui sain vastuse koos vabandustega. Tegemist oli töötajaga kelle kohta olevat varemgi kaebus(i) tulnud ja mul oli õigus, nad olid üsna häiritud sellisest käitumisest.
Mis puutub aga gabariiditunnetusse, siis see on nagu iga teise asjaga.. üldistada ei saa. Minul on sõidukogemus suur, vahet pole millega sõidan – väikse autoga, bussiga, suure ameeriklasega – tunnetus on olemas ja pole küsimustki. Samas ma olen näind mehi, kel on väikse fiatiga ka oks laiali ja ei mahu kuskile 😀 nii et kõik on individuaalne.
Jaa need firmalogod jne on ülihead. Ma ükskord juhtusin kokku autokooli autoga, milles ilmselgelt tehti erasõite too hetk. Keeras ette, kihutas ja tegi jubedaid manöövreid. Siis saatsin küll vihase kirja. No mida kuradit, ise õpetate inimesi sõitma, aga eeskuju ei näita. Vabandati ja räägiti autojuhiga. Tore kokkusattumus oli see, et õppisin ise ka seal autokoolis.
Mul lube ei ole, aga ennast tajun küll jämedamana kui olen ?
Tunnen gabariite hästi, ma sõidan tihti kõrgemaks tõstwtud Hiluxiga kah, see on mõnusalt suur.
Mul on load juba 8 aastat olnud ka. Sõidan kus vaja ja millega vaja ning igasugused signaalitajad ja muidu närvihaiged võivad end vigaseks sõita. Nt kui sõidan Tartusse (50km kauguselt) siis teel kihutatakse minust mööda, et siis hiljem linnas ringiummikus kohtuda taas. PS! sõidan maanteel reaalse 90ga mitte spidoka 90ga (need võivad erineda seoses rehvimõõdust)
Üldiselt on mul närvihaigetest ükskõik, ma soovin elada ja oma autod tervetena hoida. Kiirustel ja muudel märkidel on põhjus.
Tallinna liikluses neid närvirakke kulub ikka omajagu. Load olnud küll 9a ja kilomeetreid maha vuratud ka ilmselt kordi rohkem kui keskmisel eestlasel (sõltumata staazist), aga Tallinnat ma kardan, Helsinki, Stockholm ja kõik muud tuttavad ja tundmatud kohad on selle kõrval kökimöki. Kuna sõidan lõviosa ajast Soomes ja maanteed, siis olen üsna rahuliku liiklusega harjunud, närvi ajavad need uimerdised, kes 60/80km/h teedel stabiilselt (heal juhul) 70ga sõidavad. Ja siis on kurviline tee, kus möödasõit on pm võimatu. Ja needsamad uimerdised sõidavad 100+ kiirusega möödasõidukohtades.
Viimati Pärnus käies sõitsin reede õhtul Tln poole – oiappi kui hirmus see oli, pm kogu aeg tegi keegi vastutulijatest ohtlikku möödasõitu.
Gabariite tunnen. Põhjuseta aeglaselt sõitjad vahel ärritavad küll aga närvitsema proovin ikka mitte hakata. Sisisen omaette, et gaasipedaal asub muidu paremal 😀 Üldiselt proovin on rahulik ja teistega arvestav, 100% ei tule välja muidugi, siis tuututan 🙂
Vot seal Järvevanal oleks ma ka Su peale sajaga närvi läinud 🙂 Tõmblukku tuleb teha, mitte 10+ masinat heast südamest vahele lasta.
mul polnud see plaanis, aga nad muudkui tulid ja tulid 😀
Siis vaikselt hakkad liikuma, ei nad rohkem tule. Ära lõppeva rea lõppu välja sõidavad need, kes tahavadki nahaalselt vahele pressida. Seal on ammu märgi väljas, et rida saab läbi. Reastujaid vahele lasta on väga armas, aga ma läheks ka närvi, kui keegi lihtsalt keset teed ennast pargiks ja kõiki vahele hakkaks laskma. Nii jääb ju oma rida seisma ja ikka on ummik.
Mul on olnud load.. 12+ aastat ehk siis terve täiskasvanu elu.
Mul ei olnud kordagi tunnet, et sinna ei mahu, huvitav teema minu jaoks ja veel et nii paljudel see tunne olnud.
Küll aga olen ma üks neist (väga vähestest), keda ajavad munejad ja ebakindel sõidustiil närvi. Signaal, signaal, signaal! (minu poolt) Minu meelest sõidavad need inimesed väga ohtlikult (jah, algajatest saan aru), aga nendest ei saa, kellel kogemus taga. See munemine, keset sirget teed pidurdamine, suvaline sõidukiirus (90 alas vahel 40-ga, siis saab 70 sisse.. ja siis lambist paneb plokki) ei vii ka kuhugi. Ma peaks seal taga selgeltnägija olema, aga tema ju sõidab õigete kiirustega, tal jääb õigust ülegi! Enamus kiidavad takka neid munejaid, et jaa nii tore… ja arvavad, et minusugused on erilised hullud. A ma arvan samamoodi neist teistest 🙂
Aga kust sa tead, et kes on algaja ja kes mitte 😀
Vahtraleht = algaja juht 🙂
enamik ei kasuta vahtralehti enivei
Vahtraleht algajal juhil on kohustuslik.
Jah, ma tean, samas enamik, keda ma tean, kellel see olema peaks, ei kasuta seda ?♀️
Vahtraleht näitab ainult ja ainult seda, et inimesel on juhiluba alla kahe aasta käes olnud, mitte sõiduoskust või seda, miks ta parasjagu teel muneb või ebakindel on. Mõni vahtralehega sõitja äkki on roolis ainult korra kuus. Mõni on viis aastat ainult kodukülas mööda sirget maanteed ainult poodi ja tagasi koju sõitnud. Äkki inimene lihtsalt sõidab sellel teel esimest korda ega saa päris täpselt esimese sekundiga aru, kuhu ta minema peab, millises reas olema peab? Äkki ta lihtsalt teab, et kohe-kohe peaks tulema teeots, kust ta peab ära pöörama, aga kuna täpselt ei tea, siis sõidab aeglasemalt, et reageerida jõuaks? Võib-olla otsib võimalust tagasipöördeks? Tagumise ülesanne on hoida pikivahet. Need närvitsejad võiks mõistvamad olla. Ainsad liiklejad, keda mina (2 aastat juhiluba omanud. Sõidan harva ja enamasti ainult suurtel maanteedel) ei kannata, on need, kes muidu sõidavad 90-95 km/h, teevad napikaid möödasõite ja kui parasjagu üldse minna ei saa, sõidavad täitsa perses kinni, aga kiiruskaamerat nähes pidurdavad 80-ne peale. Miks???
Mida see signaalitamine aitab muidu?
Mismoodi see signaal sinu ees sõitvat ebakindlat juhti julgustama, aitama või juhendama peaks?
Just. Ja tõmblukk tähendab seda, et lased ühe auto vahele ja siis sõidad edasi, järgmine laseb ühe jne. Seal tõmbluku märgid ka üleval.
Sain juhiloa 18astaselt. Nüųd olen 38a. Liikluses häirivad enim huligaanid (tavaliselt noored mehed, elujõmmid, mina ja maailm suhtumisega), silmaklappidega egoistid (tavaliselt naised. Paljud nagu ei oska arvestada teiste liiklejatega. Nad nagu tunnelnägemisega. Hoiavad kramplikult roolist kinni ja keskenduvad enda sooritusele), närvitsejad (signaalitajad, tõmblejad, näpuga näitajad).
Ma juba siin kommentaariumis närvis ja selle kirjatüki peale närvis. 😀 Kõigil on muudkui load ja load, Mallukal on ka load. Ma tahaks teada, et KUI PALJU TEIL NEID LUBE SIIS ON? Minul on küll rahakoti vahel üks ja ainus juhiluba.
sry 😀
Ikkagi load, sest paljudel on ka mitu kategooriat, millega sõita võib. Sul võib mingi paber või plastiktükk olla, mida on 1, kus kõik info peal, aga lubasid siiski ju mitu: A-kat, B-kat, BE jne. Niiet kõik õige.
Minul on LOAD, luba sõita B-katiga ja luba sõita T-katiga ?
Mul ka vaid üks juhiluba. ?
Gabariite tunnetan hästi, pargin oma audijunni igasse urruauku ilma ühegi parkimiskaamerata ära, harjutamise asi. Täielik närvihaige olen ka roolis. Kui sul on eesõigus, siis jumala eest ei ole vaja igat vanti alati vahele lasta. Välja arvatud, kui näen, et keegi on reaalselt sada aastat oodanud, et kõrvalteelt tiheda liiklusega teele keerata, siis muidugi lasen, kaua ta vaeseke ootab. Lisaks lähen mega kettasse kui inimesed ringteedelt väljudes suunda ei näita. Aga samas ma niisama ka närvihaige, mitte ainult liikluses. Loodan, et kunagi maha rahunen, enne, kui mõni, kes roolis mu keskmist sõrme nàinud on, mulle kaasa võetud raudlatiga piki pead annab vms.
Pea kaks aastat tagasi kui load sain arvasin ka, et ei mina sinna ei mahu ja rida vahetada ei julgenud aga tänaseks on täitsa savi 😀 😀 Närvitseja olen ka, ei saa aru miks on vaja ette sõita inimesele ja liiga aeglaselt seal kus saaks mitu x kiiremini.. eriti närvi ajab mind kodu juures olev tänavale sisse pööramine. Nimelt seal lõikab peatee kõrvaltee korraks läbi ja mitte keegi ei pane anna teed märki tähele kuigi ma tulen peateelt.. ja nii sõidab mulle seal teel igapäev keegi ette või peaaegu sisse. Kui raske on märki jälgida?! Kardan seda kohta juba 😀
Aga kirjuta omavalitsusele, et ohtlik koht. Siis nad mõnikord teevad midagi 😀
Mul on selline pisike ja mitte väga kallis auto ja kuna mul läheb juba kuues aasta lubadega, siis ütlen ausalt et ma sõidan suht suvalt- kitsad tänavad ja keegi tuleb vastu?..pfft küll ta mööda mahub ja tõesti ongi mahtunud, nii et tõesti eks see lihtsalt mingi alguse hirm ikka ole.
Kolm aastat tagasi oli küll nii, et minu enda apsakas, et olin hajameelselt vales reas ringis ja siis ma tahtsin välja sõita, samal ajal kui teine minu kõrval välja reastus, see oli suht napp, aga kuna mul oli pisike auto, siis mahtusin napilt läbi ja ei teinud teist nägu kah, kuigi teadsin, et minu süü, aga joppas noh:D
Ja kuna ise elan Tartus, siis kui satud foori laine peale, siis ennast küll ajab närvi kui ees keegi ukerdab ja ma tänu temale jään punase tule alla seisma.
Ja mu kodu tänav on selline väike peatee, et paljud arvavad et seal on parema käe reegel ja võtavad seda suht suvalt. Meil on üks auto niimoodi maha kandmisele läinud, aga mul on suht suva, kui peaks minu autoga juhtuma siis mina süüdi pole ja tema kindlustus maksa. Kui ma sellel tänaval sõidan siis mul on lausa harjumusest käsi signaalil, et kui mõni jobu jälle nahaalselt tuleb siis ma lasen talle seda signaali, et järgmine kord oleks targem.
Mulle tundub ka, et väikse autoga oleks kergem, aga no mis sa ära teed kui miljon last on 😀
Hanna, mis tänavast sa räägid?
Mul on ka sellega pahad lood. Viimati seisin sellega silmitsi Tammsaare PPA juures, kus parklas parkimiskohtade vahelisel teel seisis põiki üks auto, mis minu nägemist mööda blokeeris kogu tee 😀 Juht vilgutas tuledega, et ma mööda läheks, samal ajal tuli ei kuskilt keegi tema sõber ja astus omakorda juhi akna äärde viipas käega, et mahun küll. Tegin ka akna lahti ütlesin mehele, kas ta oma varvaste pärast ei karda, et ma need lömastan. Tema vastas naerusui, et ennegi blonde roolis näinud. Selline looke siis.
Aga üldjuhul jah olen kuri kui tikker, kui keegi kuskil nii ees “lebotab” ja roolis ropendan ka palju rohkem kui tava elus.
haha 😀
Minul on nüüdseks suts üle 5 aasta load olnud ja mõnikord ikka juhtub nii, et ei ole päris 100% kindel, kas ikka mahun kuskilt läbi sõitma jne. Aga mõtlen alati nii, et pigem karta kui kahetseda ? Kui pargin, siis valin teadlikult juba laiema koha või teen külgpoksi, sest nii palju on troppe, kes lihtsalt pauguga ukse lahti virutavad ja ei pilguta silma ka….
Mina lähen küll närvi, kui keegi tee peal “pargib” ja tekitab seetõttu ummikuid ja ohtlike olukordi.. Kui ei saa/taha/julge kiiremini sõita, siis tõmba tee äärde ja lase teised mööda. Ja kui keegi veel kuskil ette keerab ja ei mõista kiirendada ja jääb tee peale munema, siis ajab ka veidi närvi mustaks ? Kui nii kiire on, et on vaja ette keerata, siis võiks nagu gaasi ka anda. Veel ajab närvi kui ei näidata suunda ja ma pean sellepärast seisma jääma ja ootama. Jah, mul ei võta see seisma jäämine ja käigu vahetamine tükki küljest, aga jällegi- liiklus sujuks paremini kui mõni selle suunatulekangi üles leiaks.
Ja eks neid asju/olukordi on veel, mis ajab tigedaks, aga ega keegi meist pole ideaalne ? Iga üks sõidab täpselt nii, kuidas tema tahab ja nii palju kui on sõitjaid, on erinevaid arvamusi sõiduvõtetest.
Jaa, ma pigem võtan iga kell need ettevaatlikumad enda ette, kui need metsikult kihutavad ja mitte suunda näitavad 😀
Mul sama kaua load olnud kui sul ja no ma selle Nõmmel sõitmisega juba nii palju närve kulutanud. Niiii kitsad teed ja siis inimesed pargivad oma autosid tänavatele niimodi, et ma oma pisikese mersuga olen välja tagurdanud ja ringiga koju sõitnud? Ma ei kujuta ette kuidas su tankiga veel sõita on ?
Aga need närvilised signaalitajad reavahetusel MINUL on olnud tavaliselt naised, kes istuvad telefonis ja lihtsalt ei näegi mu suunatuld ja sellepärast jääb neile mulje nagu ma oleks tee ära lõigand neil suvalt ?♀️
Ma ei tea, kas ma vahin ise vähe teiste autodesse, aga ma pole KUNAGI kedagi veel telefoni näppimas näinud. Hea kah, sest ma teeks vist kohe pilti ja paneks sotsmeediasse üles vaatamiseks. Või ei oot, ma ei saa ju pilti teha kui mul oma telefoni käepärast pole 😀
Hommikul tipptunni ajal on huvitav ummikus istudes neid nutisõltlasi vaadata.. Keegi teed ei jälgi, vaatavad sülle ja kui silmanurgast näevad, et ees enam piduritulesid ei paista, siis liiguvad edasi, kuid pilk on ikka telefoni, mitte teele suunatud..
ma olen ainult siis telefoni puudutanud, kui waze eest kaob kuidagi 😀
Kui mehega uut autot käisime valimas, siis ta oli väga vaimustuses Audi Q7-st. Tegime proovisõitu ja ma ütlesin kohe, et see emalaev on minu jaoks liiga suur, ma ei julge ever sellega sõita. Me elame veel kesklinnas ka ning siin majaalune garaaž on megaaaakitsas. Läksime koju, rääkisime veel, et võib-olla siis Q5 või üldse Q3 vaadata, kuna need ka kõrgemad, aga ei ole nii ilmatuma pikad autod. Tulin õhtul töölt koju ja mees teatas, et ta ikka juba tegi sissemakse sellele Q7-le ära 😀 Alguses mõtlesin küll, et ta peab nüüd minu sohvriks hakkama, sest mina sellega ei sõida. Nüüdseks olen ikkagi ära harjunud ja üldiselt probleemi ei ole. Ainuke murekoht on meie ülikitsas garaaž. Kui tagumistele kohtadele on autod pargitud, siis peab hullult nökerdama, et kohalt välja saada ja ma kardan end posti ja tagumise auto vahele “lõksu” manööverdada. Ükspäev just nökerdasin edasi-tagasi, edasi-tagasi ja ei saanudki välja. Ma arvasin, et ma nusperdan seal õndsas üksinduses, aga tuli välja, et naaber istus ühes autos ja jälgis, kuidas ma seal feilin. Siis oli küll üsna häbi, sest tunne oli täpselt selline “loll blondiin maasturi roolis” 😀
Aga üldiselt lähen ma ka auto roolis millegipärast üsna kergelt närvi. Ma ei signaalita ega vehi käte või sõrmedega, lihtsalt ropendan omaette 😀 Eriti kettasse ajavad need geeniused, kel iga hinna eest vaja tipptunnil ristmikule välja sõita, mis siis, et silmadega elusolend näeks, et ristmik on juba umbes. Kusjuures, tsikliga sõites ei lähe ma peaaegu üldse vihaseks, ainult siis kui midagi tõeliselt lolli tehakse. Mootorrattaga kipub inimestel olema arusaam, et küll tsikkel kõrvale tõmbab. Mulle on maanteel ka vastu sõidetud nii, et ma pidin tsikliga parempoolsest teejoonest üle sõitma, sest üks tegi möödasõitu ja tal savi, et ma mootorrattaga vastu sõidan. Ma vilgutasin tuledega ka talle, nii et ta pidi mind tähele panema. Siis läksin küll nii vihaseks, et korraks käis mõte peast läbi, et keeraks ümber ja sõidaks raisale järgi. Aga siis mõtlesin, et ok- jõuan järgi, aga mida ma siis teen? Lähme kaklema või? Nii et loobusin ja ropendasin lihtsalt vaikselt kiivrisse.
Ma enda autoga saan hakkama küll, kuigi ta paras laev, aga hirmus on ikka 😀
Ja tegelikult ajab närvi küll kui mingi piider linnas 40ga sõidab ja igas kurvis pidurdab ka veel 30 peale…või maanteel kurvides ja vastutulevaid autosi silmates pidurtatakse 70-75 peale. Jaaa vihale ajavad ka ringteedel mitte oskavad sõitvad juhid. Nagu how hard can it beeeeee!? Ala sõitavad valet pidi või lähevad suvalt ringile või sõidavad 25ga seal.
Ja kõik need autojuhid, kes niimoodi on mu ees sõitnud, on olnud vanamehed ?♀️
ma pole elusees näinud kedagi ringteel valetpidi sõitmas ?♀️
Ah ma päris mitu korda ? või siis minnakse NELJA realises teel vasakpööret tehes VASTASSUUNDA kui siiski mingil põhjuse ei taheta vasakule pöörata ?♀️?♀️
Ah see liikluse teema on sama juna need 18 aastat mis mul load on, on troppe liikluses, on lahkeid kes sind vahele lasevad . Ise olen alati vahele laskja ,kuna kus mul see 2 sekundit kiire on, ajaga olen õppinud ka gabariite tunnetama alguses ka ei saanud aru kas mahun või ei. Tark ei torma, ja liikluses on see nagu aamen kirikus. Kuhu sa linnas kimades ikka jõuad,punase foori taha??
Aga jah päris palju närvirakke ikka läheb kui sõita tallinnas ringi.
Ma mujal eriti sõitnud pole, aga Tenerifel oli hullem 😀
Mul küll jäi lubade tegemine pooleli, aga sõiduõpetaja koguaeg ise närvitses kõrval, et mine mine nüüd, jõuad küll. Ja siis arki eksamil sõitsin arkist välja ja isegi mu enda meelest oli ruumi küll, 1 auto tuli kaugelt. Pärast siis (kukkusin läbi muude eksimuste pärast :’D) eksamineerija ütles,et oleks võind kohe eksami ära lõpetada, et niimoodi vahele trügisin…Ma siis ütlesin, et harjunud, kui sõiduõpetaja pmst käskis palju väiksema vahega ka vahele sõita. 😀
Nii palju kui näinud olen, on tegelikult soosiseselt suuremad erinevused kui sooüleselt. Olen näinud nii rahulikke naisi-mehi roolis kui tõesti väga äkilisi kiirendavaid ja pidurdavaid, pidevalt möödasõite tegevevaid naisi-mehi. Kahjuks see liiklusraev jah ei piirdu vaid ühe sooga ja oleme isegi ajakirjandusest lugenud, kuidas üks mees teise (veel väikse lapse isa) ära tappis sellepärast, et talle ei meeldinud, mida too tegi roolis (näitas vist fakki või rusikat vms). Ühesõnaga jah, seda liiklusraevu eksisteerib ja ma üliväga hindan neid rahulikke juhte, kes arvestavas teistega ja ei tunne pidevalt seda haiglast vajadust kiirust ületada (kahjuks on neid palju vähem kui neid kiirustajaid). Meil selline teekond linnas, et on veidi pikem sirge enne valgusfoori ja iga päev 80% inimestestest sõidavad täie rauaga, kuigi see on selline linnaala, kus lisaks lastele võib teele hüpata ka rebane ja kits ja suht sageli ka hüppavad. Igatahes ALATI kohtume nende kiorustajatega foori taga. Ma ei saa aru, mis point sellel on.
Aga paraku jah inimesed hindavad oma võimeid üle väga palju. Kuigi ühes uuringus näitas, et naised alahindavad roolis oma võimeid ja mehed ülehindavad. Ja et kui naisi tunnustada ja kiita, siis sõidavad täpselt sama hästi. Ja mingi parkla-uuring oli ka, et kokkuvõttes naised nagu olid valmis parandama oma vigu, et paremini parkida ja kokkuvõttes üldtulemus tolles uuringus oli naistel parem.
Mina olen see gabariite tunnetav närvihaige! ? Piinlik küll, aga ma ei tea…Mul on selline loogika, et kui sõidad, siis sõida. Mämmerdada tahad, mine jala/jalgrattaga 😀 Loogiliselt ma ju saan muidugi aru, et kõik ei tunne ennast roolis nii kindlalt ja vbla alles algajad jne… aga närvi ajab ikka. #vabandan
Ma küll ei signaalita, aga sõidan vihase näoga mööda ?
Haha nii on! Tallinna liiklus 🙂 Mul on ka see “appi ma ei mahu!” tunne, eriti just kitsastel teedel kus mõlemal pool pargitakse. Jään ka seisma või ronin äärekivi peale kui võimalik. Ma olen märganud et suurema autoga on rohkem seda tunnet, väiksemaga vähem.
Ükskord pidin mega kitsast parklast välja tagurdama ja kuna autol oli nii parkimiskaamera kui andurid, siis rahulikult lasin nõkshaaval ikka väga lähedale taga olevale autole kuni see hull järsku signaali lasi! 😀 seal vist istus sees keegi, kelle närv ei pidanud enam vastu 😀 ma pmst hüppasin õhku istmest, vedas et talle sisse ei sõitnud selle peale. Aga näitasin aknast keskmist ja sõitsin minema, igasugu närvihaigeid leidub.
See on ka tavaline, et oodata ei suudeta taga kui pead kuskilt välja keerama. Sorry, aga mulle on mu elu kallim kui mingi võidetud 10 sekundit aega. Lähen tuimalt siis kui normaalselt ruumi on, mitte siis kui mingi tagumine hull pasundab.
Kuidas kunagi, oleneb olukorrast.
Kui mega kiire kuskile või laps kõrval karjub siis olen pahur uimerdajate peale ja nad ajavad mind veel rohkem närvi ?
Aga kui kõik on korras, kiiret pole ja laps ei karju siis nad võivad uimerdada ?
Gabariidi tunnetus on ka kuidas kunagi, kuna meil 2 autot ja ühega tunnen ennast nö kindlamalt siis selle kindlamalt tundvas autos ei ole mingit muret aga teisega vahel kahtlen.
üle 2 aasta on load olnud aga tallinnas ma sõita ei julge, või noh häda pärast mõned korrad olen sõitnud aga pigem lasen mehe rooli. Load tegin väikelinnas seega pole selle “suurlinna” liiklusega harjunud. Kuigi samas tartus või pärnus liiklemisega pole probleemi, äkki on asi lihtsalt mu mõtlemises kinni et tallinnas nii hull liiklus. Aga muidu hullult põen ka seda kitsal teel sõitmist, koguaeg on tunnw et no kuidas saaab mööda mahtuda ja kui teine auto kõrval juba on siis vaatan et ruumi veel täiega ülegi. Vb on asi lihtsalt mu silmanägemises?♀️?
Mul sama asi, gabariidi tunnetus pole nii hea kui sooviks. Kardan alati et lähen teisele autole vastu. Eriti kui pean tagurdama parklas 😀 Peavad need autod nii pikkad olema:D.
Ainult kes närvi ajavad liikluses on need juhid kes sõidavad poole aeglasemalt kui piirkiirus on. Muidu olen üsna rahulik juht.
Autot tunnetan. Tean kui kiiresti kiirendab, kui ei viitsi oodata ja ristmikul või rea vahetusel tahan eest minna. Parkimisega probleeme pole, sest ma nii yolo inimene, kui pargin siis pargin ja vsjo, ei viitsi mõtelda, et kuidas ma mahun või kas jään ikka 100% otse jne. Kuna ma sellele tähelepanu ei pööra siis 99% on idekas parkimine ikka.
Kitsad teed ka lebo ju või ma lihtsalt harjunud sõitma tänavatel, kus pargitakse mõlemal pool. Ilmselgelt enam kaks autot sealt läbi ei mahu ja siis ootabki üks oma sõidusuunas kui teisel vaba tulla.
Arvan, et varsti sul ka aju salvestab ära, et ahhaa jaajaa saab saab pole vaja problada.
Minul on täpselt sama asi, et ei julge rida vahetada kui taga palju autosid sõidab. Käin veel sõiduõpetajaga sõitmas ja ta teeb vahepeal meelega sellise olukorra, et viimasel hetkel ütleb, et nüüd vaja hoopis paremale minna ja ma olen kõige vasakpoolsemas reas ja pean hakkama reastuma. Samas kui suund panna varakult sisse, siis keegi ikka laseb vahele ja kui ei lase, siis tiksudki seal ja lõpuks ikka saad minna. 😀 Õppesõidu märgiga autot üldiselt ikka lastakse vahele, aga ma ei tea, mis siis saab kui oma auto ostan. 😀
See on ka mul vahel jah, et arvan, et ei mahu läbi, aga tegelt läheb lebolt.
Ma lihtsalt mainin et probleeme gabariitidega on ka meestel, see oma auto mõõtude tunnetus tuleb lihtsalt ajaga. Närvilisi on muidugi palju. Roomas aga näiteks kõik tuututavad, sõidavad nagu suudavad, liiklusreegleid ei tea täpselt keegi aga suruvad end vahele, sõidavad igasuguste foorituledega, neljarealisel ringteel reastutakse nagu jumal juhatab aga keegi pole nii närvis nagu eestis, peaasi on olla ettevaatlik, mitte reegleid järgida ainult.
Teine asi on see kaa et kui sõidad enda autoga on julge olla aga kui on sõbra või üüriauto siis on mul ikka veidi närv sees, mis siis et sõidan juba 25 aastat. ?
Häbi tunnistada, et närvitsen vahel. Load 10+ aastat olnud ja selle ajaga on tulnud äratundmine, et üldjuhul kiirustades kiiremini ei jõua, ja oskus pikemalt ette mõelda, seega nüüd närvitsen palju vähem. Vahel paneb muigama, kuidas mõni noor kukk siblib ja vaid paar autot ette jõuab, või kuidas mõni tõmbleb sabas nägemata, et ees on pikem joru ja kuhugi nagunii minna pole.
Kuskil 5. aasta peal tuli suurepärane gabariiditunnetus, siduritunnetus ka võõraste autodega. Siiani sõidan manuaaliga, ehkki iga kord autot vahetades mõtlen automaadi peale. Pisikeste tänavaotste leidmine, tiheda liiklusega teele vasakpöörde tegemine ja vajadusel enesekindlalt vahele pressimine tuli umbes samal ajal. Kusjuures, kui suuna sisse paned (ja seda ka pikemalt enne rooli keeramist vilkuda lased), lastakse üldjuhul väga kenasti vahele.
Aga tõeliselt närvitsema ajavad nutinäppijad. Kaugelt juba aru saada, kui auto ei püsi omas reas, uimerdab ja ukerdab, siis on kindel, et kõrvale jõudes näen telefoni käes (telefoniga rääkijad suudavad adekvaatsemalt liigelda kui sõnumineerijad). Vahel tunne, et raseerib külje maha autol, nii teemas on messengeris.
Minul on gabariitide tunnetusega väga suuri probleeme ja mul ei ole häbi seda tunnistada. Load on taskus olnud veidi üle 3 aasta, selle ajaga söitsin ühe auto kaks korda katki tagurdades. Pärast seda lubasin endale et üle 4meetriste autode rooli mina ei istu ? täna on mul enda kolme uksega Golf ja tunnen ennast üsna mugavalt ?
Tunnetan väga hästi gabariite, aga olin samasugune roolis alguses nagu ennast praegu kirjeldad. Ära üldse muretse, kõik tuleb aja ja kogemusega 😉
Ma lähen pigem mega närvi nende peale, kes just nii teevad, nagu sa kirjeldasid. Et JUBE kiire on, ei suuda 5 sekundit mu taga olla, oodata ja peavad möödasõitu tegema kohta, kus selleks tegelikult vähimatki alust pole vms. Ma ei saa ka aru, mis pind inimestel selles mõttes nagu tagumikus on. Jumalast savi, kui kuskile isegi 5 minta hiljaks jääd ju.. või ei? Ma nagu eeldan, et ükskõik kuhu ma ka minemas ei oleks, keegi ei anna otsi kui ma veidi hilinen nt. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, et mis põhjus saab olla pidevaks kiirustamiseks. 😀
Tallinna liiklus üldse on päris huvitav ? elan nüüd küll soomes kuid kui alguses load sain, siis 2,5aastat sõidsin vaid seal ja olin ise ka paras närvihaige. Kõik ajasid endast välja. Kolisin Soome ja booom – siin jälle liiiiga rahulik mu jaoks, kuid olen õppinud viisakust (st. vahelelaskmine jn on normaalne tegevus). Ma kunagi ei saa nendest aru, kes vahele ei lase.. ega ma siis lambist sinna ei taha tulla, ikka vaja sinna suunas liikuda.. ? anyways jah, varem olin paras napakas aga nüüd endaarust päris normaalne!