Ma ei tea, kas asi on hallis ja sombuses õhtus, aga mul on terve päeva mingi imelik tunne sees olnud, et nagu midagi halba juhtuks. Ei ole õrna aimugi, et miks, või mis see halb asi olema peaks, aga vastik õõnes tunne on sees ja ära ka ei lähe. Suures paranoias kõndsin täna ühe ehituses oleva maja kõrvalt kaarega mööda, sest mul oli vaimusilmas kujutis, kuidas ma lambist kiviga piki pead saan. Autoga koju sõites oli kogu aeg kõhe tunne, et mõtle kui keegi mulle lambist küljelt sisse sõidaks, või kui ma välgulöögist tabamuse saaks. Sellised 100% ratsionaalsed hirmud, ehhee.
Tegelikult on igati tore päev olnud. Mari käis minu sõbrannaga koos loomaaias suhkruvatti söömas ja loomi kaemas, meie jätsime Marta ämmale ja viisime Lende parki mängima. Vaene inimene võib ju ka teinekord vanematega üks-ühele aega saada. Tegime väikse pikniku ja lõpuks ühines meiega ka Mari. Siis sõitsid lapsed ratastega ja hüppasid batuudil ja üldse oli selline mõnus olemine.
Õhtul käisin küüsi korda teha laskmas ja sattusin väga huvitavasse vestlusesse. Nimelt rääkis üks naisterahvas, et tal on raske lapsi saada geenivea tõttu ja et ta tahaks kunagi proovida munarakudoonoriga last saada, aga neid doonoreid on vähe ja lisaks on see super kallis kah. Ma hakkasin selle peale mõtlema, et äkki peaks ka andma. Mul peaks nad üsna kabedad olema ja ise ma neid ju kasutada ei kavatse enam, et mis nad siis niisama asjata mu sees vedelevad, kui keegi teine nende saamise üle väga rõõmus oleks. Ei tea, lihtsalt selline mõte. Ega rasedana IMETAVANA seda nagunii teha ei saa, aga kunagi võiks ju täitsa mõelda. Oleks selline ilus asi, mida teha.
Aaa üks mõte tänasest veel. Seesama HelpAnnabel leht, mis praegu igal pool sotsiaalmeedias ette tuleb. Et kui ma seda alguses nägin, siis ma ausalt mõtlesin, et mis mõttega üldse annetada, et see summa on NII suur, et never ever nagunii seda kokku ei saa, et see on võimatu. Täna hakkasin mõtlema, et issand jumal, aga kui see oleks minu laps? Ja et ma teaksin, et kuskil on see ravim, mis teda aitaks, aga see maksab NIII palju ja inimesed ei aitaks mind selle raha kogumisel, sest “ah, nagunii ei saa kokku”. Sain aru, et ma olen nii lollilt mõelnud, sest kui kõik nii mõtleksid, siis ei saakski seda raha ever kokku. Aga loetud päevadega on koos juba üle 700 000 euro. See on ju ÜLI palju ja üli kiiresti. Seega, ma usun, et see summa siiski on mõeldav ja ma nii loodan, et praegu keegi loeb seda, kes samamoodi mõtleks, et ah, mis see minu panus ikka aitaks, et nagunii ei saa. Aga mõtle, kui just seed meie eur siit, kümme euri sealt jne ongi just need vajalikud viimased eurod, mis seda last aitaks. Seega viskasin ma oma skeptilisuse peast välja ja teen kohe ülekande ära. Olgu siin ilmas minust mingitki tolku. Olge teie ka nii head ja saatke oma abi teele. Iga euro aitab ja me peame ju selle beebile ravi saama. Üritame siis vähemalt, mitte ei löö kohe käega, see on ju lausa lollus.
Kõik, kellel kodus terved lapsed, peaksid selle üle super tänulikud olema, sest nad on ju…kõik. Kõik armastus, rõõm, ilu. Kõik. Ja kui kellelgi on vaja abi enda armastuse aitamiseks, paneme õla alla, eks?
Arvelduskonto
Annabel Silk
IBAN: EE752200221071733402
SWIFT/BIC: HABAEE2X
Swedbank AS, Liivalaia 8, 15040, Tallinn, Estonia
SIIN lehel saab otse pangalingiga ka ülekande teha, teeme! Ja lihtsalt oleme õnnelikud, et need meie pole, kes oma lapsele paaniliselt nii suurt summat leidma peab. Õudne, aga saame hakkama.
Nii, mul kanne tehtud, aga imelik kõhe tunne ikka sees. Peaks vist magama minema, ehk homme on jälle parem.
51 kommentaari
Kuna see munarakk läheks lambi inimesele, siis ma ei suudaks öösiti magama jääda mõeldes, mis inimene MINU last kasvatab. Äkki teeb unekooli, äkki niisama meeldib lapsele vahel vitsa anda jadajadajada.. mina ei suudaks. Ma konkreetselt tunneks, et tükike minust on kuskil eesti peal laiali ja ma ei tea mis elukest ta elab.
Alati ikka kõige mustemad mõtted ????♀️
100× enne suudaks ma olla “üsadoonor” ehk et surrogaatema.
Tseki instas https://instagram.com/michellegriffindoula?igshid=1iyf97bubjrmb
Üli põnev tema teekonda jälgida. Vöga inspireeriv.
Ma ei suudaks just seda last ära anda, kes kõhus kasvanud..
Panin ka nats teele Annabelile.
Tubli!
Mina olen munarakudoonor olnud.
Lubatust rohkem. Tähendab,et eestis võib üks naine olla doonor ainult 6 korda(aga see kehtib nende kliinikute kohta kus patsiendiks on enamus eestlasi. Käisin kliinikus kus enamus kliente on naaberriikidest)
Ma käisin kaks aastat doonoriks iga kahe kuu tagant.
Ja just põhjusel,et doonoreid on nii vähe. Ja arst oli väga rahul minuga. Sest paljudel ei ole seda kohusetunnet. Peab õigel ajal süstima(kella ajaliselt). Oli inimesi kes tegi viimase süsti hiljem. Aga valetas arstile. Ja kui hakatakse munarakke korjama siis selgub tõde. Seega igale inimesele see ei sobi.
Ma tookord mõtlesin,kui arst seda rääkis. Et miks sellised vastutustundetud inimesed seda teevad. Tekitavad südamevalu teisele perekonnale. Sest kui doonor teeb midagi valesti siis rikub ära ka selle munaraku saaja lootused. Sest mõlemad alustavad korraga ravi. Ja kui doonor teeb vea..
Siis noh..
Ühesõnaga. Väga tubli mõte!
Neid paare on palju kes ei saa lapsi ja nii vähe doonoreid 🙁
Mul ka muidugi probleeme asjade meelespidamisega, aga nii tähtsa asja puhul vast saaks hakkama 😛
Tegin ka annetuse. Aga jäin mõtlema, miks pisikesed beebid on haiged? Kuidas see juhtub, mille eest nad kannatavad? Ja jõudsin järeldusele, et nad kannavad kas oma eelnevate elude või juba vanemate poolt tehtud vigade eest. Kõik sellised rasked haigused on negatiivsuse tagajärg, kogu see negatiivsus ja viha mida me mõtleme ja tunneme lihtsalt on tagajärjel õudus meie tervisele. See tapab meid seest. Ja see on kurb, väga kurb…
Need on minu mõtted ja põhinevad üleelatud hetkedel enda elus, ei pea minuga nõus olema. Lihtsalt tahtsin nö välja rääkida, endal on palavikuga beebi süles (hammas tuleb vist) ja meel on kuidagi eriti kurb.
Olgu kõik lapsed maailmas terved ja alati rõõmsad!❤
Aga miks üldse kedagi süüdistama peab? Nii haige oleks, kui Annabel oleks minu laps ja minu suurima mure hetkel hakkaks keegi spekuleerima, et see on minu vigade tõttu.
Suur on see summa jah, aga mina mõtlesin nii, et kui iga eestlane annetaks 2 euri, paljude jaoks kaduv raha, siis saaks üks pisike süütu hing võimaluse elule. Tean, et kōigil seda 2euri pole, seega annetasin 2 iga meie pere liikme eest ja mõne teise eestlase eest veel.
Endal kuu noorem beebi kodus ja samas olukorras teeksin ka kõik, isegi kui see valgus on alles väga pika tunneli lõpus.
ma annetasin ka veidi rohkem, loodan et on abiks 🙂
Kummaline. Mul oli ka üleeile selline vastik rusuv tunne sees. Mure või ma ei tea, mis. Hästi jube tunne oli, nutt tuli kurku lausa. Nii et ma tean, mida sa mõtled “selle midagi juhtuma hakkamise” all. Tegelikult rõhub see tunne mind täna ka, aga õnneks veidi vähem juba. ? Mina annetan päris sageli, küll rohkem loomade hüvanguks, aga siiski. Ma ei saa parata, olen suur loomade fänn. Olen mõnikord ka inimesi aidanud ja pean tunnistama, et just sinu blogis kirjeldatud abivajajaid. See on tore, et sa oma blogis neile tähelepanu tõmbad! Kindlasti tänu sellele ka paljud annetavad, sest need, kes sinu blogi loevad, mõtlevad samamoodi sinuga ja tahavad aidata. Head eeskuju peab andma. Tänud Mallu!
mul oli ka eile veits selline tunne, et paneks pisara, aga täna õnneks parem!
Olen ka munarakudoonorlusele mõelnud, aga siis mõtlesin, et kui nüüd sellest tuleb kunagi kellelgi laps ja mina saan kunagi enda lapse ja need kaks tulevikus juhuslikult kohtuksid ja armuksid ja mida kõike veel, siis kas nad on põhimõtteliselt õde ja vend? ? Võib-olla saan asjast täiesti valesti aru ja suure tõenäosusega see ei tuleks isegi välja et nad pmt õde ja vend aga kui see ikka on nii siis… ?
No ma ei tea, mis sellise asja tõenäosus oleks 😀
Õige tegu,endalgi väike annetus tehtud,igalühel eriti väikesel beebil on õigus elule,mingi raha ei tohiks takistuseks jääda elamiseks,loodan väga et nad saavad selle raha kokku ❤️
Mina ka!
Aitäh, et kajastad Annabeli lugu. Loodetavasti ta saab võimaluse.
Loodame!
Nii kurb on selliseid lugusid lugeda.
Paraku läks minu annetus seekord vähihaigetele lastele. Olen seda teed väga lähedalt näinud, liigagi lähedalt… Kahjuks lõppes selle lapse võitlus kaotusega, kuid annan endast regulaarselt kõik, et vähihaigetel lastel ja nende vanematel kõik võimalik ja vajalik olemas oleks!
Loodan, et leidub piisavalt palju häid inimesi Annabeli jaoks. Kui võitlust on võimalik võita, siis tuleb selleks teha kõik!
🙁
Olin juba annetuse teinud, kuid tegin veel ühe. Väike summa see 20€ kokku, kuid siiski abiks. Just nimelt, sest mul on terve laps ja nemad peavad nii kannatama 🙁
Kindlasti on abiks!
Mul tavaliselt ei ole tunnet et midagi on kohe kohe juhtumas. Elan oma täitsa tavalist elu ja siis pauh- lampi sajab mingi sitt kaela. Ja üsna tihti.
Ei oska enam nutta ega naerda- minuga ikka nii tihti juhtub????
Minus tekib selline äng, kui loen nii ebaõiglastest asjadest nagu selle pisikese Annabeli haigus. No ja ravim peab ka nii kallis olema, kuiiii ebaaus. Mul ei ole palju, aga selle 10€ leian. Leidsin pardi jaoks, leian ka Annabeli jaoks. Võiduka lõpuni.
Jee!
Tead pean tunnistama, et olles ise kolme lapse ema siis ka mina lugesin Annabeli lugu siin ja seal aga pole üldse süvenenud. Sest ka mulle tundus see nii absurdselt suur summa. Kuid nii häbi kui pole siis tegin ka just omapoolse panuse kui olin sinu blogi lugenud. Sest tõesti kui kõik mõtleks et Ah mis seal ikka et nii kui nii ei saa kokku seda, siis seljuhul on küll kindel, et miskit kokku ei saa.
Niiet kui on mingi võimalus siis tuleb seda kasutada ja anda see võimalus sellele imearmsale beebile.
Isper praegu täitsa häbi kohe, et olen selle kande tegemisega viivitanud ja pole kohe aidanud vaid mõtlesin maeiteamida. Raha saan mina juurde teenida alati, aga see laps ei saa võimalust elada üle paari aasta, kui me kõik mõtleme, et nii kui nii ei saa kokku.
Nõus!
Ma olen ka mõelnud hakata munarakudoonoriks, kuna ma ei soovi nii pea veel lapsi saada, siis ma leian et miks ma ei võiks aidata kellelgi teisel oma unistust täita. Aga kuna ma ei tea sellest midagi ja mul on mõned küsimused selle kohta, siis see on kuidagi lihtsalt soiku jäänud.
Munarakudoonoriks saab hakata, kui oled sünnitanud vähemalt kaks last.
kust selline info
Mu endine kolleeg on doonor ja pole tal ühtegi last.
Ei. Munarakudoonoriks saad Tallinnas ühes erakliinikus hakata kui oled vähemat 18-aastane, terve ja vähemalt keskharidusega.
Kõige raskem asi selle juures on iseenda süstimine ja mõnede jaoks ka ilmselt alkoholist hoidumine.
Minu teada ka erakliinikus saab munarakudoonoriks hakata juba 18-aastaselt.
Ise olen ka mõelnud selle peale alles hiljaaegu, aga siiski sooviks ise vähemalt paari last enne saada, kui ise kellelegi annetama hakkan.
Ja saades nüüd teada, et see on hullu koguse hormoonidega, siis noh, ei teagi, kuidas see mulle mõjuda võib, kui isegi kõige väiksema hormoonisisaldusega pillid pole seni sobinud.
Munarakudoonor peab olema sünnitanud vähemalt 1 terve lapse. Päris suvalt see annetamine ei käi. Saad hullult hormoone jne.
Olen ise lapse saamiseks teinud nüüdseks kolm korda täisringi ehk siis kolmel korral on mult munarakke võetud. Kindlasti võta viljakusravi kliinikutega ühendust- see aitab paljusid peresid…
oh, aga räägi, kas oli raske protsess?
Eks see on väga individuaalne, kes kui hästi enda süstimist talub. Mina süstisin ise, aga tean ka paari naist, kellel mees või sõbranna seda tegid 🙂 arsti juures peab süstimise perioodil käima nii pooleteise nädala jooksul 3 korda ja siis on eraldi päev munarakkude korjamiseks ehk punktsiooniks- see tehakse üldnarkoosis. Viimastel süstimise päevadel on kõht “paks” sest munasarjad on tavaolekust tunduvalt suuremad ja liikumine on ebamugav. Aga eeldan, et ikkagi tunduvalt kergem kui lõpurasedana 🙂 kahel esimesel korral oli mõistus ka kergelt “pehme”, hormoonidest, aga viimane kord ei saanud väga aru 🙂
Tahaksin lisada, et see on rangelt igal inimesel väga erinev protsess. Nii enesetunne, füüsis kui ka kõrvaltoimed ravimitele.
Kuna olen hästi palju foorumis istunud enda esimese ringi ajal, siis julgen seda väita.
Minul näiteks ei olnud folliikulite kasvatamise (süstimise) perioodil väga suurt kõhu paisumist, kuigi osadel võib kõht näida kui 6 kuud raseda oma. Ka enne ja peale punktsiooni oli väga tavaline olla ja ma olen pigem väiksemat sorti.
Üldnarkoos on hästi lühike, sest protseduur munarakkude saamiseks on 20-30 minutit tavaliselt, võib jälle pisut erineda igaühe puhul.
Süstimine kestab umbes nädala või veidi peale. Osalt on tegu sarnaste süstaldega nagu diabeetikud kasutavad igapäevaselt, seega mitte midagi hullu. Ja teised süstid on samuti väikese nõelaga, aga päris süstla moodi.
Kui googledada munarau doonorlus, siis tulevad ilusti välja kohe nii ITK kui ka NovaVita lehed, kus on kenasti välja toodud kõik info väga hästi.
Tegin ka, eestlased on super inimed kui selle tõesti kokku saavad. Loodame, et see ime juhtub.
Täpselt, läbiv märksõna on ikkagi “individuaalne”. Mul on kõik kolm korda ka üldnarkoosist taastumine olnud erinev.
Ja lisaks ITKle ja Nova Vitale on võimalus munarakudoonor olla Pelgulinna kliinikus.
Mina hommikul mõtlesin sama Annabeli kohta, süda ei lubanud ülekannet tegemata jätta!
Alguses mõtlesin sama, et mis see minu 10 euri ikka aitab.. Aga loodame väga, et aitab ning tüdruk saab terveks! ?
Aitäh, et Sa jagasid HelpAnnabeli. Viisin end kurssi, annetasin ja loodan, et armas laps saab abi!
Aitasin samuti Annabelli, kellel vähegi võimalik, aidake ka!
See on ikka ULME summa, mida küsitakse ühe ravimi eest ja kusjuures see ravim maksis enne 1 miljon vähem.. ostus teine nii tõhusaks, et pandi tuimalt mill peale. Nii kahju on nendest inimestest, kes elu sees selliseid summasid kokku ei saa.
mhmh 🙁
Jõudsid oma raseduse ära parandada. Ma juba olin väga ?? uus Mallu beebi ?
Aga aitäh südamele koputamast, olen samuti Annabeli annetus reklaamidest mööda skrollinud, valusa südamega, aga sama mõttega, et liiga palju… aga nüüd saatsin ka ikka oma panuse teele.
Mul oli ka eilsest saadik sees selline tunne, et midagi läheb valesti. Aga ma ärevushäirega ka ja siis üritasin endale selgeks teha, et mul jälle hoog peal. Et tegelikult on kõik hästi. Tahtsin pardiralli õe minna ja enne käisin pesemas. Võtsin lapse ka pessu. Temaga nii pidevalt käidud. Et käin ise pesus ära ja siis võtan lapse sülle ja loputan tema ka puhtaks.
Ja vaene väike inimene suutis oma sõrmed vastu kuuma vee kraani panna. Tulemus kaks sõrme ära põletatud. ?
Kirun ja vannun ning tunnen end kui “aastaema”
Ikka juhtub!
“Ega rasedana seda nagunii teha ei saa, aga kunagi võiks ju täitsa mõelda. ” Eeemm….Kardo jõudis tehtud enne oppi? ?
Vabandust, aga kas sa oled rase? ?
Küsimus tekkis lõigust: “…kui keegi teine nende saamise üle väga rõõmus oleks. Ei tea, lihtsalt selline mõte. Ega rasedana seda nagunii teha ei saa, aga kunagi võiks ju täitsa mõelda. Oleks selline ilus asi, mida teha.”
ma peast imetav 😀