Ma olen alati enda üheks väga heaks omaduseks pidanud seda, et ma ei kisa ega karju laste peale. Noh, eks ma häält olen tõstnud ikka, aga sellised suvalised “muidu emme läheb ära ja jääd siia üksi” jutud pole poes üldiselt minu rida. Proovin ikka rahulikult hakkama saama ja närvi lähen ikka super harva. Seetõttu tänane mind nii endast välja ajabki. Sest ma ISE ajan ennast närvi ja ma lihtsalt ei oskagi normaalselt käituda ja niiöelda hea lapsevanem olla.
Ehk siis. Asjast. Käisime Mariga hambaarsti juures. Mulle tehti nüüd kõik viimased asjad ära, nüüd mõnda aega mureta. Maril on antibjotsid mõjuma hakanud ja teoorias oleks pidanud nüüd saama ta hamba korda teha, sest põletiku võttis rohi maha. Ma olin nii rõõmus, et me nüüd, enne võtteid, sellega ühele poole saame, sest pole midagi kohutavamat, kui vaadata, kuidas laps nutab, et ta on niiiiiii valus. Ärkab öösel mitu korda nuttes. Süüa ei saa jne.
Enne arstil käiku olime kõik ära rääkinud, et tuleb tublisti suud lahti hoida, et arst kiiresti vaatab ja teeb korda ja siis enam hammas ei valuta. Mari noogutas, et jajaa, teeme korda. Teel sinna rääkisime seda viis korda vist, iga kord lubas, et nii see olema saab. Kuni me hambaarsti ukse taga jõudsime. Mari keeldus sissegi tulemast. Kuidagi saime ta sisse lohistada ja leppisime kokku, et arst teeb minu hambad enne ja siis Mari. Mina sain valma ja Mari lihtsalt keeldus tooligi istumast. Lõpuks kuidagi ikka istus, aga pead ei toetanud, kisas ja nuttis paaniliselt.
Proovisime seda, et ma läksin kabinetist välja. Ei miskit, ainult karjus nagu keegi tapaks teda.
Läksin sisse, hoidsin ta käest, rääkisime rahulikult, et teeme hästi vähe. Teeme ainult korraks. Seletasin, et hammas ei saa mudu terveks. Seletasin, et saame ruttu ühele poole kui ta ei kisa. Aga Mari oli konkreetselt hüsteerias. Rapsis jalgadega, kisas, karjus, värises lausa. Anusin mina ja anus arst, aga ei midagi. Ma isegi proovisin lõpuks teda kinni hoida, aga no see oli sama edukas katse, kui üritada pardile võrksukki jalga ajada.
Polnud midagi teha. Pidime ära minema.
Kliiniku ees olin ma NIIIII VIHANE. Ma ei mäleta, kas ma elus üldse olen mõne lapse peale NII vihane olnud. Ja langesin oma vihas ise ka eriti lolli raja peale, ehk siis ma hakkasin Mari karjudes ähvardama, et kui ta sinna kohe tagasi ei lähe ja tooli ei istu ja suud lahti ei tee, siis ma lihtsalt sõidan ära ja jätan ta sinna tänavale ja ta peab seal surmani üksi elama.
Ähvardused aitasid nii palju, et ta nuuksudes oli nõus tagasi minema, aga juba istus toolis järgmine patsent ja ma pidin ikkagi Mariga autosse istuma ja linna minema. Ma olin TERVE TEE NIIII VIHANE. Ma rääkisin Marile, et mitte kunagi enam ei saa ta midagi magusat. Ei ühtegi kingitust. Ei ühtegi multikat. MITTTE KUI FREAKING MIDAGI ta ei saa enne, kui ta läheb hambaarstile ja oma fking suu lahti teeb ja laseb selle hamba korda teha. Mari ainult nuuksudes noogutas ja mina muudkui jätkasin korrutamist, et ma EI OLE TA SÕBER (jah, langesin sinna) ja pmst sain roolis vihainsuldi, sest meil hakkavad homme maal võtted ja kui ta nüüd seal ühe korra mulle räägib, et ta hammas valutab, siis ma saan teise vihainsuldi otsa.
Sest ma ei taha, et ta hammas valutab. Ja ta ju lubas, et teeb suu lahti. Ja nüüd istub oma katkise hambaga edasi nagu lollakas. Jumala eest noh. Ma saan aru, et ta on ainult viiene ja ta on väike laps ja ei oska asjadest nii aru saada, aga ma olen NIIIIIII VIHANE JA KURB selle olukorra peale ja enda käitumise peale ja kõige peale, et ma ei oskagi mitte midagi muud teha, kui blogisse ennast välja elama tulla.
Ega muud ei olegi, proovime peale võtteid korra veel ja kui ikka oma suud lahti ei tee, siis kirjutan ta kuskile lastekodusse sisse ja annan neile kirjaliku soovituse kaasa ta kuskile narkoosiga hambaravile saata, sest muu ei aita.
105 kommentaari
Tead kui ma seda blogi lugema hakkasin tekkis kohe alguses juba selline tunne, et ma kohe tean kus asja iva ennast peidab.
Kui sa alguses ütlesid, et sa kunagi ei karju, ei tõsta häält jne , mõtlesin, selge, sissepoole elav inimene. Mis tähendab aga ainult ühte asja – ühel korral tuleb see kõik välja ja siis ügekorraga. Lapsega on ka tõenäoliselt vedanud et tema kuulab sõna ka päris hästi – st ei teagi mis on probleemne laps, seega saabki ilusasti hakkama.
Meil on kodus on asjad teistpidi. Mina olen selline otsekohene ja kipun kõiki asju ilma mõtlemata välja ütlema. Ehk siis täiesti väljapoole elav inimene. Ja laps õnnestus mul saada täiesti pöörane, pane juurde see et me teda mehega oleme üdini ära hellitanud, siis on asi lausa katastroof.
Mina olen aastatega püüdnud kogu hingest asja rahulikumalt võtta, ja enesetaltsutamist arendada.
Ja teate mis välja tuleb. Tõde on täpselt teie ja meie vahel.
Vahel on vaja kurja häält ka teha, siis ei paisu probleemid nii suureks ühe hetkega. Ja ära mõtle nüüd et rikud lapse elu ära.
Lapsed ei mäleta ühtegi asja te olete neile ostnud, ühtegi head tegu te neile olete teinud. Aga nad kindlasti kindlasti mäletavad seda kuidas te ükskord talle kasevitsa tegite või kurjasti karjusite.
Niiet, siin nagu polegi võimalik võita või täiesti õigesti asju teha, niiet milleks selle üle nii suurt teadust teha, tuleb nagu tuleb.
See hambaarsti juurde minek jääb su lapsele kindlasti eluks ajaks meelde. Sulle ka vist.
Üldnarkoos on hea küll jah … Kui sa lapse üldse niikaugele saad.
Ma arvan pigem oleks vaja vähem asjadest rääkida. Teha kodus harjutusi jne. Ja siis lihtsalt sisse, ja tehtud.
Proovi isaga saata, meil õnnestus niipidi palju paremini.
äää…
Ma arvasin, et sa oled parem, kui see.
St vihane olemisest ma saan aru. Ma olen ise ka röögatanud lapsele: NII EI TOHI TEHA, SAAD ARU!
Aga ähvardamine, et sa jätad ta tänavale ja deklareerimine, et sa ei ole ta sõber? Need on asjad mida mingil juhul ei tohi teha! Enne anna laksu lapsele, aga ära räägi midagi nii jubedat. Ja selles, et seal juba teine patsient sees istus, ei ole laps ammugi süüdi.
Nendest asjadest veel jubedam saaks olla ainult: “Ma kahetsen, et ma su sünnitasin”, vms.
Nagu öeldud, ma olen ka mõnikord väga vihane olnud. Ükskord ma röögatasin lapsele: “ma olen su sõber, aga ma vannun, et kui sa kohe /…/ siis jääd sa aasta lõpuni ilma teleka ja telefonita! Usu mind, ma teen seda!”
Aga elu sees ei tuleks ma selle peale, et last hülgamisega ähvardada. Kurat.
Lisaks – kui sa last millegagi ähvardad, siis peaks see siiski olema selline asi, mis on teostatav. Noh… mõni meelelahutus, mis talle väga meeldib. Sellest ilma jätta. Ja päriselt.
Ah, kui mul laps juba suurem oli, siis ma vahepeal paar korda ütlesin, et: “Kui sulle ei meeldi/…/ siis otsi endale uus ema” – nagu filmis “Noor pensionär” – aga see oli poolenisti naljana.
PS: Su avameelsus on muidugi hinnatav. Oot – kas sa Gordoni perekoolitusel oled käinud?
Näh: http://www.lastehaigla.ee/hambaravi-uldnarkoosis-3/
Ma arvan, et kuna Mari on erijuhtum niikuinii, siis peate selle tee ette võtma. Ega narkoos pole ka hea variant, aga hammaste ja suu seisukorrast sõltub kogu ülejäänud keha tervis, nii et.
Olen
Sa ikka eriti rumal, otsi endale uus ema on ka hülgamisjutt ja üleüldse sa pole küll õige inimene kedagi teist õpetama.
Ma nutsin täna vihast. Või siis oli see segu viha + teadmatus mida teha. 12+ aastat ema olnud ja esimest korda tundsin, et ma ei tea mida teha! Rääkisin abikaasaga telefonis ja hüsteeriliselt nutsin, mina vist nagu väga ei rääkinudki.
Sain metsiku peavalu sellest muidugi.
Välja mõtlesin ka mida teha.
Nutma ajas olukord mis põhjustab minu lapsele PALJU valu nagu üüratut valu + eluaegsed armid ja inimene kelle süü see on, on totaalselt süüdimatu!!! Appi läheb uuesti närvi.
Niii valus on näha kui lapsel on valus.
Arstist sõltub tohutult palju. Kui mu enda tütar oli väiksem, siis oli temaga sama jama. Pärast seda, kui talle hambaarst esimest korda natuke haiget tegi, siis enam ei olnud nõus laskma ennast ravida. Käisime mitu korda tühjalt arsti juures ja ta ei lasknud midagi suus teha ja mina olin närvis jne, selline nõiaring.
Aga siis õnneks soovitati meile Kaarli hambapolikliinikus superhead arsti: et dr Ahven oskab lastega käituda. Sellel armsal pisikesel naisarstil on endal mitu tütart ning ta on tõeline lastelausuja 🙂 Kõneleb ilusti ja leebelt ja igatahes saavutas selle, et mu tütar laskis tal hamba korda teha ning edaspidi sama arsti juures käies polnud enam mingit probleemi. Soovitan väga!!!
See on puhtalt sinu probleem ja sina pead lapsevanemana oma lapse mure ära lahendama. Ma ei kritiseeri, olen ise olnud sarnases olukorras. Ütleksin iseendale sama. Otsi abi endale ja ni isaad aidata ka oma last.
https://www.err.ee/951424/politsei-soovitab-lapse-peale-karjujaist-laste-voi-korrakaitsjaid-teavitada
Minu lapsed käivad hambaarstil rootsis ,siin antakse lastele ,kes paaniliselt kardavad ”vägijooki” (väike kohus rahustit). Siis ootavad paar mintsi ja sellest joogist on laps rahulik ja veidi ”pilves” .
Mul lastel auke pole küll olnud aga tütrel pidi kaks hammast ära tõmbama tagant sest uued kasvasid peale ja tegi ilma probleemita seda .Aga poeg miskipärast kardab ja olgugi et auke pole olnud siis lihtsalt suu lahti tegemiseks ,üle vaatamiseks anti seda võlujooki.Õeldi talle et peale seda jooki pn ta sama julge kui superman ? ja oligi .
Nii et kaalu seda varianti ja vajadusel ehk vaheta arsti ? Mõni arst on täiskasvanutega super ja muidu ka lahke aga lihtsalt lastega ei oska ümber käia . Lastehambaarst peab oskama lapse usalduse võita ja tavaliselt need head laste hambaarstid ei palu ja nunnuta 10 minutit last vaid sujuvalt oskavad rääkida .
Kõige parem oleks muidugi kui ema läheks kabinetist välja ja ootaks ukse taga .Ma arvan et tihti ongi emad põhjuseks ,mils laps hüsteeriasse läheb .Nad tunnetavad ema emotsioone ja kogu see palumine ja nurumine ja ähvardamine on too much lapsele .
Lugesin väike korgi rahusti 😀 Aga eestis vist seda ei pakuta nkn..
Ai sa täna et Mari ei tee seda mida minu oma tegi.Sama pull iga õhtu ja öö hammas valutab, laps nutab. Mina väsinud ja kurnatud sellest. No tean juba varasemast et see käik lihtne ei saa olema aga ehk ikka avab suu kui endal selline piin on. Saime siis arstionu juurde ja see lubas maad ilmad kokku kui lubad oma suhu vaadata- ainult vaadata. Pani kõik oma riistad ka eemale. Poiss avaski suu ja niikui arstionu oma sõrme sinna suskas klõpsatas poiss oma hambad kokku ja enem neid ei avanud. Ise kogujõuga neid kooshoides ja dr vangitsetud sõrmepidi poisi suhu. DR palub ja anub et ava natuke et saaks sõrme kätte ja poiss ainult möriseb mmm-mk mmmmm Arstionu kurdab peaks küll juba olema harjunud aga ikkagi on valus ! Appi mul on siiani nii häbi jakujuta ette kui tige ja kuri ma sealt tulemusta lahkudes olin.
Appikene 😀
Selle vihapurske kohta Osakan soovitada vaid seda, et räägid Mariga ja palud oma käitumise/sõnade pärast vabandust. Õnneks on mul seda väga harva juhtunud, aga ise vähemalt teen nii, kui tunnen, et olen liiga kuri olnud ja lepime ära.
Mind ajaks ka vihale. Paljud asjad, mis lapsed teevad, ajavadki. Käisin just väiksema poisiga hambaarstil, muidu jube jurakas, aga hambaarstile tegi suu ilusti lahti ja oligi auk (ise on 2a 7k), järgmise aja panime paranduseks ja imekombel lasi ära parandada. Õnneks oli kerge auk, mida ei pidanud puurima. Aga see igaõhtune hambapesu käib konkreetselt madratsile pikali pandult ja kõiki jäsemeid ja pead kinni hoides. Algusest peale pole lasknud normaalselt hambaid pesta. Eks sellepärast ka see auk oli. Nüüd ca nädala on pisut libedamalt see hambapesu läinud, võibolla hambaarstil käimine on mõjunud, ei tea. Aga see sama laps mul karjus viimase lennureisi ajal 1,5h, millest viimase 20 min, kui pidi turvavööga oma koha peal kindlalt kinni olema, lasi niimoodi röökida, et ma pole iial midagi sellist kogenud. Oli öine aeg ja ma ise tundsin end nii abituna ja ka tihkusin nutta, ei aidanud eriti kaasa ka kaasreisijate mõnitused lapse pihta. Nagu hallooo, teie elust on see mingi pisike aeg, mina pean selle koletisega koos elama igapäevaselt. 😀 Õnneks ta päris iga päev selline pole 🙂 Aga lastekasvatus on ikka selline elukool, mida ma küll ette ei kujutanud. Iga päev on uus challenge. Hoian teile pöialt, et Mari julguse ja mõistuse pähe võtab, et hammas korda saada.
Kohati on küll jah ülemõistuse keeruline nendega..
Olen olnud ise samas olukorras. Käinud mitme arsti uksetaga istumas ja laps suud lahti ei tee. Viimane variant mis üle jäi oli saata lapse isa sinna võitlema ja oh üllatust saimegi suu lahti. Las Kardo katsetab ja läheb ise Mariga ehk õnnestub.
Tean seda jõuetuse tunnet hästi. Minu 9a tütrel on kunagi hambaid parandatud edukalt. Paar pisikest piimahamba parandust, ilma tuimestuseta.
Üks hammas tuleb nüüd teha süstiga, kuna pildilt on näha, et see auk on sellisel sügavusel, et niisama parandada ei saa. Laps on valmis, et laseb hamba korda teha, lähme arsti juurde, istub tooli, laseb üle vaadata, tuimestava geeli panna ja kui süsti tegemise koht, siis on lukus ja mitte mingi nipiga ei saa teda nõusse suud lahti tegema. Oleme käinud 2018 sügisest saadik ca 5 korda ja sama tulemus. Nüüd vahetasime arsti. Oleme uue juures 2x käinud ja nüüd tulemas kolmas kord. Arst veel lohutas mind, et ärgu ma muretsegu – hammas veel ei valuta ja küll me selle korda saame. Super armas arst on ja palju kiidetud ka, see annab lootust! Proovime järgmisel korral teha korda ühe piimahamba, kus pisike auk ja mis tuimestamist ei vaja. Ehk annab julgust ka edaspidiseks.
Tunnistan, et üks kord vihastasin lapse peale, kuid ma näen, et see ainult süvendab, sest ta ei tee seda meelega. Rääkisime sellest ja vabandasin ja arutasime teemat. Probleem oli minus ja minu tunnetes – võtan töölt vabaks, arsti ees piinlik jne.
Sinu vihahoogu oli väga valus lugeda. Valus, sest tean seda tunnet, kuna olen su olukorras olnud. Valus, sest see on nii vale 🙁
Otsisin juba lastepsühholoogi kontakti välja, kuna tunnen, et ma ei oska ise last aidata. Hirm on hirm. Proovime see üks kord parandada, laps ise on lootusrikas. Kui siis sama tulemus, lähme abi otsima. Äkki te võiksite ka sama kaaluda?
Narkoosis hamba parandus ei ole sellisel juhul lahendus, sest tahaks, et sa suudaks selle hirmu ületada.
Loodan siiralt, et Mari ei saanud püsivat traumat ja saate järgmine kord abi ning hamba korda. Palun ära ähvarda teda. Siin kõlas hea nõuanne – ära tee kokkuleppeid, ära luba midagi vastutasuks. Pigem ole ise valmis, et ka seekord ei õnnestu, siis oled mentaalselt valmis ja ehk ei pettu.
Oeh, nii tuttavad emotsioonid, ainult laps on vanem. Mitu korda oleme käinud ja peale 20 min pisaraid ja veenmist minu ka arsti poolt on lasknud ära teha. Aga viimane kord oli vaja hammas välja tõmmata ja vot seda ta teha ei lubanud. Kuigi vanem vend oli selle juba ära teinud ja ütles, et on kergem kui puurimine. Aga ei…kisa, pisarad ja nutt ja ära me tulimegi.
Ma olin nii vihane, nutsin korraliku pestäie ja see pani lapse ka nutma ja tahtis tagasi minna. Aga hilja oli. Kuna tal oli oma 8 aastase elu jooksul juba mitmeid operatsioone olnud, siis jutt narkoosist hirmutas teda küll. Kõige suurem hirm on kanüül. Arst ütles lahkudes, et kui ta teha ei lase tuleb narkoosis teha. Sellest on juba tükk aega möödas, pole saanud rohkem käia kuna järgmine operatsioon tuli peale…
Kui nüüd ära taastub, lähme hambaarstile. Siis on kanüül nii värskelt meeles, et laseb vast ära teha ikka.
PS praegu olen lõputult väsinud ja vihane ja kuri ja kõike seda, kuna tal oli mandliop ja ma ei jaksa enam teda sööma-jooma meelitada/sundida. Pidev nutt ja hala, sest valus on, möllata ei tohi, süüa saab ainult “plödi”. Aga ta on nädalaga juba ligi 2 kg allagi võtnud! Oeh…
Vaesekene :/
Tuttav tunne – ma olin ise kunagi selline laps. Minul aitas ainult see, et arst hakkas mulle, paariaastasele, tegema tuimestavaid süste (hästi natukene, ainult nii palju kui selles vanuses lapsele lubatud on) ja enne ei tegelenud minuga, kui pool suud tuim oli, alles siis hakkas puurima ja uurima. Kuna lapse puhul maksab ravi kinni Haigekassa, siis ei olnud arstil ka probleemi mulle süste teha, ainuke mure oli, et kuna ma olin ikka väga noor (7-aastane), siis ta oli selle tuimestusega väga ettevaatlik. Nii et see on üks võimalus, ilma last narkoosi alla panemata.
Aga kuidas selleks süstiks suu lahti saada 😀
Mul on ühe sellise arstilkäigu pärast laps jõulupeost ilma jäänud – me lihtsalt ei jõudnudki sinna. Samas olin ahastuses ja närvis, sest igemes oli hull põletik ja seetõttu ei saanud ka ravi edasi lükata. Nüüd, kui ta on juba varateismeline, palusin peo ärajäämise ja enda emotsioonide ülevoolamise eest andestust ja selgitasin, miks see kõik juhtus – nii, et kõik ei ole kadunud 🙂
Aga. Leidsime imelise arsti. Pärnu Unimedis on maailma kõige parem lastestomatoloog Piret Jänes. Ta on suhteliselt noor, konkreetne ja enesekindel, aga samal ajal hästi sõbralik ja rahulik. Ta ei anu ega meelita, vaid lihtsalt järjest toimetab, ise samal ajal rahulikult rääkides, mida ta tegema hakkab. Kuna ta teab, mida teeb, siis on laps ise ka rahulik. Olen teda mitmele hambaarstihirmuga laps vanemale soovitanud ja siiani on 100% asjad toiminud. Kui sul on võimalik, siis soovitan käik Pärnusse ette võtta. Mu lapsele on tehtud raviks ka tuimestust ning enne süsti ka geeliga igemetuimestus – sisuliselt ei ole valus kohe üldse.
Mida aga ei ole vaja teha (mul kogemust, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi 4 lapsega) – lõputult seletada enne hambaarsti ja mingeid lepinguid sõlmida. Kõige lihtsam on öelda, et “täna läheme dr Jänese juurde”. Kui laps küsib, mida arst teeb, siis võikski öelda, et sa ei tea seda – sest sellest räägib arst ise. Ja jutul lõpp. Teine asi on see, et mina ise ei ostaks enam last ära mingite kingitustega (aga olen seda kunagi teinud) – arstiprotseduurid on asjad, mida tuleb teha ka ilma preemiata.
Vihastamisel ja karjumisel ei ole mõtet, kui laps kardab. Sa ei saa sinna midagi parata , ta on ikkagi viiene. Mina ravisin lapse hambad Tartus narkoosi all – kuna ka tema kartis.
Ohjah tean mida tunned. Mul sai poiss 7.aastaseks ja kogu aeg üks moosimine käib. Õnneks tänu hambaarstile on see harvaks jäänud. Tean, et kuskil Tallinnas saab ka narkoosi alla panna inimesi aga õnneks leidsin Kaarli Hambapolikliinikus dr. Age Kuusk kes on saavutanud nii palju, et laps laseb parandada.
Soovitaksin stigma hambakliinikut tartus seal väga toredad arstid ja tehakse ka ajutise narkoosiga kui laps tõesti üldse suud lahti ei tee meie saime 2.5 aastase suu kiirelt korda.
Teine koht on raekoja plats 6 hambakliinikus kus ka väga toredad hambaarstid
Oh jumal küll, mis jutt ja kommentaarid… Sa ju käisid mingil lapsekasvatuskursusel, midagi ei olnud kasu sellest või? Lapsel on HIRM, paaniline hirm. Põhjendatud hirm, kusjuures, sest tehaksegi ju haiget. Kui sa ise midagi kardad, kas sul läheb hirm üle, kui keegi vihastab su peale, karjub, sisiseb, anub või ähvardab või lubab uusi asju osta või mitte osta või sind selle hirmu eest karistab? Need peaks nagu olema efektiivsed meetodid lapse hirmu leevendamiseks su meelest? Sul on erivajadusega laps, kelle üht suurt hirmu sa proovid alla suruda lisades talle juurde veel teise hirmu, et ema jätab ta maha ja ei armasta teda enam, kui ta ei tee asja, mida ta ilmselgelt ei ole võimeline tegema. Laps VÄRISEB HIRMUST ja pärast seda sa ähvardad ta üksi maha jätta, sest oled vihane? Ma ei tea, normaalselt on emadel üldiselt instinkt hirmunud ja paanikas laps kaissu haarata ja talle turvatunnet pakkuda, sul ei eksisteeri sellist asja? Selle asemel teeb hoopis kõige rohkem muret, et ta jumala eest mingite filmivõtete ajal valust ei viriseks. Vabandust, et ma nüüd nii otse ütlen, aga sa oled ilmselgelt suht sassis. Päris tihti saad sa kriitikat meedias, kommentaarides, perekoolis, facebookis, kus iganes, aga selle postituse valguses tuleb tunnistada, et see on ülekohtune. Sa oled oma mitte just planeeritult loodud perega isegi hästi hakkama saanud arvestades kui sassis sa tegelikult oled nagu siit postitusest nüüd välja tuli.
Mu mure ei olnud selles, et ta võtted ära rikuks, vaid et tal hakkab valus kuskil maal, kus erakorralist abi raske pakkuda. Sassis võin ma ka muidugi olla, ei vaidle vastu.
Pähh, Mallukas, KÕIK emad on käitunud ebaadekvaatselt. Vähemalt korra oma elus. Ma tean ka, et nii ei tohiks käituda, aga olen käitunud küll.Lööge mind risti siis!
vaevalt keegi nii ingel on ja ainult KORRA elus eksib ja karjub oma lapse peale 😀 no jeerum vahest tuleb karjuda ka
Armas “Imestan”, su kommentaar on kõige haigem asi, mida ma nädalate jooksul lugenud olen. Nii suur kurbus tuli peale. Sul peab hirmus valus olema kuskilt, et niimoodi oma jutuga haiget tahad teha 🙁
Oi, ma tean, mida sa tunned. Mul pole sama situatsiooni olnud, kuid samad emotsioonid küll. Enamasti on need seotud jonnihoogudega. Laps lihtsalt röögib ja röögib ja röögib ja jääbki röökima. See pole nutt vaid konkreetselt hääl nagu tapetakse.
Juba lapsena ma ei kannatanud, kui väikesed sugulased jonnisid. Nii vihale ajas 😛 Miks, ma ei tea.
Kui endal lapsi polnud, siis ausalt ma mõtlesin hirmuga, et äkki ma ei tohiks lapsi saada, sest ma ei kannata jonni (nüüd juba tean, et nutuga saan hakkama, aga jonniga pean veel tegelema).
Üldanesteesia võiks jätta siiski viimaseks võimaluseks, mitte kasutada seda nagu mingit igapäevast asja. Lapsega tuleb rääkida, veenda ja vaeva näha, aga mitte mask näkku ja magama. Seletamine on ehk keeruline ja aeganõudev aga võimalik ja vajalik. Tänapäeva hambaravi on täiesti valutu ja kui laps saab esimesed postiivsed elamused on terve elu kergem. Abivahendina võiks kasutada mõnd kergemat rahustit, mida tavapäraselt lastele enne opertasiooni antakse- see välistab igasuguse hüsteeria, rabelemise ja nutmise.
Kui anesteesia oleks ohutu ja lihtne lahendus ei võimleks hambaarstid paanikas lastega ja ei teeks sada trikki, et ravi teostada.
Narkoosiravimite kõrvalmõjud ajule on märkimisväärsed ja paratamatud, raskete operatsioonide puhul on üldanesteesia muidugi vältimatu ja kasu kaalub kahju üles. Piimahamba eemaldamine või ravimine ei ole kindlasti põhjus lapsele narkoosi teha. Soovitan lugeda teadusajakirjast Anaesthesia artikleid narkoosi toimimisest ja kõrvalmmõjudest.
Äkki saad selle arsti nime anda, mul sama mure…:(
Saime sama asja korda vanaema abiga. Tema on väga sirgjooneline ja eesmärgistatud, mitte mingi vastuhakkamine ei tule kõne allagi. See oli ammu muidugi, nüüd plika 11. Ma ise ei lähe enam Maxillasse kaasagi , istub trammi peale ja käib üksi ära. Oli 10 kui nii hakkasime tegema. Saab üksi raamatukogus käidud, saab üksi hambarsti juures käidud. Mina muidugi helistan sinna pärast ja uurin maad.
Kui me ka sinnani jõuaks kunagi..
Welcome to the club! Vihkan ka seda, kui lapsed ei lase ennast aidata. Endal veits kehvem olukord vist – mees 2 nädalat komandeeringus, homme tuleb lõpuks koju (t**a ma sellega üldse nõus olin, et ta nii pikaks ära läheb! never again!!!) 1 a ja 2 kuune laps juba kolmapäevast saati viril ja neljapäevast saati palavikus (38-39), muidu igati musterlaps (tõsiselt).
Okei, sain aru, et purihambad lõikuvad, eks sellest palavik ja kehv olla.. Oksendab, kui vähegi midagi tahkemat süüa anda, isegi jäätist! (oi kui palju ma olen pidanud just pestud riideid ja voodipesu uuesti pesema). Igemed tal nii paistes, et juba lõikunud hambadki paistavad vaevu välja! Täna perearstile helistades sain teada, et tegemist igemepõletikuga ja seal suurt midagi teha saagi, määrida igemegeeli ja vsjoo :'(
Aga sa arva, kas laseb mul midagi määrida või üldse suhu vaadatagi! Muidugi mitte! Karjub nagu rattal ja siis ma nagu mingi lihunik üritan tal hambaid pesta ja geeli igemetele määrida.
Kirsiks tordil – käisin 20 minutit kodust ära, lapsega apteegis ja poes ja koer oli sit… vabandust kakanud ja pissinud mul tuppa selle aja jooksul!!! Mitte, et ta oleks pool päeva õues enne seda olnud!!! Kokkusattumus? I don’t think so!!! (Ta teeb seda iga kord, kui üksi koju jääb! Täna õhtul ta süüa ei saa igatahes rsk!)
Olen ka nii vihane, aga veintsi rüübates õnneks lahtus viha veits. Nüüd mõtlen, et kui homme pole asi paremaks läinud, kas tõmban ennast oksa või jätan kogu kupatuse lapse isale ja sõidan nädalaks suvalisse kohta puhkama (#rongaema).
Ära nüüd plzzzz mu meiliaadressi laste- ja loomakaitsele avalikusta 😀
I feel you, ausalt 😀
A kuhu reisile lähme siis? :’D Gruusias pidi maruodav vein ja ülihea toit olema! :’D
Ma tean täpselt Mida sa tunned! Mul tütar käis selle hetkeni rõõmsalt hambaarsti juures (vanust võis tal olla ka siis umbes 5) , kuni ükskord olime olude sunnil sunnitud minema Tõnismäele valvearsti juurde, kuna tal hakkas nädala vahetusel hammas hirmsasti valutama. Hambaarstiks oli üks tõsine nõukogude jõu meetoditega hambaarsti tädi, kes lihtsalt röökis lapse peale, et Tal hammas valutab ja et Olgu vait ja lasku tal tööd teha. Kõik.. Pärast seda polnud laps nõus enam ka oma lemmik arstitädi juurde minema. Ükskord lasi teha, issand, kui piinlik mul kõrval oli. See röökimine ja visklemine. Ta ei lubanud puuri suhu.. siis ei lubanud imurit suhu… mitte midagi. Istuda ei tahtnud, pikali ei tohtinud jne. Viimane kord tema endises lemmik hambaarsti kohas aga viskas sõna otseses mõttes arst meid kabinetist välja. Eelnevalt aga ta oli jõudnud talle teha hambasse ühe suure augu. Ka mina, kabinetist väljudes, olin nii püha viha täis… Esimesena sai viha oma kaela loomulikult tütar. Jätsin ilma eelnevalt lubatud mänguasjadest ja preemiatest, kui vaid laseb hamba korda teha. Riidlesin ja ka hiljem näitasin talle netis koledaid hambapilte, kui ei ravi.. Ta nuttis ja oli paanikas.. palus, et läheksime uuesti tagasi. Et ta ei taha sellist surnuaeda omale suhu. Reaalselt 2 aastat hiljem , nüüd on ta 7 aastane, otsisin ma netist kaua uut hambaarsti. Otsisin, et arst suudaks tegeleda raskete lastega. Leidsin arsti, kes on isegi autismi tundemärkidega lapsi ravinud… Oleme juba pikemat aega tema juures käinud. Laps käib rõõmuga. Talle ta arst väga meeldib. Laseb korraga mitu hammas teha, kui vaja (oma 15 hammast oli vaja ära parandada suuremal või väiksemal osal). Naljatavad ja naeravad igakord… inimene on lihtsalt lapsele nii oma ja sümpaatne.
Nüüd on 2 hammas veel jäänud ning 1 logisev hammas välja tõmmata…
Kas oleks võimalik saada selle arsti nime? Sellised on kulla hinnaga❤️
Mul poiss käis ilusti hambaarstil, lasi endaga toimetada, kuni üks kord mind enam kabinetti kaasa ei lubatud. Peale seda keeldub kategooriliselt isegi hambaarsti juurde minemise juttu arutlemast.
Tead, vahest peab neid ähvardama. Mul endal küll lapsi pole (jah, seepärast olen ma kõige targem targutama siin :D) Aga ma mäletan, et minu peal toimis see üli hästi, kui mu ema lausus need sõnad, et mine otsi siis endale uus emme. Ja ma ei vihka teda tagantjärgi selle eest 😀
See ähvardamine ei aidanud 😀 Tegi ainult enesetunde halvemaks..
Meil on väga tore hambaarst alati mängib lapsega nende “jubedustega”, et täitsa toredad asjad ikka. Pritsivad vett, siis tõmbavad sinna tolmuimejasse jne. Peale visiiti saab ka kleepsu, üks kord sai lausa suhu vaatamis peegli, ikka õige klaasiga. Lapsel täielik usaldus. Nüüd oli esimene “täpike” hamba peal ja puur vist tegi natuke haiget ja plommi kartis panna, hakkas ka esimest korda nutma ja streikima aga siis hambaarst meelitas ära ning hiljem tegid sarnasest ainest pallikese ja kivistasid ära meeneks. Augusti lõpus peame jälle minema, eks näis kuidas siis tuju on aga peale visiiti küll megahäpilt lubas tagasi minna ? Kindlasti tasuks uurida kuidas arstid käituvad vb lapsesõbralikum leida. Meie arst pole erakliinikus, et “maksame kinni” vms.
Tuttav lugu. Selline asi süveneb. 5 aastaelt jooksis mul tütar toolist minema, täna 12 aastaselt käis ta narkoosiga hambaravil. 7 aastasse jääb kordi kus ta isegi suu lahti tegi ja kordi kus ta hüsteeriliselt nuttis.
Tal on meeletu hirm, lausa nii suur, et kui talle mask pähe pandi, et ta magama jääks…ta kobkreetselt hakkas nutma ja üle kere jälle värisema/vappuma. Hetkel ei oska muid teha kui iga 3k tagant kontrollis käia…
Kõik see mis sa Marile täna ütlesid, on mul läbi käidud tee. Lõpuks oled lihtsalt ise õnnetu aga last ei aita see kuidagi ja ega ta suud kindlalt lahti ei tee enne kui ta ise seda tahab.
Ma niiväga loodan, et läheb üle ja ei kesta nii kaua 🙁
Tean mida sa tunned. :/ Minu kuuene preili peale puurimist ka enam suud lahti ei tee. 🙁 Tänu kohalikele hambaarstidele ja nende odavate plommidele,olen pidanud lastega hambaarsti vahet jooksma oi kui palju ja viimased korrad tühjad käigud ka,kuna suud lahti ei tehtud. Ja tänu sellele,et nad ei plomminud üht piimakat,peab nüüd selle välja laskma tõmmata. Me saime aja narkoosis hambaravisse(vajalik hambaarsti saatekiri)…muidu peale hamba väljatõmbamist oleks hullem kartus,kui praegu. Mustamäele saab aja üsna ruttu…noh 2-3k ooteaeg,aga arvasin algul,et kauem.
Samas 7a preili lasi mitu hammast korraga teha ja temaga pole kunagi probleeme olnud. Lapsed on ikka nii erinevad.
oeh :/
Mina sain oma kolme aastase nii suud lahti tegema, et istus minu süles. Teinekord pani arst lelu, (mis lubatakse peale igat õnnestunud visiiti lapsele) talle silmnähtavasse kohta. Ühe korra jalutasime ilma leluta välja ja teine kord tegi suu lahti, et jumala eest lelust ilma ei jääks ☺️
Paar esimest korda oli super tubli, kuid kui ühel korral arst puuris ja valus oli, siis hakkas tõrkuma, et enam ei taha.
Meil käis laps isaga. Hambaarst ütleski, et lapsed pidid emaga rohkem nutma. Isaga ei nutnud kordagi. Proovige.
Meil Kardoga samasugune..
Minu 3 – aastane piiga käis samuti narkoosiga hambaravi saamas, sest juba suu valutas ja oli paras õudukad! Tund ootamist ja suu korras! Soovitan kindlasti minna kui muidu ei õnnestu! Edu!
Üldse ei tahaks, aga eks vaatab jaa..
Niii tuttav tunne… nii lapse kui Sinu seisukohalt.. ma võitlen! oma neljasega praegu korra kuus, sest tal hambad katki. Ausalt, ma vist annan varsti alla ja luban narkoosis tal need korda teha. Kannatust ja veelkord kannatust! Meile kõigile…
Just…
Ma Keilas 13ndal lapsega (2.5a)hambaarsti juurde, las Mari tuleb piiluma,igati tore ja asjalik hambaarst, esimene kord laps natuke nuttis kui plomm pandi aga arst seletas jne ning teinekord oli nii tubli juba ei mingit piiksugi 🙂 Võin anda arsti kontkti, proovige Mariga, arst pidevalt jutustab jms ning ütleb häid sõnu lapsele 🙂 mu kutt isegi süsti/vereproovi ei kardagi, ei tee teist nägugi
Proovid hambaarsti vahetada? Mina vahetasin lapsega 3 korda hambaarsti ennem, kui tema jaoks õige arsti leidsin.(iga arsti juures käisin ikka mitu-mitu korda)
Meil täiega tore arst, aga Mari arust vist mitte 😀
Meil oli vaja lapsega puugi vaktsiini minna tegema. Rääkisin enne, et arstitädi annab rohu jne. Läksime perega arsti kabineti ukse taha ja vahetult enne kabinetti minekut ütlesin lapsele, oi ma unustasin apteeki minna ja põhimõtteliselt lükkasin lapse koos issiga uksest sisse ja kadusin silmapiirilt. Süst sai ilma piuksuta tehtud. Ma ei tea, mis teema on, aga mulle tundub, et sellistes kohtades on lapsed isadega palju vapramad. Muidugi lubasime pärast mänguasjapoodi ka minna. Ja kui kuu aja pärast kordussüsti pidime tegema, oli sama süsteem, ainult et laps oli juba enne õnnelik, sest siis saab ju mänguasjapoodi pärast 😀
Mari Kardoga ka samasugune :/
Teil on küll oma hambaarst, aga ikkagi soovitan minna KW hambakliinikusse dr. Anastassia Kuldmaa juurde. Ta on lastega nii tore, et ükski laps pole keeldunud tema abist. Proovige, südamest soovitan?
Tänud soovituse eest!
Aga miks mitte kasutada juba praegu narkoosiga hambaravi varianti? Mu 13a väikevend ainult nii saabki hambaarsti juures käidud. Ausalt öeldes ma ise ei läheks ka niisama sinna, ennem jään hambutuks.
No katsuks ikka kuidagi sellest hirmust üle saada, see narkoosi värk ka päris jube :/
Mu väike õde käis hambaarstil üldnarkoosi all, kuna muud moodi tehtud ei saanud, ta oli siis äkki viie aastane. Kui narkoosist välja tuli, siis ta oli täiesti šokis ja emal peale südame põhjani solvunud, et miks ema ta sinna viis. Oli väga raske lapsele kui ka emale, aga mis teha kui muud moodi ei saa.
appi 🙁
Minu laps (oli 4ne) tegi suu lahti küll et arst saaks hambad üle vaadata. Nii kui see süljeimeja või puur tööle pandi oli suu kinni ja nutt lahti. Mõnikord ei saanud kodustki välja, nuttis juba kodus ja venitas.Käisime iga kuu hambaarsti juures harjutamas aga ei midagi. Üks hommik tõusis suure nutuga, et hammas valutas. Läksime erakorralisse hambaravisse maksin 35 eurot ja nii kui imur tööle pandi oli kõik. Anti kontaktid, et minna lasta narkoosi all hambad korda teha. Käisin Tartus tegemas ja pool aastat hiljem hakkasid need paigaldatud täidised suus sulama. Panin Maxillase aja lapsele peale seda ja õnneks laps lubas oma hambad korda teha nende juures. Ma ei tea kas see oli tänu headele arstidele või neiu( nüüd kohe 6ne) kasvas välja sellest aga nüüd on rõõm vaadata, et ta enam ei karda.
Loodan, et Mari saab ka oma hirmust üle ja saab oma kikud korda. Eks Sa tahtsid ka, et ta enam ei peaks seda valu tundma kui hammas valutab ja see lõi lained peapeal kokku.
Kõik lapsed on erinevad ühel läheb nii valutult hambaarstil käik, teistel on väga piinarikas teekond.
Ma loodan ka, et kasvab kiirelt välja sellest 😛
Mu tuttava õe lapsel, samuti viie aastane, oli sama asi eelmine aasta. Vanemad käisid kümneid kordi temaga hambaarsti juures ja lõpuks lubasid, et kui ta ilusti arsti juures ära käib ja laseb hamba korda teha, siis ta saab ükskõik mis ta tahab, aga see ei aidanud. Siis me mõtlesime, et kuna ma saan lapsega nii hästi läbi, et ehk ta on nõus minuga minema, kui ta minu juurde tuli siis ma rääkisin ka talle, et homme lähme arsti juurde ja et ta peab tubli olema, et siis hammas ei valuta enam ja lubasin pärast edukat käiku tuttava juurde minna, kellel on palju loomi. Ta oli nõus sellega ja lubas tubli olla. Aga kohe kui jõudsime hambaarsti juurde, siis hakkas täpselt sama asi pihta, millest sa kirjutasid. Ta ei olnud nõus isegi mitte suud lahti tegema, et arst saaks vaadata, mis teeb nii hullu valu lapsele. Lõpuks tuligi talle teha narkoosiga hambaravi, sest midagi muud ei jäänud üle.
Päris hull ikka :/
Been there, done that 3 times. Pole hullu. Proovi seda varianti. Et kui ära ei lase parandada. Siis läheb üldnarkoosiga ja võib hambast üldse ilma jääda. Vanemal poisil mõjus see. Hetkel meil ühe hambaga jama. Nati viltu. Lähme varsti ortodonidi juurde. Keskmine poiss on käinud mitu korda narkoosis hambaid parandamas. Pole kahjuks muud varianti üle jäänud. Kahesega pole miskit. Korra aastas kontrollis ja korras. Ja ma ei viitsigi enam vihastada. Pigem on see et ööpäev võiks olla 48 tundi pikk. Mul jääb aega puudu. ???
Maril on ükskõik. ütles, et võtke jah parem hammas ära ?♀️ Ja ta ei tea, mis on üldnarkoos 😀
Sellisel juhul pea nõu hambaarstiga. Kui muu ei aita siis pole muud varianti. Valutava hambaga last on ka paha vaadata. Lõpuks on see et kui asi päris hulluks läheb siis on hamba parandamine arsti juures ka valusam. Üld narkoosi kohta võid nii palju öelda et pannakse tuttu ja kanüül kätte. Kui küsib mis see on siis räägigi nii nagu asi on. Äkki aitab. Loodan et saate ruttu selle korda. ???
Mul oli oma poisiga ka sama lugu.. käisime kolm korda ja iga kord lubas, et teeb suu lahti.. Mina hoidsin oma närviminekut tagasi..Kuna tal midagi ei valutanud, siis hambaarst soovitas tagasi tulla siis, kui valutama hakkab. Mõtlesin korra siis isegi narkoosile.. Aga.. vahetasin arsti ja see arst pani poisi suud avama.. Esimene kord lihtsalt puhastas ja järgmine kord juba lappis augu kinni.. Et äkki piisab arsti vahetamisest. PS! Kui uue arsti juurde läksin, siis kordasin lapsele, et vot see on selline megatore tädi, kes ei taha kindlasti haiget teha sulle. Edu teile igatahes!
Tean seda tunnet. Ma oma lapsega käisin 3 korda EKG tegemas, siis kui ta 7 a oli, et ADHD ravimit saada. Ei saanudki tehtud. 1 korra sai pea kõik kleepsud pandud kuniks jäi viimane kleeps panna ja ei, kiskus lihtsalt kõik ära ja jooksis kabinetist välja. Lõpptulemus oli see, et arst kuulas stetoskoobiga südant 5 minutit ja sai rohud. Sai lubatud kõik asjad ära võtta, sai lubatud kõikke poest osta, mitte midagi ei aidanud. Olin samuti nii vihane, et üle mõistuse. Kuigi sain väga hästi aru, et laps lihtsalt kardab ja kuna ta on isemoodi laps siis ei jõua lihtsalt kohale, et midagi kartta pole. Nüüd on ta 11. Saab ilusti kõik MRI-d ja muud uuringud tehtud mida vaja. Hambaarstil veel kardab kuid telefonist on veidi abi videote vaatamise näol, muidu pidi varem ikka seda rohtu andma mida vähemasti soomes antakse- esilääke, mis ta uimaseks teeb ja rahustab ja enne seda tehti nakoosiga korra hambaid korda.
Vähemalt läks üle see faas 😛
Meil oli selline lugu seoses hambaarstil käimisega…nimelt, suurem laps käis esimene kord kenasti ära aga ma ei tea mis tal teisel korral hakkas ning keeldus toolile istuma.
Asi läks meil nii hulluks , et arst ja õde panid veel mõnitustega puid alla , nii et olukord oli üsna hull kuna laps oli tige minu peale et ma ta sinna viisin ja mina olin tige Kõigi peale kuna vähe sellest ,et laps keeldus suud lahti tegemast siis mind üllatas arsti suhtumine lapsesse. Vahetasin peale seda käiku hambaarsti ja saatsin kaebuskirja ka. Õnneks nüüd meil uus koht ja kiidan arste. Enne kui uude kohta läksime, ma siis mõttes vist palvetasin ja olin nõus ma ei tea mida kõik kokku ostma aga õnneks ei läinud seda vaja. Suht närvesööv olukord on…tahad head aga saad halba vastu :/
Ma loodan, et Mari saab ruttu oma vaevusest lahti ja kõik on taas Õnnelikud*
Issand mis arstid 🙁 Meie oma õnneks super tore ja toetav.
Meil on olnud sarnane olukord ainult, et teemaks oli näpust vere võtmine. Täiesti ulme millist kisa võib üks 6 aastane poiss teha. Konkreetselt lihtsalt röökis: Tädi ÄRA TEEEEE! Sinna otsa hüsteeriline nutt. Oh see oli jube. Ja see nii veider, et oleme ka kodus rääkinud ja seletanud milleks peab seda tegema. Räägib kaasa, saab aru ja kui uuesti lähme, hakkab kõik uuesti pihta. Ei teagi kuidas see veri antud saab. 🙁
Miks üldse näpust võetakse? Isegi minu poole aastalt võetakse veenist. Ise annad ka ju analüüse veeniverest. Sõrmest võetakse tänapäeval ainult siis, kui veenist pole võimalik ehk viimses hädas. Sõrmest võttes tuleb nii palju koevedelikku ja analüüs pole täpne.
See vist oleneb arstist või ma ei tea. Meil arst on kogu aeg näpust võtnud, 2ne laseb ja temaga pole probleemi aga 6ne hüsteeriliselt kardab. Olengi mõelnud, et vahetan arsti ja proovin teisiti antud olukorrale läheneda.
Meil võetakse ka lihtne proov näpust (põletik vms). Veenist, kui vaja põhjalikumat analüüsi ning saadetakse Tartusse (ilmselt). Veen ju jubedam ka, kui peaks pidevalt võtma. Muidu 5a laps käis näpuverd üksi andmas, peale veenivere võtmist kardab näpuotsast ka.
Näpust vere võtmine on kordades valusam ja ebsmugavam. Ei võeta ühte tilka. Ikka pikalt pigistatakse sõrme. Puhas lapse piinamine.
Ja seda enam, kui laps kardab, siis tuleks valida teine lahendus. Aga noh mõned arstid ei oska veenist lihtsalt verd võtta. Ja kui arstil puudub pädevus veenist verd võtta, tuleks arsti vahetada, mitte aga last piinata.
Lihtsalt infoks – arstid ei tegele tavaliselt verevõtmisega, see on õdede ülesanne. 😉 Kui arsti saad veel valida, siis õde kindlasti mitte.
Mu 2,5 aastaselt pole kordagi veeniverd võetud. Alati näpust ja ei tee teist nägugi enam. Esimesed korrad nuttis natuke, aga enam mitte. Proove andsime päris tihti, sest rauanäit oli madal. Ja perearst pole kordagi maininud, et veeniverd peab andma.
Teinekord tekib elus hetki, kus köik “lained üle pea kokku löövad” ja siis ei suuda inimene ennast kontrollida.. mis muidugi ei ōigusta lapse vöi kelle iganes peale röökimist.. Ma saan sinust aru, et see köik sind juba hulluks ajas, sest olete ju selle hambavalu hädaga juba möned head päevad maadelnud ja tahaks selle jama juba seljatada… Sa ilmselt pead Mariga rääkima ja kōik lahti seletama, et miks sa nii temaga käitusid ja selliseid asju ütlesid, sellepärast, et tal ei tekiks hirme.
Vöibolla ongi targeim otsus talle narkoos teha ja siis hammas ravida terveks ?
Okei, ma nüüd meenutan, et ma ikka ei RÖÖKINUD, aga no vihaselt sisistasin küll lollusi. Eks ma hiljem seletan talle, praegu ma ikka vihane 😀
Kahjuks olen näinud, et enamasti nii ongi. Suu teevad hambaarsti juures lahti lapsed, kellel pole tekkinud sellega seoses hirme (st hammas pole valutanud või hambaarst ravinud tuimestusega lapse hambaid olles veendunud, et lapsel pole ravi ajal valus). Või kes on saanud haiget, kardavad, aga nad on NII motiveeritud hamba korda saama. Motiveerimise võimalusi on mitmeid, sõltub lapsest. Legode ja kogu maailma mänguasjade kokku ostmine ei aita. Aitavad piirangud, nii tobe ja ahistav, kui see ka ei tundu. Peaaegu alati toimib magusavaba periood nii kaua kuni hamba korda saab. Jah, see on karm, kui õde sööb magusat ja ise ei saa, aga selline see elu juba katkiste hammastega on. Enamasti paneb see lapsi juba ise huvi tundma, et millal küll juba selle hamba korda saab. Samuti aitab hirmul kaduda väga sage hambaarsti juures käimine, alati ei pea täidist panema. Lastel ju ikka vaja teha fluoriidlakkimisi, jäävhammastele kanda hambaid katsvaid ja tugevdavaid aineid, hammaste puhastamine- igati meeldivad protseduurid, mis aitavad tekitada arstiga usaldust. Aga edukat motiveerimist!
Jah, saabki nüüd piirangud peale, muud ei jää üle. Aga Mari on tegelikult väga sagedasti minuga kaasas käind jne, aga ika ei miskit.
Seda niisama vanemaga kaasas käimise poindist pole ma aru saanud, kui temal endal seejuures midagi ei tehta. Ei ole mina näinud, et see kellegi peal töötaks. Küll mõjub lapsele, kui ta näeb enda vanust last hambaarsti juures tubli olemas.
Oo, aga kust ma sellise lapse leiaks 😀 keda mari vahtima võiks tulla 😀
Kas Lendega on hambaarsti juures käidud? Ta võib olla eeskujuks Marile. Me käisime pidevalt koos õega. Õde läks alati esimesena tooli- kui sealt naeratades väljus oli mul ka rohkem julgust.
Kle ma pojaga varsti hambaarstile, järgmine nv, tulge kaasa 😀 ma võtan ta enda peale pikali kõhule. 3,5a. Seni oleme hakkama saanud.
Me käisime nii hambaarstil nii ,et ta istus toolis minu süles ja koos pikutasime seal.Siis on hea kõrva sosistada ja julgustada,eks nuttu oli ka ikka,aga õnneks suu hoidis lahti. 🙂
Ma pole kindel, et see aitaks, aga tasub proovimist 😛
Kas see ei aita, kui lubad talle osta midagi, mida ta üliväga tahab? Võib-olla on siis nõus eesmärgi nimel julguse kokku võtma.
ma lubasin talle maad ja ilmad, aga noh, siiani ma olen talle enivei ostnud kõike, mida ta üliväga tahab 😀 enam ei osta ever midagi krt!
Aga äkki aitab, kui ta läheb arsti juurde kellegi teisega. Kardoga või vanaemaga. Omast kogemusest tean, et lapsed kipuvad emade kohal olles olema eriliselt “titad”. Teiste inimeste puhul mitte nii eriti. Igatahes soovitan proovida 🙂
Ta kunagi käis minu emaga, Kardoga ei avanud ka suud.
Rahu! Mari alles 5, mul 12aastasega igakord sama nali. Saab rahustit tund enne ja selle joomime on täielik tsirkus. Küll ma anun ja luban maad-ilmad kokku, siis susisen nagu uss läbi hammaste,et nüüd kõik keelud peal jne.
issand, palun eiiii, ära ütle, et see nii kaua kestab ? Aga no niii närvi ajab, et TEMA ENDA HÜVANGUKS ju, aga ei huvita
Mu kasuisa, kes varsti 60, kardab hambaarsti ja väldib nende juures käimist?♀️. See on mingi elufoobia krt. Naeruväärne ju, täiskasvanud inimene, aga kardab ja ei lähe. Ütleski, et kui päris hulluks läheb, laseb teha narkoosi, kõik köndid välja tõmmata ja paneb proteesi.
Võib kauemgi ? Mu eksämm käis vaid narkoosiga hambaarstil kuna kartis nii meeletult? Mul hakkas nüüd endal hammas valutama selle peale.
tean mida sa tunned, olen ka paar korda niimoodi vihastanud laste ja enda peale. Pärast endal süümepiinad 🙁
ma siiani vihane