Millal ma suureks kasvasin? Ei, ma ei mõtle siinkohal seda ekstra 15 kilo, mis kaalunumber mulle näitab (okei, ma vist liialdan, sest kui ma 15 kilo alla võtaks, kaaluks ma 47 kilo, mis oleks ehk liiga vähe :D). Ma mõtlen seda, et mul on mingisugused mõtted ja plaanid ja ideed, nagu ma teile aeg-ajalt siin ette söödan ja halan, et valida ei oska. Ega ma valinud siiani ei ole, siiani ei tea täpselt, mida tegema peaks ja mis õige oleks, aga kõik head plaanid tunduvad niiiii palju tööd olevat, et noh, ma ei ole kindel, kuidas ma selle kõigega peaks hakkama saama, et see on ju mingi suurte inimeste värk, aga mina olen mingi suva lambiants, midagi ma ei oska veel ja midagi ma ei tea.
Näiteks ma mõtlesin välja, et ei. Ei hakka see sügis ikka kooli minema. Vaatan, ehk saab järgmine aasta minna, siis kõik tited suuremad ja oleks vähe mugavam seda elu niimoodi korraldada. Lähen hoopis seda rada, et pühendan ennast taas rohkem pildistamisele. Tegin selle sammu ära, et ütlesin Järve stuudiole, et lõpetan lepingu (kolm kuud saan veel seda siiski kasutada, no worries) ja lähen esmaspäeval uut kohta vaatama.
Ütlen kohe ära, et ma näen uues kohas MEGA suurt potensiaali ja see on mingi poole suurem ka (sisehooviga!!), aga see on paras peldik ja selle korda tegemine oleks mega suur töö korda tuhat. Ma ei hakka ennast tegelikult isegi üles kütma, sest äkki see koht ikka ei sobi ja äkki ei saa asja, aga vähemalt see on kindel, et kuskile ma edasi liigun ja mingi suurema oma päris koha ma teen. Esimene stuudio ajas asja ära küll, aga hiljem selgus palju asju, mida alguses ei osanud märgata. Esiteks et üsna ebamugav sinna tulla, kolmas korrus, paras rännak sinna naistele, kes just sünnitanud. Käru kehv tassida. WC eraldi koridori peal jne. Uues kohas oleks kõik mugav ja kuna peaks ise suht nullist tegema, saakski teha täpselt nii, nagu mina tahan.
Eriti naljakas oli see, et ma olen seda kuulutust mitu päeva vahtinud ja alles täna sain aru, et see on konkreetselt sealsamas peatuses, kus ma olen enamuse oma elust elanud, õikal, meelespea peatuses. Me elasime kunagi seal ühes viiekordses, siis mu vanemad ostsid sinna tornmajja korteri ja siis kui ma aussist tulin, siis ma kolisin ka viiekordsesse, vanematekorterist pmst üle tee. Ja nüüd see stuudio on ka sealsamas.
Just kaks päeva tagasi mõtlesin, et kui see kõik on see, mida ma tegema pean, siis taevaiša, ole armaš, köhi märki. Kas see on märk?
Imelik on see ka, et ma võin kohati endas nii kindel olla ja mõelda, et suva, kõik on tegemise taga kinni, et ma saan kõigega hakkama. Siis teine osa minust mõtleb, et kas ikka saan? Blogimine on tore hobi küll ja tore, et see on aidanud meid laste beebiajal kõigil kodus olla suuremate rahaprobleemideta, aga ma ei saa ju eeldada, et ma terve elu muudkui käin ringi ja olen… Mallukas. See on ju üsna absurdne. Seega ma pean mõtlema tulevikule ja selliste oma päris asjade loomisele. No nagu raamat on päris asi, seda ma ju tegin ja sellega ma sain hakkama. Ja see on niiiii hästi vastu võetud, esimene tiraaž müüdi kohe ära ja teine pandi nüüd just müüki (kellel veel pole, siis kirjastuse lehelt saab!). Nii tore on näha, kuidas te tag’ite mind instas raamatupiltidel ära ja nii armas on ka see, et paar blogijat on raamatust juttu teinud, näiteks Liivi, Jane ja Jaanika.
Saates olen, aga mis pärisasi see ka on. Niisama mina kitsesid kuskil põlla peal taga ajamas ja kapsast istutamas. Endal tore käia ja teha, aga jällegi ei saa ma seda terve elu tegema jääda. Kellel nii palju kapsaid ikka vaja oleks? (Kui sa ei näinud viimast osa, siis ma seal panin selle feili, et ma arvasin, et kapsad maa all kasvavad. Saate teises pooleks nägin välja nagu kodutu hulgus mingil põhjusel- vaadata saab SIIT).
See kõik tekitab vahepeal sellise segaduse endas. Et ühest küljest mõnikord mind tänaval tuntakse ära ja sosistatakse ebaloomulikult kõva häälega, et “kle see on SEE ju!”, aga teisest küljest, kes ma ikka olen. Ei ole ma mingi tuntud näitleja, laulan nii hirmsa häälega, et kurdid inimesed paluvad vaikida, mingit modelli minust ei saa (kui keegi just parasjagu lotimodelli ei otsi) ja mingiks tähtsaks ärinaiseks ei ole mul ka lootust saada. Seega ma ju pean leidma midagi, mis mulle teha meeldib ja neid ongi täpselt kolm: kirjutada meeldib (ja kuigi ma kirjutan veits ühte raamatut, siis ma olen nii aeglane, kui kuupäeva kuklas pole, et jumal teab, millal see valmib), beebid ja sünd meeldivad ja pildistada meeldib. Seega proovingi nii, et arenen ehk veidi selles pildistamise maailmas ja siis vaatan edasi, mis mul teha annab.
Sest ma siiani ei tea, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks saan!
Ärge seda juttu kuidagi kassimisena võtke, lihtsalt mingisugused küsimused minu enda sees, et kes ma olen ja kelleks ma saan ja mis minust saab ja kas ma olen üldse keegi, või olengi surmani see lambimutt männikult. Iial ei tea!
Kelleks te saada tahate, kui suureks saate? Kelleks ma saama peaks??
28 kommentaari
Potentsiaal* 😉
See eriala valik on ikka pingeline küll. Sinusse mul on kuidagi usku, et elu viskab sulle ootamatult midagi võrratut ette, millesse nii nii väga kiindud, et ei pea enam kunagi pead murdma, kelleks saada. Tahaks, et endasse ka nii palju usku oleks 😀 Õnneks hetkel natuke aega mõelda veel, sest olen lapsega kodune ning rase ka, aga no pole mingi uudis, et see aeg läheb ju eriti ruttu. Olen juba 7 aastat suuremal või vähemal määral mõlgutanud peas mõtet ämmaemandusest, tegelikult proovisin kohe pärast keskkooli seda õppima minna, aga see vestlus läks nii untsu, et ma ei saanud sisse. Nüüd mõtlen, et kas esimene kord oli juba piisav märk, et see ala pole mulle? Samas tahaks uskuda, et aastad on mulle ikka hästi mõjunud ja ma pole enam nii ebakindel närvipundar nagu kunagi. Ning samas mõtlen seda, et ega selle eriala õppimise soov petlik ole, kuna olen ju ise siin raseduse ja beebinduse sees praegu… Ja otse loomulikult muretsen, et kas ma saaksin hakkama. 4,5 aastat õpinguid kahe väikese lapse kõrvalt… Kuidas jagub kõigele aega? Lapsed, mees, kodu, õppimine, töö? Rahaline pool valmistab vist kõige enam muret. Tean, et on inimesi, kes suudavad sedasi mitmel rindel rabada, aga mina vajan aega ja pühendumist. Kui teha, siis juba korralikult! Selline poole peega asjade mööda vuhistamine ei sobi mulle.
Seega olen natuke totras olukorras, kus on olemas mõte ja tahe, aga neid saadab pidev hirm ja muretsemine. Kaks ebaõnnestunud erialavalikut on juba selja taga, ei soovi seda nimekirja kolmandaga täiendada. Tahan erialast püsisuhet! 😀
Kui ma väike olin, tahtsin saada juuksuriks, kuni mind salongis ekslikult poisiks peeti. Suuremaks saades tahtsin saada sõjaväelaseks või strippariks ? ei saanud õnneks. Õppisin rõivaste tehnilist disaini, polnud mulle. Lõpetasin hoopis IT ja olen selles vallas püsinud 7aastat, aga viimased 3 on tüdimus olnud. Teen oma tööd hästi ja saan tunnustatud, aga kirge pole ja tahaks muud. Töö kõrvalt läksin tisleriks õppima täiskoormusega, aga polnud ikkagi aega ega jaksu tööle lisaks seda teha. Nüüd olen 32 ja beebiga kodus ja nagu paljudel noortel emadel on ka mul lootus, et ehk kodus olles tuleb mulgi see super hea idee, mis edasi teha. 4 kuud titaga kodus, aga juba mõtlen, kuidas varsti peab tööle tagasi minema ja üldse ei taha. Parim valik tundub oodata, kui beebinsuurem6, et siis ikkagi Luuale kooli minna ja loodusturismiga tegelema hakata. Aga viimased 10 aastat mõtlen, et mis see minu asi on ikka ja kelleks ma hakkan, kui suureks saan.
Sõjaväelane või strippar ???
suht sama amet ?♀️
Ma proovin kooli saada. Eelmine aasta pm
sarnase küsimuse pärast jäi see kooli minek ära. Eks näha kas sel aastal saan sisse. Vähemalt sain aastaga suuna kätte ja nüüd tuleb sinna liikuda. Kindlasti on see teekond raske aga tuleb hakkama saada.
KUI ma ülikooli sisse ikka saan. Viimasest koolist 5 asstat möödas :S aga noh eks näis. Kui ei saa ülikooli siis leian teise tee ja hakkama saan ikka. Õnneks on elus hetk kus on võimus kooli minna- olen kodune ema, suurem laps 12, väiksem 4,5, hakkab looma. Mees käib küll kaugel tööl aga eks me paneme asjad toumima nüüd kui pisem laps suurem on. Seda ma ka need aastad ootasin, et leida õige suund ja, et pesamuna suuremaks sirguks.
Ma soovitan õppima minna siiski kunagi ja veel rohkem soovitan teha seda, mille järgi süda verd tilgub 🙂 ehk sinu puhul siis nt fotograafia.
Õige jutt ju.
Ega keegi meist päris täpselt ei tea, mis tulevik tegelt toob.
Ses suhtes, et tasub küll mõelda millegi tõsisema peale, kui see blogimine…
Väikesena tahtsin saada astronaudiks 😀 Aga muidu mul ei olnud kunagi kindlat mõtet või ideed, mis tööga tahaksin tegeleda. Õnneks elu loksus kuidagi paika, et sattusin õppima eriala mis sobis mulle 100% ning sain ka erialase töö, mis mulle väga meeldib.
Aga mis sinusse puutub, siis ausalt öeldes sina oled minu silmis üks korralik ja ka ainuke influencer (või siis suunamudija, ma täiega vihkan seda sõna tglt :D), siin Eestis. On jah ka teisi, kes midagi üritavad, aga see ei ole see. Sina oledki tuntud tänu sellele, et sa oled see lambimutt männikult (heas mõttes), kes on avameelne, pohhuistlik, ning oskab väga hästi sõnu seada. Ma eriti ei usu ka, et see tuntus mingi hetk kaob või inimeste huvi sinu tegemiste vastu. Aga muidugi on lahe, et on mõtted ja ideed tuleviku kohta 🙂
Lugesin su raamatu 2 päevaga läbi ja noh hullult meeldis see! Kindlasti kavatsen ka sinu blogimise nippe jälgida!
Jee 😀
Kõik kiidavad raamatut, jaksaks seda osta loeks isegi, aga kahjuks jääb ära kuna lastele vajalikud asjad tähtsamad 🙂 keegi peaks mulle meelde tuletama vahepeal kuidas olla pohhuistlikum, elu oleks kindlasti lihtsam.
Ju seda saab raamatukogust ka laenutada, kui nii väga lugeda tahad, ega sellepärast lugemata pea jääma, et osta ei jaksa. 😀
Raamatukogu! 🙂 Kauglaenutus, kui kohalikus ei ole.
Pean mõnest suuremast raamatukogust vaatama sel juhul või ootama kuna raamat ka väiksemate linnade raamatukokku jõuab.
Mina ei saa ka aru, millal ma päriselt suureks inimeseks saan 🙂 Saan varsti 34a aga siiani ei kujuta ette, mida päriselt oma eluga ette võtta. Olen õppinud põllumajandust-ei olnud minu rida, juurat-polnud minu rida, raamatupidamist, ehtekunsti, lilleseadet, küünetehnikuks,-ei kujuta ette üheski selles ametis, pidama on jäänud ka fotograafia, mida olen siiani tööna kõige kauem teinud ja mis mulle väga meeldib ja sain just kätte D-kategooria load, ehk võin ka bussijuhiks hakata 🙂 Ehk et pole aimugi 🙂 eks mõtlen sellele tõsisemalt siis, kui lapsed kõik lasteaiaks valmis :/
Mina usun, et see äratundmine tuleb igaühel omal ajal ja vahest ongi nii, et see tundmine on tegelt juba olnud aga läheb aega, et sellest aru saada ja sellest oma (elu)töö teha. Ma olen alati olnud loomeinimene…aga ma suunasin seda nii valesse kohta. Õppisin kunstilist kujundamist, sest ma kujutasin ette, et arvuti taga mingeid asju disainida on tore (ja popp) . Üsna ruttu sai selgeks, et ma vihkan arvuti taga töötamist ja mul pole never sellist püsivust. Siis asusin õppima fotograafiat, et noh see on ka ju nagu kujundamine ja värki aga lisaboonusena see, et saab ringi käia erinevates kohtades… siis sain aga aru, et see, et mulle meeldib kõike ja kõiki pildistada ei tähenda seda, et ma tahaksin fotograaf olla ja pildistada siis kui keegi teine seda sinult ootab. Lisaks häiris mind see, et sellel ajal oli fotograafia just tõusev trend (fotograagiaõpingutele kandideeris rekordiliselt üle 300 inimese) ja neid oli igalpool niiiii palju. Mulle oli kuidagi vastumeelne olla üks samasugune kalake meres nagu kõik teised ning polnud ka sellist kirge, et erineda. Jätsin kooli pooleli, jäin beebiootele ja lõpetasin mõneks ajaks oma “kire” otsimise. Lõpuks olin aga tagasi murdepunktis, kus ma teadsin, et varsti peab tööle minema ning ma ei tahtnud põhimõtteliselt lihtsalt mingit suvalist tööd tegema hakata. Õnneks oli mul see valik ja võimalus olla kodune. Suures meeleheites võtsin pähe oma ettevõtte asutamise aga peale põhjaliku äriplaani koostamist sain aru, et ei ei ma ei tee mingit suva firmat lihtsalt selleks, et olla firmaomanik aga samal ajal hakkan ise selle tiitli eest peale maksma ning see isegi ei huvita mind. Kuni siis oli see saatuslik hetk… avastasin ennast hoovis lilli korjates mõttelt, et ma tahaks teada kuidas päriselt kimpe tehakse ja lilledega toimetatakse. See mõte tundus nii ebareaalne, kuna mu peres on floriste ja aednikuid, kuid ma polnud kunagi isegi mõelnud, et oii kui tore töö aga ometigi otsustasin lambist Eesti Floristikakooli sisse astuda. See muutis mu elu… leidsin oma suurima kire ja selle mis mind tõesti kõnetab! Ma küll ei ole floristitöö juurde jäänud (puhtalt palga ja tööaja tõttu) aga see otsus sütitas minus tõelise kire ja avas niipalju uksi. Alustasin väga pisikeses lillepoes ja liikusin sealt edasi ühte Tallinna suurimasse… Tänaseks teen ma dekoraatori tööd aga selleni viis mind justnimelt enesekindlus, mis tekkis tehes seda, mida tõeliselt naudin. Katsetada ja jagada oma loomingut ning saada selle eest tunnustust… Floristitööd teen nüüd vabakutselisena aga tunnen selle mõju ka dekoraatoritöös, täpselt samamoodi nagu kõikide eelnevate “ebaõnnestunud” õpingute mõjutusi ehk siis kõik on olnud millekski vajalik, et olla täna siin kus ma olen. Ja kusjuures… Ma olin umbes 10 aastane kui ma olin vanaemale öelnud, et minust saab maastikukujundaja. Kes teab, vb on see järgmine samm, sest mis saaks olla täiuslikum kombo dekoreerimise ja taimetundmise juures 🙂 Otsisin meeleheitlikult seda oma asja ja lõpuks tuli see ise minuni… täiesti ise ja seal juures olles ideaalses tasakaalus loomisest, tulemusest, liikumisest ja kõigest mis mul muidu alati puudu oli!
Aitäh, et inspireerid! Ajan samuti oma eriala ja võimalikku haridust nüüd alles taga, olles lõpetanud keska 5 a tagasi.
Tahaks midagi laiemas pildis suuremat teha, aga pole veel enda niši leidnud. Loodetavasti see jõuab minuni lihtsalt ja kergelt 🙂
Minu unistus on oma mängutuba Tallinnas 🙂
No sa oled ikka saabutanud küll ju, paljudel pole seda mis sinul 🙂
Naudi oma elu 🙂
Nii tore unistus, tee teoks 🙂
Loodan väga, et jätkad pildistamisega.. Soovisin just linkida lehele “tule pildistama”, aga see leht maas… Kas, millal ja kui palju….maksab jne. Äkki oskad juhendada, mulle väga meeldivad Su pildid.
Ma teen instasse kohe hinnakirja jne 🙂
Oh jumal, ma muutsin oma eriala lapsena vist kolm korda päevas, aga mitte ükski neist polnud see, millega praegu tegelen. Õmblejaks tahtsin saada nii kaua kuni tädi ütles, et õmblejatel on kaelaradikuliit. ? Ja kuigi ma olen oma erialal olnud juba 13 aastat, võitnud isegi ühe auhinna, näen oma postkastis tihti kirju “päris” inimestelt, siis imestan ma ikkagi iga kord, kui keegi kuulsus minu erialalt minuga koostööd tahab teha, sest ma tundun endale endiselt 20, kes kogemata suurte inimeste maailma on sattunud.
Heh, tore teada, et see eikellegi tunne eksisteerib ka inimestel, kes aastakümneid sama eriala peal olnud 😀
Kui ma gümnas kâisin, teadsin, et tahan teha tööd, mis hõlmaks lapsi, aga nii kui lõputunnistus käes, mõtlesin, et oh prooviks seda, teist ja kolmandat ja lõpetasin turismi õppimisega. Sain aru, et thats not my thing siiski, ja õppisin noorsootööd, ikka ei olnud mina ja läksin õppima lasteaia õpetajaks. Nüüd just lōpetasin ja augustis alustan õpetajana, varasemalt olin õpetaja abi ja loodan, et tulevikus saab minust iga aastaga aina parem õpetaja ?
Ja kindlasti tulevikus soovin ka magistrikraafi saada 🙂
Kraadi* siiski ?
Saad aru, ma olen ka isegi mõelnud, et lasteaias abiõpetaja olla oleks nii äge 😀
Ma just eile mõtlesin sellele, et võiks lasteaia õpetajaks õppida ?