Kunagi, enne kui ma veel esimese lapse sain, aga juba rase olin, oli mu suurim hirm, et mõelda vaid, kui minust selline igav ja mandunud koduperenaine saab. Aa, veelgi enam ma kartsin, et ma lähen peale last paksuks ka. Ehk siis selline reaalne hirm, et lõpuks olen 20 kilo raskem, istun kodus ja keedan räbalates enda lastele püreed, ise netis tite kaka värvuse üle arutades.
Vandusin endale, et minust ei saa seda inimest. Minu isiksus ju ei saa muutuda, ma ei ole emalik. Ma ei ole kodulembeline. Ma ei ole mitte midagi nendest. Ma jään samaks inimeseks, ma lähen juba pooleaastase lapse kõrvalt tööle tagasi, sest mis mõistusega inimene viitsiks NII KAUA kodus passida, nagu mingi diivanikaunistus. Ma ei jäta oma elu elamata ja kavatsen kõike teha koos lapsega.
Ma niisama endale vandumas, et ma ei muutu iial, aastal 2013
Kuus aastat hiljem…Nüüd on mul kolm last. Ja ma võtsingi 20 kilo juurde, haha (praegu olen algkaalust ikka 13 kilo raskem, aga 49 vist ei tahaksi enam kaaluda?) Netis tite kaka värvuse üle olen arutlenud nii et maa must ja räbalates püree keetmine on ka tehtud. Ja kuue kuu pärast tööle tagasi minemine tunduks kõige haigem asi maailmas. Nagu… kes tahaks minna tööle, kui sul on kodus maailma kõige armsamad (ja tüütumad) inimesed.
Et kõik asjad, mida ma endale kunagi ette kujutasin, et milline inimene ma olema hakkan ja milline ema, siis enamusega panin täiesti puusse. Jah, ma tegelikult naudin väga sõbrannadega väljas käimist ja tore, et ma saan seda lubada ka, et no Kardo kodus ja viitsib niikaua neid kantseldada. Aga ma tegelikult olen selles suhtes kanaema, et ma ei tihka väga lapsi jätta võõrastega (võõrad on kõik peale lähisugulaste ja paari üksiku sõbranna) ja ma ei kujuta ette, millal tuleb aeg, kus me lähme Kardoga kuskile mitmeks päevaks kahekesti ja ma ei kiruks ennast maapõhja, et “lastel oleks siin nii tore…”.
Puhkuse esimesel päeval ILMA LASTETA õhtust söömas. Selline tunne, nagu oleks lotovõidu saanud ?
Emaduse lõputu sisemine võitlus. Tahaks pidevalt omaette aega, lihtsalt ise olla, mitte kellelgi järele joosta, puhata. Aga kui nüüd asetada see sama ema olukorda, kus ta saaks kõiki neid asju teha ühes oma mehega, siis avastab ta ennast ikka puhkuse esimesel õhtul telefonist laste pilte vaadates ja nutta tihkudes, sest nad on ju nii armsad ja tahaks iga sekundi nendega koos olla. Praegu olen ma mõelnud välja sellise süsteemi, et kui saaks nii teha, et oled kuskil puhkusel ja keegi teine päev läbi väntsutab ja tegeleb lastega ja siis ma saaks nad ööseks tagasi enda kaissu nohisema ? Mariga see isegi töötaks, aga teised veel nii väiksed, et ikkagi on vaja emmet-issit ka päeva jooksul.
Miks ma neid mõtteid mõlgutan – me oleme Saaremaal perega puhkamas. See oli see sama värk, millest ma ükskord rääkisin, et Kardo läheb ära ja rikub mu plaanid ära, haha. Ma ei saanud sellest siis kirjutada, sest mul sõbranna tuli oma perega siia GoSpasse ja ma tahtsin teda üllatada, siin täpselt üks peretuba oli veel saada ja selle ma ära nabisin. Minu ainus probleem oligi see, et kui Kardo meile hiljem järele tuleb, et kuidas ma kolme lapsega Saaremaale sõidetud saan. Pidevalt on ju vaja neile midagi anda ja ulatada ja vaadata jne. Seega võtsin kaasa oma väikse venna, kes mind täiega aitas selle tripi ajal. Üldse siiani aitab, käib suurematega ujumas ja mängib lastega ja täitsa puhkuse mõõtu on meil see olemine siin. Praegu viimane öö ees, aga tänase päeva plaanid on näiteks Lende lõpuks poniga sõitma viia, sest see vaeseke on kolm päeva kurtnud, et “obu tahan!”.
Ja nüüd me oleme siin “puhkusel” ja ma istun karja laste sees ja mõtlen, et konkreetselt mitte kuskil mujal ei tahaks olla. Mitte kellegi teisega. Mitte kunagi.
Aga mingi osa minu mõtetest on ikka samad. Et ma ei suuda olla “ainult ema” ja ma kardan, et ma mõtlen veel igasuguseid hulle plaane, mida nendega tulevikus koos teha. Näiteks üks lugeja rääkis võimalusest, kuidas lastega aasta Austraalias olla. See tunduks lihtsalt mega äge. Lihtsalt mingi asi, mida ma olen unistanud ju teha, kuid peale lapsi mõtlesin, et see jääb mingiks unistuseks, mida ma ei saa kindlasti teha, sest mul sada last ja kuidas ma nendega saaks. Aga tuleb välja, et teoorias saab küll! Et üks vanematest saab õpilasviisa (ala õpid vähesel määral i.keelt või midagi) ja sellisel juhul saavad mõlemad vanemad loe 20h nädalas tööd ka teha. Lapsed saab aeda panna ja… Ma ei tea, see tundub mega äge plaan. Midagi täitsa teistsugust ja põnevat, mida võiks kunagi teha.
Meil on veel ees suured teod. Mis siis, et vahepeal on kakajutud ja piimased särgid ja sorakil juuksed. Kõike saab! Ja kui ei saa täpselt seda, mida ma tahan, siis saab midagi teistsugust ja ägedat.
Kas teil on olnud mingisuguseid unistusi, mille te lapse saamisega maha matsite? Või just sellest olemata ära tegite?
Ja lõpetuseks nats pilte meie tripist ka:
Lende elu nautimas
Kardo elu nautimas
Marta elu nautimas
Mina hädasti otsaette botoxit vajamas ?
Marta šokis olema
Lende mitte väga eluga rahul olemas
väikevend, kes pole enam nii väike ?♀️
Konkreetselt selle pundiga läheks ükskõik kuhu, ükskõik millal❤️
29 kommentaari
Ilmselglet saab lastega kõik tehtud. Tuuli ja Arbo on ehtsad näited. Käinud Siberis, Hiinas, Austraalias, Iraanis. Niiet hakake aga asju pakkima.. Ärge siis unustage saatematerjli ka filmid,a saate sellega samuti raha teenida. Malluka aasta Austraalias.
Me peaks siis võttemeeskonna kaasa võtma ?
Su lapsed on mittevaktsineeritud ja austraalias nad lasteaeda ei saaks minna 😀
ahsoo
Meile mehega on laste saamine just jalaga perse andnud, et noh laiskvorstid, tehke ära! Enne käis mingi pidev logelemine ja unistamine oma majast, oma ärist, oma autost jne. Esimene laps oli 6 kuud, ostsime maja, nüüd teine laps 8 kuud, äri 10 kuune. Pean ütlema, et halb ajastus, oma (toitlustus)äri on hullem kui laps kohati, see ei taha isegi magada.
Tundub intensiivne jah, aga sama lahe ka ?
Ma lihtsalt ei suuda enam oma teada jätta, et minu arvates on Marta maailma ilusam beebi tüdruk. Lihtsalt nii ilus ja omapärane. Iga kord kui olen su blogi lugenud, ma taban ennast sellelt mõttelt. Maailma ilusamad beebi poisid on aga muidugi mõista minul endal. Tüdrukut mul pole seega Marta saab esikoha lahkesti omale. ? Täiesti off topic aga pidin südamelt ära saama. ?
Mis siin salata, nii ongi ??
Austraalias on lasteaed megakallis, soovitan uurida teemat. Ja ma pole kindel kas õpilasviisaga lapsigi kaasa üldse saab võtta, minu meelest ei saanud. 3 kuud turistiviisaga võivad seal viibida ja kõik.
No see kes rääkis, ta elab seal ja teab vast 🙂
Soovitan lugeda nt eestlased austraalias fb, seal mitmeid kordi juttu olnud sellest.
Mari varsti kooli. Edu Austraalia reisi puhul koduõppega 😀
Ta läheb kaheksaselt kooli, aega maa ja ilm. Muidugi algklasside koduōpe ka nyyd just tuumateadus ei ole ?
Unistasin ka enne lapse saamist Austraaliasse minekust:) kuid loodetavasti pääsen sinna koos perega ühel heal päeval? hetkel aga unistan oma majast (jah, kõik ytlevad et majaga ei lõpe töö kunagi aga mis siis, laps saab vähemalt nautida oma aias jooksmist ja kõike veel) …see unistus ehk täitub 1,5a pärast? suuremaid unistusi nagu ei olegi? tavalised unistused et kõigil oleks tervist ja et saaks vanemate ja peredega ka ikka aega veeta:) või siis unistan ka yhest vabast õhtust sõbrannadega, kuid nad ei ole isegi 3 a jooksul Soome kyllagi jõudnud?millest siis veel rääkida?mees on super -annab mulle kyll vabadust, et poes käia , rattaga sõitmas või ykaskõik mida, aga igatsen lihtsalt kohvitamist ja suhtlemist sõbrannadega… ?kuid eks see ka mingi aeg teostub kui Eesti pääsen puhkama natukeseks?
Ma oleks nagu ise selle kommentaari kirjutanud (elan ka Soomes), aga mitte Helsingi lähedal.
Soome ma niimoodi kolida ei tahaks, sest seal pole soe ? Ja ega austraaliaski oleks raske kõigist eemal olla, aga no seal leiaks kindlasti ka sõpru selleks ajaks.
Pealkiri on kriipi…
KOOS lastega ei sure ju ses jutus midagi, lapsed ikka kenasti elusad ja kõbusad. Unistused võivad mõne arvates surra siis, kui sünnivad lapsed, mitte koos lastega. Või noh, sel hullemal juhul sureb niikuinii kõik. Unistused, elurõõm,tahe.
Ilmselgelt polnud nii mõeldud ?
Ma vb veidi purustan su illusiooni Austraaliast, aga seal tegelikult hetkel päris nutune seis. Ajaloo kõige hullem põud, mõnes linnas ei ole kaks aastat vihmasadu olnud. Paljudes asulates ja linnades tuleb vee kasutamise keeld, hetkel juba ekstreemne olukord. Keskmine inimene kasutab kuni 400l vett päevas(ulme!!) seal on pandud limiit 100l inimese kohta. Paljud põhi hooajatööd mida backerid sinna tegema on läinud, neid hooaegasid lihtsalt ei tule sel aastal enam(puuvill, vein, vili). Et isegi kui läheksite pigem linna, on kõik backerid ka sinna kolinud.. ise olin ka kaks aastat, jõudsin kevadel tagasi, napilt enne asjade eriti hulluks minemist. Öelge nüüd, et kliimasoojenemine on väljamõeldis 🙁
Okei päris halb ? Ma muidugi arvan, et eks lahenduse leiaks ikkagi, sest kes otsib see leiab.
Meie pidime mehega minema pooleks aastaks itaaliasse elama ja siis ma jäin rasedaks ja jube oli mõelda, et pean oma esimesed kuud veetma kuskil arstide juures, kes mõhkugi minust aru ei saa ja nii jäi see pool aastat välismaal meil elamata. Nüüd on mul mitu last aga siiamaani mõtlen, et mille kuradi pärast ma ei võtnud seda riski et minna. Sellist võimalust enam ei ole, sest nüüd on kodulaen ja autoliising ja lapsel kool jne. Tahaks aga küll ära. Tahaks aasta aega elada kuskil mujal. Aga kas mujal on parem kui siin? Ei tea aga jube tihk on kuskil mujal õnne proovida. Ilmselt aga.. Jääbki see vaid unistuseks.
Me oleme kutiga aussis praegu, nii suur koduigtsus on, aga ei taha oma viisat lihtsalt raisku lasta. Tööleidmine on nagu vôimatu missioon 😀
Kõik on võimalik ju tegelikult. Annad kodu üürile, ei pea muretsema pangalaenu pärast ja auto ka saab ju maha müüa. Need on kõigest asjad ja ei pea unistusi segama ?
Vaatasin juhuslikult eile esimest korda Sinu saadet jaanalinnufarmis ja ma ei näinud üldse liipavat kõnnakut, rögisevat naeru ja labaseid nalju, täitsa normaalne inimene oled ju ? mind on petetud ?
Aga unistustest… olid unistused enne last ja on peale last. Mõned unistused on juurde tulnud, ühe just viisin ellu, sain ideaalse kodu meile lapsega ? üks pikaaegne unistus oli enne ja on nüüd, just Aafrikaga seoses ja plaanin ilma lapseta seda teha. Mul on lapsel hea isa ja meil on 50-50 kasvatus jaotatud, saan teha kõike, mida tahan. 7 aastat olin enamjaolt lapse päralt, nüüd juba paar aastat tunnen, et olen oma vana elu tagasi saanud ja naudin oma täiskasvanuelu ? laps on poole-kümnene, temal ka juba rohkem oma tegemisi ja toimetusi ja ei vaja ema-isa enam 24/7. Me käime küll reisimas ja väljasõitudel ja kinos ja rannas lapsega, aga mu sisemisele minale on vaja ka lapsest eraldi tegemisi ?
Minu jaoks tundub see elu, kus keegi mind nii palju ei vaja lihtsalt mägede taga. Konkreetselt 9 aasta pärast on Marta sama vana kui sinu laps ?
Milline ema ikka ütleks, et krt, nüüd olen siin lastehunniku otsas ja midagi tehtud pole, millest terve elu unistanud olen. Ehk suht välistatud, et sa midagi muud asjast arvaksid, kuhu sa ikka oma lastekarja paneksid, et enda unistuste poole liikuda (kui neid üldse on või oli) 😀
No ala aafrikasse vabatahtlikuks naljalt ei läheks lastega 😀
Mu tädi ütleb nii. Mitte sõna-sõnalt, aga mõte on sama. Lapsed ise on juba suured ja oma elu peal, aga tema tunneb, et raiskas oma elu ära. Mitte, et tal oleks kahju, et sai neli last, aga igatseb tegemata jäänud karjääri jms. Ma ei heida talle seda ette, tal on õigus oma tunnetele ja oma lastele halvemaks emaks või lastelastele halvemaks vanaemaks see teda ei tee. Ta lihtsalt ise on kurb, et ei osanud oma tööalaseid unistusi paralleelselt ellu viia.
Eks kõigil on asju, mis jäävad tegemata. Mõnel just vastupidi ja kahetseb, et lastega rohkem aega ei veetnud ?♀️