Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, et kui keegi räägib, et appi, nägin nii õudsat filmi/sarja/midaiganest, siis keegi alati peab ütlema, et kle kammoon, see on ainult film, miks sa seda hinge võtad. Või õudusfilmidega, et kuidas sa karta saad, see pole ju päris? Ainult siis, kui dokumentaale vaatad, siis vist võib oma arvamust avaldada, muidu võid heaga vait olla, sest see ei olnud ju päris ja mis sa ikka muidu sellest peale vaatamist mõtled.
Ma pole üldse suur sarjavaataja. Kunagi fännasin megalt Grei Anatoomiat, aga nüüd pole mitu-setu hooaega vaadanud. Jooksvalt vahepeal netflixis jääb midagi ette, aga üldiselt ennast mega suureks sarjavaatajaks ei pea. Ma lihtsalt lähen kõikide nende asjade sisse nii räigelt, et ma vahepeal ei suuuuuuda lihtsalt rohkem vaadata. Olgu see siis ainult sari või mitte, ma panen ennast kogu aeg tegelaste olukorda ja mis siis, et need tegelased KONKREETSELT pole päriselt olemas, aga kõik situatsioonid sarjadest on ju kellegi jaoks on kõik asjad, mida sa telekast näha võid, reaalsus. Okei, vb mitte mingi kondised deemonid koridoris sinu poole jooksmas, aga jumal teab, kes olen mina, et öelda, et neid ei eksisteeri (siiralt loodan, et ei eksisteeri, tho ?).
Praegu vaatan Orange is the new black viimast hooaega ja omggg, ma pean lihtsalt rantima, et ma suren seest, kui ma selliseid asju vaatan. Nii jube on mõelda, et inimesed ongi vanglates, mõned täitsa tühiste asjade eest, aga et seal käib nii hull võimuvõitlus ja alandused ja peksud ja surmad ja. Okei, ma ei tea, kas Eestis ka (arvan, et Eestis mitte nii hullult), aga laias laastus pole vahet, kus toimub. Sest kui üldse kuskil toimub, on õudne.
Ja isegi kui me ei räägi otseselt vanglasituatsioonist, siis üldse seal praegu paaris viimases osas räägib kimbatusest ja lõksu surumise tundest. Et ala kui pole raha, siis sa oledki nurka surutud. Pole raha. Pole kuskilt võtta ka. Tänaval elada ei taha, pead igast asju tegema, et saada raha, et üldse elus püsida.
Appi, ma kõlan nagu mingi segane, aga ma kohe mõtlen ennast nende inimeste asemele, et mida ma teeksin, kui ma oleksin sellises olukorras, et ma peaksin oma pere ülal pidama mingi paari kopikaga ja kuskilt seda võimalik juurde ka teenida pole ja…Tundub niiiii õudne kuidagi. Muidugi see vanglasituatsioon seal ümber muudab seda palju muserdavamaks, aga kuidagi maru kurvaks teeb see, et üldse on meie ümber iga päev inimesi, kellel on mingi kurb stoori ja meie ei tea seda iial.
Et kui vaatad poes müüjat, siis sa ei mõtle eriti midagi, inimene nagu inimene ikka. Aga kui mõelda sinna taha stoori, et äkki tal on mingi supersuur mure. Näiteks tal on vaja lapsele midagi osta, ekskursiooni jaoks raha anda, issand ma ei tea, no mingi asi, mida ta PEAB tegema, aga tal pole üldse võimalik seda teha, või kui on, siis näiteks enda kõhu arvelt. Ja nii ta istub need tööpäevad seal Selveris, kõht koriseb, sest pole raha lõunat süüa. Teeb tööd tuimalt kellast kellani, südames see raske tunne, paha tunne, et pole saanud hakkama selle täiskasvanu mängimisega, mida kõik ülejäänud ümber nii hästi teevad. Vähemalt näiliselt eks. Sest mitte keegi ei käi ringi ja räägi eriti enda raskustest. Ajakirjad, ajalehed, sotsiaalmeedia – kõik on täis inimesi, kes naeratavad, räägivad oma imekaunist koduaiast, uhketest brändiriietest. Millest iganes ilusast.
Samas on nii palju inimesi, kellel on nii raske, et võtab hinge kinni. Et südames pitsitab. Et isegi ei mäleta, millal viimati südamest naerdud sai, sest muresid on nii palju, et isegi lastele suudad hädapärast ainult korraks mokaotsast naeratada, et jälle oma muremõtetesse sukelduda.
Konkreetselt saan aru, et kõlan nagu mingi hullumeelne, laupäeva öösel sellist jura kirjutamas, aga ma ei saa midagi teha, lihtsalt sellised mõtted tulid pähe ja see kurvastab mind. Mis siis, et see ei ole minu elu ja mitte kellegi elu, keda ma otseselt teaks, aga KELLEGI elu see ju on. Ja kurb on.
Ilmselt ma ei peaks lihtsalt keset ööd kassima panevaid sarju vaatama, aga ega ma ju ei õpi. Sama rumal oleks praegu mingit õudukat vaadata ja siis imestada, et miks ma kardan, eksole. Vähemalt ma alati kardan peale õudukate vaatamist ja nui neljaks, peale selliste draamade vaatamist alati kurvastan, et issand jumal, kui raske võib mõnel inimesel elada olla. Et mida ma üldse halan (ok praegu ei ole ammu haland väga, aga elus ikka olen) aga üldse ei peaks, sest kõik on ju hästi. Mul. Aga võiks ikka kõigil olla.
Kae perra, ema theresa välja karand siin hilisööl ?
Sorri, pidin lihtsalt rantima, lähen nüüd magama. Ja loodan, et keegi teist ennast praegu väga kurvana ja nurka surutuna ei tunne! Kui jah, siis… varsti saab parem! Head ööd!
(Kas te võtate ka telekast nähtut mega hinge?)
45 kommentaari
me vaatasime The dog Journey ja see oli niii ilus film ja liigutav, et me nutsime reaalselt 6x, nii et enam ei tahtnud nutta 😀
Ma ei saa lihtsalt aga pean mainima, et kui sa midagi ei tea siis ära parem kirjuta. Poes müüjatel (selver,maxima jne) on lõuna tööandja poolt.Ja ei pea nad seal koriseva kõhuga tööd tegema 😀 Ja mul tädi töötab selveris sest talle meeldib mitte et tal oleks mure või rahaprobleemid.
kust sa välja loed, et ma ütleks, et poes töötaja=pole raha, see oli suva näide inimesest, keda ma suva kohas näen. Oleks võind ka olla ala raamatukoguhoidja, loomaarst, sekretär, mida iganes.
Mis ajast tasuta toit on? Ma olen päris mitmes toidupoes töötanud ja tasuta lõunat ei paku keegi.
Soovitan vaadata filmi Red Sea Diving resort ja sarja When They See Us. Pisarakiskujad ja silmi avavad mõlemad 🙁
Tänks soovituse eest!
Ma ei jõudnud OITNB uut hooaega ära oodata ja hakkasin suve alguses millalgi täitsa otsast peale jälle ja elasin uuesti üle selle hulluse, kus päeval kella 12.00-ks oled jõudnud juba 4 osa ära vaadata ? nüüd jäin eelviimase hooaja poole peal toppama, aga ei saa enne uut hooaega avada kui pole eelmist lõpuni vaadanud, kuigi olen seda juba näinud, aga no on selline kiiks. Mega sari ikka.
On jaa mega!
Kui OITNB sulle sellist muljet avaldas, siis vaata parem Wentworth’i. See on oma sisult tunduvalt realistlikum. Seitse megaägedat hooaega, mida jutti vaadata… Sa ei kahetse. Või noh… kui liiga palju kassima kukud, siis vb kahetsed kah 😀
Sama siin, läheb ka hinge ja mõtlen filmist /seriaalist veel päevi kui sel on kurb sisu ja sügav mõte olnud. Isegi animatsioonide puhul on pisar silma tulnud. Näiteks “Lelu lugu 3”, kus mänguasjad hoiavad käest kinni prügila põletusjaamas. ?
Eks mul on inimestest ka kahju, aga nemad tihtipeale saavad end aidata ja olukorda muuta, kui vaimsest blokist üle olla. Eriti kaasa tunnen aga loomadele, eriti põllumajanduses ja laborites piinatutele. Nemad tunnevad juba sajandeid kogu seda piina, mis nendega tehakse ja ei saa enda päästmiseks mitte midagi teha. Eriti endast välja ajab see, et ka mina ei saa neid kuidagi aidata 🙁
See on ka super kurb teema jah ?
Ma võtan kõike liiga hinge. Tõeline lumehelbeke vms. Vahel mind ajab närvi lausa, et mul iga asja peale süda väriseb, aga loomus on selline, mis parata. Lisaks telekas nähtule, ei suuda ma vaadata tänaval mõnd asotsiaali, haige jalaga tädikest, hulkuvat looma jne. Nii kurb hakkab. Üritan ka annetada neile, kes abi vajavad, aga kõiki ei suuda ju aidata. Oh seda eluraskust siis oma õlgadel ??
Mul sama.. ?
“Outlander” oli see, kus ma ei suutnud enam sarjast valja tulla…
Aga Oranzhi viimane hooaeg on suureparane, vaga valus oli vaadata, eriti just seda immigratsiooni teemat, kuidas elusid l6hutakse, lapsed vanematest eraldatud, vaikesed lapsed kohtus aru andmas jnejne. Ongi nagu dokk, pariselu veel hullem. Eelviimane hooaeg oli veits jama, aga jah, see viimane vajab lausa mingeid auhindu <3
Sellest outlanderist räägib mu sõbranna ka kogu aeg, aga ise pole veel vaatama hakanud.
Mul lähevad paljud asjad, mis telekast näen hinge. Isegi raamatuid või uudiseid lugedes on silmad märjad. Eriti kahju on, kui midagi on juhtund lastega,kes on umbes sama vanad kui enda omad.
Viimati nutsin kõvasti, kui vaatasin palju kiidetud filmi A Star is born. Sõprade õde tegi mõned päevad enne selle filmi vaatamist endaga sama, mis see mees.? Tahtsin mõtteid mujale saada aga ei saand, hoopis hullemaks läksid.
Üks küsimus ka- Oled sa ise kunagi mõelnud mõne sarja või filmi kirjutada? Kunagi sa koolis kirjutasid ju näidendi. Ma arvan,et see tuleks väga hea?
Piirdun esialgu raamatute kirjutamisega. Aga lahe oleks kui midagi nendest peetaks nii heaks, et keegi teeks filmi ?
Mida tähendab rantima 😀 pole enne kuulnud 😀
Aga ja võin nutta niii õnnest, kui kurbusest iga teise laulu, sarja v filmi peale 😀
Endal ka vahest raske ja siis mõtled ikka, et kuskil on lapsed ja pered, kellel on rohkem muresid, kui mul.
See väljend on inglise keelsest sõnast rant ehk millestki pikalt jaurama ?
OMG, sa peaks vaatama netflixi pealt “I am a killer”
Jah, need mehed on tapnud teise inimese.. Aga vaadates mis lapsepõlv neil on olnud, riik pole ka midagi selle jaoks teinud, et lapsi selliste vanemate käest ära võtta, siis veel surmanuhtlus neile määrata, on mibu arvates liiast.
Ja samas on nais tapjatest ka saade. Women killers, ja mul pole neist ühestki üks sekund ka kahju old.
Ma näind seda!
Sarju ei vaata, aga dokumentaal Fear of 13 Netflixis läks väga hinge, soovitan!
Miks selline üldistus, et müüjatel pole raha või et nad on näljas või pole eluga hakkama saanud, et nüüd peavad seda tööd tegema? See on töö nagu iga teine, pealegi ei ole kõikidel müüjatel ilmtingimata nii kehvad palgad, et üldse midagi lubada ei saa. Inimene, kes ei saa endaga hakkama, ei saa arvatavasti ka müüja ametiga hakkama. Kõik inimesed ei saa ka olla juhtivatel kohtadel ja ettevõtlikud jne, mõnedele meeldibki tulla hommikul tööle, oma töö ära teha, õhtul uks selja taga kinni lüüa ja mitte mõelda rohkem töö peale kuni järgmise vahetuseni. (Võibolla jäi mulle vale mulje su tekstist, vabandan, kui valesti aru sain).
Vaatasin ka kohe viimase hooaja ära, kui see välja tuli ja sain isegi nutta kõvasti. 🙁
Ma toin suvalise näitena selveri müüja, sest ma just käisin selveris, mingit muud pohjust ei ole
Hahaa ma kujutan ette et peaaegu igal müüjal Eestis on mingi mure või ora perses, sest oma tööd nad ilmselgelt vihkavad. Klienditeenindusest need inimesed ei tea reaalselt mitte midagi 😀 Eesti on reaalselt üks vihasemate ja emotsioonitumate teenindajatega maa.
Olen nõus, ma ka filmide peale emotsionaalne. Aga siis..internet on selline kole asi, et seal on ka videoid päris maailmast ja asjadest, mis toimuvad ja kahjuks on need kohati nii õudsed. Näiteks üks video, mida ma ise ei vaadanud, aga sõber rääkis, et ühes kuskil Lõuna-Ameerika vanglas filmiti, kuidas ühte pedofiili sunniti iseenda sõrmi sööma. Järgmine päev olevat ta sealt vanglast kilekotis tükkidena välja läinud. Ma mõistan, et ta oligi halb inimene, aga teada, et selliseid asju juhtub ja tehakse, see lihtsalt on nii hirmus. Maailm on väga hull koht ja kui nimetatud video on vabas netis, siis ilmselt mu fantaasia (õnneks) ei küüni selleni, mis on tumedas veebis (dark web), aga kahjuks need asjad juhtuvad ja inimesi on nii haigeid, et ei oska ette ka kujutada. Meie siin Eestis, kes elame seda nö tavalist elu – me elame väga hästi. Seni kuni ei pea kogema piinamist, vägistamist, peksmist, alandamist ja kuni sul on teadmine, et sinu ja su perega on tavapäraselt kõik korras, see on lihtsalt suur õnn, mis osaks on saanud ja ma olen selle eest väga tänulik.
Mina ka olen tänulik!
Vaatasin INDIA filmi Pihu treilerit, kus 2a toimetab üksi kodus ringi, sest ema ei ärka ülesse ja isa kodus pole..
Hakkas nii jube,.et issand kui endaga midagi juhtuks,kuidas beebi/pisike hakkama saaks, kui.mees nt kodust eemal paar päeva..
Ja kurb see, et film saanud inspiratsiooni tõsielu sündmustest, kus pisikesed lapsed elanud mitmeid päevi nii,.et ema surnud ..
Appi kui õudne ??
Ma olen hull piripill, ise arvan et olen ehk isegi liiga empaatiline ja elan filmidesse megalt sisse. , ses suhtes et iga film, seriaal ma võin suht kindlalt pillima hakata, olgu see õnnelik film või kurb film. Kurva puhul on veel pool tundi otsa pillimist garanteeritud. Viimati vaatasin Five Feets Apart’i ja mulle ei mahu hinge lihtsalt ära kuidas saab elu mõne inimese vastu nii ebaõiglane olla. Lisaks olen ma suur seriaalide vaataja ja kui mingi mega hea seriial lõppeb siis on lihtsalt täiega tühi tunne sees ja see võtab ka mul pisara silma juba ?
See on vastik tunne jah, kui sari otsa saab. First world problems aga noh ?
Ma vaatasin paar õhtut tagasi Telia filmilaenutusest filmi “Utøya”. Ma pole elu sees nii hirmsat filmi vaadanud. See pole isegi õudusfilm, aga see tunne, mis sisse jäi, oli nii kohutav. Tegu tõestisündinud looga Utøya saarel 22.juulil 2011 aastal, kus üks mees pani esmalt plahvatama pommi Oslos ning seejärel avas tule tollel saarel noorte pihta, kes tollel saarel laagrit pidas. Nii palju süütuid inimesi sai surma. See oli väga kurb ja hirmus vaatamine, aga samas oli tegu tõesti hea filmiga.
Sa Mu Grey ja ma su Yang heheee :*
Jaaaa, foreveeeer?
Ma tean seda tunnet ja neid emotsioone väga hästi, millest Sa kirjutasid. Selle asja nimi on empaatia. Ja vahel on väga raske sellega hakkama saada… Tekivadki samasugused mõtted ja tunded, mida kirjeldasid. Mõnel on seda empaatiat vähem, teisel rohkem. Mõnel kohe väga palju (ilmselt kuulud just nende päris viimaste hulka 🙂 ).
Vaata kindlasti eelnevad hooajad ka ära, siis saad kogu pildist aimu! Iga inimese, nii vangi kui vangivalvuri taga on lugu. Mulle hullult meeldis see sari ja just soovitan kõikidele sõpradele! On küll raske vahel vaadata, iga päev ei taha, kuid need lood ja inimeste psühholoogia on nii sügavad, mõtlemapanevad. Aga mega hinge nähtut ei võta, pigem see avardab silmaringi, kuid vahel ikka kurb on ja pisara poetan, kuid pikalt neil ei peatu, oma elu trügib vahele.
Kas tunduks üldse kuidagi loogiline, et ma hakkaks lambist suva hooajast vaatama, ilma, et ma eelnevaid hooaegu vaadanud oleks 😀
Vabandan oma rumalust, kuid püüdsin sõnaraamatust uurida ja ka googeldada, kuid ei leidnud adekvaatset vastust. Mida tähendab RANTIMA? ?
inglise keeles on see sõna 😀
Siis on selge, miks ma eesti keeles sellele vastust ei leidnud ???
mul oli palja porgandi blogis sama mure, lugesin sõna “skairoketed” ja ma ei saand aru misasi see on 😀
Mulle lähevad kõige rohkem hinge hoopis youtube loomapäästmisvideod (nt. Hope for paws) ja what would you do kanali videod. Need kisuvad ikka väga tihti silma märjaks. Ja kui tuju ikka väga kurvaks kisub siis vaatan ladbaby videosid. Need teevad alati tuju veidi rõõmsamaks. (Ladbaby ja Ladbaby&sons kanalilt). Telekast nähtut võtan ka väga hinge. Nt inglite aega, kodutunnet jne.
Saan aru inimestest, kes raha puuduses on. Ise olen hetkel tervise tõttu juba pikemat aega täiesti “rivist” väljas ja põhimõtteliselt mitte midagi ei saa teha. Nüüd peaksin üürikorterist ära kolima, aga pole võimeline ise isegi pakkima. Odavaim kolimisfirma on öeldnud, et peaksin arvestama kolides vähemalt 250-300 eurose kuluga. (Selle raha eest aitaksid nad ka pakkida). Ilmselgelt pole mul sellist raha kuskilt võtta. Nii, et ongi täiesti lootusetu olukord.
Siis tekib küll mõte, et sellise elu kõrval ei tundugi vangla elu nii hull. Ikkagi tasuta toit ja katus pea kohal. Ravi peaks ka tasuta olema.
Samas minu õnne teades satuksin juba esimesel minutil raudselt kellegi “orjaks”…
aga kolida saaks ehk mõni sõber aidata? 🙁
Pane kuulutus siia https://helpific.com/et/