tegelikult on see segasummasuvila meie kodu*

Eilehommikune paha tuju läks õhtuks tasapisi üle. Ei teagi, kas asi oli selles, et päike tuli lõpuks välja, või selles, et saime veidike ka koristatud. Minu jaoks on hubane kodutunne väga suures seoses sellega, kui korras see kodu on ja segamini majas on mul endal ka kuidagi kaootiline olek. Sellepärast oli nii hea, et Kardo koristas enne õue ehitama minemist ära köögi ja mina sain elutoa üsna koristatud. Kohe parem hakkas. Lendegi aitas mul kraamida, kuigi tema lemmikuks on pigem pihustamine ja siis seal sees lapiga solbedamine, aga abiks ikka.

Mõtlesin eile, et ah, enam ma seal netis ei passi, olen parem kasulik ja tegin peale koristamist kiirelt valmis ka õhtusöögi, et Mari saaks kohe aiast tulles süüa. Jumal teda teab, muidu tellib veel Hesburgerit või miskit. Keerasin kokku kartuli-brokkoli-kana ahjuroa koorekastmega.

Halleluuja, lapsed sõid mõlemad üle pika aja vingumata kenasti oma taldrikud üsna tühjaks. Mari isegi kiitis mind, et ma olen nii tubli, et ma nii hea söögi tegin (aga et mitte liigseid illusioone luua ideaalsest õhtusöögist, siis ta korraks vahepeal solvus mu peale, ähvardas mulle politsei kutsuda ja ütles, et siis ma ei saa Martale piima ka anda, justkui nagu see oleks mu enda isiklik huvi ja hobi muudkui beebile piima pakkuda ?).

Olen ammu täheldanud, et kui ma koos lastega koos kokkan, siis nad söövad parema meelega. Seega kui neil vähegi huvi on, lasen neil ka kampa lüüa. Alati ei ole, aga mõnikord tulevad nad hea meelega appi ja teevad koos minuga süüa. Kuna ma õhtusöögi tegin juba siis valmis, kui Mari veel lasteaias oli, siis lubasingi talle, et magustoidu teeme koos. Ja just parasjagu oli Fazer mulle hunniku Kodusaia saatnud, siis tuligi mõte, et prooviks saiavormi teha. Ma sõin seda vist küll viimati kooliajal, aga tuli selline tunne, et see tundub piisavalt lihtne ja maitsev asi, mida lastega koos teha.

Võtsin siis netist retsepti, kuigi ma ei imestaks, kui te kõik teaksite vabalt ka selleta, kuidas üks mõnus saiavorm kokku keerata. Retsepti võtsin SIIT, aga küllap neid leiab ka mujalt.

Esimese sammuna tuligi sai tükkideks lõigata. Selleks sobis hästi see miniröstsai, mille sai lihtsa vaevaga neljaks teha ja Mari sai ka selle ülesandega kenasti hakkama. Hekseldasime koos saia, rääkisime juttu ja lollitasime nagu normaalsed inimesed ikka. Ma küll kogu aeg manitsesin, et ikka ettevaatlikult, muidu lõikad näppu, aga ta on juba elus korra näppu lõiganud, seega ta teadis ise ka, et noaga peab tasakesti talitama. Eks elu õpetab neid lapsi, mis muud.

Kui sai kuubikuteks lõigatud, hõõrus Mari ahjuvormi võiga kokku.

Seejärel sai vormi laduda esimese kihi saia.

Kui esimene saiakiht laotud, tuleb talle peale panna kiht viilutatud õunu. Meil on terve aed õunu täis, niiet ainult mine, nopi ja viiluta. Ütleme nii, et Mari “viilud” ei olnud just erilised viilud, aga no kuna meie saiavorm kuskile iludusvõistlusele teel ei olnud, siis lasin tal teha, kuidas tema tahab.

Peale seda tuli lisada suhkrut (mida minu meelest sai natukene liiga vähe, aga ma olen paras maiasmokk ka).

Ja muidugi ka kiht kaneeli. 

Kuna edaspidi tuli teha sama: sai, õun, suhkur, kaneel – kui vorm täis sai, siis mingit erilist õpetust see vast ei vaja. Lende vahepeal tüdines oma teistest tegevustest ära ja tuli ka meiega kööki hakkima. Ja kui juba Mari viilutamine ei olnud eriline viilutamine, siis Lende tegevus meenutas rohkem saia ja õuna noaga pussitamist, aga mis seal ikka.

Siis tüdines Lende jälle ära ja kuna hakkas pihta munadega mässamise aeg, oli Mari nagu viis kopikat tagasi. Talle meeldib neid kausiääre vastu katki lüüa ja hiljem kloppida. On inimesel alles elus väiksed rõõmud, eks.

Nagu näha, siis mu sama päev koristatud köök oli üsna lühikese ajaga jälle parajalt segi läinud. Kraanikausis sööginõud ja kokkamiseks vajalikud nõud. Mööda kööki laiali suhkur, kaneel ja muna. Aga mis seal ikka.

Lõpuks valasime peale muna-piima-suhkru segu ja viskasime saiavormi ahju küpsema.

“Mis nüüd teeme?” küsis Mari sekund peale vormi ahju panemist. Seda küsib ta kogu aeg ja pidevalt on tunne, et ma peaksin tema meelest igaks õhtuks 90 tegevust välja mõtlema, et jumala eest mitte ühtegi sekundit “niisama” olla. Üheksakümmet tegevust mul polnud, aga ma olin netis näinud lahedat pilti siilist, mis oli kahviga joonistatud/värvitud. Näitasin seda Marile ja uurisin, et kas tal oleks huvi seda joonistada. Oli.

Samal ajal, kui ma Mari juhendasin, alustas Lende oma lemmiktehnikaga, mille nimi on “teeme paberile palju käejälgi”.

Lende avastas, et ta käed on mustad, mistõttu panin ta korraks vanni ja tegin kiirelt puhtaks. Ütleme nii, et see oli ennatlik samm, sest vannist sibas ta kohe laua taha tagasi ja mis edasi juhtus, mul isegi eriti sõnu ei ole, vaadake ise:

Et jah. Nagu ma alustasin. Köök ja elutuba said korda ja said kohe tagasi sassi ka, aga kodutunne oli sellegipoolest kuidagi suurem. Ah, mis ma jauran, täna tuleb õnneks koristaja ?

*Postituses on kasutatud kingitusi Fazerilt