AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA

räägime ausalt enesetappudest

9. september 2019

Kõigil meil on olnud selliseid hetki, kus kurbus sees on nii suur, et lihtsalt immitseb välja ja pisarad tahavad suvalisel hetkel silma tulla ja süda on nii katki, nii katki, et tunne on küll selline, et nojah, selline mu elu nüüd edaspidi on. Teate ju neid hetki, eks? Matab hinge, käed värisevad ja mitte kunagi ei tundu enam võimalik olla lihtsalt naeratada ja edasi elada.

Ütlen täiesti ausalt, et kuigi jah, ma olen hästi emotsionaalne inimene, siis päriselt sellist tunnet, et tahaks ennast ära tappa, ei ole ma kunagi kogenud. Ma olen olnud lõputult kurb, nagu ma alguses kirjeldasin, aga kuskil mu ajusopis on alati teadmine, et see kõik on ajutine. See kõik läheb mööda. Kust ma tean? Sest alati on ju läinud – seda kutsutakse vist elukogemuseks. Kas olete mõelnud, miks need tiinekaaea südamemurdumised ja värgid kõige karmimad on? Eks ikka selle pärast, et sa siis veel ei tea. Sa ei tea, et elu ongi selline, et vahepeal tuleb tunda nii suurt kurbust ja südamevalu. Sa ei tea, et mida päev edasi, seda vähem see haiget teeb, kuni lõpuks on temast su südames alles mingi ebamäärane tuima valuga mälestus, mis ei ajagi enam nutma. Elu muudab meid vastupidavaks.

Umbes nagu jookseks maratoni. Esimene kord peale seda mõtled, et appi, mu lihased on nii valusad, ma ei saa enam iial käia! Aga siis mööduvad päevad ja vaikselt ägisedes ajad ennast püsti, kõnnid ja enne kui sa arugi saad, suudad sa jälle joosta. Lihtlabane elu. See peabki olema täis neid kõige suuremaid rõõme ja kõige halvavamaid valusid.

Kuigi ma tahaks loota, et mõnda valu ei pea keegi siin ilmas kogema. Näiteks lähedase kaotust. Kõige hullem tundub mulle muidugi lapse kaotus, aga kujutate ette. Elavad inimesed ka peale selliseid kohutavaid sündmusi edasi. Sest…keha suudab. Saab hakkama. Muutud raudselt. Kõik muutub. Aga sa kraabid oma killud kokku ja elad edasi, sest maailm on selline, et juhtub kohutavaid asju ja maailm on ebaõiglane. Aga sa saad edasi elada.

Kas teate, et homme on ülemaailmne suitsiidiennetuspäev. Lugesin seda artiklit (link) ja tõesti nii kurb hakkas neid lähedaste kirju lugedes. Üks külg minust mõtleb, et kuidas saab keegi nii teha, et jätab maha oma pere, lapsed, vanemad, sõbrad? Et kuidas ta ei saa aru, et kui on halb, siis see ON ajutine, sest elu on selline, hallooo. Meil kõigil on vahepeal sitt.

Samas kes olen mina, et seda öelda? Ma ei ole maadlenud depressiooniga ja ma ei tea, mis tunne oleks elada nii, kui terve elu, mida sa mäletad, ongi ühes jutis olnud raske, halb ja hädavaevu talutav. Ma ei ju ei tea seda ja ma ei oska ennast panna nende inimeste olukorda. Küll aga oskan ma öelda, et:

  • Sa ei ole ainukene, kes nii tunneb. On tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes on nii tundnud ja enam ei tunne. Elavad paremini. Tunnevad armastust ja rõõmu. Et SEE SITT TUNNE on minevik. Elu läks neile edasi.
  • Ära karda rääkida oma lähedastega ausalt. Kui sul on halb, siis ütle nii. Kui sa oled mõelnud suitsiidist, siis sa pead olema eriti julge inimene. Ma ei julgeks sellisest asjast iial mõelda! Seega võta oma julgus kokku ja räägi nendest mõtetest oma lähedastele. Kasvõi ühele. Räägi oma tunnetest ja küsi abi. See ei ole häbiasi, see ei ole nõrkuse märk. See on märk sellest, et sa oled mõistusega inimene, kellel on oma lähedase tuge vaja. Nagu meil kõigil mõnikord. Ära pelga ka rääkida suurtest probleemidest (võlad jne). Kõik ON lahendatav. Mitte muidugi sekundiga, aga tasa ja targu on võimalik igast jamast välja rabeleda. Hinga sisse ja välja – räägi!
  • Kui sa ei taha rääkida kohe lähedsele, räägi ekspertidega:Kuhu pöörduda suitsiidiohu korral?

    Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)

    Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (E-N 15-19, R 15-18)

    Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)

    Lasteabi: 116111 (24h)

    Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10-18)

    Ohvriabi 116006 (24h)

    ___

    Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h)

    Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)

    Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)

    Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)

    Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)

    Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)

Nendele numbritele võid helistada sina, kui tunned, et vajad natukene nõu ja abi. Aga võid ka helistada siis, kui sulle tundub, et su lähedane võiks abi vajada ja sa ei tea, mida selle suhtes teha. Vot. Muud ei oskagi öelda, kui et märkame teisi, aga eelkõige iseennast. Me kõik oleme unikaalsed, omamoodi, ägedad, armastust väärt ja suurepärase tulevikuga, kui sellele ainult võimalust anda.

Ja juhul, kui keegi pole sulle ammu seda öelnud, siis sa oled äge. Ja sa teed piisavalt. Ja sinust on rohkem kui küll. Ja sa saad hakkama.

Kurva teema lõppu üks pildike Lendest, kes on suur koogisõber. Ja toob mu ellu nii palju rõõmu ja naeru. Ma ei kujuta ettegi elu temata, nagu kõik SINU lähedased ei kujutaks ette elu SINUTA!

Kas teie olete kunagi enesetapule mõelnud? Miks? Kuidas üle saite sellest ajast? Või kas on mõni lähedane suitsiidi teinud?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

58 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply E 12. september 2019 at 16:11

    Olen mõelnud sellele ja ka lähedal teole olnud, aga julgusest on jäänud puudu. Läks aega mööda ja ikka mõtlesin, aga olin täiesti veendunud, et ei suudaks seda teha niikuinii. Nüüd umbes nädal tagasi aga hakkasin kahtlema endas. Kartma, et ma ikkagi suudaksin seda teha. Ja mul hakkas hirmus. Tulin töölt varem ära, olin kahevahel -kas minna erakorralise psühhiaatri vastuvõtule või koju. Otsustasin kodu kasuks ja lihtsalt nutsin, südamest, kuni lõpuks magama jäin. Praegu on õnneks rahulikum. Küige hullem on see, et ma isegi ei tea täitsa täpselt kust see tuleb. Mul on depressioon ja olen rase. Vahepeal aitab mõte beebist mind rahulikumaks muuta, vahel mitte. Käin ka psühholoogi ja psühhiaatri juures, aga ei tunne, et sellest kuidagi kasu oleks. Varem võtsin tablette, aga enam ei võta, sest need ei mõju lapse arengule hästi. Sõpradest olen kaugeks jäänud, aga ise ka uuesti ühendust võtta ei suuda. Ja nii ma olen, koos mehega, aga ikka üksi. Sees on tühi auk ja vahel see surub ja surub. Lootusetu tunne on, nagu seisaks paigal elus. Mingit arengut ei toimu, vähemalt mitte edaspidises suunas. Kurb on olla ja koledad mõtted ise tulevad. Aga naeratan edasi ja keegi ei saa aru:)

  • Reply Mari 11. september 2019 at 09:34

    Njaa..
    Mul oli vist tulemas rasedusjärgne depressioon v stress.. lihtsalt oli tunne, et teen midagi koguaeg valesti, sest beebi ei rahune ja.nutab.. et teen.miskit valesti, sest tal.olid pikalt gaasivalud, nüüd hambatuleku valu..
    Et ilma minuta oleks ehk tal parem, keegi teine oskaks.paremini.kasvatada jne.. tundsin, et anyway ei saa hakkama beebindusega ega oska hästi kasvatada
    Et üldse mie vahet.maailmal oleks..
    Õnneks on parem nüüd, olen saanud/saan lähedastele räåkida, kui peas.kõik korras pole ja.see.siiani aidanud.
    Sellegipoolest oli tore.lugeda su postitust, meel.låks rõõmsamaks

  • Reply TYY 11. september 2019 at 09:02

    Elu isu kaotajat pole lihtne aidata. See sõna mis üht toetab ajab samal ajal teist marru.
    Läheb üle on täiesti mõttetu sõna. Seda usku ju pole – see on NULL ja sel ajal ei huvita inimest teised ega nende üleelamised ega sellest väljatuleku teekond. See on väga isekas seisund, kus inimene on shokkis MIS MULLE on osaks saanud ja talle tundub et valitsab totaalne ebaõiglus. Tahetakse tagasi mitte ainult asju, suhteid, tundeid vaid ka surnuid! Surmaga on grammike kergem sest see on NII LÕPLIK- sa lihtsalt pead hakkama leinama- kõik need etapid . Aga paljud ja ka mina ei osanud leinata seda mida justkui saaks päästa. Ka see on lein kui miski/keski su elus purustab südame ja on samal ajal siin ilmas . Sa pead ise leidma viisi mis sulle sobib. Hea on kui kõrval on keegi kes leiab aega su kõrval olla. Lihtsates asjades nagu jalutamine, kasvõi 40 meetrit, toidu tegemine, soengu tegemine, joonistamine, sobiva rahuliku muusika kuulamine, kas või kudumine :), No argised asjad aga koos tegemine. Anna aega teisele rääkida ja ka vaikuses koos olla.
    Mõnel on raske oma valu jagada või välja näidata, sest nende mõistus käsib kõigega ise hakkama saada – seega ei teki ka kedagi kes märkab ja toetab. Nii nad elavad naeratuse maskiga, ise viimxe piiri äärel. Andke veel nüüd väike tõuge ja toimubki “üllatav” enesetapp.
    Meeleoluhäired on ravitavad, kuid selleks tuleb ikka hea arstini jõuda. Tõesti nooremad googeldavad ja leiavad seletused oma tunnetele aga vanem inimene seda ei oska. Paljud üksikud muutuvad jonnakaks ja sellist ei saa ju keegi vägisi aidata. Kurb. Aga eks me kõik ole tulnud siia ilma midagi õppima . Enamasti taipamata mida just.

  • Reply Kurjam 11. september 2019 at 07:48

    Jah kahjuks on meie meditsiini süsteem kohutav v.a juhl kui sa oled veidikegi tuntud,, kuulus või omad tutvusi seal vallas. See puudutab kogu meditsiini. Täna siis räägime psühhiaatria alla kuuluvast. Viisin oma sõbranna arstile ja issand te ei kujuta ette mida seal kuulma pidin. Vestlus oli umbes selline – Mina seletasin olukorda lahti. Ja doktor – Oi kuidas emal läheb?(ema oli selle arst püsikunde aastaid tagasi) No kõik mured kaovad kui rahamure kaob. Kas emal ka maid ja metsi on mida müüa. Khm köhatasin et tulime siis et abi saada ja ma kujutasin ette et rohtu või midagi sellist. Ja Jah ja laseb edasi,, kelle nimel teil need on kas korter on isa mimel jne jne Aga õde kas tal ei ole maid. Kuulge paluks abi on ju ilm selge et ta vajab midagi- mina ei tea mida ja selleks me siin oleme. Raha juttudest nüüd aitab. Me pole siin poole silbigagi mingist raha murest rääkinud ja tõesti palun aidake inimest. Te ju ei suuda enam normaalselt rääkidagi. Inimesel on nii suur valu ja häda ja sepressioon et ta ei suuda enam toast välja tulla ega enam normaalselt kõneleda ega lauseid moodustada, tema heietab siin nagu küla eit.
    Lõpuks peale veel mitmekordset meeldetuletudt saame rohud . Muidugi ei lõppenud see asi sellega. Tuli leida uus arst aga see lugu ja teekond selleni on hoopis teine lugu. Selleks et abi saada peab olema sul toetaja- sest abisaaja ise on parasjagu nii katki et pole võimeline end kaitsma. Minge kabinetti kindlasti koos sest see mis seal toimub on vaja tervel kuulda. Selleks küsige aidatava luba ja anna selgitust miks on vaja kõrval olla. Kui ta ei soovi siis jah jääb vaid loota et suudab end piisavalt jõuliselt arusaadavaks teha.

  • Reply kätlin 10. september 2019 at 20:50

    Olen mõelnud, aga mitte selles võtmes, et ma ise seda teeksin. Pigem vaid, et miks teised seda teevad. On nad seetõttu tugevad või vastupidi nõrgad? Kuidas võtta. Ma olen ka selle poolt, et ei ole lahendamatuid olukordi. Võib tunduda, et vot sellest ma küll välja ei tule ja kõik tundub nii halb ( ei pea silmas hetkel depressioonis inimesi), aga kõigele on lahendus. Jah, see võib aega võtta, aga olukorda saab paremaks muuta.

  • Reply Sofi 10. september 2019 at 20:28

    Sa võiksid helistada Helgi Toomsalule.
    Kui mu elus psüühiliselt keeruline aeg oli, siis sattusin ka läbi süsteemi ühe ja teise juurde ja… ausalt, jumala mõttetud käigud olid need.
    Ma tean ka, et jube raske on abi järele minna kui oled madalseisus. Ma ei suutnud lõpuks majast väljuda. Olin depressioonis laste sünni järel enese kaotamisest, sellest, et pidin kogu aeg kõigi jaoks maru tubli ja lahke olema, talusin vapralt enda lähedal inimesi, kes seda ei väärinud.
    Ja siis keegi mainis seda nime.
    Googeldasin, ta kontakt on netis olemas.
    Kui keegi saab siiralt aidata, siis usun, et tema.
    Esmalt võibki lihtsalt helistada.
    Siis edadi vaadata.
    Ta on mõjuv.

  • Reply Mari 10. september 2019 at 20:01

    Oeeeh..
    Mul.vahepeal tahtis tulla vist rasedusjärgne.depression/ahastus/stress..
    Kurb oli olls,.koguaeg..
    Ma tundsin,.et ilma minuta oleks ka beebil parem, et teeen ju kõike valesti, et tal nii pikalt gaasivalud .. et teen valesti, sest ei jää iseseisvalt tuttu ja kui ei kaisuta , siis ainult karjub..
    Et teen.midagi valesti, kuna tundsin.neid tundeid.. tundsin, et jookseks lihtsalt hüsteeriliselt nutva lapse juurest ära..
    Õnneks ma olin/olen aus lähedastega ja julgesin 9öelda , et kõik pole okei mu peas..
    Praegu juba palju parem, sellegipoolest.tore lugeda, et ikka olen äge ja tegija.
    Aitäh

  • Reply Katrin 10. september 2019 at 18:19

    Ei, ise ma pole kunagi enesetapule mõelnud. Seda valusam on, kui laps vahel vihastades minu peale, käratab, et soovib ära surra. Siis ma mõtlen küll, et Sa rumal inimene… Sa tahad juba surra, kuna ma näägutan, et ta õpiks või korjaks oma järgi asjad ära. Sa laps pole kunagi tundnud veel südame valu…
    Kord, ligi 18 aastat tagasi, mulle tegelikult võõras inimene ( me olime väga headeks jutukasõpradeks saanud aga päriselt polnud näinud) pani mind olukorda, milles ma olla ei soovinud. Tüüp helistas mulle… me rääkisime tunde ja ta kurtis mulle, et ta neiu oli ta maha jätnud. Pika jutu peale ta lõpuks tunnistas, et meie pikk vestlus on tema viimased minutid, kuna ta oli vestluse ajal sisse söönud purgi mingeid ravimeid… Siis tundsin küll end väga vales kohas! Nagu kuidas ta julgeb nii teha ja seda mulle tunnistada? Ma ei osanud muud teha, kui ma röökisin ta peale… sõimasin… igatahes lubasin ta ise maha lüüa, kui tabletid oma tööd ei tee… Vestlus katkes. Siis helistas ta tagasi ja ütles et tundis nagu esimest korda keegi hoolis, et ta elas. Oli käinud ja näpud kurku ajanud… Kahjuks ma ei tea, kas ta koer jäi ellu, kes selle ropsi oli ära söönud..

  • Reply K 10. september 2019 at 16:03

    Mina olen u 13 a peale (hetkel 23. OMG 10 a juba!) pidevalt mõelnud enesevigastamisele ja noh tegelenud ka sellega vahelduva eduga (kui hästi oli kõik siis lõbu pärast ei tegelenud :D ) ja veel aeg-ajalt mõelnud, et ah kellele ikka mind vaja ja lihtsam on lihtsalt ära surra. Päris enesetapukatseni ei jõudnud aga käsivarsi nt lõikusin mõnikord isegi päris sügavalt.
    ALLES nüüd käin ma psühholoogi juures, ja tegin läbi ka antidepressantide kuuri aga mitte päris enda algatusel, vaid elukaaslane võttis ohjad oma kätte – peale üht pidu olime me tülis, noh minu meelest, tema arvates oli kõik ok tegelikult, ja siis ma olin oma tavapäraste mõtete juures ning otsustsin jälle endale viga teha… Tema oli seda varem vaid korra-kaks näinud, ning olin lubanud et rohkem sellise asjaga ei tegele, aga peale seda korda ütles ta, et nüüd aitab ja lihtsalt võttis kätte ning kutsus kiirabi. Ja sealt juba edasi sain psühholoogile jne. Ma olin tegelikult ise ammu mõelnud, et võibolla oleks mõistlik minna, kuid kunagi ei leidnud seda julgust. Seega ma olen oma elukaaslasele väga tänulik, et tema midagi tegi.

  • Reply üksik 10. september 2019 at 14:22

    mulle soovitas hiljuti lapsega psühhiaatril käies see sama psühhiaater ka mul endal pöörduda kuhugi, adtidepressantidest oleks kasu ehk. vahetult peale lapse süni elukaaslasest lahkuminek, üksi probleemse lapse kasvatamine jne. eks korralik stress küll. samas pole kunagi mõelnud päriselt enesetapule, vahel lihtsalt kurvameelsus. elan päev korraga ja laps annab alati põhjust elamiseks.
    mul on üks sõber teinud kunagi enesetapu.. kahjuks sain sellest teada alles mitu kuud hiljem. kõva sõber olen eks?? eriit nõme, et me olime just 2p enne kokku saanud :(

  • Reply Geidi 10. september 2019 at 14:16

    2012. aastal kui mu laps oli mõni kuu vana, mõtlesin ma iga päev, kuidas endalt elu võtta. Otsustasin, et ainuke võimalus on sõita autoga sillalt alla. Siis aga mõtlesin korduvalt, kas teen seda üksi ja jätan oma pisikese beebi ilma emata või võtan beebi ka kaasa. Jah praegu sellele mõeldes, oleks see olnud kõige jubedam asi üldse. Kui oled nii sügaval augus, siis ei suudagi adekvaatselt mõelda….mina vähemalt ei suutnud. Katsusin kuidagi ellu jääda. Olin üksi, laps magas ainult 20 minuti kaupa….olin nagu viitsütikuga pomm. Mul ei olnud mingisugust tugirühma. Lapse isaga läksin lahku (omal soovil), temaga olid suhted üli halvad. Ma isegi enam ei tea, kuidas ma sellest kõigest üle sain. Ilmselt aitasid need mõned korrad, kui käisin ravitsejate juures. Aga depressioon kui selline ei ole kuskile kadunud. Ootan oma uue mehega teist last. Esimese lapse isaga on suhted aina hullemad. Minu praegune mees ei mõista mind. Iga asi ajab nutma. Nähvan lapse peale, kes ei ole mitte milleski süüdi. Ta on maailma parim laps, ausalt ka! Ja ometi on uuesti pinnale kerkinud tunded, et ei taha siin ilmas enam elada. Liiga palju ebaõiglust on, millega pean võitlema. Enam ei jõua neile vastu astuda, jõud on otsas. Aga siis on uus päev ja samas kõik hästi ja olen õnnelik, et saan teise lapse ja et suurem laps nii hakkaja ja tubli on. Suur segadus on hinges.

  • Reply Birgit 10. september 2019 at 00:49

    Mina üritasin abi otsida paar kuud tagasi. Olen väga ammusest ajast tundnud, et peaks kuhugi spetsialisti poole pöörduma, kuid olen alati tundnud, et see on nii kulukas ettevõtmine ning tuhat muud asja vajavad enne ära tegemist. Nüüd aga, olles rase, on need tumedad mõtted aeg-ajalt võimendumas ning haarasin kinni võimalusest tasuta abi saada. Ämmaemand suunas psühholoogi juurde ning viimane omakorda psühhiaatriapolikliiniku emosse. Kahjuks aga ei nähtud minu beebikõhust oluliselt kaugemale ja aeti kõik mu rasked tunded raseduse kaela. Üritasin selgitada, et ka rasedusvälisel ajal valdavad mind aeg-ajalt selliseid tumedad koledad mõtted, mis täielikult rivist välja löövad, halvavad, eluga toimetulekut takistavad, aga ju siis see ongi nende jaoks tavaline, et rasedad järjest tulevad ja muu hulgas kurdavad, et tahaks ära surra. Sest mulle jäi justkui mulje, et kui kindel enesetapuplaan puudub, siis pole ka probleemi. Teisalt jälle nii palju öeldi, et kui ma rase ei oleks, kirjutaks nad mulle kohe rohud välja. Nojah, ega rohtude saamine mingi eesmärk mul pole ju… Tahaks esialgu kuidagi muudmoodi proovida, aga kokkuvõttes abi jäigi saamata. Ega see abi otsimine ei ole ka mingi lihtne asi, see nõudis palju julgust, ei oska õieti midagi rääkidagi neile, mul pole ju elus otseselt midagi halvasti, seda enam tundus kuidagi imelik abi otsida. Mõistusega ma muidugi saan aru, et minu tumedad mõtted ei ole põhjendatud, aga ometi nad tulevad ja võtavad minu üle täieliku kontrolli. Ja emotsioon võidab ratsionaalse mõtte iga jumala kord!
    Ma ei taha nüüd kuidagi valet muljet jätta, et pole mõtet kuhugi pöörduda, sest nagunii kedagi ei koti vms, aga lihtsalt minul on selline pigem jama kogemus. Kindlasti paljud saavad abi, võib-olla lihtsalt rasedad on sellised imeloomad, keda ei juleta kuskilt otsast torkida, ei tea…

    • Reply Vaike 10. september 2019 at 10:58

      Tasuta abi võimalus on veel siin. Juhul, kui oled Tallinna või lähiümbruse inimene, siis helista ja pane aeg kinni. Alati ei leiagi kohe seda sobivat terapeuti ja peab otsima.

      Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi

      Telefon 6 314 300

  • Reply depressioonis ema 9. september 2019 at 21:11

    Te võite mind hukka mõista, aga minu lapsed olid siis 10 ja 12, kui tegin oma esimese suitsiidkatse ja olen neid hiljemgi teinud. Jah, ükski asi võibolla pole nii halvasti ja hullusti, et sellist asja teha ja et oma lastele ei mõtle, aga vahel on juhe nii koos ja on nii kuradima raske, et ei jaksa. Võtan juba üle kümne aasta ravimeid. Kahjuks on ikkagi, vaatamata ravimitele, minu elus musti päevi rohkem. Mina ei saa ühegi inimesega, ühegi lähedasega ka mitte oma muredest rääkida ja öelda, et nüüd teen omale lõpu. Kohe hakatakse hurjutama. Ma olen mõelnud ka sellele, miks te kõik tunnete end süüdi, kui teie olete need mahajääjad, aga samas, kui olen mõnest kurvast sündmusest ise lugenud ja tegu võõra inimesega, olen ka ise kurb olnud. Nii et need ei ole ainult teismelise mõtted, tunded ja see, et nüüd võtan ja teen ära. Ma ei häbene, et olen pea-aegu 50 ja tegelikult pole mingit abi. Ma ei jaksa mitte midagi ja siin elus pole, mis mind rõõmustaks. Lapselaps on mulle rõõmuks, aga kahjuks enamus asju varjutab ka selle rõõmu. Kui tahate, mõistke mind hukka. See oli mõned aastad tagasi, kui läksin psühhiaatria haigla valvetuppa. Seal kabinetis oli ainult valveõde, kes küsis, mis mure mind siia tõi ja kui vastasin, et elumured, siis selle peale ta ei kutsunud valvearstigi kabinetti ja saatis mind lihtsalt minema. Ma ei osanud muud talle vastata, kui et elumured mind sinna viisid. Aga tundub, et elumured pole ikkagi siis piisav põhjus, et valveartsti juurde pöörduda. Millest aga tekivad suitsiidmõtted? Need tekivadki ju elumuredest. Kas ma oleksin siis pidanud kohe ütlema, et hüppan kuskilt alla jne? Äkki siis oleks kohe abi saanud? Kui aga valvetuppa ei pöördu ja korduv visiit oma psühhiaatri juurde pole, ongi järjekorrad 3-4 kuud ja selle aja jooksul jõuab suitsidiaalne inimene juba kõige hullema teha. Väga head psühhiaatrid on kõik ära erakliinikumidesse läinud ja need kes psühhiaatriahaiglas, suhtuvad oma patsientidesse kuidagi pinnapealselt, kirjutades kähku mingid ravimid välja ja ongi visiit lõppenud.

  • Reply E. 9. september 2019 at 20:51

    Jah mõtlen üsna tihti, kui ma ei saa millegiga hakkama (enda karistuseks) ja olen teinud katset ka 3 korda (need jäävad teismeliseikka) .

  • Reply M 9. september 2019 at 20:35

    Tõesti üks kurb teema .
    Mina jäin oma parimast südamesõbrannast paar aastat tagasi ilma .Põhjust ei hakka välja tooma kuid ma mõistan tema tegu ja tead et väljapääsu oli ta ise väga tragilt aastaid proovinud kuid tulemuseta .
    Kui ta siit ilmast lahkus siis see tunne oli lihtsalt ränk ,hing oli mul nii haige .Mul lausa oli selline tunne et mu süda otseses mõttes valutas tema lahkumise pärast .
    Olen ka mina tundnud igati halba elu ja pettumust ja lahkuminekuid aga see oli midagi muud . Ma olin ise nagu surnud .Käisin tööl ja tegelesin lapsega olles samal ajal nagu peata kana .
    Samas iial ei mõelnud et see oleks temast olnud hoolimatub.Ma arvan et need kes lähedase kaodanud suitsiidi läbi teavad ,et sellist tunnet nagu VIHA on raske tunda ,pigem õudne kurbus ja meeleheide .
    Ise ma pole kunagi üritanud elu kallale minna .Küll aga proovisin endal veene nüsida sest lihtsalt puhtast uudishimust näha ,kas tõesti nii võib ära surra .No mida idiooti noh .Oleks siis kurbki olnud millegi üla aga ei,vaat et uudishimu tapab . Mitte iial pole sellest kellegile rääkinud kuigi armid on alles sest häbi on .Nagu mõnitaks neid kel tõesti surmamõtted peas .

  • Reply L 9. september 2019 at 17:44

    Depressiooniga puutusin kokku juba teismelisena, kuid mul ei olnud kedagi, kellelt abi paluda ega osanud õigesse kohta pöörduda. Hiljem esimese suure südame murdumisega depressioon ainult süvenes. Olen üritanud ka kunagi enesetappu, kuid julgus sai otsa ja lõpuni ei suutnud minna. Üle aitasid saada antidepressandid ja praeguse elukaaslasega kohtumine. Sügavamast depressioonist olen küll välja tulnud, kuid see tunne, et ma ei ole piisavalt hea ja et ma ei lähe kellelegi korda, on kogu aeg. Ma ei usu, et keegi minust puudust hakkaks tundma. Kuid enesetappu ma enam teha ei suudaks

  • Reply A 9. september 2019 at 16:57

    Enesetapu plaane pole otseselt pidanud aga surra küll tahtnud. Lihtsalt nii raske on olnud (enda arvates) mingitel aegadel. Viimasel ajal, kui sellised rasked hetked jälle peale tulevad, siis olen lihtsalt kõiksugu variante peas läbi mänginud, mida oleks võimalik teha enese välja päästmiseks tekkinud olukorrast (nt kui on täieliku läbipõlemise tunne). Püüan mõelda “kastist väljas” ehk jätan korraks maha kõik oma tõekspidamised, põhimõtted ja ühiskonna normid (nt töötu olemine või tõekspidamine, et emad ei jäta kunagi oma lapsi maha) ning siis selgub, et tegelikult on veel palju palju variante, mida on võimalik enne teha, kui endalt elu võtta. Kui sinu lähedastel oleks valida, kas sa sured või kolid Ameerikasse, siis kumba varianti nad eelistaksid? Kõik saavad ju aru, et kui sa oled nii hullus seisus sisemiselt ning sinu ainus pääsetee on siit ära sõita (või töölt ara tulla ilma, et sul oleks mingeid sääste), siis sellest saadakse aru ja sulle antakse aega, abi ja vabadust, et sa ennast jälle korda saaksid. Peaasi, et sa oleksid ikka olemas!

  • Reply HHH 9. september 2019 at 16:44

    Olen ise noor (23 a.) ja üks hetk jõudis ka minu mõte selleni, et aitab.. ma ei taha, ei suuda ja ei soovi enam eksisteerida. Naljakas, et minuga rääkides ja minu välimust vaadates ei tuleks ühegil inimesel mõte, et ma olen depressioonis, et käin psühholoogi juures , viimane kord nüüd paar nädalat tagasi võtsin väga suures koguses tablette sisse. Võib öelda, et olen nüüd sellises kohas kus mul pole millegi nimel elada v.a oma vanemate. Sõpru on olnud, aga kõik on oma elupeale läinud, mõned tunnevad huvi kuidas läheb, aga ega kaugemale sellest jutust ei lähe asi. Ainuke motivatsioon elus püsimiseks on hetkel see, et kui mina tahaks siit elus lahkuda siis minu isa võitleb haiglas oma elu eest (tal mitmes vähk mõne aasta jooksul) ja ta ikka ei anna alla. Mõtlen ikka, et miks mina kellel on tervis otsustan selle lõpule viia kui minu oma lähedane on mitmendat kuud haiglas läbi valu ja raskeid aegu võitleb enda elu eest ja ei anna alla. Tean, et kui midagi sellist teeks ei teeks ma ainult endale lõpu vaid ka oma isale… :/ Olen proovinud ravimeid.. teevad kergemaks küll mingi aeg, aga mul kaob pärast poolt aastat see mõju ära ja psühholoogilt ka ei näe veel mitte mingit suurt abi kui aus olla.. Rääkimine ja soovituste saamine küll aitab, aga kui tuleb õhtu ja sa oled oma mõtetega üksi siis sellised asjad ei ole absoluutselt peas, ikka on halb olla.. isegi koeraga ei saa enam jalutada lihtsalt looduses, ilma, et pisaraid ei tuleks halbadest mõtetest. Tõsi ta on, lõpp kokkuvõttes saad sina ennast aidata, aga kui pidevalt olla üksinda siis ei ole asjad nii kerged.. lihtsalt loodan, et mingi hetk läheb asi kergemaks. Kahjuks minu suhted sõprade või siis kunagiste poisssõpradega on alati nii lõppenud, et mulle öeldakse, et ma pole piisavalt hea, kõige valusam asi üldse mida saab ühele ebakindlale inimesele öelda ja eks pärast hakkad ikka neid asju juba ise uskuma ka.

    • Reply I 10. september 2019 at 14:11

      Hei! Ma olen ka 23 ja ka mind on kimbutanud kõiksugu taolised mõtted… Ja tihtipeale, miks nendest mõtetest pole kaugemale jõudnud, on ka minu põhjuseks minu isa, kes on öelnud, et mina olen tema elamise peamiseks põhjuseks ehk siis ma ei suudaks talle seda valu tekitada… igatahes, tahtsin tegelikult lihtsalt pakkuda, et kui tulevad need hilisõhtused mõtted, siis võid mulle nt kirjutada.. (lisa09@hot.ee, võin ka muid kontakte meili teel jagada) – ma ei ole professionaal ega midagi ega ütle, et oskan aidata, aga samas ma usun, et vahel on ehk võõraga lihtsam rääkida kui sõprade või perega…

  • Reply K 9. september 2019 at 13:10

    Ikka olen mõelnud ja 100% üle ei olegi saanud. Depressioon on palju hullem kui lihtsalt kurb tuju. Küll aga leevendavad olukorda antidepressandid, mis arst määras kui talle oma elust ja olust rääkinud/kirjutanud olin. Mul ei ole endast kahju vaid oma lapsest, kes emata jääks kui abi poleks palunud. Seega võtke ühendust oma ala spetsialistidega ja kui lähedased kinnitavad, et see on laiskus ja saa üle…siis teadke, et kuskil on mingi väike toetus.
    Jah, isa poos end üles aastaid tagasi.

  • Reply Heleri 9. september 2019 at 12:42

    Öeldakse, et saa üle ja võta end kokku. Ja kui üritad seletada või põhjendada oma valikuid, tegemisi või mittetegemisi siis pööritatakse silmi ja öeldakse, et aga teised küll saavad ja teevad ja käivad ja oskavad ja mis sul siis viga on jne. Ka parimad sõbrannad ja perekond

  • Reply K 9. september 2019 at 11:43

    Meie lapsekaotuse lugu…..Kõik rasedusaegased uuringud(kv, la, oscar) olid korras. Kuid 28ndal nädalal läksime Tallinnasse Dr Shoisi juurde, et lasta teha 3d/4d uh mälestuseks, kuid seal kuulsime, et lapsel on raske südamerike. Suunati meid edasi Tartusse uuringutele. Diagnoos oligi, väga raske südamerike, pidin sünnitama Tartus. 30. mail varahommikul läksid mul kodus voodis veed. Nädalaid siis 38. Kuue paiku jõudsime Pärnu kiirabisse kontrolli, et kas võime ise Tartu sõita või peab kiirabiga minema. Kutsuti kiirabi, valud iga 4 minuti järgi, kiirabi hakkas sõitma sitse paiku. Mees hakkas oma autoga otse Tartu poole sõitma. Kell 7.27 Pärnu kiirabi tellis Tartust vastu reanimobiili, sest nemad olid ainult õed, mitte artsid. Natuke enne Viljandisse jõudmist tuli kõne Tartust, kus öeldi, et üleandmine tehakse Viljandi haiglas. Seal siis viidi mindi EMO-sse, kus ootasime reanimobiili Tartust. Kuid tuli vale auto, selline millega saab tranasportida ainult last(kuvöösiga). Edasi viidi mind Viljandi haigla sünnitusosakonda, et pean seal sünnitama, arst kontrollis avatust, leidis et see 5cm ja arvas, et tellime nüüd veelkord reanimobiili Tartust. Telliti siis… Pm valutasin siis üksinda Viljandi haigla sünnitusosakonnas, õed rääkisid kõrvaltoas minu haigusloost…. Kiirabi tuli üle 45 minuti oodata….Tartusse jõudsin 11.30….Ja pisike beebi sündis 13.10. Kaalus 2340 ja oli 48 cm pikk. Pärast sünnitust viidi ta kohe ära, ei olnud nahk-naha kontakti. Teda nägin esimest korda 31.05, kui jõudsin lastehaiglasse kõndida…. Sel päeval siis leiti mulle koht lastehaigla üldpediaatria osakonna palatisse koos noorte tüdrukutega. Järgmisel päeval aga pandi samasse tuppa teismeline poiss ja kolmandal päeval veel üks teismeline poiss. Siis lõpuks koliti mind ühe noore emaga ühte palatisse. Enamik aega veetsin laste reanimatsioonis poja juures. Rinnapiima pumpasin erinevates wc-des, sest neil pole selleks kohti. Öeldigi, et tehkeseda wc-s….Talle tehti igasuguseid uuringuid, kuid ei nähtud midagi head… Neljandal juunil sain ta endale esomest korda tunniks ajaks sülle. Järgmisel päeval sain teda veel pool tundi süles hoida ning 3 tundi hiljem meie väike pojake lahkus kõigest 6 päevasena….
    See päev, kui ma sain teada, et tal on raske südamrike, oli selline tunne nagu kogu maailm langeks kokku. Mõtlesin isegi, et parem kui mind ka poleks, sest ei kujutanud ettegi, kuidas peaksin selle kõik üle elama. need mõtted oli hetkelsied, kuid siiski käisid peast läbi….Kuid kodus veel 9-aastane poeg, kes vajas mind. Käisin raseduskriisi nõustamisel pea aasta aega, et selle kõigega leppida. Neid hetki, kus kurbus on meeletu, tuleb ette küll ja veel. Kuid kuidagi olen hakkama saanud.

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:53

      Niiiii nii kurb lugu. Aga vähemalt sa said teda hoida ja ta oli nii armastatud. Ja väga hea, et sul oli vanem laps, kelle nimel edasi panna, kui see pole motivaator, siis mis üldse oleks, eks…

    • Reply Älis 9. september 2019 at 13:25

      Väga kahju, et nii läks. Aitäh, et jagasid oma lugu
      ja oled osanud edasi minna. Soovin teie perele kõike head ja loodan, et saate veel kord lapsevanemateks.

      • Reply K 10. september 2019 at 08:00

        Nüüd oleme uuesti beebiootel ja seekord kõik hästi :) Veel enne talve peaks sündima uus pereliige :)

    • Reply TN 9. september 2019 at 19:01

      Oli mul vaja kommentaarideni kerida… täna esimese lapsega 28+0. Paranoia queen olen nagunii. Ei tea, kas täna öösel magan? Olen alati imetlenud inimesi, kes pärast lapse kaotust suudavad edasi funktsioneerida. Ma isegi ei kujuta ette seda, aga üldiselt kui täiskasvanu kaotuse suudad endale veel kuidagi ära argumenteerida, siis väikse lapse puhul, kelle sa ise oled valmis nikerdanud, on eriti leidlikku meelt vaja, et edasi olla.

  • Reply Liis 9. september 2019 at 11:40

    Mul on päris tihti olnud selliseid mõtteid, et milleks ma siin olen, kellel mind vaja on ja et ega keegi minust puudust ei hakkaks ikka tundma. Õnneks mõtetest ei ole asi kaugemale läinud. Aga umbes kuu aega tagasi üritas mu vanavanatädi (85 aastane) enesetappu teha, aga ta sõbranna sattus sellele peale ja kutsus kiirabi ning neil õnnestus ta päästa.
    Ma ei ole kunagi kuulnud, et vana inimene sooviks teha enesetappu, aga siit moraal, et selline asi ei küsi vanust.

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:45

      Seal lugudes oli ka üks lapselaps, kelle vanaema end tappis. Vanadel inimestel vb isegi hullem selle deprekaga, noored ikka teavad, et tegelikult on lahendusi ja saad kasvõi netis surfata ja teiste kogemusi lugeda, aga vanasti ju ei räägitud sellest üldse. Ja kuule kammoon, kui sa juba eksisteerid, siis sind ON vaja ja sinust hakatakse puudust tundma, kui sa just juhuslikult terve elu üksikul saarel kivi all eland pole :D

    • Reply Xena 9. september 2019 at 12:13

      Minu ema töötas vanadekodus, kus üks memmeke , ka üle 80, kase otsa poos :( Oli olnud väga tore tädike, alati mu emaga rääkinud, veel paar tunnikest enne oma tegu isegi…. Põhjus ? Ainus poeg oli oma ema vanadekodusse meelitanud et nii ema varandus endale saada. Algul ikka käis mõned korrad vaatamas ka , aga üha harvem. Kuni ei tulnudki enam. Üsna tavapärane lugu, vähemalt toona…..

    • Reply K 9. september 2019 at 12:13

      Kurb statistika on see, et just vanad naised teevad tihemini enesetapu. Mehed kõrvalt surnud, lapsed oma elu peal, sõbrad ka ehk juba surnud või haiged, üksindus ja tunne, et sind pole enam kellelegi vaja, sa pole kasulik, ei taha koormaks olla.

      Seepärast hoidke ja märgake ka oma vanu lähedasi, tänapäeval peavad nii paljud päevast päeva, kuust kuusse ihuüksi olema, nelja seina vahel.

    • Reply S. 9. september 2019 at 13:01

      Mina olen ka mõelnud selliseid mõtteid, pubekaeas. Mu elu tunduski minu jaoks õudne ja ebaõiglane. Eks keeruline lapsepõlv ka olnud ja polnud kellegile muresid kurta ja tundsingi et kedagi ei huvita, et keegi mind ei armasta ja olen tähtsusetu. Ma lihtsalt enam ei tahtnud ja ei jaksanud.
      Mida aga kartsin oli endale haiget tegemine, surma mõte meeldis, aga see kuidas seda teha niiet valu ei tunne.. Julgust jäi väheks ühesõnaga..
      Küll mõtlesin et hüppan auto/rongi ette.., kord hoidsin kööginuga käes ja mõtlesin endale kõhtu lüüa.. ja ükskord siis võtsin paki ibuprofeni sisse ja keerasin magama, lootes et enam ei ärka.. Aga ei toiminud.
      Elasin depressioonis ikka paar aastat, kuni tekkisid sellised mitte kõige paremad sõbrad, aga nendega “tšillimine” aitas kuidagi mõtteid mujale saada. Siis kolisin kodust ära ja hakkasin oma elu elama. Tekkis motivatsioon elamiseks. Nüüdseks on mul mitu aastat juba elukaaslane ja 3aastane poja, ja ei taha mõeldagi et ma ei saa teda kooli saata või ta lapsi tulevikus näha. :)

    • Reply Katrin 9. september 2019 at 20:54

      Mina tean ka ühte lugu, kus 80ndates naisterahvas enesetapu tegi.

  • Reply E 9. september 2019 at 11:40

    Ma olen vahelduva eduga maadelnud depressiooniga, aga kõige raskemal hetkel olen ise läinud ja abi otsinud (psühholoogid, perele või lähedasemale sõbrale rääkinud, kes teab mis toimub ja näinud mind kõige hullematel hetkedel), sest miski minus ütleb et ma pean seda tegema. Ma ei oska seda kirjeldada, aga nii on olnud. Olen ka mingi aeg ravimeid saanud ning jah, see tegi selle aja lihtsamaks (oli kooli lõpetamine ja eksamid ja tuleviku stress), aga ma ei leia et see oleks lõplik viis asja parandamiseks (vähemalt minu puhul). Kuid päris suitsiidini pole ma kunagi jõudnud. Jah, mõtted on miski piirini käinud selle ümber, kuid siis mõtlen alati enda lähedastele ja tekib suur viha ja kurbus enda vastu, et kuidas ma küll saaks neile nii teha.

    Mõned aastad tagasi leidsin sellise raamatu nagu Matt Haig – Reasons to Stay Alive ja mind aitas see palju. Aitas näha et elul on mõte ja kõik võib paremaks minna. Olen soovitanud seda mõnele sõbrale, kellel ka on raskemaid perioode olnud ja siiamaani ainult head tagasisidet saanud. Äkki on abiks ka kellegile teisele siin 🙂

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:45

      Aitäh soovituse eest, raudselt kellelegi kasuks!

  • Reply Liis Er 9. september 2019 at 11:39

    Naljakas.. naljakas on lugeda kuidas keegi kes ei tea mis tunne see on, ütleb, et sa pole ainus kes nii tunneb. Huvitav (hea sõna siin kasutada haha) on selles olukorras siin see, et sel hetkel oled sa enda arust ainuke, sul pole kedagi, keegi ei mõista. Esimene asi mis ma mõtlesin, kui seda lõiku lugesin, oli et, tuhanded on ka pääsenud sellest sitast elust tänu suitsiidile. Ma võin ausalt õelda, et üks asi mis sa seda tehes mõtled, on et sa teed teiste elu enda kadumisega kergemaks. Või siis enda, kuna miks ma pean kannatama oma valus, selleks et teistel hea oleks, minul on ju nii valus. Nagu sellest kõigest järeldada võib, siis ma olen seal olnud. Olen ka nüüd kuus kord v paar, sellest, et ma surnud tahaks olla mõtlen iga päev. Mu elus on kõik okei, aga sel pole vahet, see ei kao kuskile. Sa lihtsalt eladki päev korraga, surud oma tunded sügavale põhja, paned naeratuse näole ja lähed suurde maailma, ihuüksinda oma mõtetega. Ma olen nii elanud juba 15 aastat ja ma olen endiselt elus. Mulle tundub see suht suure saavutusena :D
    Proovime olla kõigi suhtes mõistvad, ka nende kes suitsiidi teinud. Ilmselt oli see viimane väljapääs ja judgeda ei tasu kedagi.
    Peace

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:48

      Ma ütlengi, et mina pole olnud, aga mul on kahjuks lähedasi, kes on olnud selles olukorras ja oleme sellest teemast rääkinud. Ma ei judge’i mitte kedagi, aga mulle tundub loogiline, et inimesele on looduse poolt sisse kodeeritud elamistahe. Kui sul seda ei ole, siis on midagi järelikult kuskil valesti, AGA seda saab kindlasti korda. Teraapia või ravimid vms, kas sa oled neid proovinud? Ma usun ausalt, et sul on raske ja ma tõesti loodan, et sinu puhul see fake it, ‘till u make it, peab paika. Pea vastu!

      • Reply Marii 9. september 2019 at 12:15

        Mina tundsin end seda postitust lugedes täpselt nagu Liis. Lugenud soovitust, et räägi oma lähedastele, tean ma, et minu puhul see ei toimi. Jah , see on proovitud – mu ema hakkab ennast süüdistama ja mu kaaslane ei suuda neid tundeid mõista, sest pole seda kunagi ise tundnud. Minagi olen nüüd aastaid olnud kohas, kus tunnen, et üks hea autoõnnetus võiks küll mind siit “päästa”.

        Veidi naiivne on 15 aastat kannatanud kirjastiili järgi hinnates intelligentsele inimesele (eelkirkirjutanud Liis) pakkuda teraapiat või ravimeid. Naisterahvas ise tunnistab oma seisundit, ma olen enam kui kindel, et ta on proovinud veel rohkemat kui need esmatasandi “lahendused”.

        Ma olen proovinud antidepressante ja uneravimeid, bensodiasepaamideni välja. Olen külastanud psühhiaatreid ja psühholoogile maksan aastas kuskil 1400 eurot … ja elan samamoodi nagu Liis: päev päeva haaval, rõõmu tundmata, usk õnnetundesse kadunud, justkui vägistades end “normaalsesse” täiskasvanuellu surudes.

        • Reply Mallu 9. september 2019 at 13:01

          Mul on väga kahju, et sa pead niimoodi tundes elama, kuid kellegi kirjastiili järgi pakkuda, et “küllap ta on proovinud kõike” on ka veidi etteruttav. Nagu öeldud, mul endal väga lähedane inimene oli aastaid depressioonis, AASTAID, väga intelligentne inimene. Ja kujutad ette, mitte kordagi ei läinud teraapiasse ega võtnud ravimeid. Kuigi tunnistas probleemi, oli suhtumisega, et “ah, need nagunii ei aita”.

          Aga tõesti … hmm, kuidas öelda, uskumatu, et mõndade inimeste ajud on kuidagi teistmoodi programmeeritud. Et ei tunne rõõmu ja niiöelda vägistad ennast normaalsesse ellu. Et… miks nii? Ma olem aru saanud, et tegemist on ajukeemia ebatasakaaluga? Kuidagi peab ju ometi ravi leidma, saan aru, et oled palju proovinud ja vb ka lootuse kaotanud, aga igaühele mõjuvad erinevad asjad, niiiii loodan, et sa lõpuks avastad, et sa sobitud maailma ja ellu ka pingutamata!

      • Reply Brit 9. september 2019 at 22:24

        Kes pole kogenud, kahjuks ei saa lõpuni mõista:( Maadlesin ka mina, kuigi esimest last üksi oodates ja kuigi justkui olid lähedased, siis näiski, et olen neilegi koormaks ja terve maailm läbi väikeste märkide annab pidevalt teada, et mind pole siia tarvis. Mind päästis minu enda laps, kellele ma pole suutnud nii teha ja kellele ma olen elu lõpuni tänulik, et ta tuli ja mul olemas on. Aeg on mööda läinud ja kõik muugi on rôôsamates värvides ja näen ka ise kôike tollast selgemalt aga saan ka aru, et sellel hetkel seal / need inimesed depressioonis, nad ei môtle enam nii nagu teised.. kôik hägustub. Ja kui keegi ei märka ja ise aitama ei tule siis saan väga hästi aru miks vôibki minna nii, et ei helistata usaldustelefonile, ei paluta abi lähedastelt.. kôik see, mis kaine môistuse juures olijale tundub ju justkui loogiline. Ka lähedased, isegi kui suhted on head, ei ole sageli nii sügavad, et sellist muret jagada.. vähemalt teatud pôlvkonda on kasvatatud vaimus olema tugev ja varjama. Ka minu puhul ei aimanud väliselt (sôbrad, töökaaslased) ilmselt keegi, mis ma läbi elasin.. ei ole ma seda ka hiljem kellelegi rääkinud. Pärast emaks saamist olen aru saanud, et kuigi ma pole oma emaga just väga lähedane, siis tema on teine inimene, kelle tôttu ma ilmselt lahkuda ei suudaks, ma ei kujuta ette, kuidas ühegi ema süda sellise teadmisega edasi elab..:(

  • Reply Liis 9. september 2019 at 11:38

    Kaotasin hiljuti oma emme enesetapule ja peale seda proovisin ise ka. Aga elus olen. Ju siis pidin. Aeg aitab.

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:48

      Minu kaastunne, aga .. sa pead vastu!

    • Reply Xena 9. september 2019 at 12:14

      Nii kurb lugeda. Pea vastu ja katsu abi leida profesionaalidelt 🙏

  • Reply Ele 9. september 2019 at 11:30

    6 aastat tagasi kaotasin ema, ta oli haige, me ei teadnud seda. Ta oli vaid 49 aastane. Mäletan selgelt seda kõne, et ema enam ei ole. Suur shokk.
    Eelmisel aastal augusti lõpus tööl olles tuli vennalt kõne. Isa enam ei ole. Ta tegi enesetapu.
    See oli miski , mis röövis pinna jalgealt. Mõistad , kui inimene on vana või haige, ka õnnetust annab endale mõistetavaks mõelda. Suitsiidi mitte. Süüdistasin ennast, et see juhtus, et mida ma oleksin saanud teisiti teha, miks ma ei kuulanud rohkem jne. Samas meenus, et ta oli seda juba aastaid tagasi proovinud aga saime nö käe vahele. Ununes. Hetkeni, mil tuli see õudne telefonikõne. Toibun sellest siiani. ..

  • Reply Mina 9. september 2019 at 11:29

    Jaa. Kunagi varem ei, täna aga tunnen, et pole enam kusagile sobiv. Ei lastele piisav ema, mehel naine ja inimesena ka sitt. Mul on depresioon ja sellega ma maadlen, kuid kõigele lisaks on mind väga lihtne kõigutada – panna mõtlema, et koik mis ma teen ongi sitt ja paha ja ma ei saa hakkama jne. Oma tegemistega millega tahtsin olla hea, tekitasin endale suured kohustused ja võla – Ok jah see ei ole miljoneid, aga see tunne endas, et sellise jama lasin toimuda, ei andnud aru, mis on tähtsam, võtsin kõike südamesse ja tegin maksin peale .. nuud siis mõtlen, miks minu pere ja lapsed peavad kannatama.

    • Reply Xena 9. september 2019 at 12:35

      Mina olen üks kes on teinud enesetappu. Ebaõnnestunult. Olin toona 16 aastane. Olin teinud midagi, mille üle uhke ei olnud ( afäär abielumehega) ja julgesin seda tunnistada ainult oma päevikule. Kuniks mu “sõbranna” , toakaaslane seda luges. Kutsus kohe pool ühikat, ka poisid ühislugemisele…. Ega vist keegi ei kujuta ette milline mõnitamine peale seda lahti läks… Tänu ühele päris sõbrannale õnnestus koolist põgeneda. Mismoodi üldse koju jõudsin, selle koha peal on must auk. Ema kodus polnud, oli maale vanaemale külla läinud. Võtsin sisse kõik tabletid mis vähegi kangemad olid , sõin viinamarjakompoti peale , panin selga oma ilusaima, helesinise kleidi ja isegi meikisin ennast kergelt, et ma surnuna ilus välja näeks. Siis vajusingi ära, elutoa diivanil. Hommikul kuulsin läbi hägu kuidas ema tuli. Hakkas koridoris rõõmsalt ümisema kui nägi mu jslanõusid koridoris – tütar on koju tulnud :) Edasi oli kõrvulukustav kiljatus kui ta mind leidis…. Järgnes kiirabi, maoloputus ja mitmed nädalad psühhoneuroloogiahaiglas. Haigla paar esimest nädalat oli ka lihtsalt üks must auk. Psühhiaater oli minuga väga hädas, sest esimesel nädalal ma ainult nutsin ja ei suutnud üldse rääkida…Mis mind toona päästis ? Vist see pealesöödud viinamarjakompott ( et tabletid paremini alla läheks) Olin teadvuseta olekus palju välja oksendanud, ma ise , diivan , diivaniesine… kõik olnud oksega kaetud. Ju oli ikka vara minna. Aga väga sügavad hingehaavad on jäänud. Eks ma praegugi seda teraapia pärast kirjutan. Edasine elu on olnud nii ja naa. Ikka pigem depressiivne läbi elu. Aga mul on väga tore tütar ❤ ja üle kahekümne aasta tagasi leidsin ka selle päris oma mehe❤ , keda lõpmatult armastan siiani. Ja tema mind. Nii et tasus need halvad ajad üle elada.

      • Reply Keegi 9. september 2019 at 16:48

        Kas see mõnitaja sai teada seda? Tundis süüd?
        Mina pubekana hakkasin käima kutiga, kes oli paar nädalat enne seda klassiõe maha jätnud. Ma mäletan nii täpselt kuidas ma üldse aru ei saanud, et selles midagi halba oleks. Aga kui klassiõde mulle “lits” ütles ja teised klassiõed ka eemale hoidma hakkasid, siis sain aru, et olen tõesti üks vastik inimene. Mäletan selgesti kuidas õhtul koju kõndisin ja väga kindlalt enesetappu planeerisin. Siis tuli kujutluspilt kuidas ema mu keha leiab ja jätsin tegemata. Ülimõttetu asi ju, aga paljudel noortel piisab vähemastki. Keskool jäi kõige selle pärast pooleli ja sealt mu terve elu saatev depressioon välja lõigi. Alus oli muidugi lapsepõlvest juba kus isa mind igal võimalikul moel alandas ja maha tegi. Pealtnäha on kõik mu elu korras aga aastaid tagasi surnud mees ja nüüd uue mehe ränk petmine, kui väike laps kodus on jälle jalad alt löönud. Must ja põhjatu auk lihtsalt vaatab vastu…

  • Reply L. 9. september 2019 at 11:16

    Kahjuks ei muutu paljugi, kui meie ühiskonnas on kujunenud sõnast psühhiaatriahaigla sõimusõna. Ütlen oma kogemusest, et olles see tugev, kes abi otsis, on väga raske näha, kuidas kommentaariumites on klassikaline kirjutada “See peaks nüüd Paldiski mnt 52 minema” või “Sellise koht on hullumajas”. Inimeste silmi tuleks avaradada, et tõenäoliselt ta enda perest on ka keegi seal nö Seewaldis käinud abi otsimas või vajaks seda. Iga 5 naine kannatab meeleoluhäirete all, olgu selleks depressioon või ärevus. Oleks aeg mineviku taakadest üle saada ja vähem Ameerika filme vaadata. Ei hullumajades ei ole pehmeid valgeid seinu ja sealsed inimesed on nagu sina ja mina, täiesti tavalised, lihtsalt vajavad abi.

    • Reply Jj 9. september 2019 at 13:28

      Tead, aga paljude koht ongi Paldiski mnt 52’s. Aga mitte paha pärast. Inimesed ei tunne ise, et neil oleks abi vaja. Ja siis nad võivadki olla endale või teistele ohtlikud. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus ma olen erinevaid osakondi seal külastanud ( just nimelt külastanud, mitte ise seal sees olnud). Seal on ikka tõesti seinast-seina inimesi. Palju on selliseid, kes põlevadki läbi mingi hetk ja ongi abi vaja ja saavad seda, aga seal on ka nn kroonilisi haigeid, kes keelduvad ravist ja satuvad sinna pidevalt tagasi. Mis puudutab pehmetesse tubadesse, siis enam vist ei ole jah, aga mingi aeg seal kunagi on olnud midagi sarnast. Nüüd lihtsalt seotakse sind rihmadega voodi külge kinni, tea kumb siis parem on? Ei tundu kumbki mulle inimlik. Aga tulles teema juurde tagasi, siis jah. Inimestel häbi küsida abi, nagu see oleks vale või piinlik. Täiskasvanuna meil nii palju hirme peas, tegelikult on abi küsida igati okei ja need inimesed on väga tublid, kes julgevad küsida!

      • Reply Vaike 9. september 2019 at 17:18

        Haigus on haigus, olgu vaimne või füüsiline. Kopsupõletikku me ei häbene, aga vaimseid probleeme paraku küll. Justkui oleks inimene selle ise valinud, et tal nt hääled peas on. Mu kolleegil on, ilma naljata. Läks jupp aega enne, kui talle selgeks teha suutsime, et ta peab arsti juurde minema, tundis ka häbi. Palju tuli tema eest ära teha, sest ise ta arsti poleks otsinud ega sinna läinud. Õnneks on meil selline kollektiiv, kus ei jäeta üksi ka eraelus, olgu siis küsimuseks tapeedipanek või psühhiaater, vahet ei ole. Ma olen ka ise Paldiski maanteel psühhiaatri juures käinud, sest psühhiaater on psühhiaater ja pole vahet, kus ta töötab; mul oli abi vaja ja seda ma sain. Pealegi haigekassa raha eest. Ootejärjekord oli esimesele kohtumisele mitu kuud, aga seda väärt. Olgu öeldud ka, et valveõde on seal 24/7 olemas, kui olukord ikka väga kriitiline ja järjekorraks aega ei ole. See info ei ole kahjuks väga teada, aga vajalik.

        Kogu mu jutu mõte on tegelikult see, et meie ümber on palju inimesi, kellel on pere füüsiliselt olemas, aga vaimselt kõrval mitte. Nagu ka mu kolleegil. Ja ma olen iga jumala päev tänulik, et ma töötan koos just selliste inimestega, kes märkavad ja aitavad. Seda isegi siis, kui abivajaja abist keeldub. Lõpuni sundida muidugi ei saa, kui inimene endale ega teistele ohtlik ei ole, kuid pingutamist ja proovimist väärib.

        • Reply Vaike 9. september 2019 at 17:21

          Lisan veel, et see, kui pere kõrval ei ole, ei ole alati ükskõiksus või pahatahtlikkus. Sageli me lihtsalt ei oska, kõik on ainult inimesed.

  • Reply Mm 9. september 2019 at 11:07

    Kaotasin väikevenna, kes otsustas elust ise lahkuda. See juhtus peaaegu 5 aastat tagasi ja ikka sööb seest – kurbus, viha, küsimused. Eks leebemaks on läinud, aga elu madalpunktidel ikka võimendub kogu see tunnetekompott.

    Ise olen olnud korra sellises hetkes ja mõelnud, et võibolla vend teadiski väljapääsu ja see otsus ei ole nii vale… Aga ma ei suutnud seda mõtet kunagi lõpuni veeretada. Ikka hakkasin mõtlema sellele, mida ma ise ja mida meie pere tundis ja ma ei taha seda südamevalu iial tekitada oma lastele ja mehele (isegi kui tol hetkel oli meie suhe pmst otsakorral). Otsisin abi Kriisinõustamisest, sain ravi ja praegu tunnen, et elu on ilus. Mul on niiiii palju, kelle ja mille nimel elada ja pingutada!

    • Reply Mallu 9. september 2019 at 11:12

      Esiteks mu kaastunne vennakese pärast. Aga mul on nii hea meel, et sa said abi kriisinõustamisest ja siin oma kommentaariga inimestele näitad, et sellised asutused tõepoolest aitavad!

    • Reply Airi 9. september 2019 at 12:04

      Eelmine suvi tegi enesetapu mu elukaaslane ja kahe lapse isa.
      Arstide oma murest rääkides, arvati et noor inimene, saab üle kõigest. Kuigi eelnevalt oli juba neile näha, et inimene on korra emos lõpetanud tänu enesetapu katsele. See kord ja kõik eelnevad korrad olin mina suutnud ära hoida.
      Aga kui inimesel on selline mõte peas, ei veena teda väe võimuga ka sellest loobuma. Aitab vaid proffesionaalne abi ja lähedaste toetus.

      • Reply Ele 9. september 2019 at 15:43

        Ka minu isa proovis varem. Saime nö käe vahele. Oli akuudis ka aga kõik nagu laabus ja ununes. Kuni eelmise aasta 30- augustil tuli kõne mille peale kohale tormasime aga olime hiljaks jäänud… ta oli läinud, seekord ei jõudnud vahele. See tekitab viha, hirmu, süüdistusi enesele, mittemõistmist. Pea ei võta kinni, miks? Kuidas?
        Käin aasta juba psühholoogi juures ja söön antidepressante, sest see oli liiga suur hoop. Ema suri 6 aastat tagasi haiguse tõttu ja niimoodi isast ilma jääda oli mõistusevastane…
        Kahjuks alati ei pruugi lähedased õigel hetkel märgata või tähele panna.

        • Reply Airi 9. september 2019 at 18:08

          Jah, see kõige suurem mure et lähedased ega sõbrad ei näe seda. Nagu kõik minulegi ütlesid, aga ta oli ju alati nii rõõmus. Inimeste varjamis oskus on mõnikord tohutu.

        • Reply Mertu 9. september 2019 at 23:15

          Olen läbi elanud issi kaotuse olen mõelnud enesetappule ei ole proovinud aga ei tea kas julgeks teha koolist on ka juba kopp ees milleks siis ültse pingutada olen ise 14 saan kohe kohe 15