LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

emad, kas te tunnete ka ennast nii nagu mina?

28. september 2019

Jäin ükspäev sõbrannadega jutustama emaks olemisest. Seletasin seda imelikku tunnet, mida lapse saamine endaga kaasa toob, et nagu püüad edasi sina ise olla, aga samal ajal oled edaspidi kohustuslikus korras veel sada erinevat rolli. Kõige tüüpilisem näide, et laps on 2-3 aastane ja ühel hetkel tunneb naine, et issand, ma olen aaaaastaid siin titenduses sees olnud. See on see hetk, kus kell 10 magama minemise kohta kasutad sa väljendit “keset ööd” ja kuna oled harjunud kellegagi pidevalt läbirääkimisi pidama, lõpetad iga küsilause sõnaga “okei?”.

“Sööme enne soolase toidu ära ja siis saad magusat, okei?”

“Teeme nii, et las Lende mängib sellega nüüd natukene ja siis saad sina, okei?”

“Palun ära tao oma õde jalgadega neerudesse, okei?”

Seega pole inimestada, et lõpuks on su aju lihtsalt üks suur titendus ja lisatoit ja potitamine ja läbirääkimised. Täiskasvanutega suhtlemine hakkab aina enam kõlama umbes nii:

“Kui ma lapsed täna magama saan, siis lähme veinile, okei?”

“Ma proovin seda M suuruses, aga kui ei sobi, siis tooge mulle palun L, okei?”

Kindlasti ei maksa unustada seda ninnunännutavat tooni, millega ikka lastega räägitakse. Või noh, vähemalt mina räägin 😂

Igatahes lõpuks tahaks nagu uuesti olla see inimene, kes sa enne olid, aga raske on. Et tahaks näpistada aega lapse/pere kõrvalt, et teha omi asju, olla sõbrannadega, teha mehega midagi koos, aga kuklas tiksub kogu aeg, et tegelikult peaksin ma ju seda aega lastega veetma, et nad ju nii väiksed. Vajavad mind. Eriti viimasel ajal on mul mingi õudne surmahirm peale tulnud, või nagu pidevalt mõtlen, et me ei tea ju kunagi, et millal see viimane päev käes on ja siis on hilja mõelda, et ah, aega on. Ei tea ju tegelikult, kas on.

Ühesõnaga ma ju tegelikult ei tea, mida teised emad tunnevad, aga minul on pidevalt selline kahe kuhja vahel olemine ja see on tegelikult nõme tunne. Et kuidas ennast jagada ja justnimelt õigesti, et ma saaksin öelda, et voh, mina andsin endast emana parima ja ma ei peaks kunagi mõtlema, et tegelikult oleks saanud paremini. Küsisin Kardo käest, et kas tal on ka mõnikord sellised tunded, et ta pole isana veel piisavalt hea ja minu imestuseks ta vastaski jaatavalt. Ma arvasin, et selline hullumeelne “pean kõike saavutama” mõttemaailm on rohkem naiste rida.

No näiteks proovin ma lastele umbes peale kolme lasteaeda järele minna. Mitte päris punkt kolm, aga umbes kolmest vaatan ma, et okei, varsti tuleb Lende ära tuua (Mari toon alati peale teda) ja neljast tahan ma juba kõikide tittedega kodus olla. See tundub tegelikult päris hull, et väiksed lapsed on 9-4 vahemikus seitse(!) tundi päevas kuskil mujal, mitte oma perega. Ja veelgi kurvem on see, et paljudele lastele on see vahemik veelgi pikem. Kui vanemad peavad 9st tööl olema, siis venib see aeg isegi üheksa (!) tunnini.

Aga mida sa teed, kui peab? Nagu kui juba mina, kes ma saan teha mõlemale suvalistel hetkedel lasteaiavabu päevasid (nii koos, kui eraldi) tuua nad tunde varem koju jne, siis mida tunnevad need emad, kes lihtsalt PEAVAD nii elama, et laps ongi enamuse oma ärkvel olemise ajast lasteaias. Kui süüdi ja pahasti nemad ennast tunnevad? Ärge saage valesti aru, ma ei mõista kedagi  loomulikult hukka, sest ei saa ju elu vastu, lihtsalt ausalt tunnen kaasa, et kui ängistav see tegelikult olla võib.

Üldse imelik mõelda, et nõukaajal oli ju nii, et lapsed viidi juba kahekuuselt sõime ja emad käisid rahulikult tööl edasi ja keegi ei kurtnud. Või no, võib-olla kurdeti ka, kust mina tean, aga selline see elu oli ja nii elati. Ega tegelikult elatakse praegugu välismaal nii ja Eesti 1.5a lapsega kodus on ülejäänud maailma mõistes mingi utoopiline luksus. Aga mulle tundub vähe. Mina tunnen ennast mõnikord halvasti, et kas ma ikka annan ennast piisavalt palju? Kas ma olen nii hea, kui ma olla võiks? Kas ma panen enda tunded ja tahtmised laste omast ette? Ja kui panen, kas see on ilmtingimata halb?

Ma ütlen, see emadus ei ole lihtne, sest see ei ole must-valge. Ja see tekitab nii palju küsimusi ja kahtlusi ja mõtteid, et kohati tekib selline tunne, et issand meenutage mulle keegi, MIDA ma üldse mõtlesin või mille üle muretsesin, kui mul lapsi ei olnud? Konkreetselt ei mäleta 😂🤷‍♀️

Võeh, mul raske praegugi trükkida, sest Marta sikutab mind, justkui südametunnistus, siin kõrval mu jutu ilmestamiseks. Et näiteks praegu on valik: kas võtan lapse sülle, või blogin edasi. *Võtsin, jäi magama, Kardo viis üles tuttu*. Aga see on kodus töötamise miinus ja pluss korraga. Et oled siin ja üritad tegutseda, aga samas süda ütleb kogu aeg, et kuule, see mida sa praegu teed ei ole nii oluline kui nemad, kes siin su kõrval on.

Selle pärast ma proovingi ikka kodus neid meisterdamisi ja müramisi ja mängutubades ja spades käimisi korraldada, sest ma näen, et neile meeldib meiega koos asju teha ja rännata ja möllata. Aga ma võtan ka täiesti omaks selle, mida mulle ette heidetud on, et ma ei ole piisavalt… range? Või no, et pole väga reegleid, aga ma ei saaaaaaa-aaaa-aaa sinna midagi teha! Nagu ma olen haige inimene, aga ma mäletan nii hästi, kui lapsena mulle mingeid asju keelati ja ma ei saanud aru miks. Et mis vahet seal on, kui ma teen nii või naa. Aga vot ema ütles, et NII on ja jääbki olema, sest “ma ütlesin nii”. Nii jälestasin seda lauset. Nagu mingi alamaga räägiks, et sina tee nii, nagu mina tahan.

Selle pärast ma tahangi lasta neil valida ja otsustada (mõistuse piirides). Sest mul on ka päevi, kus ma olen üli kannatamatu ja ma ei suuda jääda jonnimiste ja kraaklemiste juures kõige rahulikumaks. Et korrutan aina, et “emme varsti läheb väga kurjaks” ja seletan heaga ja rahulikult, aga peale 20x seletamist tuleb minust mingi selline loom välja:

See, kes ütles, et laste saamine kasvatab sind inimesena täiega, ta ei pannud mööda. Sest muidu kui sa kohtaksid inimest, kes sulle füüsiliselt haiget teeb (Marta nt hammustab mind tissist, küünistab mu kõri ja tirib juukseid peast), pidevalt vaidleb, küsib, keeldub koostööst, pissib sulle voodisse, kempleb, ei saa aru, millal on naljaaeg ja millal päriselt kiire jne. Ma ei tahaks sellise inimesega tundugi koos veeta. Aga laste puhul lihtsalt hingad sisse-välja, manad hullunaeratuse ette ja “vanemdad” hommikust õhtuni. Lihtsalt proovid endast parima anda, mitte hulluks minna, mitte kurjustada, mitte möliseda. Lihtsalt kuidagi hakkama saada.

Netimaailma miinus ongi see, et arvamust on kerge avaldada ja kuna inimesed on nii erinevad, siis see võib teatud gruppides ja foorumites tekitada illusiooni, et on kuidagi vale ja õige viis lapsevanemaks olemisele. Tegelikult olemegi me lihtsalt erinevate põhimõtete ja maailmavaadetega ja tuleb lihtsalt leppida, et mõni käitub ühtmoodi ja teine teistmoodi. Kui tunned, et sul on kelleltki õppida, siis tee seda ja kui tunned, et keegi sinu jaoks oma lapsi “valesti” kasvatab, siis hoia oma mokk maas ja ela edasi, umbes nii võiks see süsteem käia vist?

Ma toon sellise näite: fbis on mingi lapsevanemduse grupp, kus ema küsis nõu: probleem oli selles, et laps tahtis toariietega õue mängima minna ja ema ei viitsinud lõpuks vaielda, sai pahaseks ja ütles, et eks sa mine siis ja tule tuppa, kui sa “normaalne oled” või midagi sellist. Nüüd tundis ennast pahasti, et oli alla andnud lapse ininale ja veel niimoodi tobedasti ütles. Mina nt ei saanud üldse probleemist, kui sellisest, aru. Sest toapüks on püks ja õuepüks on püks ja mis vahet seal on, millega õue minnakse. Aga ma oskangi ju ainult ENDA vaatenurka lahata. Sest meil esiteks pole kodus kodu ja muu koha riideid. Riided on need, mis seljas on parasjagu. Ja kui nad tahavad õue minna, siis nad on maja ees ja sõidavad ala tõuksiga vms, et mul poleks absull vahet, kas ta teeb seda nende retukatega, millega lasteaiast tuli, või paneb ta midagi muud selga. Üldse ei huvita ja ei teeks sellest iial probleemi, aga näed, keegi teeb.

See mu jutu point VIST ongi, et me kõik tunneme vist lastega seoses vahepeal, et krt, ma ei tee vist õigesti. Aga mis see ÕIGE on, seda pole võimalik öelda, sest igaüks tõlgendaks seda erinevalt. Kõik õiged on erinevad.

Ah, mida ma siin ikka soiun, lihtsalt tahtsin hingelt ära saada, et jaaaaaaaa, lapsevanemaks olemine on nii kurnav ja keeruline ja süümekaid tekitav. Muidugi äge ka, aga raske ka. Ja ma tegelikult tahtsin teie käest küsida, et kelle lapsed käivad lasteaias, kuidas teie jagate ennast laste/töö/sõprade vahel? Sest ma leian ennast tihti sellest ringist, et päev läbi üritan kuidagi korraga blogida, pildistada, töödelda, kodus süüa teha, lastega möllata ja õhtu lõpuks on selline täiesti LÄBI tunne, et okei, ma ei suuda enam, tahan sõbrannadega välja minna ja mõtted nn vabaks lasta. Aga kui tihti seda okei teha on? 🤷‍♀️

Ma tahaks niiiii väga minna kasvõi üheks ööks Kardoga kahekesti kuskile spasse, aga ma ei suuda, sest ma tunneks ennast kogu aeg süüdi, et ilma lasteta spas oleme, sest Mari ja Lende tahaksid ju ka. Ja Marta, sellest ma ei suudaks elusees veel tervet ööd eemal olla, ma vist vaataks terve õhtu ta pilte ja nutaks, sest ta on NIIII ARMAS!

Emad, kas te tunnete ka ennast nii nagu mina? Kuidas teie selle süütundega elate? 🤷‍♀️

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

46 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply U 1. oktoober 2019 at 23:39

    Kõige nõmedam on see kui seda süütunnet süvendab lasteaed ise. Olen lapsega kahekesi ja kui mul on tööpäev on mu laps alati rühmas viimane. Aga ma ei saa ju sinna midagi parata. Lasteaias on olnud mittu ebameeldivat seika selle pärast. Kõige ebameeldivam see kui kasvataja ootas juba kurjana ees sest jäi minu pärast trenni hiljaks aga lasteaed on kella aja poolest ju veel avatud! Ja ka juhataja ütles selle peale, et kas teil endal pole halb tunne kui laps nii hilja lasteaias veel on, et tema enda lapse pärast küll muretseb alati.
    Iga kord kui mul on vaba päev jätan ma lapse koju niiet usun et kokkuvõttes on ta lasteaiast eemal rohkem tunde kui teised. Seega ei saa aru millest selline pahameel ja kuidagi kumab selle alt siiski läbi kasvatajate väsimus.

  • Reply K. 30. september 2019 at 23:10

    Nõuka ajal olid öölasteaiad.
    Mu vanaema oli ühes sellises tööl. Oma lapsed sai päeval sinna kaasa vütta.
    Teine vanaema rääkis kuidas pühapäeva õhtul poja sõime viis ja reede õhtul (või pli see laupäeva hommikul) ta sealt peale korjas. Poja oli siis u 6k kui seal käima hakkas.
    Täiesti kohutav.
    Teised naised aga jätsid lapsed terveks päevaks üksi koju. Väikesed lapsed. Beebid olid oma vooditea terve päeva üksi kui ema kolhoosis töötas ja juba suuremad 2-3a olid kodus terve päeva klaas vett ja viil saia ees, et end seal 1i ära ei tapaks.
    Õndsad ajad!

    • Reply K 2. oktoober 2019 at 07:53

      Jah mina käisin väidetavalt nii. Midagi sellest ajast ei mäleta ega suuri traumasid pole. Millegipärast vaid kõikidel (lausa kahel!) lasteaia piltidel olen kasvataja süles ja nutan.

  • Reply Hele 30. september 2019 at 12:41

    Ma ei hakka kirjeldama, kui palju minu laps on üksi kodus või kellegi teise hoole all olnud või kui kohutavad olid lasteaiaaastad (hommikud) tema jaoks, aga mul polnud valikut – pidin E-R tööl käima. Ahjaa, olen lapsega algusest peale kahekesi olnud. Aga mis minus süümekaid tekitab igakord, kui teiste lapsevanemate kirjutusi ja lugusid kuulan, kuidas nad ei suuda lapsest eemal olla või kui on, siis tunnevad süümepiinu – mina ei tunne. Pole kunagi tundnud. Järelikult olen halb ema? Järelikult ei armasta oma last? Tahaks mõelda, et see ei ole nii. Aga tundub, et ma olen ainuke ema, kes ei igatse 24/7 oma lapsega koos olla. Ja miks peaks lapsed ja vanemad max koos aega veetma? Kas me ei sünnita siia ilma mitte inimesi? :) Või ainult “oma lapsi”? Miks see ei ole okei/lapsele parim, kui ta viibib sama palju/mingi aja muudes kohtades kui kodus ja muude inimestega kui ema-isa? Miks peab ema lapsele kõike pakkuma? Samamoodi nagu täiskasvanu saab oma rõõmu, eneseteostuse, kogemused jne jne erinevatest kohtadest, sündmustest ja inimestelt, miks lapse puhul ei või sama kehtida?

    • Reply Mallu 30. september 2019 at 14:37

      ma annaks kõik, et ma ka ei tunneks :D

    • Reply K. 30. september 2019 at 23:15

      Kui päevad on 24 h.
      Su laps on aias 9h (sellest 2 ehk magab), siis kodus on ta tõesti rohkem tunde kui aias, ehk kodus saab ta olla 13h, millest ta ilmselt 10 h magab. Seega kodus ema/isaga on laps umbes 3 tundi.

  • Reply Hele 30. september 2019 at 12:34

    Ma ei hakka kirjeldama, kui palju minu laps on üksi kodus või kellegi teise hoole all olnud või kui kohutavad olid lasteaiaaastad (hommikud) tema jaoks, aga mul polnud valikut – pidin E-R tööl käima. Ahjaa, olen lapsega algusest peale kahekesi olnud. Aga mis minus süümekaid tekib igakord, kui teiste lapsevanemate kirjutusi ja lugusid kuulan, kuidas nad ei suuda lapsest eemal olla või kui on, siis tunnevad süümepiinu – mina ei tunne. Pole kunagi tundnud. Järelikult olen halb ema? Järelikult ei armasta oma last? Tahaks mõelda, et see ei ole nii. Aga tundub, et ma olen ainuke ema, kes ei igatae 24/7 oma lapsega koos olla. Ja miks peaks lapsed ja vanemad max koos aega veetma? Kas me ei sünnita siia ilma mitte inimesi? :) Või ainult “oma lapsi”? Miks see ei ole okei/lapsele parim, kui ta viibib sama palju/mingi aja muudes kohtades kui kodus ja muude inimestega kui ema-isa?

  • Reply nn 30. september 2019 at 11:20

    Kahjuks pean tunnistama seda et nädalasees vahel saan lapsega (laps 2.8a) 1h koos olla kuna minu tööpäevad on kas 10-21ni või 10-16ni,- 16-21ni kuidas kunagi ja kahjuks laps peab olema poole 8-17.30 lasteaias ja kui vabapäev siis veedan lapsega seda päeva kodus olles kas meisterdame vms nüüd uue lapse ootel ja eiteagi tunne,et kui laps sünnib siis teise jaoks ei jää aega jne,masendus kallal,seda enam,et oludesunnil elame ämma juures aga vahel tahaks mehega tunnikeseks,kaheks kinno vms minna aga ämm pole väga nõus vaatama last kuna ta väsinud ja 100 põhjust leiab.. Teatasin rasedusest talle ja ta polnud eriti rõõmus võrreldes 1mese lapsega ,ainuke asi ongi laps kaasa või siis peame lapse 150km kaugusele viima(mu ema ja õdede poole) õnneks nad vaatavad hea meelega ja (juulis oli laps ka tädide juures 2nädalat ning meeldib talle nii seal,järgi läksime ei teinud meist välja,nägu oli selline,minge minema mul hea olla :D :D ) kui soovime mehega koos aega veeta

  • Reply Katre 30. september 2019 at 09:28

    Keelamisest seda, et selline keelamine on jah tobe, et lihtsalt on mingisugune ema-isa tahe, mis on täiesti ebaloogiline. Mul oli seda ka. Väga tühiste asjade pärast, millel polnud vahet. Ise keelan last mõnevõrra ikka ja meil on kodus reeglid, aga need on pigem sellised, kuhu ma teda ka kaasan. Ma ei kasuta seda “sest MINA ÜTLEN NII,” vaid pakun välja erinevaid võimalusi, kuidas midagi teha ja kuulan ka tema ideid selles osas. Ja alati põhjendan, MIKS ma nt midagi ei luba. Just ei tekiks seda, mis sul ka lapsena oli, et “keelati, aga aru ei saanudki, miks.”

    Aga ma ise ka mõelnud, et jeebus mis asi see vanema-lapse suhe on. Keegi karjub sulle näkku, kuidas ta sind vihkab ja sa vanemana lihtsalt naeratad ja lohutad seda inimest. Teiste inimeste puhul nagu näitad fakki ja paned bloki peale. :D

    • Reply Mallu 30. september 2019 at 09:31

      lapsele jah raske blokki peale panna 😂😂

  • Reply Geidi 30. september 2019 at 07:13

    Aastatega lepid ;)
    12,5 aastat juba seda teed käidud ja ma lõpuks jõudsin julguseni minna koos mehega puhkama. Noh ma pole veel jõudnud aga suutsin selle ideega leppida. Eks see ole mingi nv kuskil Eesti SPA-s. Lapsed jäävad vanaemaga. Aga tõesti just eelmine nädal nentisin, et aastad teevad oma töö ja õpetavad olema leplikumad. Eks on olukordi ja aegu mis olels saanud paremad olla ning paremini lahendatud aga oli mis oli. Lastega on hea usalduslik suhe. Suuremaga oleme ka vanu asju arutanud ja lihtsalt nentinud, et tol ajal olid sellised otsused õiged ja muudmoodi asju lahendada või käituda veel ei osanud. Me õpime iga päev. Usu see on õige – väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured!
    Aga elu on ilus ja oluline on üksteist armastada, suhelda, veeta aega koos ning rääkida, rääkida ja rääkida. Kaisutada ka niikaua kuni saab ;)

  • Reply mercca 30. september 2019 at 03:32

    Läksin täiskohaga tööle mõlemad lapsed olles 1a ning see algusaeg oli küll nii intensiivne, et ilmselt tundub praegune elu liiga normaalne, et üldse millegi pärast põdeda (lapsed on 3 ja 5). Mõlemad käivad lasteaias u 8,5h päevas, õhtud ja nädalavahetused tegelen nendega ja pisiasjade pärast ei põe ( a la millised püksid õues jalas v kas sai liiga palju kommi söödud). youtube’ i ei luba, raamatuid loeme, hambad on pestud ja turvavöö on autos kinni😁.
    Lugesin hiljuti et inimese olemuse määrab siiski suuresti geneetika ning lapse kasvatamisel on üsna väike mõju. Lisaks lugesin hiljuti ka ühe ema kirjutist kelle täiskasvanud poeg tegi enesetapu. Ta kirjeldas kuidas nende pere oli igati normaalne ning laps sai tähelepanu ning toetust, polnud mingit põhjust tal olla depressiivne. Täiskasvanuna sai see laps ka ravi, kuid ikkagi läks nii..😢
    Aga üldisetl tundub nii, et need kes juba muret tunnevad, on nende koduses kõik pigem liigagi hästi!

  • Reply TYY 29. september 2019 at 17:11

    Mina isegi ei saanud aru kui suure süükoorma all elasin. Alles siis, kui üks päris arst- teadjanaine- selgeltnägija , ma ei tea kuidas teda nimetada, ütles mulle : millise SUURE töö ma oma lapsega olen ära teinud ja absoluutselt ise seda ei taju , jõudis kohale mis paine all olen elanud. Oli vaja ühte inimest kes seda märkaks ja ütleks. Ma purskasin nutma, et keegi ütles mulle head sel teemal. Tundsin kuidas sain alates sellest päevast oma selja sirgu lüüa ja mitte keegi ei saanud mulle enam kriitikuks olla. Ma teadsin et olen olnud tugev, intuitiivselt käinud õiget teed ja kiitust väärt. Ühest heast sõnast piisas.
    Oli palju mõtteainet kuidas selline tunne mu sees oli tekkinud. Me kõige lähemad võivad teha tohutult kahju oma näägutamiste, salvavate kommentaaridega.
    Ometi olin oma lapsele olemas rohkem kui tavaliselt emadel see võimalik on. Puudega lapse puhul seisnes süütunne , selles et võibolla ma pole piisavalt tema jaoks võidelnud välja abi. Sest ärge arvake, et seda sulle niisama pakutakse. Ja kui sa oled noor ja kogenematu , siis ei oska ka küsida ja veel vähem nõuda. No kui sa oled tuntud või dr tuttav, siis jah on hoopis teine hoiak , seda olen ka kogenud.
    Igal meist on omad õppetunnid ja viisid selleks. See mis ühele on katsumus, pole seda teisele absull. Polegi oluline mida teine õpib, sinul-minul on omad raskused vaja ületada. Küll on hea kui keegi märkab sel teel kena ja toetav olla.

  • Reply SG 29. september 2019 at 15:09

    No kuigi ei sina ega Kardo pole nö päris minu( tüüpi) inimsed, siis sina oled kohe kindlasti väga hea(südamlik) inimene, hea ja hooliv ema ja naine ning Kardo sulle suurepärane mees ja lastele väga hea isa. Ja kui vanemad teineteist sedapalju armastavad ja hoiavad, kui neil on omavahel nii hea klapp, siis ei saa lapsed ka mitte eales “metsa” minna. Nad võivad olla/tulla mitte ideaalsed (aga kes seda oleks?) ja kohe kindlasti kasvavad neist head ja enesekindlad inimesed. Armastus ja hoolimine on elus kogu edu pant, nii arvan mina.

  • Reply Gerli 29. september 2019 at 13:17

    Ma arvasin samuti, et see pidev süütunne on mingisugune minu “kiiks”, sest mul on ainult üks laps ja ehk ei ole ma veel seda “tõelist elu” näinud 😀 Ütlesin alati oma emale, et söögi tegemine, lapse kasimine ja riietamine ning kõik muu füüsiliselt tehtav ei ole lapse kasvatamise juures raske, vaid tõeliselt raske on see pidev enda emotsioonidega võitlemine, süütunne ja õhus olev küsimus: “Kas ma tegin õigesti?” (ja seda mitte superemmedest ühiskonna arvates, vaid minu pisikese ingli arvates). Ma olen isegi püüdnud selle emotsioonide keerisega võidelda, kuid nüüdseks olen loobunud ja leppinud selle kõigega 😀

  • Reply kätlin 29. september 2019 at 12:59

    Teatud riiete puhul, palun ka mina need ära vahetada. Sest esiteks mul ei ole üleliigset raha nii palju, et pidevalt uusi riideid osta. Ikka juhtub, et kuskilt läheb katki, rebeneb, plekid. Okei, pesen puhtaks, aga on plekke, mis ei tule välja ning ma ei saada last sellega kooli. Ning riideid on terve korter täis. Kapid uputavad ning ma ei näe ponti pidevalt juurde osta. Ei jaksa ära kanda ning ka keskkond tuleb juba siin mängu.
    Seda süütunnet kogevad kõik. Ka need, kellel lapsi pole. Vahel piinab see rohkem, vahel vähem.
    Olen kuus aastat kodune olnud. Kui esimene laps leppis vanaemaga, et sain ta tema hoolde jätta, kui käisime sünnipäeval või mõnel muul üritusel, siis teine laps ei lepi mitte kellegagi peale minu ( ka oma issiga mitte). Ja nii on see kestnud kolm aastat. Mitte mingisugust puhkust, “vabu päevi” – mitte midagi. Vahel ajab see vihale, teine kord kurvaks. Tahaks käia arstil või jalutama minna või lihtsalt olla. Aga no mis see hädaldamine aitab! Homme on ikka parem :)

  • Reply Mir. 29. september 2019 at 11:21

    Võibolla tekib see süütunne samuti sotsiaalmeediast. Noh, näiteks kes parasjagu tegeleb oma keha vormimisega ja jälgib liiga palju modelle, läheb lõpuks peast soojaks ja vb saab söömishäiregi. Aga emad tegelevad emaks olemisega ja jälgivad teisi emasid, ning neil tekib samamoodi “düsmorfia” oma lapsekasvatuse meetodite üle. Neid emade foorumeid ja pinteresti-tüüpi ideaale peaks jälgima minimaalselt. Pigem tuleks kuulda teiste inimeste kogemusi ja arvamusi näost näkku oma lähiringis. Lihtsalt kasvatada last nii nagu seda vanasti tehti, ilma sotsiaalmeediata ja ilma suure süütundeta.

  • Reply HP 29. september 2019 at 09:26

    Minu “süütunne” ja täiuslik olemine lõppes lapse kuuekuuseks saades ärevushäirega. Asi oli juba nii hull, et kõrvades kohises ja silme eest oli udune. Kõige jubedamaks muutiski asja oma pisikese beebi vaatamine. Kartsin, et kui selliseks jäängi, siis olen oma püüdega parim olla ta hoopis ematuks jätnud. Võtsin omale enda aega, jalutasin, mõtisklesin, laulsin ja tulin sellest välja. Suur õppetund minu jaoks oli see, et kui sa ennast ei hoia ja oma lastega võrdselt ei väärtusta, siis ei ole sinust ka head ema. Halvimal juhul ei ole sinust üldse ema. Armastage kõiki võrdselt, sh ka iseend. Ärge unustage, et kunagi olite isegi pisike tüdruk või poiss oma unistustega, kes vajab siiani tuge ja hoolt.
    Ise käin väljas või võtan enda aega siis, kui olen veendunud, et seda vajan. Nii ei jää ka süümekateks ruumi. Laps jääb ju heade inimestega ja saab ka vahel teistsuguses keskkonnas aega veeta. Usun, et see saab ainult kasuks tulla.

  • Reply T 29. september 2019 at 08:17

    Süütunne on kõige mõttetum tunne üldse, see ei vii edasi, see ei õpeta, see ei kasvata sind. Hakka teadlikult süütunnet endas vältima. Hakka vahet tegema süütunde (mis on mõttetu) ja selle vahel, kui sa midagi päriselt valesti teed (st mida sa tegelikult ka heaks ei kiida ja ei tohiks teha).

    Mine Kardoga kahekesi spasse ja mõtle: ma tahan seda õhtut, ma naudin seda õhtut, homme olen jälle lastega/järgmine kord lähme koos lastega. Miks siin veel süütunnet tunda?

  • Reply Pille 28. september 2019 at 21:27

    Meie peres kasvab 5 last, kõik on ilmunud sellise paraja, 4-5 aastase vahega. Abikaasa on mul võimaldanud kõigi nende jaoks füüsiliselt alati olemas olla. Samas tunnen ise, et kas sellest ikka piisab. Ühe palgaga kusagil väljas eriti ei käi, vanusevahed ka nii suured, et ühist huvi raske leida.
    Minule on kinnituseks, et ma pole kõike valesti teinud see, kui lapsed alati rõõmuga koju tulevad ja ennast siin ka turvaliselt maha saavad laadida.
    Endas kahtlemine ja üldse selle üle juurdlemine, kas ollakse hea vanem või mitte, näitab, et oled parim oma lastele.
    Halb/last kahjustav vanem ei arva kunagi, et ta pole piisav või teeb midagi valesti.

  • Reply mammu 28. september 2019 at 19:21

    Kusjuures üks asi, millega ma ei osanud arvestada last saades, ongi see, et suht palju pead elama süütundega. Et ei ole piisavalt hea ja äge ema, et ei anna töölt ennast maksimumi, et ei ole mehele piisavalt hea naine, et ei suuda olla “sünnieelses vormis” jne jne. See on ikka väga suur surve naistel kõiges suurepärane olla ja küllap olen selline inimene, kes on sellele survele ka vastuvõtlik. Kõige kurvem on see, et mitte ainult mul ei ole enam aega olla “mina ise”, vaid ma sageli lihtsalt ei teagi enam, kes see mina ise on. Kui mingi ime läbi tekibki vaba aega, siis ma tahan kas lihtsalt ainult magada või siis vaatan internetis lasteriideid… Veider.

    • Reply Jama 29. september 2019 at 07:29

      Ma arvan see koduriietuse teema tuleb sellest, et ei lätserdaks ära nö. viisakaid riideid. Ma pole ema aga siiski ka ise kui tulen koju siis ei viska pikali skinny teksade ja kashmiirkampsuniga, ei viitsi välja venitada asju ju. Esimese asjana ikka kohe vannituppa, release the breasts, mõnus puuvillane t-särk ja pusa peale, ja puuvillased dressipüksid jalga. Ema tahtis, et koduriideid kannaks selle pärast, et kooliealisena istud ja nühid pinki ja ühistranspordi tooli, ja kui sedasi päevast päeva, siis suht rõve lõpptulemus. Seega koduriided for the win.

  • Reply Rents 28. september 2019 at 17:33

    Selle alguse kohta. Mina mõtlesin vanem, et kuidas saavad täiesti normaalsetest naistest järsku ootamatult kuivikutest eided.

    Eile kurtsin sõbrannale, et need tänapäeva noored käivad nii kuradima imelikult riides (Tallinnas pole seda nii palju märganud, aga Tartus on väga moekas naisteriietus sellised kaltsukavälimusega pruunid püksid, mis kindlasti peavad sokist 10 cm kõrgemal ära lõppema, kui ise ei lõppe, keeratakse säär üles). Täna avastasin end vandudes ülikooli ühiskasutatavat mikrolaineahju pesemas, sest need kuradi lapsed ei korista ju enda tagant, ma ei tea, mis laudas nad elavad või kuidas sellised üldse keppi saavad, sest kes neid tahab.

    Millal minust sai kuivikust eit? Õrna aimu ka ei ole, ei saa isegi öelda, et lapsed on mind selliseks teinud.

  • Reply TN 28. september 2019 at 14:59

    Minu vanemad olid pidevalt tööl, kui ma lasteaias/algkoolis olin, kuna siis osteti maja, mille jaoks tegelikult raha polnud (aga mille eest ma olen lõputult tänulik, olen nüüd 30 ja oma esimese lapse ootel ja me mehega kolisime ka siia majja ja see on tõeline kodu!). Tegime vanematega koos igapäevaseid toimetusi, korjasime aiast naati ja võililli salatiks või panime isaga parketti ja ehitasime puidujääkidest tabureti. Ei tunne, et millestki ilma oleks jäänud, mul on supervahvad vanemad. Viimase tööpäeva puhul tehti mulle tööl ka kingitus, üks kaustik, kuhu kõik kolleegid häid soove ja soovitusi sisse kirjutasid. Üks kahe lapse isa kirjutas mõtted, mis mulle väga meeldisid: Kui teeb pahandust – küsi miks, mida taheti saavutada – ja päriselt kuula. Need on ühed ägedamad vestlused ever. Ära riidle, kui laps teeb pahandust – see on su enda viga, et andsid võimaluse. Laps sünnib teie ellu, mitte vastupidi! Ja lõpetuseks, iga vanem tekitab oma lapsele trauma/kiiksu/veidruse. Tee nii, et see oleks edasiviiv kiiks.

    Selle surmahirmu, et iga kord võib olla viimane, olen ma ka kuskilt omale külge haakinud. Igapäevaselt ei mõtle liiga palju, elan parimal moel, mis sel hetkel võimalik. Isegi, kui see parim on parasjagu teki all mossitada millegi ilusa asemel, siis selles ajahetkes on see parim, mis ma teha saan. Aga enne lähedastega laiali minemist, kui mees näiteks maale hakkab sõitma, tahan küll hea ja armas olla, sest kunagi ei tea..

  • Reply Merka 28. september 2019 at 13:50

    Sa oled nii ilusti välja ütelnud ,et “kõik õiged on erinevad ” ! Mina olen ka nendes gruppides ja pidevalt kui ma midagi soovitan siis saan sõimu laviini voi siis mõni ema pressib oma mõtte sinu omast yle sellega ,et ” mina saan, kuidas sina ei saa / jõua “! See teiste emade maha tegemine on nii kurb minu meelest ! Miks mina sinu blogi loen ongi sellepärast ,et sa julged ytleda välja kui sa ei jaksa / suuda / murdud / teed valesti . Oled päris inimene ja ei yrita olla virtuaalmaailma “aasta ema “kes õhtul mõtleb ,et fakk miks mu mees enam mind ei taha ja kas lastel olid ikka ööriided triigitud enne kui need selga pandi .

  • Reply Elis 28. september 2019 at 13:46

    Noh,ütleme nii,et 1,5aastat tagasi olin samas kohas oma mõtetega.Materdasin ennast ikka igast küljest,et KÕIK teised emad on ikka tublimad ja osavamad.Mul kaks last,mõlemad poisid(üks siis praegu 16 ja teine 5).Nõudsin endalt ikka väga palju: töö,kodu koristus ja söök,pesu pesemine,üritused lasteaias ja koolis,mis kindlasti hõlmas alati perfecto välimust ja riideid,kodu hoidsin piinlikult korras(vanem poeg ütles,et kodu näeb välja nagu keegi ei elakski siin),igapäevaselt peale kooli ja lasteaeda ikka vestlus,et kuidas kellegil päev möödus.Kui soovi oli siis veel mõni lauamäng,Legode kokkupanek.Lubasin väiksemal poisil endaga süüa teha- tulemus täis lagastatud elutuba/köök.Ja ikka tundsin,et ei tee piisavalt,sest teised ju käivad veel teatris ja muuseumis ja ma ei tea kus veel.Instast ju koguaeg näha kui tubli lapsevanem keegi on 😃 AGA tulemuseks oli see,et olin läbi kui Läti raha,tige ja närviline,sest enda aega ei olnud üldse.Muutsin suhtumist.Nüüd arvan,et kui tagada lapsele siiski hubane kodu,soe söök ja vahest aega,et temaga rääkida,siis kõik timm. Ei mäleta Mina,et minu ema oleks minuga hullult tegelenud ja mänginud.Ometigi on minust kasvatatud töökas,tubli ja viisakas inimene.Igaüks teeb vastavalt oma oskustele ja võimetele.Ja Mina olen hea ema oma lastele: Neil on kodu,soe söök,puhtad riided ja ema kes ei närvitse enam!

  • Reply Kerli 28. september 2019 at 13:00

    Amen! 👏

    • Reply kertu 28. september 2019 at 20:38

      Mul on väga sarnased tunded emadusega seoses. Laps tahaks koguaeg minuga koos olla, aga ma tunnen, et siis ma ei suudaks hea ema olla, lihtsalt ei jaksa. Vahepeal on vaja hingetõmbe pausi ja tööd ka teha.
      Pidevalt on süümepiinad. Kui peale tööd lähen mõnest riietepoest või muust kohast läbi, mis ei ole tol hetkel hädavajalik, siis on kohe süümepiinad. Sõbrannadega väljas olla on nii tore, aga kuklas ikka koguaeg tiksub, et laps ootab emmet.
      Imetlen kõigi nende emade jaksu, kes käivad 5 pâeva nädalas kellast kellani töôl. Millal nad kõike teha jõuavad? Mul on paindlik graafik ja suurele töökoormusele järgneb rahulik ja madala koormusega periood. Vahepeal saan lapsega väga palju koos olla, aga tundub, et lapse jaoks ei ole seda kunagi päris piisavalt.
      Eks need süümepiinad käigi vist emadusega kaasas.

  • Reply Kris 28. september 2019 at 12:49

    Minul on 1 laps ja tema ümber keerleb meie maailm. Ta ei ole kerge leppija, seega mehega kuskile minekust võime unistada veel tükk aega. Laps 3a9k ja ainuke koht, kuhu peab jääma on lasteaed. Panin ta lasteaeda 1a9k ja siis ta käiski seal esimese aasta 2 tundi. Seega enamus ajast oli ta minuga tööl ja kodus. Aga see 2 tundi andis mulle nii palju. Täitsa ulme kui palju jõuab tööd teha kahe tunniga ☺️ teise aasta käis juba 9-15, nii, et peale magamist näeb kohe mind. Aga samuti enamus aega ta minuga tööl kaasas, sest tatist ja köhivat last väga lasteaeda ei vii…
    Nüüd läks aiarühma ja jälle nutab- tahab oma vana õpetaja juurde… Plaanisin siin üks hetk tööd vahetada, aga siis hakkasin mõtlema, kas tõesti on mu praegune vaba graafik teha tööd, millal sobib (ainuke miinus, et pean ka paar ööd töötama) halvem kui see, et töötan E-R 8-16 kuskil kontoris? Pean üles tõusma sel juhul 6:45, tirima lapse soojast voodist üles, et lasteaeda jõuda ja jõuan järgi talle alles 16:15… Ei. Jätkan nii, et kui lapsel on nohu või köha, siis teen oma asjad kas kodus või võtan päeval tööle kaasa. Ja öösel on niikuinii isaga, et pole vahet kellega koos magama läheb. Põhiline on see, et kasvatan oma last ise ja olen temaga võimalikult palju koos.
    Ja kasvatamises olen ka veidi Sinu tüüpi. Miks keelata, kui otsest põhjust pole. Mu sõbranna ükskord küsis, kas ma oma last kunagi keelan ka… Noh, siis kui eluohtlik on ☺️ ja külas. Valgete diivanite peal aeleda ei tohi ☺️ kodus võib nii, et süda lustib.
    Ükspäev tegin pika tööpäeva-lausa 6 tundi ja imestasin, kui palju jaksu on naistel käia tööl ja hoida kodu piinlikult korras-supernaised! Mina sinna ei küündi- tegin süüa ja samal ajal proovisin veidi mänguasju kokku panna, aga sama kähku tulid nad tagasi igale poole ka ☺️
    Endale aega võtan ka-3 korda nädalas trenn ja siis on paar sõbrannat, kelle juurde saab minna kui töö on tehtud ja laps alles lasteaias paariks tunniks. Annab nii palju juurde…
    Seega, et olla hea ema on mul vaja oma aega patareisid laadida ning vahepeal ära ka käia- mõnus, kui on veidi igatsust tekkinud. Armas on kohe veel armsam 😍 ja teine pool on väga tähtis- naised, mehed on sama head vanemad kui meie. Lihtsalt tuleb võimalust anda ja chillilt asju võtta. Poiste mängud ongi veidi teistmoodi. Nii säilib võime olla hea lapsevanem ning milline rõõm on vaadata kui isa oma lapsega tegeleb. Huuh. Mul neid õnneks üks. Valemit 2+ lapsele ei tea ☺️

  • Reply K 28. september 2019 at 12:42

    Mina olen see üksikema, kelle elukaaslane vàlismaal tööl ja toimetan lastega üksi pàevast pàeva. Hommikul àrkame 7, kella 8ks on 2,5 ja 5a piiga lasteaias ja ise kappan tööle. Töö lôpeb 17, siis ruttu lasteaega, siis kuskile màngukale, vajadusel poodi ( gad bless, et olemas kullerid, kes suurema toiduvaru nädalaks koju toovad) 18.30 koju, siis syya tegema, pesu masinasse, lapsed samal ajal tv ette, 19.30 kôhud tàis, siis tsikkidel mànguaeg ja lollitamisaeg, mina pesen nôud, lebotan korraks ja siis mànguasjad kokku, veel nàksimist, lapsed puhtaks ja voodisse ja siis krt meenub, et pesu vaja veel kuivama panna ja loivan voodist laibana vàlja ja teen selle asja ka àra ja siis tahaaaks juba magada, aga lastel tavaliselt siis veel energiat(magavad ju korralikult lôunat aias) ja lobisevad pimedas voodis ja mina olen esimene, kes 22.30 kustub ja kurat hommikul on taval nii vàss veel. Tööpàev vôiks 2h varem lôppeda v ööpàev 26h, sest une aega on vàheeee :( eile ôhtul siis sôime yleeilset frikadellisuppi ja nàksisime ns ôhtul lastega ja vaatasin kôik oma nàdala jagu eesti seebikaid jàrgi ja magama làksime 2 ajal, lapsed kustusid hetkega ja ise veel lugesin Estonia huku uudiseid, 3 ajal magama ja tàna saime magada 11ni, seee oli LIHTSALT niiii mônna, hommiku oleme nyyd lebotand ja vaikselt sàtime ôuee. Oma ajast ei tea midagi :D sugulasi siin pole ja lapsehoidjaks pean sôbrantse kerjama v kalli raha eest hoidja vôtma, sest 2 last ei hoia keegi alla 5 euro tund. korra kvartalis ikka sebin kellegi hoidma ja làhen kuskile yritusele, kuhu piletid vôitnud v nyyd oktoobris tahaks Vapiano naistekale jôuda, see on niii mônus yritustesari. Saab mône tunni olla ja hetke nautida sôbrannadega.
    Nii, et sa oled super ema ja oma lastele 102 prossa olemas :) et kui sina kurdad, siis mina peaks end üldse oksa tômbama :D et valus oli lugeda ja nutt tahtis kurbusest ja kadedusest peale tulla :D

    • Reply Blondie 28. september 2019 at 17:09

      Ma lugesin sinu juttu ja mu ainus mõte oli ‘Kuidas sa jõuad, super naine?!’ :O ma ei jõuaks vist isegi relvaähvardusel ni palju tehtud nagu sa igapäevaselt teed :) mul laps 1a3k, olen temaga kodune aga suurema osa ajast leiab ta endale tegevusi ise. Sellest hoolimata on koguaeg väsimus peal :D #laiskloom Sa oled väga vägev naine ning nii tubli ema oma lastele K ♥️

      • Reply K 30. september 2019 at 19:03

        Aitäh :)
        Aga kas mul on varianti?! :) laste nimel teed ju ikka kôik :) 💖

  • Reply Heleri 28. september 2019 at 11:51

    Tööpäev algab enamasti ikka kell 8 mitte 9. See tähendab et laps on aias kohal kell 7.30-7.40. Tööpäev lõpeb 16.30, järgi jõuad 17.
    Elu

    • Reply Mallu 28. september 2019 at 12:51

      mai tea öeldakse “üheksast-viieni” ma ei tea, mul pole konkreetselt KUNAGI sellist kellast-kellani kontoritööd olnud 🤷‍♀️

  • Reply Laura 28. september 2019 at 10:26

    Ma veidi sooviks kommenteerida seda okei kasutamist. Sina oled laste vanem, sinu otsustada on see kas ta Saab nt magustoitu voi kas ta peab lopetama oma oe neerudesse tagumise. See okei seal lause lopus annab lapsele signaali , et see mida Sina ytled on ainult soovitus voi valik. Kui sa sama lause ilma okeita lopus ytled jouab sinu sonum yheselt arusaadavalt lapseni ja ei ole mingit kauplemist. Sinu seisukoht on selge talle ja mingit valesti moistmist ei ole.

  • Reply H. 28. september 2019 at 10:08

    Tahtsin seda lastele keelamise või EI ütlemise asja kommenteerida. Loomulikult ei ole vastus: “sest mina ütlen nii” mingi seletav/põhjendav argument. Keelata ja ei öelda on okei, aga sinna juurde tasuks alati ka see “miks-i” pool lahti seletada. Oleme sellise põhimôtte järgi juba pea 14 aastat oma lapsi kasvatanud ja tundub, et toimib täitsa hästi.

    • Reply Tups 28. september 2019 at 19:55

      Mind ka nii kasvatatud, ema alati põhjendas ära, miks midagi ei saa või tohi. Sain aru ja mingit kisa polnud. Ka puberteet jäi vahele, sest emaga oli alati võrdne suhe ja sain ennast ning oma soove vabalt väljendada. Vahel jäi küll ema sõna peale, aga ka see oli minu jaoks loomulik. Sest ta oli ju mulle seletanud, et kuni 18-aastaseks saamiseni vastutab tema minu eest :)

  • Reply Kärt 28. september 2019 at 09:34

    Ma vastaks lapse seisukohast – minu ema käis terve minu lapsepõlve tööl ja oli minu vanuses 3-5 ka üksikema. Lasteaeda läksin 3aastaselt, nutsin küll igal hommikul, aga harjusin ruttu ja mingit traumat ei jäänud – mulle kui üksiklapsele väga meeldis teiste lastega mängida ja laulmised/meisterdamised olid väga meelt mööda. Tihti olin ka emal tööl kaasas ja toimetasin oma tegemisi, haige olles olin telefoni teel juhendatud ja päev otsa üksi. Mul on olnud ka mitmeid hoidjatädisid – jällegi lapsele väga rõõmustav, et on üks tädi, kellel on energiat ja tähelepanu ainult sulle ega pole sinust juba tüdinenud, nagu omad vanemad :D
    Ma ei pea ennast hirmus terve närvikavaga inimeseks, sest asju juhtus meie peres nii enne kui pärast kirjeldatud perioodi – võin lohutada, et pubekana on palju rohkem asju, mida emale ette heita 😂 Aga lasteaed ja emast eemalolek kindlasti minu suhet emaga halvasti ei mõjutanud, oleme siiani lähedased ning arvan, et mu ema suutis olla tänu lasteaiale ja hoidjatele parem ema, kuna ta sai veeta rohkem aega ilma minuta. Pigem käis ema mulle närvidele hilisemas vanuses, kui ta oli kodune ja KOGUAEG KODUS OLI ja tahtis rääkida, kui mina olin koolist väsinud jne
    Nii et lapsed leiavad nagunii midagi, mida vanematele ette heita! Sellega võib juba ette arvestada, et seda ei saa vältida. Aga ma arvan, et kui sa juba selle pärast muretsed ja sellele tähelepanu pöörad, oled juba hea ema.

  • Reply Ruth 28. september 2019 at 09:25

    Emadus on raske aga sellel kõik korvab kasvõi see naeratav nägu päevas.
    Mina olen üks nendest emadest kelle laps läheb aeda juba 6.30 sest kell 7 hakkab juba minu töö päev seega on minu laps 9 h ajas iga päev.
    Kas ma olen selle üle kurb? Muidugi et ta peab suure osa oma päevast veetma kuskil kellegi teise hoole all. On igatpidi raske aga kahjuks nii peab praegu.
    Ega ei ole õiget viisi olla õige ema aga iga ema ilmselt mõlgutab neid mõtteid kas ta on piisavalt hea ja kas ta teeb piisavalt.
    Ma isegi mõnikord mõtlen et mul pole oma laste jaoks aega et ma pole neid väärt aga ma mõtlen teisiti siis ma teen nende heaks kõik mis mul hetkel võimalik :)

  • Reply Marge 28. september 2019 at 08:52

    Lugesin seda postitust ja jäin oma ema peale mõtlema. Minu ema läks tööle, kui ma olin umbes ühe kuune. Palju aega veetsin ma oma vanaemaga. Minu emal ei olnud kunagi aega minuga mängida, meil õieti ei olnud mänguasjugi kodus. Mingitest lauamängude mängimisest perega võisin ainult und näha. Mängisin rohkem oma vanemate vendadega ja nende asjadega (mul oli lapsepõlves kokku üks nukk, üks Barbie ja üks Ken) või siis teiste maja lastega väljas. Siiani teeb südame härdaks kui mõtlen, kuidas teistel tüdrukutel oli pissiv Baby Born ja minul vendadega jagav puldiauto. Lasteaeda ja lasteaiast koju käisin ma viieaastaselt juba ise. Kolm kilomeetrit bussiga. Ja see oli lasteaias jumala normaalne, kui laps astus üksinda aiast välja ja läks bussile. Keegi ei osanud karta, et lapsega midagi juhtuda võiks. Olen varsti 23 ja mõeldes, et minu emal ei olnud laste jaoks üldse aega, ainult töö-töö-töö, teeb see haiget. Kasvasime emaga tänu sellele ka kuidagi lahku ja usaldasin rohkem oma tädile asju, sest kõik vaheajad veetsin tema juures. Sinu blogi lugedes oleks ise tahtnud olla Mari või Lende, nii äge oleks olnud kõiki neid asju koos perega teha. Sa oled kohutavalt tubli :)

    • Reply Mallu 28. september 2019 at 08:57

      Jah, ma ei elanud ka väiksena emaga koos, aga ma ei oska öelda, mismoodi see mind mõjutas, ilmselt kuidagi ikka. Ja kahju on küll, eriti kui mul sõbrannad räägivad et ala ema mul parim sõber jne, et kahju, et mul sellist tunnet pole. Aga oma lastele tahaks olla küll 🤷‍♀️🤷‍♀️

      • Reply Mai 28. september 2019 at 11:24

        See on väga huvitav, sest mu ema oli ka nii kaua kui ma mäletan üksikema olnud. Mina jälle kasvasin rohkem oma vanemaga kokku (sest enamik eestlasi on ju kasvanud samassoolises peres: ema ja vanaema😅) ja ausalt väiksena pelgasin veidi, kui me emaga õhtuti jäime. Ega mulle palju ei saanud lubada, aga mulle sai kuidagi ruttu selgeks, et see pole selle pärast, et ema ei taha mulle midagi osta, vaid et meil lihtsalt pole selleks raha. Ema kolis mu noorema õega Soome, kui ma keskkoolis olin ja mina jäin vanemaga eestisse. Eks ta veits pitsitas, aga ma teadsin jälle, et ta teeb seda ka minu jaoks ning juba suure inimesena mõistsin seda otsust.

        Pikk jutt sitt jutt, aga täna saan ma oma emaga nagu (parima) sõbrannaga läbi ja mida aeg edasi läheb seda rohkem ma näen, et ta andis oma olukorras mulle parima. Mu õde aga arvab, et teda on millestki ilma jäetud ja ta hoiab hinges mingit viha ema vastu oma lapsepõlve pärast. No võta sa kinni.

  • Reply K 28. september 2019 at 08:45

    Mäletan kui sain oma esimese lapse ja mõni kuu peale beebi sündi. Saime tavalises arsti visiidil väga väga õudsa uudise. Ning järgnevad pool kuud vähemalt käis võitlus lapsel oma elu nimel. Sellest hetkel kirjutades tulebki pisar silma. Sest süüdistasin end terve see aeg et ma ei olnud raseduse aeg juba piisavalt hea ema oma sündimata beebile ja nüüd ei saa ma midagi teha ja pean paluma kedagi keda ma pole kunagi uskunud et ta annaks mu lapsele võimaluse elada. Süüdistan end siiani. Sest tunnen end süüdi kõiges mis mu ime pisike beebi pidi läbi elama. Õnneks oli väike beebi niii sitke ja elu tahet täis et hetkel on ta väga tragi ja tubli.
    Ja sellest ajast saadik tunnen et ma pole oma laste jaoks äkki piisavalt olemas. Ja kui nad lähevad kuhugi ilma minuta on nutt kurgus ja süü tunne et ma ei ju ei tea mis saab homne päev. Sest elu on ju niii väärtuslik ja samas tundub alati nii lühike. Eriti see aeg kui nad pisid ja meid nii palju vajavad… Ühesõnaga jah tunnen et ma pole hea ema ja ei kuta ette milline see täiuslik ema üle üldse on?

    • Reply Mallu 28. september 2019 at 08:56

      Vot sa tõstatad hea küsimuse, et kui meie ei ole head emad, et näidake siis, et kes on ja siis saaks tema pealt õppida :D!

    • Reply Katrin 28. september 2019 at 08:36

      Vabandust,väga vale link tuli!