0
JUMALAITA

peomuti memuaarid

13. oktoober 2019

Eile oli sõbranna mehe sünna. Sõbranna on jällegist aga üks kõige segasematest inimestest, keda ma näinud olen. Talle meeldib üritusi korraldada umbes sama palju, kui enamikele lamades telekat vaadata. Kõik tema korraldatud peod on alati lihtsalt niiiii… mai tea, ei oska kirjeldadagi. Et no ala kui ma teeksin halloweeni peo, siis ma heal juhul keeraks tuled pimedaks ja uuristaks ühe kõrvitsa sisse küünale koha. See kiletas terve oma korteri ära ja kaunistas selle otsast lõpuni. Lisaks muidugi temaatilised toidud jne.

Kõikide piduliste pildid





õuduste järgne leevendus, ehk siis vesi, mille küljes kotiga magneesium, vitamiiinid ja … mingi asi veel.

Ühesõnaga, pidu oli hästi tore ja umbes 12 paiku tahtsime juba hakata koju liikuma, kui action pihta hakkas. Ehk siis terrassi kaudu üritasid meie peole siseneda kaks purjakil meest. Neil paluti lahkuda, seda nad ei teinud ja olid väga agressiivsed – tallasid seal elupuid ümber ja lõhkusid õues seisnud grilli ära ja ühel hetkel läks seal vist mingiks füüsiliseks madistamiseks. Ma seda osa ei oska täpsustada, sest ma ise olin toas ja vihtusin tantsu nii et vähe polnud. Õue läksin alles siis, kui seal olidki ainult need kaks jorssi ja üks meie peo kuttidest. Kuna ma nägin, et siin võib uuesti sabinaks minna, siis ma lükkasin meie oma tuppa ja ütlesin, et ma aitan ise neil prillid üles otsida (need olid pimedas muru sisse kadunud), et nad kiiresti ära läheks ja seal uuesti madinaks ei läheks.

Üks kuttidest rääkis, et minul õnneks veab, mul läheb veel hästi, aga mu sõpradel, kes siin elavad, ei lähe nii hästi, sest nad hakkavad iga jumala hommik siia terrassile tulema ja elanikele “molli kütma”.

“Jesus fck, ma ei viitsi pestagi ennast iga jumala hommik ja sa viitsid iga hommikul uksest välja kebida ja kellelegi peksa andma minna?” küsisin ma.
-“Jah, ja hakkangi käima ja hakkavadki saama,” noogutas ta pühalikult.
“Eee.Okei. Ja kui kaua siis? Nädal? Kaks? Aasta???”
-“Terve elu!” tõotas ta.

 

Kuigi see usutav ei olnud, siis sellegipoolest ei olnud mul huvi nende agressiivsete vendadega kaua üksi õues olla, sest nad juba kirjeldasid, kui tore saab see igahommikune peks olema ja kuidas peksa saajad “kiunuvad”. Kuna see oli suht creepy, siis olin ma valmis juba sisse minema, sest prille me ei leidnud ja mis ma ikka nende heietusi kuulan. Ühel hekel nägin taskulampe sain aru, et politseionu on kohale tulnud.

Ma olin selle üle päris rõõmus ja kirjeldas kiirelt, et mis toimunud on ja kuidas härrased meie seltskonda ja korteri elanikke just ähvardasid. Järgnev vestlus politsei ja nende meeste vahel oli niii naljakas, et keegi oleks pidanud seda filmima. Seda me ei teinud, aga üritan seda teile seletada umbkaudse sõnastusega, nagu mäletan.
Jorss: Mind rünnati siin!
Politsei: Kus täpsemalt?
Jorss: Siin terrassi peal! Tahtsin sõbralikult õnne soovima minna ja mind rünnati.
Politsei: Kas te teate neid inimesi, et nende koju tungite?
Jorss: Jah, elasin 5-aastasena temaga ühel tänaval.
Politsei: Okeiiii, ja nüüd tungisite ootamatult ja kutsumata tema koju ja nagu ma näen, lõhkusite ka vara?
Jorss: Ma ei läinud ta koju, ainult terrassile!
Politsei: Terass on osa ta kodust…
Jorss: Ei, terrassi eest tuleb eraldi maksta!
Politsei: Jah… kuna see ta korteri küljes on, ju siis maksis ka…
Jorss: Mina neid pabereid näinud ei ole!

 
Politsei: Aga okei, teeme nüüd nii, et te lähete siit ära ja asjaga klaar?
Jorss (super ladnalt): Kuule tead, me lahendame seda olukorda siin ise edasi, võite minna.
Politsei:

Politsei: Kuulge poisid, kas te kannate ka midagi? Näidake palun ette.
Jorss: Kas vaimselt või füüsiliselt?
*mina samal ajal terrassil seistes ja üritades serious olla, aga suren naeru kätte juba*
Politsei: Okei, mis teie nimed on, paneme kirja:
Jorss1: Ütlebnimemidamaeimäleta
Jorss2: *Laseb elu kõva peeru* vabandage ohvitser…
*mina juba kõõksumas naerust*

Igatahes lõpuks politsei seletas neile sada korda, et mingu nad nüüd ära, aga need vaidlesid nagu Mari hommikuti, kui ei taha lasteaeda minna. Isegi seda tegid nad Mari moodi, et üks heitis kõhuli muru sisse ja karjus “pange mind raudu!”.

Raudu neid igatahes ei pandud, aga lõpuks lubasid nad ära minna. Eks ikka emosse vigastusi fiktseerima, sest täna pidid nad korterielanikud kohtusse andma. Nojah, eks ikka juhtub. Siiani pole antud, aga õhtu on alles noor ka.

Vot ja siis tuli ma ka koju, jõin oma veepudeli ära, rääkisin Kardole ka seiklusi ja läksin tuttu, et kell 7 värske ja säravana ärgata. Jee! Selline kena pidu meil siis eile oli, beat this!

sünnalaps


Ma alguses läksin nii, aga see oli super ebamugav ja siis käisin vahepeal kodus riideid vahetamas ?


 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar