0
JUMALAITA KARDO

kuidas Marta meie suhte päästis

20. november 2019

…ja Kristina seda hävitada püüdis. Aga no alustame algusest. Nimelt sai esmaspäeval selgeks, et mul on haiglasse minek. Kristina tähtaeg oli teisipäeval ja esmaspäeva õhtul pull pihta ka hakkas. Mina olin aga valmis esimestest väikestest valupoegadest saadik, ehk siis esmaspäeva hommikust. Tegime kõik asjad poole jooksu pealt ära, iga hetk oli selline ärevus sees, et kas ma ikka jõuan, mis saama hakkab jne. Olgu öeldud, et kõik läks super hästi ja öösel vastu teisipäeva jõudsin ma koju ise nutta lahistades, et ma tahan ka ju beebit! Töötlesin siin pilte ja panin videot kokku ja ise samal ajal muudkui läksin vihasemaks. Et mis ma pean Kardo maha jätma ja uue mehe võtma, et beebit saada?

Krt, see Kardo teab mind liiga hästi, lasi endal mugavalt munajuhad kuskile kõhuõõnde kinni õmmelda, nüüd pean mina ilma beebita elama terve elu.

Nagu KUIDAS ma pean sellist piinarikast elu elama, ah? Krissu beebi oli niiii pehme ja pisike ja nunnu ja tudus nii armsasti ja konkreetselt mu emakas ütles inimkeeli, et Mariann, me peame seda tegema. Ma vannun. Nii ta ütles. Aga no mis ma nüüd teen, või no pigem kellega eks. Ja teise mehega tunduks maru ebamugav lapsi saada, ehk siis ma istusin siin ja nutsin ja olin pahane ja halasin oma beebita elu üle. Marta on ju NII suur. Ta saab juba reedel aastaseks! Mis beebi ta enam on, pmst otsapidi oma elu peal.

Ja olgem ausad, nelja lapsega oleks ju lasterahad ka ikka tunduvalt suuremad, jumal ja netikommentaatorid ju teavad, et ega ei mina ega Kardo kunagi tööle ei lähe, ainuke variant oleks olnud siin oma koloonia luua, aga nagu ikka, rikkus Kardo kõik ilusa ära. FAIN!

Kuskil nelja ajal kebisin voodisse, et õndsat und magada. Kes aga ei tahtnud õndsat und magada, olid lapsed, kes kõik üles ärkasid (lastetoa remont, ehk siis oleme kõik ühte tuppa pressitud). Marta röökis, nagu keegi pussitaks teda kintsu ja rabeles täiel rinnal. Juua ei tahtnud, süüa ei tahtnud, piima ei tahtnud, lutti ei tahtnud. MIDAGI ei tahtnud. Ainult kisada ja karjuda tahtis. Ma olin ise nii pool une ja ärkveloleku vahel, et ei saand enam midagi aru. Üritasin seda Martat kuidagi rõõmustada, aga ei õnnestund teps mitte. Ise olin kooma vajumas. Mingi hetk ütlesid närvid nii üles, et ma olin sekundi kaugusel täiest kõrist karjumast: “ISSSAND JEEESUS KRISTUS, JÄÄÄÄ MAGAAMAAA. MIDAAAA SA TAHAD???!!”

Seda aga takistas Mari, kes oli terve aja vait olnud, kui äkki kostis: “Emme…”

-“NOH?”

“Tita nutab.”

Tol ööl magasin ma vist kokku 2-3h. Hommikul tuli siia ehitusmees ja aknavahetusmees ja Mari pidi teraapiasse minema ja Lende lasteaeda ja Mari veel hambaarstile ja ma olin niii läbi omadega. Ise pidin veel kiirelt haiglasse minema, et Kristinast veel mõned pildid teha. Või no tegelt ikka beebist. Igatahes tulin ma kunagi koju ja olin terve päeva sellises imelikus staadiumis, kus uni lihtsalt murdis suva hetkedel ja ma ei saanud ise ka enam aru, mitu korda ma lõpuks 10-20 minutilistesse unedesse vajusin. Lihtsalt võimetu midagigi tegema, ainult kooma vajuma.

Mingi hetk vaatasin, et ooo, kell on 8, saan Martaga magama minna. Kas ta jäi? Ei. Ta kriiskas samamoodi nagu eelmisel õhtul, kuni me lõpuks taipasime talle suhu vaadata ja avastada, et ta kasvatab mingit miljonit tagumist hammast, mis ilmselt täiega haiget teevad. LISAKS suutis ta endale ohatise hankida! Nagu… vaene laps!

Ehk siis tänane öö oligi lõpuks nii, et mina ja Kardo kordamööda beebit solgutamas ja üritamas tema nutmist takistada kuidagigi. Igemegeelid ja isegi Panadol läks mängu, aga ei midagi. Ta on super magamata ja viril ja …ja mina olen magamata ja viril ja nii oma närvilisuse viimase vinna peal, et järgmine inimene, kes minult midagi tahab… Siis ma…

Ehk siis ma jõudsin kenasti järeldusele, et a) ma ei funktsioneeri ikkagi ÜLDSE ilma magamata (kuigi ma vahepeal väitsin, et suva on, aga äkki ma jäin vahepeal vanaks) b) ma olen unisena mega vihane, ärrituv ja poolhüsteerias c) MUL ON BEEBI. Mul pole rohkem beebisid vaja. Palun aidake mind olemasolevategagi! d) kui ma saaks uue beebi, siis ma läheks Kardoga lahku. Esiteks sp et ma oleks ilmselt selle saamiseks vale noku otsa koperdama pidanud ja teiseks ma olen tema vastu unisena selline bitch, et ma täna läksin närvi, sest ta üritas mulle mooncupi kasutamise nõu anda ?

Et siis jah, ma ei ole surnud, lihtsalt ma olen omadega nii ajahädas kõigega ja kõik ajab mind nutma ja ma tahaks vähemalt Kristina beebit hoida, aga paraku on vist imelik kolmandat korda inimese kolmandal elupäeval külla pressida, seega ma istun siin kodus ja valutan kuulmekilesid.

Aaa. Vangi ei pandud. Sain lihtsalt e.maili kohtust, et ala me ei jõudnud, vastuse saate 28.11. Tänks, et jumala eest hommikul ei öelnud, laske ikka inimesel õhtuni praadida.
Tahaks veel halada, mis närvi ajab, aga sai vist juba küll.
Tsau.
 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar