Ma olen neljapäevast saadik olnud sellises seisus, et … ma ei oska seda isegi kirjeldada. Kes mind mujal kanalitel jälgib, siis teab kenasti, et ma kaotasin selle linnukeissi kohtuasja ja mult nõuti välja 1500€ Anne Nuudele + 4700€ kohtukulusid. Peale seda olen ma elanud läbi mingisuguseid imelikke faase.
Esiteks pidime me õhtul külla minema, ma polnud päev läbi söönud ja pudel veini niitis mind nii räigelt, et ilmselt ei suhtle see perekond enam meiesugustega mitte iial. Okei, Kardo oli kaine, vb temaga suhtlevad, ma igatahes ei mäleta koju tulemist. #aastaema. Samas aitas see sellega, et ma too õhtu isegi ei olnud eriti kurb.
Erinevalt järgmisest hommikust, mil ma olin VÄGA kurb ja sellele lisaks ka maksimaalselt pohmellis. Loomulikult läks Kardo just kuskile ära ka, nii et ma olin õhtuni lastega kolmekesti ja virelesin siin vedelikupuuduses ja enesehaletsuses. Kellegagi rääkida ei taha, kedagi näha ei taha, et saaks lihtsalt olla võimalikult suures … halalaines.
Nagu ma alati rõhutan: mu sees on kaks inimest. Ei,ma ei oota kaksikuid, lihtsalt saikar olen. Ehk siis üks osa minust on niii kurb ja löödud ja pettunud elus, et oot kas see on päriselt võimalik, et elu niiiii ebaaus on. Et okei, ma ütlesin halvasti, aga minu meelest oli tema tegu ka väga halb ja üldse see oli niiii ammu ja kuigi ma enam selliseid sõnu ei kasutaks, siis point on sama. Et ma astusin millegi kaitseks välja, et kedagi aidata ja nüüd olen mina see, kes maksab. Et kurjus võidab ja headus kaotab. Isegi kui headus kurjust munniks kutsus ?♀️?♀️ Ma olen nii vähe elus sellise ebaõiglusega kokku puutunud, et see tõesti mõjus šokeerivalt.
Teine osa minust on see, mis ütleb, et rahune maha. Kõik saab korda. Ise sa ju aina rõhutad, et kõik on pohhui, mis sa halad nüüd. Ise sa ei suutnud oma suud kinni hoida ja viisakaks jääda, et küllap see ongi ja peabki olema su õppetund. Et teinekord mõtle, enne kui teed. Ja kunagi pidin ma ju selle õppetunni saama, et oma suud kinni hoida. Eks? Et kannata ära, ela üle ja ära kassi.
Aga MA EI SAAAAAAA lõpetada.
Näiteks kui selle väikse suva kohtukeissi kulud olid 4700€, mõtle, mis need Ekspressil veel praeguseks olla võiksid. 20 000? 30 000? Et nagu kui ma isegi praegu selle summa ma ei tea kuida kokku kraabin, siis… siis suurem kass on alles ees. Ma juba tunnen ette, et kuidas see lajatab. Et kui mul enne oli kõige suhtes nii suur positiivsus ja ükskõiksus, siis nüüd ma olen nagu.. shit. Kõik läheb ikka väga persse ja mina siin laulan trillalala ja trullalaaa, mind ei huvita miski, be cool ja muud asjad. Vot sulle lopsu. Elu keerab praegu nii mõnuga otse tagumenti, et pisar tuleb silma.
Mis seal ikka, vahet pole. Elan üle ja pean endaga vestlusi.
Ma: võta ennast kokku, see pole maailma lõpp, sa ei saa jääda surmani kassima.
Kõik need parastavad kirjad, et haha, paras, sa vana tont, lõpuks pani keegi sul suu kinni! Need on sellised veits mõnusad, et loen ja halan, et jaaaa, tal on õigus. See ongi elu karistus sellele, et ma nii värdjas olen olnd. Et see on karistus number üks ja Ekspressi kohtuasi on pärast karistus kaks. Eks?
Tõesti nüüd saan mina ka aru, miks inimesed ei sekku kunagi ja ei astu kellegi kaitseks välja ja ebaõiglust nähes keeravad sellele selja. Sest nii on lihtsam. Nii ei satu ise jamadesse. Sest mõnikord bad guys win ja siis oled sina see loll, kes aidata tahtis. Onju…
Aga positiivse külje pealt sain ma täna ootamatult Tallinna käest 160€ sünnitoetuse teist poolt ja kandsin 50€ kohe selle tillukese haige tüdruku jaoks kellest räägiti all over internet. Niikaua võib anda, kui veel on.
Ok, kassin nüüd täie rauaga edasi.
Kommentaarid puuduvad