Teate, mis on mega ilmelik? Ma armastan igasuguseid arstisarju. No kõik need Grey anatoomiad ja Dr House’id jne. Ma isegi ei tea, kas ma olen elus näinud ühtegi meditsiinitaustaga sarja, mis mulle EI meeldiks. Hiljuti hakkasin vaatama mingit sarja “Resident” ja no taakord, ou mai gaaad, kui põnev on!
Samas olen ma päris elus nii nõrganärviline ja ei saaks päris haiglas arstina või õena mitte minutitki hakkama. Olgem ausad, ma ei suuda seal isegi niisama külastajana olla, ma vihkan seda haiglahaisu ja surma vibe ja haigeid inimesi ja väkkkkk. Kõik, absoluutselt KÕIK haiglate juures on max räme.
Ega jah, ei saa salata, et seal väljamaa sarjades ei ole haiglad need kohad, kus köhivad ja tudisevad vanurid oma palatites seda körti söövad, mis Eestis haigla”toidu” pähe serveeritakse. Seal on seksikad meeskirurgid ja kuumad õed, kes ravivad kuulsusi ja päästavad inimesi haruldaste haiguste käest, ise samal ajal haiglakappides vanainimesteasju tegema hiilides.
Igatahes ma hakkasin mõtlema, et tõesti imelik, et mulle päriselt pakub meditsiin täiega huvi, aga päriselt ei ole mul mitte mingit huvi seda iial harrastada. Et teoreetiliseks võiks mul ka olla null huvi selleteemalisi sarju vaadata? Lihtsalt see arstimaailm tundub nii huvitav ja põnev, aga minu jaoks selles suhtes teine maailma, et ma tean, et elu eest ei saaks minust arsti ega haiglatöötajat. Kuigi mul on sõbranna, kes huvitas haiglamaailm, läks hooldajaks, siis õeks õppima ja nüüd töötabki õena, et no teoorias võiks minuvanune ka veel arstiks, või no vähemalt õeks ikka onju. Aga kahjuks ma olen niiiii loll inimene, ei ma ei saaks vist esimese päeva õpingutegagi hakkama. Ups.
Kas teil on midagi sellist, mis nagu teoorias mega huvi pakub, aga reaalselt iial teha ei tahaks/saaks?
Lõpetuseks pilt Martast, kes sai jogurti kätte ja keda keegi takistada ei viitsinud, sest kogu maailm oli juba nagunii must ?♀️
49 kommentaari
Kui mul laps enneaegena sündis ja 3 kuud intensiivis veetis ja ma tema juures iga päev hommikust õhtuni istusin, siis algul tundus ka kõik nii kohutav, et KUIDAS saab haigete lastega päevastpäeva koos olla ja näha asju, millest ma isegi ei hakka rääkima ja teha pisikestele asju mida ei peaks keegi, eriti pisid läbima AGA ajapikku hakkas miski väga paeluma ja ma hakkasin isegi kaaluma õeks õppimist AGA see eeldaks mega häid teadmisi keemiast ja see on aine, mis minule kohe mitte külge ei jäänud. Ma olen 31 ja näen siiani õudusunenägusi kuidas on 12. klassi lõpetamine ja mul on keemias 0 tööd tehtud 🙁
Töötan meditsiinialal aga meditsiiniseriaale ei vaata üldse. Kuidagi “valus” vaadata ? Kui tead, kuidas asjad tegelikult käivad, siis on väga raske näha seriaalis asju, mida tehakse õigesti. Ma arvan, et sp häiribki mind nende vaatamine ? “Pulssi” isegi kannatas natuke vaadata ?
Mulle hullult meeldivad erinevad krimisarjad. Üks vaieldamatu lemmik on nt “Rizzoli and Isles”. Mulle nii meeldib kaasa mõelda, et kes see mõrvar võis olla jne. Samas ise olen suhteliselt nõrganärviline, ei kannata verd ning kardan surnuid ?
Ma töötan psühhiaatriakliinikus tegevusjuhendajana, seega ei pea õnneks väga rõvedustega kokku puutuma (kui keegi põrandale kakab, siis saan hooldaja kutsuda ?). Mingi aeg, kui olin tööst nii vaimustuses, et ei pannud tähelegi, kui tööpäev läbi oli ja tsillisin patsientidega osakonnas veel peale tööpäeva lõppugi, siis mõtlesin, et paar vahetust kuus hooldajana wouldn’t hurt, et saab veits lisa teenida ja 24h nendega hängida, aga nüüd tänan taevaseid vägesid, et seda lollust ei teinud, olles nüüd ikka väga rõvedaid asju kõrvalt näinud. Täiega suur austus nende vastu, kes tuimalt täiskasvanute mähkmeid vahetavad, verd, okset, kust ja kangemat kraami koristavad ja peavad seejuures jääma patsiendiga sõbralikuks ja viisakaks. Samas õe töö mulle meeldiks väga, veedan palju aega õdede ruumis ja vaatan protseduure pealt, sest see on ikka mega huvitav. Mult on palju küsitud, et miks ma üldse psühhiaatriks ei õpi, et see sobiks mulle, aga sellist vastutust ma kanda ei suudaks, et kellelegi mingeid ravimeid kirjutada.
Mulle hullult meeldib vaadata sellist dok.sarja nagu” Lennuõnnetuste uurimine” aga vot ise heameelega ei osaleks?õnnetuses noh
Ilmselt lennuõnnetuses osalemine ei ole kellegi suur soov 😀
Kokandus 🙁
Ma ei mõtle igapäevast sööki, vaid need special koogid ja road.
Teoorias on suht kõva targutaja, aga praktikas jah.. .:D
Siis filmindus/animeerimine/disain
Ma liiga kärsitu inimene. Kui paari korraga välja ei tule, siis kaob mot. ära.
Uhh, ma olen ka kohutavalt kannatamatu 😀 Ma pean kohe saama ja oskama kõike muidu kaob mott ära.
Ma tahaks geoloog olla, kivimid ja kivistised mõjuvad mulle magnetina. Ei, mitte üks põrm esoteerilises võtmes, vaid lihtsalt.
Geoloogiks ei saa ma kunagi, see rong on juba läinud, nii õppimise kui ka reaalsete välitegevuste puhul. Kahju, et kunagi keskkoolis oma kivihuvi edasi ei arendanud, pidasin seda lihtsalt kummaliseks hobiks, mõistus ei küündinud selleni, et geoloogia üldse olemaski on. Samas nii küündimatu ei peakski geoloog olema, seega mine tea, milleks hea…
Ma arvan, et millekski pole kunagi liiga hilja 🙂 Mina soovitan küll oma unistuste poole püüdlema hakata!
Aga miks mitte vahel vabatahtlikuna nendel kaevamistel osaleda? Minu arust saab minna küll. Saab natuke vaadata lähemalt seda asja ja midagi head teha ka maailma jaoks sama tegevusega.
Ei ole see haigla nii õudne koht midagi. Mina olin eelmisel aastal 5 kuu jooksul kaks korda haiglas, ühe korra 3 nädalat ja teise korra 2, 5 kuud ja elu oli lill. Hullud vanamutid, kes öö läbi segast juttu ajasid ja ringi tuiasid, ajasid muidugi kohati närvi püsti, aga tagantjärele on jälle väga naljakas. Kogu personal oli mega tore ja nunnutas mind täiega. Toidud kusjuures olid väga normaalsed, vähemalt Pärnu haiglas küll. Praegugi, kui vahel korra haigla territooriumile asja on, tuleb hea kodune tunne sisse.
Samas töötada sellises ametis võib- olla ei tahaks. Ei oska öelda.
Ma vist läheks hulluks kui nii kaua peaks olema haiglas. Samas muidugi kui tervisega mure ja vaja siis ei ole valikut.
Eks need haiglatoidud vist jah sõltuvad suurest haiglast ka. Mul lihtsalt endal parimad kogemused sellega pole või siis on mu nõudmised liiga kõrged 😀
Kui sa juba pead seal nii kaua olema, siis parem on, et teed endal seal elu mõnusaks ja sebid kõigiga head suhted sisse.
Ma olin ju natuke aega Tallinnas ka haiglas, vot seal olid küll mega rõvedad toidud. Hea, et Hess lähedal oli:D
Ise olen õde ja töötan kiirabis. Hullult meeldib 🙂
Mul see imelik asi, et jälgin sotsiaalmeedias mitmeid fitness inimest ja vaatan nende videosid, aga never ise ei viitsi trenni minna 😀
Haha ma ka vaatan neid ilusaid fit inimesi ja mõtlen, et tahaks ka selline olla, aga diivanil lesida ja süüa on samas nii hea 😀
Mulle vastupidi- täiega meeldivad haiglad. See lõhn ja kogu see n-ö “aura”. Olen mõlgutanud ka õeks õppima minna. Kes teab, vb paari aasta pärast. 😉
Teoorias pakub huvi kõik IT-ga seoses. Aga ma pole nii tark, et seda õppida ja selle alal töötada. Ei võta minu aju seda kinni.
Nii et kade olen nende peale, kes mõikavad IT-d ja matemaatikat. See töö on tänapäeval väga hästi tasustatud! 😀
Ma arvan, et kui midagi väga tahta ja huvi on siis on kõik õpitav. Püsivust ainult peab olema 😀
Resident on üli hea seriaal.Alles tulid uued osad ka välja.
Kui ma viimati haiglas olin, siis oli seal jumala normaalne söök, aga mul endal nii sitt olla, et sõin vist nädala aja peale kokku pool taldrikutäit. Raviarst oli aga überseksikas. Haiglas vedeledes ma seda tähele ei pannud, sest nagu öeldud, mul oli pehmelt öeldes megasitt, aga praegu ta juures kontrollis käies ma eriti ei tahagi terveks saada. ?
Haha, eks see söök vist tõesti oleneb palju sellest, et kus haiglas olla
Mul on sellised tunded blogimisega. On teemasid, mille üle sooviks arutleda, mida põhjalikumalt analüüsida, aga ma ei suudaks hakkama saada selle negatiivsusega, mis sellega kaasneb. Lisaks olen suure privaatsusevajadusega. Seega ühelt poolt tahaks diskuteerida, mõtteid vahetada ja tagasisidet saada, aga teiselt poolt mitte. Vaatan, et Sinul vist on sama. On asju, millest tahaks kirjutada, aga lihtsam on mitte…
Sul alati võimalus teha ju kinnine blogi ja jagada blogi parooli ainult neile, keda ise näiteks tead.
Eks selle negatiivsusega ka harjub, aga vahel lööb kaane maha ka kõige paksema nahaga inimesel.
Ma tahaks arstiks saada, aga ma ei suuda kellegi teise sinikatki vaadata rääkimata verest või sellest, et ma ise nõelu kuskile topiks. Never :D. Samuti meeldib mulle kõik loominguline, nt fotograafia, aga mul pole seda silma, et tabada hetke või töödelda ilusamaks. Ei oska lihtsalt.
See kõik on harjutamise asi 🙂
Ma töötan õena, intensiivis. Ja samas õpingute ajal põetajaks ei suutnud minna, mähkme vahetus ja muud kehavedelikud tundusid nii rõvedad. Igal ühel on meil osakonnas midagi, mis eriti rõve, kellele röga, kellele stoomi sisu, kellel veri, sülg, rõvedad hambad või varbad. No mädahais on ikka kõige räigem, aga õnneks vaid paar kolm korda seda kõige räigemat tundnud. Peale õe õpinguid keegi enam verd ei karda. Mingeid intriige ja suhtedraamasid pole. Professionaalsed töötajad. Nalja saab, põnev on iga päev ja kogu aeg õpin midagi uut. Nalja koha pealt. Et kui keegi seal suremas on, aga kõrval deliiriumis patsient liblikaid taga ajab ja nalja viskab, siis ikka tuju püsib ùleval. Lähedaste juuresolekul proovime neutraalseks jääda ja sõbralikud olla. Tundub mitte sobilik nii tõsises kohas pulli teha ja naerda kõva häälega. Aga kui me seda ei teeks, oleksime seest surnud. Kui patsiendid on koomas, paneme mussi kõvasti mängima ja töö läheb ludinal. Seda ka, et kas kahju pole? Enamus patisentidega pole ma suhelda saanud, kuna nad teadvuseta tihti, siis ei saa ka mingit sidet tekkida. Teine lugu, kui oled juba inimest tundma õppinud ja mitu päeva koos töötanud ja maast ja ilmast rääkinud. Kui siis midagi juhtub, on kahju küll. Mul mees ka naerab, et kas tööst ei piisa, et peab veel tulema koju ja gery anatoomiat vaatama ? Pulss oli ka etv pealt täiega hea. Väga tõetruu
See hooldaja töö tundub niiiii kohutav. Mina ei suudaks seda vist iial teha. Samas imetlen meeletult neid, kes suudavad. See on ikka nii oluline töö ja hea, et on olemas inimesi, kes selle töö ees risti ette ei löö. Samamoodi ma kardan, et ma ei suudaks elada üle neid surmasid. See arsti/õe/hooldaja amet on ikka väga-väga tugevatele inimestele. Tubli oled, et seda teed!
Minu arust ei ole nii kohutav, teatud mõttes nüri aga küll. Ma olin mingi aja õpingute kõrvalt vanadekodus tööl ja igasuguste kehavedelikega jändamine on minu arust mõtlemise küsimus. Sitt on sitt, olgu lapse või vanainimese oma ja aidata ei saa neist kumbki end ise. Lisaks on võtted, mis aitavad seda kiiremini ja lihtsamini teha, suurte inimeste puhul teed kolleegiga koos jne. Ma muutusin muidugi selles suhtes eriti tuimaks. Oli juhus, kus üks sittus mulle konkreetselt pihku ja mul ei liikunud ükski närv ka, oli vaid hea meel, et põrandale ei läinud, vähem koristamist. 😀 Kummikindad olid käes muidugi, ütlen igaks juhuks.
Küll aga ei kujuta ma end ette seda tööd pikemalt tegemas, sest see on minu jaoks lihtsalt liiga rutiinne. Enamus mu hooldatavaid olid vaid kehad, kes veel kuidagi elus püsisid ja iga päeva oli üks ja sama – pesu, mähkmed, söök, pesu, mähkmed, söök. Need vähesed, kellega rääkida sai, kasvasid muidugi kiiresti südame külge ja see oli kõige raskem.
Nii nunnu leevikestega pluus! Ma tahaks ka sellist.
Ma ka fännan haiglaseriaale ja ilmselt olen kõiki näinud :D. Ehk ka selletõttu läksin meditsiini õppima ja töötan nüüd ise haiglas. Aga kahjuks on päriselu ikka hoopis teine, ei ole väga palju selliseid HOT arste ja õdesid, pigem enamik töötajad naised ja sellist suhtedraamat meeste-naiste vahel kohtab harva. Pigem tuleb rohkem ette sellist naistekollektiivis ussitamist, mis on nõme.
Eks see ussitamine on tüütu küll, aga naiste kollektiivis paraku vist vältimatu
See kohupiimakreem on megahea!
Sorry out of topic ?
Martale ka väga maitses 😀
Heheee, mina läksin just sellepärast õeks õppima, et ma JUMALDASIN haiglaid. Mulle meeldib kuidagi see asjalik õhkkond ja ma pole ka kunagi mingeid vereandmiseid kartnud, alati kui ise EMOsse sattusin, siis jälgisin suure põnevusega ümbritsevat… ja nii ma siis 25 aastasena õeks õppima läksingi. Arvasin ka alguses, et ei saa hakkama, arvasin et ei saa kooli sissegi, aga üllatus-üllatus… ja ma ei saaks olla rohkem rahul! Haiglakeskkond on kodune, töö on põnev… muidugi arstiks õppimine on oluliselt keerulisem kui õeks. Sellega ei saaks küll hakkama 😀 Sellist vastutust ka endale ei tahaks.
Ja mis haiglasarjadesse puutub, siis neid ma muidugi vaatan ka hoolega, aga päriseluga pole neis sarjades suurt midagi pistmist – juba üsna basic protseduure vaadata läbi sarja on üldjuhul naeruväärne, sest neid tehakse valesti. Youtubes on ka videosid kus võrreldakse sarju ja päriselu ja räägitakse, mis seal valesti tehakse 😀
Nii tore alati kuulda, kui inimesed oma tööst sellise kire ja entusiasmiga räägivad 🙂
Mulle meeldivad igasugu politseisarjad, a la Kondid ja NCIS jms. Aga ma ei saaks mitte kunagi ise hakata uurijaks või muud moodi kuhugi sinna maailma end paigutada, sest ma nii naiivne ja usun inimesi, et kui sarimõrvar vaataks mulle silma ja vannuks, et tema ei tapnud, siis ma usuks 😀
Hahaha ma ka mega naiivne. Ma usukusin, et mu eelmist IT meest ajas karu taga niiet… 😀
Vaatan ka Residenti. Kolmas hooaeg ja uue osa ootel?. Haiglatega umbes sama..ei jälesta neid otseselt, aga tööle sinna küll never ei tahaks..ei kannata mina seda verd ja valu :D. Samas olen väga tänulik arstidele ja õdedele nende töö eest, eriti EMO töötajad.. peab ikka raudseid närve omama, et seal töötada.
Jaaa mina ka! Meeletult tugevad inimeed on nad!
Olen õde, armastan oma tööd, AGA patsiendi rolli vihkan. Kui patsiendina haiglasse või arstile lähen, on süda saapasääres ja haigla lõhn ajab iiveldama, tööle minnes aga no probleem 😀 nii veider kui ka pole….
Täpselt sama!!! Igapäevaselt töötan haiglas, igati vahva on… ja siis ise patsiendina muutun kohutavalt ärevaks, ei suuda sõnu ritta seada ja kipun minestama. Spiraali paigaldamise ajal oleksin napilt arstile kätega kallale läinud, katus lihtsalt sõitis ära. Õnneks ei saa ma kunagi iseenda patsient olla 🙂
Miks õnneks? 😀 See kõlab, nagu oleksid kohutav oma töös 😀 Või, et oled ise nii kohutav patsient?
aga miks sa ei lähe arsti tartusse õppima. Võtad kätte ja teed ära. Siin mitmed lähevad sinust vanemana õppima ja see on igati hea ja vajalik amet meile kõigile. Tegelikult oleks väga suur asi ja väga hea oleks seda teekonda järgida. Võta ette ja hakka tegutsema. Päriselt 🙂
konkreetselt ma ei ole suutnud 2 kuud ennast kokku võtta, et hunnikut riideid kokku korjata maast, arstiks õppima minna, eriti kui mul NULL HUVI seda teha, tundub veits overkill. aga ainult veidi.
Sul oli ju plaan minna sünnitoetajaks, et see on juba ligilähedane sellele – aitaksid ikka inimesi ja veel millisel hetkel!
Ma krabaks su küll iga kell kaasa, keegi teeks täpselt sellist lolli nalja nagu mulle meeldib, oma sünnitusel kaduma jäänud mokast jne. 🙂
Ja verd näeksid ka, et võid lihtsalt sünnitusel ettekujutada, et oled Meredith Grey in action ja et sünnitus toimub tormisel praamil, ilma elektrita, käsikaudu pimesi vms . 🙂
Arsti roll on ju niii palju rohkem vastutusrikas kui sünnitoetaja oma
Hahaa. Nagu see oleks nii lihtne et lähed ja õpid. Sinna võetakse ikka ülihead eksamitulemustega õpilasi. Ja ikka on konkurents 🙂 õpe kestab ju ka 8a vms kokku. 3 lapse kõrvalt ei kujuta seda ettegi.
Ma arvan, et ilma tõelise kutsumuseta ei suudaks keegi arstiõpinguid üle elada 🙂
Mul tuttav on kirurg Usas ja ütles, et tema iga päev ei ole mitte Dr House ega Grey Anatoomia vaid pigem nagu Scrubs sari ? peale seda tuli tahtmine küll, et võiks seal töötada, kui nii palju nalja saab ?