Mul on viimasel ajal selline tunne, et kui üks asi hakkab pekki minema, siis läheb ludinal juba kõik. Ma ei hakka siin ükshaaval kõiki välja toomagi, aga otseloomulikult on need kõik enamasti seotud rahadega ja ma räägin siin suurtest summadest, mitte mõnest kopikast. Kuna mitmed teemad on minu jaoks tegelikult võõras maa (ala it ja õigusalased teemad), siis ma ei saa ise suurt midagi aru ka ja pean usaldama neid, kes asjast rohkem jagavad. Ehk siis mu viimase aja märksõnad on stress, paanika ja muud sellised toredad meeleolud, millega ma siin võitlen. Või noh, täna jäin lõpuks haigeks ka, keha vist ei talunud enam ära.
Ma lihtsalt üritan endale iga sekund mingit tegevust leida, sest ma tean, et kui ma lihtsalt korraks istuma jään, siis ma murdun täitsa ära, saan ärevushoo ja suren dramaatiselt jala pealt maha. Või veel hullem – hakkan nutma. Ma reaalselt jälestan nutma hakkamist, sest see tekitab mulle alati tunde, et ma olen mingi sitane, nõrk kalts, kes ei oska asjalikum olla, kui ainult nutta. Seega ma üritan muudkui mõtted mujal hoida. Mõtlen ausalt ehk mõni teine kord, kui ma veidi rohkem seda jama taluda suudan.
Samal ajal on mul SUPER raske midagi teha. Mu mõte käib 100 km sekundis ja hüppab ühelt teemalt teisele. Enamasti muidugi erinevate versioonide peale, et huvitav, mis mul veel täpselt halvasti minna saab. Mu paanika on läinud kergelt öeldes juba manikaalseks. Näiteks mängin lastega ja ühel hetkel mõtlen, et nojah, RAUDSELT nüüd midagi juhtub mu lastega ka. Et kui kõik teised asjad on ainult materiaalsed siis ilmselt on elul mulle veel mõni imeline õppetund varuks. Ja ma reaalselt näen vaimusilmas erinevaid klippe, kuidas ma oma lapse matustel olen. This is great, ei ütleks üldse, et ma segi keerama hakanud olen.
Ahjaaa, muidugi samal ajal ma mõtlen, et ISSAND JUMAL, mida ma mõtlen??? Nüüd raudselt selle pärast, et ma seda mõtlesin, siis ma ise nn kutsusin kurja karja ja kui enne poleks midagi juhtunudki, siis NÜÜD raudpoltnael juhtub *sisesta siia uuesti mingisugused klipid mu laste matustelt*
Ma ei oska seda tunnet enda sees isegi kirjeldada. Vist… hirm? Ma kardan juba nii absoluutselt kõike, et ma ei julge netis kirjutada, ma ei julge Perekooligi vaatama minna, sest ma kardan, et ma saaksin siis juba sellest kurjusest südamerabanduse. Vaatasin näiteks Kuuuurijat ja mõtlesin, et issand, ma ei julgeks Lusti asemel kunagi seda Haavelit vahele võtma minna, sest ilmselt ma lõpetaksin kohtus ja ilmselt ma kaotaksin ja ilmselt saaksin ma veel suurema paanikahoo. Et ühesõnaga. Ma kardan kõike. Ma ei taha kuskile minna. Ma ei taha midagi teha. Ma tahaks lihtsalt ennast barrikeerida elutoa diivanile, võtta kõik lapsed kaissu (et veenduda, et nad ära ei sureks) ja siis lihtsalt istuda ja enda surma oodata või Dr. House’i vaadata, või midagi muud samaväärset.
Olen üldse täiega puid alla saanud ka sellel teemal, et kui mul endal nüüd nii raske on, siis miks ma lihtsalt oma Tenerife reisi ära ei jäta, et väga kerge ju, jääks raha kenasti alles. Ma ütlen sulle ausalt, et oleks ma teadnud, mis seisus ma praegusel hetkel olen, siis ilmselt olekski jätnud. Või noh, poleks plaanimagi hakanud. Nüüd on aga majutuse eest makstud, lennupiletite eest makstud ja nende eest ma nagunii raha tagasi ei saa. Seda enam, et elamiseks ja söögiks kuluks raha meil siin või seal samapalju, sest hinnad on suhteliselt samad. Seega ärajätmine ei ole praegu variant ja ma isegi tunnen, et see on parim, mida ma hetkel teha saan. Ma lihtsalt kardan nii väga, et tahaks lihtsalt kuskile kaugele ära minna. Õnneks kaua pole vaja oodata, juba kolme nädala pärast lähmegi ära ja saate must ükskord rahu.
Aaaaa, teate mis on veel parim või? Kogu muu jama seas hakkas nüüd see reklaamifirma, kes mulle neid reklaame siia kuvab, mulle rääkima, et ma pean neile raha tagasi kandma, sest mu lehte on vähem vaadatud, kui meie lepingus kirjas. Google Analyticu sõnul on külastajate arv piisav (suurem kui lepingus), aga nende sõnul väiksem. Nad pole veel küll vastanud, et kust nad enda tulemused võtavad, aga ma miskipärast arvan, et mitte päris laest, et ju siis on neil õigus? Ma ei tea. Igatahes ilmselt järgmine aasta ma nendega enam ei jätka = ei saa endale enam palka maksta. Ütleme nii, et peaks vist kiirelt perearstil enne ära käima.
Konkreetselt fcking hate my life at this point ja mul hakkavad ideed ka otsa saama, et kuidas ma ennast praeguses olukorras kuidagi cheerida up saaks. No krt, mul ei tulnud eestikeelne väljend cheer up’ist pähe. Üldse igasugused ideed on otsas. Näiteks rõhutasin, et ma ei taha, et te mulle niisama raha kannaks onju. Siis mõtlesin välja selle mega loosi ja kuna niisama loose ei või teha (et ala kanna 5€ ja osaled), siis pidin ma selle kaubandusliku tegema, ehk siis midagi müüma, mille ostjate vahel see välja loosida. Nagu ma ütlesin, siis homseni on aeg neid osta, ausalt did my best, et sinna parimad auhinnad ever välja panna ja no kui kellelgi must hale meel on ja kuidagigi aidata tahab, siis ega ma muud ei oska öelda, kui et telli endalegi üks postkaart, kui sul seda juhtumisi tarvis minema peaks ?♀️ Tellimiseks kirjuta info@pildisain.ee.
Ps! Müüa ka keskmises korras neer, kasutatud 29 aastat.
Ps2! Vihkan tegelt ausalt rääkimist, mis persekellad mul on, aga ma ei saa enda sees ka hoida. Mis seal siis ikka, parem kirjutan välja. Peaasi, et laps ei nuta eks. Ärge siis nüüd mind kepiga togige või miskit, lamajat ple ilus lüüa. Aga kui tahate, siis minge Perekooli, seal vist mõttekaaslaseid küllaga, saaate seal koos naerda ja arutada.
Ps3! Avapildiks pidin Lende panema, sest see pilt ajab mind alati naerma. Oleks praegu tarvis küll.
71 kommentaari
Kas see aitab sind kui pop-upile vajutada ja seal lehel konkreetselt ära köia?
noh, üldiselt siiski mitte, sest ma ei saa mingit tasu per klikk
Tänud vastamast, siis ei kliki.
Muidu oleks pool elu pühendanud reklaamidele klikkimisega, et sulle kasu tuua! ?
haha 😀 aitäh sellegipoolest ?
Ma ei ole teie igapäevane jälgija, aga kui tundub huvitav lugemine, siis alati teen seda. Lugedes seda postitust, siis tasub kindlasti sellele reisile minna, et saaks need tumedad ja mustad mõtted peast ära, unustada kõik….sõna otseses mõttes. Võta see puhkus ainult endile ja ära tee ühtegi postitust, ära sunni ennast selleks, sest sul ei ole selleks hetkel energiat. Jäädvusta kõike, ms hing ihkab, aga ära tee ühtegi postitust puhkuse ajal, jõuate tagasi, siis alles hakka vaatama jäädvustusi, meenuta ja alles siis vali välja, mida tahad näidata. Enda jaoks tuleb elada! Postitused on teisejärguline, ka abikaasa ( laste isa) suudab teid üleval pidada…puhka südamest endale ja oma perele ja te tunnete tagasi tulles, et uus energia on sees, siis on ka palaju kergem muude maiste probleemidega hakkama saada.!
sa ilmselt tõesti ei ole igapäevane jälgija, mu abikaasa (laste isa) saab veel paar kuud isapalka (mis ei kata meie kohustusi) ja kõik 😀
On teil selleks ajaks juba tegevusplaan olemas? Kas Kardo läheb tööle?
ei ole veel. eks ta läheb jah, aga ma ei tea veel kuhu ?♀️
Äkki oleks tark tegu juba töötukassasse pöörduda konstultatsiooni saamiseks? Töötukassa annab ka koolitusi ja kursusi, ja karjäärinõustamist. Ühtlasi saaksite Kardoga kahepeale blogisse mõned kenad tööotsimispostitused, mis on täiskasvanud lugejatele kindlasti huvitav ja klikke korjav teema.
Hm, mõte – kui Kardo läheks konsultatsioonile ja töövestlustele, kas siis oleks OK, kui sa nn töötuvarjuna (nagu töövari, noh) temaga mõnes kohas kaasas käiksid. Istud nurgas, piiksugi ei tee, aga paned tähele ja pärast kirjutad? Või lausa filmid ja pärast saaksid juutuubi saate “Kardo otsib tööd”. Või mõni telekanal teeks sellise saate “Malluka viies aastaaeg. Kardo otsib tööd”? Mh, ah?
Enne tuleks muidugi luba küsida Kardol, et: “Kas mu kaamerahoidja võib kaasa tulla? Me teeme teleprojekti.” Aga ma arvan, et mõni tööpakkuja võib täitsa lubada ja no töötukassa visiidid oleks eriti huvitavad. Ega tavaline inimene ei pruugi teadagi, kuidas seal asjad käivad.
Tegelikult üks asi veel. Sul oleks vast tark tegu omavahel paremini siduda oma youtube kanal, instagram ja blogi – ma ei jälgi muid kanaleid, sest ma ei viitsi, aga kui vlogipostitusele oleks siit blogist vastava peatüki sees otselink, siis ma isegi vahel vajutaksin selle käima. Usun, et ma pole ainuke selline laisk.
ma ei tee ju väga palju vlogisid üldse ning kui teen, jagan ka blogis 🙂
Aa, ma pole siis peale sattunud. Pole just püsilugeja, aga praeguse tralli peale tulin vaatama.
Sellised elulisemad teemad, nagu praegune, nii halb kui see ka pole, tõmbavadki ilmselt rohkem tähelepanu.
Täitsa arusaadavalt oled nende emotsioonide keskel ja sellises madalseisus on väga keeruline asju nö kõrvalt näha. Puhkusele sõitmine ehk tõesti lööb pea klaariks. Kui ei, tule tagasi ja mine räägi mõne hea psühholoogiga, kes aitab asjad taas perspektiivi panna. Sinu jälgijana saan olla kindel, oled imehea ema oma lastele, terve noor naisterahvas, kes on suurepärane selles, mida teeb.
Tõusud-mõõnad ongi elu osa ja pakun, et veidi aja pärast vaatad tagasi ja mõtled, et miks ometi ma tookord nii palju mure-emotsioonidel lasin oma elu kontrollida. Meil kõigil on oma saatus ja asjad juhtuvad tihti olenemata sellest, mida teeme või jätame tegemata, muuta saame ainult seda kuidas ise kõigesse sellesse suhtume.
Pea püsti!
Võib-olla saaksid paar photoshooti teha lisaraha eesmärgil? Nu beebidest näiteks (algus kõlas nagu ma soovitaksin sul aktifotosid teha vist :D)
Kui vastsündinud beebisid pildistada, siis tuleb ikka vähemalt korraks ju hea tuju peale, eriti kui tänu sellele raha ka veidi tuleb? No siis ei tule hea tuju, kui sa sel hetkel jälle tunned, et beebit soovid 😀
Ma ei suuda hetkel pildistada, lihtsalt tunnen et mõttetu, ma nii sitt selles vms
Ma lamasin eile Tenerife rannas, laine loksub ja rasv sulab päikes käes ja kust paganama kohast imbusid mu ajju koledad stsenaariumid mu lastega!!! Täiskasvanutaga! Tabasin oma craizid mõtted, hetkel kui tiine pisar hakkas silmast välja vajuma. Tont võtaks, lõpeta ära , käratsin endale! Ära kutsu mingit jama ligi on ka mu esmane reaktsioon! Ema süda ei väsi iial muretsemast. Varsti kui nad suured ja sa ei saa ka enam igapäevast tagasisidet neilt on vaja õppida elama ilme selleta. Oi kui raske on lahti lasta neid “Ihupuuke” oma muretsemist nõudva mõistusega. Ometi ei ole nad selleks andnud mingeid põhjuseid. On andnud hoopis tunnet tunda uhkust ja nii ma need mõtted ümber seadistangi.
Oled ju varem rääkinud, et asjad on sinu ellu tulnud lihtsalt ja ilma pingutuseta.
Vahel tuleb ka raskusi taluda. See on enamuse igapäevane elu.
Tuleb täiskasvanuks saada ja vastutada.
Jah, eks ta tõsi on.
Eem nuta üks sahmakas, ja lae alla mediteerimise äpp. 10 minti päevas võib imesid teha. Või mine trenni. Ma pakun, et üks hea poksikoti peks ei teeks ka paha. Ja siis kaisuta enda lapsi nii kaua kui saad.
Su perega on kõik hästi ja sul on suurepärased sõbrad. On mille üle õnnelik olla. Ja ära unusta, et see läheb kergemaks üks hetk. Pead üle elama
Oot, seoses selle reklaamfirmaga mulle meenus kui sa Miiust tehtud postituse all (puljongikuubiku teema) ühele kommenteerijale, kes sind kliki jahis süüdistas vastasid, et sinu blogi klikkidest ei olene midagi, niiet siis lõppkokkuvõttes ikkagi oleneb ju? o_O
No laias laastus mitte, selles suhtes on mul üsna kehva leping, et kui mul on rohkem klikke (mille püüdmises mind süüdistatakse altihti) pole mul sellest mingit tolku. Ja vähem, kui lepingus kirjas, pole mul aastaid olnud. Aga no ma ei tea siiani, et kas nüüd lambist on vähem päriselt, või tegu mingi erroriga.
Ma sain mõned kuud tagasi 1. koondamise ja pidin 2. vanasse korterisse tagasi kolima. Mõtlesin veel, et mis kolmandaks, kas lapsega juhtub midagi, täitsa hirmu tundsin… täiesti inimlik, et sa ka nii tunned.
Kolmandaks oli hoopis vana korteri lühises elekter, natuke seinu lahti lõhkuda ja korras!
Olen juba uuel erialasel, hea palgaga tööl ja vana kodu vuntsin ka üles ? asjadel on kombeks laheneda! Mina küll usun sinusse, lahenevad ka need probleemid!
Lisaks broneerisin ma endale järgmiseks aastaks kaks reisi, märtsis ja oktoobris. Mul on vaja seda peale neid elu vintsutusi ja uue rutiiniga harjumist.
Blogi reklaamilepinguga oled sa ju võtnud endale mingi kohustuse. Naiivne oleks eeldada, et inimesed käivad reklaamipostitusi sama usinalt lugemas kui su muu elu postitusi. Võta jälle läpakas ette, kirjuta kasvõi asualt oma ärevusest ja sellega võitlemisest ning küll need külastajanumbrid taas kõrgele ronivad.
Hetkel on küll veidi naljakas ja naiivne arvata, et kui sa oma tööd ei tee, siis sulle ikka makstakse selle eest.
Konkreetselt see kõige madalam aste klikke nn täitub üldiselt ka päevadel, kus ma sõnagi ei kirjuta, seega mul raske uskuda, et selles asi on.
Käisin täna apteegis ja ostsin BeCalm mingisugused vitamiinid. Ma ei tea aga tunded on suht sarnased, et kõike seda mis hetkel elus toimub on liiga palju. Ma isegi ei ole vitamiini usku aga no …võibolla siiski kuskil sügavas sisimas usun, et peale maomahladega kokkupuudet mingisugune rahustav vitamiinisüst minusesse imendub. Kes teab onju!??
Hea, Mallukas! Vaimse tervise alal töötajana näen ma päevast päeva seda mida sina hetkel koged. Jutu järgi kõlab generaliseerunud ärevushäirena. Otsi spetsialisti abi või pöördu perearstile. See on haigus ja see on ravitav. Reis kahjuks võib vastupidiselt levinud arvamusele ärevushäiret ägestada. Antidepresaandid on ohutud ja efektiivsed. Ärevushäire ega meeleoluhäire pole nõrkuse märk, ja ei, sa ei lähe hulluks, sa oled olnud liiga kaua liiga tugev. Aita ennast nüüd. Ka lähedastele mõjub sinu vaimne tervis. Nii et ka seepärast pead abi otsima.
Minul ongi ärevushäire diagnoositud ja mõtted samasugused. Mulle just psühhiaater ütles, et reis võib väga hästi mõjuda ja nädal Korful peesitamist seda ka tegi ?
Tule taevas appi. Kohe diagnoos kirja ja soovitada antidepressante… Oeh.
Kuidas see haigus on, kui see tuleneb ühest konkreetsest probleemist? Nt kui mul ema ära sureb ja ma leinas olen ning midagi teha ei taha, siis see ei ole ju haigus. Samamoodi ka praegu, kõik sai alguse kohtust.
Tänaseid uudiseid lugedes, siis sinu mured tunduvad ikka suht tühised vôrreldes Ihaste põlenguga, kus sugulased ja sõbrad on kaotanud 5 inimest korraga 🙁 mina tunnen tàna küll, et minu mured on väga tühised!Raha tuleb ja läheb! Aga lahkunud lähedasi ja peret ei saa kunagi tagasi!
Et kallista ja naudi oma elus kalleid inimesi ja ole maailma õnnelikum!!!!
Reisileminek hetkel on just ainuõige otsus, saab mõneks ajaks nendest jamadest minema ja soojas kliimas tulevad paremad mõtted ja ideed:)
Loodetavasti kohtume Tenerifel:)
Aga mis sai su pluusidest ja pusadest,? Pane need ka uuesti müüki ma oleks kùll huvitatud 😉
Seoses nende vaimselt veits haigete situatsioonide ettekujutamisega – ma reaalselt olin veenudunud, et olen ainuke, kes nõnda hullu paneb oma peas. Niiet, kui kuskil peaksid toimuma Saikode olümpiamängud vm, siis count me in!
Just eile sattusin paanikasse, et mees nägi fb’s sõnumeid, aga lihtsalt ei vastanud mulle mitu tundi. Alguses olin veits pissed off, et no krt nahui sa ei vasta eksole ju 😀 aga siis juba hakkasin vaimusilmas ettekujutama, kuidas teda äkki röövitud on ja nüüd vedeleb kuskil vereloigus ja ma siin olen kuri ta peale, et ta ei vasta mulle, kuigi tegelt telo on ära varastatud ja nüüd see mõrtsukas vaatab, msi ma talle kirjutan messengeris ja itsitab pihku…. 😀 SAIKO MUCH!? 😀 niiet, don’t feel bad, et nõnda mõtled, hullarites pole piisavalt vabu tube, sp me mööda ilma endiselt ringi jookseme 😉
Sul on veel pikk tee minna! Ma siin viimane kord helistasin politseisse ja planeerisin kraavidest ja põõsastest otsimisaktsiooni, mees mul tantsis Venuses südamerahuga. Lihtsalt kell oli öö ja ma olin juba poolteist tundi muretsenud, üleval olnud. Ja laps hakkas läbi une nutma. Ja teine laps oli viimase lausena õhtul öelnud, et ta väga ootab, kui hommikul issit näeb. Aga äkki ei näegi?! Märgid, märgid, märgid. Ja üldsegi oligi see väga kahtlane, sest ta läks tööüritusele ja ma ju ei teadnud kas ja kuhu edasi minnakse ja järgmisel päeval pidi olema tööpäev ja jäin oma pähe kinni ja nii ma selle kõne tegingi.
PS Psühholoogi juurde panin aja kinni.
Oijah… olen ka ikka väga lähedal olnud 112-le helistamisega, aga siiani olen suutnud muudmoodi ikka hakkama saada. Ja muidugi see pole ainult mehega nõnda, vaid teiste lähedastega on sarnaseid olukordi olnud, kus lihtsalt aju ütleb, et krt siin peab midagi väga valesti olema ja mõtle, kui sa nüüd ei reageeri, siis pärast kahetsed jne. Ja tõesti – märgid, märgid, märgid – sama mõte käib mul ka!
Peaksin vist ka korra spetsialisti külastama
Mind ajab ka see Lende pilt naerma, südamest lihtsalt kui imearmas ta on oma olemuselt. Tundsin selle osa ära, kus mingid haiged kujuteldavad olukorrad jooksevad silme ees.. olen selle mõtestanud, et ju siis on nüüd nii hästi, et ei taha seda kaotada. Isegi väikeste ja suurte sakkimiste ja argistressi vahel on mingi sügavam rahulolu elus ja sellega käsikaes suurem hirm seda kaotada. Hea on ise sellel hetkel aru saada, et mida pe***et ma mõtlen. Siis saab nagu jälle panniga näkku, et naudi mis sul on ja mida sa oled saanud ja kogenud, elu läheb edasi ja varsti asenduvad need stressifaktorid kindlasti uutega, aga äkki tulevased kakased olukorrad on rohkem meelsamad?
Ole tugev! Muud moodi ei saa, jah on raske, jah on keeruline, aga mina usun, et tunneli lõpus paistab alati valgus, peab paistma. Olen ise ka keerulises olukorras, arvel alla 100 euro, on jõulukuu, paar arvet vaja veel maksta, kingitusi pole ostnud, masendus on peal, aga loodan ikkagi, et kõik läheb hästi, peab minema, lihtsalt peab. Ole tubli, olen mõtetes sinuga ja soovin sulle kõike head 🙂
Samastun. Depressin ja kassin- erinevusega, et kingid on ostetud. Lampi öösel ärkasin üles paanikahooga ja mõtlesin et Kas olen ikka kindel, et kõik maksud makstud… neelasin paar validooli, kuna süda tahtis kurgust üles tulla…
Päev korraga…
Just enne poodi minekut nägin su postitust ja mõtlesin et ah pärast loen. Nägin sind veel poes ja nüüd mõtlen et oleks võinud enne lugeda ja sulle poes midagi ilusat öelda. Mul on ka selliseid üliraskeid perioode, eriti sügiseti ja talve alguses. Minu ravim on see, et lasen endale kaarte panna. Äkki peaksid ka proovima? See nagu annab sellise selguse ja sihi, vahet pole kas kaardid räägivad head või halba.
Mallu, jumala okei on vahest üks peatäis nutta. Usu mind, hakkab palju kergem.
Ma ei tea, mulle tundub liiga pessimistlik see hala. Jah, sitt juhtus, kaotasid kohtus, aga elu läheb edasi ja tuleb leida viis, kuidas trahv ära maksta ja edasi elada. Vale on mõelda, et jätkan oma senist eluviisi ja hädaldan, et raha pole. Esimene asi, vaata üle pere kulutused ja elimineeri kõik ebavajalik. Sa oled nii suur kulutaja, et elades paar kuud ülearust tarbimata, on see raha koos. Või Kardo on noor, terve mees, mingu tööle ja jälle oluline rahalisa ju olemas.
Tenerife puhul saaks lennupiletid maha müüa ja majutuse ka. Reisifirmas sul diil sees, aitavad nimed ära muuta piletitel ja asi korras. Kindlasti läheb reisil rohkem raha kui kodus.
Valikute küsimus, aga sa ei taha neid valikuid teha, vaid jonnid nagu teismeline.
Mulle väga meeldib ütlus, et pole oluline, mis sitt meid tabab, vaid kuidas me selles olukorras oma suhtumist muudame.
Ja Perekoolis on juba ka head lahendust pakutud. Tee mõni hea klikipostitus (seks, teised blogijad või Kukupesa töötajate case) ja klikke tuleb.
Jõudu ja jaksu sulle! Ma ei tea, aga vahel vist ongi mingid sitaperioodid. Mina kaotasin vähem kui aastaga nii ema kui lapse. Ei oleks suutnud edasi minna, kui poleks neid kaht päiksekiirest lapsukest, kes mul kodus kasvamas.
Jõudu sulle ? Kas sa instas mingit üleliiksete asjade müüki ei tahaks teha? Saaksid äkki mõtted ka mujale, kui asju otsid, sorteerid…
Ma just andsin kõik üleliigsed asjad ja riided heategevusse
Loen seda postitust ja mõtlen, et see on kõigest raha mille pärast sa nii põed. Nagu ei ole üldse asi mille pärast vigiseda, väriseda jne. Sul ei ole ju otseselt mingeid tähtsaid kuumakse nagu paljudel kodulaen sa pead maksma või vastasel juhul vaata mis sotspinnale saad. Ja kõik muud maksed on puhas luksus juurde.
Lisaks seni kuni asju saabki Rahaga paranda ongi kõik mega hästi! Kordades hirmsam on olukord aga siis kui sa supled oma eurodes aga kahjuks eluminuteid sellega juurde ei saa.
Olen kindel, et asju mida me ette ei tea neid pole mõtet ka karta.
Elu elamise juures on hea “asi” see et kõik asjad on mööduvad ja seda ka negatiivsete olukordade puhul. Sa oled inimene nagu me kõik, samas oled sa unikaalne! Miks? Kui paljud inimesed sooviksid, et nad julgeksid asjadest rääkida otse ja nii nagu nad tunnevad? Usu, vähesed! Sinu kirjutiste lugemine aitab selliseid inimesi, sest kui neil on sama raske või vastupidi positiivne olukord nagu sinul, siis nad tunnevad seda et nad pole üksi. Ilmselgelt ei ole paljudel inimestel üldse kellegagi oma rõõme ja muresid jagada ja see on kurb. Inimene pole loodud siia ilma olema üksinda. Sinu kirjatükid täidavad oma eesmärki, olles toeks nendele kes ise rääkida ei julge või ei saa.
Seega, pea püsti Mallukas ja sihikindlalt edasi! Sa lähed läbi paksu ja vedela ja tuled sellest kindlamana välja! Meie, lugejad, oleme toeks nii nagu oled seda sina märkamatult teistele. Edu ja õnne!
Ise IT inimesena võin niipalju öelda, et kui reklaamifirma ei ole sinu blogile külge pannud mingit analüütika tarkavara koodi, millele nad ise ligi saavad, siis võtavad jah peast selle asja.
Ja just kontrollisin, et sul on enda blogi lehele külge pandud üks ja sama Google analyticsi kood, aga mitu korda, Ja see tähendab seda, et trafficut ehk liiklust loetakse topelt sisse ja andmed on valed nii.. Lase üks kood ikka ära võta. Ja Tag manager on sul ka küljes, niiet eeldan, et see kuulub siiski reklaamifirmale?
Aga üldiselt proovi ikka positiivsemalt mõelda. 🙂 Niikaua kuni tervis kõikidel lähedastel korras, siis ei tohiks ületamatuid probleeme olla. Tean, tean, kerge öelda, aga raske teha eks. 😀 Palju jõudu igatahes. Soetasin sinu postkaarte ja minu arvates igati äge idee. Kes iganes nendele tellimusmeilide vastab, on ikka ülimalt armsa kirjastiiliga. Tekkis lausa tahtmine veel tellida. 😀
Generaliseerunud ärevushäire ehk et pidev muretsemine, et midagi juhtub, pidev ärevusseisund, kontrollimatud mõtted, mis segavad normaalset toimimist ja eluga hakkama saamist. Mul oli/on ka aegajalt nyyd. Kunagi sõin antidepressante ja sain sellest lahti, elu oli väga lill. Vaikselt on tagasi hiilinud, aga nyyd suudan seda rohkem kontrollida, kuigi aegajalt ikka käivad sellised hullud mõtted. Tuleb endale selgeks teha, et muretsemine ei aita ja need mõtted on ainult mõtted ja tegelikkus on midagi muud. Muretsemine ei aita, ei muuda reaalset elu ja on ainult sinu peas. Tuleb öelda endale STOP ja mõelda/teha midagi muud, positiivset. Lihtne öelda, raske teha. Kui ei aita ja ei saa yle, siis psyhhiaater aitab.
Mulle tundub, et paljudel on seda muret, kel väiksed lapsed. Soovitan soojalt mitte vaadat kurbi filme, reality showsid a la kodutunne v kuu-uurija sarnaseid saateid, mitte lugeda uudiseid, kust ainult jama ja negatiivsus vastu vaatab. Mida vähem seda ymbritsevat jama vaadata ja ennast mõjutada lasta, seda parem.
Et sa teaks mul praegu sarnane olukord rahaliselt. Ja ka emotsionaalselt. Alles nv paaniliselt nutsin,et mdv mu eluga toimub,siis natuke hiljem naersin hüsteeriliselt. Saikoalert123. Aga noh elu peaks ideepoolest edasi minema ja peaks kõik korda saama,lihtsalt see praegune hetk on etpalunlaskemindmaha. Tunnen kaasa sulle ja ka endale,aga hei vähemalt tenerife on palju lahedam koht paanikahoogude jaoks kui hall ja külm eesti ?
Tead, see küll vist ei lohuta, aga pole hullu, mõnel on veel sitemalt läinud see aasta. Nagu näiteks mul. Ja täpselt sama teema on, et paanikas tulevad igasugused veel hullemad hirmud ja mõtted pähe ja need omakorda ajavad enda peale veel rohkem tigedaks, sest cmoon, stay positive, eks…. Ma ei suuda lihtsalt ära oodata, millal see aastanumber juba vahetuks.
Arvan, et Tenerife üldse kõige parem variant, mida sa teha saad. Usun, et eemalolek aitab mõtted natuke klaarimaks saada.
Mul pole üldse nii hull seis kui sul aga samamoodi nagu sina olen ma täielikus ummikus ja hädaldan ja üldse olen räiges masenduses. Mul pole õrna aimugi kuidas me saame jõulud peetud ja lastele kingid ostetud ja kuuse koju toodud. Esimene aasta oma kodus ja meil pole isegi võimalust jõuludel oma perega koos olla kuna see paneks meid valiku ette kas osta kingid lastele või minna jõuludeks ema juurde. Ma tunnen end nagu kõige saamatuma ema ja naisena ja üldse inimesena. Aga sulle palju jaksu kõigega tegelemiseks, ostaks heameelega su ühe kaardi ära aga kahjuks ei ole võimalik.. Lähen nüüd teki alla masetsema tagasi seniks kuni lapsed lasteaiast koju vaja tuua.
Kas kingid on tõesti niii tähtsad? Oleks et söök pole laual vms. Teed Raamatuvahetusse konto (väike tasu ja tuleks ise ka endale ebavajalikke raamatuid ära anda) või kasutad tuttava oma (nt mul jääb seal punkte pigem üle), tellid kõigile sealt tasuta mingid heas korras/uueväärsed raamatud ja ongi kingid olemas! Ei pea olema ulmeliselt kallid asjad, raamatud on hea kink. Tundub veits pseudoprobleem see kinkide teema, neid EI pea nii suurel määral olema. Mõtleme ikka keskkonnale ka.
no lastele võiks ikka kinke ollla, endast ongi suva ju
100% sama. Ongi vaja puhkust ja teist keskkonda! Ma olen kogu aeg olnud selline kange ja saan hakkama tüüp. Aga pikaajaline emotsioonide allasurumine tegelikult lõpeb veelgi suurema krahhiga ja katus sõidab täitsa ära. Nüüd luban endale emotsioone. Nutan kurbusest, vihast, pettumusest vms ja hakkab märksa parem. Emotsioonide allasurumine ei kaota neid ära, mingi hetk ujuvad ikka pinnale. Kui muudmoodi nutmine vastuvõetav ei tundu, siis mõtle, et pisarakanalid pole ammu puhastust saanud 😀 ja laste ees on ka täiesti ok nutta: ütled, et emme kurb lihtsalt natuke. Lapsed on väga empaatilised ja saavad aru ning ilmselt lohutavad nii osavalt, et ei kujuta ettegi. Tihti tahame laste eest emotsioone peita, aga on just kasulik neile näidata, et emotsioonid on ok.
See oli rohkem kui nädal aega tagasi! ?
Tean,mida sa tunned ja issand see lastesse puutuv. ..ma arvasin,et üksinda mul sellised hirmud on. Aga ma olen aastatega aru saanud,et kui hetkeks seal väga madalas punktis ära käid hakkab elu taas kõrgustesse suunduma.
Olen sinuga tean mida tunnef
Pane hullu 😀 aga mitte väga võinoh pane ikka ära asjadest üle mõtle alati et oi nüüd raudselt juhtub temaga midagi ja see mõte jääb pähe hui saad seda välja peast.
Ma arvan, et see on täiesti normaalne, et sa ennast peale sellist kräppi nii tunned. Pea vastu, isegi kui hetkel tundub maailmalõpp,, siis kõik möödub, ausalt! see periood tuleb lihtsalt üle elada. Küll oma asjad ka korda saad, sa oled nutikas naine.
+ Minumeelest nii äge postkaardiidee! 🙂
* sending virtual hugs *
Ah ega Sa ilmselt pole ainuke. Suvel mõtlesin, et oooo….nii tore oleks veel minna kooli ja magistrit teha eks. Töö kõrvalt. Sain sisse ja nüüd hakkab semester lõppema. Esimenesemester küll alles, aga mõtlen ka mingi sada erinevat asja, et miks mitte neid asju tähtajaks ära teha. Ja siis on teine äärmus muidugi veel see, et moodustatud rühmad ja kõik rühmakaaslased ei tee ka asju ära ja isegi mitte ei reageeri ka sõnumitele eks. Ja reedel eksam ka veel. Fun fun eks…noootttt.
Lisaks peale selle suutsin ka tõbiseks jääda. Reede ja laupäev selle nädala kõige hullemad päevad üldse. 🙁
Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Ja saame hakkama, lihtsalt peame saama selle olukorraga! 😉
Ja reisi ootaksin ka Sinu asemel, sest siis saab siit masendusest ära. Seal ikka päike ja inimesed rõõmsamad ja toredamad kuidagi. 🙂
Jumal, ma ei suudaks mõeldagi, et töö korvalt magistrit teha, hull et sa üldse valmis olid sellist asja proovima. Aga kui ei jõua ja ei taha, siis ära tee? ?♀️ Kes sind sundida saab 😀
No ma mõtlesin, et mis see siis ära pole eks. Aga ma ei mõelnud ilmselt sellele, et koduseid ülesandeid ka vaja teha ja eksameid 😀 Lihtsalt, kui neid asju ära ei tee, siis ei saa ka kraadi kätte 😀 Loomu poolest olen kord juba selline, et kui midagi tegema olen hakanud, siis pean selle ka lõpuni viima 🙂 Ei teagi, kas hea või halb omadus. 🙂
ilmselt hea? ma ei tee peaaegu midagi elu lõpuni, aga olen ikka elus 😀
Ma tahaks ka loota, et pigem hea. Teed ju ikka. 🙂 Rõõmustad enda lugejaid postitustega, loosimistega ja nende tulemusel saadud võitudega. Kui nende taga mingit tegemist ei oleks, siis neid ju ka poleks 🙂
Ma teen ka praegu magistrit ja lõpusirgel juba. No kui enne olin selline harju keskmine rahul inimene, siis praegu olen puhta haige. Mille jaoks seda vaja oli? Enne oli elu igav v? Ma võtsin veel töölt poole kohaga, sest see programm on veel kiirendatud ja koormus vastav. Nüüd on näpud põhjas, ootan inkassot ja närvid ka läbi. Õnneks mees on kõrval tubli ja aitab kuidas saab. Igatahes nutame koos Tundmatu 🙂
Ma olin ka samal arvamusel, et oh, elu igav, lisan kooliga vürtsi natukene juurde. Nüüd on seda rohkem kui rubla eest. 😀 Ma käin ikka täiskohaga tööl ka ja noo..ei ole kerge see alati. Aga eks ise selle valiku tegin ja nüüd siis olen selle sees. Eks sess algab ja sama ruttu on see ka ilmselt läbi, et saaks uuele semestrile vastu minna 😀 Jõudu ja jaksu Sullegi, Pille! 😉
Pai sulle!
Pane paberile kõik kirja, mis vaevab… Siis tõmba maha need, mis kohe ei tohiks häirida, mille pärast võid tulevikus muretseda…
Siis tõmba maha need, millega sa nagunii midagi peale hakata/ mida muuta ei saa..
Ja siis vaata, kas on veel midagi, mille pärast peaks muretsema või mitte.
Ja siis lõpeta see genemine, kasu see nagunii ei too… ?
Ja siis vaata seda videot, saad isegi aru…
https://youtu.be/Ow0lr63y4Mw
Stop it!
?
Tere, tule ära hullarisse mu seltsi, olen siin juba nädal aega vingerdanud nagu ussike!
kle ma alles nägin sind täitsa vabaduses 😀
See oli rohkem kui nädal aega tagasi! ?