AVALDAN ARVAMUST

stress, söömine ja vaikne kaalutõus

27. detsember 2019

Jumal, kui kade ma olen nende inimeste peale, kes hakkavad stressiga alla võtma. Mul endal on paar sellist tuttavat, et kogu aeg räägivad, et issand jaa, mul oli too ja see aeg nii stressirikas periood, võtsin viis kilo alla. Nojah, mul isiklikult on vastupidi. Kui ma olen ärevil ja rahutu, siis mul kogu aeg suu matsub.

Mitte, et selles midagi väga halba oleks – ma isiklikult usun sellesse, et inimene ei peaks ennast kogu aeg ülemäära piirama, aga kui sa ikka kogu aeg (eriti hilisõhtuti) midagi sööd, siis ei ole vaja kaua oodata, kuni lisakilod ligi hiilima hakkavad. Eelmine aasta, peale Marta sündi, oli mul täiega motti enda toitumist jälgida, Orgu kavasid jälgida ja pean tunnistama, et kui esimesed edumärgid ligi hiilisid, kasvas ka motivatsioon. Et sa näed, et mis sa teed, see mõjub ja nõnda hakkasin ma ka toitumise väliselt tegema paremaid valikuid. Et jalutasin rohkem, kasutasin treppe, liigutasin üldiselt rohkem. Niimoodi sain ma umbes poole aastaga päris kabedasse vormi – olin selline 60-61 kilo ja kuigi mu eesmärk oli 58, siis tegelikult tundsin ma ennast juba 61 kilo peal hästi.

Mis siis sai? No sai see, et ma hakkasin vaikselt poes mõtlema, et ah, pole endale ammu midagi head lubanud. Kuigi täitsa ausalt, mul polnud pikalt isugi mingi jama järgi. Aga ühel hetkel hiilis see isu tagasi ja nõnda hakkas jälle poekorvi coca zero asemel see tavaline coca maanduma ja siis juba pakk komme ja suur pakk barankasid ja oh, need juustusaiakesed tunduvad nii head ja no päts ciabattat ära süüa pole ju ka eriline patt, ega ju? Miks ma pean ennast piirama.

Ja kuna ma ei pidanud ja keegi mind ei keelanud ka, siis aina rohkem hakkasin ma jama sööma ning vähem liigutama. Stress tekitas/tekitab mulle sellise isu, et mul on vahepeal tunne, nagu nendel koertel, kellele ei tohi täis kaussi krõbinaid ette jätta, sest ta sööb ennast surnuks. No mul on mõndadel õhtutel sama tunne. Aina sööks ja sööks ja sööks ja kõht täis ei saa. Aina kõnnin külmikuni ja tagasi, et ehk on sinna “midagi head” ilmunud. Ma ei taha tunnistada, mitu korda pätsasin ma lastele mõeldud maiuseid ära, sest ma ei leidnud midagi piisavalt head.

Kurtsin ka instas mingi aeg, et toitumine on niii pekki läinud. Seda selle pärast, et ma ise olen veits pekki läinud. Ühel hetkel kaalule astudes olin ma jälle 65 kilo ja ma teadsin, et ma pean ennast kiiresti käsile võtma, sest kuigi 3-4 kilo ei tundu väga palju, siis ma näen seda oma näost ja kehast, kuhu see kõik kenasti talletunud on. Et kui vahepeal oli juba üsna kena keskkoht, siis nüüd on sinna jälle voldid tagasi hiilinud ja noh, ega praegugi NII hullu pole, aga kui ma vanades harjumustes jätkan, siis saab 64 kilost 68 ja siis 70 ja siis 75 ja noh, edasi teate juba ise. Mida rohkem on kilosid juures, seda suurem taak on nendega maadelda.

Niisiis maadlesin ma iseendaga, et poes korrutasin endale, et ÄRA OSTA SEDA SITTA, aga samas ikka ostsin ja siis tundsin ennast süüdi, et no täiskasvanud inimene, mis sul viga on? Või siis kodus mõtlesin, et teen süüa, aga ei viitsinud. Kiire, töö, stress, lapsed, elu – lõpuks võtsin ikka mingi suvalise vorstivõiku ja elasin selle najal õhtuni välja, et siis noh, teate küll, terve öö külmiku vahelt käia, sest kõht oli niiiiiii tühi.

Igatahes, instas kurtsin ja mulle kirjutas Orgu, et kle ma tulen homme läbi. Tuligi, tõi mulle oma valmistoite. Ütles, et saab aru, et mul kiire ja võib-olla ei viitsi kokata jne, aga et söögu ma siis vähemalt midagi tervislikku, kui mul kiirelt süüa vaja on. Olgu öeldud, et ma ostan neid poest nagunii, kui mulle ette satub. Minu lemmik on see tikka masala (lisa röstitud pähkleid ja koriandrit juurde, mmmm!). No ja siis me jäime jutustama ja Orx oli nagu, et kuule, võta teinekord ikka kava lahti ka, et seal ju palju toite, mida nii lihtne teha, et tee kasvõi midagi eriti lihtsat, aga ära lase asju liiga kaugele minna. Just see, mida ma olin ka ise mõelnud. Et kui kogu aeg mõtlen, et suva, mida see 3-4 kilo ikka teeb, siis varsti on seda juba rohkem ja siis veel kehvem pihta hakata. Põhimõtteliselt iga päev, mida ma edasi lükkasin oma kaalu jälgimist, oli niiöelda raisatud päev. Sest iga päev mõtlesin ma, et suva see, TÄNA VEEL söön ja teen. Homsest alustan.

Aga iga päev on uus homme!

Mul on üks vabandus veel! Marta ei võta enam sugugi nii palju piima, kui aasta tagasi (huvitav, kas asi võib olla selles, et aasta tagasi oli ta vastsündinud imik 🤷‍♀️ ei usu…) ja piima tootmine pidada täiega kaloreid põletama. Igatahes need kalorid on mul nüüd ka põletamata ja kõik tundus sitt ja tulevik tume ja ma napilt olin leppimas sellega, et suva, ma ei viitsi enam selle kaaluga võidelda. Miks üks inimene lihtsalt paks ei võiks olla ja asi ants. Kogu aeg käi ja mõtle ja mässa ja mille nimel? Et väiksemasse suurusesse kleiti mahtuda või?

Siis hakkasin mõtlema, et ei. Keegi ei tea ju, mis suuruses kleit mul seljas on. Aga kui ikka lott tolgendab kahte lehte ja vats riiete alt välja punnitab, siis VÕIKS ju midagi ette võtta. Juba selle pärast, et mingitki võhma oleks, lastega üldse ei jõua muidu sammu pidada.

Nii otsisin ma umbes kuu tagasi välja enda pulsikella, mis mul sahtlis tolmu kogus. Ma ju veel ostsin endale uue nutikella ja nutikaalu isegi, sest mul oli väga ja kohe vaja. Igatahes kasutuna nad seisid, sest kaaluda ma ennast oluliselt ei tahtnud enam ja nõnda nad vaikselt tolmu kogusid. Seda ma ka ei tahtnud näha, et ma päevas 4 sammu teen 🤷‍♀️ Nüüd kraapisin ta välja ja hakkasin tegema, mis seal ikka..

60 kilo, looking fineee-eee

ma “ainult paar kilo raskemana”

Ühesõnaga, ma olengi nüüd umbes kuu aega siin Orgutada üritanud, aga ma ütlen ausalt, et see läheb mul mööda mägesid ja …radasid, haha. Et ükspäev on täiega mott sees ja siis järgmine päev olen jälle, et ah, ma ei viitsi, ma ei taha, suvaaa…keda huvitab. Kuigi tegelikult on reaalselt nii lihtsaid retsepte, mida kiiruga teha ja näksida, aga ikka on vahepeal tunne, et … ei viitsi. Laisk nagu lohe eks…Õnneks olengi nendel hetkedel üritanud siis süüa Orgu valmistoite, rääkida Triinuga (sest ta ka minuga samal teekonnal ja hea on teineteist motiveerida) või tellinud lausa woltiga midagi koju. Orgu kavas on sees asjad, mida tellida võib 👌Isegi burksi!

ehe näide millestki mega lihtsast, aga niiiii heast!

jälle – lihtne, täidab megalt kõhtu ja maitseb ka.

Sellise on-off Orgutamisega olen kuu ajaga kaotanud 2 kilo. Ehk siis ma olen küll tagasi 63 kilo peal, aga ma ju ise näen, et tegelikult ikka on veel minna, aga kuidas seda motivatsiooni leida? Ma ei ole dieedipidaja inimene, mul puudub selleks enesedisipliin, päris ausalt. Isegi kui kõik on mulle lihtsalt ette tehtud, antud mega palju valikuid, et ala telli koju, söö valmistoitu vms, siis ma ikka tunnen, et MIDAGI on minu jaoks puudu. Ja see midagi on kambavaim.

Triinul on selline äge grupp, nagu CostanyFitness (LINK), kus on mega palju motiveeritud naisi koos. Ei, seal pole kõik üldse orgutajad, on kõiksugu naisi, kes kõik kasutavaid erinevaid meetodeid, et toitumisega reele saada, aga muud polegi vaja. Teiste tuge ja motti, eks? Ma ise pole seal üldse eriti kaasa rääkinud, sest mulle tundub, et mida ma ikka oma keedumunaga seal lehvitan, aga tegelikult miks mitte? Ma ei pea ju tegema tunniajast trenni, et enda pisimagi saavutuse üle uhkust tunda, eks? Näiteks täna ma olen uhke selle üle, et mul oli köögis pakk kommi ja ma hommikul nii napilt hakkasin sealt endale peotäit kahmama, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ah, suva. Ei hakka. Kus olen nüüd aasta fitnessi inimene, eks 😂

Ühesõnaga mõtlesin ma täna, et aitab sellest “homme teen paremini”. Või et “uuel aastal alustan”. Alustame täna ja alustame jälle koos? Ma tean, et ma iga aasta jälle oma kaalujutuga aeg-ajalt, aga no võrreldes eelmise langetamisega, kus mu alguspunkt oli 68 ja lõpuks 60, siis tegelikult ma tean, et ma suudan seda. Lihtsalt ma vajan seda teiste pushimist ja tuge, oma gruppi ma teha ei viitsi, ei ole mõtet ka, seega liituge kõik Triinu omaga ja motiveerime seal teineteist!

Muuseas, ma nägin Netflixist dokumentaali, kus räägiti erinevatest dieetidest. Et tehti mingi katse, et ala 100 inimest tegid rasvavaba dieeti ja teised 100 tegid kalorivaest dieeti. Tulemused olid konkreetselt samad, ehk siis järeldus – tulemus sõltus inimesest ja inimtüübist. Mõni viitsib rohkem pushida ja suudab nn pingutades alla võtta, aga kõige rohkem võtsid alla need, kes ei läinud dieediga nn ekstreemsustesse ja võtsid lihtsalt omaks mõned põhitõed, mida oma ellu sulandasid ja nõnda lihtsalt oma elustiili muutsid. Ja see on ju tegelikult sama, mida ma eelmine kord orgutades tegin – ma ei kaalunud iga toiduainet, ma ei ajanud näpuga järge, aga samas ma võtsin need retseptid enda ellu kui niiöelda väikse retseptiraamatu, kuhu kiigata, kui tahtsin midagi süüa ja pea tühi, et mida ma nüüd teen siis. Sellisel juhul ma teadsin 100%, et mu valik on tervislik ja vältisin olukorda, kus ideedepuuduses aina jokutan, kuni kõht nii tühi, et käsi sirutub kommipaki või võileiva poole.

Muidugi maitsed on erinevad, igaühel on omad viisid, kuidas kaaluga tegeleda ja mõnel õnnelikul polegi vaja üldse kaaluga tegeleda. Aga kui teie seas on minusuguseid ja tahavad ennast minuga koos motiveerida, siis ma rääkisin Orguga ja ta on nõus kolmeks päevaks minu lugejatele 25% soodust pakkuma, et kõik huvilised saaksid odavamalt ka kuidagimoodi selle kaaluteemaga algust teha. Ja ega mina koban ka tegelikult pimeduses, nagu me kõik, aga miks mulle orgu kavad meeldivad:

  • megasuur valik lihtsaid retsepte.
  • võid kasvõi woltiga sööki tellida.
  • saad osta valmistoitu.
  • ta soovitab isegi, mis veini toidu kõrvale rüübata (tsekka siia)
  • taskukohane (nii kava, kui ka toidud – ei pea valima kõige kallimaid roogasid, saab ka mega hea rahaga hakkama).
  • kava annab võimaluse laveerida ja ei ole nii range, minu jaoks on see pluss, mõnele äkki miinus, ei tea.

Mul saab üldse huvitav olema ju see, et ma lähen kohe kuueks nädalaks minema, seega ma ei tea, kuidas see orgutamine välja hakkab nägema, aga ma usun, et tehtav. Enamik asju retseptides on ju ikka tavalised, üle maailma levinud asjad, et miks neid ei peaks Tenekal saada olema 🤷‍♀️

Igatahes, kes tahab minuga koos ennast kätte võtta, siis mina teen enda esimese NÄDALA eesmärgiks võtta alla ühe kilo. 27dets-3 jaanuar. Ma ei hakka kohe siin suure hurraga ütlema, et ooo, ma tahan mai tea, 6 kilo alla võtta. See kõik on protsess ja mida väiksemaks ma selle enda jaoks hakin, siis seda lihtsam on seda ka teha, eks?

Muuseas, Erik oli veel nii armas, et lisaks sellele, et teile sooduka andis, lubas ta mulle, et iga müüdud kava eest annab ta väikse summa ka mulle kohtukulude tasumiseks. Seega – kellel oli plaanis uuel müstilisel aastal/homme alustada, siis alustage minuga koos, motiveerime teineteist, teie saate ale ja mina saan natukene lihtsamini selle kohtuasja aetud. Tundub nagu mega win-win olukord. Seega, kliki SIIA, osta endale ka kava ja… vaatame mis saab. Ega meil suurt midagi rohkem pole kaotada, kui…pekid. 25% alega saab osta kolme paketti, mis on kõik väga taskukohaste hindadega:

Klassikapaketi soetades maksad €2.50/kuu, hõbepaketi ostes €3.10/kuu ja  kuldpaketiga  €3,70/kuu. Et niimoodi kuu lõikes ei ole see summa sugugi nii üüratu 👌 (pakettide erinevusi saad vaadata orgu kodukal SIIN, kui kerid lehe lõppu).

Igatahes, kes tahab kampa lüüa, siis vajuta SIIA, osta (või pikenda kava) ja alustame koos vähemalt selle esimese nädalaga, eks. Mind igatahes ootab nüüd hommikusöögiks üks mõnus peekonivõiku 👌Uue aastani on veel veits aega, aga see ei tähenda, et selle viimase viie päevaga võiks endale rahus veel pekke külge süüa, sest ma ju “uuel aastal alustan” 😂 Kes on käpp?

 

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply 9 28. detsember 2019 at 06:48

    Ma ei ole kunagi aru saanud selle kaalu languse asjaga. Minul vastupidi, ideaalkaal võiks mul olla 58, aga olen 54. Võin iga päev süüa igast cräppi, ei tule grammi ka juurde.

  • Reply Kiira 28. detsember 2019 at 03:39

    Nonii, liitusin! Et oleks siis poole aasta pärast ~10 kilo läinud, aitab kah! Tänx hea diili eest!

  • Reply V 28. detsember 2019 at 03:39

    Minu number 1 soovitus: ÄRA OSTA MITTE MIDAGI, KUS ON E-AINED.

    MITTE MIDAGI! Isegi mitte sinki, juustu. Isegi mitte saia. Isegi mitte jogurtit (kõigis suuremates poodides on ka e-vabu tooteid. Ei pea ostma mingit rõvedat paksendajate abil tehtud plögavorsti, mis sarnaneb vorstile sama palju kui seasaba banaanile).

    Ma ei hakka laskuma sügavatesse detailidesse, sest erinevate e-ainete kahjulikest mõjudest võiksin kirjutada omaette raamatu. Ja kui viitsid pisut guugeldada, siis selliseid raamatuid on ka lademetes juba olemas. :) Lisandid, mida on liigitatud e-ainete alla, teevad meie kehaga ainult jama ja keeravad absoluutselt igasugused dieedimõtted täiesti pekki. Mitmed e-ained mõjutavad meie hormonaalsüsteemi ja kõige otsesemas mõttes tekitavad toidusõltuvust. Toidusõltuvus on väga reaalne asi ja paljud “süütud” ained meie toidus vastutavad selle eest. Sellest ei saa isegi aru, kuidas need ained meie kehas jama kokku keeravad. Rääkimata veel sellest, et e-aineid kasutatakse reaalselt ainult selleks, et tootjad saaksid raha kokku hoida ja tootja asju kiiremini/rohkem lattu ja rohkem kompenseerida oma kvaliteedilt. Tarbijatele räägitakse lihtsalt ilusat juttu sellest, kuidas e-aineid on ikka nii nii vaja. HUI!

    Huh, igatahes, nagu ütlesin, siis see on väga pikk jutt, miks ja kuidas e-ained meile halvad on. E-ainete vältimine aga muudab õigesti toitumise PALJU lihtsamaks. Värskes lihas ja köögiviljades ei ole e-aineid. ;) Mitte üheski asjas, mida meile reaalselt eluks vaja on, ei ole e-aineid.

    Proovi panna oma toidukorv kokku nii, et loed kõik toidusedelid läbi ja ära osta midagi, kus on e-ained. Ja vaata siis, kui palju sellest kräpist sulle korvi sattus. 0!

    Ja kui sul on raske end distsiplineerida e-aineid vältima, siis mõtle kahele asjale:
    1. Kas sa tahad, et mingi tehislik aine keeraks su hormoone tuksi ja mõjutaks su mõistust? Kas sa tahad kontrollida oma keha ise või tahad, et su keha kontrolliksid erinevad ained?
    2. Kas sa tahad tõesti anda raha tootjatele, kes selle asemel, et toota toitu kvaliteetselt ja kvaliteedilt kompenseerimata, lisavad oma toodetesse rohkem keemilist jura kui mootoriõlitootjad ning teevad seda lihtsalt selleks, et neil oleks MUGAVAM toota ja nad teeniksid rohkem kasumit, unustades seejuures ära inimlikkuse? See pole mitte midagi muud kui puhas ahnus, sest mitte ühtegi nendest e-ainetest ei ole vaja selleks, et toota paremat toitu. Neid on vaja selleks, et tootmine oleks võimalikult kiire ja lihtne. Kiirus, lihtsus ja raha on asendanud kvaliteedi ja austuse oma töö vastu. Doktorivorsti tootmisel ei mõelda sellele, kuidas see vorst oleks parem ja tervislikum tarbija jaoks. Mõeldakse sellele, kuidas segada kokku selline vorstisegu, mille tootmine oleks veel odavam, et tootja saaks rohkem raha endale jätta.

    Need võivad olla karmid sõnad ja 99% inimestest elavad roosade prillide taga ning ei usu, et e-ained on neile kahjulikud, aga fakt on see, et kahjuks töötab niimoodi toidutööstus.

    • Reply Kiira 28. detsember 2019 at 15:11

      Wow! Aitäh info eest!

  • Reply Kille 27. detsember 2019 at 21:32

    Piltide järgi küll ei mõista, miks Triinu-Liis end mingite toitumiskavadega vaevama peaks… Täiesti vormis ju, ma poleks kindel, kas ta normkaaluni üldse ulatubki.

    • Reply Vaike 28. detsember 2019 at 11:47

      Äkki ta tahab lihtsalt kvaliteetsemalt sööma õppida ja oma treeninguid toetada? Toitimiskava ei tähenda ju automaatselt allavõtmist.

  • Reply Tuuli 27. detsember 2019 at 21:17

    Kuulun hea meelega punti.

  • Reply SP 27. detsember 2019 at 19:06

    Imetamisega seoses. Sünnitama läksin 70-kilosena, beebile andsin ainult rinda ja 6 kuud peale sünnitust kaalusin eneselegi üllarusena 49 kg. Kui imetamise lõpetasin, siin loomulikult senine söömastiil “kõike piiramatus koguses igal ajal” jätkus ja kilod tulid kolinal. Et siis näide imetamise kasulikkusest kehakaalule minu puhul :)

  • Reply Mari 27. detsember 2019 at 17:18

    Ma olen tähele pannud, et vallalised inimesed, nii mehed kui naised, on enamasti saledad. Neil on külmkapid ka tavaliselt tühjad. Pole aega poes käia või siis ostavad nii palju kui söövad. Mingeid varusid neil pole ja seega näksida pole midagi 🙂 ja loomulikult pliiti nad ka ei kasuta

    • Reply Vaike 28. detsember 2019 at 11:50

      Poes käin korra nädalas, st varud on ka nädalaks, pliiti kasutan väga, ka töö juurde teen söögi kaasa. Mida mul kodus ei ole, on mõttetu näksimine. Kui on kõht tühi, siis söön valmis tehtud sööki, isegi võileivamaterjali mul ei ole, magusast rääkimata.

  • Reply Tups 27. detsember 2019 at 16:36

    Vist kirjutasin ka aasta alguses kommentaari, et ei usu enesepiiramisse. Iga piiramine lõpebki sellega, et “võin endale lubada” ja kõik tuleb topelt tagasi.
    Probleem algab dieedipidamise põhimõttest. Mingit dieeti ei pea pidama! Piisab lihtsast taldrikureegli järgmisest, mille järgi 50% taldrikust on köögivili, 25% liha, kala, kaunviljad vm valguline ja 25% teravili. Lisaks toidukorrad paika, kindlasti 3x ja vajadusel vahepalad. Kui soovid alla võtta, siis kiired süsivesikud nagu maiustused, koogid jms süüa enne kl15 ära.
    Poest osta värsket ja töötlemata toiduaineid: st liha maitsesta ise, piimatooted magustamata versioonides, puuvili ja köögivili alati värskena (v.a hapendatud versioonid nagu nt hapukapsas). Kastmed tee ka ise kas tomatipastast, kookospiimast vm, ära osta ketšupeid, majoneese. Maitseained on need, mis teevad toidu mõnusaks! Ja ongi kõik! Mitte mingit kaloritelugemist, mitte mingit kaalumist!
    Nii kahju on vaadata, kuidas inimesed on mingis pidevas dieedirattas. Sööme selleks, et elus püsida. Mitte selleks, et paha tuju neutraliseerida, ennast premeerida. Kui tekib stressiolukorras vajadus süüa midagi nö head, siis võiks mõtelda, mis peale toidu suudaks tuju paremaks teha. Lastega mängimine, jalutamine, spordisaal, ujumine, teater, kino vms.
    Kui tahad kommi süüa, siis söö, aga jälgi muusosas üleval kirjeldatud põhimõtteid!
    Ma pole kunagi keelanud endale magusat, samas olen lapsest saati armastanud köögivilju. Ja kõik püsib tasakaalus: tahan söön magusat, aga lõviosa toidust on ikkagi värskest ja töötlemata toorainest (st maitsestamata lihad ja magustamata piimatooted).
    TASAKAAL, TASAKAAL ja veelkord TASAKAAL. Kommi vm “hea” keelamine ei ole tasakaal. Ärge piinake ja vintsutage ennast.
    Minu uusaastasoov on, et inimesed saaksid ilma dieedita elada ja rahulikult keskenduda muudele eluaspektidele, mitte kogu aeg ennast kaaluda ja halvasti tunda, muretseda.
    Soovitus: kaalud visake kohe kodust välja! Täiesti mõttetu stressiallikas. Mida loevad kilod? Paar kilo siia sinna? Loeb enesetunne ja peegelpilt, sellest saate paremini aru kui 1kg kaalu peal, mis kunagi visuaalselt välja ei paista. Aga stressi tekitab 5kg eest ;)

  • Reply Liina 27. detsember 2019 at 16:12

    Sel suvel, kui kaal oli juba liiga suureks õgitud, otsustasin teha muutuse. Jätsin süsivesikud vähemaks, ehk siis alustasin lchf toitumisega. Ilma erilise trenni ja liigse liikumiseta olen nüüd 15kg alla võtnud poole aastaga. Tasa ja targu. Mulle see toitumine sobib. Ei ole mingit magusa isu! Sulle igatahes edu! You can do it :)

  • Reply T. 27. detsember 2019 at 14:28

    Mina ka söön stressis olles ja ka rõõmustades. 😀 täitsa jube!
    Mul orgu kava olemas ja ka plaan jälle end kätte võtta juba kuu aega 😂 aga lapsed 4k ja 2a8k on koguaeg haiged olnd ja ma nii stressis 🙄 ja nad väga ei lase kokata.
    üritan ka siis tubliks hakata, olen seal Triinu grupis ka.

  • Reply Ty 27. detsember 2019 at 13:52

    Mul oli ka varem nii, et stressiga (kiire elutempo, palju kohustusi, lähedaste kaotus jms) kaal langes. Aga kui langesin depressiooni eelmise aasta lôpus, siis nüüd olen 10kg raskem. Just môtlesin, et peaks kokku vôtma ennast… kavade jälgimine minu jaoks ei toimi. Ma olen laisk ja mu elutempo on ka selline, et ei ole vôimalik karbiga kaasa teha süüa. No OLEKS, agama TEAN et ma alguses teen ja peagi löön käega, sest ma olen ju laisk. Ma püüan pigem oma môttelaadi muuta ja môned asjad välja jätta (kui ma teaks mida ainult, kuna suhkrut ja magusat ei tarbi niikuinii…). No alkoholi vôiks ära jätta…. ja näksimise, kui sellise. Mulle kuluks ka mingi tiim ära, aga alati on seal neid – oh my god kui mul ainult juurde tuleks või neid kellel kukub kaal kolinal vôi neid kes kell 5 ärkavad, et hommikust joogat teha ja koeraga 10k joosta. Ja siis ma tunnen end nagu väädtusetu s*tt ja loobun ja olen veel hullemas seisus kui enne. Et ma ei teagi. Nõiaring…

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:56

      mul sama asi :D jumal kui närvi ajab see “omg ma tahaks juurde võtta” … nagu jeesus, väga kurb küll :D

      • Reply Vaike 27. detsember 2019 at 14:34

        Tegelikult ongi. :) Mu õde oli kunagi täielik kont ja ta oligi kurb, sest ta tahtis natukenegi inimese moodi välja näha. Kui kõik sind ikka teismeeas naeravad, et äähhhhääähäää, sina küll kunagi oma kutti ei saa, sest näed ise välja nagu poiss, siis ei ole väga tore ilmselt. :) Hilisemas eas ka mitte, ma usun. Ma mäletan, kui ta kord Tartust ülikoolist vaheajaks koju tuli ja ema ees riideid vahetas ning viimane mõtlematult hüüatas, et milline sa välja näed ja õde nutma hakkas…

        See, et üks tahab alla võtta ja ei õnnestu, ei kahanda kuidagi selle teise muret, kes tahab juurde võtta ja ei õnnestu. Muidugi kui see kuskil grupis kekutamiseks läheb, et issand, oleks mul teie, paksude, mured, siis see on nõme; mõlematpidi, ma leian.

        • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 14:49

          ma olen terve elu olnud mega kõhna (va siis kui paksuks läksin) ja tobe oli küll, kui keegi mind “kaks konti ja kusehais” kutsus. aga kui kuskil olid kaalulangetamise teemad, siis ei läind sinna hüppama, et issand, saaks aint juurde võtta :D

  • Reply Monika 27. detsember 2019 at 13:28

    Minul tuleb ka stressiga juurde. Sain aru, et olen niiöelda lohutussööja.. Kui see teadvusesse jõudis siis tabasin, et nii, kui midagi pekki läks, tööl oli halvasti, keegi ütles midagi valesti, nii automaatselt mõtlesin, et lähen ostan /võtan midagi head. Peale sellest aru saamist on olnud tunduvalt lihtsam nn lohutussöömisest loobuda. Või seda kontrollida. Nüüd teadvustan endale, naeran enda üle ja kui on ikka väga nõme siis lähen ostan midagi väikest ja head.. mitte suure mäki eine ja söön kodus veel pelmeene saiakesega otsa :D

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:30

      mina ka teadvustan, aga IKKA teen :D loll pea on ihu nuhtlus, konkreetselt

      • Reply Monika 27. detsember 2019 at 19:51

        No ma ka ikka aegajalt… selle lolli peaga olen täiesti nõus!

  • Reply H. 27. detsember 2019 at 13:24

    Olen võrreldes 4kuu taguse ajaga 10kg kergem ja seda ilma mingisuguse konkreetse dieedita. Aga minu “kick in the ass” oli selline, mida ma kellelegi soovitada ei saa – lahkuminek peale 15 aastat kooselu:(
    Enne seda oli mul ka pidevalt mõtlemine, et” ma võin alla võtta igal ajal kui soovin”, “järgmine nädal/kuu/aasta alustan, senimaani luban endale ainult head” jne… Liitusin isegi toitumiskavaga. Aga seda kättevõtmist ei tulnudki:( Aga siis lihtsalt kadus söögiisu ja harjusin ilmselt lihtsalt vähem sööma. Eks teadlikult (juba varem) söön vähem magusat, kartuli/pasta asemel juur- ja köögivilju, saia asemel leiba ja portsud on väiksemad.
    Enam ma loomulikult nii palju ei “nälgi”, aga ikka jälgin, nii et praegu püsib kaal ning kui pingutan, siis tasapisi kaal langeb veel.
    Minu puhul on kurjast kodus niisama passimine, siis muudkui suusatan külmkapi vahet ja söön asju, mida pole vaja niipalju süüa:D
    Kõigile meelekindlust ja kui riided hakkavad seljas loksuma – nii äge!

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:29

      saad aru, millest ma sain aru, et mul on low point? kui ma poest KRÕPSU ostsin :D ma pole kunagi vist täiskasvanuna endale krõpsu ostnud (va ala lauale snäkiks külalistele vms :D)

      • Reply H. 27. detsember 2019 at 14:26

        :D
        Omg, ma pole seda veel teinud:D
        Aga pakk kirjusid koeri kahanes küll varem kuidagi märkamatult kiiresti nulliks :S
        Praegu ma julgen vahest endale väikse pudeli cocacolat isegi osta, pisikeste süümekate saatel:D

        • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 14:48

          noh, coca on mul juba nii lebo asi mida korvi toppida, et isegi ei mõtle sellele :D

    • Reply Kristel 27. detsember 2019 at 14:52

      Ma läksin lahku peale 13a ja võtsin paari kuuga 7kilo alla. Püsisin selles kaalus, kuni tuli uus mees :D siis hakkasid ka kilod tagasi hiilima. Üksinda on kergem kaalu kontrolli all hoida.

  • Reply Merike 27. detsember 2019 at 13:21

    Naljakas, meil kahel käib see vist sünkroonis!? Sa nagu kirjutad minu eest, ja minul jääb ainult kaasa noogutada. Eelmine aasta samal ajal lasin Eriku oma kööki ja pole pidanud kahetsema. Jah, mott oli vahepeal ikka korralikult maas. Aga ma arvan et ma olen siiski olnud tubli! 2018 aasta lõpp olim 119kg. Täna, peale söögi/joogi orgiat oli mu kaal110. Vahepeal olen isegi 105kätte saanud. Kuid, nagu sa ütlesid vahelduva eduga, on motti ennast liigutada!! Igal juhul mulle tuli su “hala” väga õigel ajal!!!! AITÄH Sulle selle eest!!!!

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:29

      Jaaa, tegelt on ju kättevõtmise asi. Sest kui ma lõpuks nn reele sain, siis ei olnud üldse raske, et oo tahaks aga ei saa, et üldse polnd seda tunnet.

    • Reply Q 27. detsember 2019 at 14:48

      Meil oli ühest beebigrupist osade emadega eraldi messengeri grupp kaalulangetuseks. Aga ma olen samuti kõvasti üle 100kg ja no ikka vahel tuli seal osadelt juttu,kuidas nad ei mõista inimesi kes mega paksud ja miks nad nii käest end lasknud jne jne. Ei tõstnud minu motti küll selline jutt kuidagi 🙄 aastaga on tõuse ja mõõnasid,tippkaalust langenud u 8kg. Aga nüüd pingutan üksi,ei taha oma lugu ja muret jagada inimestega,kes ei mõista mind 🤷‍♀️
      Aga jaa,vahel on kõik hästi ja söömine ja vahed kõik hästi,ei taha magusat jne. Aga siis tuleb langus ja õgin ka vahetpidamata mida leian köögist 🙄

      • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 16:10

        no lihtne on mõelda, et “kuidas küll”, aga tegelikult ei ole ju nii, et sööd pätsi saia ja homme oled 100kg :D kõik hiilib nii vaikselt ligi

  • Reply Kassiomanik 27. detsember 2019 at 13:11

    Kui inimesel on TÕSINE stress, siis ta üldjuhul võtab alla. Tõsise stressi puhul pean silmas lahkuminek, lähedase surm, kliiniline depressioon jne.
    Need ülejäänud sòöma ajavad “stressid” on pigem sellised libad- laiskus, igavus, väsimus.

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:16

      no see on küll üsna tobe väide, kas on sul huvi jagada mõnda teaduslikku artliklit, mis seda kinnitaks? (sugulasel suri isa ära, ta võttis 10kg juurde. ei armastand isa piisavalt ja oli matuste korraldamisest väsinud?)

      • Reply Triin 27. detsember 2019 at 13:44

        Vau mis psk.
        Täielik jama. Muidugi söövad inimesed mega suure stressiga, mitte ainult “fake” stressiga.
        Seda surma näidet olen ka mina näinud.

      • Reply Kelly 27. detsember 2019 at 19:32

        Mul kliiniline depressioon psühhiaatri poolt AD ja rahustid määratud ja võtsin 13 kg juurde kui depressioon tõsiselt võimust võtsid seega ära räägi asjadest mida sa ei tea. (muidu olen terve oma elu kõhn olnud)

    • Reply Helina 27. detsember 2019 at 13:37

      Misasja, mina oma tõsiste stressidega korral pigem hakkan just seda tühimikku hinges magusaga täitma. Ei saa kõiki ühte patta panna.

      See on sama, nagu inimesed kriisiolukorras tegutsevad – osa lihtsalt lülituvad välja, hanguvad ära, osa tegutseb koheselt.

      • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:38

        Ma arvan ka, et iga inimene on erinev ja sellist tõde, et ei vot NII on sest mul on nii, on veits jabur.

    • Reply Liis 27. detsember 2019 at 13:53

      Nõustun, ma võtsin peale lahkuminekut tekkinud stressist alla lausa 12 kg. Aga muu stressiga on jh pigem juurde tulnud, kui alla läinud.

      • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:55

        no nõustuda või mitte nõustuda saab, aga inimesed erinevad ju :)

      • Reply Lumi 27. detsember 2019 at 15:59

        Ma olen näide mõlemast. Ärevus paneb lõputult näksima või lausa õgima. Nt 200 gr pakk kartulikrõpse korraga ära süüa – ei mingit probleemi! :D Selliste asjadega on muidugi nii, et mida ei koju ei osta, ei saa ka ära süüa :D
        Tõsiselt rasketel aegadel (petmine, mahajätmine nt), kaob aga igasugune söögiisu ära. Lihtsalt ei suuda süüa, mitte miski ei isuta. Samas näljatunne kõhus on ikka alles, jube piin on olla niimoodi. Ainult natuke vedelikku läheb alla, mahla või joogijogurtit. Ja mulle magus väga ei istu, siis on veel sellest ühekülgsusest omakorda siiber. Poole aastaga kadus 12 kilo, ilma et ma ise midagi selleks sihilikult teinud oleks. Nüüd jama, et kõik riided 2 nr suured mantlist kuni aluspesuni. Kapid riideid täis, aga selga panna pole midagi :( Nahka jäi ka üle, kuigi ei olnud enne 100 kilo, lihtsalt kadus väga järsku, mõni päev lausa 2 kilo korraga.
        Teine viis, kuidas püsivalt lühikese ajaga olen nt 5 kilo kaotanud, on pikema haigusega. Kui ikka kaks nädalat järjest igapäevaselt süüa ainult kaks võileiba ja viis tassi teed, sest rohkem alla ei lähe, siis on raske mitte kaalu kaotada.
        Aga ei soovita kumbagi “meetodit”. Oleks iga kell pigem suurem, aga terve ja õnnelikus suhtes.

    • Reply Kätu 27. detsember 2019 at 15:43

      Mul ka plaanis Orgutama hakata, mingi hetk peab ikka ennast kokku võtma, ma juba 34. Hetkel hävitan hoolega jõulupakkidest saadud komme. Ma ei tea, kas imetamisega seoses, aga nii julm magusaisu on. Pole 3 kuud päevagi olnud, kus ma magusat ei söö. Igal juhul plaanis 8 kg alla võtta ja trennis ka käia, esialgu beebiga koos. Peale laste saamist polegi enam endisesse kaalu tagasi saanud, ilmselt see lootus kadunud. Aga lodev ka olla ei taha juuuu. Eks näis, kuidas õnnestub, kuna mul ka pole absoluutselt mingit distsipliini.

      • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 16:08

        no tule kampa siis :)

    • Reply Liisa 27. detsember 2019 at 18:49

      Tegelikult see pole tõsi. Kortisooli taseme tõusuga suureneb ka kõvasti näiteks magusaisu vms kaloririkka asja isu. Näiteks kui kunagi ammustel aegadel inimesed olid stressis, tähendas see tavaliselt äkilist suurt energiakulu – jooksid metsloomade eest ära, kaklesid naaberküla hõimuga, pidasid jahti, organism võitles haigustekitajaga – sellel perioodil või pärast seda oli vaja energiakaotus taastatada ja seetõttu tuligi kiiresti midagi rammusat süüa. Nüüd muidugi “võitle või põgene” režiimiga ajus paraku kalorikadu ei kaasne, kuid valikuid on küllaga, nii et jah. Organism ja aju on paraku üles ehitatud end säästma ja rohkem tarbima ja seetõttu peamegi iseendaga pidevalt võitlust pidama. Söömine on väga suur asendustegevus, harjumustegevus ja kindlasti väga suur tegevus stressirohkel perioodil. Osadel jah kaob isu ära, seda ma bioloogiliselt seletada ei oska.

  • Reply Kata 27. detsember 2019 at 12:41

    Samaa..stress ja õgin nagu hull :(. Veel 6 kuud tagasi olin 8 kg kergem.. nii kahju, et lasin selle toitumise käest. Eelmine aasta võtsin ca 10 alla, olin terve aasta tubli ja siis tuli suvi, grillipeod, igasugused välikohvikute istumised. Kolm kilo hiilis ligi, olin ka nagu, ah mis need kolm ikka on..ja nüüdseks +8🤦🏼‍♀️🐷. Vihkan ennast ja pole absull mingeid vabandusi, ise olen süüdi, et magusat ja muud sitta sisse ajasin. Ma ei taha isegi uue aasta peole minna, sest kõik kleidid istuvad rõvedalt :(.

    • Reply Mallu 27. detsember 2019 at 13:16

      See on jah niii hull, et poole aastaga võib niiii ludinal kaalu juurde tulla, aga proovi sa ALLA võtta :D not happening :D