Mul on nii rõve tunne sees. Ma tean, et kunagi lappan oma blogi läbi ja mõtlen, et oota, mida ma 2020 aasta jaanuaris üldse halasin ja ei oma sellest ajast mitte mingit mälestust, ehk siis jah, ma ei hakka siin oma muresid otsast lõpuni detailidena lahkama, aga sellegipoolest tahaks natukene kirja panna, et kasvõi oma peas asju läbi mõelda.
Ei miskit muud, kui sõprused, emotsioonid, valesti mõistmised ja arusaamisprobleemid. Mulle ei meeldi inimestega tülitseda ja ma olen alati selline inimene, et tahan asjad läbi rääkida, mitte õhku rippuma jätta. Ehk selle pärast, et kui ma ise laps/tiinekas/täiskasvanuea alguses olin, siis olid emaga pidevalt mingid solvumised ja naginad, mis läksid alati samas taktis: tüli, solvunult vaikimine ja siis edasi suhtlemine, nagu midagi poleks olnud. Mul oli raske sellega leppida, sest kuigi ma unustan ja andestan kergesti, eeldab see siiski mingil määral probleemide läbi rääkimist. Muidu jäävad need nagu okkad hinge ja söövad hiljem seest. Ja jumal teab, kui palju me oleme emaga sama asja üle vaielnud, sest me pole ühelgi eelmisel korral suutnud neid inimlikult läbi rääkida.
Samas on “läbi rääkimine” salakaval asi, sest mõlemal on ikka oma vaatenurgad ja mõtted, mida teisega jagades võib alati juhtuda nii, et teine sinust valesti aru saab, su sõnadele valesid tähendusi paneb või lihtlabaselt ei usu. Ja siis proovi see sasipundar lahti arutada, kui ise ka ei tea, kuidas seda teha või kas seda üldse tegema peaks.
Mis oleks teie arust need asjad, mille kohta teie ütleksite, et kõik, see ei ole minu jaoks sõprus ja mina tõmban siin joone? Mul on seda alati väga raske teha. Ma olen alati naljaga öelnud, et jumal tänatud, et Kardo mind ei peksa, sest ma olen enda tüübilt selline, et otsin ikka teisele alati vabandusi ja põhjendusi ja üldse kipun ma inimestest alati head mäletama ja lootma. Sama on sõprusega. Et ma tahaks mõelda endast, kui arusaavast inimesest. Muidugi mul on hetki, kus emotsioon keeb üle ja hakkan üle mõtlema, aga üldiselt olen ma üsna cool igasugustele “tagarääkimistele” ja muudele vimkadele, sest no, kes seda mõnikord ei teeks? We all fu*k up sometimes. Ja ainuke, mida mul vaja on, on see, et teine ütleks mulle, et jah. Tõstan käed, panin veits puusse ja palun vabandust. Aga kui selle asemel saan pmst teada, et olen üldse ise probleemis süüdi, siis …siis mul on raske andestada.
Ärge nüüd arvake, et ma ei suudaks seda uskuda, et ma ise süüdi olen. Ma olen VÄGA TIHTI ise süüdi ja ma olen selle võimalusega alati arvestanud. Õnneks on mul täie mõistuse juures ja ratsionaalseid inimesi, kelle käest ma saan nõu küsida ja kelle arvamust ma usaldan ja kui nemad ka ütlevad, et ma ei ole süüdi, siis ma tõesti tahaks seda ise ka uskuda. Seda enam hämmastab, et vastupidine arvamus kuskil kellegi peas valmis keenud on.
Hala lõpuks – mulle eiiiii meeldi kellegagi tülitseda või vaielda, ma lausa jälestan seda. Eriti kui tegu on oma inimesega. Saaks see asi ainult ükskord normaalse lahenduse…
26 kommentaari
AAMEN
Ma ei tea kas asi on selles, et meil samal p2eval synnip2ev on v et me samast t2htkujust oleme, aga see postitus oleks nagu minu m6tted kirja panduna!
Ma just hiljuti mõtisklesin, et mu elus on väga palju täiega ägedaid naisi. Osadega suhtlen tihedamalt ja lähemalt, osadega vähem. Eks sõprusastmeid ongi erinevaid. Südamesõbrannasid vast ei saakski 10 olla.
Täiskasvanuelus pole mul olnudki olukorda, et oleksin mõne sõbrannaga tülli läinud. Ausalt öelda on vahel isegi natuke imelik kuulata, kui mõni täiskasvanud naine räägib, et vot sellega ma enam ei suhtle, oleme tülis. Samas ju mul on siis vedanud ja minu ümber ongi sellised sõbrad, kes pole kahepalgelised, salakavalad ega omakasupüüdlikud. Muidugi tuleb aeg- ajalt ette tuliseid vaidlusi ja oleme ikka täitsa erinevatel arusaamadel, aga see kuulub eluterve suhte juurde. Teebki elu huvitavmaks ja lisab teist perspektiivi.
Küll on mul olnud neid inimesi, kes ise väga tahaks minuga sõbraks saada, aga ma olen üsna ruttu aru saanud, et nende motiivid pole siirad. Oma lähiringi ma igatühte ei lase ja jälgin enne ikka, kas see inimene peab mu elus olema või mitte.
Kindlasti lõpetaks sõpruse, kui mind lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutatakse või kui see inimene oma hoiakute ja käitumisega paneks mind tunda ennast halvema ja väärtusetuma inimesena.
Ma olen ka üldiselt arusaav ja mõistev inimene, kes on võimeline andestama teistele. Kahjuks olen aastatega pidanud nn paksema naha endale kasvatama ja mida vanemaks saan, seda rohkem tajun ära kui mind lihtsalt ära kasutatakse ja sõprus ainult ühepoolne on. Selliste inimestega olen pikapeale sõprussuhted lõpetanud. Eelmise aasta lõpus tabas mind aga üks väga ebameeldiv uudis, mis minu jaoks on täiesti andestamatu tegu. Nimelt sain teada et mu 8 aastat väga hea sõbranna on nüüd koos minu eksiga, kellega elasime 4 aastat ka koos. Nad olid küll sõbrad enne kui ma oma eksiga tutvusin, aga see salatsemine minu selja taga ja mulle mitte rääkimine (lisaks aitas sõbranna mu eksil salaja välja ka kolida kui ma ise reisil olin parasjagu). Kui mingigi osa minust tundis sellest sõbrannast puudust (lõpetasime suhtlemise suvel tema ajendil) siis peale sellise pommi teada saamist ei tunne ma neist kummastki puudust ega soovi mitte midagi enam nende eludest teada ega neid tunda. Selliseid asju mina ei andesta. Loodan aga, et misiganes su mured on Mallu, et need on ikka lahendatavad ja ei ole nii traagilised ? Aga kui mõne inimesega ongi kogu aeg draamad ja probleemid siis tuleb järele mõelda kas on ikka sellist “sõpra” su ellu vaja. Edu ?
Kuna sul on puhkus siis on rohkem aega mõelda sellistel teemadel nagu suhted/sõprus. Kuid mina usun,et minevikku ei ole vaja tulevikku tuua. Iga inimene tuleb su ellu põhjusega ja ta õpetab ning annab mingi õppetunni ( olgu see positiivne või negatiivne). Ma usun,et peale seda ûhte sõprust on su ellu palju häid inimesi tulnud.
Mul endalgi ei ole sellist sõbrannat,kellele usaldada kuna nad mingi ajahetkel on noa selga löönud.Enda laste pealt vaatan,et sõprus suhte loomine nii lihtne aga täiskasvanuna pole kuna meie hingele on haiget tehtud ning arm jääb ikka. Ma ei hinda sellist sõprust,et sünnipäevadel jne pole inimest nagu olemas. Vaid siis kui ving või virin/ räãkida kui ilus ta elu on. Milleks? Jah ma olen õnnetu,et mul pole oma best friendi aga ma tunnen,et võlts inimesed teevad mu elu veel keerulisemaks. Seega ma usun,et kui ta ei pinguta siis miks sina vaeva näed ? Suhtes on ikka kaks poolt,et ära raiska energiat sinna, kus see sind kuhugi ei vii. Endalegi sisestan,et mingitest inimestest tuleks lahti lasta aga lihtsam öelda kui teha.
Ei, asi pole kindlasti selles, et teine pool ei pingutaks vms. Saime praeguseks juba lahendatud ka, niiet hala aitas ?
Väga tore,et positiivselt lõppes?
Mina olen joone lõplikult alla tõmmanud ühele sõprusele. Sain teada, et sõbranna oli aastaid mu tagant varastanud. Mu kodus, mu asjades sorinud, sahtleid läbi otsinud, võtnud kõike, mida ma ise hetkel ei tarvitanud (ehted, mida igapäevaselt ei kanna, firma jõulupeolt saadud kinkekaarte, ka tagavaraks mõeldud raha… Ma tegelikult ei teagi täpselt mida, kui palju ja millal ta võttis). See sai kesta aastaid, sest oma kodus ju asjadele inventuuri ei tee ja kui kodu jagad veel perega, kellel oma asjad, siis ei jõuagi kõigel silma peal hoida. Osa ehtekarpe polnud ma avanud aastaid, palju neid üritusi ikka on, kui päris briljantidega ehted külge riputad….
Ja hoolimata sellest kõigest… Ma oleksin talle andeks andnud, kui ta oleks öelnud, sorry, tegin valesti, ma ei tea, mis mu peas toimus… Ükskõik, mis põhjendus… (hea loll, eksju…)
Nutsin seda sõprust aastaid taga… 17 aastat sõprust on ju päris pikk aeg. Enam ei nuta.
See, et aeg haavad parandab, on õige.
Oojaah, mul siin ka üks nutab oma eluaegset sõprust taga. Samal ajal kiitleb, milline vabanemine ja kergendus see on , siis loendab neid omadusi , mis teda terve elu on häirinud. Ma kuulan ja imestan, need samad vead, mida ta teisele ette heidab on temal endal eriti esile kerkivad ja võimendunud. Mis sa oskad kosta. No ei olegi vajadust selleks, lihtsalt kuulan ära. Aga nutjal ei näi kergem olevat, sest ikka ja jälle on see teema huulil.
Mis ma öelda tahan on see , mida sa endas eitad, seda varjad eriti hoolega. Teist saab süüdistada vastavalt oma rikutuse astmele. Puhas hing ei tunne vajadust teisi paikapanna.
Sinu loost pole aimu mis juhtus aga see pole ka tähtis, sest sõpruse ja armastusega on sama asi, see toimib vaid kahepoolselt. Nii nagu pole mõtet taga nutta ja kokku lappida armastuse kilde, ei saa seda ka teha sõprusega. Saab uuesti suhelda millalgi aga see pole enam kunagi sama.
Usu ilmas on veel palju “sinu inimesi” ja vahvaid selle. Leinates taga mingi ea nalju ja suhtlusviisi, taset ära unusta, et nii sa ise, kui teised muutuvad ajas. See poleks kuidagi juba sel põhjusel sama.
Tunded ongi väga ebaratsionaalsed/mõttetud asjad. Nagu mul selle enda sõbranna taganutmisega – ma isegi ei taha seda sõprust tagasi, aga see ei vähenda kuidagi valu, mida kaotus põhjustas. Küllap ajaga läheb lihtsamaks.
Mul oli võimatu aru saada sellest kui sõbranna varjas ja vassis pikka aega. See oli nagu noa selgalòòmine ja võttis lausa hinge kinni, sest olime olnud 10a lähedased. Üsna mõttetu teema, seda imelikum, et ta minuga aus ei olnud. Pãrast vabandas, aga kuidas küll oleks saanud jätkata nii nagu varem… sõbrannadevaheline usaldus on midagi erilist. 2a me ei suhelnud, nüüd suhtleme taas sõbralikult, aga enam mitte niimoodi usaldades, piir on ees.
Ühes hobiga seotud sõbrannadepundis on naine, kes siis eriti aktiivseks muutub kui tal on mingit olulist infot, millest kõik peaksid teadma. Ta kutsub pundi kokku, on ülevoolavalt meeldiv ja helde ja nagu me nüüd teame, siis naudib sel hetkel oma võimu teadmisest, seda jagamata.
Algul hämmastas, siis tundus naljakas. Me loodame, et see on tal mingi faas, kriis, mis mòòdub. Samas – sõbrad ongi ju selleks, et nii muresid kui ka rõõme jagada.
Mina hindan sõbrannasid, kes on lõpuni ausad, neid on mul kaks (punt on suurem.) Mina võin neile ausalt öelda, nemad mulle. Me ei solvu vaid arutleme konstruktiivselt. Vahel vaidleme emotsionaalselt, aga argumenteeritult – oleme väga erinevad, meid seob hobi. Avame end vastastikku üdini. Võime rääkida armastusest, meestest, saladustest, lastest. Keegi ei keera seda hiljem teise vastu, sõpradega jagatu on püha. Keegi ei vaidle teise arvamuse vastu. Oluline on mõista, et sõbranna ei peagi teatud asjades sama meelt olema, nt poliitikas.
Saame koos hulle nalju teha, meile öeldi ükskord, et “kas te oletegi NII avameelsed” ja “te olete nagu mehed, issand kui kihvt teiega on!” See sõprus püsib, sest oleme üksteisega ausad, avame end ja saame kõigest otse rããkida.
Ma alles paar päeva tagasi mõtisklesin endamisi sõprussuhete kohta ja leidsin, et tegelikult pole mul praegu olles üle 30 a vana, ühtegi tõelist sõpra, (peale abikaasa, aga tema on siiski mu mees ennekõike). Ma mõtlen sellist, et kellele saad helistada iga kell ja ta on olemas ning kelle jaoks tahaksin ka ise iga kell olemas olla. On küll üks kooliaegne sõbranna, kellega me suhtleme tihedalt ja tunneme üksteist väga ammu ja oleks nagu oma inimene, aga aeg on näidanud, et siiski ei ole.
Kahekümnendates ja enne seda, oli nii tore ja chill, suhtlesid vabamalt, enda perekonda veel polnud ja kõik sõbrad tundusid nagu pärissõbrad, aga aja jooksul see kaob. On mul jäänud veel paar ekstöökaaslast ja kursakaaslast, kellega vahel veinitame koos ja nii.. aga jah. Nii ta on. Eks ma ise ka ei ole selline väga avatud inimene, selles mõttes, et teisi ma oskan kuulata ja toeks olla, aga endast küll naljalt midagi ei räägi.
Suht sama! 😉 et mõtlen ka, mis mul viga on, et kui peoksin näiteks suure peo maha pidama, sünna või midagi, et kelle ma üldse kutsuksin 🙂
Polegi nagu selliseid làhedasi sõbrannasid-tulevad ja lähevad kellega suhtlen(ülearu ei viitsi ka ) et pigem haaran raamatu, loen ja olen perega
See pole mingi sõprus kui teistel lased end avada ja kuulad veiniklaasi taga, aga ennast ei ava. Siis on sel, kes oma hinge puistas, pärast veidralt nadi tunne.
No raisk, ma igatsen ka üht sõprust (sa tead küll, millist), või õigemini neid toredaid aegu, mis meil olid… Aga kurat, seda sõprust lihtsalt ei ole võimalik enam elustada. See on nii haige värk lihtsalt juuuu!
Aga sina… See sõprus, mida sa 3a taga nutad (ma tean, keda). Kas sa ise oled temaga ühendust võtta proovinud?
Ma ei tea ühtegi ta kontakti ?♀️
Mina pole ise otseselt lõpetanud vaid kui inimene ei leia aega suhelda ja kokku saada hoian ise ka eemale. Vahel väga raske tahaks kirjutada või helistada aga siis jälle mõtlen, et milleks. Mõnikord ei möödu päevagi kui ei mõtle mis oleks olnud kui suhtleks või miks ei suhtle. Loodan koguaeg , et tuleb õige aeg ja leian taas ühise keele mõne kadund sõbrannaga.
Mis jutt see on, et sa oled inimeste osas lebo ja chill? Ükski teine blogija pole nii paljude teisetega tülli pööranud ja iga väikese kriitika peale solvunud. Kõik need mängud, et mina pole sinu sõber, kui sina oled selle sõber jne, on sulle ju väga tuttavad.
kust sa tead, kui paljude inimestega blogijad tülli on pööranud? 🙂
Mina lõpetasin ühe aastatepikkuse sõpruse peae seda kui tundsin, et toredast, iseloomuga inimesest on saanud üks kõndiv virin. Ma olen alati olnud inimesena abivalmis ja hoolitsev, toetan igas olukorras kus seda vaja on, üritan mõista kui näen, et inimene elab oma halba tunu tahtmatult minu peale välja jne.. Ühel hetkel sai lihtsalt siiber sellest, kui inimene korduvalt kadus 1-2 kuu kaupa pildilt ja ilmus üks hetk välja pidevate vabandustega kuidas on olnud raske aeg ja sada muud häda. Ma lihtsalt leian, et kui inimesel on raske aeg või lihtsalt niisamagi kiire, siis ta leiab need 30sek, et kirjutada sõbrannale, et ta on mõnda aega eemal ja tegeleb iseendaga. Kui aga on aega sotsiaalmeedias aktiivselt figureerida ja üritada teistele näidata, et elu on ilus ja kõik on tore, siis siin jookseb minu piir. Ma ei halvusta inimesi kui nad vajavad abi ja tuge või lihtsalt omaette olemise aega, kuid kui asi läheb pidevalt selleni, et sind ignoreeritakse nagu oleks midagi valesti teinud (ja siis selgub, et ei ole) või lihtsalt iga enda kehvem päev muutub võistluseks teemal “minul on palju hullem!”, siis muutub see nii koormavaks endale, et aitab küll. See siis lihtsalt väike kokkuvõte põhjustest.
Mul on täpselt sama asi läbi tehtud. Lihtsalt ei jõudnud lõpuks seda nn võistlust pidada. Nüüd on palju kergem 🙂
Sõprus ja sõbrannad. Oeh, seda teemat olen ma palju mõelnud. Kõik lapsepõlve head ja tugevad sõbrasuhted on püsinud siiani ja nendega pole probleemi. Kuid nüüd olles elanud kuus aastat teises riigis siis siin on neid sõpruseid ikka tulnud ja läinud, ja ühe sõpruse lõpetasin ise ära olles selle sõbrannaga reisil. Ja ühte ma õppisin, ärge minge oma heade sõpradega reisile pikemaks ajaks. Me olime enne seda nagu sukk ja saabas, tegime kõike koos ja nii mõnus oli. Alati sai lahedaid asju plaanitud ja tehtud. Seal reisil aga see närakas lihtsalt reetis mu totaalselt, keeras mulle selja ja asus teiste-võõraste inimeste poolele!!! Ja see sitt mida ta mulle seal ütles ja tegi, mul närib see veel siiamaani natukene hinge. Ja üks hetk ma võtsin seal reisil kätte ja lõpetasin meie sõpruse ära. Jah, keset reisi:( sest ma ei suutnud enam. Sellest on möödas nüüd kaks aastat ja mul on olnud vahepeal tunne, et ma lihtsalt libastun ja võtan temaga ühendust, sest ma igatsen meie aegu, aga siis ma KOHE mõtlen sellele sitale mida ta mulle korraldas ja uhkus lihtsalt ei lase seda teha. Ainuke variant oleks kui tema ise võtaks ühendust ja vabandaks, aga ma tean et ta peab mind süüdlaseks ja elusees ei tunnistaks et tema oli ka selles asjas süüdi. Ma arvan, et see kindlasti on mu üks raskematest välismaal sõlmitud sõprussuhetest mis oma lõpu leidis. Ja teine on siis selline, kelle puhul ma olen ise ka otsustanud selle sõpruse nö välja suretada, tegu on absoluutselt mega laheda inimesega kellega ma koos olles tunnen täiega head klappi , aga tema nöol on tegu nii ebausaldusväärse inimesega, et ma ei saa kunagi tema peale loota. Ja ta on selline hästi sotsiaalne ja aktiivne inimene, kellel on palju sõpru ja vist oma mingi põhiline grupp kellega enamus aja veedab koos ja siis vahel harva leiab aega minu jaoks, on mind paar korda korralikult ja külmalt üle ka lasknud. Et kahjuks jah selline nigel lugu on sõprusega, Eesti sõpradega näen kahjuks nii mega harva, aga vähemalt tean, et nad on mul südames olemas ja suhteleme ka tihti. Ja siis on olemas mu parim sõber ehk kallim, et selles mõttes üksinda ennast ei tunne õnneks. Ma olen üldse selline inimene, et mul põhimõtteliselt ei ole mingit probleemi tutvuda uute inimestega ja olen selline hästi sotsiaalne, aga ma olen nii paganama valiv, et ma iga tüübiga lihtsalt ei viitsi oma vaba aega kulutada, Peab ikka väga minu inimene olema kellega ma viitsiks hängida. Ja ma olen isegi eemale tõmbunud, kui keegi on üritanud aretama hakata mingit värki vabal ajal ja kutsunud, kui ma tegelt selle inimesega niisama hängida ei viitsi.
Sa küsisid, et kus see piir läheb sõpruse katkestamiseks. Noh minu jaoks vist kõik koondub aususele ja usaldusväärsusele. See on mu jaoks üks tähtsamaid asju sõpruse juures, et ma ei kannata kui hakatakse mitmeid kordi üle laskma, alt ära hüppama, tühje lubadusi andma, sest ma ise kunagi ei luba midagi millest ma kinni ei pea ja mu peale võib loota. Ma olen selles osas ikka suht range ja tahan et mind ka sõprussuhtes väärtustatakse.
Olen isegi selliseid emotsioone tundnud ja nii mõnigi suhtlus on oma lõpu saanud. Üks asi jäi natukene veidralt kõlama su postituses ainult. Et kolmandad inimesed annavad nõu nö ja ütlevad, et sa teed õigesti vms. Mulle on see argument alati tobe tundunud, sest need kolmandad pole ju tegelikult olnud asja sees ja teema juures. Endal võiks olla piisavalt kriitikameelt, sest tihtipeale meie sõbrad, kes nõu annavad ongi meie poole kallutatud.
Ma ei arva, et sul nüüd õigus pole või su nõuandjad pole piisavalt neutraalsed vms, lihtsalt jäi kuidagi see mõte kõlama ja eks läheb hinge ka, endal ju ka olnud selliseid asju ja eks kurb jne kui sõprus läbi saab.
Ma ei küsi kunagi sõpradelt, et mida nad soovitavad mul teha. Pigem, et kuidas nemad seda kõrvalt näevad. Teinekord näeb nii palju teravamalt
Ma ei ole ise kunagi ühtegi sõprust lõpetanud, aga minuga on kaks korda lõpetatud. Ükskord eelteismelisena, kui mu ainuke sõbranna otsustas , et võtab me ühise onniga ühe teise tüdrukuga üle ja mind sinna enam ei lase. Elasin seda räigelt üle kuniks keskas said meist jälle lähedased sõbrantsid. Teine kord oli alles hiljuti, kui poolteist aastat tagasi on hiljuti. Ma ei hakka siin detaile lahkama, aga mingist hetkest suhtlemine katkes. Ma tunnen ausalt, et ma ei ole mitte faking midagi valesti teinud, seda kinnitavad ka kõik mu teised tuttavad, aga endiselt ei lähe päevagi, kus ma sellele ei mõtleks. Päriselt ka, mul ei ole ühestki mehest ülesaamine nii raske olnud, kui selle sõpruse kadumine. Ma ei taha seda enam tagasi, seda enam, et saan nüüd aru, et minu kriteeriumite järgi ei saanudki see siis üldse mingi päris sõprus ollagi, aga see teeb endiselt sitaks haiget. Vahel tahaks endale öelda, et saa üle, idioot.
Ma nutan siiani ühte sõbrannat samamoodi taga, juba 3a ?