KURB ON OLLA LAPSED

nutan ennast puruks

17. jaanuar 2020

Ma olen konkreetselt eile õhtust saadik ainult ulgunud. Ma ei tea miks, aga Instagram lükkas mulle eile explore alla ühe pildi, mis mulle silma jäi. Seal oli isa, kes kallistas oma beebit, kellel oli hästi palju juhtmeid küljes. Pildi all oli mingi selline jutt, et kolm aastat tagasi sain ma sind viimane kord hoida ja see oli niiii kurb 😭 Loomulikult ei saanud ma lihtsalt edasi scrollida, vaatasin ta profiili mega pikalt. Ühesõnaga kuue lapsega perekond, viimased kolmikud. Kui kolmikud olid umbes 8 kuused jäi üks nendest haigeks. Arstide sõnul tavaline kõhuviirus, aga see aina vindus ja vindus ja laps hakkas juba kaalu kaotama, kui arstid ikka väitsid, et vanemad peaksid lõpetama netis “haiguste otsimise”. Paar nädalt hiljem selgus, et vanemate sisetunne oli õige – beebil oli peas sidruni suurune kasvaja.

Ta elas selle vähiga kokku veel 11 kuud, läbis kuus ringi kemoteraapiat, mitmeid lõikusi ja veetis enamuse aja haiglavoodis. Aga ta naeratas kogu aeg, need pildid on lihtsalt südantlõhestavad, ma ei või. Ja kuigi tundus, et vähk oli juba taandumas, said nad paugust uudise, et vähk on tagasi agressiivsemalt kui kunagi varem ja arstid ei saa enam midagi teha. Loetud nädalad hiljem suri ta oma enda kodus, ema ja isa süles.

Ja üldse nende vanemate instapildid on nii kurvad ja mõtlema panevad. Et näiteks neil on ainult üks pilt jõuludest, kus nad kõik kaheksakesti koos on, kus nende pere oli ühtselt koos. Et neile jääb kogu eluks mälestus nende ühest lapsest tänu piltidele ja videodele, mida nad niisama möödaminnes tegid, enne kui ta haigeks jäi. Sest sa kunagi ju ei mõtle, et ma peaksin midagi väga kindlalt jäävustama. Kogu aeg mõtled, et aega on.

Ma lihtsalt ei suuuuuda. Ma olen nii emotsionaalne inimene, et ma lihtsalt kujutan ette, mis tunne võib olla vanematel, kes on kaotanud oma lapse ja peavad edasi elama siin maailmas ilma oma ideaalse tiburullita. Ehk siis jah, ma olen siin nutta lahistanud ja enda präänikuid kaisutanud ja mõelnud, et kuidas mul vedanud on.

Muidugi IG arvab, et nüüd on surevad ja haiged lapsed mu hobi või midagi, sest peale seda ühe konto vaatamist (ja ta naise oma) on mu explore täis erinevaid surevaid beebisid. Miks maailm nii ebaõiglane on, ah?

Need kolmikutega vanemad rõhutavad korduvalt, et usalda oma sisetunnet ja nõua alati arstidelt põhjalikke uuringuid. Et isegi kui sa oled see hull, kes mõtleb üle, siis vastupidne variant on palju hullem. Ja et kallista oma lapsi ja pildista neid ja tee palju videosid ja hinda neid hetki, kui te olete kõik koos. Sest neid päevi ei pruugi ühel hetkel enam tulla 😭

Minu poolt ka jõudu ja jaksu kõikidele, kes oma maailma parima präänikuga miskipärast haiglas on. Ma usklik pole, aga ma saadan oma parimad soovid igale poole teele, kus neid vaja on. Be strong ❤️

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply efka 20. jaanuar 2020 at 18:02

    Mina olen ka hädas oma 14 aastase pojaga…olen veendunud et tal on depressioon, millega juba nüüdseks kaasnevad tal paanikaahood, et süda jääb seisma jne….arstid ütlesid et terve laps.. ma ei hakka siia neid sümtomeid üksaaval kirjutama aga kõik on nii nagu on…emasüda ju näeb ja tunneb seda kõikke aga aidata ei saa…arstid muudkui ütlevad et terve…no issandjumal mismõttes…isegi kooli psühholoog räägib et ta näeb seda…aga arstid ei näe…

  • Reply Liivi 19. jaanuar 2020 at 10:17

    Ma olen ka ema ja ka lahistan nutta selliste asjade peale aga on osa minust, mis ikkagi proovib aru saada mingite piltide jagamise motiividest. Et okei, sa jagad haiguse käiku ja kõike – võibolla tõstab kellegi teadlikkust või on kellelegi toeks, kes sama läbi teinud või lihtsalt aitab end välja elada ja saad ise mingit tuge vms. Arusaadav. AGA kui juba jagatakse pilte reaalselt surnud lapsest siis nagu… ma ei suuda suhestuda enam. Miks? See tundub nii intiimne ja nii kuidagi…ma ei tahaks et keegi mu surnud pilti jagaks võõrastele inimestele kuskil instas. See on veits arusaamatu mulle ja paratamatult tekib küsimus et kas tõesti klikkide nimel? Sest see toob obv miljoneid klikke. Sorry, mõistan nende vanemate valu aga ei mõista selle müümist.

    • Reply Mallu 19. jaanuar 2020 at 13:48

      Ma ei ole kuskil kellegi surnud last näinud pildil.

      • Reply Liivi 19. jaanuar 2020 at 15:14

        Ma olen ja paar kommenteerijat vist veel..

        • Reply Mallu 19. jaanuar 2020 at 15:26

          Huh, jumal tänatud, et ma ei ole. Aga kuna mul pole ka TÄNU JUMALALE surnud last olnud, siis ma ei tea, mida ma ise sellises olukorras teeksin ja minu meelest pole see teiste asi kobiseda.

  • Reply Mutt 18. jaanuar 2020 at 15:26

    Ma nägin sama pilti ja läksin ka selle isa profiili vaatama. Vaatasin ja lugesin umbes pool tundi ja jube kurb hakkas ka endal, sest kaks präänikut magasid mu kõrval. Ma olen ka selline, et hakkan kohe nutma, sest see on lihtsalt liiga jube ja loomulikult hakkan mõtlema, mis siis kui peaks kunagi sama läbi elama. Loodan, et seda ei juhtu kunagi. Mu kolmene on küll käinud kahel opil , õnneks polnud midagi hullu aga see mõlemal korral ukse taga ootamine tõi igasugu jubedaid mõtteid pähe.

  • Reply Kurb 18. jaanuar 2020 at 06:15

    Minu meelest on palju hullem see kui lõbu pärast loomi piinatakse. Sattusin kogemata sellisele insta kontole kus mõni maha löödi kaigastega jne. Ma lihtsalt puhkesin nutma, kuidas saavad sellised inimesed siin maamuna peal olla.

    • Reply Mallu 18. jaanuar 2020 at 11:59

      See on muidugi kohutav ka jah, haiged inimesed, aga sry, kindlasti ei ole haiget saab loom kurvem lugu kui haige väikelaps…

      • Reply M. 18. jaanuar 2020 at 15:16

        See vist inimeses kunni. Ka mind puudutavad loomadega juhtuvad asjad sügavamalt kuidagi. Või ma ei oskagi seletada.. võõraste inimestega juhtuvad asjad ei aja mind nii kurvaks kui võõraste loomadega juhtuvad asjad. Loomulikult sellised lood lastega on kohutavad, aga need ei jää mind kunagi pikalt piinama. Loomade asjad jäävad. Võib- olla asi ka selles, et ega ma ei ole mingi suur väikelaste sõber (ei vihka lapsi!), suur loomasõbrad aga küll.

        • Reply Mallu 18. jaanuar 2020 at 15:53

          Sul ilmselt lapsi pole :)?

        • Reply Kerstin 20. jaanuar 2020 at 21:38

          Inimlaps on ikkagi inimlaps ja loom on loom.
          Emana ei suuda kuidagi seda loomateemat mõista, olgu neid kasvõi miljon, pole see ikkagi kurvem, kui see, kui imiku või suurema lapsega midagi juhtub. Imelik on, kui mõni ema nii ei arva- minu meelest.
          Mitte, et ma arvaks, et loomadel pole hinge, lihtsalt inimese teadlikkus ja aju on palju arenenum, eriti just emotsionaalsel pinnal. Inimestel on emotsionaalne intelligentsus ja nad mõistavad nendega juhtunut palju rohkem. Loomadel on juhiks ikka pigem instinktid.
          Last on ema oma kehas kandnud ja laps on tükike meist. Kõige kallim ja tähtsam.
          Looma ja last ei saa ja ei tohikski saada võrrelda. See on lihtsalt imelik- eriti sellise teema juures.
          Mitte ükski vanem siin maailmas ei peaks sellist asja üle elama! See on loomuvastane, kui vanem elab oma lastest kauem. Nii ei tohiks olla.

  • Reply Triin 18. jaanuar 2020 at 02:23

    Sain täna just haiglast lapsega välja, 5 päeva laste kirurgias. Meile 10 a tagasi ennustati, et mu lapsest saab juurvili jne jne, ei hakka raakima, kõndima jne Ma ei hakka sellest rääkima, kuidas ja kus seda presenteeriti mulle. Teisipäeval oli mu lapsel suur ja pikk opp, kokku lühendati, pikendati ja tõsteti ümber 11 kõòlust. Seal osakonnas näed, et meil polegi kõige hullem. Ka minu instasse jooksevad kõik kòige hullemad lood kokku, oi kui palju olen nutnud.

  • Reply Kaire 17. jaanuar 2020 at 18:00

    Meie lapsele ennustati eluks 1 aasta ja sedagi nii moka otsas. Täna on ta 10 aga…. me ei tea, kas homme on koos temaga päev või mitte… selle teadmisega on elada pagana keeruline aga ega muuta ka midagi saa. On olnid nii mitmeid kordi, kui on haiglas öeldud, et nüüd näitab ainult aeg. Ja, me teame et ühel päeval istub ta pilvepiiril.

    • Reply Mallu 17. jaanuar 2020 at 19:46

      Mul on seda niii kahju kuulda, kas tohib küsida, mis tal siis juhtus? Samas 1 aasta asemel 10a panna – see on tugev inimene ❤️

  • Reply S. 17. jaanuar 2020 at 17:04

    Tean kui kihutav on lapse kaotus, sest ka minagi kaotasin oma 11-aastase tütre vähile, millega vôitlesime pea 10aastat.Korduvad siirdamised ja tüsistused.See kôik oli kohutav, kuid laps oli selle juures super tubli.Nii et hoidke ona tibukesi❤️

    • Reply Mallu 17. jaanuar 2020 at 19:46

      :(((( Nii ebaaus, et sellised asjad juhtuvad :(

  • Reply E 17. jaanuar 2020 at 16:15

    issand ma tegin just täpselt sama asja, ig explore lehel tuli ette laps kes sündis vähihaigena. Haigus avastati kui beebi oli 2 kuune. Ilmselgelt samamoodi vaatasin selle ema profiilil veel ringi. Üldse mitte hea mõte kui endal on 2 kuune kaisus nohisemas. Paneb ikka elu üle järele mõtlema küll, olin ikka terve selle õhtu päris rivist väljas ja siiani mõtlen sellele.

  • Reply Sirly 17. jaanuar 2020 at 16:08

    Ma ei suuda selliseid asju ei lugeda ega vaadata. Ma nutsin südamest kui roolijoodik beebi, ema ja vanaema surnuks sõitis. Milline ääretu tühimik selles perekonnas.
    Mu sõbranna laps suri 3k vanusena haiglas, ta ei saanudki kunagi koju. Ma imestan, et inimesed peale sellist üleelamist üldse edasi funktsioneerivad.

    • Reply Tuuli 17. jaanuar 2020 at 18:36

      Üks naistest oli veel rase ka.

      • Reply Kärt 18. jaanuar 2020 at 11:46

        See kes rase oli, on küll veel haiglas koomas

        • Reply Tuhkatr 19. jaanuar 2020 at 00:45

          Mitte keegi sealt autost ei olnud rase, seda on omaksed mitmeid korda korrutanud!

      • Reply Kailuuu 19. jaanuar 2020 at 00:16

        On teada kindlast allikast, et haiglas olev naine ei ole rase. Alguses arvati, et autos oli keegi teine tema asemel, sealt ka jutud, et rase on.

  • Reply Kristina 17. jaanuar 2020 at 16:08

    Oh ei 😕 jõulude ajal kurvastas minu südant üks USA emme kelle 3-kuune laps läks tavalisse lõunaunne aga teda mingi hetk vaatama minnes ta enam ei hinganud. Ja oligi kõik ☹️ Masinad hoidsid teda veel mingi aeg elus aga oli teada, et sealt välja ei tule. Kahjuks oma halva inglise keele oskusega ei ole ma veel aru saanud, et mis viga võis olla. Laps läks veel elundidoonoriks, mis on minu meelest ääretult üllas tegu! Äärmiselt südantlõhestav oli seda kõik jälgida 😩
    Insta: brittaniborenleach

    • Reply Maiken 17. jaanuar 2020 at 22:15

      Ma ka juhuslikult leidsin selle ja lahistasin nutta,nii kurb:(

    • Reply Grete 17. jaanuar 2020 at 22:34

      Mina sattusin samuti selle loo peale…ei teagi kuidas :( Siiamaani mõtlen nende peale…

  • Reply Maarja 17. jaanuar 2020 at 16:03

    Ohjah, olin samas seisus siin peale jõule. Sattusin sellise IG konto peale, nagu Brittani Boren. Tol hetkel, kui ma seda kõike nägin, oli veel kõik nii värske ja ma nutsin siin vaikselt paar päeva patja, kallistasin oma poisse ja nutsin edasi. :/

  • Reply A 17. jaanuar 2020 at 15:41

    Ma ei tea kui palju sa reisil olles Eesti uudistega kursis oled aga möödunud laupäeval juhtus Saaremaal õnnetus kus üks pisike kuueaastane tüdruk ja ta isa kaotas ühe mõtlematu roolijoodiku pärast oma ema/naise, väikese õe/tütre ja vanaema/ämma, tema tädi vaagub praegu haiglas elu ja surma vahel 😢😢
    Neid kõiki uudiseid on nii kurb lugeda. Ka seda IG kontot mida sina jagasid on kurb vaadata.
    Ühel hetkel on sul justkui kõik olemas ja siis röövitakse sult kõik 😞

  • Reply oeh 17. jaanuar 2020 at 15:40

    Issand, mul kammis ka hiljuti ära, kui sattusin ühe insta-staari peale, kelle 3k beebi oli jõulude ajal lõunaunn pandud ja kui ema kontrollima läks, siis ta enam ei hinganud!! Ja scrollisin ka tema instafeedi ja ühes postituses kirjutas ta, et eelnevate lastega (3 vanemat poissi ka vanuses 1,5-5) ei olnud tal seda vidinat, aga nüüd selle beebiga ostis mingi vidina, mis käib jala külge ja annab märku, kui ala laps lõpetab hingamise ja ta tunneb, et süda on palju rahulikum. Ilmselgelt beebil ei olnud seda küljes sel hetkel, kui hingamise lõpetas ja mis tunne see olla võib, kui tead, et see oli sul ju olemas! ,Aga ma pean ütlema, et nüüd iga kord, kui mu 5-kuune beebi on rahutu või öösel nt ärkab üles ja ei maga enam edasi, siis ma võtan ta sülle ja kallistan ja olen tänulik, et ta mul olemas on(mitte, et ma muidu poleks seda teinud, aga vahel võib tüdimus peale tulla, kui keegi hädaldab). Peale selle naise kogemusest lugemist, on mul nagu mingi klikk sees ära käinud. Sõge much? Aga kui tahad veel nutta siis vaata: brittaniborenleach

    • Reply Nuuks 17. jaanuar 2020 at 16:11

      Ma ka lugesin tema postitusi, nii õudne. Vähemalt see on hea, et elundid annetati ja juba on pisike Crew päästnud mitme teise beebi elu.
      Eks seda nn hällisurma tuleb ka Eestis ette aga avalikult pole sellest räägitud eriti.

      • Reply liisu 17. jaanuar 2020 at 17:40

        Mina olen see, kellel on kahjuks isiklik kogemus imiku äkksurma sündroomiga. Eestis jah räägitakse sellest teemast vähe ja inimeste teadlikkus sellest on kasin.

  • Reply Keegi 17. jaanuar 2020 at 15:38

    Uhh.. Nutisin ka praegu selle peale :(
    Olen olnud 1a8k lapsega haiglas ja üle päeva pidi narkoosi all sidemeid vahetama ja mitu opi oli.. Üks hetk astus arst palatisse peale opi ja ütles et laps ei suuda iseseisvalt hingata et läheb intensiivi. Sel hetkel mu maailm varises kokku ja mõtlesin kõige hullemat kuid pisike oli vapper ja õhtuks juba hingas iseseisvalt. Vaene laps pidi läbi elama korraga põletushaavad, kopsupõeltiku ja A-gripi ja tuli sellest võitjana välja.. Isegi arstid imestasid et nii kiiresti sai laps terveks..
    Ja eile öösel oli pisema pojaga kes alles sai 1seks juhus kus laps magas meie kõrval kuna nohu ja rahutu uni.. Ma ise vajusin hommikumantlis magama ta kõrval ja öösel ta siples ja ronis aina rohkem kaissu kui üks hetk paaniliselt karjus sest oli miskit moodi hommikumantli vöö endale ümber kaela saanud.
    Siiani mõtlen et oleks tema või mina keeranud siis poleks mul enam seda pisikest ime ja tänan jumalt et laps karjuma hakkas😪 Nüüf alati võtan hommikumantli ära ja vaatan voodi läbi et sellist võimalust enam ei tekiks..
    Ilmselt mu lastel on kaitseingel – ise usun et mu ema.
    Hoiame oma pisikesi❤️

  • Reply Inger-Liis 17. jaanuar 2020 at 15:34

    Üleeile õhtul/ öösel scrollides, juhtus mul sama asi. Mitte kûll see perekond, aga neil oli kontol pilte reaalselt nagu surnud lapsest. Ja ma muudkui scrollisin ja lugesin, et mis neil juhtus. Ütleme nii, et und vàga ei tulnud ja hommikul kallistasin oma lapsed peaaegu pooleks :D

  • Reply Älis 17. jaanuar 2020 at 15:31

    Instas ongi jah selline asi..korra vaatad midagi ja kohe kogu explore seda täis. Kui tahad selles lahti saada, ära enam seda laadi pilt vaata ka vahepeal cheki minngit muud jama :D. Siis hakkab see explore lõpuks teisi asju pakkuma.

  • Reply Mari 17. jaanuar 2020 at 15:30

    Mis Marta punnist saanud on? Oled targemaks saanud?

  • Reply Mai 17. jaanuar 2020 at 15:09

    Mis nende Instagram on? :(

    • Reply Mallu 17. jaanuar 2020 at 15:24

      Tate28 on see mees

      • Reply Anneli 17. jaanuar 2020 at 22:56

        Ma elasin ja elan siiamaani Tate-ide perele kaasa. Siis kui Hayes kodusele ravile saadeti, hoidsin hinge kinni kui IG käisin… Ja siis see päev tuli. Lahistasin nutta ikka mitu head päeva. Nüüd kui lisavad pilte mälestustest, tuleb ikka nutt kurku….
        Mulle lähevad nii hinge lastega seotud asjad. Just lugesin artiklit, kus kodutunde saates saab abi poiss, kel diagnoositi neljanda staadiumi kasvaja peas ja lihtsalt nutan. Andsin oma panuse, et nad saaksid omale korraliku pesuruumi. 🙏