AVALDAN ARVAMUST

kurvaks teeb – halan!

23. jaanuar 2020

Ma olen täna päev läbi suutnud ainult seda mõelda, et ma vist suren jalapealt maha, kui ma neli päeva Martata olema pean. See tundub nii hirmus, et ma ise ka imestan. Ma tean, et tegelikult on kõik ilmselt korras ja ma pabistan üle, aga ikka tundub natukene õudne ja ma tean, et ma hakkan teda täiega igatsema. Muidugi teisi kah, aga ta on ju mu “beebi”.

Õnneks ma kujutan ette, et need lennureisid on nii pikad ja ebamugavad, et mul pole aega muretseda ja põdeda. Sain teilt häid ideid ka, kuidas lendu mugavamaks teha. Ma pole küll kunagi tugisukki omanud ega neid isegi näinud (kust neid saab??), aga eks ma siis ostan need + näomaski+ võtan kaasa hunniku kreeme ja palju vett ja melatoniini või miskit.

Üldse ma ei saa aru, mida ma põen ja kurvastan, lihtsalt see õudne päev, kus ma instas need haiged lapsed avastasin, see painab mind siiani, kui aus olla. Ma jäin mõnda jälgima ka, nt see leukeemiaga võitlev Milo ja mu süda sureb sees, kui ma teda vaatan. Ta just ükspäev natukene naeratas ja ma vannun, et see rõõmustas mind niiiiii väga, et tal natukenegi parem oli. Ja no obv sellised asjad teevad kurvaks ja panevad mõtlema ja selle valguses tundub lollus oma lapsed “hüljata”, mis siis, et vaid neljaks päevaks. Samas ega ma ei saa elu elamata ka jätta selle pärast, et mõnel raske on.

Võeh, haige inimene olen.

Kui vanalt teie lapsest päevadeks eemale läksite? Ja kas on veel kellelelgi häid nippe lennureisiks? 

Ma hinges vist kanaema 😭😭

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Älis 24. jaanuar 2020 at 18:44

    Minu meelest pole tervel inimesel neid tugisukki vaja🤷🏼‍♀️. Ma saan aru tromboosiohust, aga selleks ju peab mingi teine tegur veel olema, nt rasedatel on see suurem jne. Ma isegi olles rase neid ei kasutanud lennureisil, sest ei teadnud, et võiks. Huulepalsami ja niisutava kreemi ikka võid kaasa võtta, pudelivett saab alati lennukis juurde osta. Muide mõned paremad lennufirmad, nagu nt Turkish AL jagavad pikkadel lennuliinidel kosmeetikakotte, kus kõik vajalik olemas (näomask magamiseks, huulepalsam, hambahari ja -pasta, kõrvaklapid jne).. isegi ühekordseid susse,sokke ja tekke jagati. Uuri, kellega lendad, siis tead ka, kas on mõtet seda träni kaasa tassida. Samuti uuri, mis söödavat on nii pikal reisil. Kas saab ette tellida jne.

  • Reply Välismaalt 24. jaanuar 2020 at 14:49

    Kuna elan teises riigis ja siin riigis pere ei ole siis pidin enda 1,5a tooma suveks eesti oma vanemate juurde 1 kuuks pm, et ise saaksin tööl käia edasi kuna lasteaed oli kinni. Päris hull aeg oli… minule. Laps ise önneks on väga leplik teistega ja harjus väga käpelt, mis sest et vanavanemaid ja teisi sugulasi oli ennem vaid kaks korda näinud. Jöuludel siis korra kui eestis käisime. Aga tema sai väga ilusti hakkama ja oli väga tubli laps vanavanematele. Ja önneks meil palju sugulasi ja lapsi ümberringi ka Eestis seega igav tal ei hakanud ja ei jäänud vist isegi aega minu igatsemiseks. Aga mina olen siin kaugel see, kes lapsi taga nuttis, eriti pisemat. Sest ega polnud ka ennem kauemaks kui paar tundi enda beebist eemal olnud.

  • Reply HL 24. jaanuar 2020 at 14:08

    Laps oli 1a ja 4k kui esimest korda tööasjus ära olin 2 ööd. Väga edukalt sai isaga koos oldud. Kui 2,5 oli, siis olin juba ühe korra 5 päeva ära. Ma isegi ütleks, et lapsed on eriti tublid siis, kui mind kodus pole. Õhtul magama ilma tsirkuseta, kui ma tagasi tulen, siis tullakse vaatama hoopis seda, mis kaasa tõin, mitte, et erilist puudust tuntud oleks. Käin küll harva ära, ca 1-2 korda aastas. Muidu nooram laps oli nooremana küll täielik emmekas, kui ma silmapiiril olin. Kui näha-kuulda polnud, siis oli täiesti ükskõik.

  • Reply Z 24. jaanuar 2020 at 13:26

    Ma kandsin tugisukki lennukis rasedana ja mulle nii meeldis et tegin kõik linna tiirid ka nendega, justkui hõljudes!! Laps on mul hetkel peaaegu 10kuud vana ja mõtlesin käia oma kodukandis nädalavahetuseks, kuhu mees ei viitsi väga kaasa tulla. Ütles, et ma läheks rahus ja tema saab ilusti hakkama, aga ma lihtsalt ei suuda mõelda, et ma oma beebsu niivisi jätan. Pealegi ta muudkui käib mul järel mamamama. Ühesõnaga pisar tuleb silma kui mõtlen sellele nädalavahetusele, aga samas oleks ka nii vajalik see väike puhkus🤷🏻‍♀️#chickenmom

  • Reply Mari 24. jaanuar 2020 at 11:38

    Mu laps on peaaegu 5, eelmine nädal pidin haiguse tõttu 3 ööd haiglas olema ja kogu selle aja seal nutsin ja halasin, sest ei suutnud ilma lapseta olla. 😂 Arstid vaatasid ka inelikult, kui vastasin neile, miks nutan koguaeg. 😃

  • Reply Mari 24. jaanuar 2020 at 11:32

    Olles mitmeid kordi USAsse lennanud kasutan võimalust ja lähen lennukisse viimaste seas, sest siis on vabade kohtade olemasolu selge ja enamusel kordadel olen saanud 2 või 3 istet enda käsutusse. Ja kaasa võtan alati 1 unerohu. Pärast esimest toitu võtan pool tabletti ja mõned tunnid hooleta. Tugisukkaade osas ei oska kommenteerida, kuid kaelatugi on väga OK. Ja lennukisse võimalikult mugavad riided! Edu lendamisel ja võta seda kui patareide laadimise operatsiooni 😁 Tagasi tulles oskad veel rohkem armastada!!!

  • Reply Mariine 24. jaanuar 2020 at 11:03

    Mul on ka mitu last ega mõista, kuidas sa niimoodi oma lastel vahet teed.

    • Reply Mallu 24. jaanuar 2020 at 14:19

      No üks on beebi, rinnalaps, teised saavad kenasti hakkama ilma minuta, niimoodi teengi 🤷‍♀️

    • Reply Älis 24. jaanuar 2020 at 18:48

      Ma ka põen alati rohkem väiksema üle nt.. see ei tähenda, et ma teda rohkem armastan. Lihtsalt on ta hetkel rohkem minust sõltuv. Mis selles imelikku üldse on?🤷🏼‍♀️.

  • Reply L 24. jaanuar 2020 at 10:25

    Ma olin esimest korda esimesest lapsest eemal mitu päeva, kui teist sünnitama läksin ehk ta oli siis 1a ja 9k. Olin sunnitud beebiga veel lastehaiglas olema ja see aeg tundub tappev. Mõlemast korraga olin esimest korda öö eemal, kui üks oli pea 3 ja teine üle aasta. Nad olid mu õega meie oma kodus ja me mehega olime tagasi vähem kui 24h pärast. Nüüd nad 4a4k ja 2.5a ning ma siiani ei kujuta ette nt 2 ööd eemalolekut :/ Käisin just ööseks töö tõttu eemal ja pisar tuli juba bussis silma kui läksin 😁 Lapsed tulid mehega bussile pärast vastu ja no ma olin sama õnnelik kui nemad – ainult ma ei kiljunud nii kõvasti 😅 Meil muidugi pmst 0 tugisüsteemi ja seega ma olengi nendega päevast päeva vaid ise (või mees) tegelenud. Nad ongi minu kõige kallim vara ja mul suva, et mõni arvab, et ma full kanaema.

  • Reply Kersti 24. jaanuar 2020 at 10:18

    Nüüd detsembris olin vist 4 päeva täiesti üksi kodus 😎. Noorem sai oktoobris 3- eelmine aasta hoidsin veel endale, aga see aasta oli juba valmis issi ja õega Saaremaale minema 🤗, ise pidin tööl käima.

  • Reply Triinu 24. jaanuar 2020 at 08:55

    Kahe nädalane oli kui esimest korda juba pidin eemal olema. Suurema lapsega pidin haiglas olema ja kuna suuremal oli nakkuslik haigus, siis ei saanud ta kaasas olla. Muul ajal ka ikka eemal olnud. Reisidel siiani käinud üksi või mehega koos. Nüüd plaanime lastega koos reisi alles, sest minu jaoks piisavalt suured juba (10a ja 8a). Ei ole igatsenud nii, et krokodillipisaraid oleks valanud. Pigem olen võtnud kui puhkust igapäevasest argielust. Halvasti ennast sellepärast ei tunne, sest pigem las olla kodus puhanud ja rahulik ema kui närvid krussis argipäevast. Aga arusaadav, et kõik on erinevad ja tunnevad ennast erinevalt 😉

  • Reply Johhi 24. jaanuar 2020 at 07:30

    Väike hoiatus – minul melatoniini lisandiga unetabletid tekitasid väga ebameeldiva tunde järgmisel päeval, nagu vati sees oleks. Boonusena läksid silmalaud ka paiste :)
    Melatoniin on hormoon, seega olen üllatunud, et seda nii vaba käega siin soovitatakse.

  • Reply rami 24. jaanuar 2020 at 01:37

    Reisile kaasa kindlasti see kaelapadi. Ma isegi Euroopa sisestel lendudel tulen valusa kaelaga lennukist välja. Huulepalsam, kätekreem mida ma panen kätele ning seejärel tõmban ka kätega üle näo-siis ei pea kahte erinevat kreemi tassima. Ja alati on mul telefonis mõned podcastid olemas. Ning kõrvaklapid on nr 1 asi lennukis.

  • Reply Maarja-Liis 24. jaanuar 2020 at 00:42

    Tugisukkadega on see jama, et pikalt istudes nendega hakkab väga ebamugav. Need on siiski jalgade toetuseks nt seisvat tööd tehes ning veenilaiendite ennetuseks. Kuid neid saab ka apteegist näiteks, seal erineva surve jms.

    • Reply JJ 24. jaanuar 2020 at 06:57

      Sa mõtled ilmselt selliseid, mis on reieni välja. Lendamiseks piisab tugipõlvikutest. On ka harjutused, mida soovitatakse teha (pluss vahepeal püsti tõusta), et veri jalgades ringi käiks.

      Ja kindlasti on vaja nägu ohtralt reisi jooksul kreemita, sest lennukis on väga kuiv õhk.

  • Reply A 24. jaanuar 2020 at 00:36

    Olen teinud pikki lende nii Ameerikasse kui Aasiasse, nii öiseid kui päevaseid. Lennukis vaatasin filme ja tukkusin kui õnnestus, laias laastus täitsa harilik värk. Ei tulnud selle pealegi, et mingit erilist varustust vaja läheks ja millestki puudust ka ei tundnud :)

  • Reply S 24. jaanuar 2020 at 00:20

    Esimese laps oli kuue kuune ja jätsin ta enda emaga( kahjuks 5 kuu pealt piima enam ei tulnud) olin eemal 4 päeva ja kõik oli super. Nüüd 9
    a hiljem ei anna ma enda 2 a ega 4 kuust vahel isegi mitte sülle 😀Ma ei tea miks. 2 aastane oli 3 päeva ämmaga meie kodus, kui ma kolmandat last sünnitasin ja no ma niiiiii igatsesin teda. Mees muidugi sai kodus käia, mis teda ka
    rahustas :)

  • Reply Anna 23. jaanuar 2020 at 23:57

    Kuulun kindlasti sinna “kanaemade” sekka. Laps on 3,5 a ja esimest korda olin terve öö (ca 15h) tema juurest ära kui ta oli 2,5. Kui oli 2a10k olin ühe ööpäeva ära ja need 2 korda ongi olnud kõige pikemad siiani. Juba pikema tööpäeva lõpuks jõuan igatsema hakata. 😀

  • Reply kertu 23. jaanuar 2020 at 23:56

    Mina olen ka lahe raseduse ajal lennukis tugisukki kandnud ja nii palav oli mõlemal korral, et mugavamaks nad lendu küll ei teinud.

    Olen ka kanaema, vanem laps saab 3 ja ma olen töö tõttu järjest ära olnud 2 ööd kui ta oli isaga (laps oli siis umbes kahe aastane) ja 1 öö kui oli vanaemaga. Laps magab üsna halvasti ja öösel ikka nõudis emmet ja nuttis üks pool tunnikest, aga magas edasi, nii et ei midagi hullu.
    Nüüd kui laps saamas kolmeseks olin 2 ööd haiglas sünnitamas ja magas kenasti ilma nutu ja probleemideta.

  • Reply Kadi 23. jaanuar 2020 at 23:45

    Tead. Ma jälgin Milot ammu. Ja ühe korra tegi ema story et oli sõpradega väljas. Ja sealt tuli nii räme järelkaja. Ja ta oli fakk u haters. Et ta ei saa nelja seina vahel istuda, et ta on südames ja peas ja kogu hingega Miloga, seega on tal õigus saada veidigiiiii oma mõtteid mujale. Ja see on niiii eluterve suhtumine. Sest elada kuid haiglas, näha oma liha ja verd kannatamas, soovidea kogu see aeg seda valu endale võtta ja teades et sul on 2h kaugusel veel üks laps, kes oma ema ei näe… ta peabki välja saama, sest ta ei tohi murduda. Ma niiii räigelt elan neile kaasa ja ma nii soovin et ma 10a pärast näeks kuidas koolis käib ja ütleb fakkk u leukeemia.
    Seega jah, ikka Martakesest kaua eemal olla paha, aga kui sa oled veidi eemal, saad sa powerit ja energiat tagasiteel. Martal on nii tubli Kardo ja sul on vaja seda pärast kõiki kohtukeisse jnjne. Mine ja naudi. Elu võimalus!

  • Reply Monica 23. jaanuar 2020 at 23:44

    Laps 2,5a ja ei ole minust kordagi öösel eemal olnud 😏 Ma ei suuuuda veeel, vb siis kui ta kümme juba on 😭😄

  • Reply Di 23. jaanuar 2020 at 23:10

    Esimene laps jäi 3 päevaks minust ja mehest eemale kui oli 1a7k ning noorem kui oli 1a4k vana.
    Mõlemad sama ürituse pärast ja said suurepäraselt hakkama 😊

  • Reply M. 23. jaanuar 2020 at 23:06

    1a7k, pidin opile minema, hommikul läksin, õhtul tulin. Laps magas, st üle ööpäeva ta mind ei näinud. Olin just rinnast võõrutanud ca nädal varem (narkoosi pärast ja et endal piimapaisu ei tekiks haiglas) Laps oli niiii solvunud, et kui mul poleks nii suuri süümekaid olnud, oleks ikka marunaljakas see värk olnud. No kuidas -KUIDAS – saab 1.5-aastane solvunud olla 🤣 Tagant-järele ikka marunaljakas ja mul ei lähe see nägu vist kunagi meelest…
    Aa, ei jäänud kummalegi traumat, oli solvunud ära ja siis jälle emme armas 😚 lapsed on tublid

  • Reply Vaike 23. jaanuar 2020 at 22:58

    Minu arust pole see lend nii hull midagi. Lihtsalt unemask ja raamat kaasa ning minek. Eks mõnel on jälle raskem.

    • Reply Vaike 23. jaanuar 2020 at 23:00

      Kõrvatropid on muidugi minu must have! Ma ei saa muidu lugeda, magada ega olla, sest mind ajab närvi, kui ma kuulen inimesi rääkimas 😃

  • Reply Kiks 23. jaanuar 2020 at 22:48

    Sain oma esimese lapse juba ammu..no niiii ammu, et ise siis veel laps olin, teise aga palju palju hiljem. Esimese lapse usaldasin kogu aeg kõigile..no ikka lähedastele, kuid hetkel tundub, nagu igaühele. Teise lapsega on paljuuuu raskem, nagu tõesti raskem. Nelja aastane on ööseks ära olnud 3 korda, seega ilmselt mõistan sind! Iga kord on olnud väga usaldusväärse inimesega, kuid minul tunne, et ma ei tea…õudne. tahaksin väga mehega kahekesi kuskile minna, kuid hoidjaid väga pole ja ei usalda ju ka kellelegi. Kinnine ring nö.

    Lisaks…käisin instas Milot vaatamas ja seega ka mul insta arvas, et uus hobi ja inglilapsi mulle poetas..ise (tervise tõttu) lahkunuid kui ka “sunnitud”lahkunuid ja noh….krt. mis maailmas me elame ahhhh??? 😭

  • Reply Pille 23. jaanuar 2020 at 22:20

    Mina kasutasin LA sse lennates täispuhutavat kaelatuge ja õnnestus isegi magada. Ilma selleta ei oleks 10 tundi lendu ette kujutanud. Me oleme mehega nii kanaema, kui ka kanaisa 😀 Oleme oma 1.5 aastast poega vaid mõned korrad paariks tunniks kellegi hoida jätnud. Samas, kui peaksin mõneks päevaks lapse mehega jätma, siis arvan, et see ei oleks minu jaoks probleem.

  • Reply Mirje 23. jaanuar 2020 at 22:17

    Tugisukki saab Lennujaama Sokisahtli poest ;)

  • Reply Ma 23. jaanuar 2020 at 22:12

    Neid erinevate vähivormidega lapsi on ka Eestis liiga palju. 😭 EVLVL teeb megalt tänuväärset tööd ja on neile ning nende peredele kõiges toeks.

  • Reply Loona 23. jaanuar 2020 at 22:01

    Ma käisin rasedana Tais ja pidin neid tugisukki kandma ja need olid maailma kõige ebamugavamad asjad ja muutsid mu lennud nii ebamugavaks..lihtsalt minu kogemus :)