0
AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA LAPSED

mida teha

2. veebruar 2020

Mul on nii imelik ja raske seda teemat siia kirja panna ja raudselt ma ei leia õigeid sõnu ja ütlen midagi kellegi meelest valesti vms, aga see on mind nii kaua painanud, et tahaks kirja panna ja südamelt niiöelda ära saada. Mäletate ma kirjutasin jupp aega tagasi, et sattusin instas erinevatele kontodele, kus inimestel on lapsed haiged. Ja siis päris mitmed kirjutasid, et nemad on jälginud ühe Milo lugu, kellel 2 kuusena avastati leukeemia. Kerisin siis ennast ka instas kogu teema algusesse ja lugesin-vaatasin läbi ja hakkasin teda instas ka jälgima ja ma pean ütlema, et see konto ja see kõik, mida see ema jaganud on ja jagab lihtsalt TAPAB mind.

Üldse kogu see story, et ta on pere teine laps, kahekuune, oli vist alguses natukene kõhujamades, et arst tahtis lisaanalüüse teha, ema veel päev enne diagnoosi saamist kirjutas, et huh, ei jõua homset arsti ära oodata, et eks ikka emasüda muretseb ja siis sai kogu see jama alguse. Ma, jumal tänatud, vähimaailmast palju ei tea, aga sealt jäi umbes selline mulje, et alguses oli vähiprotsent väga kõrge (üle 90) ja siis peale esimest kemoraundi oli see üliväike, mingi kolm. Siis läks kuu mööda vms, siis oli jälle 80. Siis oli vahepeal lausa vähivaba 15 päeva ja siis pauh, tagasi üle 90 peale. Et mis kuradi rõve ja õudne haigus see vähk on, ah?! Et nagu sa saad korraks natukene nagu võidelda, aga ta lihtsalt tuleb tagasi ja ei tee teist nägu ka. Ja ainus, mis sa teha saad, on oma beebile anda kangemaid ja hullemaid ravimeid, mis peaks teda vähist päästma, aga tapavad teda sajal muul erineval moel… Mu süda…

Milo sai lõpuks luuüdi doonori käest ja kui nad enne seda said koduski olla, siis peale seda on kõik nii hulluks läinud. See ema jagab ju kõike: rõõmusid, kui midagigi on hästi ja ahastust ja õudu, kui asjad on halvasti. Mulle tuleb päevas mitu korda ette pildid Milost, kes nutab, kes on valudes, kes piinleb, kes ei saa ema sülle, kelle kõht on naha rebenemiseni punnis, sest on vedelikke täis, kes oksendab, kes on lihtsalt… piinlev väike beebi, kelle ema ei saa mitte midagi muud teha, kui tema kõrval olla ja loota, et ehk ikka läheb paremaks. Ja ehk on see sotsmeedias asjade jagamine ka temale niiöelda teraapiline: nii paljud elavad kaasa, soovivad head, mõnikord annavad nõu jne. Selle kohta ei ole mul midagi halba öelda, et ta jagab. See ongi ju päris elu. Tema päris ja õudne elu.

Ühel päeval jagas ta videot, kuidas see vaene kurnatud poisuke, kes Martast vaid loetud kuud vanem, isa suure pingutuse ja lolli mängimise peale korra naeratas ja ise mingi mänguasjaga korraks tegeleda proovis. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olin terve päeva NII õnnelik, nii rõõmus. Et tal on parem! Et tal ei olegi kogu aeg nii hirmus valus ja vastik ja paha. Ma siiralt ja südamest tundsin niiiii suurt rõõmu selle üle.

Aga kahjuks neid rõõmu hetki on nii vähe ja rohkem on neid hetki, kus ma vaatan ja mu süda murdub. Selle lapse pärast. Selle ema pärast. Selle pere pärast. Ja selle mõtte pärast, et neid peresid on nii palju, kus on raske haigusega laps. Miks?! Nagu reaalselt miks peavad mõned pered millegi nii kohutavaga tegelema. Eriti LAPSE VÄHK?! Kus on õigus või ma ei tea, jumalgi, kui mõned seda usuvad. Kuidas selline asi saab olla?

Ja nüüd teemani, et see tõesti mõjutab mind igapäevaselt nii palju, et Kardo juba vist teab, et kord päevas ikka ma panen pisara maha ja räägin, kuidas Milol on. Ning Kardo on arvamusel, et ma ei peaks teda üldse followima, sest see teeb mind nii kurvaks ja kui selle pere on nii palju kannatusi täis, siis miks teised ka kannatama peaksid.

Pfft, see tundub mulle kuidagi niii, et ah, pigistame silma kinni, las kannatavad üksi. Aga no ega tegelikkuses see, et kas ma vaatan neid pilte ja storysid ja elan täiel südamel kaasa, see ju tõesti nende kannatusi kuidagi ei vähenda. Isegi kui ma iga jumala pildi alla kommentaare laoks, kuidas ma neile kaasa elan ja pöialt hoian, see ka ei vähendaks. Miski ei vähenda, jälgigu ma või mitte.

Parakapiff556 nagu ma olen, siis ma mõtlen hoopis nii, et mõtle kui ma nüüd unfollown teda, sest minul on kahju ja ebameeldiv seda vaadata. Sest MINUL on RASKE. Siis ma oleks nagu räme emm, sest mis tunne tal veel olema peaks? Tema on see, kellel on raske. Mina olen see, kes oma kolme terve lapsega siin edasi elada saan. Ja kui ma ta unfollown siis raudselt karistuseks juhtub midagi minu lastega. Ehk siis ma pean teda jäämagi jälgima ja ise aina nutma ja kurvastama, sest ma olen nii saikar, et ei suuda selle tegemist lõpetada mingi enda välja mõeldud paraka pärast.

Umbes nagu karma istuks põõsas ja oleks nagu, noh, mäletad, kui sa kunagi unfollowsid vähihaiget last, nojah, palun väga, karistuseks saad ise ühe.

Ma siiski loodan, et karmal on midagi paremat teha ja kui ka ei ole, siis nagu öeldud, ma ei unfollow teda nagunii, aga ma ei tea ikka, mida selle olukorraga teha. Sest reaalsuses, tundub mulle (ja jube öelda ka) jälgin ma lihtsalt seda, kuidas väike laps… hääbub. Kurvastan kaasa, aga vahin edasi. Miks?! Ja üldiselt ma olen alati selle poolt, et ei tasu midagi jälgida, mis sind õnnetuks või ebakindlaks teeb, aga see on kuidagi nagu teine asi?

Samas see on midagi minus muutnud. Ma näiteks täna lamasin voodis, mõlemad suuremad lapsed kaisus ja mõtlesin, et fck it, toon kodus ka meie magamistuppa nende pesa tagasi, kui nad seal magada tahavad. Nad on minu lapsed, nad on ainult 6 ja 3 ja 1. Miks nad EI VÕIKS minu voodis magada, olgu see siis nii ebamugav ja tüütu kui ta on. Vähemalt ma saan nad endale kõik kodus kaissu võtta, mitte vaadata, kuidas nad haiglavoodis voolikute all nutavad ja kannatavad.

Ja ma kuidagi märkan iga päev aina rohkem mingisuguseid pisiasju mida nad teevad ja kuidas nad on ja mõtlen reaaalselt Milo peale 7647826347 korda päevas ja mulle tundub, et see nagu natukene teeb mind paremaks emaks, aga kellegi teise arvelt. Nagu mingi vaese vähihaige Milo arvelt või midagi.

Öääääähhh, nii segane ja vastik jutt, aga sain rinnalt ära ja oma halamised tehtud. Mai tea, mis te arvate sellest emotsionaalsest segapudrust?

Üks õhtu oli uneaeg, aga Mari tahtis õues Elsa olla ja Lendegi kippus mänguväljakule, seega läksime. Absull ei viitsinud, üli kurnav päev oli selja taga, aga jälle olin just korra instasse kiiganud ja peale seda valmis kasvõi oma lastele kuu ja tähed taevast alla tooma, kui nad seda tahtnud oleks. Vedas, et nad ainult mängima minna tahtsid.

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar