AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA LAPSED

mida teha

2. veebruar 2020

Mul on nii imelik ja raske seda teemat siia kirja panna ja raudselt ma ei leia õigeid sõnu ja ütlen midagi kellegi meelest valesti vms, aga see on mind nii kaua painanud, et tahaks kirja panna ja südamelt niiöelda ära saada. Mäletate ma kirjutasin jupp aega tagasi, et sattusin instas erinevatele kontodele, kus inimestel on lapsed haiged. Ja siis päris mitmed kirjutasid, et nemad on jälginud ühe Milo lugu, kellel 2 kuusena avastati leukeemia. Kerisin siis ennast ka instas kogu teema algusesse ja lugesin-vaatasin läbi ja hakkasin teda instas ka jälgima ja ma pean ütlema, et see konto ja see kõik, mida see ema jaganud on ja jagab lihtsalt TAPAB mind.

Üldse kogu see story, et ta on pere teine laps, kahekuune, oli vist alguses natukene kõhujamades, et arst tahtis lisaanalüüse teha, ema veel päev enne diagnoosi saamist kirjutas, et huh, ei jõua homset arsti ära oodata, et eks ikka emasüda muretseb ja siis sai kogu see jama alguse. Ma, jumal tänatud, vähimaailmast palju ei tea, aga sealt jäi umbes selline mulje, et alguses oli vähiprotsent väga kõrge (üle 90) ja siis peale esimest kemoraundi oli see üliväike, mingi kolm. Siis läks kuu mööda vms, siis oli jälle 80. Siis oli vahepeal lausa vähivaba 15 päeva ja siis pauh, tagasi üle 90 peale. Et mis kuradi rõve ja õudne haigus see vähk on, ah?! Et nagu sa saad korraks natukene nagu võidelda, aga ta lihtsalt tuleb tagasi ja ei tee teist nägu ka. Ja ainus, mis sa teha saad, on oma beebile anda kangemaid ja hullemaid ravimeid, mis peaks teda vähist päästma, aga tapavad teda sajal muul erineval moel… Mu süda…

Milo sai lõpuks luuüdi doonori käest ja kui nad enne seda said koduski olla, siis peale seda on kõik nii hulluks läinud. See ema jagab ju kõike: rõõmusid, kui midagigi on hästi ja ahastust ja õudu, kui asjad on halvasti. Mulle tuleb päevas mitu korda ette pildid Milost, kes nutab, kes on valudes, kes piinleb, kes ei saa ema sülle, kelle kõht on naha rebenemiseni punnis, sest on vedelikke täis, kes oksendab, kes on lihtsalt… piinlev väike beebi, kelle ema ei saa mitte midagi muud teha, kui tema kõrval olla ja loota, et ehk ikka läheb paremaks. Ja ehk on see sotsmeedias asjade jagamine ka temale niiöelda teraapiline: nii paljud elavad kaasa, soovivad head, mõnikord annavad nõu jne. Selle kohta ei ole mul midagi halba öelda, et ta jagab. See ongi ju päris elu. Tema päris ja õudne elu.

Ühel päeval jagas ta videot, kuidas see vaene kurnatud poisuke, kes Martast vaid loetud kuud vanem, isa suure pingutuse ja lolli mängimise peale korra naeratas ja ise mingi mänguasjaga korraks tegeleda proovis. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olin terve päeva NII õnnelik, nii rõõmus. Et tal on parem! Et tal ei olegi kogu aeg nii hirmus valus ja vastik ja paha. Ma siiralt ja südamest tundsin niiiii suurt rõõmu selle üle.

Aga kahjuks neid rõõmu hetki on nii vähe ja rohkem on neid hetki, kus ma vaatan ja mu süda murdub. Selle lapse pärast. Selle ema pärast. Selle pere pärast. Ja selle mõtte pärast, et neid peresid on nii palju, kus on raske haigusega laps. Miks?! Nagu reaalselt miks peavad mõned pered millegi nii kohutavaga tegelema. Eriti LAPSE VÄHK?! Kus on õigus või ma ei tea, jumalgi, kui mõned seda usuvad. Kuidas selline asi saab olla?

Ja nüüd teemani, et see tõesti mõjutab mind igapäevaselt nii palju, et Kardo juba vist teab, et kord päevas ikka ma panen pisara maha ja räägin, kuidas Milol on. Ning Kardo on arvamusel, et ma ei peaks teda üldse followima, sest see teeb mind nii kurvaks ja kui selle pere on nii palju kannatusi täis, siis miks teised ka kannatama peaksid.

Pfft, see tundub mulle kuidagi niii, et ah, pigistame silma kinni, las kannatavad üksi. Aga no ega tegelikkuses see, et kas ma vaatan neid pilte ja storysid ja elan täiel südamel kaasa, see ju tõesti nende kannatusi kuidagi ei vähenda. Isegi kui ma iga jumala pildi alla kommentaare laoks, kuidas ma neile kaasa elan ja pöialt hoian, see ka ei vähendaks. Miski ei vähenda, jälgigu ma või mitte.

Parakapiff556 nagu ma olen, siis ma mõtlen hoopis nii, et mõtle kui ma nüüd unfollown teda, sest minul on kahju ja ebameeldiv seda vaadata. Sest MINUL on RASKE. Siis ma oleks nagu räme emm, sest mis tunne tal veel olema peaks? Tema on see, kellel on raske. Mina olen see, kes oma kolme terve lapsega siin edasi elada saan. Ja kui ma ta unfollown siis raudselt karistuseks juhtub midagi minu lastega. Ehk siis ma pean teda jäämagi jälgima ja ise aina nutma ja kurvastama, sest ma olen nii saikar, et ei suuda selle tegemist lõpetada mingi enda välja mõeldud paraka pärast.

Umbes nagu karma istuks põõsas ja oleks nagu, noh, mäletad, kui sa kunagi unfollowsid vähihaiget last, nojah, palun väga, karistuseks saad ise ühe.

Ma siiski loodan, et karmal on midagi paremat teha ja kui ka ei ole, siis nagu öeldud, ma ei unfollow teda nagunii, aga ma ei tea ikka, mida selle olukorraga teha. Sest reaalsuses, tundub mulle (ja jube öelda ka) jälgin ma lihtsalt seda, kuidas väike laps… hääbub. Kurvastan kaasa, aga vahin edasi. Miks?! Ja üldiselt ma olen alati selle poolt, et ei tasu midagi jälgida, mis sind õnnetuks või ebakindlaks teeb, aga see on kuidagi nagu teine asi?

Samas see on midagi minus muutnud. Ma näiteks täna lamasin voodis, mõlemad suuremad lapsed kaisus ja mõtlesin, et fck it, toon kodus ka meie magamistuppa nende pesa tagasi, kui nad seal magada tahavad. Nad on minu lapsed, nad on ainult 6 ja 3 ja 1. Miks nad EI VÕIKS minu voodis magada, olgu see siis nii ebamugav ja tüütu kui ta on. Vähemalt ma saan nad endale kõik kodus kaissu võtta, mitte vaadata, kuidas nad haiglavoodis voolikute all nutavad ja kannatavad.

Ja ma kuidagi märkan iga päev aina rohkem mingisuguseid pisiasju mida nad teevad ja kuidas nad on ja mõtlen reaaalselt Milo peale 7647826347 korda päevas ja mulle tundub, et see nagu natukene teeb mind paremaks emaks, aga kellegi teise arvelt. Nagu mingi vaese vähihaige Milo arvelt või midagi.

Öääääähhh, nii segane ja vastik jutt, aga sain rinnalt ära ja oma halamised tehtud. Mai tea, mis te arvate sellest emotsionaalsest segapudrust?

Üks õhtu oli uneaeg, aga Mari tahtis õues Elsa olla ja Lendegi kippus mänguväljakule, seega läksime. Absull ei viitsinud, üli kurnav päev oli selja taga, aga jälle olin just korra instasse kiiganud ja peale seda valmis kasvõi oma lastele kuu ja tähed taevast alla tooma, kui nad seda tahtnud oleks. Vedas, et nad ainult mängima minna tahtsid.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

44 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply t 15. veebruar 2020 at 16:34

    Kas Milo konto kustutatud v miks ma ei leia?

    • Reply Mallu 15. veebruar 2020 at 16:39

      ma ei tea, ma kustutasin ära ta endalt, ma ei suutnud :(

  • Reply S 3. veebruar 2020 at 15:03

    Kui tahta sarnaseid perekondi päriselt aidata, siis on võimalus end sobivuse korral luuüdi doonoriks registreerida. Tihti võtab sobiva doonori leidmine kaua aega ja aeg on antud juhtumite puhul kriitilise tähtsusega.

    • Reply Mallu 3. veebruar 2020 at 15:08

      Jaa, mõtlesin juba sellele ka :)

  • Reply L 2. veebruar 2020 at 22:57

    Ma ei jälgi ühtegi sellist kontot Instagramis, aga ometigi peale lapse sündi on mul niiiiiii suur hirm. Hirm selle pärast, et ÄKKI mu lapsel on/tuleb vähk. Ma ei tea kas see on mul mingi ärevushäire värk või mõjutavad seda lapse isa poolse pere kogemused vähiga (pea kõigil on täiskasvanueas vähk olnud). Eks üritan elus poja heaks tervislikumaid valikuid teha ja loodan, et minu geenid domineerivad. Aga ega sa kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mõni saadab lapse kooli ja järgmine hetk on ilma, sest üks purupurjus juht suutis rooli istuda. Elu on nii habras ja peaksime iga hetke väärtustama!

  • Reply Kirsti 2. veebruar 2020 at 22:43

    Olin ise samasugune – võtsin kergesti teise mure enda südamesse ja tegelikult ei suutnud sellega üldse hästi toime tulla. Vahel tundus, et hing jääb ahastusest kinni, kui ka täiesti võõrad lapsed maailmas kannatasid. Su loo põhjal tundub, et sinul on sarnane tundlikkus.
    Kuna meie perel on olnud kokkupuude oma lapse ränga söömishäirega, siis mingi periood käisime perena ka psühhoteraapias. Seal sain esimest korda aru, mis tegelikult on emotsionaalne intelligentsus – üks osa sellest on oskus teisele kaasa tunda nii, et sa ise emotsionaalselt läbi ei põle. Seda tuli minul reaalselt mehaaniliselt õppida. Aga tasub seda teha, sest kui lapsed on teismeeas, peab emana ikka päris tugev olema, sest muidu ei halda laste emotsioone endas kuidagi ära :)

  • Reply Leen 2. veebruar 2020 at 22:23

    Mul veel hullem probleem. Kuulsin tuttavalt, et ühed vanemad olid kaotanud paariaastase vahega oma mõlemad väikesed lapsed vähile. Ja ma ei saa seda enam oma peast välja. Reaalselt iga päev mõtlen sellele ja nutan nende vanemate pärast ja mingi halvav hirm on tekkinud oma laste pärast. Kaalun psühholoogi juurde minekut isegi.

  • Reply TTH 2. veebruar 2020 at 21:53

    Sa saad ka mõneks ajaks talle mute peale panna ja siis käia kuus korra vms, kui meelde tuleb, siis vaatamas käia ja end asjaga kurssi viia. Ma jälgisin ka mõni aeg tagasi ühte ema, kelle laps SIDsi suri ja see kurvastas mind iga kord nii kohutavalt, panin unfollow ja mõnikord otsin selle konto üles ja vaatan, kuidas neil läheb.
    Mina usun, et mõtted on materialiseeruvad tihti ja see mure ja oma laste ja enda mõtteliselt sellisesse olukorda asetamine päevast-päeva ei tee head. Lisaks on olmemuresid küllalt, mis õnnetuks teevad vahepeal. Proovi nii mõelda, et oled parem oma laste jaoks rõõmus ja rõõsa ja elad mõttes neile kaasa ja soovid head. See ei tee sinust halba inimest, kui sa enam neid igapäevaselt ei jälgi.

  • Reply Maarja 2. veebruar 2020 at 20:42

    Tahad päriselt aidata vähihaigeid lapsi? Selleks on mitu võimalust. Eestis on näiteks Vähihaigete Laste Vanemate Liit (neile võib ka vabatahtlikuks minna), korraldavad ka iga aasta Pardirallit.
    Tahad olla kindel et sa kogemata mõnda vähihaiget või teist madala immuunsusega inimest ei ohusta – vaktsineeri ennast ja oma lapsi. Näiteks Soomes ei lasta arstigi vähihaige juurde kui gripivaktsiin sel aastal tegemata, rääkimata teistest vaktsiinidest. Nüüd juba paar aastat kohustuslik kõigi meditsiinitöötajate vaktsineerimine, kes tegelevad laste või rasedatega (gripp iga aasta, läkaköha iga 5a tagant).

  • Reply Tar 2. veebruar 2020 at 19:04

    Mina loen instas #heavensnewangels kontot ja nutan. Miks, miks…. seal pole ainult haigused olnud vaid nt üks laps suri kuna ronis pesumasinasse ja väike vend pani selle tööle…

    Minu arvates pole selliste asjade vaatamine halb vaid surm on osa elust. Pigem õnnetustes hukkunutest lugemine paneb ennast ka rohkem mõtlema ohtude peale, mis lapsi valitsevad.

    Konkreetsetest lugudest jäkgin vaid brittanit kelle beebi suri aga organidoonorlusega päästis 4 teist beebit. Võiksid kirjutada, mida sina arvad organidoonorlusest. Meil Eestis tv suur kampaania, kutsutakse üles tahteavaldust täitma netis.

  • Reply Maria 2. veebruar 2020 at 17:26

    Mis Milo instagram on?

  • Reply M 2. veebruar 2020 at 17:25

    Eestis tegutseb Vähihaigete Laste Vanemate Liit kus on koondunud selle teemaga võitlevad/võidelnud laste vanemad. Ehk on sulle abiks kui neile annetad või muudmoodi abi pakud (nt pakud end abiliseks lapse unistuste päevale vms).

  • Reply Mann 2. veebruar 2020 at 16:57

    Ma tegin ise keemiaravi läbi enne rasedaks jäämist, viimane keemia oli kui olin 2 nädalat rase ja diagnoos oli juba naisteviljatus. Kardan loomulikult et beebil võib ka tekkida vähkkasvaja, minul võib ju sõraline sees edasi elada kuna praegu ei saa ju uuringuid teha. Enne ma targemaks ei saa kui juunis sünnitan. Tuleb ainult loota. Aprillikuus mulle anti üldse väga vähe lootust terveks saada, nüüd aga olen 21. Nädalat rase. Imesid juhtub ja nendesse tuleb uskuda! Kurb ei tohi pikalt olla, tuleb tühjaks nutta ja edasi minna ning ikka mõelda et kõik läheb hästi!

  • Reply Erle 2. veebruar 2020 at 13:45

    Kardo on õigus sa läksid ju puhkama. Unusta võõrad mured ja naudi elu oma kolme armsa lapse ja Kardo seltsis

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:51

      Jah, nii vist tõesti peaks, aga krt ei saa hingest välja seda :(

  • Reply M 2. veebruar 2020 at 13:36

    Ma ei jälgi seda Milo kontot just sellel põhjusel, aga käin aeg-ajalt hinge kinni pidades tema feedi piilumas :( Üldse on halb, et insta neid haigeid lapsi mulle muudkui ette söödab, no ei ole mõtet ennast piinata niisama, kui endal kõik hästi on, ma katsungi keskenduda sellele, et hetkel on meil kõik hästi :) olen ka otsinud neid kontosid, kus lapsed on tervenenud, see aitab natuke.

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:51

      Ma peaks vist ka unfollowima :(

  • Reply Kristel 2. veebruar 2020 at 13:19

    Ma hakkasin ka Milo lugu jälgima. Samamoodi kisub silmad märjaks, igapäevaselt.
    Ma kasutangi instat ainult Milo jälgimiseks. Ma nii loodan, et ta tuleb võitjana välja.
    Ma tean, et see mulle hästi ei mõju, aga unfollowida ka ei suuda. Ma ei kujuta ette, mida see väike poiss ja tema pere läbi elab, kui võhivõõrana on juba emotsionaalselt raske ning kurnav.

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:52

      sama :(

  • Reply Kätlin 2. veebruar 2020 at 13:13

    Tean seda tunnet väga hästi. Olen emotsionaalne inimene- no ikka väga. Mõtlen vahel, et peaks kuhugi pöörduma, et natukenegi seda taltsutada. Enda pärast just, sest piinlik on vahel muudkui pillida.
    Ma teadlikult ei vaata pilte/videoid loomadest, lastest/vanuritest, keda on väärkoheldud või põevad raskeid haigusi vms. Ühesõnaga ebaõiglus, valu, kannatused, piinad. NO MIKS????Ja ma ei saa sellest tundest lahti. Mul on mõne pildi kohta reaalselt paha hakanud. Süda taob, käed hakkavad värisema, halb hakkab ning ma ei saa sellest tundest lahti. Ma tean, et see on kui pea liiva alla peitmine, et a la kui sa ei näe või ei tea, et seda asja pole. Tean, väga hästi tean, mis siin hullus maailmas toimub. Aga, et ma ise saaksin normaalse inimesena edasi funtsioneerida, siis ma eiran selliseid asju. Ma teen anntusi. Kui pealkiri on juba jube, siis kerin ruttu konto nr-i ja teen omapoolse panuse. Olen küll ja küll pugenud õhtu pisema kaissu ning lubanud, et ma püüan parem ema olla, kui jälle kuulen, kui raske mõnel on.
    Mu enda peres on hetkel vähk väga aktuaalne, seega muretsemist oma lähedaste pärast on mul küllaga. Ma ei jaksa teiste pärast oma hinge vaevata. Küüniline ja enesekeskne võib olla….

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:16

      No ma saan ju mõistusega aru väga hästi, aga samas tekib mul ka selline tunne, et kas see ongi normaalsus, et kui kellelgi on halb ja paha, siis me kõik pöörame selja ja paneme silmad kinni, sest me ei taha, et meil kehva oleks? 🤷‍♀️

      • Reply Lily 2. veebruar 2020 at 20:46

        Aga ma ei saa aru, mis mõte on pealt vaadata, kui kellelgi on halb ja paha, aga sa ei saa midagi teha? Enesepiinamine ju.
        Või veel hullem on muidugi nt see, kui isegi ei ole enesepiinamine, vaid lihtsalt on huvitav, u nagu liiklusõnnetuse kohas möödaminejad filmivad v pildistavad vms. (Mitte et ma selles sind kahtlustaks, lihtsalt teema arenes edasi peas.)

  • Reply Liis 2. veebruar 2020 at 12:43

    Vaktsiinid on paljudel juhtudel süüdi laste haigustel. Ka leukeemia tekitaja!!! Vaktsineerimine on pere oma valik. See pole kohustuslik. Lugege palju. Võtke aega enne kui lasete vaktsiini oma lapse kehasse panna. Milo ema võiks ka proovida alternatiive. Keha puhastada mürkidest ka muudmoodi. Uurige.

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 12:48

      Tead, vaktsineerimise teema on see, mille koha pealt ma ammu vait olen. Sest kohe, kui sa julged öelda, et sa tahad oodata või teha vaktsiine valikuliselt, pannakse sind ühte patta nendega, kes usuvad, et maa on lame ja kulistavad MMS’i jne. Üritan siiski oma seisukohta seletada: ma usun, et vaktsiinid töötavad. 100% usun, sest muidu poleks nii paljusid, kes saavad neid ja nendega ei juhtu midagi. Samas usun ma ka seda, et iga inimene on idividuaalne ja rakud erinevad jne, et mõnele võib see mõjuda ka kehvasti. Ma ei tea, kas just leukeemiat tekitada (Sest nt Milo puhul sain ma aru, et ta juba sündis sellega) aga iial ei tea 100%. Samas olen ma kindel, et on ka leukeemiahaigeid, kes iial vaktsineeritud ei ole. Seega pmst sureva lapse emale öelda, et kle sa ikka seda või teist oled proovinud v? See on absurd. Nad kindlasti proovivad ja teevad kõike, mis nende võimuses ja kuigi ma ei ole suur ravimifänn, siis sellises olukorras usaldaksin ma ka eelkõige arste.

      Muuseas, kui selgus, et Maril on kõneprobleemid, siis oi kuidas ma sain ka kirju, et selles on süüdi vaktsiinid jne. Aga tegelikult pole ta ühtki kunagi saanud :D Seega – vaktsiinide tühistusi on kindlasti,aga mitte iga haigus ja konditsioon ei ole vaktsiini tõttu, usun mina.

    • Reply Maarja 2. veebruar 2020 at 20:52

      Kui vaktsiinid põhjustaks leukeemiat, siis arstid ei soovitaks vaktsineerimist, simple as that. Vähiuuringutesse on selline raha ja ressurss alla pandud, kui seal oleks seos, siis see oleks välja tulnud. Mina olen vähihaigeid lapsi ravinud ning oma lapsi vaktsineerin endiselt, vaevalt et neile halba soovin.
      Aga tänu vaktsiinipaanikale on vähemalt ära tõestatud, et vaktsineerimine autismi ei põhjusta. Midagigi kasulikku.

    • Reply Mhh 3. veebruar 2020 at 14:18

      Miks on vaja üldse sellist kommentaari… Kas selle lapse emal hakkab kergem, kui mõtleb, et tema otsus nt vaktsineerida on põhjustanud lapse raske haiguse?? Sellest ei hakka ma üldse rääkima, et vaktsiin nüüd lapse leukeemiat küll ei põhjusta, aga see selleks… ja soovitada beebile alternatiivmeditsiini on lihtsalt kuritegelik. Enda tervisega tehku täiskasvanud, mida tahes, aga lapsed jätku sellest välja!

  • Reply Kairixxx 2. veebruar 2020 at 12:02

    Olen kõik sinu haigete laste teemalised postitused läbi lugenud ning teadlikult hoidnud ennast tagasi, et ma ei läheks neid kontosid otsima. See kurbus, äng, kaastunne ja hirm mida oled kirjeldanud, ma ei taha seda oma ellu. Olen ka väga kaastundlik inimene ja seetõttu pigem hoian need teemad endast eemal. Minu omaette kurvastamine ja halvasti tundmine ei aita neid inimesi kuidagi. Kui ma teaks, et aitaks, oleks teine lugu.
    Soovitan ka sul see “hobi” lõpetada, sest sa ei saa neid inimesi kuidagi aidata :( #meeletultkurb

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:52

      Oeh, peaks vist jah, ega see endale suurt head tee!

    • Reply Ema 2. veebruar 2020 at 18:10

      Ma kerin lihtsalt edasi kõik kurvad lood, isegi seda postitust lugesin ainult lõppu. Kui ma 24/7 kassin siis paratamatult kandub minu emotsioon ka lapsele. Sinu puhul läbi rinnapiimal ka Martale ju. Mõtle sellele. Lapsed on päris mitu aastat meie energiaväljas.

      • Reply Kats 2. veebruar 2020 at 22:25

        Sama. Üldjuhul ma pigem ei loegi sellist negatiivsust!
        Mul on jumala kurb, ausalt! Aga ma ei saa ju maailma muuta! Ja ausalt, kohati tundub, et terve see maailm või vähemalt suur osa selest on perse äärel… seega ma üritan hoida enda oma positiivsema ;) juba nagu mainiti, siis laste pärast! Ma näiteks elasin täiega kaasa @ s_toming kontole, sündis mingi enne 25 nädalat vist? Aga nüüd on nii tubli 3-kuune poiss ;) positiivne asi see :)
        Ja lapsed kogevad läbi meie rohkemkui arvata oskame!
        Ma paneks unfollow sinu asemel! Kui juba kardo ka mainib, et mõjub nii palju sinule!

  • Reply A 2. veebruar 2020 at 11:49

    Mõtle nii, et kui sa tõesti südamepõhjast kaasa tunned ja sul on nii nii valus, siis sa justkui juba eladki seda kogemust läbi ning sul ei ole vaja enam päriselt seda läbi elada.
    Teine asi, selle lapse vanemad elavad päev korraga, neil on kohutavalt raske, kuid paraku inimene harjub kõigega, muidu ta läheks lihtsalt hulluks… Lisaks sul on samaealine beebi, see võimendab sinu emotsioone… ükspuha kas su laps on beebi, kolmene kaheksane või 14, iga kord löödaks nagu noaga südamesse, kui samaealise lapse kannatustest kuuled. Usu, sinul on oma tee käia, ole lihtsalt sama hea inimene edasi! Ja kui siis ikkagi midagi hullu juhtub, siis see lihtsalt pidi nii minema, mingil x põhjusel…

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 13:52

      No ma usun, et need, kes päriselt elavad, neil ikka miljon korda hullem :(( ja sellega harjuda…jube!

    • Reply Reelika 2. veebruar 2020 at 23:44

      Sinul jah on valik jälgida kõike toimuvat või Ei.
      Minu väga lähedase sõbranna teisel lapsel on samuti leukeemia (diagnoosi said 2_3 kuuselt).
      Minul valikut pole, oleksin ikka väga egoist kui ei uuriks kuidas neil läheb. See kõik läheb mulle väga südamesse, vahel valan samuti pisaraid ja mõtlen, et miks just see laps ja nende vanemad peavad kannatama.
      Mul endal kaksikud ja emana on teiste laste õnnetused kohe eriti hingelähedased.
      Ajaga olen leppinud olukorraga ja pisaraid enam nii väga ei vala, aga mõtlen neile tihti ja üritan uurida nende olukorda pikema aja tagant, sest sellise haigusega pole kiireid tulemusi.
      Usun, et pead ise rohkem mõtlema, et tuleb mis tuleb ja küll nad hakkama saavad. Samuti ei tohiks sa koguaeg nende peale mõelda.(ürita pikema aja tagant lugeda kuidas neil läinud on)😊
      Ära muretse millegi pärast mida sa muuta ei saa!

  • Reply Triin 2. veebruar 2020 at 11:44

    Mina lõpetaks jälgimise. Ja mitte sellepärast, et ma ei oska kaasa tunda (pigem kipungi asju liiga hinge võtma) või oleksin kuidagi egoistlik,, vaid lihtsalt selle pärast, et väga tihti kutsume me mingitele asjadele keskendudes endale kurja karja. Ma olen ise põdenud rasket haigust (mitte vähki) ja oli periood kus ma otsisin ainult teiste kaaskannatajate lugusid, lootes sealt justkui lohutust leida. Tegelikkus oli vastupidine…ma hakkasin keskenduma ainult sellele KUI hulluks see kõik veel minna saab. Ma ei suutnud enam magada ega normaalselt tegutseda-toimetada, sest see kõik külvas minus hirmu, et ka minuga läheb just nii. Iga väiksem tagasilangus oli minu jaoks lõpp, sest “temal seal ju oli nii”. Mul tekkisid paanikahood ja mul ei olnud mitme kuu jooksul ainsatki paranemismärki. Ühel hetkel pani abikaasa mulle mõistuse pähe, et ma pean keskenduma iseendale, mitte teistele. Et ma ei saa märgta enda paranemise progressi kui keskendun ainult sellele, mis kõik veel võib juhtuda. Küll läbi kõva võitluse iseendaga ma lõpetasin igasuguste blogide ja lugude otsimise, insta # otsingu. Abikaasa tegi mulle eraldi faili, kuhu koondas ainult kõik edulood ja positiivsed foorumikommentaarid nendelt, kes on paranenud ja ei ole mitu aastat relapsinud (selle haiguse põdejatel on rahvusvahelised suured foorumid). Ja pean tunnistama, et tänu sellele “võõrutusele” sain ma sellest mullist välja, et ma kunagi ei parane. Hakkasin aina vähem nutma ja aina rohkem positiivset märkama, mis omakorda muutis mind ennast palju sihikindlamaks ja see kõik kiirendas paranemist. Ma pole senimaani 100% terve aga täna ei ole iga halvem päev minu jaoks kohe maailma lõpp ja ma ei hakka esimese asjana otsima neid kõige hullemaid stsenaariume. Kui vahest jõuab minuni mõni sarnane lugu, siis muidugi see teeb mind kurvaks ja paneb kaasa tundma ning ma soovin kogu südamest nendele inimestele alati parimat. Kui vaja siis aitan oma nõu ja jõuga aga iseenda, oma pere ning lapse pärast ei saa ma hakata elama teiste elu. Mind on siin vaja ja seda nii tugevana kui ma vähegi olla saan!

    • Reply SS 2. veebruar 2020 at 13:07

      Psüühiline häire on midagi, mille esinemist keegi enda puhul ette ei tea, see võib tekkida täiesti ootamatult. Ka see emotsioonide terror, mida sa endale teed, võib üks hetk viia sind seisundisse, kus sul on vaja spetsialistide abi oma normaalse elu ja mõistuse tagasi saamiseks, sest sa kannad kõike seda enda ellu üle, mida sa näed. See juba juhib su elu tegelikult ja see on ohtlik. Nii ei tohi ja sa pole emm, kui sellised insta kontod ja muidu taolised netis levivad artiklid jms enda elust välja lülitad. Sina enda kurvastamisega kellegi teise elu ei muuda halvemaks ega paremaks, empaatia on loomulik, aga kuskile tuleb enda vaimse tervise huvides piir tõmmata. Maailmas toimub väga väga palju koledaid asju KOGUAEG, kahjuks ei ole sinna midagi parata. Me keegi ei jõua selle kõige pärast muretseda.

      • Reply Triin 2. veebruar 2020 at 13:43

        Hmm…kuidas see minu kommentaariga seotud on? Mina isiklikult ei räägi psüühilisest häirest.

        • Reply SS 2. veebruar 2020 at 14:38

          Sorry, see tuli kogemata sinu kommentaari alla, kirjutasin telefonis ja ilmselt ei näinud õiget kommentaari kirjutamise kohta! Polnud mõledud Sulle vastuseks, vaid üldiselt Mallule kommentaariks siia alla.

  • Reply Marta Jõekäära 2. veebruar 2020 at 11:41

    Tead ma ise tegin nö mõnes mõttes vea, hakkasin ka paar kuud tagasi jälgima nende perekonda, tõesti nii suure mõjutavusega on see. Paneb isegi enda lastele teismoodi mõtlema, vb see pole hea, ei teagi. Ma ei tea isegi miks ma olen hakanud jälgima neid erinevaid feede, kus pered kaotanud lapse või laps haige, sest neid on tõesti raske jälgida, kui pole positiivset arengut tihti. Ohjah ühesõnaga ma ise samas seisus, jälgin ja sis raske on südames nagu.

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 11:42

      Jah, nii õudne :(

  • Reply .. 2. veebruar 2020 at 11:36

    See Milo lugu ON kohutav ja igas inimeses, kellel süda sees, tekitab see kurbust ja ängi. Aga kurbuse ja hirmu energia tõmbab ligi täpselt sama energiat (samamoodi nagu rõõm ja armastus tõmbab endasugust energiat). Kui pidevalt kurb ja hirmunud oled, seda rohkem sulle seda saadetakse. Väga paljud inimesed loevad seda ja tulemuseks on suur inimmass, mis toodab seda halba energiat, mis muudab meid kõigele halvale lihtsalt kättesaadavaks. Muretsemine teeb Milo võitlemise veel raskemaks. Ta vajab seda, et inimesed keskenduksid tema terveks OLEMISELE. Panustaksid oma energia sellesse, mitte kurb olemisele..

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 11:39

      eks sul ole kindlasti õigus.

      • Reply Maltese 3. veebruar 2020 at 15:57

        Mind ajab jälle hulluks Kobe Bryanti ja ta tütre hukkumine. Ka nagu loll muudkui vahin Instast nende pilte. Ma lihtsalt ei kujuta ette selle naise ja ema olukorda. Kui kohutav lein ja mure!
        Milo on vist ühes haiglas Indy Llew-ga, kellel on Downi sündroom ja keda uuesti leukeemia tabas. Peale luuüdi transplanti kukkusid ta kopsud kokku- eile võeti peale kuu aega põrgut hingamistoru ãra. Perel on ka beebi, keda hoiavad vanavanemad. Konto on terahbelle – mega armas pere. Nii hoian neile ja Milole pöialt!

  • Reply Kätlin 2. veebruar 2020 at 11:33

    Ju ma olen siis aastatega külmaks ja kalgiks inimeseks muutunud, aga.. Meil kõigil on muresid, kellel suuremad, kellel veel suuremad, midagi leidub alati. Ma ei kannataks seda elu elada kui ma kõike südamesse laseksin niiet ma väga ENAM ei lasegi. Tegelen oma elu ja asjadega. Mul pole isegi kordagi tekkinud kiusatust Milo kontole piiluda, õnneks või õnnetuseks. Võimalik, et selline mingil määral ükskõiksus on ka sellepärast, et mul endal lapsi pole. Aga sinu lastega ei juhtu midagi kui sa unfollowed!

    • Reply Mallu 2. veebruar 2020 at 11:39

      Mul oli see lasteta elu nii ammu, et ma ei mäleta täpsemalt, aga minu meelest mul oli ka enne enda laste saamist üsna suva laste teemade koha pealt. Et nagu kahju jah oli, aga rohkem sellele ei mõelnud. Peale oma lapsi on küll selline .. ahastus või õud, kui kuuled midagi sellist. Sest see oleks nagu kõige jubedam asi maailmas.