0
AVALDAN ARVAMUST

õnnelik kolmekümbine (ja kas keegi rasedustesti viitsib tuua?)

22. veebruar 2020

Okei, enne kui veel sada aastat mööda läheb ja mina oma “ideaalset momenti” blogimiseks ootan, siis mõtlesin siiski kiiruga paar rida kirja panna, enne kui oma õnneuimast jälle alla tulen ja olen taaskord jorisev mutt. Nüüd lausa 30-aastat vana ka, pole see miski naljaasi.

Täna hommikul ärkasin selle peale, et KÕIK lihased ja liigesed mu keres valutasid. Ma tahaks öelda, et see on selles, et ma tegin eila kõvasti trenni, aga tegelikult see vist on see 30-aastase elu. Reaalselt, isegi liigutada ei saanud, haha. Õnneks kui ennast püsti ajasin, hakkas vähe parem ja tõusin jälle elule.

Ma tegelikult tahaks teha hunniku postitusi:

  • Minu esimene aasta + 4 kuud lubadega.
  • Kuidas Tenerifele minna, kust rentida kodu, kust auto, kust süüa osta, mida teha jne.
  • Kuidas mu sünna läks, mis kingiks sain jne (reaalselt parimad kingid 4 ever!!!).
  • Vajan kodusisustusnõu (ma tahan kuskile elutuppa panna fototapeedi, aga see koht, mis koostööd pakub, seal 4387463487643587 erinevat ja ma ei suuda isegi välja mõelda, et mis seina…helpppp).

Kohe naksust ei tule hetkel rohkem meelde, aga tegelikult on nii palju asju, mida tahaks lihtsalt juubeldades rääkida, sest mu sünna oli nii kõva pidu ja see andis mulle nii hea ülevaate sellest, et mu ümber on niiiiii palju imelisi inimesi. Osad juba 16-aastat, osad alles paar kuud, aga vahet ei ole. Nad on minu inimesed, ilusad inimesed, suure südamega inimesed, nalja täis inimesed. Need, kes mind kõige paremini teavad ja kellega koos oli niii äge mu sünnat pidada, tantsu vihtuda ja naerda.

Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene. Igasugune kiun on naeruväärne, kui ma mõtlen kõikidele oma elu olulistele aspektidele ja ma tõesti armastan oma elu, oma lapsi, oma inimesi, oma kodu. Kõlab niii juustuselt, aga kõik need emotsioonid, mida ma viimasel ajal saanud olen, ma ei oska neid sõnadesse panna. Täielik tänutunne 100%.

Üritan elulõpuni nüüd praegust tunnet meelde jätta ja seda endale meenutada, kui hallimad ajad on.

Tänks, mu inimesed. Ma armastan teid. Ja ma ei mõtle ainult neid, keda ma igapäevaselt näen ja kellega räägin ja suhtlen. Ma mõtlen ka kõiki teid, kes te siin kommenteerite ja kaasa räägite ja neid, kes mulle poes tsau ütlevad, et nad mu blogi loevad ja neid, kes mulle kirjutanud on ja minu juures pildistamas käinud on. Te olete kõik ägedad inimesed ja te olete ilusad ja head, sest te võtate oma päevast selle hetke, et minuga kaasa rääkida/mõelda, mulle nõu anda või komplimente teha. Ja see on ilusate inimeste tunnus, sest me elame maailmas, kus teineteisest suurt ei hoolita ja mugavam on ju vait olla ja mitte kaasa rääkida. Veelgi mugavam on teistes vigu otsida ja neile hea asemel hoopis halvasti öelda. Aga teie olete see ägedam osa rahvast ja ma tõepoolest, siiralt tunnen rõõmu, et te siin minuga olete olnud. Mõni 15aastat ja mõni alles paar kuud ❤️

Loodame nüüd, et ma suudan edaspidi tubli ja tore ja ontlik 30aastane olla, ma tunnen, et tuleb hea aasta!

Ps! Veits eidegossipit ka teile siia juustuse jama vahele: Kui suur tõenäosus on see, et ma olen rase, kui mu päevad on 16 päeva hilinenud ja ma tõesõna ei ole võõraste onude otsa koperdanud? Ma tean, et lennureisid jne võivad seda kõike mõjutada, aga no imelikuks läheb juba. Tunduks kummaline rasedustesti ka ostma minna, sest mul rasedusetunnet küll pole (aint pea käib ringi ja uni on kogu aeg??), aga olgem ausad, kui ma nüüd rase oleks, siis oleks see küll mingi nõiakunst ?? Homme ostan testi, I promise. Või kui keegi Aphrokatest täna apteeki satub, võib mulle tuua ka.

Lende mõtlemas sellest, kui ta topelt keskmine laps oleks.


 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar