0
AVALDAN ARVAMUST LAPSED

omakasupüüdlikult hea inimene

24. veebruar 2020

Tegin lausa kaks testi, ühe eile õhtul ja teise täna hommikul, aga mõlemad olid üsna konkreetselt negatiivsed. Jumal tänatud, nii mitmel põhjusel. Esiteks, kas te kujutaksite ette kõiki neid, kes juba nagunii arvavad, et ma olen mõttetu, paks, loll, kole, näen vana välja ja mida kõike veel, mida need inimesed siis veel minu kohta rääkima hakkaksid, kui ma peale oma abikaasa vasektoomiat rasedaks jääksin. Ütleme nii, et hella käsitlemist sealt oodata ei oleks.

Muidugi ega kellegi rääkimise või rääkimata jätmise tõttu last saama või mitte saama ei hakkaks, aga ma ausalt ütlen, et mul oli selline kivi südamelt, kui ma negatiivseid teste nägin. Kuigi sama kindlalt teadsin ma ka seda, et kui ma rase oleksin, siis mis muud, kui saaksin neljanda lapse, aga see tunduks mulle pehmelt öeldes kohutav, niiiiii paljudel põhjustel.

Näiteks see, et ma alles pääsen sellest titendusest (kuigi mu beebi niii armas!) ja ma alles saan tasakesti oma keha endale tagasi. Ja meile koju ei mahuks rohkem lapsi! Ja Kardo ei suuda ka enam kodus passida, tahab ka tööl käia ja suur poiss olla. Ja no üldiselt tahaks ka seda, et iga perereis ja spatripp ei maksaks kogu perele neeruhinda (mida ta juba viie liikmegagi teeb ?).

Ma ei taha isegi süveneda sellesse, kui teise maailma(vaate) avas mulle see, kui Instagram hakkas mulle aina neid haigeid lapsi ja täiskasvanuid näitama. See on mind ja mu tegusid peale seda nii kohutavalt mõjutanud. Minu meelest paremuse poole?

Ma oskan rohkem hinnata seda, mis mul on. Kerge on öelda, et oh, ma olen tänulik, aga tegelikult ei olnud mul iial olnud niiöelda akent teiste inimeste tagatubadesse, kes peavad oma argielus maadlema millegi nii hirmsaga, nagu enda lapse/lähedase tervise ja elu eest võitlemine. Ma olin mõelnud, et ma olen tänulik materiaalsete asjade ja võimaluste üle, aga tervise eest tänulik olla tundub rohkem selline penskarite rida, millele ma palju mõelnud ei ole. Nüüd mõtlen. Ma tellisin tervele perele Synlabist tervisetesti paketid, et olla kindel, et meil kellelgi ühegi aine puudust ei ole. Endale panen teisipäeval aja emakakaelavähi sõeluuringusse (sest 1990. sündinuid kutsutakse nüüd juba), samuti ootan vastust mammograafilt, et millal ma saan aja rinnauuringusse. Veel võiks kõikide sünnimärgid ka jälle üle lasta vaadata, lapsed hambaarstile tassida ja siis oleks mul natukeseks ajaks süda rahul nende lastega, kes mul olemas on.

See olekski muuseas olnud minu suurim hirm, et kui mul on kolm tervet last, siis on see juba palju-palju rohkem, kui paljudele teistele vanematele antud on ja neli tunduks juba nagu mingisugune lotoga miljoni võitmine, et ma ei julgeks sellega elusees riskida. Muuseas, enamik nendest peredest, keda ma Instas nägin, kelle lastega pahad lood olid, neil oli 4+ last. Mitte, et ma väidaks, et üle kolme lapse = keegi on haige, aga paratamatult on see ju ikka mingisugune loogika. Et mida rohkem lapsi, seda suurem võimalus on, et kellegagi midagi juhtub ja ma niigi tunnen surmahirmu, sest isegi kolm tundub juba päris hirmutav arv lapsi, kellega midagi juhtuda võiks. Neljas? Ma juba põhimõtteliselt oleksin raudpoltkindel, et siis saaksin ma kohemaid teada ka, et kellelgi on midagi viga. Jaa, ma tean, et see on mingi enda loll mõtlemine, aga ma ei saa midagi teha, et mul on mingi kohutav ja pidev hirm sees. Kolme üle muretseda on nii raske. Nelja üle oleks juba tappev.

Ma ei taha siin maru morbiidne olla ega midagi, lihtsalt räägin, et see hirm on mul ikka ko-hu-tav sees. Seda enam, et täna lugesin ma Milo surmast ?

Peale hirmu tuli midagi veel. See tunne, et tahaks neid inimesi kuidagi aidata. Instas nende elu kõrvalt piilumine ei too ei mulle ega neile mingit kasu, aga kuidas ma saaks neile kasulik olla? Mu sõbrannad olid nii toredad, et tegid minu kingi asemel annetuse Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule. Nii hea mõte neil, täpselt see, mis mind rõõmustas. Kohe kahju, et ma ise selle peale ei tulnud, aga järelikult teavad nad mind piisavalt hästi.

Kui nad kirjutasid ja küsisid, kas võivad seda pilti jagada, siis tuli mul mõte, et ma siiski ju saan midagi omalt poolt pakkuda, ehk siis ma ütlesin, et kõik liiduga seotud vanemad võivad mulle kirjutada ja minu juurde tasuta pildistama tulla. See on vähim, mida ma teha oskan või saan, aga ma näen isegi, kuidas ma armastan pilte enda lastest ja meist üheskoos. Need on väiksed hetked, väiksed mälestused meie koos veedetud ajast ja nende kasvamisest ja nende krutsekeid täis nägudest, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega. Loodan, et saan mõnele perele raskel ajal ka samasugust rõõmu pakkuda.

suvaline päev 18. veebruaril, kui nad said ühesugused kollased kleidikesed ja mängisid koos nii toredasti ja kaklesid nii vähe ❤️ Minu kuuene, kolmene ja ühene!

Mis veel. Ma rääkisin, et tahan kevadel munarakudoonoriks minna, nüüd rääkisime Kardoga, et lähme anname ka verd, et luuüdidoonorid olla. Ma küll natukene pelgan, et see võib valus olla, aga kui see aitab kellegi pere, siis ma võin selle väikse valu üle elada küll ja isegi ei kobise üldse.

Ütlen ausalt, et ei oskagi öelda, et kas tunnen lihtsalt tahet kõiki aidata, sest näen maailma teistmoodi ja tunnen aukartust ja hirmu elu hapruse ees, või üritan elu eest enda karmapunkte parandada, et äkki see aitaks mind selle eelnevalt mainitud hirmu vastu. Et äkki meiega ei juhtu, kui ma olen nii hea inimene, kui ma vähegi saan ja aitan neid, kellel abi vaja. Ah, ma ei tea. On kumb on, aga põhiline on ikka see, et ma teen, arvan ma?

Muuseas, luuüdidoonoriks ei ole üldse keeruline ennast kirja panna ja alguses peadki ainult verd andma. Alles siis, kui selgub, et sa oleksid kellelegi sobiv kandidaat, pead sa üdi andmise protseduurile minema. Seda võib ka muuseas mitte juhtuda, sest kellegagi sobivalt matchida on väga keeruline, mistõttu ongi raske haigetel doonoreid leida. Aga mida rohkem doonoreid, seda suurem võimalus oleks hädasolijal (või tema lapsel!) abi saada. Seega, kellele see mõte vastukarva ei ole ja aidata tahaks, kuid ei tea kuidas, siis ma soovitan luuüdidoonorluse kohta uurida SIIT. Lisaks võite saata info jaoks või aja kirja panemiseks emaili: luuydi@kliinikum.ee. Ma ise ka kirjutasin alles neile, eks ma jooksvalt saan täpsemalt infot anda, kuidas see protseduur käib.

Mis veel. Ma regasin ennast Järve MyFitnessisse ära, sest ma pean ükskord elus saama endale harjumuse päriselt ennast liigutada. Mul on selline keha, et kui ma vähegi miskit teen, võtan üsna kergesti alla, aga samamoodi, kui ma midagi ei tee, siis võtan mega kiiresti juurde. Ma olen praegu mingi üliväikse ajaga VIIS kilo juurde võtnud. Olin just enne sünnat meigis ja vaatasin, et hmm, ma kuidagi maru ümar näost. Riided jne ei tundu väiksed, aga ronisin siis üle saja aasta kaalule ja olin 64 asemel juba peaaegu 68. Sügisel olin alles 61. Ühest küljest nii pseudokas, aga teisest küljest miks mitte ennast natukene liigutada ja rohkem vormis olla, see on ju ka tervise alustalaks, eks. Muidu sõidan igale poole autoga ja ei saa üldse normaalselt ennast liikuma. Ma nüüd hirmuga ootan kuuendat märtsi, et siis hakata 2-3x nädalas trennis käima. Hoidke pöidlaid, et ma leiaks mingi hea trenni, mis mulle meeldiks ?.

Et vot sellised asjad siis. Et proovin olla teiste vastu parem inimene ja kuidagi päriselt muuta maailma. Ja proovin ka enda maailma suhtes olla tähelepanelikum ja armastavam. Isegi kui minu kohta öeldakse, et teen neid asju, et nn parem inimene tunduda, võib-olla üritangi, aga ausalt, mitte teistele inimestele, vaid… karmale. Sest mingisugused teod ei tee mind teistest paremaks, sest me kõik saame ju neid asju teha, lihtsalt mõnikord ise ei mõtle nende asjade peale, enne kui keegi teine soovitab või tähelepanu juhib. Seega küsin teie käest: mismoodi olete teie head inimesed? Olgu siis enda vastu, pere vastu, ühiskonnale? Käite verd andmas? Annate lastele mingit eriti hästi peale minevat tervisliku toitu? Suutsite kodus mingi kasuliku harjumuse sisse juurutada? Olete kuskil vabatahlik? Andke teada, ehk annate mõnele teisele ka hea idee, kuidas nemadki saavad midagi hingele teha!

 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar