0
AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA KURB ON OLLA LAPSED

kas õues võib käia, kas ma olen paniköör, kas ma lähen hulluks?

21. märts 2020

Panin eile viimase kolme päeva vlogi kokku ja ma ütlen kohe ära, et ma ei ole enne näinud midagi nii hüplevat ja arusaamatut, sest ma rääkisin kogu aeg kaameraga just emotsiooni pealt ja ei tulnud väga selle peale, et võiks nagu asja paremini seletada ka, et mu soiust midagi abi oleks. Kuna ma tean, et paljud teist ei viitsi nagunii vloge vaadata, siis ma seletan põgusalt eilset päeva.

Eesti influenceritega võttis ühendust Eesti Politsei ja Piirivalveamet, kes palus abi õige informatsiooni levitamisel oma jälgijatele. Ehk siis, mis on paljudele segaseks jäänud:

“Kas õues võib käia? Ei või? Õues nakkus ei levi?!” 

Vastus on, et loomulikult võib õues käia. Kuid nakkus levib õues ka. Mitte küll otseselt nii, et heljub rahumeeli õhus, aga asjade peal küll. Näiteks kui nakatunud inimene kasutab õues välispordikeskust või mänguväljakut, siis kui järgmine inimene seda ei puhasta, saab ta nende pealt kenasti viiruse kätte. Seega tuleks jah, käia õues, AGA VÄLTIDA TEISI INIMESI. Sellel ei oleks ju suurt tolku, kui muidu istume karantiinis, aga lapsed saadame kõik pundikesti õue mängima, kus nad on pead-jalad koos. Samamoodi ei ole mõtet saja teise inimese vahele kuskile rabarajale ronida.

Ma rõhutan veelkord, et see ei ole mingi minu enda isiklik ülepaanitsemine või ülemõtlemine. Sellised on soovitused politsei poolt. Ja kui inimesed ei suuda loogilist mõistust kasutada ja nendest kinni pidada, uskudes kuskilt artiklist välja võetud lauset, et “õues viirus ei levi”, siis võib see üsna pea kehvasti lõppeda.

Ma saan aru, et paljud on skeptilised ja ei taha uskuda, et midagi nii hirmsat maailmas toimumas on, aga paraku siiski on. On ju lihtne ja kerge mõelda, et ah, Itaalias pingutavad nad üle ja Hispaanias ollakse liiga dramaatilised ja Prantsusmaal mõeldakse kah üle. Aga tegelikkus on see, et paar nädalat tagasi ei mõelnud ka nemad, et nad on sellises olukorras, nagu praegu. Ja öelda, et tegelikult on seal asjad kontrolli all ja paanikaks pole põhjust? Noh… ma vaidleks vastu.

Sel talvel suri vahemikus oktoobrist jaanuarini Itaalias grippi 240 inimest, ehk siis umbes 80 inimest kuus. Praegu on koroonasse surnud vähem kui kahe kuu jooksul 3400 inimest, st ca 1700 inimest kuus. Kas see tundub ikka nagu “harilik gripp”?

Ma ei taha üldse närvi minna, sest ma mõistusega tean, et kellegi ründamine, et “SA TEED VALESTI” ajab inimesed pigem kaitseolekusse ja sellest pole üldse abi, aga mul on selline abituse ja ahastuse tunne. Et sina istud kodus karantiinis, pool hulluks minemas, mures ja ettevaatlik, nii palju kui saad. Ja siis on inimesed, kes löövad käega, ütlevad, et see on tavaline gripp, saadavad oma lapsed jalust eest ära õue mängima (mänguväljakutele ja skateparkidesse), mõnitavad neid, kes kodus püsivad ja kutsuvad neid paniköörideks. See lihtsalt ajab niiiiiii ahastusse, et kuidas mõni veel ikka olukorra tõsidusest aru ei saa. Kas siis on usutavam, kui inimesed surema hakkavad? Ma nii loodan, et ei hakka, aga on põhjus, miks riik valmistub praegu suuremaks puhanguks, kui siiani olnud on.

Ma saan aru, et kodus võib igav olla (mul on ka vahepeal) ja mõnus tunduks ju lapsed mänguväljakule saata või ise sõbranna veinile kutsuda, sest “ma ju ei töllerda avalikus kohas”, aga tegelikult võiksime me kõik natukene pingutada ja kodus vastu pidada.

Lastega saab tegevusi õues teha küll ja veel, mis ei hõlma mänguväljakuid (ma teen lastega varsti video, mis mänge saab õues mängida, ilma mänguväljakule ronimata). Kodus saad teha veiniõhtu sõbrannaga ka Skype või Facetime’i vahendusel. Internett on täis igasuguseid loenguid ja õppematerjale, kui igav on. Valikuid on palju, aga tähtsaim valik on see, et kasutage oma loogilist mõtlemist, ärge arvake, et enda kaitsmine teeb teist kuidagi hullu, kes “kõike usub”. Kui mina pean praegu valima, kas ma olen see hull, kes käsi pesi ja desos ja endale koju söögivarud ostsis, või see, kes mingi hetk ennast kodus lõksust avastab (nagu Hispaanias praegu on, uksest välja minna ei või) siis ma pigem olen see esimene.

Ja kordan veel – ma ei taha hirmutada, aga kui me ei pea olemasolevatest reeglitest kinni, siis tehakse lihtsalt rohkem reegleid ja seda juba riigi poolt. See aga võib omakorda jälle pahameelt ja paanikat tekitada, seega palun oleme ise vastutustundlikud ja isegi, kui kohe üldse ei usu, et see koroonavärk nii hull on, siis no palun väga, ärge uskuge, aga no pulli pärast passige kodus ja peske käsi, pliis.

Miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui see praegune olekski Eestimaal koroonavärgi haripunkt. Aga ma kardan, et ei ole. Ja ma kardan, et kõige suurema pauguna tulebki see lõpuks neile, kes praegu paanitsevad selle üle, et kas tõesti enam kuskile odavat lendu soojale maale ei lähegi ja kas kuskil salapidusid ka korraldakse? Suvaline näide Facebookist, kellegi avalik leht, ilmselt fine jagada:

Niiet jah, see on siis üldiselt see põhjus, miks ma eile pmst breakdown of the närvi sain. Lihtsalt käisime jalutamas ja ma näen, kuidas inimesed puntide kaupa koos tsillivad, käivad oma lastega poes (kes näpivad kõike) ei pea vahemaa hoidmist millekski ja üldse ei võta seda asja tõsiselt. Eile poes üks vana naine konreetselt põlastavalt ja üleolevalt NAERIS mu üle, kui ma iseteeninduses peale kaardiaparaadi kasutamist käsi desosin. Pilk oli selline, et issand vaene noor ja loll, usub kõike, KARDAB! Heh! Jah, kardangi.

Ja kaasa ei aidanud see, et poes tuli kõlaritest selline monotoone “palun käige ühekaupa poes, palun hoidke meetrist vahet, palun desoge käsi” nagu maailmalõpp oleks käes. Ja ikkka on inimesi, kes naeravad.

Ja kui me koju jõudsime, siis mul olid juba närvid nii pingul, lapsed hakkasid veel tagasiteel jaurama ja tahtsid kõik just seda, mis teistel oli ja nutsid ja siis ma juba nähvasin Kardo peale ja see hetk, kui tuppa jõudsime, enne kui ma jõudsin öelda, et tavai, käsi pesema, mida ma näen.

MARI. LAKUB. ENDA. KÄSI.

Nagu ma annan endast kõik, et mingit viirust meile majja ei tuleks, pesen ja deson nagu segane, aga siis ük vend mõtleb, et YOLOOO ja mingil põhjusel lakub oma käsi nagu titt. Reaalselt mu esimen refleks oli nii teha:

Ok, ok, te teate ise ka, et ma tegelikult ei poolda mingit füüsilist vägivalda, aga kogu see… ahastus ja hirm ja jõuetus ja värki sai täpselt sel hetkel haripunkti ja ma lihtsalt karjusin nagu loll täiest kõrist, et ta on segane ja käsi ei lakuta ja nüüd unustagu oma filmiõhtu ära ja üldse igasuguseid lollusi, mida ma ei mõelnud ja mida normaalne ema ütlema ei peaks, selle asemel, et rahulikult lapsele seletada. Seejärel istusin ma autosse nutma, nagu ikka üks enesest lugupidav lapsevanem teeb.

Mul oli täpselt see tunne, et issand. Ma ei jõua. Ma ei jõua võidelda ja jaurata, kui on nii paljud, keda ei huvita. Ja näed, enda last ka ei huvita (mitte, et ta tegelikult nii mõtleks või üldse väga aduks, mis on koroona). Igatahes oli siis see mu esimene murdumismoment, kus ma autos veits pisarat panin ja siis tuppa tagasi tulin.

Toas olin endiselt vait. Kardoga ei rääkinud. Koristasin vaikides kööki, tegin süüa ja kassisin täiel rinnal. Ja ühel hetkel tuli Mari ise minu käest vabandust paluma ja selle asemel, et ise vastu vabandada, et ma ta peale karjusin nagu hull, tänitasin ma lapsega IKKA edasi. See osa on muuseas vlogis sees, sest ma just parasjagu jutustasin kaamera ees kogu seda asja, mis siin kirjas, kui ta vabandama tuli).

No ja SIIS selgus, et mu koogikesed, mis ma tellisin, et täiel rinnal ennast 764 kiloseks stressisüüa, need olin ma ka valeks kuupäevaks tellinud ja üldse mul oli tunne, et kõik. Ma ei viitsi enam. Ma ei suuda enam. Ma olen sitt naine ja sitt ema ja sitt koduperenaine, sest ma olen mingi kuu aega varsti lubanud lastetuba koristada, aga kas ma teen seda, ei. Ja üldse ma olen sitane paniköör ja need kõik, kes kirjutavad fbis kommentaare, et “Emotsioonid maha ja kutsun kõiki salonge tagasi tööle. Kui surra siis vähemasti nii et pärast kirstus hea välja näha” vot NEED on õiged inimesed, kellele õlale patsutatakse, et lõpuks normaalne jutt kah. Ja mina olen see loll, kelle peale poes põlastavalt muiata, sest ma deson käsi ja lapsi mänguväljakule ei lase.

Ja see on nii masendav.

Et siis see oli “lühikokkuvõte” sellest, mis mu vlogis seekord on. Palun väga, lõbus vaatamine ta ei ole, aga vahepeal on armsaid lapsi näha ? Okei, üks naljakas koht on ka. Ma nägin ühte videot, kus naine filmis oma koera reageerimas sellele, kui ta suremist teeskles. Ütleme nii, et Lottel oleks mega suva, haha. Ps! Ma edaspidi lisangi videosid sinna Mallukas youtube’i, et kes tahab neid jälgida, pliis pange follow. PS2! Võtsin kuulda teie nõuannet, et 33 mintsa oli liiga pikk video ja seekord tegin 31 minutilise, u are welcome.

Tahaks öelda, et täna on parem päev, aga ei ole. Selline hall vari on kõigel peal. Kardo on ka natsa tõbine, mis tähendab seda, et kuna ta on mees, siis ta suht tuima näoga lebab ja ei tee mitte midagi, sest ta on suremas. Et kui muidu Kardo on see, kes on alati positiivne ja teeb nalja ja minu tuju ka tõstab, siis praegu on meil siin kodus nagu mingid matused. Süütenöör on kõigil lühike, lapsed panevad hullu ja mina haletsen ennast.

Huh, pean lihsalt sisse ja välja hingama ja leppima sellega, et on inimesi, kes ei usugi mitte midagi ja jätkavad oma sotsiaalelu ja naeravad nende üle, kes muretsevad. Ma pean sellega leppima. Aga raske on. Õnneks ma tean, et on minusuguseid ka, eks. Öelge palun, et on…Neid, kes saavad aru, mida tähendab “püsige kodus” ja ei otsi praegu elu eest küünte või ripsmete aega. Palun…!

Ja tahate, ma teen veel ühe häbiväärse ülestunnistuse? Ma olen konkreetselt stressishoppaja. Keegi võiks mu pangakaardi ära tühistada…

Kes inglise keelt oskab ja ei saa koroonast ja olukorrast aru, siis siin hea ja õpetlik video:

 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar