Nagu ma ei saa kuigi tihti selliseid kirju ja kõnesid, mis silmi pööritama paneks, aga täna tuli neid lausa nii robinal, et ma PIDIN vlogi tegema. Vlogi, sest mulle tundub, et sõnadesse on seda palju keerulisem panna, kui naljakas see oli ?
Keda huvitab ja kes viitsib, see vaadaku vlogi, ma seal räägin lähemalt, aga lühidalt:
Kõik, kes mu blogi loevad, ilmselt teavad, et ma vihkan telefoniga rääkimist, eks? Nagu kui ma peaksin järjestama enda jaoks kõige ebameeldivamad asjad, siis oleks seal ENNE telefoniga rääkimist näiteks näkku pussitamine, kurikaga põlvekedre sodiks peksmine, elusalt põlemine, vaadata, kuidas terve mu pere rongiõnnetuses hukkub ja siis KÕIGE HULLEM on telefoniga rääkimine.
Sellest olenemata otsustas üks daame mulle helistada, et koostööd pakkuda ja alustas vestlust sõnadega, et ma tean, et sulle ei meeldi telefonis rääkida, aga ELAD ÜLE.
Olgem ausad, me ei tee koostööd, sõbrake. Ma arvan, et… elad üle.
Teine oli isegi veel naljakam. Mingi Läti firma pakkus harukordset võimalust neile tasuta contenti luua, aga raha nad obv ei maksa, sest junõu, inimestel on alati fake followerid ja saadavad neile fake statistikat postituste kohta.
Jah, sõbrake. Sa kirjutad Eesti ühele edukaimale blogijale ja oled mures, et äkki mul tegelikult polegi lugejaid? ?
Ühesõnaga, pulli kui palju, aga pikemalt vlogis, mis asub siiiiiiin:
27 kommentaari
Esmalt ma olen su blogi pika ajaline lugeja, vähemalt Mari ootamise ajast ja pole kordagi lugenud su sellisest vihast. Näited perest põlevas majas ja sa ei helistaks abi järgi, näitab mulle et tegu on rohkem kui veidrusega.
Mul on väga raske aru saada , miks telefoniga rääkimine on Vihkamist väärt. Ma ei oska seda enda jaoks mõistlikult mõtestada. Su varasema töökohustuse tõttu, kus PEAD surkima teise elus , selles olukorras sallimatus on mõistetav aga sõpradega mitte rääkimine … Appi ma tahaks sind mõista aga ei suuda.
Ok ma pingutan. ON ratsionaalne hirm, näiteks kõrgusekartus või looma/linnu/putuka kartus. Need on seotud enesekaitse instinktidega. Kui mõistlik on hirmu suurus on iseasi. Ja ON hirmud mis pole ratsionaalsed nagu nööbi vaatamis, katsumise kartus või muu eseme mis sind ei ründa ega ohusta otseselt. Telefon sind ka ei ründa, sõbraga rääkimine ei ole vist ka midagi koledat, või on? Aga miks? Ma ikka eeldan et tahad suhelda … Hm, kui sõber on nurga taga või teises toas ja räägib sinuga, kas siis on sama ebamugavus tunne? Kui ei, siis mis vahet on telefoni ja selle olukorra vahel? On see seotud kuidagi olukorra hindamisega , silm-side kaudu ? Ma tean et paliud telefonikõnesid mitte sallivad isikud kardavad ära ütlemisi ja palumist ja muud seesugust. Ka see ei ole mõistlik hirm , ent on mõistetav ja seotud enesehinnangu küsimustega. Sul ei paista see probleem olevat. Nii et ma ei näe su VIHA põhjust. Saan aru, et see oli sul juba enne neid töökõnesid. Muide viha põhjus on alati hirm. Hirm pärsib eluenergiat. Energia puudus teeb lõpuks haigeks. Kelle füüsiliselt, kelle vaimselt. On põhjust abi otsimiseks.
Muide mul endal on päris korralik looma hirm. Ja ma mõistan sind, kui mu jutt tundus sulle kuidagi pealetükkiv. See on asi mis kartjat kõigevähem aitab. Hoopis “abistajast” eemale tõukav jõud on sel. Nii ma lükkan selle teema kõrvale ega taha selles ebameeldivas teemas enda aega raisata ja tundeid lahata. Samal ajal teades et see pole lahendus.
Just, seda pole võimalik seletada lihtsalt 😀
Sama siin. Ei võta enam kõnesid vastu, kui ei tea kes helistab. Nagunii kaasneks vastamisega midagi ebameeldivat, sest kammoon keegi ei helista et näe, siin on oleks sulle ära anda näiteks kotitäis raha? Tarantliga näkku visata ? paremat näidet oleks raske leida??
Haha, kahjuks siiani keegi kotitäit raha pole tahtnud anda:D
Sekundeerin sajaga! Võõrastele kõnedele ei vasta, ametlikke telefonikõnesid vihkan teha. Alati kogun endas jõudu selleks mitu tundi varem ja mõtlen kõne läbi ?
Sama 😀 Või meilin 😀
Aastaid imestan kuidas sul lugejaid jätkub aga eks issanda loomaaed olegi kirju!
Nii ta on jah 😀
Ja siin sa ometi oled.
Ma täiesti samastun sinuga telefoni osas. Ma räigelt vihkan telefoniga rääkimist ja ma ei saa sellega kunagi normaalselt hakkama ma pole selle pärast isegi mitu aastat perearsti juures käinud, sest sinna peab enne helistama, ma ilmselt suren enne ära kui sinna helistan. 😀 võõraid numbreid ma ka enamasti vastu ei võta ja kui olen võtnud siis kohe ka kahetsenud, sest enamasti helistab mingi teenusepakkuja 😀
Perearstile saab ju meilida, ma küll meilin 😀
Hmmm…põnev 😀 Ma olen edasi lükanud kõnesid, kus ma ei tunne ennast …. pädevana?kindlana? Näiteks Sotsiaalkindlustusamet. See oli siis kui viimane laps sündis ja oli vaja Eesti-Soome rahaasju ajada. Ma ise ei jaga asjast mitte midagi, kuidas ma veel sellele tädile teisel pool toru seletan 😀 Vot sellist kõnet ma uuesti teha ei taha. Teiseks on arstiaegade kokkuleppimine. Miks? Ma ei tea. Lapse jaoks pole miskit hullu, aga enda jaoks lükkan alati seda edasi.
Aga, et ma absull ei taha rääkida…Sellist kiiksu pole. Mind ajab just närvi, kui kirjutatakse messengeri, et ouuuu kuule, ütle ruttu venna number. KIIRE! Ma ei kuule igakord, kui keegi mulle kirjutab. Tihti on jäänud telefon hääletu peale. Üldse püüan nutiseadmeid võimalikult vähe kasutada (eriti laste juuresolekul). Et kui on tähtsad asjad, siis ole hea ja HELISTA! Aga mõistan, et inimesi on igasuguseid ja kindlasti mõni minu kiiks on teisele arusaamatu. Ning sinu viimane näide käis küll minu pihta. Tarantli loopimine! ÕUDNEEEEEEE!
Wooooooooord, mulle ka üldseeeee ei meeldi helistada 😀 Pereliikmetega ja väga lähedaste sõbrantsidega viitsin rääkida, aga no mingid suvakad kõned ja asjad, nononooooouuu pliis 😀 Tööasjus vahel pean ka hellama, aga kui vähegi võimalik on, siis ikka nihverdan meili saatmise peale ära 😛
Oi, mul next level see telefoniga rääkimise para. Ma töötan kohas, kus ikka pean telefoniga rääkima, kui ma inimest kätte ei ole meili teel saanud. Töötan nö probleemsete klientidega. Tavaliselt saadan mitu e-kirja, ootan mitu päeva enne kui kedagi taga ajama hakkan. Ja siis kui helistan siis mõtlen oma peas et “palun ära võta vastu, palun ära võta vastu”. Vähemalt saan siis linnukese panna kirja, et olen helistanud, aga ei võtnud vastu. Vahel ütlen töökaaslasele üle laua et teen tema eest paar kirjalikku asja ära ja et tema helistaks minu eest. Ülemusele ka vahel sokutan neid kõnesid selle jutuga et “ta on raudselt soomlane, räägi ise” kui on +358 algusega number (ilmselgelt meil polegi tegelt soome kliente, niiet lihtsalt mingi eestlane kes elab soomes, aga jutuks hea küll :D). Vahepeal ütlen ülemusele ka et “oi ma olen pommitanud seda klienti mitu nädalat ja no inimene ei võta vastu ole hea proovi sina korra veel”. Ja siis ta proovib ja saab esimese korraga kätte…ups noh. Õnneks tal jutt jookseb 1000x paremini kui mul, talle väga meeldib telefoniga rääkida. Aga ma lihtsalt ei suuda probleeme lahendada ja nendest rääkida telefoni teel, arstiaegade kinni panemisega või retseptide pikendamisega on sama. Või kuskile kooli, huviringi helistamised, laua broneerimised restos jne…
Haha, vähemalt ma pole ainuke 😀
Jeesus, ma ka VIHKAN telefoniga rääkimist. Ma ei suuda lapsele arstiaegagi panna, mees paneb. Nagu.. Kas sellest “hirmust” on võimalik vabaneda?
Tean mida sa tunned! Töötasin kunagi aastaid kõnekeskuses ja siiani tekitavad telefonikõned minus vastikust.
Esiteks pidi algust mitu korda üle lugema, et aru saada, mida sa mõtled selle all, et raske sõnadesse panna, kuna ma esimese hooga mõtlen sõnadesse paneku all rääkimist ja mõtlesin, et kuidas sa seda seal vlogis siis väljendad või, kas sa mõtlesid hoopis, et lihtsam. Siis jõudis kohale, et ilmselt kirja sõnadesse on mõeldud ? Teiseks – sa oled nii youtuuberi moodi juba..oma rääkimise ja ka filmimisega, kas see on tahtlikult või käib see youtuuberitel automaatselt ? ja kolmandaks – mulle ka ei meeldi rääkida, esiteks, kuna kui võõras nr siis ma juba värisen, et kes see kurat on ja mida tahab (ei viitsi mingeid pakkumisi kuulata ja kehv neid pikalt ka saata vms), teiseks teinekord on nii kehva telefonis aru saada mida keegi räägib seega ei viitsi pikalt lobiseda kellegagi.
See on muidugi super, kui kõige olulisemad kõned sul on kuller ja wolt ? thats life ?
Jep mul ka see kiiks ja ma tõsiselt kardan igasuguseid pakkumistega seotud kõnesid. Ükskord viis mees mu auto remonti kuid millegipärast ei saanud nad meest telefoniga kätte kuna kirjutasid nr valesti ning leidsid autost liikluskindlustuslepingust minu nr ja helistasid ning loomilikult ma ei vastanud sellele ja 4 päeva ootasime millal küll auto valmis saab aga ei miskit no lõpuks läks mees ise järgi ja nad juba meeleheitel, et keegi autot ei taha ?. Ma ikka päris tõsiselt mõelnud mis mul viga on.
Vihkan ka Teloga rääkida…nagu täiega. Ma arvasin, et ma olen imelik ?
Mul on 99,9% telo hääletu, sest juba lihtsalt helin ajab mu närvi. Vastan ainult oma perele ja abikaasale hea meelega. Kõik teised on no go ❌❌❌
MA nagu armastan oma sõppru jne, aga ärge palun helistage mulle?
Nii lahe video oli 🙂 ma ei tea, kas teised teevad ka nii, et panevad hääli juurde jm, aga mõnus, sama, nagu tekstil on gifid juures. See nii ilmestab teksti ja videosid. Me like it 🙂
Ma just olen vastupidi, kui saab telefoni teel asja ära ajada, on hea. Mailid on kõige tüütumad asjad üldse, lugeda veel viitsin, aga vastata küll eriti mitte 😀
Elad üle! ??”Geniaalne” ??♀️?
Ausalt öeldes ma koguaeg arvanud, et see on ainult minu kiiks? ma olen suuteline tunde ja päevi kõnesid edasi lükkama, sest nagu ei….. Ma reaalselt mõtlen oma peas 1000 x räägitava teksti ja võimalikud küsimused/kõrvalekalded läbi. Oma pereliikmed on suva, aga igasugused arstid ja poed jms… neeh, meili teel saab ka ?
SAMA!!! 😀
Nii on lood siin pool sood.. Teisel pool on viina pood 🙂
Vaheklipid mega kõvasti võrreldes tekstiga. Mu autokõlarid lendasid pilbasteks vist
sorri, mul tundusid samad kui muu tekst 😀