Ja loomulikult JÄLLE tüdruk, meie majas muud moodi ju ei saa.
Mari on tegelikult juba sada aastat kassi tahtnud. Kuigi mul ametlikult on neid lausa kaks, siis meie majas nad ei ela. Lotte tulekuga kolisid nad kuidagi sujuvalt Lea juurde ja alguses oli Lotte paras kutsikas ka, kes kassidega aina mängida tahtis, seega neid taga ajas ja ega need kassid siia enam tagasi ei kippunud. Ma üritasin küll, aeg-ajalt tassisin mõne pahaaimamatu endale tuppa, aga üsna pea kräunusid need ukse taga ja lipsasid esimesel võimalusel välja tagasi. Igatahes Mari muudkui lunis, et võtame kiisu.
Mul polnud selle idee vastu miskit. Olime siin Marile neid pisemaid pudinaid küll ostnud (rotid ja teod) aga nende eluiga on nagu ta on ja otsa nad lõppevad nii kiiresti, et kass tundus vähe stabiilsem loom. Muidu hommikust õhtuni mata kedagi. Aga üks vend ei tahtnud üldse kassi ja selle venna nimi hakkab K’iga ja lõppeb ardoga.
Niisiis olid meil iga mõne aja tagant vestlused:
“ISSSIII, VÕTAME KASSI!”
-ei
(See vestlus oli ikka Mari ja Kardo vahel, mitte minu ja Kardo, haha)
Lõpuks hakkas Mari juba rääkima, et oh, kui see issi ükskord ära sureb, siis võtame kohe kiisu, eks? Ma siis mõtlesin, et vaene laps on suures kassihädas valmis lihase isa maha matma. Seega ma hakkasin uurima erinevate MTÜde kodukaid, aga kuna mul see välimus nii oluline ei olnud, kuivõrd iseloom, kirjutasingi ma MTÜ Cats Help lehele, et kas neil oleks meile sellist kassi anda, kes koera ei karda ja lapsi armastab ja üldse sõbralik ja tore on. Ja neil oligi üks selline pakkuda, nimega Hella.
Kardo ütles muidugi sada korda ei, aga lõpuks ma ütlesin lihtsalt, et kui ei sobi, siis sul ei jää muud üle, kui lahutada, sest kassi me Mariga igatahes võtame. Ta ei lahutanud. Ja ma olen näinud, kuidas ta Hellat paitab ka…Ma teadsin, et küllap ta lõpuks lepib, aga kass on nii hea, et leppis tegelt kohe.
Alguses mõtlesin, et ah see Hella on nii lamp nimi, muudaks ära. Aga ta on NIII hell, et tal ei saagi muud nime olla. Reaalselt, hella fine kass on ta. Nii sõbralik, nii pehme, aina tahab pai ja nurrub ja kurrub ja ei küünista kunagi ja talub isegi seda, kui lapsed teda musitavad ja kallistavad ja sülle vinnavad. Lottet ei karda, on isegi tema vastu ennast korraks hõõrunud, aga kui Lotte järsema liigutuse teeb, siis ikka on kahisenud ka korra. Aga muidu lihtsalt niiiiiiii hea kass. Ja ups selles suhtes, et üks õhtu kirjutasin ja järgmine päev olime juba kassiomanikud, et eriti ruttu käis. Aga hoiukodud on praegu niiii täis ja kasse tuleb aina peale, et seisud on neil kehvad 🙁
See nägu on selline, et jeesus küll, midaaaa sa teed…
…aga ok fine, sobib kah 😀
Iga kord kui Lende kassi paitab, siis viskab kass ennast külili ja Marta karjatab dramaatiliselt: “KUKKUS! KASS KUKKUS!!!” ?
Kaks korda on õue ka saanud (hoiukodus käis ka õues), aga õnneks tuli kohe tuppa tagasi, ma veel teda välja ei taha lasta, tahan, et ta siin korralikult ära harjuks enne, kui õueeluga tutvuma läheb. Igatahes on ta selline, et aina hõõrub ennast inimese vastu ja ei karda üldse ja täiuslikkusest on puudu ainult see, et ta meil kaisus magama hakkas (Kardo ilmselt vaidleks vastu, sest see kass ajab MEGALT karva, ma ei tea, kas see ta eripära, või praegu ongi mingi karvaaeg kassidel). Ja Mari muudkui räägib talle iga päev, et: “Ma armastan sind, kass!”.
Minu suurimad tänud sellistele MTÜdele, kes aitavad koduta loomi, sest nii paljudel neil on inimesega olnud halvad kogemused, aga sellegipoolest on täiega armastust täis nunnukesed. Seega, kes tahab endale kassi võtta – kassipojad on nunnud küll, aga veel lihtsam on võtta juba suur kass, kelle iseloom sulle istub. MTÜdes teavad inimesed alati enda loomade iseloomusid ja nii saad kindel olla, et saad just sellise sõbra, nagu sa tahad.
Mul nt kunagi oli Joosep, aga see oli mega hull kass. Ta võis poole pai pealt otsustada, et enam ei taha ja lihtsalt ründas täiega. Armas oli ta ikka. Kurg on pigem arg, pai laseb teha, aga nt õues ei annaks ennast iial kätte, jookseks minema. Barbara on küll sülekas, aga noh, ta ei taha siin olla haha, ei meeldi talle koer. Seega meie leidsime endale IDEKA kassi. Äkki leiad sina ka? Vaata SIIA.
Kui kassi ei taha, aga toetada ikka tahaks kuidagi, siis vaadake SIIA. Siin on igasugused oksjonid, mille tulu läheb loomadele. Kõik firmad saavad sinna ka oma tooteid ja teenuseid oksjonile anda. Mina nt panin sinna ühe õue pildistamise, seega kes tahab pildile saada perega + loomi aidata, siis see oksjon veel kestab!
Ja kui üldse midagi muud teha ei viitsi, aga aidata tahad, siis
MTÜ Cats Help
EE742200221071322431
Üldse on nii kurb lugeda ja vaadata, kuidas inimesed oma loomi ära viskavad ja vigastatuna maha jätavad. Seega, kes tahab ja saab, pakkuge neile uut kodu, nad on nii tänulikud ❤️ Niiet jah, tutvuge siis meie pere uue liikme, Hellaga. Umbes kolm aastat vana, igati kabe ja hell väike kassidaam.
Kohe kui sülle võtab, siis hakkab täiega hõõruma mu vastu ja nurruma, kui armaaaaas!
Ps! Ma olen instas mitu korda ta pilti jaganud ja ainult ÜKS on küsinud, et kas see on uus kass, haha. Ta vist natukene on jah Kure moodi, et mõlemad must-valged, aga Kurg on tegelikult juba 11 aastane suur kõuts, ta näeb ikka hoopis teistsugune ja mehisem välja, Hella on ikka preililik ?
Kellel mu lugejatest veel kassid on? Kust saite? Mis nimi 🙂
135 kommentaari
Meil on tänaseks päevaks kodus kaks kiisut. Idee tuli puht juhuslikult. Kuna mees oli tööl pikad vahetused, oli minul kodus igav. Läks vist päev aega kui mees lõpuks loobus ja ütles et okei võtame ÜHE kiisu.Järgmisel päeval oli ESIMENE kiisu(nimeks Sossu,isane) kodus. Võtsime ta tegelikult korterisse, mida ise üürisime. Kolisime majja. Nägin et kiisul on igav. Nüüd on suur maja ja tahaks et oleks kellega joosta ja mängida. Olin sõbranna juures, kui sõbranna näitas FBs pilti, et leitud on kiisu. Ütlesin et see on kass kes peab meile koju tulema. Kartes vasust saatsin pildi mehele. Ei pidanudki kaua ootama kuniks ta ütles, et võtame ka teise. Helistasin varjupaika, kästi teha sooviavaldus internetis. kuna oli palju tahtjaid. Mõtlesin, et nüüd raudselt keegi teine saab ta endale. Ootasin kaks päeva, juba olin lootust kaotamas kui tuli telefonikõne ja öeldi, et teie olete väljavalitu ja olete oodatud kiisuga tutvuma. Käisime siis mehega kohe koos ära ja ütlesime, et ei mõtle enam. Ta tuleb oma päris koju mis jääb talle igavsekeks. Nii tuligi koju meie Teine emane kiisu kelle nimeks sai Miisu.
Võtsime just mõned nädalad tagasi kassi ja leidsime just selle õige tänu Cats Help MTÜ-le. Nii õnnelik ja rahul! Meil on nüüd umbes 1-2 aastane kiisupreili, hall triibik. Olen 7-ndat kuud rase, varsti üsna koduseks jäämas ning juba seetõttu leidsime, et kui võtta kass, siis juba täiskasvanud ja teada iseloomuga. Uurisime mitmest kohast ja ühest varjupaigast vastati mulle üldse pmst läbi lillede, et sa rase saa kõigepealt laps kätte ja ela esimesed rasked kuud üle ja siis vaata, kas ikka kassi tahad 🙁 nutsin vist terve päeva. Tükk aega ei julgenud kuhugile enam kirjutada, Aga Cats Help MTÜ oli nii toreda suhtumisega, küsiti korralikult küsimusi, millega tuli välja, et tegelikult on mul kogemusi kassidega küll ja meie valitud kiisu näitas kohe alguses väga häid iseloomujooni ning järgmisel päeval juba saime talle järgi minna 🙂 parim otsus ever! Nii sõbralik, hell, jutukas ja armas kiisu. Kodu võttis kohe omaks, nagu oleks siin alati elanud. Midagi ei kraabi, ainult oma mänguasju lõhub 😀 hädal käib ainult õiges kohas. Ja ausalt, ma ei oska isegi kirjeldada seda tunnet, kui armas see on, kui mul kõhubeebi põtkima hakkab ja kuidas kass alati teab ja tuleb ning paneb oma peakese mu kõhu peale, et teda maha rahustada… no lihtsalt nii armas <3
🙂 nii nunnu
Meil on kolm kassi. Kõige vanem Lolo, saab vaid üks päev peale Minu kõige väiksemat last kolme aastaseks. Tirts ise ka saab kolm(plika sündis 16.07.2017 ja Lolo 17.07.2017) Täpi ja Musti vedas laps ekskursioonilt koju. Need nüüd üle aasta vanad ja lisaks sellele on Mustil viis 1 kuust kassipoega, kellele hakkan varsti kodu otsima.
Esimese kassi leidsin metsast. Sõitsin autoga lõunalt kontontorisse ja märkasin kõnniteel metsa ääres väikest musta ca 1,5 kuust kassipoega, väikse otsimise ja tagaajamise järel jäin ma peale ja võtsin ta “ajutiselt” enda koju 😀 temast on kasvanud kõige kallim loom, kes mul iial on olnud. Paar aastat hiljem kui omaette elama kolisin oli mul kindel plaan talle sõber võtta ning see oli ka põhikriteerium kassi valimisel, et talle meeldiks teised kassid. Leidsingi Pesaleidjast kirjelduse järgi sobiva täiskasvanud kassi ja oh boy kuidas talle teised kassid meeldivad:D no ikka nii ära tüütamiseni sabarakk ja ega vanem kass otseselt mu panust talle sõbra leidmisesse ei tundu hindavat, ikka kasutab võimalust uuele paar korda päevas paar slappi anda möödaminnes:D Ja kui teisi kasse uus kass fännab, siis imestega ta alguses oli täielik vannialune ja pole nii arga looma enne näinud, aga paari aastaga on ta nagu teine loom:) küll vahel ikka oma veidrustega, aga tuleb ise voodisse, nurrub jne. Ja kui esimene, kes tuli metsast on ka paras metslane ning hammustamine pole talle võõras, siis teine kass vist ei ole siiani kursis, et ta oma hammaste või küüntega midagi kurja võiks teha. Niiet kassipojad armsad küll, aga ma ka soovitan võimalusel aidata täiskasvanud kasse, ega nendel kassipoegadel erivalt kutsikatest omanike vastu suuremat huvi nagunii pole ja kunagi ei tea, mis iseloom võib tulla (kui just tõukassi ei võta, neil tihti ikkagi vastab tõule iseloom see, aga võtta kass/koer üldse raha eest kui nii paljud ootavad tasuta kodu tundub mu jaoks veel eriti “raiskamine”).
Minul 2 kassi, mõlemad varjupaigast. Võetud kassipoegadena. Vanem kass Hallu on 14 ja noorem Valgeke on 6. Kassid nagu öö ja päev. Vanem kass täielik memmekas ja pahandusi ei tee. Noorem on nüüd rahunenud, aga diivanid ära kratsinud ja kardinaid lõhkunud. Lisaks on nooremal kassil meeletu armastus lillede vastu, kõik sööks ära kui saaks.
Meie võtsime 13 aastat tagasi varjupaigast kassipoja Kusti. Olime sel hetkel just kaotanud kõige parema sõbra- koera Kätu kes oli samuti varjupaigast võetud ning tegelikult ei olnud ma ise sel hetkel valmis ühtegi looma võtma aga laps tahtis sõpra ja otsustasime võtta kassi.Kusti on nii,nii tänulik, korralik ja armas, ta ei ole meil kunagi pahandust teinud ning nüüd on tal ka suur sõbranna meie koer Iti kellega nad saavad väga hästi läbi ja tihti seljad koos magavad.
Nad on ikka suured stressi maandajad ja mul on siiralt hea meel, et nad meiega on.
Meil lihtsalt hüppas üks päev kass tuppa ja minema ei läinud. Kuna elame suvilate piirkonnas siis siin nii tavaline et inimesed võtavad suvilasse suveks kassi või koeraja sügisel lihtsalt jätavad loomad maha.
Kuna omanikku ei leidnud siis jäi kass meile ja kuna ta üleni must siis panime ta nimeks Panter.
Õnneks lepib ta ideaalselt lastega ja on näha et oli varasemalt kodukass kuna teadis kohe mida toas seal kassi liivakstis teha?
Alles hiljuti jooksis meile ka kutsikat aeda aga kuna meil pole ruumi ja aeda ülber koerte jaoks siis pidime nad üle andme loomade varjupaigale ja kohalikku omavalitsusse andsime ka teada ning nemad juba otsivad omanikke edasi.
Korraga oli seitse kassi, kaks koera. Nüüd kuus kassi. Üks lendas saksamaale päriskodusse.
Kassid on kõik tänavalt. Hispaanias kirja nagu seeni peale vihma, eks.
Minu juurde jõudsid nad nii.. et korjasin üles ja tassisin koju ? Iga kord kui uue kassiga koju maandusin, lubas mees lahutust .
Kuna ma olen ühenduses ka kasside abiga, siis käin tänavakasse püüdmas ja ka kastreerimas.
Aga need kes minu juures elavad.
Kõige esimene, Valentina, tuli siia tegelikult karantiini. 2a siin olnud, endiselt ootab päriskodusse minekut.
1 õhtu tuli sõnum, kolm pisikest max nädalast kiisut otsivad hoiukodu ja kes neid iga paari tunni tagant pudeliga toidaks. Keegi “hea” inimene oli kassid prügikasti visanud. Siia nad tulid ja siia nad jäid. Ei raatsinud ära anda.
Kolm lapsukest korjasin üles oma linna tänavatelt. Konkreetselt võtsin kaenlasse ja tulin koju nendega.
1 vanake oli nii täbaras olukorras, et kaalus vaid 2,4 kg. Paari kuuga sain ta 5 kg peale. Keegi oli ta niisama plazasse surema tõstnud.
Siis preili Rebecca sai siia 2018 detsembris. Käisime teda tormas. Aga keegi tore inimene (tean kes), oli kassi oma tavapärasest kohast ära tassinud enda kodu ligidale. Kus liikmed palju autosid. Muidu rõõmus ja õnnelik kass oli väga morn, arglik õde jäi tal maha teise elukoha juurde. Lubasin mehele, et õhtul viim sinna kus ta tavaliselt elab. Õhtust om saanud 2020 aprill ??♀️
Ning Rubi sai siia nii, teadsin et tänaval on üks hästi sõbralik tüdruk, kes iga poole aasta tagant poegib. Püüdsin kinni, viisin lõikusele, ei suutnud enam tänavale tagasi viia. Õnneks mul ema ütles et okei, võtan endale. Aga juhtus nii, et hoopis mu õde vütab ta endale.
Rebecca ja Valentina ootavad oma päris kodusid. Minu juba löks. Kuna nad nii kaua siin on olnud, on vöga raske neid ära saata.
Loomulikult saan ma mõistusega kõigest aru, süda ei taha aru saada.
Alati vöga tänulik kui keegi hea inimene kasse adopteerib ?
(Koerad on ema ja õe omad aga hetkel elavad siin)
Võtsin kolm aastat tagasi fb kuulutuse peale ühe tänavalt leitud kassipoja. Nimeks sai Sass ja maailmas pole toredamat kaisulooma olemas ? Toatäis karvu ja natuke kraabitud diivan ei ole ka nii olulised – “lastel” ju ikka juhtub ?. Regulaarselt toetan mtüd Kasside Turvakodu ning neile ka kohapeale asju viinud. Väga imelised inimesed kes jaksavad loomi aidata.
Võtsime ka sellise kassi, kes on niii pehme, armas ja mõnsik. 10 aastat tagasi. Ta on meiega kolinud, lapsed on sündinud peale kassi ja lapsed armastavad kassi. Nii hea iseloomuga kass, no super
Meie võtsime kassi Pesaleidja kassitoast. Võtsin meelega argliku ja veidi metsiku kassi, et stabiilses kodus tal kergem sotsialiseeruda. Sellised kassid ootavad kodu ka aastaid.
Algus oli meil konarlik, ta kartis ja peitis end igasugu kohtadesse. Pissis diivani peale ja lipsas ka õue, kust oli teda väga raske jälle kätte saada.
Nüüd on selline hellik ja suure tähelepanuvajadusega ?. Süles ainult elakski, pai ja kammimine lemmikud, lapsi hoiab ja alati magab käru korvis kui laps lõunat magab õues. Käib minuga koos jalutamas, kui kärutamas käin, pole sellist kassi veel kohanud. Kassid ikka kipuvad kõndima omapäi, aga minu oma aiast üksi väga väljas ei käi.
Muidugi sellised kassid ei pruugi kunagi inimestega päris ära harjuda, aga meile juhtus küll lotovõit. Kahju kohe mõelda, et kaua ta oleks veel oma pere oodanud, kui me poleks teda valinud.
Mina oma Tonduriga juba 7,5 aastat koos elanud. Kui ta mulle tuli, oli 6- kuune. Sain ta endale ühe pereliikme sõbra käest, kelle kassipesakonnast oli üks kassitüdruk veel ripakile jäänud. Läksin kassi lihtsalt vaatama, et siis mõtlen, kas võtan või ei, aga nii kui ma maha istusin, tuli see kassipoeg mulle sülle magama. Koju läksin juba koos kassiga.
Minu meelest parema ja mulle sobivama iseloomuga kassi annab otsida. Selline täielik süleloom, samas ülitšill. Kuna esimesel aastal elasin Tallinnas ja käisin väga tihti Pärnus, siis ta reisis minuga kahe linna vahet ja võttis seda väga rahulikult. Praegu on tal põhimõtteliselt kaks kohta, mida ta koduna tunnistab. Kui vaja kodust pikemaks ajaks ära minna, mida mingi vahe tuli suht tihti ette, viin kass ema juurde hoidu. Talle meeldib nii minu kui ema juures.
Ühel mu sõbral kass aina lõhkus asju, ajas neid riiulitelt ja kapi otsast maha, minu oma pole seda kunagi teinud. Ülirahul olen.
Meil on kaks nurrumootorit kodus. Esimesena võtsime varjupaigast emase kassi, ta oli siis juba 8 kuune seega suht täiskasvanud. Ta oli ainuke kass kes hoidis omaette ja kartis kõiki samal ajal kui teised kassid tutvust tegema tulid. Otsustasime, et võtamegi just tema kuna teda ilmselt poleks adopteeritud (eraklik, kartlik kass) ja polnud kassipoeg enam. Nimeks sai Ronja kuna ta näeb välja nagu röövlitüdruk. Tänaseks päevaks on ta kõige pai/sülemaiam kass ever!
Teise isase kassi võtsime läbi FB kuulutuse. Kuulutuses oli et üks tibatilluke paari nädalane kassipoeg oli metsast kuskile talusse uitanud ja kuna neil endal juba kasse palju oleks vaja uut kodu. Nii me talle järgi sõitsimegi ja nimeks sai Heldur! ? Jällegi ülisõbraik, muhe kutt.
Kui maha jäetud/eksinud loomale pakkuda palju armastust ja hoolt, siis on nad uuele peremehele mega tänulikud ja saad omale sõbra pikkadeks aastateks. Ma ei ostaks kunagi ühtegi looma, nii palju on nunnusid kes uut kodu vajavad.
Teie uus kiisu on meganunnu! Hea töö! Tubli Mari, et emme ära rääkis. Kass on super lemmikloom ❤️
Meil on maal mehe kass, umbes 10 aastane, näeb ka väga sarnane Teie kiisule ja täpselt samasugune nurru mootor. Käib järel ja tahab tähelepanu ja hõõrub vastu ja ainult tahaks paitamist. Sellised kassid on ägedad, aga kahjuks ma pole väga looma inimene ja siis lihtsalt olen rõõmus, et mees tegeleb. Meil on ta nv- kass, nädala sees elab maa vanaema juures ja reedeti kui maale läheme võtame ta oma maakodusse, väljas on. Ja see sobib meile, linna toa kassi kindlasti ei tahaks…
Mina tahtsin ka väikesena koguaeg küll kassi ja koera, kuigi elasime maal siis ei lubatud ja nüüd seetõttu ma mingi suur loomasõber kahjuks ei ole..
Hahaa,sinu kompromissi tegemisel Kardoga tuli kohe meelde “Kärna ärni”, kes ütles et neil on naisega siuke kokkulepe et ükspäev teeb naine mida tahab ja teine päev teeb mees seda mida naine tahab 😀 😀 😀
Aga teemasse tagasi tulles koduloomi meil pole,olen mõelnud küll et nüüd on õige aeg kuid kuidagi see ongi nii soikuma jäänud. Igatahes sinu jutt viis mind vaatama antud lehele,äkki ongi nüüd õige aeg 🙂
Teie uus pereliige on lihtsalt nii armas . Tahaks pilte vaadates ka kohe kedagi paitada ja nunnutada.
aitäh 😀
Meie olime alguses hoiukodu, et seni kaua peame kuni keegi tahab. Seitse aastat hiljem on ta endiselt meil, sest no way et me ära annaks! 😀
Meil on kass, peagi 2 aastaseks saav härra Lisse. Kass tuli meile beebina,kui üks külakass oma beebid kõigepealt pooled hoovi peale poetas ja viimased 2 poetas lakka. Mul oli paras tsirkus nende hoovi poegadega( kass poegis,koer ründas,kass jättis pojad maha, Loomakaitseliit otsis asendusema jne)
Nendest laka poegadest ühe võtsime omale,teise sai mu õde. Nime valisime selle järgi,et noh…ma pole kõige pädevam sugude määraks..ja mina arvasin,et ta on tüdruk…
Kuu aega hiljem hakkas meie “tüdruk” omale mune kasvatama. Korra mõtlesime nime vahetada,aga samas otsustasime,et peale lõikust on nagunii jälle Lisse ??
Ja mainin ära,et Lisse on ägedaim kass EVER!!! Nii hell ja paimaias ja samas mänguhimuline ja murdja(maal elamise rõõmud,palju hiiri). Hoiab algusest peale korralikult puhtust,magab meie voodis(pisemana magas lapse padja peal,enam ei mahu). Hommikul kell 5-6 vahel küsib nurrumise ja muside ja peamüksudega süüa…
Meil 4kassi. Kõik emased lõigatud. Vanim saab 11aastaseks ja noorem on umbes 4. Esimese võtsime mehe venna juurest maalt sest nad ähvardasid merekooli saata kui keegi ära ei vii ?. Järgmisena tulid 2tk Pesaleidjast, läksime ühte võtma aga kuna nad koos olid ja mul hakkas teisest hale ja mees oli lõpuks nõus siis tulid koju meile. Viimane tuli vanaema juurest maalt põhimõtteliselt aga Seltskond käppadel mtü abiga.
Mu emal on kass ja tema tuli ka hoiukodust.Kass ise end pms ei näidanudki oli mega arg ja inimesi pelgas kuna ta tuli tänavalt ja oli halba kohtlust saand.
Nüüd 3a hiljem on ta emme sülekas ja tuleb igakord jookstes koju kui emps hüüab talle “emme kodus”
Pooldan ka kassi,koera võttu hoiukodust/varjukast.
Ma ükskord môtlesin, et teen ka head ja vôtan leitud kassipoja endale ja oma lastele. Heategu sai kohe karistatud voodisse, laste voodisse, kottidesse kusemise nàol. Lamppi hakkas rûndama ja hammustama. Ise ronis veel sûlle ja nii kui paitama hakkasin lôi hambad sisse, ikka nii, et auk oli sees. Rohkem vaja ei olnudki, saatsime àra maale vanemate juurde. Nûûd on kass ônnejunnis, pyyab ôues hiiri ja elu kui lill. Mina otsustasin, et riskima enam ei hakka ja vôtan Maine Cooni. Super koer, vabandust kass 🙂
Meil on ka kodus kassipreili Betti. Leidsime hoiukodust, hüljatud tänavakassi pojana. Iseoom on küll nii ja naa, et kord magab kõhupeal ja lööb nurru, öösiti magab kõrval ja siis teisel hetkel on nõus käe otsast ära kraapima ja sööma, sest preili jaoks sai liiga palju paitatud ? Aga ta on samas hästi armas ja raske on kuri olla.
Lahtise karva vastu võid uurida midagi loomapoest/loomaarstilt. Sugulane kasutas oma kassiga mingeid tilkasid toidu sees ja võttis karva kinni ja nii väga enam ei aja karva. Vitamiinid äkki vms? Et uuri seda äkki.
Esimene on ka preili. Nimeks Nurri. Sain ta sõbranna ema kodust kuhu oli kassiema kuuri pojad toonud. Teise sain fb vanakraamituru postitusest et ära anda. Isane ja nimeks Sämmi. Kolmada võtsin sõbranna käest kelle mehel on kassiallergia. Kaks esimest kassipojana ja viimane juba suure kassina.
Meil on juba üle aasta Pesaleidjast võetud Poppy, kelle puhul me ei suuda ära imestada, kuidas üks niiiii hea südamega kass kodutu oli. Ta on max sülekas, tahab kogu aeg meie lähedal olla ja üldse nunnupall. Ei võtaks iial kassipoega ega valiks tõu järgi, sest just need hoiukodude kassid on kõige suuremat armastust täis, sest nad on nii palju halba näinud.
Ma võtsin Paikassist kassi kes on ilmselt suurem osa oma elu algusest tänaval elanud. Ta oli üsna täbaras seisus kui ta leiti. Põiepõletik, kopsupõletik ja mida kõike veel. Siiani 4 aastat hiljem nohiseb vahel hingates. Pissil käib ilusti aga kraapimispuu on tema jaoks imeasi millele pihta ei saa isegi mitte vanema kassi eeskujust. Iseloomu on. Pidevalt on survival mode peal. Usaldab vaid mind. Aga seda täiuslikkuse tunnet ja rahulolu sooja kodu eest loeb üsna tihti veelgi ta näost ja olekust. Ja iga kord kui ta mind ukse juures ootab kui teab et ma peaksin töölt tulema (ema ja laps on öelnud, et jutustab äänekalt ja istub ukse taga kui teatud kellaaeg kukub ) ning kuidas ta musitamas käib kui ma ärkan, siis mu süda sulab ja ununeb, et ta mu diivanilt hävitab ?
Mul on Kurr kes on päästetud tee äärest ja kolis koos minuga soome ☺️Mirri võtsin siit soomest kuna ta käis läbi 5 kodu ja kellegile ei sobinud ? nüüd mul kodus on kaks super nurrupalli?☺️
Meil on kodus kolm kassi. Esimese kassi (emase) leidis mees üheksa aastat tagasi laoplatsilt. Kass oli nelja nädalane, pidime talle pudelist iga kahe tunni tagant süüa andma jne. Meiega on kass hull memmekas, samas külalistesse suhtub pigem kurjalt. Teise kassi võtsime tänu kuulutusele (isase) viis aastat tagasi. Oli tol hetkel kahe kuune. Vot sellest kassist sirgus pohhuist, samas kui tal igav on siis tuleb ja näksab vaikselt ja nõuab pai. Kolmanda kassi võtsime eelmine aasta, õigemini leidsime jälle tänavalt (emane). Tol hetkel oli viie nädalane. Temaga oli algus raske kuna mingi haigus kimbutas, sattus haiglasse ja järgmised nädalad pidime teda kõvasti ravimite ja möginatega turgutama. Nüüdseks on tast mõnus hellik kasvanud, teda ei häiri kui lapsed sülle haaravad jne. Nii siis jagame oma elamist Nöpsu, Vuntsi ja Triipsuga.
Kui saaks võtaks aina aga kasse juurde, kahju on vaadata neid kuulutusi nii varjupaikade kui kodude omasid.
Appi, see Martaga pilt on niii armas!
Väga mõnus kass tundub, äge 🙂
Aitäh 🙂
Terved kassid ei aja karva. V.a. juhul, kui kass on haige, mingi sisemine haigus, kassil on stabiilselt suur stress, täiesti ebasobiv toit. Jah loomaarsti juures ajavad ka karvu, sest kardavad. Tavaliselt ajavad ohtralt karva loomad, kes on usse täis. Enamikel loomadel, tahad sa seda kuulda võï mitte, ON siseparasiidid. Eriti neil, kes käivad väljas, kes on elanud väljas.
Palun, veelkord palun anna vähemalt sellele kassile 2-3 korda järjest kindlasti ERINEVAID ussirohte. Anna nt alustuseks Drontal (saab apteegist ilma retseptita) ja seejärel 10 päeva pärast , lase panna turjale täpilahusena mingit muud ussirohtu. Kui kassil kuulmelesta pole, siis Stronghold on sel juhul väga mürgine, soovitan midagi leebemat varianti täpilahusena. Neid on erinevaid.
Siseparasiidid teevad väga palju kurja loomale. Solkmed, pael-ja ümarussid (neid on palju erinevaid liike) kurnavad organismi ja lõhuvad sooled. Lapsed korjavad kassi paitades ussimunad enda käte külge. Osa siseparasiite jõavad teatud arenguetapis vere kaudu kopsu, sel juhul võïb esineda köha. Olen teadlik, et sulle öeldi, et kass on saanud ussirohtu. Enamik kasse, eriti need, kes elavad kuskil hoiukodus, kus on koos palju kasse, ja kes on väidetavalt saanud mingil ajahetkel või kunagi varem ussirohtu, tulevad kliinikusse ja on parasiite täis. Tavaliselt tehaksegi 3 korda erinevaid kuure, et vabastaada looma parasiitidest. 1-2 kuuri on liiga vähe. Jah ma olen loomakliiniku ja kasside rescue organisatsioonidega väga hästi kursis. Tean mida räägin, ei aja umbluud. Väga armas kass, tundub alalhoidliku loomuga.
See kass sai sama päev ussirohtu, kui ma ta sain. Sain veel kuuri teise poole endaga kaasa, et 10p pärast see sisse anda. Arst on ka kassi üle vaadanud, on täitsa okei. Ma ei ütleks, et ta nüüd HULLLULT karva ajab, aga paitades lendab seda küll omajagu.
Kuus kassi ja kõik prügikastist päästetud. Neli neist olid nii halvas seisus, et ilmselt poleks olnud pikka pidu neil seal. Võtsin endale, ravisin, toitsin süstlaga jne. Nüüd on nad maailma õnnelikuimad kassid ?
Mul on kaks kassi, esinene (tänavalt) leidis hääästi väikese ja nõrgana sooja pesa mu abikaasa tennise kotis kui ta parajasti vabaõhu tennise platsil mängimas oli – juu kaotas tee tagasi oma ema juurde. Ja siis see sama kass jäi juba u 6 kuuselt tiineks (toa-õue kass), kuna ma ei plaaninud nii varakult väikest kassi steriliseerima hakata, tuli kohe 4 kassipoega kellest 3 rändasid uutesse kodudesse ja 1 jäi endale. Seega on mul 2 kassi, emane (2 aastane) on steriliseeritud. 1,3 aastane isane (veel) ei ole kastreeritud.
Sellel esimesel emasel on siiani komme et tuleb lutsutab mu särki nagu saaks ta sealt piima… see on sellest, et piima joomise eas ema ära kaotas keset linna.
Kinkisin lapsele kassi kui ta sai 6seks. Aasta hiljem läksime steriliseerima ja kass suri opi tagajärjel. Oi seda nuttu. Juhtus see täpselt kui laps pidi esimesse klassi minema. Täielik stress niigi enne uut ja suurt muutust. Kass oli täpselt aasta meiega. Täielik lapse loom. Alati kaisus, alati järel, nuttis kui laps vanaema juures oli , kordagi ei kriimustanud. Üksteisesse nii kiinduud. Võtsime paar päeva hiljem ühe vanaproua käest kohe uue kiisu. Aga ei, ei lase sülle võtta, ei paitada ega kaissu. Üldse ei taha lähedust, väga kurb. Iial ei tea looma iseloomu, kuid kodu nad vajavad kõik ja seda me ka pakume?
Meil on kodustatud tuttava kass, kes läks aastaks Ameerikasse. Aastast on saanud juba 6 või 7, enam ei mäletagi. Kassiomanik jäigi sinna elama ja kass meile.
Kokkusattumus- umbes paar nädalat tagasi võtsime ka enda perre 2 kassi. Noorukesed veel, aga samuti MTÜ Cats Helpist 🙂 nad on veel kassipojad ja mängulusti täis, aga nii armsakesed ja kalliks saanud ja neid on nii tore vaadata kui nad koos tegutsevad 🙂 Mina olen kahe käega poolt, et inimesed võtaksid loomi hoiukodudest ja samuti ka vanemaid kasse. Ahjaaa kasside nimed on Pätu ja Suslik – mõlemad emased ja õed 🙂
Meil 2 kassi- 8a Aadu ja 12a Joosep.
Aadukas leiti pojana metsast, koos õe ja vennaga. Alguses oli täielik metslane, kätte end ei andnud ja kõht oli koguaeg lahti (sealt ka nimi, si*a-aadu). Paras frukt on, sülle end ei anna, aegajalt kuseb kuhugi ja nüüd kraabib aina välisust ning karjub. Lisaks selgus et ta emane tegelt, aga no las ta siis olla emane Aadu ?.
Joosepi võtsime alles 2018 sügisel. Oleme tema neljas pere, ja kindlasti annan endast kõik, et oleksime ka tema viimane pere. Ta on meil selline korralik pahur vanamees- magab ja sööb, tahab kõrval magada ning oma pensipõlve nautida.
Mõlemad kassid on võetud samamoodi nagu teie Hella – mina tahtsin kassi, mees ei tahtnud ja me leidsime kompromissi, ehk et meil nüüd 2 kassi ?
Oi see oli suur viga, et läksin sinna vaatama neid kasse. 🙁 Minul on 1 kass, sain koos mehega. 😀 Mehel oli kass juba paar aastat enne minuga kohtumist. Seega mina sain kaks ühes. Mulle väga sobib. Mees tunneb end natuke kõrvalejäetunagi, kuna minu ja kassi suhe on palju soojem kui nendevaheline. Aga eks ma ikka hellitan ka teda korralikult 🙂 Nagu väike beebi mulle, ausalt. Loomad on ikka nii erilised, tahaks oma enda Noa laeva 😛
Ma 100% catlady, aga mehel allergia ??? Ma loodan, et ehk see taandub kunagi ja saab karvapalli võtta. Mul mitu kassi olnud vanemate kodus, ja olen ka hoiukodu pakkunud, kuid viimane oli liiga raske minu jaoks. Ma nutsin 2 nädalat jutti kui talle kodu leiti ja viidi ära. Igatahes palju õnne karvase perelisa puhul ?❤ Pikk pai talle ka ?
Leidsin oma kassi kutsekas käies, esimesel kursusel õues jalutamast. Oli suht titt, silmad täiesti sinised. Nu ei saanud jätta sinna haledalt nutma. Võtsin kaasa ning viisin jopepõue peites ühikasse. Endal hirm et ehk ei tee häält. Ei teinud. Kui komandadid kontrollimas käisid tube, peitsime kappi. Nv koju minnes ütlesin emale, et leidsin kassi. Ta alati hellik olnud, kes peab saama kaisus magada. Lastel lubab ka end vintsutada ning kiskuda. Nüüdseks on juba pensionääri staatuses 19.4 aastane härra nimega Mac.
Meil on kodus kolmevärviline kass nimega Rosin? ta 2 aastane. Mees väga kassi ei tahtnud(kuigi on pigem kassi inimene, kui koera), siis pika vingumise peale siiski sain omatahtmise. Leidsime kuulutuse fbist, et kellegil kassipoeg ära anda. Ja nii talle järgi läksimegi. Ta on väga energiline ja armastab mängida. Meil on kodus ka 1a4k laps, kes armastab kassi musitada, kallistada ja pai talle teha. Väga suured sõbrad on 🙂
Nüüd juba 2 aastat, paras suslik ?
http://pesaleidja.blogspot.com/2018/07/kodu-uudised-pehme-krutskeid-tais.html?m=1
Meil on triibik nimega Kitu 🙂 Sugulane visati sõnaotseses mõttes korterist välja ja tal polnud kassipojaga midagi teha. Võtsime endale 🙂
Mina andsin ka kahele koduta kassipojale kodu, hetkel elavad kahjuks õues. Muidu mega hellikud ja nunnud, aga…. no nii halvasti käituvaid kasse mina ei ole varem kohanud. Nad pm lasid terve mu elamise täis. Tegin nende jaoks pm kõike, isegi loomaarst ei osanud lõpuks enam aidata. Otsin neile seinakontakti käiva mingi aine, mis peaks nende meeleolu rahulikumaks muutma, aga ei, nemad lasid hoopis kell 5 hommikul mulle voodisse. Apteegist ostsin stressi maandavat toitu, proovisin 10 erinevat kassiliiva ja lasin nad isegi ära kastreerida. Tulemuseks oli see, et viskasin ära oma diivani, padjad, jalanõud ja laste vaiba. Nüüd elavad õues. Saavad süüa ja juua, magavad koos koeraga(talvel ronivad isegi koerale selga). Olen täielik kassiinimene, aga no kuskil on piir. Siiski loodan mingil hetkel võtta kassi, kes pissiks sinna kuhu peab, isegi pai ei pea laskma teha 😀 Aga abikaasa ja ka mina ise ei ole veel valmis selleks katsumuseks. Hella on väga nunnu kass 🙂
Tead, mõni kass vist ongi selline. Mul ühel tuttaval on kass, kes talle AASTAID koju kusenud, nii rämeee, kassikusi on THE WORST 😀
sama siin kaks diivanit on ära rikutud. Rsimene oligi vana polnud kahju, viskasin välja. Hea meel et see trall lõppes. Eksisin , kui uue nahk diivani trepihalli samale kohale panin, läks jälle lahti. Tegi sellest jälle oma peldiku. Mujale ei teinud. kui kass teiseilma lahkus, siis vandusin meie majas enam iial yhtki kassi ei saa olema. Lihtsalt kohutav oli see hais ja võitlus. Ma olin nii raevus pidevalt. Ta ramp tedis väga hästi et teeb sigadusi. Kui sigadus tehtud üla korrusel ja meil all teed ristusid, keeras end sekundimurdosaga küünte krõbianal ringi ja tormas nagu hull peitu. Ehk võis 100% olla kindel et seal diivanil laiutab kuse loik või sita hunnik.
Ma Kardo “EI ” põhjust ei tea aga kui see on sama, siis mul on tast niiiii kahju. Võib kindel olla et 90% peab tema nende üllatuste koristamisega tegelema. Ja see hais , see oeh jube mul hakkab meenutusest paha.
Jääb vaid loota et sel Hellal on head kombed.
aa lisan veel need kombed tekkisid tal hilsemas eas, umbes 8 aastaselt vist. Enne oli mõistlik kass ja küsis alati ise välja kui häda oli. Tegi ära ja ruttu tuppa tagasi. Suvel tegi õues ikka pikemaid jalutuskäike ka. Teadis mid kell tulen bussilt ja saabus koju alati minuga samaaegselt vastas suunast.
Küünte kraapimiseks panin nurka halu, käis seal aga kui meid kodus polnud retsis diivani ühte külge. Alati sama kohta. Samuti on terrassiukse klaasi liist narmasteks kraabitud, sest tahtis sisse. Välja küsis alati mjäuga aga sisse kraapides. Nii et meil oli võidujooks ukseni, et ta jumalapärast ei kraabiks seal. Paraku narmendav liist näitas kes oli kiirem.
Ei ta ei ole tuppa lasknud kordagi 🙂 ükski meie kassidest ei ole.
Mul on kodus kaks kassi. Piuks ja Sullivan. Piuks sattus meie juurde nii, et suvaline kassiema tassis oma pojad tuttava õuele. Tuttav otsis siis ootamatutele külalistele kodusid ja mul õnnestus kodus mees pehmeks rãäkida, et ma kassi koju saaks tuua ( thank god, et samal ajal meile hiired tuppa pressisid- sellest sai leevendav asjaolu ).
Sullivan aga tuli nii, et ma kuulsin ühel õhtul pesu kuivama pannes kassipoja nuttu. Alguses ei pööranud sellele tãhepanu, aga kui järgmisel hommikul uuesti heki poolt kisa kuulsin, siis läksin uurima ja pisikese karvapalli sealt kinni püüdsime. Püüdmise ajal läks naabrinaine meist mööda jalutuskäigule ja mingi aja pärast oli ta mul ukse taga teise samasuguse kassipojaga, kelle kisa ta jalutades kuulis. Hiljem tuli välja, et üks jota oli neid kãinud põõsastesse siit poetamas 🙁 Aga igatahes ma siis usinalt kuulutasin ja otsisin kodusid neile, sest Piuks oli ju olemas. Ühele leidsin ka, aga Sull puges nii hinge ( ja kaissu), et suutsin mehe temagi suhtes pehmeks rääkida 😛
Mul on kaks isast kassi, Apelsin Ja Mandariin. Triibikud. Pole üldse oranžid. Üks on täiskasvanuna tänavalt leitud ja teine läänemaa varjupaigast kassipojana. Mõlemad mega pailembesed ja tahavad palju lähedust. Üks vihkab koeri ja läheb neile kallale. Teisel pole koertest sooja ega külma
Meie oma Sinirebase varjupaigast. See niinimetatud viievärviline ja käitumiselt paras diiv ikka. Aga noh ise ta meid välja valis. Öeldi veel, et sellel kassil läheb ilmselt harjumisega aega, aga ma ei tea, ta tundis end küll kohr nagu omas kodus kui puurist välja sai. Võõraid veidi pelgab, aga meiega oli kohe semu.
Ma pigem küsiks, kuidas MTÜ sulle kassi loovutas teades, et see õues käima hakkab? Nad on alati suht kurjad ja selle vastu, et kassid välja saavad. Koguaeg on loomakaitse gruppides juttu, et vabakäigu kasse on palju, eriti Nõmmel. Küll jäävad auto alla, küll söövad rebased need ära jne.
No ma ei tea, see hoiukodu, kust ma ta tõin, seal oli üle 10 kassi ja kõik käisid õues vist 😀
Minul on kodus üks 8aastane saan, kelle sain endale suure Annekese šokolaadi eest.
Mehele ei meeldi küll tema karvad, aga kõik need aastad on ta sellega leppinud (ostan talle riiderulle ☺)
Minu hiirekuningas pärineb eelmisest aastast naabrilt, kelle kassil olid pojad. No eriline nurrumootor on, elab õues, tal eriti suur koduõu, kus kolada ja naudib megalt.
Jama see, et kuu tagasi võtsime uue koera. Ja kass pole eriti fänn. Vana koer on selline rahulik ja muhe, kassiga saavad hästi läbi ja magavad koos kuudis isegi. Aga noor on hüperenergiline ja tahab kassiga mängida, aga tema mäng on rappimine rohkem. Ja kass laseb ka ?. Aga lõpuks vihastab ja siis saab koer ka tutaka. Et kergelt on kassil solvumist meie pihta, et sellise õudusunenäo koju tõime. Aga eks varsti hakkavad paremini läbi saama, mis neil üle jääb. ?
Minul aitas (vist) kui panin mitu liivakasti. Proovisin ka kõik võimaliku läbi, nii nõuga kui jõuga. ?Ka 2 kassi on, võttis aasta, et korda saaks asi. Ei taha isegi mäletada, õudne aeg oli.
Kaks aastat tagais tuli minu nunnukas Tallinna loomade hoiupaigast. Öeldi, et on kahene, tegelikult pigem 12, ütles loomaaarst. See pidi olema tavaline praktika, vanust valetada, et inimesed ei kardaks võtta. Ma saan ühest küljest aru, teisest küljest on see siiski nõme. Mina isiklikult oleksin ta nagunii võtnud, aga noh, see olen mina.
Kevadise karvaajamise vastu ei saa suurt millegagi, aga muidu aitab, kui anda kalaõli. Minu oma saab igal õhtul söögi peale paar tilka.
Mu ema töötab lehmalaudas, kus on lähedal suvilarajoon ja see on lihtsalt HAIGE, kuidas igal aastal suve lõpus toovad inimesed salaja oma kassid lauda territooriumile ja jätavad sinna. Et noh, suvi läbi, ega linna ju kaasa ei võta. Ma lihtsalt ei saa aru ega hakkagi kunagi aru saama, mis toimub selliste inimeste peas.
Meile tuli 3 aastat tagasi kass. 2 päeva enne suurema lapse sünnipäeva.(septembris, Ilmselt keegi viskas selle nunnu lihtsalt autost välja, sest siin väikeses külas polnud keegi sellist kassi näinud.) Kiisu on siiami välimusega ja väga ilus kohev ja sõbralik. Laps pani nimeks Miia.
Teie uus kiisu on väga armas ja kas ma olen ainus kes näeb, et 3ndal pildil sinu süles on kassil keha peal nagu veel 1 kassi pea. ? vähemalt telefonist vaadates on küll , aga võib olla olen liialt elava kujutlusvõimega?
Meil on kokku isegi kolm kassi ?.. esimese võtsin 5 aastat tagasi mtü kassiabi kaudu.. keegi oli pappkarbiga kiisupojad, kellel polnud silmigi veel lahti, loomakliiniku ukse taha pannud.. teise kassi võtsin lampi kuulutuse peale, läksime lapsega “ainult vaatama” ja tulime temaga koju.. ja kolmas kass tuli nii, et mees oli enne meie kohtumist lubanud võtta omale ühe hiirepüüdja ja ta ei teadnud et n-ö “ooteajal” saab omale naise, kellel juba on kaks kassi ? noh ega küll küllale liiga ei tee… Peale selle on meil nüüd kaks koera… Mehel oli kutsikas ja minul oli kutsikas, kui kokku hakkasime… Loomaaed ❤️
Tere,
Sa oled super tubli perenaine 3 last koer ja kass ja majapidamine wow!
Minul on 14 aastane isane kass. kunagi ühelt tuttavalt saadud (ei saanud enam ise pidada) selline pool tõukas.
Venesinine on passis kirjas. Kui ta endale sain oli 2 aastane ametlik nimi Jhonny hiljem ristisime pätuks,
sest pättusi tegi väga palju,salakaval hüppas selja tagan kallale ja hammustas. Nüüd täiega penskar ainult magab ja sööb teeb õues mõne ringi ka.
aga need karvad õudne iga päev koristan ja koristan ja…..ilma kassita on ka nukker .
Jõudu ja jaksu sulle 🙂
Võtsin ka turvakodust 5 aastat tagasi ühe “vana” ja hambutu kassi… Väidetavalt oli ta siis soliidses eas, aga ma ei tea, endiselt suht nooruke sellise soliidse vanuse kohta. Keegi muidugi täpselt ei tea, kui vana ta on. Aga minu põimõte oli samuti pigem võtta hea iseloomuga täiskasvanud kass, sest neil reeglina raskem kodu leida ja no the best cat everrr! Nurrukurrumaias ja kõva peamüksutaja. Ühtlasi on hea asi turvakodu kasside juures, et nad ei õpi seal mööblit kratsima, sest neil ainult kratsipuud. Mu paksmagu pole selle 5 aasta jooksul veel kordagi mööbli kallale läinud, ainult ja ainult oma postamenti retsib. Tänu millele tuleb muidugi suht tihti uus osta… ?
Ma pole selle peale isegi mõelnud, aga Hella pole ka midagi kraapinud veel 😀
No minu oma oli muidugi veel enne turvakottu sattumist vähemalt 5 aastat õuekass, et ilmselt polnud tal ka seal palju möoblit mille retsimist õppida… Aga mul üks sõbranna vabatahtlik turvakodus ja ütles, et üldiselt varjupaiga kassid on selle koha pealt tublimad kui kodukassid jah.
Poobik seevastu tahab küll natuke diivanit kratsida, kuigi on ka varjupaigast. 🙂
Meie peres kiisupreili nimega Liisu. Ta on nüüd juba 10 kuune. Koju tõime 26 detsember ja saime lahkelt kassi ema omanikult. Ta on üsna nooruke ja teeb hetkel palju pahandusi nii et mõnikord ikka närv must et oli ikka vaja. 2 aastat käis minu väike preili pinda et võtame. Ja nii ta meie peres kasvab. Kuigi teeb pättusi ja mõnikord magada ei lase siis ikkagi oma ja meie pere lisa.. Mõni nädal tagasi teatas suurem laps et talle see nimi ei meeldi aga kahjuks peab leppima.
Vot sellle pärast on vanemad kassid paremad, see pättuste osa jääb vahele 😀
Mul 3 kassi: 2 emast võtsin erinevatel aegadel varjupaigast ja kolmas, isane, jäi vanaisast üle. Ega ma kolmandat ei tahtnud, aga vanaisa kunagi küsis ohates:”Ei tea, mis küll minu Freddiest saab, kui mind enam ei ole?” Ja nii ma andsingi talle suure suuga lubaduse tema kassi eest hoolitseda. Õnneks õppis kiiresti liivakasti kasutama, leppis oma kahe uue naisega ja ka koeri tolereerib üllatavalt hästi :D. Elame maal ja kõik kassid käivad vabalt õues. Kunagi tahtsin ka mingist MTÜst kassi võtta ja sain hullult pika ankeedi meilile, tundus sama põhjalik kui lapsendamine. Muidugi sain peale ankeedi ära saatmist korraliku moraali loengu, kuidas mulle kassi ei anta, sest kass ei tohi õues käia ja hakkaks vale toitu saama.
Meil on 2 aastane preili, Miu. Võtsime ta 2 kuuselt, lapse vanaema kass sai pojad, ning kui mu laps nende juures oli siis koguaeg muudkui mangus et tema tahab ka kassi. Nii siis tuli kolmevärviline preili meile, ning oranz poiss sai mu vanematele. Minu kass on mega rahulik, magab alati koos lapsega ja koeraga saab ka läbi…see läbi saamine on muidugi siis kui kass tahab.
Nimi tuli sellest, et kui ta meile koju tuli, siis pikalt mõtlesime et mis ta nimeks saab. No ei suutnud välja mõelda. Aga no kiiisupojakeses ju mjäuguvad nii haledalt…ehk siis algul pool naljaga kutsusime teda Miu’ks..nüüd juba 2 aastat :D.
Mul neid nunnusi lausa 3.
1. On pärit varjupaigast. Minni
2. Tuli enda ema juurest teisest eesti otsast. Liisu
3. Heh, tglt pidin aitama kodu leida aga no ta oli no nii armas? ma lic ei suutnud teda kellelegi teisele anda ja nii ka tema teistele seltsi jäi. Nupsik, Mõmm( heal lapsel mitu nime) ?
Vana kass suri veebruaris, võtsin märtsis mingi aeg uue varjupaigast 🙂 nüüd kuu oleme koos eksisteerinud ja ma arvan, et paremat kassi ei olekski saanud enam olla. Läksin varjupaika samamoodi, et palun sõbralikku kassi ja neil oli kohe paari vahel valida, sest jah, paraku kasse oli väga palju. Kass siin kodus veidi ülbeks ka läinud, algul oli päris pugeja, nüüd ikka veidi näitab iseloomu, aga nõnda mulle meeldib, särtsakas on 😀
Meil ei ole kassi, kumbki meist pole kassi inimesedvaid totaalsed koera inimesed (kodus on mopsi daam ka). Aga 2 aastat tagasi sündis meile tütar (koera aastal), kelle süda kuulub kassidele. Kaisus on ainult kassimänguasjad, lemmikudriided kassiga, vanaema juures tahaks elada, sest seal on kass. Päev läbi KASS, KASS, KASS. Nii et arvatavasti tulevikus võtame endale kassi, hetkel ei ole veel selleks valmis.
Palju õnne perelisa puhul..
Ja kassidel on hetkel karv lahti ja see on kohutav. Palun räägi,kuidas sa oma uuelt pehmelt vaibalt karvad kätte saad,kas on raske seda vaipa hooldada ja kas vaip ajab siis tupse ja hebemeid tuppa ja riietele?
Sorry ,aga tahaks väga teada kas on õige sellise karvaga vaip osta?
mingeid tupse ja ebemeid pole märgaanud, kassikarvad sealt küll välja ei pasta 🙂 tolmukaga tõmban ja asi ants 🙂
Meil on kass, ka vanust juba 11, saab mais 12. Kassi saime perekonna tuttavate käest, kes ütlesid, et enne koju ei saa kui ühe kassipoja kaasa võtate ?
Ja nii elabki meie juures üks isepäine kass, nimeks Pipi ?
Meie perega liitus eelmine suvi üks poolmetsik kiisupreili. Nimeks sai Traat. No ei sobi meile need klassikalised Miisud-Liisud?
Nii tore, et kassi võtsid 🙂 Ma märkasin küll instas, et uus kass, aga ei hakanud küsima, ehkki see mõte peast läbi käis. Mul on kaks kassi ja võtaks juurdegi ?
Umbes 5 aastat tagasi rääkis töökaaslane, et nad leidsid puuriidast pesakonna kiisubeebisid. Uurisin kohe oma korteri omanikult, kas tohiksin ühe kassikese koju tuua. Lubati ja nii Kusti minu juurde tuli. Kiisu oli nii tilluke, et toitsin teda alguses lutipudeliga. Nüüd on tast korralik 6kg härrasmees saanud. Aga seda naeran küll, et kass tuteb tänavalt, aga toiduga on nii pirts nagu mingi palee loom. Nüüdseks on ta rännanud mu vanemate juurde, sest ise kolisin sealt korterist välja ja miskipärast on enamus korterite omanikke loomade vastased. Kuna ma temaga nagunii tihedasti maal käisin, siis ega mul vanemad polnud enam isegi väga vaimustuses, et ma kassi linna tagasi tahaksin viia. Nüüd siis naudib Kusti õndsat maalapse elu.
Me võtsime hoiukodust aastase kassi. Tahtsime musta värvi ja emast ja saimegi. Eriti sülekass ta ei ole, aga hea iseloomuga ja tubli kiisu. Väga rahul temaga. ?
Mina võtsin Tallinnast Kassiabist endale kassi. Läksin kohale ja küsisin näha kasse, kes kõige kauem varjupaigas olnud on. Siis viidi mind nn Zen tuppa ? Seal olid siis kassid, kes hoidsid pigem omaette ja seetõttu kunagi kodu leidnud ei olnud. Võtsin siis ühe kassikese, kes seal pikemalt olnud oli ja kes end paitada ei lasknud. Kuna lapsi endal ei ole, siis mõtlesin – challenge accepted, annan väiksekesele, kes praks 3a varjupaigas olnud, võimaluse. Pool aastat teda paitada ei saanud, nüüd viskab kõhu ette ja nõuab pai ? nüüd, kaks aastat hiljem usaldab mind rohkem kui kedagi teist, nurrub ja nurub pai non-stop ja on kõik enda barjäärid alla lasknud. Nimeks Linnu, mis oli varjupaigas põhjusega pandud – ta oli koos emaga räästa alt leitud, ema nimeks sai Pääsu ja lapse nimeks Linnu. Ja lendab nagu lind kui kardab ? Seega varjupaigas pannakse nimed ikka põhjusega! Ülivahva kassike ja olen enda otsusega ülimalt rahul!
Nii hea oli seda lugeda ❤️
Minul on pisike 4aastane kiisupreili Nööp.
Vend leidis ta öösel kuusehekist, kui ta oli alles pisike ja tõi ta minule kaissu (ise olin maal emal külas). Kuna ma olen kassiga üles kasvanud , siis soovisin kodust vàlja kolides ka kindlasti endale kassi ?. Unistasin sellest juba paar aastat, aga kahjuks ei olnud üürikorterisse loomad lubatud. Aga kui see pisike tegelane mulle öösel toodi, siis hommikuks oli mul temale nimi olemas ja teadsin, et tema ongi minu Nööbike ❤️ Helistasin korteri omanikule ja õnneks läks kõik hästi, ei pidanud uut korterit hakkama otsima ?.
Tundub, et ta oli kusagilt välja visatud, sedt koheselt oskas ta potil käia ja algusest peale on lapsi väga kartnud. Õues ta meil ei käi, sest ta kardab väga seal olla.
Nüüd kasvab meil peres ka pisike 10-kuune laps Loore ja vaikselt hakkab Nööp temaga juba leppima ??.
On üks hull pätt kodus küll. Ametlikult Triibu-Triinu, niisama Triibu, pahandust tehes Triibu-Triinu. Tema leidis maalt elukaaslase vanemate juurest tee minu juurde – vana heinaküüni pööningult sai kinni püütud, kui ta veel pisi oli. Praegu peaks ta 2-3-aastane juba mul olema. Iseloomult paras pätt ja vahest veits psycho, aga samas numps ka ja liigne nunnutamine ei meeldi?. Kuna tal on ka pisike “puue” (puudub pisarakanal ühes silmas ehk ta nutab ühe silmaga pea koguaeg ja silm on ka veidi väiksem), siis ma tunnen, et on hea, et ta just minu juures on, sest see annab kindlustunde, et (loodetavasti?) on ta heades kätes.
14a härra Kiti – leitud õuest, kui ta oli u2-kuune.
4a preili Coco Saaremaa loomade turvakodust. Meile tulles oli 4k ja selle nimega. Cocod ja tema vendi kasvatas neid leides vaid isa, kusjuures see kassiisa sai Saaremaal ka Aasta isa tiitli.
Minul oli maailma parim kass Täpi. Hakkas ta mul järgi käima parklas kui ülikoolist tulin. Otsisin algul ta kodu ka ja uurisin kas on kiip jne aga omanikku esile ei tulnud ja siis jätsingi ta endale ? siis ta oli arsti arvates sirka 2 aastane. Sellest on möödas sirka 10 aastat. Kahjuks kuu tagasi pidin ma ta taeva saatma, tema tervis oli kohutavalt halb. Kisub kohe pisara lahti kui temale mõtlen.
PS! Nägin tiktokis su kassi ja mõtlesin tükk aega, et kas ma olen midagi maha maganud ?
Meie võtsime Kassiabi hoiukodust 9 aastat tagasi oma kiisu. Oli tema ema tiinena sinna sattunud ja meie must-valget Pöial-Liisit, kes juba hoiukodus sûndis, keegi ei tahtnud (õed-vennad, kes olid ‘põnevama mustriga’ leidsid vãga kiirelt kodu). Nimi tuli sellest, et juba sûndides oli ta teistest palju tillum ja on endiselt üsna pisi 2 kilone kass 🙂
Iseloomult tahaks muidugi kõik endale sellist looma kes inimesega sõber ja laseb paitada ja sûlle võtta..meie Liisi oli vaid titena selline, mida vanemaks sai, seda aramaks muutus. Nüüd vanas eas hakkab aga taas pehmo pool välja lööma 😉
Mul 2 kassi (Tuustik 3a & Kriips 2a) kes mõlemad leidlapsed ja päästsime nad teiseilma minekust.
Must – Valge Mustikas ehk Mustu. Rabast leitud kassipojana. Läksime kõigest mehega lanti loopima. Koju jõudes oli üks kala ja pisike kassipoeg kaasas. Hiljem kuulsime, et keegi oli eelmisel päeval kaks kassipoega sinna viinud. Üks leiti samal päeval… Meie oma Mustu leidsime teisel päw. Nüüdseks on see karvapall juba meiega üle nelja aasta ❤️
Punane isane kass Morgan . Juba meie juures 12a olnud. Võtsime ta kui oli 4 kuune ühe vanapaari käest. Terve elu olnud mega argpüks. Kardab igat äkilisemat liigutust ja kui kilekott käes tema suunas liikuda jookseks ka läbi seina kui saaks. ei tea, mis temaga juhtunud kassipojana oli. Viimasel ajal on hakanud lastega paremini leppima (ei karda enam ja laseb pai teha. ) Minu juures käib ka ise pai normimas aga sülle ei tule.
Mu peres on kasse palju olnud ja praegu on ka. Maja peale kokku praegu 4 kassi. Ei viitsi pikka joru kirjutada, miks nii palju jne, sorry… 😀 aga nimed on Puffy, Paksu, Susser ja Tupsu. Sellest nimistust siis 1 on minu kass (Tupsu), emal on kass (Susser) ning teised 2 on venna ja ta naise omad (Paksu ja Puffy). Neid vaadates, siis on iseloomuomadusi, mis klapivad omanikega. 😀 Ja otseloomulikult on neil kõigil veel hulk hüüdnimesid, kuidas me neid kutsume ja nimetame, et see läheks siin õite pikaks ära. Ja kõik on emased. 1 isane oli ka, Kutt nimeks, Kutiks hüüdsime + jälle mitu erinevat hüüdnime, aga tema otsustas kuhugile ära minna, kaduda või sai mingi rebane ta kätte, et kahju tegelt, sest tema asemele hiljem võtsime kiisu, kelle nimeks siis sai Tupsu. Tegelt teda ei võtnud, vaid 1 meie pere emane kass poegis ja nii ta endale jätsime. Mõtlesin küll, et tast tuleb selline mõnus Tupsu, aga on natukene aram ja väga kätte ei anna, et peab püüdma, aga noh, kui kätte saan, siis ikka nunnutan.
Meil hetkel veel 2 kassi hüüdnimedega Miu ja Triibu. Varsti tuleb ka isane kass Quattro majja 🙂 Triibu on tiine ja ootab kiisubeebisid?? ootan juba huviga, sest mai keskpaik poegib tema ja mai lõpp/juuni algul sünnitan mina??
Tulnud on nad meile kasvandusest “kalli raha eest” aga armsad nurrumootorid on nad sellegi poolest, kes huvitaval kombel leppisid isegi sellega, et meile husky tuli. Algul olid seljad küürus ja susisesid muudkui, kuid nüüd juba 4 kuud hiljem suhtuvad loomulikult temasse ??
Kõik 4 last armastavad kasse ja koera sama palju kui mina ning on üliõnnelikud kui emme taaskord ühe karvapall juurde toob??
Minul on ka kaks kasssi, mõlemad päästetud- üks on Jänx(oli mega arg ja metsik) ja teine Jass. Neil on oma instagram ka – j2nxjassu ?
Ja siiani päästame kasse ja kassipoegi ning ka CatsHelpiga ka koostööd tehtud?
Olen alati võtnud endale “abitud” kassid. Küll olen võtnud tuttavate käest need nn perekonna heidiku, jne. Aga kord hakkas mees rääkima, et võtame kassi, algul olin nii vastu sellele jne. Kuid minu nõusoleku sai ta siis, kui võtame varjupaigast ühele kodu pakkumast.. nii palju on nemad pidanud läbi elama ja ei mõista hukka neid kes soovivad kassipoegi, kuid tuleb ka anda nendele kassidele -loomadele võimalus, kes on täiskasvanud.. ja no mõeldud-toodud. Ütlen ausalt- ülimalt ilus, armas, hooliv jne kass keda üldse ette kujutada.. mõtlen siiani, kuidas oli sellisest kassist võimalik loobuda? Kahjuks suvel saab aasta millal teda meiega pole, vaid tatsab pilvepiiril, kuid kass keda igatsen igapäev.
Kniks neile, kes annavad võimaluse hoolida ja olla truu sõber nendele “hüljatud” loomadele ?
Oskar ? kingiti. Aga pärit hoiukodust. 9 aastaseks saab. Muidu selline oma suure iseloomuga ja pole sülekas. Täitsa sobis meile. Aga nüüd laps tahaks nii pai teha… Kass aga jookseb ära sekundiga. Laps veel järgi ka ei jõua ?
Meil poiss Nynny. Mega tubli poiss. Kolm kolimist olnud aga ikka harjub kõigega . Meil 5 last, koer, jänes ja kass. Kõik mega sõbrad?
Apppppppiiii ma tahan nüüd kassi. Mul 1aastane koer, kes sai nädalavahetusel ühe kassiga mängida ja neil täiega klappis ja mõlemad täiega fännasid ja ajasid üksteist taga ja niiiiiiii tore oli vaaadata
Meil 2 kassi. Sussa on kohe 8 aastane preili, kelle päästsin Saaremaalt uputamisest, ta siiani selline kaisukas. Magab kaisus ja on suur hellik. Teine on Ansu, kelle saime mehevenna käest, tema 7 aastane preili. Väga omapäine ja mu poja on enda inimeseks valinud. Ainult tema toas magab ja hängib køige rohkem pojaga. Väga erineva iseloomuga kassid
MTÜ Cats Help otsis ühele emmele poegadega hoiukodu ja nii ma endale kassi saingi ☺️. Poegadel on ammu oma kodu ning kuna vanemaid kasse väga ei soovita, siis jäi Stella minu juurde. Siiani olin ma talle hoiukodu aga otsustasin alles hiljuti, et jätan ta päriselt omale. Ta on ülimalt leebe loomuga kass. Armastab lähedust ja magab kaisus ☺️.
Meil on nüüdseks lausa 3 kassi kodus 😀 Üks 9-aastane isane kiisu nimega Maximus Chumlee ja 2 nooremat isast kiisut Nöpsu ja Stassu. Kõik kolm kiisut on maalt saadud leiulapsed 🙂 Meie peres on viimased 16 aastat olnud kass- never regretted once!
Minu kass Sabrina tuli 4aastat tagasi meie koju Pärnu varjupaigast.
Kuna eelmine kass oli vanaduse tõttu vikerkaare taha läinud siis edasi ma selle tühimikuga hinges elada ei suutnud. Surfasin nädalaid netis kuni see kaunitar mulle jälle ja jälle silma jäi ning lõpuks vaatama ma teda läksin ja sama päeva ka kaasa võtsin. Ta on lihtsalt super karvapall. Parim otsus Ever❤️
Mul on teie üle heameel!!! ja see imearmas Hella on teile nii tänulik et pakute talle kodu soojust ja armastust❤️
Meil jõhkralt äss kass Mirri. Sain ta fbst, nägin ülinunnut karvapalli ja nii ta.. Äkki oli Viljadist Rakvere poole liikuma hakkas. Kõigepealt vana omanikuga mu sõbranna juurde rongiga Tallinna ja siis juba sõbranna autos Tallinnast Rakverre.
Aga ongi hull kass, arvab et jõhker perenaine majas. Sülekass pole, kaissu ronib ainult mulle ja ainult öösiti, ja kui ikka miskit ei meeldi siis lööb hambad +küüned sisse. Äss… Kõik kardavad teda kes meile külla tulevad. Sõbrannaga suutis nii riidu minna, et sõbranna jooksis tal eest ära vetsu ukse taha peitu ? nii et jah… Äss…
4 aastat tagasi Tartu loomade varjupaigast kassipojana. Mulle on alati koerad meeldinud, kassidest hoidsin pigem eemale. Ja nüüd sain kassi ja koera ühes ?
Just täna käisime hoiukodus kiisul järgi. Võtsime ka MTÜ Cats Help kaudu. 🙂 Viisime ühe 6 aastase kiisupreili minu vanaemale seltsiks. Ta on juba mitu aastat kassi tahtnud. 😀 Nüüd sai siis. Ma ainult kardan, et kui järgmine kord kunagi külla lähme, siis on kass karvutu, sest vanaema on ta nii ära paitanud. 😀
Varjupaigast. Paar aastat tagasi oma sünnipäeval.
Nii kui seal sülle tuli, siis enam maha teda ei pannud. Kannatab ka kõik laste väntsutamised ära. Kedagi meelega ei küünista. Meie nunnu Villi. ?
Meil on must kass nimega Arabella. Elame Tartus ja kassil käisime järel Tallinnas, sest tahtsime kassi omale ja selle kassi pilt kõnetas kohe ja nii me talle järgi läksimegi ? Meie kass on toodud Pesaleidjast ?
Saime just peikaga pàris oma kodu ja nii väga tahaks kassi vôtta. Aga kuna peikal maal on üks hàsti mônus kiisu kes majas sees remonti ei tee iseseisvalt ja kellele meeldib vàga sûles ja kaisus olla, siis tahaks ka sellist. Minu emal vastupidi on selline hull kodus- igast toast on ta tapeedi maha tômmanud ja pm kôigele mis kodus on on ta juba kûûned taha ajanud. Pluss talle ei meeldi kui ma teda paitan- tahab kohe hammustada ja küünistada. Ja siin ma siis nüüd olen…tuulasin mitmel fb lehel, et just mingit vàhemalt paari aastast vôtta, aga samas ma ju ei tea kuidas ta kodus mul kàituma hakkab. Ma ei viska ju võetud kassi välja vôi ei vii vaesekest kuhugi varjupaika tagasi. Nii kahevahel olen mida teha, aga ûhte armsat nurrumootorit tahaks küll ju..?
Meil on 2 kassi – esimese kassi, päästsime kanalaudast, kui mees käis ahju ehitamas. Neid oli seal lausa mitu ja metsikud, 1 saime päästetud, ajasin mitu tundi taga.. Tema nimeks sai Snaiper( hüüame Snaibu), emane (kohe 4 aastane)
Teise kassi tõime eelmine aasta hoiukodust, tallinnast. Isane nimega Hundu 🙂 (6 kuud vana)
Neli aastat tagasi, olles härraga peaaegu aasta koos olnud, võtsime kassi. Päris julge otsus, ma ütleks. Kuna me vahepeal arutades ei suutnud otsustada, kes kassi saab, kui me lahku peaks minema, siis me hoopis abiellusime, võtsime teise kassi veel ja saime lapse kah.
Nüüd meil kodus Pikasso ja Pusskin. Pikasso just keskelt k-ga, et oleks kass nimes ja Pusskin kahe s-iga, et oleks pussycatist tuletatud.
Me pole koerainimesed, aga mul on ka kahele koerale matchivad nimed valmis mõeldud, kui me kunagi mingil põhjusel koera võtame. 😀
Ps. Kassid on tüdrukud ja Pesaleidjast! (:
Meie peres 2 kassi . Deisy (7 a) ja Pätu(nii umbes 14-15 a) . Meiega on olnud nad terve oma eluaja. Näevad peaaegu samasugused välja ka. Lisaks on meil ka aasta olnud koer, kellega Pätu ei saa üldse läbi. Nendega polegi muud varianti kui lihtsalt ei hoia neid koos ühes toas.
Aga leidnud olen kasse omajagu.. ühe kunagi kaubanduskeskuse wc-st .. oli sinna paberi sisse mässitud nii vaevalt paari nädalane alles 🙁 ja pool aastat tagasi leidis koer keset põldu 3 imeilusat kassipoega.
Meil 1 kass 1 koer. Kassi saime nii et vanaema juurde hulkurid tõid pesakondi, suuremad metslased viidi ära ja väiksemad saime ise kätte ja jagasime ära, 1 meie juures ss, kiisupreili Missy.
Meil on koer kes kasse üldse ei sallinud ja tegelt ei salli siiani(va oma kass). Aga ühel pàeval ilmus ema òuele üks kassike, kes ronis sülle ja nurus pai, oli lihtsalt selline nunnukas. Ema teda endale jàtta ei saanud kuna tal juba olid kassid kes seda uut kassi ei sallinud ja talle nö peksa andsid, ikkagi nende territoorium ju ? Ja siis tòime ta endaga kaasa oma koju. Koer harjus kiirelt ja nüüd hoiab oma kassikest teiste koerte eest, aga võõrastele kassidele teeb ikka tuule alla ? Aga no tòesti suuremat nurrumasinat ja nunnutajat kassi ei ole ma enne näinud. Loomad oskavad olla tänulikud ?
Esimesel võimalusel võtan ka kohe varjupaigast kassi! See ammu otsustatud, kuigi mees ajab ikka sõrgu vastu.. ei tea, mis häda neil meestel nende kassidega on!? 😀 See nagu mingi klassika, et pärast on nad ise kõige suuremad kassikaisutajad.
Minul on kass nimega Jackpot. Tuli ta meile Viljandi tänavalt, nüüd naudib pealinna elu. Ta on tõeline Jackpot, magab kaisus öösiti ja üldse nii hea ja armas kass.
Mul on 25 aasta jooksul olnud 7 kassi (+ 4 nö lapsendatud, kes elasid maja juures kõrvalhoones ja keda toitsime).
Viimase kassi võtsin ka varjupaigast, Kassiabist. Ja kuigi oli väga haiglane, siis teadsin kohe, et see on minu kass. Kassiabi maksis kõik alguse kulutused kinni – steriliseerimine, rohud, arstilkäigud ja see oli suureks abiks. Nüüd on suur karvane 12 aastane “plika”… Ja nimi on Lill (oli juba varem pandud).
Umbes kaks aastat tagasi, tuttava lapsed korjasid hulkuva kassi pojad üles ja tõid koju. Võtsin ühe isase Turtsu endale. Mega sõbralik ja nunnutaja kass on olnud algusest peale.
Meil kodus ka nö teiseringi kass, suur paks ja laisk, aga ikka nii armas ja pehme. Kuna kass oli ennem kui laps, siis peab mainima, et suht hästi kannatab lapse välja. Nii tore, et sul süda alati täis headust ja loomakesed su koju ikka jõuavad. Ja Mari silmis selline õnn, et tõsiselt hea otsus oli see!
Meil on ka nn teise ringi kass. Paras pätt on, provva hammustab kui piisavalt paisid on saanud ja enam ei soovi ? üle 10 aasta vana, aga siiamaani mängib mänguhiirega ja toob ka päris hiiri õuest ukse taha.
Nii tore, et ühele hüljatud kiisule kodu pakute!
Meil on kassi preili Missi ja võtsime ta juba 3. 5a tagasi Mtü Kassideturvakodust. Kui plaanisime omale kiisu võtta siis läksime nö. Tutvust tegema nendega ja tema jõi siis kõigist teistest silma sellega, et oli selline arglik, armas ja kui teised kiisud tulid konservi järgi ründama siis tema hoidis tagasihoidliku joont. Praegu ilmselgelt tagasihoidlikusest pole haisugi.
Mul on siiam nimega Käpik. Mul on ka väga kahju hüljatud loomadest, aitan varjupaiku iga kuu väikse summaga.
Minul on kass olnud juba 15 aastat. Mäletan kuidas nurusin emalt koera ja lõpuks ema oli nõus võtma varjupaigast koera. Koer oli umbes 10 aastane aga ma olin nii õnnelik. Mõned kuud hiljem leidis naabritädi maja hoovist kolm kassipoega, kelle ta enda juurde viis ning kutsus mind enda juurde neid vaatama ja vannitama. Kassipojad olid teise maja elaniku kassi pojad aga ju poegi ei tahetud ja need visati hoovi kuuri alla. Igatahes käisin ma neid kassipoegi vaatamas ja armusin neisse koheselt( nagu lastele ikka kombeks 😀 ). Helistasin ka koheselt emale ja rääkisin talle kurva loo, kuidas kassid on kodutud ja et me peame ühe kindlasti endale võtma. Ema vastus oli konkreetne EI aga sain ta nõusse, et tuleb neid vaatama. Järgmine päev läksime emaga koos naabritädi juurde ning meil oli mu emale jutt ilusti välja mõeldud ning koju läksime me koos kassipojaga 🙂 . Ühe kassipoja sain veel antud ema sõbrale, kes elas meiega samas trepikojas ning tal juba oli üks kass olemas aga võttis meeleldi ühe juurde. Kolmas kassipoeg läks varjupaika aga leidis õnneks väga kiiresti endale hea kodu. Ütleme nii, et vingemat ja parimat kassi annab soovida nagu seda on mu Täpi. Mega sõbralik ja korralik nurrumootor. Ta on muidugi ka väga suurt kasvu kass, naerame et on nii kassi kui koera eest.
Mina pooldan igati varjupaigast/MTÜ’de kaudu koduta jäänud loomi võtma, kui et osta endale hinge hinna eest tõukoer/kass.
Meil on õde-venda Ruuben ja Roosi. Saime nad nii, et mu elukaaslase tädi kuuri poegis võõras ja külapeal täiesti tundmatu kass. Korraga oli siis kasse palju ja mõned pakkumisel. Läksime ühe järgi, koju tulime kahega ?
Meil on varjupaigast võetud Tropp ja Tuhvel, kaks krutskeid täis kiisupiigat. Harilikud triibikud. Jummel, kus tüübid teevad kino! Kaks kassi koos on kordades lõbusam, kui kolm kassi eraldi, nii et kellel on plaanis võtta, siis ikka kahekaupa 😉
Pesaleidjast 4 aastat tagasi võtsin ühe mustavalgega emase kassi, oli umbes 4 kuune. Ja 2 kuud hiljem otsustasin ta venna ka võtta.
Kusjuures täna jäi isane kass haigeks..ma ei teagi täpselt, mis tal viga on(homme arsti juures saan teada ilmselt), aga ta tahab omaette olla, ei söö ega joo, lakub pidevalt oma noksi ja sealt eritub mingit veidrat vedelikku. Ma ei saagi aru, kas mäda või uriin..kass on ammuammu jiba kastreeritud, kui veel Pesaleidjas oli. Ma olen niiiiii kurb ja palvetan omaette siin, et tal midagi väga tõsist poleks ja ravi võiks piirduda maksimaalselt 100 eurtsiga, vastasel juhul pean ma mehe pleikari ja maeikujutaettemida veel maha müüma, et vaba raha saada.
Tegin kassile kööki pesa, et ta saaks iõma segamata olla ja laps ei käiks teda torkimas alalõpmata.
Minu kass Suusi on võetud kasside turvakodust ja meie pereliige on ta varsti olnud juba 8 aastat. See on mul teine kass, kes on nö päästetud. Mina olen selle poolt, et pigem võtta loom varjupaigast/turvakodust kui osta kalli raha eest loom ja sellega toetada edaspidist loomade paljundamist. Aga kindlasti soovitan üle kontrollida lemmiklooma registrist, et kiibi andmed on ikka ära täidetud. Ma just lugesin ükspäev mingit artiklit, et loomad on kiibistatud, aga et paljud ei tea et registrisse tuleb loom ise kanda. See tähendab, et kui loom läheb kaduma ja tal on kiip, aga omanik ei ole andmeid ära täitnud, siis loom ei pruugi kahjuks ikkagi koju jõuda. Ma olin täiesti kindel, et ma olin oma kassil selle, siis ära teinud kui ma ta võtsin, aga eile kontrollides selgus, et ma ei olnud seda teinud. Kuigi tegemist on täiesti toakassiga, siis igaks juhuks täitsin ma andmed registris siiski ära.
Aga Hella on super ilus kiisu ?
Meil on 2 kassi – Riane ja Cara, mõlemad lõigatud kolmevärvilised tüdrukud. Üks sai võetud tuttavalt kelle juurde tänava kass tuli ja poegis ja teine oli ka ups pesakond sest inimesed ei jõudnud kassi ära lõigata. Saavad meie suure koeraga enam vähem läbi ja on sellised memmekad paikiisud. ?
enam-vähem läbisaamine on ka siin koeraga 😀
Meil on kaks kassi – scottish foldi laadne Sofie ja tavaline must kass nimega Milvi ja nüüd võtsime veel samojeedi koera. Scottish elab oma toas üksi ja välja eriti ei kipu kuna koer on ning teine käib ja terroriseerib koera ja vastupidi ka ?♀️?♀️
Meil on kaks kassi, üks on briti lühikarvaline, teine on scottish fold. Britt on mega arglik, diivanile tuleb magama küll, aga kunagi mitte sülle.
Shotlane viskab ka kohe külili kui teda puudutada ? ja on natsa hellikum, aga ikka tujude järgi. Valdava aja ikkagi on nad kuskil omaette.
Neil on oma Instagram ka
https://www.instagram.com/p/B-kbmhml8c_/?igshid=1wnk20osqlhnn
Minul on ütleks et üks parimaid kasse ?
Minu mees ka ei tahtnud kassi majja, ta oli niii vastu sellele. Aga oli siin naabrite sünnipäev, kellel oli ka kass. Mees oli juba parajalt purjakil ja hakkasin rääkima, et ma tahan ka ju kassi endale. Ja lõpuks suure suuga lubas, et ma võin siis võtta. Järgmisel päeval oli mehel muidugi korralik pohmell aga mina võtsin kohe sõnast kinni ja otsisin kassi ? samaa päeva õhtul oli pesakond olemas ja ütlesin, et nüüd sõidame järgi ? valisime ühe imearmsa triibiku. Ta pole kunagi pättust teinud, ta kannatab ka lapsi ja koera. Korralik nurrumootor ? ja isegi mees kes kassi ei tahtnud, ütleb, et meil ikka vedas kassiga ? nüüdseks on meil varsti 6 aastane Härra Lota kodus ? ( meile öeldi, et on emane kass, aga lõpuks tuli välja, et siiski isane ? aga kuna nimega Lota juba harjunud ta oli, siis saigi pandud Härra Lota ?)
10 aastat tagasi võtsin Tartu loomade varjupaigast isase kiisu. Parim otsus ja parim loomake üldse! ❤️
võtsid pojana? 🙂
Minul 2 kassi. Ühe leidsin kassipojana keset põldu. Keegi oli autost välja visanud.
Teine kass Kasside Turvakodust, kurva eellooga. Kõige lahedam ja nunnum kass, keda tahta.
Mõlemad must-valged.
Mul on 2 kassi.
Bämby ja Simba
Simba võtsin pisikese pojana ühe naisterahva käest kes oli ta leidnud metsast koos tema õdede ja vendadega. Ja Bämby tuli meile Hiiumaalt ?
Meie Bosse jõudis meile Türi kolooniast, 37 kassi oli korteris koos. Kui mina sinna läksin oli 17 isast veel. Pesaleidja lehele ülesse jõudnud veel ei olnud aga vahendajaks oli Pesaleidja. Istusin seal lastega nii paar tundi, vaatlesin ja vaatasin kes tulla tahab. Üleni must karvane poisiklutt tahtis, nii paari aastane. Oleme valikuga vägaväga rahul, üli nummi ja suur lastesõber. Nihu läks ainult see, et teist kassi aasta hiljem juurde võtta ei lasknud. Arvasin, et kolooniast, et ega tal vahet pole kuid eksisin… Suure kurvastusega pidin teisele uue kodu leidma? Igal lapsel peab oma loom olema, kass on nii imeline seltsiline!