Vahepeal mulle tundub, et ma olen jumala okei persoon. Noh, kurja kellelegi ei tee ja loomi jalaga ei löö ja kaitsen nõrgemat ja ei karda enda (ja teiste) eest seista. Ja siis vahepeal on mul tunne, et okei, võib-olla ma olen endast ikka valesti aru saanud ja TEGELIKULT olen ma üks jube inimene, ma lihtsalt olen nii loll, et ma ei saa sellest aru ?
Et probleem on selles, et ma ütlesin, et ma näen tukaga välja nagu vihane vene noormees. Ma reaalselt ISE loen seda kui enda üle nalja heitmisena, sest no kammoon, kas teil ei tule sõnaga “mullet” silme ette midagi sellist?
See ei olnud minu peas kuidagi mõeldud solvanguna vene rahvusest inimeste poole, lihtsalt vaimusilmas tuli selline pilt ette ja kasutasin seda värvika näitena. Olgem ausad, kui ma selle kirjutasin, siis ma polnud veel Tiger Kingi näinud, sest muidu oleks mulle tulnud silme ette selline USA kodanik. Kas see oleks siis tähendanud, et ma solvan ameeriklasi?
Ma muidugi ei väida, et niikaua kuni sa ütled “naliii”, et siis võid teha mustanahaliste nalju, või midagi säärast, nagu seal storys võrreldakse. Ma ei teeks seda kunagi, aga ma ei teadnud isegi, et öelda, et ma ise olen nagu mulletiga vene noormees, on kellegi solvamine ja ma olen ksenofoob valmis. Ei tea, öelge teie, oli see solvav? Kui jah, eks ma siis hakkan veel rohkem mõtlema, mida sülg suhu toob, sest ilmselt ma tõesti ei oska nalja teha ja olen väga labane ja taktitundetu mats männikult. Ehk isegi rassist? Sest kui nüüd mõelda, siis ma vahetasin oma musta auto ka valge vastu välja. Kas see oli juhuslik? Vaevalt…
Lihtsalt lamp, et iga asja võib nii erineva tooniga lugeda ja endale põhjendada. Aga ma huviga ootan, et kas teie meelest see väljend on sama solvav, kui ma hakkaks inimesi lambist n-tähega sõnaks hüüdma? Minu meelest mitte, aga mida mina ka tean.
Ja seda ma olen nagunii vaikselt aru saanud, et väga hea inimene ma enivei olla ei saa. Miks, seda ma ei saa kirja panna, sest kui ma vanasti sain rantida oma muredest ja probleemidest sõbrannadega või tööga või perega, siis nüüd kõik teavad kõiki ja selline anonüümne rant ei ole enam väga mõeldav. Igatahes ma vihjena ütlen, et ma võin mega emm olla, kui mu ette panna midagi debiilset ja piinliku. Nii emm, et ei suuda isegi üldse selle teema lähedal olla, sest ma tahaks koguaeg nägusid teha. Kas see on 30 aastase inimese käitumine v? Et ma ei või lasta teistel oma elu elada ja siiralt kaasa noogutada, et oooo, nii äge. Ma tahaks ainult silmi pöörata ja öökida. Et lihtsam on eemale hoida. Et jah, nüüd teate siis, et ega ma suurem asi arusaaja inimene ei ole. Aga see ongi mu küss, et kas alati PEAB? Et kas see on mingi kohustus, et kui minu arvamus teistele ei meeldi, siis ma PEAN selle endale hoidma. Või ongi normaalne, et kui ma kaasa naeratada ei suuda, siis hoian eemale? Mida normaalsed inimesed teeksid?
Kommentaarid puuduvad