Kas teil on vahepeal tunne, et te nagu teeskleksite täiskasvanud inimest ja ootate poolhirmuga, et millal keegi aru saab, et teil on umbes null oskust eluga adekvaatselt hakkama saada ja te ei suuda eluga kunagi jõuda sinna punkti, kus ÕIGED täiskasvanud on?
Teate küll, need, kelle toad korras, kõik plaanitu tehtud, lapsed nõuetekohaselt moekates riietes, klanitud ja mängimas ainult harivaid mänge? Ja loomulikult peaks sinna kuskile mahtuma see, et sa kaalud 50 kilo ja käid mängleva kergusega, nagu nii muuseas kolm korda nädalas trennis ja no otseloomulikult ei saa suhtet soiku lasta, mistõttu on teil ilmselgelt mehega kord nädalas kohtinguõhtu, tänu millele on teil ka peale kümmet koosveedetud aastat liblikad kõhus ja armute teineteisesse iga kord, kui teine nina teisest toast välja pistma juhtub.
Nendel täiskasvanud inimestel on kindlasti nii hea sissetulek, kes saavad öelda: “Vaene X, ta saab ainult 1000€ euri palka!” ja siis kaastundlikult pead vangutada, sest selle eest ei saa ju nädal aegagi mitmekülgselt ja toitvalt söönuks. Ja mille eest nad zen-laagrites käivad, seda teab küll ainult vanajumal. “Vaesed lapsed pole iial Bali näinud…” nutavad nad koos vaese X laste hirmsa lapsepõlve üle.
Oi ja kuidas ma sain unustada, et lisaks trennis käimisele on see õige täiskasvanud naine ka nii ennastarmastav, et käib kord kuus juuksuris, kollageen on kodus olemas, vahatamas, pediküüris, maniküüris ja miks mitte ka LPG massaažis. Tavalises massaažis saab ju näiteks siis käia, kui kord kuus perega spa tripi ette võtad, sest millalgi peab ju inimene kogu perega koos puhkama. Tõeline täiskasvanu ei väsi oma lastega koos olemisest ja tahab nendega minna igale poole ja ei tuleks selle pealegi, et lasteta puhata, sest need on tal nii hästi kasvatatud ja viisakad, et nendega koos reisimine on ainult puhas lust ja rõõm.
Samas võib reisida ja puhata ka sõpradega, keda üks tõeline täiskasvanud inimene suudab alati meeles pidada ja iial ei kuule sa tema käest vabandust, et sorri, et ma su sajanda peikakandidaadi nime ei mäleta, sest anna andeks, mul on lapsed ja elu, ma üritan ennast seal kuidagi elus hoida. Oh ei. Tõeline täiskasvanu küsib sõbrannalt iga nädal õhinaga, et kuidas asjad Jaagu/Peetri/Kalle/Ivariga lähevad. Ja mitte kunagi ei lase ta oma sõbrannasid üle, et kodus hambad laiali shit-tv’d vaadata, vaid paneb selga enda kokteilikleidi ja rüüpab kokteile just sel nädalapäeval, millal sõbrannal seltsi vaja on.
Tõeline täiskasvanu ütleb, et retuusid pole püksid ja alla soti pole mõtet teksaseid vaadatagi.
Tõeline täiskasvanu ei tee kodus praemakarone, vaid paneeritud rohemerekarpe siidise lillkapsapüreega.
Tõeline täiskasvanu teeb oma tööasjad ära kellapealt ja ei jää kunagi asjadega hiljaks, sest ta on TÄISKASVANUD inimene ja oskab oma aega võimalikult adekvaatselt planeerida.
Tõeline täiskasvanu käib teatris ja ooperis ja väisab muuseume, sest kammoon, kultuur!
Tõeline täiskasvanu ei loe Elu24’ja, blogisid ega passi Instagramis. Tal on oma elu elamisega kiire.
Tõeline täiskasvanu ei murdu kunagi, ta ei unusta ära oma auto hooldust, ta elektriarve läheb maha automaatse maksekorraldusega, sest ta on täiskasvanud inimene ja ta paneb selle peale igale oma püsivale maksele, mitte ei toksi seda iga kuu käsitsi sisse nagu loom.
Ma kunagi arvasin, et kui ma olen 25, siis ma olen täiskasvanud inimene. Nüüd olen ma 30 ja mõtlen, et ilmselt on neid, kes arvavad, et ma olen täiskasvanud inimene ja vanus passis ütleb ka, et ma nagu oleks täiskasvanud inimene, aga siin ma istun –
oma sassis korteris, poolpaljaste ja sasijuusteliste laste vahel, kellest kolmest kaks passivad telefonis, sest ema blogib ja isa teeb ma ei tea mida teisel korrusel ja aed näeb välja nagu bardakk, sest keegi ei viitsi konterinerit tellida ja liivakast istub värvituna kurvalt õues, sest keegi pole viitsinud värvi osta, ega talle liiva sisse tellida. Ja autohoolduse unustasin ma ära ja sõbranna on mu peale pahane, sest ma lasin ta üle ja oma plaane ei suuda ma normaalselt kalkuleerida ja retuusid ON mu jaoks püksid, mis muuseas vedelevad koos ülejäänud pestud riietega meetrises kuhjas mu riidekapi põhjas, kust ma endale vahepeal riideid kaevan, sest mul pole seda momenti olnud neid sorteerida, hea kui midagi üldse pestudki saab, eks. Ja millal ma viimati kultuuri tarbisin, seda teab ainult vanajumal, sest mul pole sellise asja jaoks aega. Ja rääkides asjadest, mille jaoks mul veel aega ja viitsimist ei ole, nende asjade list läheks kuuni ja tagasi, nii et ma parem lihtsalt manan endale selle täiskasvanud inimese näo ette ja teesklen teistele, vaesekestele edasi, et ma olen eluga hakkama saav täiskasvanu, et nemad saaksid kodus istuda ja mõelda, et oota… kas ma teesklen ka täiskasvanut?!
Mina igatahes kohe kindlasti teesklen ? Ärge siis kellelegi öelge, eks.
41 kommentaari
Ülivaimukas ja eluline! Just nii ongi! Mallukas, kas sa oma monotüki peale pole mõelnud? Väike ringreis mööda Eestit, küll publikut oleks ?
ma pole nii naljakas 😀
Hea lugeda, et keegi avameelselt ütleb, et ta ka vahel ei jaksa kõike suurepäraselt korras hoida. No ja päris kõike polegi võimalik pidevalt korras hoida. Kõik võtab energiat. Väiksed lapsed võtavad ju palju aega ja energiat. Suhe on vastastikune, ei saa tegelikult nii mõelda, et nüüd mina üksi vastutan suhte eest. Mingitel perioodidel inimesed vajavadki omaette olemist, kogu aeg ei ole keegi võimeline eufoorilist energiat tekitama. Sellest ka väsib. Öö ja päev ka vahelduvad, ei ole kogu aeg päev ju. Pole vaja endale öelda, et kui mingile peas välja mõeldud standardile ei vasta, siis ma ei ole täiskasvanu. Ise alustasin teadlikku asjade sorteerimist ja kinnitan endale, et tahan edasi minna vähemate asjadega ja puhtamate tubadega. See eesmärk ise juba annab jõudu ja edenemine rõõmustab.
Ma nõustun 100%
Tõeline täiskasvanu teab, et enda tegemisi ja ka mitte tegemisi nauditakse. Sa elad enda rahulolu jaoks. Noored tahavad näidata/tõestada oma paremust, saavutusi ja edu kõiges. Nii pingutatakse teiste jaoks. Vanemana võistlus himu ja poosetamine ja teistega võrdselt elujärjel püsimise tähtsus kahaneb. Kasvab endaga rahulolu ja teiste arvamus muutub vähem oluliselt. Iga kriitika nool ei torka enam nii teravalt. Enese piitsutaja võib olla väga edukas, tubli jne aga kas ka elatud elu ja suhete sasipuntras kõigega rahul? Pahatihti on neil ees õnnelikolemise mask. Alati pole asjad nii nagu näib.
Tõest ja õigusest teame kuidas lõppes selline edasipüüdlikkus.
Tunnen mõndagi sellist edukat tegusat pere, aga tean ka varjupoolt. Ausalt see ei ole asi millega end nuhelda. Jah käi trennis, 3x nädalas korista, teatris, reisil kus iganes kui see on sinu kirg . Muul juhul tee seda, mis on sinu anne ja oskus. Inimesed jagunevad oma olemuselt laias-laastus 4 gruppi ja omavad väga erinevaid nägemusi heast ja õigest. Kõiges tahta olla parim 24/7 on hullumeelsus. Mõnel on annet olla võõrustaja, kuulaja, aga teisel panna elu liikuma, seiklema. Kolmas on intensiivne läbimõtleja omas peas ja näib et ta elu on igav ega toimu miskit aga ups äkki on tal kõik ideaalselt tehtud. imestad vaid , millal jõudis?
Sa ela oma elu viisil, mis on sulle ja su perele tore ja tempos mis teile sobib.
NB! Mulle näib, et sinu elus käib kõik vähemalt 3x kiiremini ja intensiivsemalt kui tavaline oleks.
Haha, ma ei viitsi muneda jah, kui tahan, siis KOHE. Ja nii ka uute asjadega, et hakkan tegema ja kui avastan, et tegelt niiväga e i meeldi, siis enam ei tee ka 😀
Arvan, et see oleks siis probleem, kui elaksid endiselt koos vanematega, kes sul iga jumala päev närvidele käiksid, et sa oma tuba koristaksid :D. Siis tõesti oleks täiskasvanud olemisest tunne ikka väga kaugel.
Ma ka peaaegu 30, oma kodu on olemas, aga pidevalt sassis ja no ei ole antud mulle annet korda hoida (või on see kasvatuse viga?), aga kaifingi enda kodu juures seda, et teen millal tahan ja mida tahan. Mitte keegi ei tule näpuga näitama ja tänitama, isegi mees mitte, tal ka savi kõigest. Isegi kui vahest vingub, et aken pesemata ja laps lakub seda, siis pistan Kärcheri aknapesuri kätte ja ütlen, et pese siis ära!
Elame maal ja naabrid kaugel, seega ei ole ka muru niitmata jätmine kellelegi pinnuks silmas peale iseenda. Nii käivad närvidele kommentaarid stiilis:”Oi oi, linnas te küll elada ei saaks, vaata kui suur autopark teil hoovis on!” No mis see teiste perset torgib, mis minul on? Või siis kui keegi tuleb ütlema:”Ei no nii ikka ei saa, et teed seina vannituppa erinevatest plaatidest!” No kui tahan siis ka saan! Oma tuba, oma luba.
Vb läksin teemast mööda, aga äkki saad aru, mida mõtlen 🙂 Minu arust täiskasvanuks olemise võlu ongi selles, et kellelgi ei ole õigust öelda, kuidas sul on õige elada. Väga tihti kipun seda ka ise unustama ja teiste inimeste (sõbrad, sugulased) ees süümekaid tundma, kui kodus remont ei edene jne.
No tuleb välja et ma ka teeskle et olen täiskasvanu ? saan 40 varsti ja ikka vaene kui nööp. Kõik mis sa kirjutasid on nii õige. Ma sinna nende päris täiskasvanute hulka ei kuulugi vist.
Tere.
Juhtusin lugema ülaldoodut texti ja komme ning ei teagi kas meesterahvad ka võivad kommida? Siin tundub, et olen ainus hetkel 🙂
Mina arvan, et palju lihtsam ja mugavam on elada kui võtta seisukoht ” mitte midagi ei pea”. St. teen siis kui tahan ja sellepärast , et tahan. Kui ennast koguaeg sundida” ma pean ” tegema seda ja seda , siis muutub asi kohustuseks, Kui ennnast häälestada ” ma tahan ” siis on justkui teine enerks. Lihtsalt suhtumises küsimus. Nagunii on asju vaja teha. milleks ennast piinaata. 😀
Lihtne harjutus mõttes: Ma pean potile minema, – ma tahan potile minna ! Kes tunneb erinevust saab ehk mu mõttest aru.
Sry, se minu arvamus ja ei pea kellegiga ühtima 🙂
Väga õiged mõtted :D!
Mina ei tahagi täiskasvanuks saada. Ma olen 31 ja vahest tunnen ennast mõnes seltskonnas nagu ebard ?. Mul on haige huumor ja ma tundun kohati lapsik. Ma olen see inimene kes tõsistes olukordades teeb alati nalja. Mis ei tähenda, et ma ei taju olukorra tõsidust. Mõnele “ora p***s” täiskasvanule käib vastukarva. Mõni hirnub koos minuga niiet tilk püksis. Hoolimata sellest olen viisakas ja suudan elulisi asju ajada sama hästi kui need “päris täiakasvanud” .
konkreetselt SAMA 😀
Ma loeks nagu enda mõtteid. Saan varsti 40 ja ikka pole seda tunnet. Mul on siiani tunne, et ma mängin kodu, mängin ema, mängin töölkäimist jne. Kohati teisi vaadates tõesti mõtlen, et kas nad päriselt ka on sisemiselt sama täiskasvanud või ka mängivad seda? Õnneks olen elus kokku puutunud palju ka selliste endasugustega, kelles on säilinud lapsemeelsus, kellega koos on tõesti nii lõbus ja ei pea olema “oh so grownup”.
Täitsa mõistan sind ja tean, mida tunned 🙂
nice 😀
Lugu mis väärib küll aplausi 😀 i feel u!
No ma kohe 40 saamas ja 4 lapse ema ja pole siiani veel täiskasvanuks saanud??
Jaa, ma mõtlesin ka kunagi pubekana, et kui ma olen 24 siis on mul magistrikraad, hea palk, oma auto, korter, saan käia juuksuris, osta ilusaid riideid, reisida ja saada esimene laps. Kohe saan 28 ja kuu tagasi sain esimese lapse.. no peaaegu ?. A, no magistrikraadi tegin ka ära, aga selleks ajaks see ala ei pakkunud enam mingit huvi. Korterit pole, auto ostis mulle isa ja mees kahepeale alles nüüd, et ma lapsega liikuda saaks. Nii et saamatu täiskavanu ?
Welcome to the club!
Mu 13 aastane poeg ja 14 aastane õeplika arvavad, et ma olengi äge täiskasvanu mitte kuivik. Et minuga ongi fun öösel kell 12 minna kõndima, vaadata filme ja teha kõike mis hing ihkab. Ja no sheat aga ma pole veel 30 ja usun, et see ei muuda mind. Mu elamine on ikka vahel üüratult sassis, 5aastane wi tea kõiki tähti ja ei oska lugeda, maal lillepeenar rohimata, sõpru pole talvest saati näinud, kui issi kodus siis sööme valmistoitu kuna ATVga metsas kihutamine on kõigile olulisem kui kokkamine, sest meie pere on otsustanud elada just nii nagu meile meeldib. Kui see pole teistele aksepteeritav siis käigu nad põrgu, me ei vajagi neid ju.
PS! Nädal tagasi oli mu laulatus. Sest vot meie usume ja tahame, olime küll registreeritud abielus kuid nüüdseks ka laulatatud ja meie pulmapidu oli just selline nagu meie. Külalisteks kahjuks vaid pere ja maal naabrid. Kõik ütlesid, et meie pidu oli täpselt nagu meie!
Me olemegi teistmoodi-omamoodi pere ja just nii oleme me kõik õnnelikud.
Fck, ma ei olegi täiskasvanu. Ma nii lootsin 🙁
Heh.. Ma pole täna midagi viitsinud süüa teha,. Küpsis, komm, saiake, krõps jäätis. Lapse menüü 😀 diivan ja põrand mänguasju täis. Suht lebo päev. Vähemalt pesumasin on juba 2x töös olnud 😀 ma ka kohe 30 ja loodan et veel nii vana välja ei näe. Ehk 25 on usutav ?? ma lõikasin hiljuti tuka ette, noorendav pisut :p
Ma ei saa isegi sellega hakkama, et planeerida nädala sööki endale ja mehele! Kui üksi elasin, käisin kord nädalas poes ja iga päeva neli söögikorda mõtlesin poes käigu pealt välja ja valmistasin nv-l ette. Ja nüüd? Ma ei oska! Kui raske see saab olla, peaks ju käima samamoodi? Aga ei, see on liiga keeruline mu jaoks.
Ma ka teeskleja. Tööl pole küll enam ammu käinud, kna noh… järjestikku siin lapsi sündinud. Kuid tööl käies sai igapäev seda teeskelmist tehtud, et mind keegi vähegi tõsiselt võtaks, kuna välimus oli niigi selline plikalik. Oh seda kergendust, kui koduuksest sisse sain ja teeskelmise lõpetada võisin. Järgmisel päeval kolleeg uurib, mida head ma täna õhtul süüa teen….. Eeeeeem…. Mingit kartulivormi, ütlesin, sest see tundus nag uet ok, päris suvaöline makaron ei ole ja natuke mässamist nõuab ja ehk paistan välja nagu tubli koduperenaine. Haha. Tegelikkuses ma heal juhul 3x nädalas viitsisin mingit õhtusööki vaaritada.
Praegusel ajal teesklen ennast täiskasvanuks iga kord, kui lapsi aed aviin või järgi lähen. Või kui pereüritused mingid on. Või kui üldse kuskil väljaspool kodu liigun (poes, mämnguplatsil jms). See on nagu mingi surve seda teha. Nagu peaks pidevalt kellelegi midagi õigustama vms. Nõme!! Kogu mu lapsepõlveaegne pere (ema, vennad jne) suhtub minusse jätkuvalt skeptiliselt. Nad nagu natuke haistavad, et ma aind nende ees üritan midagi olla ja teeselda. Nad ei jäta ka oma arvamusi enda teda, vaid lajatavad kohe kriitikaga ,kui ma peaksin välja näitama, et ma ikka veel ei tea, kuhu suunda oma elu sättida jms, mida täiskasvanud inimesed tavaliselt ikka väga hästi näivad teadvat. Võeh. Võeh.
Aga iseendaga olles… ma natuke nagu tunnen, et päris nii nolk ma enam ikka ei ole ja ühte-teist on minus viimaste aastatega ikkagi muutunud ka päriselt täiskasvanulikumaks. Eks see pikk ja pidev teesklemine hakkab lüpuks ikka päriselt ka inimest vormima 😀 On asju, mille puhul ma isegi tahaksin olla nagu kõik teised suured inimesed ja eks sinnapoole püüdlemine on eesmärk küll jah. Häirib ennastki see, et elu ei ole justkui “paigas”, võiks olla palju palju stabiilsem, sisukam, kirevam, elamusterohkem. Pole nagu leidnud seda mingit oma elustiili.
Veider on vahel kohtuda mõne inimesega, kes on oma 20ndates ja oma olekult jätab mingi tädikese mulje, samas kui ise 35-aastasena näen ikka veel vaeva, et mitte tüdrukulikult ja eluasjadega ripakil muljet jätta. Wtf asi see kõik on……..
Hahaha ära üldse muretse. Ma mingi aeg tagasi küsisin oma empsilt, kas ta tunneb end üldse täiskasvanuna ja ta ütles, et siiamaani elus pole kordagi tundnud 😀 Niiet all good. Ma olen suht kindel, et enamus teesklevad seda täiskasvanlust 😀
väga hea teada 😀
Kuidas kiisu käpp on?
veits nagu lonkab, aga samas tuiskab ringi
Ohh.. nii armas, et pisar tuleb silma. Mina ka ootan suureks saamist. PIkisilmi.
Või siis võtaks lihtsalt neid ootuseid madalamaks? Aga kust, mida?
Ma olen ammu loobunud ? Aeg ajalt pusserdan kuhugi jõuda, aga ainult katsetuseks see üldiselt jääb 😀
Aamen!
Ma olen vähemalt nii palju täiskasvanu, et lastele jõuan sõnu peale lugeda, kuidas riided tuleb korralikult kappi panna, enda kapi lähedale ma neid igaks juhuks ei lase, et neid mitte segadusse ajada. Vähe sellest, et mu kõige väiksem ärkab iga hommik üles selliste juustega nagu oleks mingi trolli juuksuri juures käinud öösel, on mul endal ka tihtipeale mingi suvaline punupats 2 päeva järjest peas. Lapsed on eluõied muidugi ja ma ei vahetaks neid mitte millegi vastu, aga nii täiskasvanu ma veel pole, et ei suudaks nautida mõnda päeva omaette või ainult sõpradega. Õnneks mu elukaaslane on minu arust täitsa valmis täiskasvanu niiet loodetavasti ta tasakaalustab kuidagi siis seda meie elukest 🙂
Ehh..lugesin…2 x lugesin..ei 3x ja järeldus: krt, ma tundsin end ära, sulaselgelt siis ka ju teesklen ja luban,ei ütle kellegile 🙂
Väga hea, ma ei ole üksi siis 😀
Haha. Täpselt nagu mina. Mõtlen ka tihti,et ei tunne ennast üldse täiskasvanuna. Enamus ajast ikka täidan kohustusi jne aga vanemate inimeste seltsis tekib küll tunne nagu oleks ikka laps. Ei tea kuidas olla 😀 ja korralik koristus käib kodus siis kui keegi külla tuleb 😀 muidu selline pinnapealne. Tegelt nii hull see asi ka pole,eks ikka vahepeal saab korralikku koristust ka tehtud ilma külalisteta,sest neid ei käi meil nii tihti,et saaks ainult selle järgi koristada.
SAMAAA 😀
Minul viskab siis selline hetk peale, kui on tarvis a la lastega seotud teemadel sõna võtta – lasteaed või kool. Siis mõtlen OMG ma olen PÄRISELT ka täiskasvanud ja ka lapsevanem ning nüüd pean tähtsat ja tarka juttu suust välja ajama kuna ma kõnelen ikkagi oma laste eest. Kuid sel hetkel viskab ikka närvi sisse ning enesele tundun jube puterdaja ja soga ajaja mitte adekvaatne täiskasvanud inimene. PS! Tunnen end ikka 20.ndates neiuna mitte 32 aastase kahe lapse emana.
Jaaaa, kui mulle helistatakse, et tere, kas Mari ema 😀 Nagu haha, ma olen kellegi ema, nagu millal see juhtus 😀
Psst! Saladuskatte all, nii ta on jah. ?
Et olla nn. Normaalne täiskasvanu peaks ühes päevas ilmselt 24 h asemel olema nt 34 tundi hoopis ja nädalas mitte 7 päeva vaid 10 ?? siis ehk vast jõuaks pooled asjad Normaalse täiskasvanu elust ära teha ? Uhkusega tunnistan, et ma ei ole see Normaalne täiskasvanu ja ega ei hakka ka selleks ja muide retuusid on ühed kuradima head ja mugavad püksid eks ?
Just praegu lalisesin sama juttu kodus, et kõik on nagu arukad täiskasvanud ja mina olen kuskil “kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan” keset täielikku segadust, lapsed möllavad, riideid ei tunnista ja mul ei ole retuusid, vaid suva lai hõlst seljas, sesr isegi retuusid on liiga “riides” ja ahistavad. Goals.
Haha, no vähemalt sa pole ainukene 😀