Tahate ma olen täna hästi aus?
Kui tihti ma kuulen kommentaariumis, et ma olen ülbe, nähvan, “ei suuda normaalselt rääkida”. Teate, see on täiesti tõsi. Ma alles siin hiljaaegu tegin väikest iseendasse vaatamist ja päris raske oli endale tunnistada, et ma olen selline keskmiselt ebameeldivam inimene. St. ma ütlen otse ja ausalt nii kuidas ma mõtlen, kuigi viisakam oleks enne sada korda mõelda teiste tunnetele ja mõned asjad enda teada jätta, mitte need kohe välja plahvatada. Seda võtavad võõrad kommenteerijad kindasti rohkem isiklikult, sest kuigi ma teen seda ka oma sõpradele, siis on neil vähemalt minust ka neid mälestusi, kus me koos pulli teeme ja poole hommikuni veini trimpame, kuni kõhud naermisest valusad. Neti inimestel aga midagi head meenutada pole, on ainult üks vastu paukuv Mallukas.
Ütlen ausalt, sellel on kaks põhjust: esiteks ma olen kannatamatu ja ma ei viitsi sada asja üle rääkida. Ma ei suuda taluda lolle küsimusi (irooniline, sest ma ise neid muudkui esitan) ja vastan kohe üleolevalt. Mõne puhul hiljem mõtlen, et oleks võinud viisakam olla, mõne puhul mitte isegi seda. Näiteks eile, kui ma olin pannud üles enda kõhu pildi eest, paremalt ja vasakult, küsis keegi KAKS korda, et kas saaks reaalselt pilti mu kõhust praegu, peale rasvaimu. Nagu… mida sa sellisele vastad, ah?
Teine põhjus, miks ma vahel nagu saikar vastan on see, et ma võtan kõike rünnakuna. See olla parim kaitse, või mis. Ma olen nii harjunud, et mind kritiseeritakse iga asja üle, mida ma teen, et kui lause tundub natukenegi ründav, siis on minu esimene reaktsioon kohe hammustada.
See on tegelikut väga imelik endale tunnistada, et ma olen suht… fked up. Aga kui ma sellele rohkem mõtlen, siis kas pika mõtemise käigus ei jõuaks me kõik enda kohta samale tulemusele? Lihtsalt mina olen kuidagi sattunud tegema seda tööd, mille kohta kuulen ma aina, et see pole päris töö, et ma näitan oma lastele halba eeskuju sellega, et teen oma mõttetut “tööd”, lastega ma ka ei tegele, sest ma passin ju arvutis ja teen “tööd” ja kui ka nendega tegelen, siis ilmselt kardan lastekaitset (tänane pärl netist).
Ühest küljest tahaks öelda, et isssand, mingid inimesed on maalinud endale minust täiesti absurdse pildi ja see on kõik nii ebaaus, aga teine osa minust ütleb, et enamasti on neil õigus. Ma olen vaimselt ilmselt lapsest saadik kuidagi katki läinud ja olen iseseisvalt õppinud hakkama saama sellega, et ma viskan enamuste asjade üle nalja, ma ei võta midagi kuigi tõsiselt, või mul on kõigest “pohui” nagu mulle armastatakse ette heita. Ma ei oska olla emotsionaalselt … armastav? Mul on raske välja näidata positiivseid tundeid ja öelda häid sõnu. Mul on lihtsam “aidata” sellega, et ma ütlen ausalt ja otse välja, mida ma arvan ja pakun, kuidas olukorda lahendada (kuigi see enamuse ajast ei ole see, mida mu sõbrannad tahaksid või vajaksid) või ma ostan neile mingi ilusa kingituse, mida neil vaja on. Ma lihtsalt ei oska välja näidata oma… tundeid.
Ma olengi veits selline piece of shit kind of person, kes eelistab alati, et inimestel oleks minust võimalikult madalad ootused, sest siis nad ei pea vähemalt pettuma. Selles suhtes, et arvake pealegi, et ma olen ülbe ja vastik ja päris elus max paks ja vastik. Siis ei tule see teile üllatusena, kui te minuga päriselt kokku puutute, haha. Ja ma ei tee isegi nalja – ma olen see sõber, kes unustab kohale tulla, kes ei mäleta su sünnipäeva, kes ei kirjuta lambist, et ooo, kuidas läheb jne. Ma ei teeee neid asju never ever, sest teate miks v?
Sest mul lihtsalt pole energiat.
Eile just sain kommentaari, et kahju et su blogis enam sisu pole, ainult reklaam reklaam. Vabandust, aga see ongi mu “töö”. See on see, mille eest ma maksan arveid ja liisingut ja ostan koju süüa ja lastele riideid ja autole kütust ja… See ongi see, mida ma tegema pean. Ma ei saa sinna midagi teha, et kunagisest päevaraamatust on saanud mu töö, ma ei saa seda muuta, et ma pean oma arveid maksma ja mulle täitsa meeldib kirjutada asjadest. Sest kui ma kirjutan ASJADEST, siis ei saa keegi tulla mulle rääkima, kui valesti ma oma elu elan ja kui sitt inimene ma olen ja kuidas iga mu tehtud asi on solvav ja vastik ja ülbe.
Nagu te võite hetkel aru saada, siis ma siiin niisama at the moment, veits breadownin.
Ma pean tegema tööd, et teenida raha. Ma pean maja korras hoidma, sest ma ise olen nii laisk ja lohakas, midagi ära ei pane, ajan ainult sassi. Ilmselgelt ma keeran sellega oma lapsigi pekki ja nad on suurena samasugused laisad ja lohakad. Ma pean päevas tegema 10 000 sammu ja ma pean jõudma nädalas korra-kaks trenni. Ja ma pean suutma kõike seda viie inimese pesu halllata, mis meetrise kuhjana mu magamistoapõrandal on. Ja ma pean suutma minna poodi ja teha süüa, enne kui lapsed koju jõuavad. Ja kui nad tulevad, siis ma pean ju nendega koos midagi toredat tegema, sest ma olen nende ema ja muidu ma olen sitt ema, kes ainult tööd teeb, või koristab, või kuskil oma samme täis tatsub. Ja samal ajal peab mul olema aega, et kirjutada oma igapäeva argiblogi ja ma pean olema sama naljakas kui vanasti ja ma PEAN kirjutama oma elust neid asju, mille jaoks inimesed üldse hakkasid kunagi mu blogi lugema, et suudavad relateda minuga. Ma pean olema hästi isiklik. Aga samas ma ei tohi olla isiklik, sest “vaesed lapsed, neid hakatakse koolis raudset mõnitama, et neil selline ema on…”.
Ja ma ütlen ausalt, et ma ei jõua.
Ma istun siin elutoas, kus kõik on segamini. Ja ma olen nii väsinud. Ja mu arvuti on katki. Ja kogu aeg lendab peale uusi arveid. Ja kogu aeg tiksub kuskil peas mõte, et ma ei suuda. Ma ei ole piisav kogu selle täiskasvanud elu ära handelimiseks. Et ma ei tea, kas teie kõik saate hakkama, aga mina tõesti ei jõua.
Ja selle asemel, et midagi päriselt teha, ma lihtsat peksan seda postitust siin valmis, missiis, et mul pooled klahvid ei tööta ja mitte midagi sellest ei muutu. Aga ma lihtsalt tahtsin teada anda, et te ei pea enam oma aega raiskama sellega, et te mulle teete etteheiteid minu kehvas blogimises või emaks olemises või sõbraks olemises. Et ma tean seda kõike ise ka.
Ja ma lihtsalt, päriselt, ei jõua enam. Ükskõik, mis meili ma avan, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on mingi tegemata töö ja ma vannun, et ma ei suuda varsti siit diivanilt enam tõusta. Võib olla oleng siis saamatu ja laisk, endal pole päris töödki ja juba ei jõua. Ja kui me paneme kokku kõik need erinevad aspektid, mida ma ei jõua, siis jõuamegi tänasesse kaosesse, mille nimi on mina ise. Tere.
Aga ma tõesti ei jõua. Ma ei suuda kõikidele meele järele olla. Isegi mitte iseendale, mis siis veel teisest rääkida.
145 kommentaari
Nüüdseks VANA UUDIS aga no ma ütlen ka sõna sekka – ma loen sul siin neid postitusi kaks korda aastas tagant järgi umbes täpselt. Sellise breakdowni puhul kehtib reegel ” Till next time ”, sest üldjuhul selline suht klopitud tunne ühel tegutseval emal käib ikka rohkem kui korra-kaks üle. Point on selles, et kuigi mõnikord oled sa veidi cringy (teinekord rohkem) siis vahest ma mõtlen , et mul võiks ka sellist otsekohasust olla ja tegelt maailmas feiki ninnu-nännutamist nii palju ,et paha hakkab. Et ma pigem loen reaalsust, olgu selleks siis mitte mätshiv kasvatusstiil, erinevad eluvaldkonnad vms.Ahjaa ja mis asi see ”õige töö” siis on 😀 ? Nimetagem kasvõi üks amet mis kriitikat ei saa. Väike näpunäide ka siia, et kui tunne tuleb , et mis ema ma ka olen siis selle parim ravi on laps kaissu võtta ja juba saadki aru milline ema oled 🙂
Jõudsin alles täna su postitust lugema ja loodan, et breakdown möödus kiirelt ja nüüd juba rõõmsam tuju ☀️
Tsau Mallu! Me pole küll alati ühte meelt ja oleme kommentaarides aegajalt ka teravusi vahetanud. Aga. Sa oled armas. Hea. Nunnu. Äge. ( ok kivisaarega panid küll puusse, aga tegijal juhtub). Kuidagi huvitaval kombel on meil nii mõnedki asjad elus kokku jooksnud. Esimesed kaks last meil ühe vanused. Sa suutsid kolmanda ka veel saada. Me renoveerime maja, nagu teiegi. Eelmine aasta olid käsil täpselt samad asjad: terrass + sokkel. Eelneval aastal katus+soojustamine. Selle aja jooksul oled sa suutnud kolm korda susekujundust muuta . Ma pole veel sisekujunduseni jõudnud. Sa tegid seda lotiimu…ja belive it or not, aga 2 nädalat enne seda, tegin seda ka mina! ? . Aga jah, ükspäev just mõtkesin et apppiii…millal mul on aega ükskord norm diivan ja kardinad osta, st norm sisekujundus luua…. Krt maisuuda poest plastkausse ka tuua, pakin toitu poesalati karpidesse, mis leian. ? Just mõtlesin, et deem, no kuidas se mallu jõuab nii palju. Ebareaalne. Ja sul üks laps rohkem. Asooo…ja ma olen ka hobifotograaf ? Aga sellega no Ei Jõua praegu peaaegu üldse tegelda….erinevalt sinust. Sa oled ebareaalne inimene ? Aga armas.
Hahah, niii äge, et me nii sünkroonis oleme 😀 Aga selle sisekujundusega, ma ei tea, ma ei suuda oodata 😀
Sama. Kuna sissemaks neelas kõik, mis mul oli, siis remondiga tuleb nüüd aastake ikka oodata, aga kardinad, laudlinad, nõud, padjad jms, mis annavad nii palju juurde, neid on vaja KOHE (kui võimalik). 🙂 Ja nii ma siis igal kuul ostangi midagi, sel kuul saan magamistokardinad, win! 😀
Miks üldse inimesed ootavad, et sa PEAD esiteks neile vastama 😀 ja teiseks kui vastad, siis veel ei sobi ka kuidas.
Ma vastupidi olen alati täiega õnnejunnis kui mingi nalja vastu teed mu kommentaarile v isegi kui “ok” vastaks oleks päris lahe 😀 vähemalt andsid mingile suvalisele tüübile enda aega.
Aga kui inimesed ei oska teiste aega väärtustada ja küsivad igast lolle asju siis neile peab ka samuti vastama 😀
No samas kui ma kellelegi kirjutan, siis ka tahas nagu vastust saada või nii 😀
Samas kui sa Brad Pittile kirjutad ei eelda et ta vastaks ju et mis särki kannab nt 😀 Sa pmst Eesti Brad Pitt 😀
hahaha, vana hea brad, suht tihti kirjutan talle :DD
Sa oled äge, humoorikas ja hea kirjutamisandega naine. Jaksu ja rõõmu!
Ma ei ole blogimaailmaga just super hästi sina peal ja sinu blogi ka pidevalt ei jälgi, pole aega ja üleüldiselt ei fänna ühtki suunamudijat ja literally kirjutan elu esimest kommentaari blogipostituse alla praegu, AGA minu arust on su selline natuke “tahumatu” maneer lahe ja värskendav. Selliseid vürtsikaid inimesi on vaja – neil on ühiskonnas oma funktsioon. Igaühel ongi erinevad tugevused ja nõrkused ning ma väga austan ja imetlen inimesi, kes on 24/7 viisakad, peened, rafineeritud, leebed, kuid see ei tähenda, et neist erinevad inimesed kuidagi vähem väärt või vähem vajalikud oleks. Ja lõppude lõpuks annab isiksuseomadusi ka arendada. Lihtsalt et ei ole tingimata vaja. Tuleb oma eripärasid embrace’ida ja märgata, kus ja kuidas need eripärad tegelikult ühiskonna hüvanguks väga suurt rolli mängivad.
Aitäh, täna juba ammu parem :D!
Kujutan ette kui nõme on katkise läpakaga tööd teha..ajutiselt võib ju väga odavalt (kasvõi järelturult) osta asenduseks mõne muu, et vähemalt trükkidagi saaks
Minul vahet pole, kas tegemist on reklaam- või mõne muu postitusega, lugemas käin ma ikkagi 🙂
Keep up the good work!
Sain täna uue kätte!
Üldse mitte paha pärast, aga kas sa arvad nüüd ka seda, et sinu vihavaenlasest-blogijal, kellega te nagu pada ja katel kohati olete olnud, on sinu puhul mõnikord õigustatud kriitika olnud? Pean silma seda, et kui nüüd oled tagasi mõelnud, millised su tunded on, kas oled mõelnud, et lollid tülid olid ja võiks suhelda uuesti või pigem ikka, et ta ütles sulle halvasti kibestumise ja kadeduse pärast ning on tropp. Puhtast uudishimust küsin, sa ei pea seda avaldama, kui arvad, et sellest küsimusest võib draama tekkida, see ei olnud eesmärk.
Ma olen temaga suhelnud, ei usu, et sellest draama tekiks. Kindlasti on igas kriitikas tera tõtt.
No ega üks inimene alati ei peagi jõudma kõike teha!
True!
Klikkisin su reklaamid ära, vast parandab veidi su päeva! 😀
Ja peale vihma tuleb ikka vikerkaar. Täitsa ok on vahel end halvasti tunda ja sellest pole midagi. Lase aga samas vaimus edasi, kõik postitused on oodatud ja loetud 🙂
Aitäh!
Päris tihti tahaks sinu postituste juures pead kinni hoida ja appi karjuda (aga ometi käin ikka lugemas), aga selle tekstiga saab isegi relateida. Eriti selle osaga, et ei jaksa kõige jamaga tegeleda. Isegi kui juba kohustuste kuhja tagant paistab vabadus, tulen kohe uus laadung jama, mis selle viimsegi energia sööb ja siis saavad kõik, kes teele ette jäävad, kuulda, mida ma neist arvan.
soh
Isver, kuidas minul, sinu jaoks tundmatul inimesel, tekkis peaegu tahtmine sinuga veini juua. Ikka nii et pähe ka hakkaks!
Da best! 😀
Tean seda tunner, et ei jaksa , ei jõua , ei taha, ei suuda..läheb üle ja võta päev, ülesanne vms korraga.
Teed ühe asja ära, siis tehtud- kui tundub lootusetu segadus, lootusetult palju tööd siis lihtsalt ütledki endald, et tubli, tegid x asja ära (olgu kasvõi 1 riideeseme põrandLt kkorjamine vms) ja kui ei teegi kohe v täna, so be it! Kõigil vaja hinge tõmmata ja tähtsad asjad leida ja neile keskenduda ( nt lapsed ja siis alles koristus jne- u get my point)’
Ma viimasel ajal suht mõrd kõigiga, v.a lähimad pereliikmed ja laps ( ok mees saab ka aegajalt mu bitchface-i näha, kui ei suuda mu mõtteid lugeda?) ja nähvan/kähvin ühesõnalisi vastuseid, sest miks nii lollid v ajuvabad küsimused v jutud!
Homme uus päev, läheb paremaks
Kusjuures olen ka täheldanud, et sa muutud kiiresti nipsakaks. Või õigemini muutud siis nipsakaks kui a) kõik on väga hästi ja tunned ennast kindlalt ja b) kui midagi pole päris nii nagu ise tahad. Ja siis kui asjad justkui sujuvad oled sa ka viisakam. Et ikkagi saksapreili.
Muidu mina küll täitsa kardaksin natuke sinu asemel seda kooli teemat ja laste teemat. Sest sa ei kujuta ette kui õelad on inimesed ja nende lapsed on justtäpselt kodu peegel. Seega isiklik teema kindlasti jah müüb rohkem aga oht on see selgelt lastele tulevikus. Ja negatiivne kes ikka viitsib lõpmatuseni lugeda erinevatest kommidest ja muust pudist. Telekas ju reklaami täis ka. Seega seda kuldset keskteed leida mis “täidaks kõigi kõhud” ongi väga raske leida.
Just
Mulle on pigem ka mulje jäänud, et sa ülbemapoolsem ? kommentaaridest ja nagu sa ise kirjutanud ka oled. Aga kui mina oma äärmiselt ebameeldivas hädas sulle kirjutasin (aknakatetega seoses ?), sulle mu mure tundus ilmselt absurdne ja sa siis välismaalt mulle lausa helistada viitsisid (kusjuures arvasin, et kukud ehk ülbitsema lausa ?). Ning minu suurele murele ruttu lahenduse sebisid ja tõsiselt normaalne olid. Ikka respect ja suured tänud. Väga normaalse naise mulje jätad mulle vähemalt küll! Aitäh
Saite siis lõpuks lahendatud? 😀
Jah, mu meelest väga viisakalt saime lahendatud ja tore, et mind mõisteti. Kahju, et sellele krempel eelnes lihtsalt ?
jep! :d aga hea kui lahendatud!
Loen su kirjutist, kus jääb kõlama sõna MINA (MA).
Mis siis veel teeksid, kui oleks 6 last? Mees on sul igati abistav ja lastega tegelev. Mis siis teeksid, kui ta viinanina oleks ja kodus ei aitaks?
Ühesõnaga, oled mullegi jätnud mulje, et vingud vahel liiga palju, teed vahel oma meest avalikult maha, su välimus mängib liialt rolli, aga sellepärast, et sa vist ei tea tegelikult raha hinda. 990 anda ära lõualoti eest, järelikult rahamuret sul pole. Hea, kui kirjatükkide (plära) eest makstakse, milles on lamedad väljendid kolme lapse ema kohta jne.jne. Kuna sind jälgivad nii paljud ja loomulikult on ka kiidukoor, oled selle taustal end liialt imetlema hakanud ja nina püsti ajanud. See lihtsalt kumab paljudest asjadest välja ehkki ma pole sind kunagi näinud. Miks su üks nö sõbranna sinuga enam suhelda ei tahtnud? Ju silmad ikka avanesid. Ma tean, et seda on praegu valus lugeda, kuid ise alustasid ….
MINU blogi, MINU tunded, mida ma veel siis korrutama peaksin? Sinu nime või?
Ma ei sünnitaks endale kuut last, ma ei suudaks elusees neile anda vajalikku tähelepanu ja majanduslikku kindlustust, seega see “mis teeksin” ei päde. Ei teekski.
Mingisuguse viinanina jätaks kohe maha, jälle pole see “mis siis” pädev.
Valus mul lugeda ei ole, kõik tõsi, mis seal ikka 😀
Seletage rumalale, miks just see ÜKS sõbranna nii oluline on?? Kogu aeg visatakse nina pihta seda ûhte… aga 20 jäid.. miks nemad olulised pole. Ja kas see pigem ei pane kahtluse alla just selle ÛHE pädevust?
Tahaks näha inimest, kes poleks aegade jooksul ühtegi sõprust lõpetanud (kasvõi soiku jätmisega).
Mul on neid hulgi…. noh.. ilmselgelt ma olen siis paras püha tarantel juba…
Aga vot.. tõesti aru ei saa.
ma ka ei tea 😀 mul peale selle ühe veel elus sõpru ära haihtunud 😀
Oma elu keskpunkt peabki minu arust olema mina. Õnneliku minata ei saa olla mul õnnelikke perekonnaliikmeid, ma tean, mida räägin. 😀 Ja kui teha kuus last joodikuga, siis on ka kõige õigem peeglisse vaadata, sest okei esimene laps, mees napsutas pisut, teisega lootsid veel, et ehk saate probleemist koos üle, aga no kuus last! Inimene ei pea mitte ilmtingimata joodikuga lapsi saama. Ma olen muuseas ise joodiku laps ja mu ema loobus elust joodikuga, sest tema ja ta laste heaolu oli talle tähtsam. Väga normaalne minu arust.
Ära sa sellepärast küll muretse, et sa oma lapsed võiks pekki keerata. Minu ema on megagiga puhtuse hull ja kõik riided ja rätikud on kappides joonlaua järgi paika pandud ja üleüldiselt selline korraarmastaja kes kasvõi kolmeni öösel koristab, isegi kui hommikul vara tööle peab minema. Kui ma teda unes näen mingil põhjusel, siis on tal ka hari või tolmuimeja käes alati. ? Mina, selle eest, olen viimane räpakoll, kes pole kaks kuud põrandaid pesnud ja lapsed saavad telekalauale tolmu sisse näpuga ruute joonistada. Mitte, et mulle kord ja puhtus ei meeldiks. Meeldib küll, aga kui ma ikka ei jõua/jaksa/viitsi, siis hulluks ma ennast sellega ei aja. Ma ei soovi, et kui mu lapsed mind kunagi meenutavad, siis olen nende vaimusilmas koos tolmulapi, harja või tolmukaga. ? Vaevalt et nad mind räpakollina ka meenutavad. Tahan öelda, et ole kui korralik tahes, siis lapsed võivad ikka teistsugused välja tulla.
Las see riidehunnik olla seal kasvõi kolm kuud. Sinu terve mõistus on olulisem. Kui viitsid jaga see hunnik kaheks, siis on lihtsam asju leida. Näiteks laste hunnik ja sinu ja Kardo riidehunnik. Ei pea need kapis joonlaua järgi pandud olema. Ja kui ei viitsi jagada, siis ei jaga. Küll sa sealtki vajaliku leiad kui vaja. Sa oled hea ema ja suurepärane inimene. lihtsalt inimene! Ei peagi kõike jõudma. Mu meelest sa jõuadki juba praegu liiga palju teha. ☺️ Pea vastu.
Minu ema ka koristamise peal väljas ja ma samasugune lohakas 😀
Huhh jumal tänatud, oled siiski inimene 😀
kaheldav 😀
Teil on kodus liiga palju asju , riideid ja vidinaid., mis pakuvad sulle hetkeks ostmisnaudingut ja kasutamisrõõmu, kuid sealt edasi röövivad su aega ja energiat. Vabane julmalt asjadest ja su elu läheb lihtsamaks. Üldse paha päraat ei ütle, aga sul on ostlemis sõltuvus. Mina teeks sinu asemel paar ringi mõne hea psühholoogi juures . Omast kogemusest räägin, et aitas raskustega paremini toime tulla. Sul ikka väga sarnased need breakdownid ja kuidaigi tihti ka. Mine tea, äkki sul on hoopis aktiivsustähelepanuhäire? Siit leiad ühe küsimustiku: https://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/
Ma annan KOGU aeg asju ära 😀
Ma ei saa aru, kuidas saab ette heita, et sul nii väga isiklikku teemat ja ainult reklaam reklaami otsas… No ei ole üldse nii ju! Minu arust kõik reklaampostid ka isikliku eluga nii hästi kokku viidud ja piisavalt niisama muud juttu ka.
Sul on õigus, et kõigile ei saagi (ega peagi) meelejärele olema ja arvestades, mis pasarahet suvakad inimesed teiste eludele armastavad kaela tõmmata + muu elu stress ongi jumala norm, et vahepeal väike breakdown tekib. Seda juhtub küll vist aegajalt kõigil.
+ see ka jumala tõsi, et me kõik veits fucked up, kellel parem ajupoolkera, kellel vasak ja mõnel juhtub, et kõik juhtmed lühise…
Its all good! You are awsome! Keep up the good work! Sul nii palju inimesi ümber, kes sind armastavad ja austavad ?
aitäh!
PK-s öeldi ka, et sa pidid päriselus staaritsema (kuigi väidad, et oled lihtne eit männikult vms) ja plärtsuma 😀
no miks mitte mõlemat? 😀 ma võin suvakas männiku plärtsuja ka olla, olen ka. Staaritsema ma ei ütleks, aga kui keegi ikka väga ebakompetentne on, siis mul raske vait olla 😀
nojah.. eks see PK ju pm sama mis põhiseadus – kõik, mis seal kirjas kuulub täitmisele ja on 100% tõde 😀
Sul raudselt päevad jälle tulemas, et see enesehaletsuse-heidi aeg peal.
Mul endal on iga kuu 1-2 rasket päeva, kui ma olen saamatu, mõttetu, paks, laisk, emana täielik läbikukkuja jne. Ega ma ülejäänud aeg ka neis asjus mingi pärl pole muidugi, aga siis suudan sellega leppida, et noh olen selline ☺
Ma olen kõige, kõige, kõige vähem produktiivne inimene EVER ja sinu jälgimine on kohati über depressive, et why mina küll midagi teha ei viitsi, millestki ei huvitu ega tegutse? Mul on pigem nii, et kui mõni idee tuleb, siis mõtlen kõik tsenaariumi otsast lõpuni läbi, jõuan siis järeldusele, et sellega ma nagunii tegelema ei hakka, et siis ma ei viitsi alustadagi ? Sina aga muudkui katsetad ja jeblad……sul pole loogiline end lihtsalt tunda nii nagu sa tunned, sa oled megavinge!
siiani pole hakand 😀
Breakdowns are my “favorite“, selles mõttes, et praegusel ajal toimub koguaeg midagi ulmelist. Juba ära harjunud kuidagi sellega ja lihtsalt tuimus peal. Mul ei ole endal ei meest ega lapsi, võiks ju arvata, et siis peaks elu lill olema??. Tegelikult on rutiin ja kohustused meil kõigil. Tahaks lihtsalt veini juua, a sõbranna mul Eestis ja jumal teab, millal sinna veel saab. Ma siis võtan täna ka pokaali veini endaga ja olen optimist ja mõtlen, et äkki läheb kunagi paremaks. Cheers??
Sa oled inimene, ainult inimene. Kuigi ei, vahepeal mulle tundub, et oled ikka veits superwoman 😀 Jõuad lapsi teha, neid hallata, blogi pidada, rasvaimus käia, olla aktiivne ja vähemalt püüda olla tervislik söömises ja sportimises. Lisaks oled suure südamega. Breakdownid on vajalikud, sinu puhul eriti! Ilma nendeta ripuksid juba kusagil kuuris 😀
❤️❤️
Ja nüüd kõik kommentaarides vinguvad lisaks, tropid!
Igatahes pea püsti, sa oled keerukamateski olukordades hakkama saanud, läheb mase jälle üle ja saad hüppega omad asjad tehtud ?
Ise ka mõni päev tagasi nutsin vannitoas peeglisse vaadates kui mõttetu ma olen ja midagi ei suuda, nutsin ära, keerasin magama ja õnneks seni on veel hea tuju, kuigi olukord on täpselt sama mis pärast ma nutma puhkesin ?
aitäh 🙂
Olen ka Sinule kirjutanud 1x ja sain nipsaka vastuse, ehkki kirja sisu oli viisakas ning enne küsimist Googeldasin.
Samuti jäi mul silma 1 story, kus inimene oli viisakalt küsinud Sinu karvase vaiba kohta (tean, et oled sellele korduvalt vastanud) ja taas nii närviline vastus. Pane siis nt highlightsidesse KKK.
Kui Insta ja blogi on Sinu töö, siis see plärtsumine on kuidagi kohatu, mul oli tükk aega pärast halb tunne sees, et üldse küsisin. Vasta siis 1 sõnaga või üldse mitte, kui midagi head ei ole öelda.
ok
Kellelgi on täna üht väga tugevat kallistust vaja. Siit ta tuleb: ?
Tead Triinu! Sa oled nunnu 😀
Mul lapsed, loomad puuduvad, aga ikka ei jõua enda järgi koristada, kuigi koristamata kodu tekitab masendust ?♀️
Ja mulle tundud Sa väga ok mutt olevat, ei arvaks küll, et mega ülbe ja vastik.
Sinu tegemistest lugedes tunnen kerget piinlikust, et ma selline asjalik täiskasvanu juba ei ole, kuigi vanuse poolest juba nagu võiks ??
haha, kustotsast ma asjalik 😀
Ma tunnen nädala korra ennast samamoodi. Just eile oli selline päev. Et ma ei saa hakkama kõigega. Kõige lõpuks olen veel nii mega kuri enda peale sest ma suudan laste riiete pakkimise kõrval 2 korda autovõtmed ära kaotada ja alati veel telefoni ka. Ma vahest isegi mõtlen et miks mu mees kõike seda kannatama peab. Raudselt on kuskil talle ideaalne naine, kes oskab kahe lapse kõrvalt korda hoida, käib regulaarselt trennis ja on ilus. Ja kõige selle kõrval ei kurda koguaeg kuidas ta ei jaksa.
Mind aitab natukene kui ma saadan kas või mõneks tunniks lapsed ja mehe kodunt ära, nt vanemate juurde. Ma ei jõua mega palju asju vbl ära tehtud aga ma saan kuidagi rahulikult vaikselt olla, kasvõi to do listi teha.
Pea vastu 🙂
Eks neid päevi tuleb ja läheb 🙂
Issand, ma nii tunnen end siin jutus ära. Mul pole lapsi, aga ma olin täpselt samas seisus. Ma olin ka endale võtnud liiga palju kohustusi, et tunne oli kogu aeg, et ei jaksa. Tööl käisin 100%, kool selle kõrval 100%. Siis proovi olla nii, et mingi päeval normaalselt süüa saaks, et nüüd suvel ei kaaluks mingi 100 kilo. Aga samas, nüüd kooli esimene aasta tehtud ja aasta veel jäänud. Ehk sügisest tuleb taas uus tempo peale. Ja siis, ma olen selline, kes tahaks just nii, et ei põe tehtud ja öeldud asjade pärast, aga noo, ei oska. Samas, olen ka otsekohene suht ikka. Ja ma olengi mõtlemisega, et kui tahan võtta selle pokaali veini, siis võtan. Kui tahan süüa väljas selle burgeri, siis söön. Just sõbrannale tegin ka nalja, et inimesed saavad keerata siis 180 kraadi, kui mu välimus ei meeldi.
Jaksu ja jõudu Sulle! 😉
A ja lisaks veel ka see, et nüüd selle pingelangusega ja ühe asja tehtud saamisega on ka leidnud tee mu juurde migreenid. Need ei külasta mind küll tihti, küll aga alati pingelise perioodi ajal ja lõpus. Aga samas, nüüd imelik olla, ei oskagi nii, et kooliasju õhtuti ei tee. Õpin ka seda 🙂
Ühtekad 😀
Suured soojad kallid sulle Mallu.
Oled tavaline inimene nagu me kõik, koos oma murede ja rõõmudega.
Oled kindlasti palju tugevam , kui paljud need, kes sulle midagi halvasti ütlevad.
Sa oled väga tubli ema ja tubli inimene.
Kui kellegile miski ei meeldi, siis vaadaku iseendale kõige pealt otsa.
Maailm oleks ikka väga igav, kui me kõik elaksime täpselt ühte moodi.
Aitäh sulle 🙂
Vaatasin, lugesin ja õhkasin kaasa 😀
Mul lapsi ei ole. Aga ma olen koguaeg väsinud ja magan ka viimasel ajal sitasti ja midagi ma ei viitsi ja ei taha. Sõbrannadega ei jõua lihtsalt suhelda kõigiga ja kokku saada veel enam. Pean aja kuu aega ette kirja panema, et ma suudaks moraalselt viitsida oma puhkepäeval kuhugile minna. Kodu on väike, aga koristada puhkepäeval lihtsalt EI VIITSI. Lebotan teleka ees ja vaatan netflixi 😀 Ma ei kujuta ette kuidas Sina seal seda kõike hallata jõuad. Ma oleks hall vist juba.
Edu sulle! 🙂
MA olengi halll :D!
Täna vist ongi selline päev kus kõik tunnevad jõuetust ja tuju paha. Nii paljudel fb sellised pealkirjad. Kõik su postitused on nii ehedad ja alati leian mõttelt, et nii tuttav tunne. Inimesed lihtsalt peavad koguaeg mürki pritsima, tähtis on see , et sina ja su lähedased teavad milline sa oled päriselt 😉
❤️
Sa oled nii võrratu, kui üldse olla saab. Ja ei mingif vastust pole vaja, aitäh ☺️
No aitäh sulle!
See rasvaimu lõik 😀 😀 mine pekki..
Ma olen ka just täielikus breakdownis, sest ülemus on NII MOTIVEERIV!
Ja see lollide küsimuste ja irooniliste vastuste koht – täiega fiilin. Ma lajatan samamoodi 😀 et rohkem enam ei küsitaks.
Ja palun – jaksa ikka :S
Ma ärkasin ellu jah 😀
Seoses postituse esimese poolega tuleb meelde see natsa ebameeldiv vastus mis sa kirjale vastuseks kirjutasid, kui sa soovisid Pärnu Postimehest oma pilte kätte saada (õigustatud aga natuke too much)
Tahtsin uurida, et mis sellest sai? Said oma pildid kätte ja pidid ikka maksma?
Ma ütlesin neile, et kui nad vastu ei tule mulle, siis ma ei luba enda artiklit ka kasutada. Ja nad hea meelega võtsid kaaneloo maha, lihtsalt sp, et mitte 72 € jagu nelja pilti mulle anda 😀 Aga mul oli VAJA neid pilte, seega maksin jah.
Issand kui haige 😀
Ma ei loe su blogi tihti, vahel satun peale ja on aega, siis viskan pilgu peale. Kommenteerima pole kunagi vaevunud, aga nüüd nagu tahaks sõna sekka öelda, sest kõik me tunneme nii vahet-vahel. See on okei ja su õiged sõbrad hindavad sind kindlasti sellise emmina, nagu sa oled 😀 sa vaatasid praegu emotsiooni ajendil kõike, mida sa teed halvasti, aga kuhu jääb see osa Mallukast, kelle südamesse mahuvad abivajajad, nii loomad kui inimesed? Kuhu jääb see Mallukas, kes ikka ja jälle üritab teha head ja siis vastu näppe saab, sest inimesed on ahned? Sina teenid enda lauale raha reklaamiga, aga oled ju toitnud ka kõhutäis, mis on juba varem täis olnud ( meenub mingi naine, kes tahtis jubedalt su ülejäänud toiduvarusid, kuid ise elas kallis korteris). Sa oled hea inimene, ajad õiget asja ja õiged sõbrad saavad sellest aru (tean, sest olen ka ise liiga otsekohene ja kehv lohutaja). Need aga, kes anonüümselt netis kommenteerivad (hehehe mina siis) on enamjaolt lihtsalt kadedad või siis ei saa ise aru, et nende küsimus sellist vastust vääriski. Talita selle järgi, et kui midagi head öelda ei ole, siis ära ütle ja ära mõtle üle, sa oled hea täpselt sellisena, nagu sa oled, kes ei taha sind sellisena aktsepteerida, siis on see nende kaotus. 🙂
Aitäh sulle, nüüd juba ammu parem olla, aga polnud enne mahti siin kommidele vastata, enne kui üles lasen need 😀
Ma mõtlen,et mõtlemine on (vahest) kurjast.Ülemõtlemine siis. Teadagi,et meil kõigil on + ja – päevad. Mõtted ja tunded,mis ühel päeval ärritavad ja masendavad,ei pruugi järgmisel enam mõtlemistki väärt olla.Ära unusta,et kõige tähtsamad on sinu pere ja lähedased.Kõigile meelejärgi olla pole võimalik ja usun,et seda sa ei tahagi.Need,kes sind teavad/tunnevad – no nemad teavad hoolivad sinust sellisena,nagu sa oled.Eks see blogimine ongi üks parajalt keeruline töö (ja ma nimelt kasutasin siin sõna “töö”,sest suuresti see sinu jaoks seda ju nüüdseks ongi – töö,mis toob leiva lauale ja pealegi tuleb see sul hästi välja).Ma vahest mõtlen,et need,kes teiselpool ekraani sappi pritsivad – kui nad teeks seda oma näoga,ehk et on nad siis kõik ideaalse kehaga super-emad,kes elavad “seda õiget” elu ja on õnnelikud?! Pigem on seal taga rahulolematus enda ja oma eluga.Tahaksin sind naerma ajada,aga no ei karga ühtegi head nalja ka tellimise peale pähe. Oi,kuidas mulle ei meeldi nutvaid inimesi näha.Ma tunnen end kohe füüsiliselt halvasti ja sinu Instastory foto peale läksid mul endal silmad niiskeks.Tean.Peast rase,kuigi 7,5 aastat tagasi sünnitasin.Nüüd vist igavesti rase.
Ma ka vaimselt sama emotsionaalne 😀
Tahaks kuidagi hea sõnaga sind toetada, aga ei leia praegu sõnu.
Mäletan ûhte sinu sarnast postitust, kus kirjutasid, et aga see hetk lãheb üle ja siis jälle jaksad. Ja kui mul tuleb selline tunne, et no eiiii jaksa enam, siis mõtlen sinu sônadele, et see lãheb üle… ükskord ikka ja see kuidagi lohutab.
Oled väga tubli ja väga hea ema, just selline, keda isegi endale oleksin tahtnud 😀
Aitäh! Best words!
Ma tahaks su sõber olla. Meil on palju ühist, ainult et mina olen viisakas, seevastu mõtlen sitasti, ma tahan kedagi omale seltsiks kylla et siis samal ajal mõelda et appi millal ta minema hakkab:D ma tahan olla lastele hea ema aga ma ei jaksa ega oska nendega mängida, tegeleda, mu mees teeb minu eest enamuse kodutöid lisaks oma PÄRIS tööle, sest ma olen laste kasvatamisega nii hõivatud. Ja ma tunnen üsna tihti et ma olen fkd up. Plus mulle meeldib mida Sa teed ja kuidas Sa seda teed, aga kurat ühelegi normaalsele inimesele ju ei saa Mallukas meeldida, eks.
Jõudu edaspidiseks, sa rokid.
NB. Ma mõtlesin seda kommentaari palju paremini kui see tegelt välja tuli.
Ma ei võtnud seda üldsegi halvaga, aitäh 😀
Ohh, kui ausal toonil see postitus on. Aitäh! Kõigile ei peagi meeldima, aga iseendaga peab püüdma rahu teha ja leidma energia ülesse. Leia moodus surnud ringist välja astumiseks. Las täna olla see pesuhunnik seal magamistoa põrandal, tee ära see, millest sõltub sissetulek- kui üks asi saab valmis tuleb teine juba kergemalt. Vanasõnagi ütleb, kes palju teeb see palju jõuab ja lisaks veel sedagi, et kui oled s.tta sisse uppumas ei tohi nina norgu lasta.
Oled tubli! Edu!
Jaa, need asjad on seal magamistoa põrandal mingi.. 2 nädalat olnud, kui mitte kauem. Vahepeal lükkasin nad lihtsalt jalaga kappi 😀
Ja see on ka tõsi, et ma pean ju tegema sissetuleku jaoks ära oma reklaampostid ja kui need tehtud saavad, siis nn lobaposti jaoks pole enam jõudu too päev. Ja siis saan pettumuse osaliseks lugejate poolt, et persse, siin pole midagi lugeda ju peale su reklaami!
Mu meelest sa oled üks talutavaim neiu?also, veini kunagi ? ?
YES PLEASE, enne 22dat!
A sa seda laulu tead v Jaan Tätte- Ilus Hetk 😀
jep
Lihtsalt tahtsin öelda, et pea vastu armas Mallu ja igale halvale päevale järgneb kindlasti hunnik palju lõbusamaid ja positiivsemaid. Seniks nagu ikka klikkisin kõik su reklaamid mitu korda läbi, et väike sendikopikas su kukrusse kukuks ja äkki natuke vähem tööd tegema peaksid ja arved makstud saaks. Ole tubli ja äge naine edasi! 🙂
Palun lõpetage kõik mu vastu nii nice olemine, ma ju just ütlesin, et ma ei oska midagi vastata sellele ?????
Ma ei tea minu kõrval oled ikka päris, päris hea inimene ma usun ? ja ma seda nähvamist ei märka väga, ilmselt see tõttu, et ma ise ikka ka ütlen kohe mis mõtlen ja emamasti ei tule selle pealegi, et keegi haavub, sest ma ise ei solvu nii ja meeldib pigem julm otsekohesus kui võlts sõbralikkus.
Ära nukrutse ?
enam ei nukrutse 🙂
Mulle meeldib kõiki su postitusi lugeda. Iga päev ootan midagi uut ja kui ei tule, siis olen väga pettunud ?
Ja laisk olen ma ka. Lapsi mul pole ja käin põhimõtteliselt ainult tööl, aga vabadel päevadel, mida on teinekord 5 tk nädalas isegi, tahaks ainult vedeleda ja telekat vaadata ja mitte kellegagi isegi suhelda mitte ? Niiet sina oled super tubli, ära üldse muretse.
tahaks elada su elu 1 päeva 😀
Tunnen sama, kohustusi on 10000 ja midagi teha ei viitsi. Kulgen lihtsalt ja mida lähemale tähtajad jõuavad, seda hirmsam hakkab.. ja siis näen kōrvalt neid ideaalseid emasid, kes viitsivad oma lapsele/lastele iga päev 4korda süüa teha, koguaeg erinevad toidud ja nende lapsed on hea isuga.. ja siis ma vōrdlen ennast, kui saamatu ma olen, et nii ei jõua ja kui jõuaks siis kas mu laps hakkaks normaalselt sööma- järgmine suur peavalu koht, kas inimlaps vōiks normaalselt sööma hakata kord?! Siis tòö, kōik mis saab tehtud, jätab kõiki kùlmaks, aga see üks asi mis veidi valesti, selle kallal võtame. Kas on mingit motti midagi teha? Eip. Proovin võtta siin asju ette ja teha midagi iseendale, sest noh kui inimene on seest rahul endaga siis nagu peaks muu ka joonde minema? No jah ei teagi, kõik mis ma proovin teha läheb naeruväärselt pekki. Mingi jube madalpunkt on ja ma ei oska kuidagi välja tulla sellest, lihtsalt tahaks kuskil keras tekiall olla ja oodata motti ?
Haha, krt isegi selle kommentaari suutsin valesse kohta panna ??♀️
KAs tuli mott tagasi?
Hästi armas südamlik postitus ja ma releidin täiega. Selles, et sitaks raske on vahel ja arved muudkui laekuvad (ja ma olen alati nii kade, kel oma kodu ja vähemalt üüri võrra vähem maksta, aga noh, mu oma valikud ja elatud elu, et pean üürikas olema, nii et pole kedagi bleimida tegelikult) Nii et mõtle, et alati on keegi, kellel veel sitem olukord 😀
Ja kommenteerimisega, ma ka tegelikult ei kommenteri su blogis tavaliselt, sest ei taha, et valesti aru saadakse või vastu nähvatakse vms… vahepeal mitu aastat ei lugenud su blogi, sest juhtus nii noh 😀 Ja alles hiljuti oli Briti blogis, et ta millegi peale nats ärritunult vastas ja ma pole siiani enam lugema tahtnud minna, sest ei tunne end oodatult, jep tean et lamp teema, aga nii kopp ees igasugustest blogidraamadest. Samas ma ju tean, et küllap olen isegi vahel oma blogis kellelegi mõtlematult või järsult vastanud…
Jaa, ma saan aru täitsa, lihtsalt mõnikord on selle nähvamise taga 766 muud põhjust, kui inimene ise 😀
Mul on ainult 1 laps ja ma tunnen samamoodi. Ja siis vaatan sind, et on alles naine, 3 last ja muudkui asjatab projektidega, korraldab pere väljasõite, muudkui remondib, proovib uusi asju, sisustab, blogib – no kus alles jõuab.
Selle listi lõppu passib nii hästi see, et kui ta kõik need asjad ära tegi, siis lõpuks tõmbas ennast kuuris oksa või miskit 😀
Olen aru saanud, et ônneks sa oma KÕIKI soovitud asju ei jõua tehtud saada (alati on miskit veel silmapiirile tekkinud), seega sa lihtsalt ei saa ka sinna kuuri jõuda 😉
Elus ei peagi kõike jõudma, isegi kui eesootavate tegevuste kuhi ulatub laeni välja 🙂 jõudu sulle!
Nu misasja, ole nüüd? sa oled ainus blogija, keda ma olen mitumitu aastat jälginud. Mulle just meeldib, et oled otsekohene ja ütled ausalt oma arvamuse välja. Need, kes ütlevad, et see su töö pole “päris töö” – excuseee me wtf? Ma usun, et sa teenid palju rohkem blogijana, kui need inisejad, kes teevad “päris tööd”? Eks kõigil on breakdowne, see ongi loomulik. Sul on 3last, sa töötad kodus, oled saanud kõigega hakkama ja saad ka edaspidi!
Aitäh!
Mallu pea vastu! Ausalt osaliselt kujutan ette, mis sa tunned. Onneks puudub avalik hukkamoist minu poole peal!
Mul viimane nadal meeletu seljavalu ja mitte ei joua isegi neid asju tehtud, mis tavaliselt ikka jouan.
Nii meeleheide oli eile, et ei suutnud aluspesu isegi jalga ajada kuna nii valu jas on kuramus nii palju teha,aga ma ei saa riideid selga. Nii ma istusin paljalt ja nutsin sipake ja siis kuidagi sain riided selga pisikeste karjete kaasabil.
Sa oled ylitubli igas mottes, koike ei ole voimalik jouda ja polegi vaja, vota samm sammult! Sul on imearmas pere, vaga palju toredaid fanne ja toetajaid. Need kellele koik ei ole meeltmooda, istugu edasi ja jatkaku oma mottetu mulinaga… palun ara kuula neid.
Ma pidasin, pean veel 😀
Haah, mul on täna oma pere kõrval täpselt seesama tunne. Kõik muudkui tahavad ja ootavad ja nõuavad ja eeldavad. Ning siis kui ma üks hetk olen end kokku võtnud ja suuteline neile kõike seda andma ja pakkuma, siis on nemad nagu, et ei sobi ja ei meeldi ja ei taha ja blaa blaa blaa.
Ühesõnaga, mul on ka täna üks parajalt #¤%& päev.
Ma olen üksi kodus ja keegi nagu konkreetselt ei eelda, aga.. ikka olen üks suur tükk sitta täna miskipärast 😀
Mul lihtsalt nii sarnane emotsioon viimasel ajal. Kodu on sassis, aias on tegemist, remont tahab tegemist, töö tegemist, beebi tulekuks vaja valmistuda, kooliga nii kaugele saada kui vähegi võimalik enne sünnitust, mehe muresid/rõõme kuulata, kaasa elada ja teda aidata võimalikult palju, süüa teha, nõusid pesta jnejnejnejnejne. Lõpuks lihtsalt lükkangi voodilt kõik riided suvaliselt maha, sest nagunii on tuba juba sassis, keeran ennast pleedi sisse rulli ja poetan pisara, sest enam ei jaksa ja püsti tagasi sealt voodist on väga raske saada. Ja kui saan ja hakkan ühte asja tegema, siis ka kõik need 100 asja ikka kriibivad silma ja ei suuda keskenduda sellele esimesele asjale mis tegema hakkasin.
Ja pole nagu kellelegi kurta ka, sest sõbrannasid/sõpru on minimaalselt ja neid pigem kaob kui tekib. Vaatan ka iseenda sisse ja mõtlen et miks ma inimestele ei meeldi ja miks keegi mu sõber olla ei taha aga vot ma ei mõtle välja seda. Sest ma ei meeldi automaatselt isegi inimestele kellega ma olen vb paar lauset vahetanud. Lihtsalt nii hullult tajun seda juba aastaid et ma lihtsalt ei meeldi inimestele alates esimesest kohtumisest, ei täiskasvanutele ega lastele. Loomadele ka tegelikult ei meeldi. Palvetan siin viimased paar kuud veel et vähemalt oma beebile ma äkki meeldin, aga ega selleski kindel olla ei saa.
Oi jumal, ma ei meeldi ka enamikele, aga ma pean ütlema, et see on paras kergendus, sest mul pole aega juba olemasoevatele sõpradele aega pühendada, rääkimata uutest, haha. Aga ma arvan, et äkki sa kujutad ette? Või äkki sa oled liiga viisakas ja püüdlik? Ma ei kliki üldse sellistega (sest ma ise nii ropp ja labane obv :D)
Vb kujutangi, ega mul üldiselt on ka suht savi. Mõni selline õrnem hetk lihtsalt eksib ära kus mehe õlal nutan ja kurdan oma rasket elu ilma sõpradeta, tema siis peab olema ka nende sõprade eest mulle 😀 Aga ma nagu ei püüa ja ei ole meeletult viisakas ka, ma lihtsalt olen nagu ma olen. 😀 Lähemate sõprade jne seltskonnas vb ka ise pigem vahest selline liiga otse ütlev ja ka labane, aga üldiselt ma ei meeldi inimestele juba enne seda kui ma oma jutuga sinna faasi olen jõudnud 😀 Aga ma mõtlen nii, et äkki ma aura ise sorteerib välja need kelle peale ei ole mõtet aega raisata. Nendega, kes lõpuks mu sõpradeks saavad/jäävad, nendega on alati selline sügavam side ja nendega ei olegi sellist pidevat suhtlust vaid kõik läheb igal kohtumisel/rääkimisel edasi sealt kust pooleli jäi, vahet pole kas siis on möödunud aasta või mitu.
No aga tegelt nii ongi ju, et kui nad ei taha su sõbrad olla, siis vaevalt, et sina nendegi oma olla tahaks 😀
Hahaa, mul sama tunne viimasel ajal, peame vist sõpradeks saama :D:D:D Ma küll pole lapseootel, aga reaalselt on sama tunne, et need “sõbrad”, kes mul on, neil kõigil oma elu ja no tore, kui kord poole aasta jooksul saab rohkem suheldud. Enamasti lepin elukaaslase seltsiga, aga sõbrannadega suhtlus on vähe teine ju. Ma ka otsekohene ja võin ka labane olla.
Tahan lihtsalt öelda sellised mõtted on päris tuttavad ja vahel mattun isegi selle tunde alla, et ei jaksa, ei taha ja ei jõua. Ma ütlen endale siis, et täna ongi kehv päev ja homme on parem (tavaliselt ongi homme parem olla ja tänane jõuetus end sinna kaasa ei vea). Paar aastat tagasi ei läinud homme paremaks ja nõnda ma lükkasin aina asju edasi ning tampisin end päevast päeva mõtetega kuidas ma ei jaksa. Ise ma enam oma emotsioonidega toime ei tulnud ja pöördusin spetsialisti poole, mis tõi positiivseid tulemusi.
Peale ühte koolitust kirjutasin endale nähtavasse kohta meeldetuletuse, et meie mõtted mõjutavad meie emotsioone ja käitumist, enesetunnet. See kõneleb iseenda eest ja selgitust ei vajagi.
Ma isegi ei tea, mis mu kommi mõte oli, vist lihtsalt öelda, et saan end samastada ja kui on palju käsil ning asjad kuhjuvad, siis on ka loomulik jõuetuse tunne. Kui see aga kestab ja kestab, siis tasub vast vaimse tervise spetsi poole pöördud ja koos temaga oma olukorda arutada.
See on küll tõsi, et homme on tavaliselt parem küll. Isegi juba õhtul, ma lähen sõbrannaga veini jooma, siis ma tõmban ka normiks 😀
See päris töö värk tänapäeval on täielik jura, sellist asja pole olemas. Inimesed ei pea enam 8-5ni kontoris arvuti taga istuma. Iga asi mille eest raha saad on ju omamoodi töö niiet reaalselt pole mõtet neid soigujaid kuulata.
Mul ka vahel neid hetki kus lihtsaaalt ei jõuaa enam, aga siis ma votangi aja maha ja ei teegi midagi, üritan kuidagi pea tühjaks saada ja siis pärast värske peaga uuesti olukorda hinnata
Palju jõudu sulle!!! Ma loodan, et varsti jõuad jälle ❤️
❤️❤️
Babysteps, Mariann, babysteps. Täpselt nii nagu need n+1 korda enne seda, täpselt niimoodi vähehaaval jälle hakkad arutama seda olukorda. Ma olen üsna kindel, et sul on üsna kenake hulk mõtte- ja saatusekaaslasi (noh, kes istuvad käed rüppes närvivapustuse äärel ja ei tea, kuskohast JÄLLE alustada) , lihtsalt sinu elu on kõigile peopesal ja seetõttu ka kergesti kritiseerijaid leidev. Lihtsalt see ühiskonna surve ja tekitatud pilt ideaalemast, kes teeb karjääri, haldab 5-lapselist majapidamist , olles ALATI supervormis ja superilus, alati heas tujus, alati valmis mehele pühenduma… vot see, on see, millega ennast võrreldes iseennast hulluks ajame. Ja , mis puutub reklaami, siis ma iga kell pigem usun seda, mida sina ütled, kui mõnda, kelle elu tundubki väljapoole ainult ükssarve glitter. Lähen nüüd ja klikin südametunnistuse rahustamiseks kõik bännerid veelkord läbi 🙂
Tänks❤️❤️
Tead. Mul pole lapsigi, aga ma relaten. Käin tööl ja olen koguaeg väsinud ja midagi eriti teha ei jõua. Ja siis ei viitsi ja iga päev mõtlen, mis ma kõik teha lubasin, aga kui on vaba päev siis ma tahan lihtsalt pikali olla ja mitte midagi teha. Aga siis tuleb jälle mees ja räägib mis kõik teha on vaja jne jne jne jne jne. ?? Ja ma lihtsalt tahaks kommi õgida selle peale. ?
Sellega ma siin just võitlengi, et pohhh, niigi olen läbikukkunud, et sööks pätsi saiagi. Aga noh,mul pole õnneks 😀
Tead, ma saan sellest täiesti aru. Ma ise tunnen vahel samamoodi. Tunnen, et ma ei saa kunagi lasta end lõdvaks, et ma KORRA ei viitsi, sest kui mina ei tee, siis ei tee ju keegi. Tahaks lihtsalt vahel võtta ühe päeva, kus ma ei ole järjepidev ja kodu püsib ikka puhas. Ja mul ei ole lapsi ka, nii et sul on see asi umbes 300x hullem. Nii et minu jaoks oled lausa sangar 🙂
See ongi surnud ring, sest mida kauem ma ei tee, seda rohkem asju on mind uuel päeval hulluks ajamas. Sinna juurde siis panna see, et ma juba eos näitan oma lastele halba eeskuju ja keeran nad persse oma ebapädevusega = poleks pidanud iial lapsi saamagi, eks, kui ei suuda normaalne täiskasvnu olla. KÕIK teised ju saavad, kuidas ma ei saa? ?♀️
Ei saa kõik teised, mina tõstan ka käed ja ütlen, et vahel ei saa hakkama. Mul esikus mingid delivery kastid, mida ma nädalaid ei ole suutnud likvideerida, varsti võin maja ehitada neist 😀
Haha, ausalt, mul pisarad silmas tulenb ikka naer peale, sest mul oli hiljaaegu esikus 2 nädalat tuhaimur, mida Kardo “kohe” kuuri pidi viima. Iga päev koperdasin selle otsa 😀
Ma mõtlesin tükk aega, mis olevus see TUHARAimur on, aga tuleb välja, et ma lihtsalt ei oska lugeda 😀
seda meil jah ei ole 😀
mmm.. tuharaimur… sellise võtaks küll 😀
Kallikalli armas Mallu, minu arust oled sa ilus ja tore ja hea!
Mh, tänks siis 😀
Ma ise mõtlen, et kui Kardo ka nüüd tööle läheb, siis kas ta on jätkuvalt see super mees, kes suudab kogu aeg olla rõõmus ja särav? 🙂 Selles mõttes on sul praegu vedanud, et Kardo on kodune, sest sa oled pääsenud sellest mida enamus paare peavad kogema kus mõlemad pooled tööd teevad. Nii, et äkki sul tasuks tõsiselt kaaluda kas Kardo tööle minek ikkagi on hea idee. Võib olla oleks hea kui keegi pühendub kodusele tööle? Lihtsalt väike mõte
issand, ma arvan, et kui ta tööle saab, on ta sada korda säravam, siis ta ei pea siin hullumajas olema ju 😀
Ma ei tea, ma ei näe, et mul oleks erilst vahet, kas ta oleks 5ni tööl või mitte, arvestades, et ta üldiselt nt 12-3 magab 😀
Mariann. tead sul on natuke lihtsam, sul on mees kõrval. Sa EI PEA kõike üksi tegema. pooled asjad millest kirjutad, võiks Kardo enda peale võtta. Kindlasti teeb ka tema kodus palju eks, aga no su kirjutust jääb mulje nagu ainult sina üksi, nagu üksikema 😀 miks sa rohkem pildistamisega ei tegele? rohkem aega sinna suunata vb.
No meil on kodus see, et mõlemad teevad jooksvalt.. midagi. Nt tema koristab alati kööki ja mina… ülejäänut. Aga seda ülejäänut on niiii palju, et ma lihtsalt ei suuuuuda. Ja no kui üks teeb, siis keegi peab ju lapsi haldama jne, ei saa nagunii koos teha kõike. Pildistan ka, aga praegu see tundub üks lisaasi, mida ma ei jõua.
Ma tulen appi koristama või lapsi haldama:D Kohe nii kurb hakkas selle lugemisest, ausalt ? Mul on nt see, et kui tuba on sassis siis ma mõtlen terve päev et “ong kui sassis kõik on ja kõik hakkab ülepea kasvama” jne. Tunnen et kaotan kontrolli iseenda elu üle. Aga siis hakkan vaikselt kuskilt otsast pihta ja kõik saab jälle korda… kuni järgmise korrani ?
Jaaa, vb ongi see, et maja NIII sassis, et lõigi täna mind rivist välja täiesti.
Mõned päevad on mul täpselt sama tunne, et kõik kuhjub ja ei taha lastele ka öelda, et minge mängige seal, ma pean siin asju lõpetama.
Olen püüdnud lapsi kaasata oma igapäevategevustesse aga mõnikord on see päev juba nii pekkis,et lihtsam ikka ise ära teha. Aga no natuke ikka teevad ka ja mees ka ikka ülepäeva tubli :p
Eks tuleb võtta lihtsalt rahulikult; pesuhunnikuga tegelen siis kui aega on ( või nuh 6ne saab kenasti ära sorteeritud kelle riided on siis ainult kappi panemise vaev).
Sul vähemalt Kardo toimetab aias, mul sellest ka osake teha ja oi kui kurb ma olin kui pisike 3 kuune miskit uut unetsükklit alustas ja üldse midagi teha ei lasknud.
Aga pika jutu lõpuks: saab tehtud täpselt niipalju kui vaja ja iseenda heaolu lihtsalt kõige tähtsam. Alusta sealt kus näed et jaksad ja asjad lähevad ise lenneldes ja kui ükspäev ei jõua tee teine, ainult sina tekitad mõttes probleeme.
Naudi lastega oldud aega ja usu nemad teavad, et sa annad neile endast kõik mis neile heameeleks vajalik.
Sa saad sellega hakkama 😉
Sa ka!
koroona aeg on suht läbi, koristaja/koduabiline vms ei käi jälle?
Ta käib aint siis, kui kedagi ei ole, aga meil pole kuskile minna praegu 😀
pikk jalutuskäik järve äärde 🙂 võikud kaasa, väike piknik teha 😀