Kas keegi palun teeks mulle selgeks, mida ma peaksin tegema, kui Mari mulle juba viimased pool aastat räägib lapsest lasteaias, kes pidevalt lööb, küünistab, sülitab ja asju lõhub? Nagu IGA päev on tal lasteaiast tulles uus jutt, kuidas X jälle midagi tegi ja “paha poiss” oli. Maril on kohati käed küünejälgi täis ja no ega see just eriti tore pole. Ükskord Mari palus, et ma õpetajale ütleksin, et X teda ei lööks lasteaias.
Ma muidugi ei arvanud, et see on eluseees mingi palve, mida ma pean lasteaiaõpetajale ütlema, et kle, kui tüli ei tee, äkki siis vaatate, et mu laps peksa ei saaks täna. Aga noh, muidugi ma rääkisin õpetajaga ja ta ütles, et selle lapsega ongi pidevalt probleeme, et ilmselt käitumisraskused vms ja et nad annavad endast parima.
Loomulikult tuli Mari ka too päev uue jutuga, kuidas X pahandusi tegi ja teisi lõi.
Veits vastik oli last lasteaeda saata, sest tundub vale oma esmasündinut iga päev kuskile viia, kus ta potensiaalselt piki hambaid saada võib.
Ükskord olime Mariga poes, kui ta äkki röögatas, et vaata, see on X ema! Jooksis kohe selle ema juurde ja põrutas, et X on lasteaias nii paha poiss ja kogu aeg lööb teda ja võtab ta asju ära ja näitas isegi oma käe peal küünistusjälgi. See ema lihtsalt vaatas Mari poole, naeratas ja läks rahulikult edasi. Tal oli nagu max suva, et ta laps aias teistega vägivallatseb. Ma ei tea, mul oleks endal küll väga piinlik, kui keegi mulle räägiks, et Mari talle haiget teeb. Midagi ikka suvatseks lapsele vastata ju, aga sellel naisel oli naeratus ette kleebitud ja hea, et ta vilejuppi ei puhunud, kui edasi astus.
Ilmselt ta teab, et laps problemaatiline on (sest aiast ju öeldi, et sellega tegeletakse jne), et võib-olla ta oli nii piinlik vms? Aga noh, ma ei tea, mul jäi imelik tunne sisse, et isegi vastata ei suvatse sõnagi.
Ise räägin kogu aeg, et teisi ei lööda jne, aga Kardo ükskord ütles küll Marile, et pane siis ükskord vastu, küll ta siis aru saab, et sinuga ei maksa jamada. Enne kui ma jõudsin midagi vahele öelda, ütles Mari jumala stoiliselt, et jaa, muidugi ma olen löönud vastu, aga ta ikka teeb edasi. Et jah… Mis kuradi hullumaja see lasteaed on, kus lapsed teineteist nüpeldavad päevast-päeva? Ma saaks aru, et sõimes tited ei saa aru, mida nad teevad, aga Mari rühmas on juba suured, kuueaastased, et kaua see pull veel kestab, et sõnu kasutada ei osata? Aga no tõesti, kui keegi mu lapsele liiga teeb, siis ega ma ei taha ka, et ta laseks seda teha. Ma muidugi soovitasin, et ta kohe kasvatajale ütleks, mitte ise seal vastu ei rapsiks.
Ahjaa, see laps oli Marile öelnud ka, et ta on nii kole ilma hammasteta ja see tähendab, et ta on “titt” sest ainult titadel pole hambaid. Mari rääkis mulle seda ükskord autos, kui me lasteaeda läksime ja kui ma ütlesin, et see on väga rumal jutt, sest kõikidel tulevad vahepeal hambad ära, et uued saaksid asemele kasvada ja see ei tee kedagi koledaks, siis Mari vastas rahumeeli: “Jah, ma tean. Ma ütlesin Xle ka, et ega hambad kasvavad tagasi, aga nad kasvavad niiiii aeglaselt, tasakesti. Ja et pole ilus teistele öelda kole!”.
Sisesta siia pisar mõttest, et keegi mu lapsele kole ütles. Nagu KUI vastik on see tunne, et ma pean teda oma kaitsva ja armastava tiiva alt päris maailma laskma, kus on kiusamised ja koledasti ütlemised jne. Mulle ei meeldi see mitte üks teps. Õnneks ma näen, et vähemalt praegu saab ta aru, et mõnikord inimesed ütlevad inetuid asju ja see ei tähenda, et see oleks tõsi ja väga hinge ta vist ka ei võtnud, seegi hea. That’s my girl!
Ausaltöeldes ma isegi ei tea, kas see laps uuel aastal ka lasteaeda jääb, või läheb kooli. Ma loodan, et läheb kooli…
Mis te sellises olukorras teeksite? Ma ei oska enam midagi väga teha, kuigi õnneks on suvi ja lasteaeda praegu polegi, aga kui ta ei lähe kooli, siis hakkab see pull jälle sügisest pihta.
52 kommentaari
Mjah, mul oli poisil lastehoius üks tüdruk, kes teda hammustas nii, et käsi paistes ja verine. Enne seda olin ma korduvalt oma lapsele järele minnes nâinud, kuidas see laps teda tõukab või lööb, kasvatajad mind nähes alati “üllatunud”, et see laps nii käitub. Tundub, et ka see pere on veidi probleemne. Selle lapse ema kommentaar asja peale oli naerdes, et ta laps hammustab kodus vanemaid ka, ta ei saa midagi teha (kelle asi on lapsi siis õpetada, et ei tohi nii käituda?). Kasvataja hoidis ka kuuma ilmaga mu poisil pusa seljas, et käed oleks kaetud, muidu äkki see neiu hammustab taas. Aga reaalselt ei võtnud ei lastehoid ega ka selle lapse vanemad mitte midagi ette. Lastehoiu juhataja püüdis ainult mulle selgitada, et see on paratamatu selles vanuses ja et ega mu poiss ei saanud haiget, sest ta ei nutnud peale hammustust ( jah, veri oli väljas, vaevalt ta ei nutnud) ??♀️. Peale sellist suhtumist ma ka vahetasin hoidu.
Mul näiteks 4a poja rühmas tüdrukud, kes mu lapsele päris mitu korda haiget teinud. Sõimes niiöelda käisid, siis üks hammustas seljast kohe päris korralikult, lasteaia rühmas sellel aastal hammustas käest. Teine plika pidevalt küünistas ja ükskord kui jälle järgi läksin oli poisil käsi katki, õpetaja ilusti rääkis päeva sündmused ära, siis tuli parasjagu just selle tüdruku ema talle järgi ja räägiti ka talle, et tema tütar täna jälle võimutses jne… ja täpselt samamoodi lihtsalt see ema ei teinud pmt kasvataja jutust välja ega vastanud midagi talle ning ammugi vaatas ta minust mööda ? Lõpuks on asi nii kaugel, et mul on oma pojaga kodus tükk tegemist, sest ta teab, et ta ei tohi teistele haiget teha ja tümitab kodus siis väiksemat 2.5a venda. Iga päev me riidleme ja räägime, ta saab kõigest aru, aga lihtsalt hella hingega laps ja ei oska enam kuidagi oma emotsioonidega toime tulla. Lõpuks hakkas ka lasteaias õpetaja muret kurtma, kuidas ta ei kuula ja oma jonni ajab, siis reaalselt mul olidki pisarad silmas ja ütlesingi, et see on kõik peale seda tulnud, kui teda kiusati ja omakorda elab ennast kodus väiksema venna peal välja. Enne kriisi olid asjad juba enam vähem ja lasteaias probleemid temaga lahenesid, oli rõõmus ja sai kiita. Nüüd juba märtsist saadik kodus olnud ja selle tüdimusega hakkavad need pahad emotsioonid ja harjumused tagasi tulema. Ainult küsib millal juba lasteaeda tagasi saab, sest tal endal ka juba kõik ülepea kasvanud ega oska oma emotsioonidega toime tulla.
Minu lapsel oli kunagi sarnane probleem lasteaias, kui ta oli 4.aastane. Nimelt peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles rääkis ta, kuidas üks poiss teda jälle lõi või muud moodi haiget tegi.
Ka sõnadega võis see laps norida – nimelt ühe korra last lasteaeda viies garderoobis riietudes oli see kiusav poiss ka samal ajal koos isaga riietumas ning poiss hakkas minu poega tobedate tüdruku nimedega narrima ja naeris. Selle poisi isa aga selle asemel, et öelda, et nii pole ilus või viisakas käituda, naeris hoopis kaasa.
Mina kõigepealt pöördusin selle murega rühma õpetaja ja õpetaja abi poole. Õpetaja abi oli kaastundlik ja ütles, et ta on oma tööaastate jooksul ka varem sellist käitumist kohanud ning lubas asjal silma peal hoida. Õpetaja aga, kes oli lasteaias alles vähest aega töötanud, ütles, et ta pole midagi märganud ja soovitas sel teemal lapsevanemaga rääkida. Kuna selle lapse vanemaid nägin harva, siis kirjutasin mureliku kirja poisi ema e-mailile. Kirja peale aga sain vihase telefonikõne, kus ema karjus, et see pole võimalik, et tema poeg kedagi lööb, sest tema laps on just vastupidi nii õrna hingega ja kodus ta ka kellegile liiga ei tee. Selles, et tema poeg teist last koledate nimedega kutsub, ei näinud ta üldse probleemi, vaid ütles selle peale: ja mis siis!? Lisas veel, et minu laps olevat ka eelmisel aastal, kui lapsed olid 3.aastased, tema poega ühe korra tõuganud ja et kas ta oleks ka siis pidanud selle suure kella külge panema – kaks eri asja on ju väikese lapse puhul ühekordne tõukamine ja süstemaatiline kiusamine. See ema ütles mulle ka, et ta ei luba siis rohkem oma pojal minu lapsega suhelda, mille peale ma muidugi vastasin, et see küll mingi lahendus pole ja võib asja hoopis hullemaks teha. Ühesõnaga oli sellel emal täielik kaitsehoiak ning probleemi ta tunnistada ei tahtnud, süüdistas ainult meid.
Õpetaja ütles hiljem mulle selle peale, et pange ennast ise selle ema kingadesse, et võib-olla ise käituksite samas situatsioonis samamoodi. Ennast ma aga tunnen ning tean ka, et lapsed päris tihti võivad kodus hoopis teistmoodi käituda kui lasteaias või koolis ning ei tasu kunagi midagi välistada. Mul oleks sellisel juhul oma lapse käitumise pärast väga häbi olnud ja oleksin igati üritanud probleemi lahendada.
Asi lõppes nii, et ōpetajalt ma olulist abi ei saanud, ta olevat küll pingsamalt neid lapsi jälginud ning aeg-ajalt ka märganud seda togimist, aga ei näinud selles suurt probleemi. Selle lapse vanemad, eriti ema, aga vist tunnevad siiani vimma meie vastu, kuigi sellest on juba aastaid möödas. Nimelt üks hetk asi laste vahel lahenes ja nad nimetasid teineteist isegi sõpradeks, minu laps hakkas seda poissi ka oma sünnipäevadele kutsuma. See poiss aga ei tulnud sünnipäevale kunagi, kuigi alati lubas tulla, ning ka kutset ei saanud mu laps kunagi vastu. Viimasel lasteaia aastal rääkis see poiss minu lapsele, et ta on tahtnud tulla küll tema sünnipäevale ja on tahtnud enda sünnipäevale ka kutsuda, aga emme ei luba! Vot selline käitumine lapsevanema poolt tegi kurvaks küll!
Ah jaa, meil on selle lapsevanemaga üks ühine hea tuttav ka, kes millalgi rääkis, et tema tütar pole mitmeid aastaid tahtnud seda poissi oma sünnipäevale kutsuda, sest poiss on tüdrukule haiget teinud. See ka kinnitas minu lapse sõnu.
Lisan veel, et tollel poisil polnud probleeme kõnega, st ta rääkis ja väljendas ennast suuliselt väga hästi ning eakohaselt – seega asi ei olnud kindlasti selles, et laps poleks suuteline olnud ennast suuliselt väljendama ning seega kätega asju lahendas.
Mitte et tuska tekitada, aga vastus küsimusele, et kaua see kestab, võib väga vabalt olla, et kogu algklasside aja ka. Olen õpetaja (algklassijuhataja mitte, aga aineõpetaja kolmandas-neljandas) ja näen seda väga sageli, et ongi problemaatilised lapsed, kes löövad frustreerituna või oma tahtmise saamiseks või lihtsalt selleks, et näha, kuidas teine reageerib või kuidas tal on võim teise lapse emotsioone kontrollida. Ja kui nüüd löömine asendada näiteks alandamise või kehvasti ütlemisega, siis ilmselt teab iga täiskasvanu ka vähemalt ühte inimest oma tutvusringkonnas/kollektiivis/suguvõsas/filltheblank, kes käitub täpselt samamoodi. Lahenduseks kahjuks pakkuda ei oska muud, kui et järjepidevalt õpetajale mainida (nii lasteaias kui koolis), et probleem endiselt jätkub, vajadusel saada kokku nii lapse kui vanema kui haridusasutuse juhtkonnaga ja lihtsalt hoida probleemi üleval. Sest kahjuks need asjad lihtsalt tihti kaovad päevatoimetuste sisse ära. Pean isegi tunnistama, et ei ole alati mäletanud korrarikkujale märkust koju kirjutada, sest neid on igas klassis, vahetunnid lühikesed ja lihtsalt ununeb päeva lõpuks. Ja siis jälle on ka lapsevanemaid igasuguseid, millest võiks omaette raamatu kirjutada. Nii et ka minu praktikas on lihtsalt vanemaid, kes viivad kiusaja pärast oma lapse paralleelklassi või vahetavad suisa kooli ? tegelt peaks ju probleemi lahendus olema hoopis teistsugune, aga lapsevanemana pean tunnistama, et kui muud lahendust ei tule, siis minu pere ja lapse huvides ju lahendus seegi. Võin sellel teemal pikalt rääkida ja arutleda, vist läksingi jälle hoogu 🙂
Mnjaa. Kogemus lasteaiast: minu laps rääkis, et A. teeb haiget. Pidevalt. Õpetajad suunasid just minu last ka A.-ga mängima, et mul hea rahulik poiss… Aasta hiljem liitus rühmaga (pererühm) ka mu noorem laps, kellel A.-ga mõnda aega probleeme ei olnud, alles aasta või paar hiljem tuli välja, et A. olevat minu poega ujumistunnis vee alla surunud – aga minu noorema lapse autistlikud jooned olid sel ajal sellised, et tea ei pannud kukkudes käsi ette ja vee alla sattudes uppus rahulikult! Õpetaja olla basseini servalt näinud, vette hüpanud, välja toonud ja elule turgutanud. Mulle õpetajad seda lugu kohe rääkida ei julgenudki. Lõpuks, vahetult enne kooliminekut läks A. käitumine nii hulluks, et A. arvati lasteaiast välja. Ma ei tea, kuidas see juriidiliselt õnnestus, igatahes lahkusid sealt suure mürtsuga nii A. kui tema ema, kes oli sama lasteaia abitöötaja. Nüüd, 8 aastat hiljem õpib A. koolis, kuhu päris igaüks ei pääse, arvatavasti on tal autismi- või hüperaktiivsuse diagnoos või midagi veel kolmandat.
Kogemus koolist, hiljem: esimesse klassi astus laps, kelle kohta mina oskasin umbes detsembriks öelda, et ta on nagu tornaado, ja märtsiks, et tema käitumise ettearvatavus on umbes poolteiseaastase lapse tasemel. 140 cm pika, väga tugeva poolteiseaastase lapse tasemel. Ema vajus iga koolipoolse pöördumise peale mööda seina alla nagu sulav jäätis ja hakkas VALJUSTI halama: “MIDA MA TEGEMA PEAN!” Selgus, et ka lapsevanem vajab abi asjade mõistmisel ja korraldamisel. Kogusime avaldusi lapsevanematelt, kelle lapsi tornaadolaps oli rünnanud, lõime kõikvõimalikes komisjonides rusikaid lauale ja saime lõpuks lapsukese kooli, kus keegigi oskab teda õpetada. Ema oli mõni aeg hiljem meie õppealajuhatajat kohanud ja kiitnud, kui õnnelik ta laps uues koolis on…
Siit soovitus: mõttekas on teha avaldusi lasteaia/kooli juhatusele. Vajadusel kohaliku omavalitsuse lastekaitsele ja kuhu iganes veel. Eriti siis, kui lapsevanem ei paista probleemi tunnistavat. Küünejälgedega, ma ei tea lasteaia kohta, aga koolis me soovitame sellisel puhul tavaliselt pöörduda politsei poole, eriti siis, kui küünistava/lööva/vägivaldse lapse vanematega ei ole võimalik rääkida. Seda juhtub vahel. Nimelt on niiviisi, et lihtsalt halvasti käituva lapse puhul aitab küll heast pedagoogist, aga aina rohkem ja rohkem on lapsi, kellel on mingid tõsised erivajadused (näiteks häirub laps tavalisest rühmamürast ja rõõmsast vadinast), ja aina rohkem ja rohkem on vanemaid, kes arvavad, et kuna “iga laps on ju erinev”, siis laps ilmsetele probleemidele abiotsimine ei ole üldse vajalik.
Töötan ise lasteaias ning on olnud mitmeid juhuseid, kus tegelikult plikad ise nö tahavad, et neid kiusatakse (ka 6-aastased) ja siis kodus kaebavad, et see poiss tegi nii ja naa. See ise tahtmine väljendub selles, et ise edvistavad ja kiusavad ka, jooksevad eest ära et neid taga aetakse jne. Ehk siis on see mõlemapoolne ning kodus etendavad need tüdrukud end kui ohvreid ja on igati kukupaid. Kindlasti ei ole see alati nii ning on ka väga palju käitumishäiretega lapsi, kes võivadki lambist haiget teha. Aga on olemas ka muid variante.
Nagu öeldud, siis laps on päriselt veidi problemaatiline (ei sobi suuremad rühmad vms) ja selles nüüd küll asi pole, et minu tütar ise soovib, et teda hammustatakse ja küünistatakse.
Minu laps käib samas rühmas ja selle poisiga ongi suured probleemid. Minu laps tuli pidevalt nägu selle lapse poolt katki kraabituna koju. Olen peale sattunud lapsele järgi minnes, see poiss lihtsalt kõnnib mu lapsest mööda ja tõmbab küüned täiesti lampi sisse või tõukab täiesti asjata. Nii kui õpetaja korraks selja keerab, täiesti tühja koha pealt ründab see laps teisi. Õpetajad lõpuks hoidsid sellel poisil kindaid käes, et ei kriimustaks teisi lapsi ja selle lapse emal paluti poisil küüned võimalikult lühikeseks lõigata. Õpetajad iga päev palusid vabandust mu lapse vigastuste eest, aga ega nemad ka ei jõua koguaeg kõike jälgida ja tegelikult peaks see ema midagi oma lapsega ette võtma, olukord on lihtsalt nii ebareaalne. See laps on ohtlik. Loodan, et see laps viiakse teise rühma üle, kooli ta kahjuks veel ei lähe vanuse tõttu ja see pull võib edasi jätkuda sügisel…
Vau. Sellise suhtumisega inimene ei tohiks küll lasteaias töötada, mis haige jutt!
Kahjuks on igas rühmas ja hiljem ka igas klassis vähemalt üks selline käitumisraskustega laps. Kuidas olukord laheneb sõltub väga palju õpetaja ja lapsevanema koostööst ja õpetaja pedagoogilistest oskustest.
Algatuseks tuleks rahulikult maha istuda õpetajate ja teise lapse vanematega. Kui probleemiga tegeldakse ja laps saab erivajaduse diagnoosi, siis on võimalik kaasata tugiisik (aga see pole nii lihtne protsess)
Ükski laps pole loomult halb. Minu soovitus oma lastele on alati olnud sellisest lapsest eemale hoidmine (kui algklassilaps koolist sinise silmaga tuli, siis ausalt soovitasime tou vastu anda). Nüüdseks on mitmed neist probleemsetest lastest saanud täitsa okeikadeks tegelasteks ja oskavad oma tundeid paremini juhtida.
Ma olen nõus. Kui minul oleks raskem laps siis käiks mööda lasteaedu ja koole kuni leian selle ühe õpetaja kellega mu lapsel on klapp ja kes oskab ja viitsib temaga hakkama saada. Ma olen ise näinud kõrvalt kui kehvasti see võib lõppeda kõik just selle raskema lapse jaoks, kui ei suudeta olukorda lahendada ja last aidata (mitte et keegi poleks üritanud ja püüdnud vaid ei osatud). Lasteaias ta teeb raskem laps teistele terrorit aga koolis mingil hetkel lapsed teevad temale kambaka ja ta võib ise sattuda kiusamise ohvriks, kuna on teistsuguse käitumis- ja suhtlusmaneeriga.
Mul oli lapse lasteaias ka probleem , küll väga süstemaatiline kiusamine polnud, aga et seda ennetada, ma esimese löömise korral läksin poisi juurde kui ta ema oli ka ja palusin luba poisiga rääkida. Ja siis küsisin, mida x tegi, et sul tekkis tahtmine teda lüüa ja miks sõnad ei aidanud. Minu laps oli ka kõrval ja siis arutasime tõsiselt. Lähenesin rangelt ja õnneks ema ka tal lubas rääkida, poiss oli ehmatanud, hakkas nutma, puges ema selja taha jne. Aga ehkki olin karmi olekuga, siis ma ei süüdistanud vaid arutlesime ning lõpetuseks surusime kätt ja lubasime (minu laps ja tema), et edaspidi proovime sõnadega jne, et tegime kokkulepped. Pärast seda 0 probleemi. Point selles, et vahele võõra täiskasvanu sekkumine on tulusam, kui tuttavate õpetajate ja ema-isa õpetussõnad. Õnneks ta ema oli ok suhtumisega, ütles, et kui tegid, siis ka vastutad ise ja lükkas poisi minu ette.
Aaaaaaaga miks sa poes mamale ligi ei astunud ja ei küsinud, et mis teema on? Kui õpetajad ei saa temaga hakkama siis pöördugu rajaleidjasse (sa võid ise ka pöörduda) . Sealt tuleb inimene ja vaatab mis seis lasteaias on. Kas abi vajab laps (temaga ei tegeleta/ei osata tegeleda kodus) või ehk ei oska õpetajad just temaga hakkama saada ja saavad nemad teadmisi juurde. Laps saab vastavat abi spetsialistilt ja teistel ka turvalisem. Lapsest endast ka hale. Selline türann on üldjuhul ka edaspidi selline õpiraskustega erak kellega suheldaksegi, et mitte ise molli saada. Mul oma lapsel oli aias hammustaja, selle venna kogu hambakaart oli mitmel korral mu lapse käel-seljal-kintsul. Ja see ei olnud enesekaitse. Ntks mul poiss istus laua taga ja mängis millegagi mida too teine noormees ihaldada võis ja vaatepilt oligi nii brutaalne, et ta lendas selja tagant hammastega sisse. No wtf eksole!! Oma peas ma reaalselt kujutasin ette kuidas ma LAPSELE vastu vahtimist annan! Ma tõesti tundsin tol hetkel sellist viha aga keskendusin enda lapse lohutamisele ja pärast härra hamba emaga rääkimist üritasin ka mõistev olla, sest tema ema oli probleemist teadlik ja võis ka enda kehal märke näidata. See probleem leidis lahenduse aktiivse sekkumisega lasteaiast, vanemate armastuse ja kõigi tahtmisega last aidata. Kui aga lasteaias tegeletakse ja kodus a la vaadatakse pärast lasteaeda ikka mingeid vägivaldseid multikaid siis pole ju koostööst mingit juttu..
Aga mida mul on selle emaga rääkida? Ma tean, et ta teab, et on probleem, millega tegeletakse. Lähen mölisema v?
Issand kui inetu vastus. Kas pähe ei tule et võiks proovida kenasti asju rääkida. Esmalt öelda midagi rahustavat ja uurida kas saame koos probleemi lahendada. Loomulikult mitte poes ja leidke sobiv aeg ja koht. Kui keeldub on teine asi. Praegu oled ise käitunud sama nõmedalt kui sulle tundus selle ema reaktsioon.
Inetu vastus on see, et ma ei arva, et vägivald oleks hea soovitus? Ausalt, kui sa viimasel ajal siia blogisse ainult vaidlema ja ma ei tea mida välja lugema ja ohkima tuled, siis jäta edaspidi käimata, ei tekita huvi su kommentaare avaldada.
Ilmselgelt tuleb laps ennast kaitsma õpetada. Mitte peksma, aga õigel hetkel lihtsalt ootamatut haaki andma. Ja tüdrukule õpetab seda just isa.
Ma ei arva, et see oleks hea lahendus.
Mida soovitust #facepalm
Olen õpetajana püüdnud luua ühe aastaga täiesti kiusmisvaba klassi ja ütlen, et see on võimalik ,aga töötades erinevates koolides ja lasteaedades, siis võin üldiselt kokku võtta, et paljud õpetajad ja kasvatajad ei viitsi, taha või jõua kõike välja juurida. Palju erinevaid õpetajaid on, kuid enamasti tegeletakse sisulise tööga, sest lihtsalt kõigi käitumisprobleemidega tegelemine kujuneb see nii raskeks. Nähes, et pärast 1. klassi sai minu klassist täielikult kiusamisvaba klass, kus üksteist toetatakse, julgustatakse ning kedagi ei jäeta kõrvale võin südamerahus öelda, et see on suure töö tulemusel võimalik, aga lõpuks on õpetaja ise energiast täiesti tühi. Paremini toimib, kui õpetaja on pigem autoritaarsema loomuga, siis lihtsalt ei julgeta. Üks nüanss on ka see, et ülikoolis ei õpetata toime tulema tegelikult nö erinevate käitumisprobleemidega (miinimum õppeosa), puudub teadlik tagapõhi, kuidas reageerida, seega vanemad õpetajad tulevad toime hästi ilmselt pikaaegsetest kogemustest.
Ma ei ole küll lapsevanem ise, aga mina paneks selle asja suure kella külge, st räägiks lasteaia direktoriga antud probleemist, sest ei tea, mis seal taga on, st kas lapsevanem ei tule toime oma lapsega või on asi kasvatajas (ei tule toime, ei viitsi vms). Kui ikka edaspidi ei parane, siis soovitaks vahetada rühma.
Tere
Kahjuks selliseid asju ikka ja jälle tuleb ette jah ning ma julgeks arvata, et ikka kõik töötavad selle nimel, et seda poleks.
Lasteaedades öeldakse ja räägitakse vanematega ikka väga kiiresti, kui laps lööb. Kui suurem probleem, hakatakse ka soovitama, mida teha. Omaette küsimus on, et kui kiiresti lapsevanem soovitusi kuulda võtab.
Mida mina soovitaks, on teha selgeks, et mis olukorrad need täpsemalt on, kui laps küünistab. Kas nad tegelikult mingites hetkedes otsivad ise teineteist üles? Mängivad koos? Lapsed lihtsalt satuvad lähestikku? Kas Sinu laps on midagi öelnud, teinud, miks see laps haiget teeb talle.
Ma oma lapsele ütleks, et näed ta ei oska sõnadega öelda, mida tahaks ja siis hakkab lööma. Räägiks lapsega, et mis ta arvab, mida ta tegelikult löömise asemel öelda tahaks. Tõenäoliselt sealt tuleb siis tulemus, et “ma tahan üksi olla/ mulle ei meeldi miski” vms. Ning siis, et aga katsu mitte tema juurde minna.
Mõnikord ka lastele meeldib, kui saab mingit reaktsiooni teiselt lapselt. Ehk siis jällegi kaitseks see, kui ei annaks reaktsiooni.
Mina teeks veel nii. Võttes hästi sellise partneri suhtumise, küsiksin õpetajalt, et kuidas ta näeb, et kuidas Sina lapsevanemana saaksid kaasa aidata selle asja lahendamisele.
Õpetaja tõenäoliselt teab asja kohta rohkem, kui ta öelda saab ning kindlasti tasub hästi partnerina ja ilma ründamiseta seda õpetajalt küsida.
Endal lasteaia kogemust ei ole, aga see eest koolis tehakse minumeelest sõnadega veel rohkem haiget, eriti kui erined teistest.
Õnneks tundub, et Mari suudab seda kõike väga rahulikult võtta. Mina kooliajal kahjuks ei suutnud. Siiani 30+ aastasena meenutan neid asju ja aegu vastikusega.
Mari vist võttis jah üsna lebolt.
Sama siin… 30+ ja nelja lapse ema. Koolis toimuvad arenguvestlused ja muud koosolekud ajavad siiani südema puperdama ja peopesad higiseks ?
Tasandusrühmas pole vaid kõnehäirega lapsed, vaid praeguseks ajaks ka igasuguste muude arenguhäiretega, käitumisraskustega jne. Ma ei tea tasandusrühma, kus ei oleks ka selliseid raskuseid, mida kirjeldad, pigem on olukorrad hullemadki. Jah, raske on, samas kui üldjoonteski sellega hakkama saadakse, siis on see võimalus lapsele juba väga varakult õpetada erinevate inimestega toimetulemist, sh ka tolerantsi. Ka sellel “lööjal” lapsel on raske, usu mind. Ta ei oska end teistmoodi väljendada ja ajapikku oskused muidugi arenevad, aga see võtab aega. Ta ei oleks seal rühmas, kui tal poleks raske.
Ma absoluutselt ei arvagi, et tal ei oleks raske.
ID kanalilt tulevad lood saatan minu kodus.
Tegu on pereliikmete jutustusega kuidas nende lapsest, õest, vennast sai mõrvar.
Ega see tulevane mõrvar polnud alul 24/7 hull, ikka siis kui ei saanud oma tahtmist. Hiljem juba oli kurjuse kasv nii suur et nautis seda ja võimu. Põhjust polnud enam vaja.
Kas oleks saanud midagi varem ära teha ja miks nad ei saanud aru või vahel ka said, kuid ei antud neile mingit abi ja nad otsisid seda mitmelt poolt. Väga kurb on neid pereliikmeid kuulata.
Ma ei tea kas sinu lapse rühmas on selline häirega laps või on tegu kasvatus küsimustega.
Minu vennapoja langes lasteaias 3 aastaselt samasuguse hullu ohvriks. Alul olid üksikud
hammustused ja lõpuks viimasel päeval polnud ta ihul kohta kus teda poleks järatud. Üleni suuri hambakaari täis. Nägu, kael, käed, selg , jalad, kõht, kael , isegi pea. Kasvataja nuttis lahinal, sest ei julenud last emale näidata. Juhtus see magamise ajal. Nad olid korraks alla saali läinud ja tagasi tulles valitses kaos. Peale seda juhtumit seda „pahapoissi“ enam lasteaeda ei võetud ja paluti psühhiaatrit külastada. Seejuures oli see ema kodune ja ei vajanud hädasti kohta lasteaias. Lihtsalt nii oli mugavam teiselapsega kodus olla. Samas võib arvata ja aru saada ka emast. See oli aeg öö-päevast kus valitses kodus ehk rahu ja küllap ta uskus et pedagoogid on oskajamad. Paraku mitte. See oli aastaid tagasi ja tahaks loota, et praegusel ajal on rohkem teadmisi aidata peresid ja sellist last. Selleks on ikkagi vaja abi küsida või kasvatajal, med töötajal kuhugi suunata.
No väikse käitumisraskusega last mõrvariks tembeldada on ka väga ebaasjakohane.
Mis sinuga lahti on ? Kus kohas ma seda sinu lapse kiusajat mõrvariks nimetan ? Ma räägin sellest et pered ei saanud õigel ajal abi ja see lõppes koledustega. Lood päris elust.
Taevake see juba ei tea mitmes kord kus loed välja asju mida kirjas pole.
Ju siis me ei saa teineteisest aru, ehk on aeg siis loobuda sellest suhtlusest 🙂
Mida sa selle postitusega saavutada soovid? Kas Mari kasvatatakse üles vati sees? Raske elu saab piigal olema. Kindel, et neiu ise ei ole provotseerinud kergelt ärrituvat last, kes ei suuda oma ajukeemia tõttu end nii häst talitseda? Igatahes, kas mitte pole see suurepärane võimalus oma lapsest avarama silmaringiga inimene kasvatada?
Mismõttes mida ma arutada soovin? Minu postituse point ei olnudki küsida nõu, et mida sellise lapsega teha. Pigem oli see niisama arutlev, sest Mari just jälle tegi sellest juttu ja kuna see on mõnda aega kestnud, siis tahtsin lihtsalt antud teema blogis tõstatada, et inimesed saaksid kaasa rääkida ja arutada. Minu küsimus oli pigem, et mida mina MARILE öelda ja teha saaks, et ta seda olukorda vältida saaks, mitte, et mida selle lapsega teha. Just seda ma tahangi teha, avarama silmaringiga last kasvatada, kes oskaks sellises olukorras käituda.
Minu tütre rühmas oli üks poiss.. algul samamoodi tegi kaaslastele füüsiliselt haiget, aga mida aeg edasi seda julmemaks asi läks. Ta loopis asju, kappe, toole, laudu. Lõhkus õpetajate vara (nt prillid). Väljaspool lasteaeda isegi jalutamas temaga käia ei saanud, sest poiss ei kuulanud, röökis, jooksis keset linna minema jne. Tihti polnudki õpetajatel muud teha, kui vanem poole päeva pealt lapsele järele kutsuda. Nad pidid eraldama kõik teised lapsed teise tuppa selleks ajaks, kui poisil see nn hoog peale jälle tuli. Ja see hoog käivitus iga väiksema ja tühise asja peale. Vanemad ei reageerinud, süüdistasid õpetajaid. Õpetajad olid täiesti ahastuses ja ei julenud enam tööle tullagi, sest kartsid nii enda pärast (poiss läks ka neile pea iga päev kallale), kui ka teiste laste pärast. Aga tollele poisile midagi teha ei võinud, st kuidagi karistada ja allutada nad teda ei tohtinud. Murest olid teadlikud kõik vanemad ja juhtkond. Ainult vanemad polnud nõus kuskile pöörduma, sest probleem pidavat ikkagi kasvatajates ja teistes lastes olema. Polnudki mitte midagi teha. See oli igapäevane võitlus tuuleveskitega, mis kestis umbes aasta. Poisi ema pöördus linnavalitsusse ja kaebas õpetajate peale. Lõpuks võttis ema oma lapse meie rühmast ära ja pani väiksemasse maalasteaeda.
No see olukord tundub ikka väga väga palju hullem kui Mari rühmas.
Mul on poeg,kes oli just lasteaias see probleemne laps. Üks kõik kuidas ma ka ei üritanud miski ei aidanud. Asi lõppes sellega ,et lasteaeda minnes oli mul pisarad silmis, suur stress, hirm, et nii mida mu poeg jällegi tegi. Ja arvati sama ,et ma ei tee midagi. Pojaga alati oleme rääkinud ja ta on ka arusaanud,isegi seletanud, et ta ei tea miks ta lööb, ta vihastab ja siis unustab ära kõik mis mina või kasvatajad rääkinud on. Nüüd tean miks ta ärritub nii kiiresti, et läheb ennast nii välja. Tal on diagnoos ja ta ei sobigi suure kollektiivi. Sügisest uude lasteaeda, väiksem rühm, kus on ka abi sellistele lastele nagu minu poiss.
Tere, see nii jube. Mul ka kolm last. Üks juba koolis ja teine veel lasteaias ning kõige pisem veel kodus. Mõlema suuremaga on kodus olnud täpselt samasuguseid vestlusi. Kuidas keegi X on nii paha poiss…peksmine, hammustamine, löömine, kägistamine jne. Lapsed tulevad koju sinikate ja kriimudega (kägistamisejäljed kaelal). Õpetajad on nõutud, sest kogu tähelepanu läheb just selle peale, et seda 1-2 maragratti taltsutada. Meie kogemus, et vanemad saadavad õpetajad pikalt, kui soovitavad lapsega spetsialisti poole pöörduda. Suuremate rühmas lisandus peksule tõesti ka halvasti ütlemine ja ropendamine. Nii kahju on omi lapsi saata aeda, kui seal üks pidev võitlus käib. Mis puutub vastu löömisesse siis me kodus ka koguaeg rääkisime, et ei tohi kedagi lüüa aga kui ikka iga päev laps tuli vigastustega (nt selg täiesti hambajälgi täis). Ütlesime tee vastu ja kaitse end. Lisaks nii kui haiget keegi tegi…hüüa kõva häälega õpetaja appi. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest selliseid asju.
See on elu. Kui K sind ei löö ei tähenda, et et keegi kedagi ei löö . Teist last ei saa ju lasteaiast “välja visata” kui ei sobi … no selle tänapäeva lumehelbekeste maailmaga. Löömine pole ok, aga peab aru saama, et laseaed ei ole eliitasutus, kuhu “valitud” vaid saavad. Ma sõidutasin ka kord lapse klassikaaslast emaga. Laps kurtis , keegi olla talle paks öelnud . No vastas tõele ja ema hakkas lapsele musta valgeks rääkima….aga ee poiss oli paks mis paks:(
Jah, laias laastus ongi elu selline. Aga kujuta pilti, ma oma blogis oma ELUST räägingi.
Kohati jääb juba lausa mulje, et löömine on normaalne ja sellega peabki harjuma…. Kui ei tao oled lumehelbeke ja eluvõõras.
Mul on küll väiksem laps alles (4a) aga ei kujuta ette, et õpetajad laseks sellisel asjal toimuda. Loomulikult oleks vaja siis lapse ja vanemaga lãbi rääkida mure kohad ja miks ta nii teeb ja tugiisik aitaks kindlasti. Küll aga kui jõuda asja tuumani siis ehk pole seda vajagi. Kas teised lapsed ka kannatavad selle all või ainult Mari. Äkki Mari siis kuidagi provokatseerib teda ja samuti võivad lapsed tihti jutu puhuda hullemaks, kui see tegelt oli..(jah kriimud näitavad et oli rüselus aga võibolla mõlemad olid süüdi?) Ma uuriks teistelt vanematelt kuidas nende lapsed seda taluvad ja kuo ainilt Mariga see kiusamine siis katsuks poisi vanematega ja õpetajate abiga läbi rääkida ja lahenduse leida. Äkki jah juba sügisest poiss kooli, seega mure laheneb iseenesest, sest palju siin suvel ikka lapsed aias käivad. Ja selle poes kohtumise kohta nii palji, et vanem ei pruukinud arugi saada, et Mari tema lapse rûhmast ja kui ta midagi talle ette vuristas siis see ema ei pruukinud aru saadagi, mis ta rääkis vaid lihtsalt naeratas kenasti lapsele. Samas pole ka toidupood koht kus asju klaarida seega veit nõme, et Mari niimoodi lasid peale lennata nö?
Igaljuhul tuleks kuskilt otsast asja uurida..
Muidugi on igal asjal mitu külge, selle pärast ma alguses seda nii tõsiselt ei võtnud ka, sest niimoodi võiks Mari iga päev rääkida ka, et Lende talle liiga teeb, kuigi üldiselt saavad läbi küll. Lihtsalt tekib mänguhoos… rüselemisi ja solvumisi jne. Aga kavstaja ütles ju, et probleem on teistega ka, et pole ainult Mariga.
Hea Mallu, sa pole vist yldse aru saanud, mis maailmas me elame:). Ei olnud mingi nurgatagune lasteaed, kus minu laps käis, vaid korraliku elurajooni vastavatud lasteaed. Võiks öelda, et uusrikaste asula. Igapäevane oli see, et lapsi lükati mänguväljakul alla, nii et midagi oli verine, asju visati wc potti, peksti-küünistati üksteist ja finaal oli 5-7 aastaste seas kägistamismängud! Et tuleb sinust suurem ja tugevam ja lükkab vastu seina ja kägistab kuni hapnik otsa saama hakkab. Õpetajad sellest teadlikud, aga pole lubatud karistada ju ning alati leiti kõrvaline koht sellise kiusamise jaoks. Ja kui vanematele öelda siis yldiselt kohtab ülbet suhtumist, et nende lapsed on kukununnud. Aitas see, kui vanem vend läks lasteaeda ja lubas kõigil hambad sisse lüüa, kui veel peaks kuulma midagi sellist! Selliseid lugusid olen kuulnud küll ja veel, ei ole unikaalne olukord!
Meil ka lasteaias selline poiss 6a hetkel.
1 aasta käisid minu lapsega ühes rühmas ja täitsa lõpp üldse läbi ei saanud.
Ainult käsipidi koos ,olen öelnud oma lapsele et ütle kasvatajale et ta lööb sind.Lapsel tulnud arvamus et peab vastu lööma ?Aga ta ju poole suurem temast(ülekaaluline)
Aasta tagasi tuli laps koju prilliklaas käes ja räägib et x lõi??
X ema ei tee välja ja ei taha tunnistada et ta peaks abi otsima .
Õnneks minu laps läheb nüüd kooli aga järgmine aasta tuleb poiss järgi.
Mitte samma klassi aga vahetund ikka koos ?
Appppi, niiiiii vastiiiik. Kui mul endal väike õde kooli läks, siis tal oli ka üks juhtum, kui nad kahe klassi poisiga mängisid ja see lõppes sellega, et mu õde nuttis. See oli niiii vastik ja halb tunne, ma ei kujuta veel ette, mida sa võid tunda kui see iga päev nii on.
Aga Mari tundub väga tubli ja täiskasvanulik olevat su jutu järgi.
Ma isegi ei oskaks midagi selles olukorras ettevõtta, pole nagu ilus võõrast last ka kiusama hakata ja kui lapsevanemaid ka ei koti siis ma ei teagi mida üldse teha saab.
Neid lapsevanemaid ju huvitab ja nad tegelevad probleemiga nagu ka postituses öeldud.
,…tuttav tunne, mul ka lapselaps sai lasteaias pidevalt peksa, kuna ta oli ka kõige väiksem kasvult. Teised said muidugi ka. Probleemse lapse vanemal vennale pandi diagnoos ja tal oli pidevalt tugiisik lasteaias kaasas. Nooremaga ei viitsinud vist vanemad enam selles suunas tegutseda. Aga kui pole diagnoosi, ei saa ka tugiisikut. Oli küll koosolekuid ja kasvatajate poolset initsiatiivi, et vanemad lapsega psühhiaatri juures käiksid, aga ega nad ju midagi kontrollida ei tohi. Eriti karm oli kui kutt äsas minu pisikesele piigale jalaga konkreetselt näkku, nii et igemetest verd tuli..kel oli võimalus last kuidagi kodus hoida, siis kasutas seda, sest hirm oli kõigil suur..sellised lood.
Olgem ausad, tugiisikut on VÄGA raske saada, isegi kui viitsid ja tegeled.
…kindlasti on tugiisikuid vaja igal aastal järjest rohkem…aga..konkreetsel juhul poleks olnud probleemi..lihtsalt nagu ma mainisin, kui lapsele pole diagnoosi pandud, siis tugiisikut pole ametlikult ette nähtud..siin mitme aasta jooksul selleni ei jõutud kahjuks, ehki probleemid olid tõsised, näiteks ühe tüdruku oli ta pikali tõuganud ja jalgadega selga hüpanud..
Sa pead rääkima kasvatajaga ,et kokku kutsuda ka selle probleemse lapse vanemad ja arutada et nii ikka edasi kesta ei saa.Minu lapse lasteaias oli samasugune laps kes teisi lõi.Ütlesin kasvatajale kui te midagi ette ei võta siis laps enam siia lasteaeda ei tule enam.
No variant, et ma ei too enam oma last lasteaeda pole väga mõeldav, sest tal on tasandusrühma vaja.
Enda tütrel oli esimese klassi ajal klassivend, kes lõi kõiki, nii lapsi kui õpetajat. Eriti hull oli ta siis, kui jättis rohud võtmata. Korra tuli noaga kooli. Täiesti õudne! Teised vanemad kirjutasid direktorile, et ta tavaklassist mujale eriklassi pandaks, ja nii lõpuks läkski. Aga see võttis aega, nii et terve kooliaasta pidi klass seda terrorit taluma. Usun, et tuleb ikkagi nõuda, et sellised vägivallatsejad kõrvaldataks tavaklassist või tavalisest lasteaiarühmast, miks peaks kõik teised lapsed selle ühe pärast kannatama!
Ma küsiks, et mingi saksapreili oled või linnapea, et ilma sinu lapseta nüüd lasteaed variseb kokku või? Mida selline klähvimine aitab muidu?? Ütleks, et Maril rohkem aru peas kui mõnel täiskasvanud emmel siin kommentaariumis. ?♀️