JUMALAITA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

veits närvi ajab

29. juuni 2020

Terekest, jälle uus nädal ja jälle oleme me sammu võrra suve lõppemisele lähemal. Ei tahaks siin negatiivne Nancy olla, aga nii on ju! Alles oli mai, nüüd juba juuli. Suve peale on paar üritust orgunnitud, paar väljasõitu ja tere tulemast tagasi sügis. Eiiiiii! Selle pärast ongi see talvel Tenerifel elamise idee nii ilus – ei pea kuskil külmas ja kõledas Eestis passima. Öäk. Ainuüksi mõte sellest teeb mind närviliseks.

Teate, mis mind veel närviliseks teeb? Ikka see vana hea lugu, et kui ma ei kirjuta oma elust, vaid asjadest ja kohtadest, siis olen nii igav ja mõttetu, võiks blogi kinni panna ja viisakusest maha surra. Kui ma KIRJUTAN oma elust, siis kaasneb sellega raudpoltnael mingisugune kohtusse andmine või kammajaa ja hala teemal: “kuidas sa julgesid olla nii avameelne??! mõtle oma lastele!” või veel parem, minu anonüümsest loost tunneb keegi ennast ära ja peab vajalikuks hüsteeritseda, kutsuda seda avalikuks laimuks, käskida maha võtta ja lõpuks käratada, et kuna ma ei soovi sundida meie lapsi kahekesti koos mängima, siis järelikult ei soovi ma probleemi lahendust vaid …trummipõrin-… klikke!

via GIPHY

Vot need on küll need hetked, et nagu jumala eest, ega mul ei tohi ju ühtegi mõtet või probleemi või arutelu vajavaid asju elus, sest kõik mida ma tahan, on need maagilised klikid. Mul tegelikult laps ei käigi lasteaias, tahtsin lihtsalt lahe olla ja mõtlesin teema välja, sest noh… why not. Kuidagi tuleb see klikk majja tuua eks…

Ok, hingan sisse, hingan välja.

Rahulikuks seletades: minu eilse postituse point ei olnudki küsida nõu, et mida sellise lapsega teha. Pigem oli see niisama arutlev, sest Mari just jälle tegi sellest juttu ja kuna see on mõnda aega kestnud, siis tahtsin lihtsalt antud teema blogis tõstatada, et inimesed saaksid kaasa rääkida ja arutada. Minu küsimus oli pigem, et mida mina MARILE öelda ja teha saaks, et ta seda olukorda vältida saaks. Minu lahenduse otsimine ei olnud kordagi sinna suunatud, et oh, korjame allkirju ja viskame lapse välja või ma ei tea mis imelahendusi siin soovitati.

Ma ei ole kordagi arvanud, et antud pere eitaks probleemi või ei viitsiks/tahaks sellega tegeleda. Ka Maril on eelnevalt erinevaid probleeme olnud ja ma tean selle pärast väga hästi, et ükski asi ei käi üleöö, vaid võtab aega. Seetõttu, peale seda kui õpetaja ütles, et nemad ja pere on probleemist teadlikud ja sellega tegeletakse, miks ma oleks sellele emale eraldi kirjutama? Mida? Mölisema, et issand, iga päev kuulen seda ja teist? Miks ma peaksin seda tegema, ma ju saan aru, et ega neil ka ilmselt kerge pole.

Igal asjal on kaks otsa ja kindlasti oleks mul  ka väga paha, kui keegi ütleks, et minu laps teistele haiget teeb ja inetusi ütleb. Mõistan, et selline tunne võib inimese viia kaitsereaktsiooni, kus pigem tahaks süüdistada kedagi teist, mitte enda last (kuigi endiselt, ei ole ma kordagi süüdistanud ei last, ega vanemaid).  Minu postitus on anonüümne, selle on enda isikuga sidunud ainult see ema ise kuskil facebooki grupis, kus visati link üles selle mõttega, et issand, mida nüüd teha, suur ja kohutav Mallukas laimab. Loomulikult olid kommentaarid ka vastavad, et ega selliselt pole mõistmist elusees loota ja põhimõtteliselt pisendati minu muret ja probleemi selleni välja, et ilmselt minu enda laps on lõpuks süüdi.

Kõikidel lastel on vahepeal momente, kus neid on raske talitseda ja neil emotsioone kontrollida, mismõttu paljud kommentaarid vb olid ka ründavad, et ah, raudselt vanemaid ei huvita vms, mis kindlasti antud pere puhul ei päde. Samas igaüks räägib enda mätta otsast:

Mina räägin selle mätta otsast, et mu laps saab haiget ja talle öeldakse pidevalt inetusi.

Sellele emale teeb haiget, et teised tema lapsest eemale hoiavad ja et tal raske on seltskonnas hakkama saada, mõistan ka seda.

Osadel kommenteerijatel võivad olla aga näiteks kogemused lastevanematega, keda ei huvita lapse probleemid vaid eitavad neid. ja ei taha sellega tegeleda.

Igaühel on omad vaatenurgad, mis teisele võivad valed või ründavad tunduda, aga igaüks räägib ainult oma kogemusest. Ja kujutage ette – ma olen oma blogi pidanud varsti juba viisteist aastat ja väga pikalt olen ma saanud oma asju siin välja kirjutada ja teie käest nõu ja erinevaid vaatenurki. Samas aina vähemaks jääb see, kes ma kunagi siin blogis olin. Lihtsalt sellle pärast, et ma ei saa mitte millestki ega kellestki kirjutada, ilma, et see KEEGI ennast ära tunneks.

Mul on ka mingid jamad olnud sõbrannadega, Kardoga… eluga, aga ma ei saa neist kirjutada, sest ma tean ju ise ka, et minu nn välja kirjutamise point ongi ju ENDA vaatenurk kirja panna ja kui keegi ennast ära tunneb, siis hakkab kohe pihta see, et AHHAA, nüüd ma siis tean, mida sa mõtled ja tunned ja see pole üldse nii ja üldse SELLEST ei tohiks sa blogida, sest vaesed lapsed ja… Ehk siis mu päris elu on off the limits, sest kedagi ma raudselt haavan ja solvan ja laiman isegi anonüümselt ja mu töö osa (arvustused ja reklaam) on mõttetu sitt, right?

Oeh, eks ma tegelikult ise ka tean, et laste teemad ongi sellised, mis ajavad kaitsepositsiooni ja ei lase võib-olla olukorda selgelt näha, aga ausalt läksin praegu närvi. Ilmselt paneme nüüd kokku kogu selle lasteaia teema, selle, et ma ei suuda ever kaalust alla võtta ja ma näen kõikidel eile rannas tehtud piltidel välja, nagu mul oleks 6644464 kilone pekitutt trikoosse topitud, ma pean kolme päevaga stuudio tühjaks tegema + muud tööd ka ära tegema. Ja nagu ikka, ei saa ka pettumust valmistada sellega, et mu maja ei näeks välja nagu bardakk.

Edaspidi teen oma halad parooliga postitustesse, ei viitsi enam vaielda nendega, kes ei tahagi mõista või aidata, ainult näpuga näidata ja iniseda.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Hilli 2. juuli 2020 at 20:26

    Kui minu tütar kaebas, et teda kiusatakse, soovitasin talle tõsimeeli, et kas näpista või hammusta vastu :), teda see aitas, enam ei kiusanud keegi, vahel ei saa lihtsalt sõnade ja headusega :), ma muidugi ei soovita seda käitumist kellelegi, aga minu lapse puhul aitas, see juhtus muidugi juba 30 aastat tagasi ka :)

  • Reply Tuust 2. juuli 2020 at 16:46

    Eieiii, kõige huvitavamaid postitusi ära pliiis küll parooli alla pana. Tore on just lugeda neid lugusid, kus on enda eluga äratundmisrõõmu või kus saab hinges sinule kaasa elada😕

  • Reply Jäägunii aga saab ka teisiti. 1. juuli 2020 at 20:16

    Õnneks lasteaias läks mõlema lapsega valitult. Keegi ei norinud tüli – kedagi ka minu omad ei kiusanud. Poisil oli 1.klassis aga konflikt klassiõega, mis lõppes küll materjaalse kahjuga, küll füüsiliste jälgedega poja kehal. Ma suht emakaru… ajasin asja kurjaks. Vanemate ja klassiõega saime neutraalsel pinnal kokku. Vaatasid üksteisele silma, süüdistasid teine teist vastastiku, vastas vanematega panime paika teatud reeglid ja kokkulepped ohtude puhul kohe reageerida, aga lõpp lahendus oli, et nüüd, 5 aastat hiljem , on nad ühed parimad klassikaaslased teineteisele.
    Tütrel oli ka koolis probleeme, vaimse terroriga.. see jäi kahjuks suht poolikuks teemaks, kuna ema on nii pimesi veendunud, et tema laps ei käitu mitte kunagi halvasti ja on ingel lõpuni. Pigem tema on ohver… kahjuks on tunnistajaid ja teisi kannatajaid.

  • Reply Inks 30. juuni 2020 at 18:37

    ausalt öeldes ma aplodeeriks sulle hommikust õhtuni :D sest mulle meeldiks ka oma arvamust avaldada, muresid, rõõme ja elu üldse kirjutada ja jagada ja arutleda jne, aga just nimelt sel põhjusel, et seda draamat osatakse igast sõnakõlksust nii suureks puhuda, ei julge ma selliseid asju teha. Parem pean lihtsalt reisiblogi ja kirjutan “pealiskaudsetest” asjadest, siis ei saa ju keegi tulla midagi klähvima..
    Niiet aplaus sulle, mallu, et oled julge ja viitsid jageleda või oskad niisama mööda lasta endast selle blogimise pasama poole

    PS, kui parooliga peaksid hakkama jändama, siis viska mulle ka ikka. Luban, et hukka ei mõista, aga kui avaldan arvamust, siis ainult ausalt ;) :D

    • Reply Mallu 30. juuni 2020 at 19:58

      nii armas, aitäh :D

  • Reply Helen 30. juuni 2020 at 15:49

    Lohutuseks sinule võin öelda, et mina sain küll su postitusest eile aru ja ei arva, et oleksid midagi valesti öelnud. Pigem kiidan, et suudad nii empaatiline teise lapse ja tema vanemate suhtes olla ja hea ema Marile, et koos arutate ja mõtlete, kuidas olukorda kõigi jaoks paremaks teha. Niiet vast ei ole asi sinus vaid ikka lugejates – mõni lihtsalt peab mingi teema igast postitusest välja kiskuma, mida hea teistega närida.
    Aga siit minu mure, kas jagad paroole ka laiemale ringile või jätad postitused vaid oma lähedastele?

    • Reply Inks 30. juuni 2020 at 18:33

      tahtsin just konkreetselt täpselt sama juttu kirjutada kommentaariks! :D

  • Reply Maria 30. juuni 2020 at 10:28

    Mina olen see lapsevanem, kes ei lase teistel lastel oma last nüpeldada. Oma lapsel ei luba ka kedagi mitte kunagi kiusata, lüüa, ega muul moel haiget teha…kui neile ei tehta. Sealjuures vastu löömine ja vastu norimine on lubatud.
    Jah, ma tean, et tänapäeval on kõik lapsed head ja ollakse seisukohal, et igasugune füüsiline löömine ja vägivald on taunitav.
    Mõnes mõttes ju ongi, aga ainult sinnamaale kuni lööjale vastu lüüakse.
    Ok, Mari on ju veel väike, et õpetada vastu löömist, aga võimalik, et ei ole ka.
    Mida aeg edasi, seda rohkem jõuab meie koolidesse “Kaasav haridus” ehk et kõik lapsed on koos koolis/lasteaias. Muu maailm on selle etapi läbi käinud ja aru saanud, et see ei ole ikka päris seeõige, aga meie ikka veel proovime.

    Meil õnneks ei ole olnud niisuguseid pidevaid löömise teemasid ei lasteaias, ega ka koolis.. Oli kord üks pidurdamatu poiss, kelle ema otsustas, et tema nunnukesele ei ole rohtusid tarvis anda. No ja läks ja kägistas siis oma klassikaaslast. Tugiisik oli ka olemas, aga kuna nad on nii ettearvamatud, siis see lihtsalt juhtus nii. Kägistatav käis pikka aega psühholoogi juures, lisaks sinised vorbid kaelal. Õnneks saadi siis igal pool aru, et kõik lapsed ei saa ikkagi koos koolis käia.
    Minu oma last nüpeldas downi-sündroomiga laps, sest vahetunnid olid tema jaoks liiga lärmakad ja ta valis siis välja kõige väiksema tüdruku, kellele pähe taguda. Need mõlemad teemad said lahendatud, aga sellega tuleb tegeleda ja jõuliselt tegeleda.
    Päriselt. Mitte keegi teine ei kaitse su last, sest rühmas on korraga ikka väga palju lapsi. Nagu sa isegi ütled, sa ei vaja teise lapse “risti löömist”, vaid iseenda lapsele on kaitset vaja. Ja sellest tuleb rääkidarääkidarääkida lasteaias.

    • Reply Mallu 30. juuni 2020 at 11:37

      jep!

  • Reply Liis Er 30. juuni 2020 at 10:11

    Mõtle kui haige probleem päriselt. Oma blogis ei või ka enam rahus asjade üle ilma arutada, et keegi kuskilt end puudutatuna ei tunneks. Ja no ma ka täiesti kindel, et sul päriselt polegi lapsi ja kõik elu oled välja mõelnud! Niisama tahad klikke kurat!

    • Reply Mallu 30. juuni 2020 at 11:38

      busted :(

  • Reply Ave 29. juuni 2020 at 22:00

    Mina elan kaasa su tegemistele ja sa oled nii äge! Mul parooli pole, pliis ära jäta minu igavaid õhtuid ilma oma postitustest :(

  • Reply Miia 29. juuni 2020 at 20:23

    Palun ära hakka panema parooli alla elulisemaid postitusi! See on megaebaõiglane nende kümnete tuhandete lugejate suhtes, kes loevad, mõtlevad / tunnevad kaasa, soovivad osalistele mõttes head ja ei lähe kuskil foorumis või Perekoolis hulluks. Sa pole mitte midagi valesti teinud, see oli tolle inimese valik niimoodi üle reageerida.

  • Reply Maria 29. juuni 2020 at 17:20

    Kahju, et olukord selliseks kujunes. See (ja ka olukord Mariga lasteaias) oleks ebamugav ja keeruline ükskõik kellele.
    Ma pean küll ütlema, et olen aastaid blogi lugenud just selle päris elu jutu pärast. Selline avalus on näha ja tunda ja huvitav ka lugeda. Väga kahju, et satud nii tihti kohe tule alla.
    Loodan, et olukord rahuneb ja lahtub ja laheneb..

  • Reply Enely 29. juuni 2020 at 17:15

    Kahjuks käib iga postitusega ka negatiivne pool ja igasugused perekooli käod kaasas. Loodan, et sa seda nii hinge ei lase, loen su blogi just seetõttu et sinu vaatenurk elule on tihtilugu samastuv minuga ja tõesti on hea lugeda et kõik ei ole pidu ja pillerkaar, tuleb ikka ennast kokku võtta. 😊

  • Reply Mimmu 29. juuni 2020 at 16:25

    Ole mureta, Mari läheb kooli ja see jätkub! Igas lasteaiarühmas/klassis on selliseid lapsi, näen seda oma lapse pealt, nii, et see on alles algus. Samamoodi ütleb klassijuhataja- jah me tegeleme sellega, et X ei togiks tunni ajal teisi, vahetunni ajal ei tiri klassikaaslast tuuseldades teisel pluusinööpe eest ära, ei viska kellegi tutikatest kekatossudest prügikasti, nii et see jääbki kadunuks jne.jne. Lapsed on julmad- olen ise südatalvel kellegi saapaid korjanud ujula eest lumehangest ja viinud administraatori juurde..

  • Reply T. 29. juuni 2020 at 15:04

    Mallu, pane filter endale ette, sa ei pea vastama nendele “kuul pähe” kommentaaridele. Sinu auditoorium on suur ja kindlasti leidub erineivad seisukohti, mis ei pruugi samastuda sinu omaga. Aga see ei tähenda, et pead kellegi ees personaalselt ennast õigustama või põhjendama. Õudsalt tahaks ühte head venekeelset väljendit siia juurde kirjutada sulle toeks, aga kuna see veits ropp, siis vist ei tohi :D

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 16:26

      tnx noh!

  • Reply Mai 29. juuni 2020 at 14:20

    Ma ei tea, milline su vestlus selle teise lapse emaga oli, aga miks sa ei võtnud vastu ta pakkumist, et lapsed koos mängiksid? Kui lapsed oleks koos nt mänguväljaku neutraalsel territooriumil ja emad juures, võib-olla siis tõesti hakkaks neil suhtlus laabuma? See ei tähenda, et peaks sõprust peale suruma, lihtsalt aitaks ehk leppida?

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 14:22

      Ma küsisin Mari käest, kas ta tahaks. Eile veel ütles, et kui X ei löö, siis tahab. Täna ütles, et läheb parem ühe teise lasteaiakaaslasega. Ma ei hakkka teda sundima ju, kui ta ei taha.

    • Reply Krr 29. juuni 2020 at 14:48

      Minu last on ka üks laps lasteaias korduvalt löönud ja ähvardanud ja ma ka ei kujutaks ette, et sunniksin oma last väljaspool lasteaeda temaga mängima minema. Ja pole vaja ette kujutada, et äkki mu laps seda tahaks, et võiks talle seda ikka välja pakkuda (selle last ei ole ilmselt keegi kunagi löönud, kes midagi sellist võiks oma lapsele soovida või välja pakkuda).

      • Reply Mai 29. juuni 2020 at 17:14

        Püüdke mõelda selle ema seisukohast ka. Ma tunneks ennast küll abituna. Niigi on lasteaed ju koht, kus ei saa ise vahetult sekkuda ja oma lapse käitumist kontrollida. Ema pakkus oma lahendust ja see lükati tagasi, samas arutab terve hulk võõraid tema lapsesse puutuvat probleemi, mis siis, et anonüümselt. Millist käitumist talt siis ootaksite? Või kui ise lööja ema oleksite, kuidas tagaksite selle, et laps üleöö oma käitumist muudab ja enam kunagi kedagi ei löö?

        • Reply Mallu 30. juuni 2020 at 11:39

          Ma ei saa ju SUNDIDA oma last temaga mängima…

      • Reply Raili 30. juuni 2020 at 10:14

        mul on 2 poega ja seega on vaateväli piiratud, võimalik, et tüdrukutega on teisiti või suhtuksin ise teisiti. Aga minu vanemal pojal oli paar aastat tagasi (5-aastaselt) ühe lapsega lasteaias iga päev konflikt, oli löömist, hammustamist ja sõimamist ja minu laps ei olnud üldse mingi kukununnu, asi oli mõlemapoolne. Kuni selle päevani, kui kutsusime selle teise poisi endale külla. Nad on sellest ajast LAHUTAMATUD, täiega särk ja püksid.. sajaga kahju, et lasteaed läbi sai. Tahaksin endale nii head sõpra, kellega on ühised hobid ja ühised soovid, nad on tõesti vahvad. Üks psühholoog kunagi ütles mulle, et poistel on vaja piike ristata ja tugevust katsuda ja kui see on paigas, siis rahunevad maha. Ei tea. Samas nüüd viimases lõpus üks teine poiss hakkas minu omaga nokkima, asi algas sellest, et oli mingi multikas, mille järgi ta tahtis mängida, aga minu poiss ei teadnud seda multikat ja asi lõppes sellega, et minu laps sai 2-3 korda nädalas lausa tapmisähvardusi! Õõvastav, et üks 7-aastane tahab teist maha tappa.. Kuna meil olid siis paar viimast nädalat käsil, siis mina teise emaga ei rääkinud või muud suurt ette ei võtnud (peale obv oma lapse toetamise ja arutlemise, kuidas ta ennast hoida saaks, lisaks õpetajatega diskussioon), sest ma teadsin, et õpetajad räägivad selle teise emaga nagunii ja mida mina enamat saaks teha. Aga jah, kahtlustan, et selliseid “troppe” leidub kõikjal, lasteaias, koolis, trennis, tööl.. ja mida sina teha saad, on põhimõtteliselt ikkagi oma lapsele toimetulekumehhanisme õpetada ja kaitsekihti tugevdada.

  • Reply Annelii 29. juuni 2020 at 14:11

    Tead naine, sinu asi ongi enda lapse heaolu eest seista ja kui muidu ei saa siis teiste käest nõu küsida. Sa ei pea ennast süüdi tundma ja nurga taga nutma kui sinu lapsel on halb.

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 14:17

      Ma usun sama. Ja ma pole ka kedagi teist avalikult risti löönud vms, et sellist reaktsiooni saada.

  • Reply Helika 29. juuni 2020 at 14:11

    Aga võta lihtsalt vastu need hinnangud. Sa ei pea ennast põhjendama. Sa ei pea neile hinnangutele vastanduma ja Sa ei pea nendega samastuma ehk siis nõustuma. Iga hinnang on lihtsalt huvitav vaatepunkt, mis ei määratle Sind, vaid ongi huvitav vaatepunkt. See, et üldse Su ümber keegi reageerima või kuskil suunas liigutama hakkab näitab, milline vägi Sul on maailmas muutuseid luua. See näitab, et inimesed saavad puudutatud. Vahet pole, kuidas nad sellele reageerivad. See on vägivald iseendaga, kui Sa ei lase endal hinnangute pärast valida seda, mida muidu valiksid.

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 14:18

      nii hea idee :)

  • Reply Mart 29. juuni 2020 at 12:44

    Mul endal küll lapsi ei ole, aga ma olen kuulnud väga rämedaid lugusid lasteaedadest ja koolidest. Basic asi koolis on see, et need “pahad” lapsed ajavad oma sigadused teiste klassikaaslaste kaela ja kodus ütlevad et aaa ma ei teind midagi, õpetaja lambist pani märkuse ja ongi võluväel need lapsed emmede-isside silmis kukupaid.

    Aga lugesin ka su eelmise postituse kommentaare ja tahtsin ketti panna lihtsalt osade jutu peale, nagu kui rumalaid inimesi on olemas???????????? :D

  • Reply Riina 29. juuni 2020 at 11:52

    No su eelmine postitus lõppes lausega, et mis te sellises olukorras teeksite. Inimesed vastasidki enda kogemustele tuginedes, mis nad teeksid. Sinu reaktsioon oli ema käitumise koha, et miks ta midagi ei öelnud Mari etteheite peale, et sul emana oleks küll piinlik olnud. Kõlab justkui etteheitena selle ema aadressil. Nüüd muidugi üritad postituse tonaalsust endale sobivas suunas muuta. Mõtle asjad läbi enne kui nii tundlikul teemal ja siiski üsna konkreetselt kellestki kirjutad. See polnud ju abstraktne postitus vaid konkreetsed situatsioonid konkreetsete inimestega. Ja kui sa enne selle emaga polnud rääkinud Mari ja tema lapse konfilktist, siis on see ikka külm dušš küll selga lugeda enda lapsest avalikku postitust.

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 14:13

      Aga kelle suunas ma peaksin postistust kirjutama, kui mitte enda omast? Jah, poes mulle jäigi mulje, et laadiidaa, astun edasi. Aga ma teadsin õpetaja sõnadest, et probleemiga tegeletakse ja nagu mõni kommentaar ka ütles, siis äkki ei osanud kohe vastata vms. Minu elu muuseas ongi konkreetsetest situatsioonidest konkreetsete inimestega, sa muidu tead, kellest ma räägin?

  • Reply Anni1 29. juuni 2020 at 11:39

    Mallu, ma tahaks edaspidi parooli siis, et ikka edasi lugeda😊
    Laste teemal, ma olen kasutanud sellust nippi, et istun mõlemiga maha… No liivakasti äärel vms. Ja räägin stiilis, et koos ja sõpradena oleks palju huvitavam ja toredam olla. Mu pojal oli klassis poiss kellest hoiti eemale, kiusati ja keerati üles kuni ta märatsema hakkas. Ükskord loopis ta tunnis oma asjad maha. Mu poiss tõusis, tõstis ta pinali lauale tagasi ja nii hakkas hoopis uus suund, et nad hakkasid suhtlema. Poisil oli raske ja ei tulnud üksi enda tunnetega toime… Kui ta tundis, et temaga suheldi ilma kiusamata, et teda ka märgatakse ta muutus, no vähemalt meie poisi suhtes. Soovita Maril vastata heaga!

  • Reply Camme 29. juuni 2020 at 10:57

    Hoidsin ennast eile kõvasti tagasi, et mitte kommentaari kirjutada, sest siis oleks ma ka pa.arahe kaela saanud. Blogise kommentaare lugedes tundub mulle tihti, et inimesed ei mõtle üldse, mida ja miks nad kirjutavad. Ja miks üldse blogi lugeda, kui sulle ei meeldi, kuidas ja mida kirjutataks.
    Aga sina kirjuta ikka, sest oled tubli ja ilus NAINE, kolme ülivahva pliksi ema, hea reklaamija, ja muidu vahva.

  • Reply Mirjam 29. juuni 2020 at 10:38

    Kohati on inimesed nagu puuga pähe saanud. Vôid kasvõi 10x seletada, aga ikka loetakse mingi hoopis kolmas mõte sealt välja. Ja sellest on kahju, sest seda vähem “päris elu” sa meiega jagad.

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 14:15

      Nii kahjuks on.

  • Reply Helen 29. juuni 2020 at 10:35

    Ma lugesin seda eelmist postitust ja ilmselt ka täitsa oma mätta otsast. Olen õppinud lasteaiaõpetajaks, aga ei tööta sel ametil. Lugesin ja mõtlesingi, et mida ma selles olukorras teeksin ja tegema peaksin. Väga hea oli lugeda päris muresid päris inimestelt ja kaasa mõelda. Küll aga ei tulnud ma selle pealegi, et üht või teist maha peaks hakkama tegema. Mis ma siinkohal jälle oma mätta otsast öelda tahan, on see, et väga kahju kui sellised elulised postitused parooli alla lähevad, sest jumala eest noh, kes olen mina, et seda parooli saada ja vaikselt kaasa mõelda 😀 Aga you do you. Tubli ja hooliv ema oled!

  • Reply Alice 29. juuni 2020 at 10:33

    Nouuuuu, ma just selliseid elulisi postitusi loengi huviga ja mõtlen kaasa😁 kommenteerida küll tavaliselt ei viitsi, aga pliis mitte parooli alla, sest kommentaaride lugemine on lõbu omaette, pluss ma ei tea ju parooli🙄😄 #vihje

  • Reply Maru 29. juuni 2020 at 10:24

    Alati jààbad need ininaninad alles…
    vähemalt Sul on pekitutiga rannapildid. Mul pole üldse, sest ma vist ei mahu kaasrisse oma pekikanniga 😀
    Tihtilugu suudavad need anonüümsed enda ära tundjad ise omale kahju teha sellega, et hakkavad jagama “vaata mis ta kirjutab”
    Aga mida antud mure osas ette vôtta, ma ei tea.
    Kui meil rühmas oli venekeelses peres kasvav tüdruk ja ta algul kôigile kolakat tahtis anda, siis rààkisin oma lapsele, et àra lihtsalt ole ta ligi, jaaaa vbla pole see ka ôige, aga sry see laps oli mu omast kaks pead pikem ja poole raskem eks, vága pold vaja, et ta litaka saaks.
    Ôpetajad olid ka algul üsna hàdas. Laps sai tugiisiku omale. Tal oli see füüsiline vàljaelamine vist pigem sellest, et ta ei saanud eesti keelest aru ja ise ei osanud ka veel hàsti vene keeles suhelda (3-4)
    Hiljem ta màngis teiste vene keelt rààkivate lastega (kokku oli vist rühmas neid kuus) ja muutus ajaga rahulikumaks, siis kolis aga hoopis teise linna ja ei teagi kuis tal seal làheb. Muidu otsis tähelepanu ja oli rôômus laps, aga omaealistega suhtlemine ei tulnud vàlja.

    Suve osas samad môtted! Mismôttes tuli sügis. Meil eile oli merevesi nii mônus veel ja tàna 10 kraadi. Ebareaalne, et see tuul jàlle sooja vee minema viis.

    Kuhu stuudio staffi paigutad, see vötab kah megalt ruumi jàlle

  • Reply Geidi 29. juuni 2020 at 10:14

    Oh jah, ajuvabadus.
    Just see osa siiski, et meil peaks olema sõnavabadus ja ometigi tunneb alati keegi end haavatavana. Ei mõista. Lihtsalt ei mõista.
    Kuigi tuleb tunnistada, et mulle meeldivad kõik postitused, isegi kui ma pole sihtrühm või oman teema osas teist arvamust/kogemust.

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 10:19

      No see ka kahe otsaga asi, sest minu loogika on üldiselt see, et kui keegi ütleb, et see, mida sa ütled, teeb mulle haiget, siis ma ausalt olen inimene ja palun vabandust, kui olen valesti aru saanud või väljendanud ennast. Aga minu välja kirjutamine ongi minu nn teraapia, ma ei tormagi esimese asjana kuskile lasteaeda või vanemale kirjutama, sest ma tahtsin siin kogemusi ja nõu saada enne, kui ma probleemiga edasi tegelen.

  • Reply M' 29. juuni 2020 at 10:09

    Ma eile lugesin neid kommentaare ja mõtlesin just, et mis kohaga inimesed mõtlevad. Seal oli kohati nii äärmuslikke seisukohti, pluss hunnikuga negatiivseid arvamusi sinu kirjeldatud olukorrast ja sinu pihta. Kuna mul endal lapsi pole, siis kaasa ei hakanud rääkima. Mõistan, kui sitt sul endal veel võis olla, sest ilmselt polnud kõiki kommentaare veel ka üle tsekkinud ja avaldanud.
    Mulle meeldib lugeda ka su isiklikest asjadest, sest sa kirjutad hästi. Lisaks olen su blogi jälginud juba sellest ajast, kui Mari ootasid, sest umbes samal ajal oli mu õde rase ja seega olid sellised teemad mulle huvitavad. Elan igal juhul sulle ja su perele kaasa, teie kõigi edasi- ja kordaminekuid on tore jälgida.
    Jõudu ja jaksu sulle!

    • Reply Mallu 29. juuni 2020 at 10:10

      Ega ma ei arvagi, et ma mingi püha lehm olen, kellega peab alati nõustuma, aga kui ma midagi 100x seletan, siis ma lähen lõpuks närvi ära jah :D

      • Reply Elis 29. juuni 2020 at 12:50

        Püha lehm…😂😂😂