AVALDAN ARVAMUST SUHETEST

vana arm ja viha ei roosteta vist

14. August 2020

Mõelge korraks oma suurima südamevalu peale, mida te tundnud olete. Ilmselt, kui see juhtus lähiajal, siis ei ole üllatav, et see vastik tühi tunne ja kurbus ja viha sees alles on, aga mis on imelik, on hoopis see, et see ei kao vist mitte kunagi ära? Või on asi minus? Ei, ainult minus ei saa ka olla, sest just rääkisime sõbrannaga, et üli imelik on fakt, et mingisugused kohad, laulud, lõhnad meenutavad aeg-ajalt SEDA inimest, kes kunagi meie väikse noore südame võttis ja selle mõnusalt peos lömastas. Ja kuigi aastaid on möödas ja elu on edasi läinud ja mitte ükski osa meist ei sooviks selle hirrrmsa inimesega koos olla, siis ikkagi tekib korraks sisse selline tunne, et tahaks kerge pisara maha panna ja dramaatiliselt maha põlvitada ja karjatada: “Peeeter! Miks sa mulle nii tegid?!”.

Natukene ajab naerma, aga natukene on tõsi ka, eks ju? Ma ei teagi, kas see on siis selle pärast, et sellised tugevad emotsioonid jäävad kuskile ajusoppidesse ja keharakkudesse kinni? Minu meelest sama moodi jääb armastus su ajukurdudesse. Armastad kedagi ja see ei kao mitte kunagi ära. See lihtsalt mattub uute kogemuste ja armastuste ja elu alla, aga see ära ei kao. Ja jällegi ootab ta mingisugust tuttavat kohta, lõhna või mälestust, et oma pea supsti liiva alt välja pista, et juhhuuu, mäletad ikka mind v? Ma endiselt siin, hehe.

Minuga võttis ühendust üks kutt, kes reaalselt miljon aastat tagasi mu südame veits katki tegi. Jumala casually kirjutas, et jou, kuule võiks välja minna ja paar drinki võtta. Ma reaalselt surin seest sekundi vältel ära, sest ma pigem hüppaksin poole Rootsi kruiisi pealt merre, kui temaga kuskile välja tahaks minna. Mitte, et mulle ikka veel maru haiget teeks, kuidas ta käitus, aga mul on sees selline solvumine ja viha ja pettumus alles, et ta noore Mallu vastu sellline siga oli, et ma päriselt ei taha teda mitte kunagi näha. Ikkagi imelik lugu, et umbes 10 aastat hiljem ikka see tugev emotsioon sees on…

Mõnes mõttes nagu nõme kah, sest tahaks hea meelega sellised sitad kogemused ära unustada, aga samas on natukene tore ka, et aju selliseid asju meelde jätta tahab. Sest äge on mõelda, et kui sa kedagi armastad, siis mingi osa sellest jääb igaveseks sinuga. Ja kõik, kes sind kunagi armastanud on, meenutavad sind aeg-ajalt terve oma elu vältel. Seda on tore tunda.

On teil ka nii? Et kui mõtlete mingisugusele südamevalule, siis see emotsioon, et käi sa ka persse, on ikka veel alles? Ja arrrrmastus on ka kuskil alles? Selline pehme ja mõnus ja soe väike tunne sügaval sees. Et jaaa, teda ma olen armastanud, see oli tore?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

58 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Anna-Liisa 17. August 2020 at 08:21

    Mul on ka nende meeete(kaks tükki on neid, meeste kõlab nagu kümmekond oleks olnud. :D) vastu kes ikka tõsiseid tundeid tekitasid alati südames tuksumas see miski. Ja laulud ka kohad ikka meenutavad. Ainult minu eelmine elukaaslane kes on ka minu lapse isa,
    tema suhtes ei suuda ma midagi ilusat isegi mitte meenutada. Selle põhjuseks on ilmselt see et ta lihtaalt vaikselt tappis mu armastuse ja meie suhe oli emotsionaalselt vägivaldne.
    Aga mulle meeldib su mõtte et inimesed keda armastame jäävad alatiseks natukeseks meie sisse. Alati kui mulle mu armsamad meenuvad ja isegi valus on korraks siis proovin neile oma mõttes head saata. Mis saaks selles valet olla et kuskil on keegi kes soovib sulle head!

  • Reply Kapsauss 15. August 2020 at 09:05

    Ma ei saa absoluutselt samastuda selle tundega. Ja selleks ei ole ma ka kunagi aru saanud ytlusest “vana arm ei roosteta”. Mul on need k6ik ikka korralikult ära roostetanud. Mul on olnud enne praegust suhet kolm nö sellist mida ma ise olen arvestanud t6sisemaks suhteks ja yks neist siis see esimene nooruse armastus. Yks suhe oli nendest vaimselt vägivaldse mehega, kelle vastu mul olid päris tugevad tunded sel ajal, aga tegin asjale ise l6pu, väga raske oli tol hetkel kuna teatud positiivsed asjad andsid selle tunde, et oli nii hea temaga koos. Oli viha ja oli kurbus. Aga sain sellest yle. Praegusel hetkel ei saaks vähem huvitada need mehed minu minevikus, isegi kui yhendust v6taks keegi, t6enäoliselt ei m6jutaks see mitte kuidagi, oleks ikka väga yksk6ik. EI tunne kellegi vastu ei viha, ega ausaltöeldes mitte kui midagi. Vahel muidugi olen m6elnud lihtsalt m6tteid et kuidas on asjas minevikus olnud, mida k6ike on kogetud, aga see on pigem selline niisama m6tlemine ja nostalgia, aga armastusest ja vihast ei ole kybetki järgi. Mu praegu suhe on imeline ja ikka väga suur armastus on.

  • Reply E* 15. August 2020 at 06:07

    Minul aitas sellest nn. “üle saada” tema kutsele “kokku saada” vastamine ja tema taas-nägemine (samuti oli see aastaid hiljem kui ta sotsiaalmeedias nägi, et mul pere on. Ei teagi, miks ta siis kokku tahtis saada?). Ta üritas siis jube lahe vend olla, et vaatasin teda ja mõtlesin, et kas sellist “tola” nutsingi taga? :D

    • Reply Gerli 15. August 2020 at 17:12

      Ja minul täpselt sama kogemus! Mõtlesin ja mõtlesin, et äkki ikka peaks kokku tagasi minema ja kui kokku saime, lihtsalt vaatasin ja kuulasin teda ja mõtlesin, et wtf ma üldse unistasin sellise inimesega…

  • Reply k. 15. August 2020 at 01:30

    oleme praeguse kaaslasega koos olnud varsti seitse aastat ja nii läägelt kui see ka ei kõla, siis tunnen, et ta on mu teine pool. paar aastat enne kui me tutvusime olin aga umbes kuu (pole isegi ju suhe isegi midagi) koos tüübiga, kellega läksime lahku mingi lolli mööda rääkimise tõttu. me suhtleme siiamaani mingil määral, sest osaliselt ühine sõpruskond, aga me MITTE KUNAGI ei tule jutuks, et oleme koos olnud. välja arvatud kui ta üks kord purjus päi tunnistas, et ta lahkuminekut kahestab ja kohati mulle tundub, et parem oleks olnud kui ma seda ei teaks. ta oli esimene inimene kellesse ma olin päriselt armunud, nii et see ka kuidagi realiseerus.

    aga kõige julmemalt kõlas kunagi eksilt kuuldud lause “ma tahaks olla koos, aga ei suuda sinust kunagi hoolida niipalju kui ma elukaalslasest kunagi hoolisin” – kas ta tahtis olla aus või kurat teab mida, aga see lõi küll noaga. samas ta oli inimene tänu kellele hakkasin ma tegelema mingite mineviku traumadega, millega ma varem ei olnud tegelenud. nii et väga segased tunded. me ei ole pärast lahkuminekut sõnagi vahetanud, nii et ma ei kujuta ette, mis juhtuks kui me kuskil kohtuks.

    hoopis veidram

  • Reply Väike Myy 15. August 2020 at 00:19

    Üks suur Love Story tõi mulle veel 20 aasta hiljemgi pisara silma. Ise arvasin, et see on nüüd lõpuks kustunud valu, aga kui noorele kolleegile oma lugu rääkima hakkasin, oli PAUHTI kõik vana-valu kurgus ja silm märg ja lõug värises. Veider just see tõttu et eks ise ei tekita minus enam mitte mingeid tundeid. Ei viha, ega erutust. Võiksin nagu tänaval võõrast mööda kõndida. Viisakusest teretan. Rääkida pole millestki. Ometi see läbielatud valu istus vaikselt ja salaja , kuskil mu mälu riiulis ja ootas aega, et end täie tulisusega ilmutada. Hingevalu oli nii äge nagu see oleks juhtunud eile. Ma olin sellisest tunnete tulvast shokis. Nüüd veel tunda nii! Analüüsisin oma tundeid ja nende põhjusi, sain eru et see emotsioon tuleb vabastada. Oli keeruline mõista miks see ikka pole kadunud. Inimene on meister ise-ennast petma. Konks peitus selles, et ma kunagi ei vihanud oma eksi. Malihtsalt ei osanud , sest meil ei olnud ühtegi riidu enne olnud. Enesehaletsus sai toitu vihast selle inimese vastu, kes selle draama põhjustas. Ja see inimene oli mu ema. Sain küll lõpuks enesehaletsusele punkti panna, kuid oma emale pole tänaseni andestanud. Nii et ses mõttes ikka katki veel. Kuidas seda teha kui ta siiani püüab su elus ruulida ja uusi sigadusi korraldada.

  • Reply Lila 14. August 2020 at 23:27

    Tõsisemad ja pikemad suhted olen mina alati lõpetanud ja seetõttu mingeid selliseid emotsioone ei tule sealt poolt. Kùll aga. Need tüübid kes mind ei tahtnud. ühe mehega saime üks õhtu peol tuttavaks, tantsisime ja oli mega lahe. Ööbisin tema pool, hommikul jalutasime ja võtsime süüa, tegime pargis pikniku ja mulle tundus, et leidsin inimese, kellega tahan elulõpuni koos olla. Ideaalne mees. Tahab samu asju, on samade maailmavaadetega. Unistuste mees. Ja kōik oli väga romantiline, aga ta läks kahe päeva pärast välismaale aastaks. Jep. Ja ta tahtis, et no strings attached. Mu süda oli murtud. Jätsime hüvasti nii, mina nutsin ja ka temal tuli pisar silma. Ta lōpetas täielikult suhtlemise. Aasta hiljem nägin teda peol teise tüdrukuga tantsimas. Pahvatasin nutma. Ja olen teda veel kuskil kaugel teises baari otsas näinid, tekib kohe õõnes tunne.

  • Reply L. 14. August 2020 at 17:50

    PIKK JUTT :D
    Mul oli umbes 10 aastat tagasi üks kutt. Need tunded tema vastu oleks nagu muinasjutust, midagi mida sõnadesse panna ei saa. Me polnud kunagi ametlikult koos ega midagi aga mõlema poolt olid tunded vastastikused ja kõik ümberringi said vist ka aru, mis toimub.. Käisime tollal koolis veel ja olime parimad sõbrad. Kui ma kunagi olin väga kindel, et tahan temaga proovida koos olla, siis tema leidis endale ühelt peolt teise tüdruku. Ma polnud ta peale solvunud aga kurb olin küll. Solvumiseks tegelikult polnud mingit põhjust, sest me polnud oma tunnetest üksteisega kunagi otseselt rääkinud ja seetõttu ka midagi lubanud. Sama asi juhtus üks kord veel, mõlemal korral oli tegu ühe õhtu värgiga. Pärast seda lubasin, et mitte kunagi ei hakka temaga mingit liini ajama, sest oleme ausad see tegi juba väga haiget ja olin päris kurb. Lisaks kartsin ma kaotada oma parimat sõpra, sest olin kindel et kui asi untsu läheb, siis enam me suhelda üksteisega ei suudaks. Igatahes rääkis ta mulle oma tunnetest minu vastu ning üritas aastaid mind nö endale saada. Rohkem ühtegi tüdrukut tal ei olnud aastaid ja nii see trall aastaid kestis. Saime ikka suurepäraselt läbi ja tema muudkui üritas ja üritas, aga mina polnud nõus. Nägin, et tal oli väga valus ja mul endal oli ka raske, aga ikkagi käis mul peas kogu aeg see mõte sõbra kaotusest, haiget saamisest ja sellest mida teised ümber ringi mõtlevad (nüüd mõtlen kui rumal see viimane on!). Siis kohtasin oma praegust abikaasat, kellega tegelikult astusin suhtesse sellepärast et lootsin et see mu parimal sõbral aitab eluga edasi minna. Ärge saage valesti aru, mu abikaasa on ja oli sel ajal ka äärmiselt tore ja armas, aga mul lihtsalt polnud sügavaid tundeid tema vastu. Hiljem tekkisid tunded. Nüüd on ikkagi olukord välja kujunenud nii, et jäin oma parimast sõbrast ilma. Tagantjärgi olen mõelnud, et oleks siis võinud proovida kui tulemus nagunii sama. Nüüd vahel oleme suhelnud ja kõik need ilusad emotsioonid ja mälestused tulevad meelde . Kõik laulud, mida koos kuulasime, tundide pikkused kõned öösel ja päeval ning kohad, kus käisime kõik toovad need mälestused meelde. Ausalt öeldes hea on, et me enam kogu aeg ei suhtle. Kardan et vanad tunded tulevad tagasi. Ta mõistab mind kuidagi nii hästi siiamaani ja sellist klappi nagu temaga mul oma abikaasaga pole ja ei teki ka kunagi. Uskusime kunagi, et oleme hingesugulased, muuga ei oskagi seletada seda, vb nii lapsik aga no tõesti. (Ma olen inimene, kes ei näita kunagi oma negatiivseid emotsioone välja,aga tema teadis alati kui midagi oli valesti. Mitte keegi teine pole mind kunagi nii läbi näinud) Oleme paaril korral ka kokku sattunud ja nii imelik tunne tekib kohe. Armastan oma abikaasat väga ja temale ei teeks ma kunagi haiget, aga nüüd elangi nii. Mis oleks praegu kui… ja see ikka piinab kui jälle meelde tuleb. Aga kui meeles pole olen oma eluga super rahul!
    Ma ei tea kas olen halb inimene sellepärast, sest nii halvasti tunnen ennast küll seetõttu.. :/

  • Reply P. 14. August 2020 at 16:11

    Igasuguseid kiindumusi ja armastusi olnud. Neist pooled naisterahvad. Mitte, et ma nendega seksuaalset suhet soovinud oleks Lihtsalt sama tunne, mis armudes, kohtudes tekivad liblikad kõhtu jne, aga ilma intiimsete soovideta. Ju ma lihtsalt olen tahtnud neid omale lähedasteks inimesteks, aga miskipärast on see soov ja tunne olnud alati ühepoolne (st minupoolne). Rohkem olen ikka armunud meestesse. Kõige pikemalt sellesse, kellega on pere loodud, kuid keda ma nüüd enam väljagi ei kannata. Oleme mõlemad nagu hoopis teised inimesed. Või noh.. Ma olen liiga palju pettunud. Tema ei tundu nii palju erinev, aga ma ise ei saa küll aru, mis minuga nooremana toimus, et ma selliseid otsuseid tegin. Eks see armastuse keemia mõjutas nii palju. Vahepeal on olnud veel mitu-mitu suurt armumist, nii et panin oma mehega suhte pausile (kuna see nagunii lonkas juba kahte jalga) ja elasin kellegi teise armastuse mullis. Kuid jällegi see oli vaid ühepoolne. Aga sedasi raiskasin ma oma elust ära nt 3 aastat. Ülejäänud armumised on lühemaajalised olnud. Ka pärast seda kolme aastast tühja igatsust ja unistamist armusin uude inimesse, kuid kuna see oli jälle ainult minupoolne, siis otsusatasin, et fakit, ma ei raiska enam päevagi kedagi tühja oodates ja igatsedes jne, kui see teisele poolele absull korda ei lähe. Ja nii ma üksi olengi :D Või noh… Laste jm asjade tõttu paraku seotud veel selle kõige esimese suure armastusega. Sisulist kooselu ega suhet ei ole. Igatsen väga tunnet kedagi armastada ja olla ka ise armastatud (ei pea siin praegu lapsi silmas, nendega on see lünk kolmekordselt täidetud). Aga mul vist pole enam piisavalt usku, et suudan kellessegi nii ülepeakaela armuda.. veel vähem, et see juhtub vastastikuselt… Mul on tunne, et elu on mu kuidagi ses osas tuimaks ära teinud. Teiseks pole vanus ka enam 20 ja nägemus inimesest, keda enda kõrvale soovin on palju palju konkreetsem. Aga vanemana on inimesed juba suht välja kujunenud ja millekski juba ära tahutud. See teeb kõik palju keerulisemaks :/ Proovisin siin juuli lõpus tinderdamist, aga jäi mulje, et seal otsitakse ainult kepinukke. Ei viitsi üheöösuhetega tegeleda. Või noh… kui see ongi nagu nii ilmne, et sealt rohkem midag ei tuleks. Kui see hr Keegi on kuskil mulle määratud, siis ju elu kunagi temaga kokku ka viib.
    Vanu armastusi enam taga ei nuta. Oli periood, mil tekkis selline kibe ja vihane tunne, et krt…. miks see või too suhe ei oleks võinud toimida…….. Miks oli aind ühepoolne jne. Aga ilmselt poleks ma nii müelnud võ itundnud, kui oleks ise parasjagu õnnelikus ja toimiva ssuhtes olnd. Muusikapalad jms nipet näpet meenutavad küll vahel neid armastusi, aga päris pisarat vist enam maha ei pane…. Pole vähemalt enam märganud, et nii reageeriks. Paar aastat tagasi nägin küll poes seda inimest, kellest ma viimati tõsiselt sisse võetud olin ja teel koju pillisin, et krt… miks ei võinud toimida… JA siis lohutasin end, et tegelt vist peaksin tänulik olema, et midagi välja ei tulnud, sest oleks olnud suurem pettumus jälle.
    Aga on ka olnud niipidi, et mõni meespool on olnud kõrvuni armunud ja mul null tunnet. Miskipärast kippusid need olema minust nooremad. Ma vist nii emalik naine, et neil tekkis minuga hea turvaline ja kindel tunne. Aga tänu neile kogemustele ma mõistsin, kui tobedad ja ahistavad on need ühepoolsed armastuse, mistõttu ma iial oma ühepoolseid tundeid kellelegi päheei määrinud, vaid suretasin need ise ajapikku välja. Tahaks küll midagi püsivat ja ilusat. Väga tahaks. Mõistagi ei ole see ka mingi kinnisidee, igapäevaselt ei otsi jms. Vahel lihtsalt tunnen, et olen väsinud üksi olemisest, tahaks kedagi, kes samas rütmis hingaks ja elaks, hooliks ja igatseks, pakkuda sama ka vastu. Näis, kas enne jõuan vanamutiks saada või mis sest üldse saab :D

  • Reply Liis Er 14. August 2020 at 15:53

    Mul nii halb mälu, et pmst ei mäletagi oma esimesest armastusest midagi :D ei teagi kas nutta või naerda. Kunagi kui proovisin esimest korda meenutada, siis oli veits kahtlane, et miks mul mäluauk pmst viis aastat mu elust on, aga nüüd suht suva haha

  • Reply K 14. August 2020 at 15:13

    5 aastat tagasi oli mul suhe,võin öelda elu parim suhe.
    Armastas mind tingimusteta,kandis kättel aga mu jaoks oli seda liiga palju. Ma polnud kunagi tundnud,ega näinud sellist armastust. Oma lollusest läksime lahku ja valisin teise tee. Sellel teisel teel on meil täna kaks last,aga ma siiani mõtlen selle esimese tee peale ja kahetsen,et end kokku ei võtnud.

  • Reply Liis 14. August 2020 at 14:20

    Ma olen vist eriti külma südamega robot – ei usu üldse sellisesse asja nagu armastus just kuna meenutades kõiki oma meeletuid armumisi ja valatud südameverd ning pisaraid kehitan ainult õlgu ja mõtlen emotsioonitult, et “olid alles ajad.” Paar korda kogenud seda, kuidas omast arust maailma kõige tulisem ja hinge matvam tunne visinal ära kustub nii, et märga plekki ka ei jää, ja olen veendunud, et armastus oma laste vastu on ainuke püsiv tunne siin ilmas. Ilmselt mõne äärmusliku erandiga muidugi, millele õnneks mõeldagi ei oska.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:42

      ei tähenda üldse, et sa külma südamega oled, keegi lihtsalt pole su närve veel niii.. torkinud :D

  • Reply Ruth 14. August 2020 at 13:26

    Oojaa. Ikka suht tihti viskab sisse see tunne ühest tüübist kellega oli “midagi”, mis kestis väga vähe ja tegi väga palju haiget. Aga minusse on jäänud selline viha-armastuse vahepealne tunne. Kui satun teda nägema siis kehas tekib ikka imelik ärevus ja paanika. Mõned laulud ja kohad meenutavad ikka teda. Aga olen teinud endaga rahu, et kõik juhtub mingil põhjusel ja kahetseda pole vaja midagi.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:40

      Just!

  • Reply J 14. August 2020 at 13:12

    Elu esimene bf on siiani meeles ja meil oli pikalt selline on/off suhe. Ta oli liiga hea minu jaoks sellel hetkel ja mina olin see kes suhte iga kord ära lõpetas. Kartsin suurt armastus vms ja hiljem muud teemad. Aga… Siiani kui juhuslikult teda näen on selline tunne et take me now.. Ma nagu tunnen konkreetset külgetõmbejõudu tema läheduses ja ma ei suudaks temast kunagi platooniliselt mõelda. Ma mõtlen ta peale tihti ja isegi kui meie teemast on ikka pikka aega juba möödas siis ta on “the one who got away”. Räigelt kripeldab et ise nii rumal ja isekas kunagi olin. Ju siis pidi nii minema. Sügaval sisimas loodan, et kuna aeg ei olnud siis meie jaoks õige, et kunagi tuleb see õige aeg, kui me koos võiksime olla. Who knows. Ühest küljest tunnen ennast täiega haletsusväärsena, Armastan teda siiani ilmselt või siis see meie vaheline keemia on lihtsalt ülitugev.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:40

      Noh siis ongi nii, et kas leiad selle “õige” ja unustad ta.. või lõpetad temaga :D

  • Reply Jane 14. August 2020 at 13:05

    Minul on alles ja jääb ei tea kauaks tunne ühe sõbra vastu. Jõudsime ka ühe korra voodisse, aga see on ka kõik. Edasipidi oleme vaid sõbrad olnud.
    Aga teda nähes on mu jalad sõna otseses mõttes alt. Ma ei tea mis juhtub, aga mind tabab alati nõrkus temaga rääkides, teda nähes.
    Meil mõlemal on selle 12a jooksul olnud suhteid. Mina vähemalt olen alati oma kaaslast sügavalt armastanud, aga kui teda näen on kuidagi jälle pea pilvedes. Ma ei tea misasi see on millega ta mind mõjutab.
    Mu mõistus saab aru, et me ei saaks kunagi koos olla ja ta pole see mees keda ma otsin, aga süda ja keha nagu ei saa sellest aru.
    Õnneks on alati mõistus peale jäänud ja peale seda ühte korda pole midagi juhtunud.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:40

      Aiiii, see on libe tee :D

  • Reply Vaike 14. August 2020 at 12:20

    Ma ei tea, vbl ma pole armastanud, päriselt ka. Igasuguseid armumisi on olnud, maailm on korduvalt nende kaotamisega kokku kukkunud, aga näe, tegelikult vist ikkagi ei ole, sest siin ma olen ja rõõmus pealekauba, eksole. Ennastki ajab naerma. Ent üks mu suhetest mind päris ükskõikseks siiski ei jäta, aga ei tekita ka ühtegi sooja tunnnet. Viha ka enam ei ole, mõista ka enam ei püüa (sest faaaak, kui lõpmatuseni ma seda muidu suudan, ükskõik kui munnilt minuga käitutakse!). Alguses oli viha ja ma tõesti tahtsin, et tal halvasti läheks ning see tunne ei meeldinud mulle endale. Ma ei mõtle talle enam igapäevaselt, aga ma saan ka aru, et ma oleks ehk pisut tervem praegu ja suudaks äkki isegi oma mehega rääkida, kui mul on valus, kui ma ei oleks seitse aastat olnud vägivaldses suhtes. Ja need mõned korrad, mil olen seda meest nüüd näinud, siis olen ikka veel, kümme aastat hiljem, tundnud ainult hirmu. Vot see üllatas, sest ma arvasin, et olen nii palju üle saanud, aga šittagi.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:39

      Ma tahaks ise sellele mehele üle tahi anda ja ma pole elusees kedagi läänudki. Tropp kurat.

  • Reply T. 14. August 2020 at 12:18

    Ojaaa, I feel ya. Mul mingid laulud ja lõhnaõlid seotud eksidega :D Vahepeal need samad eksid külastavad mind ka öösel unenägudes. Aga viha tõepoolest ei ole enam kellegi vastu, isegi kui sain haiget korralikult ja valasin pisaraid. Sama ise polnud ka angel, karma is a bitch. Aga püüan mäletada vaid seda hea, mis oli. Kusjuures nad on püüdnud kontakti uuesti leida, aga olid kenasti ja sõbralikult pikalt saadetud.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:39

      Ma ei suutnud viisakalt pikalt saata, pidin ikka veits tont olema :D

  • Reply Katu 14. August 2020 at 11:54

    Ma vist olen väga õnnelik, sest ainuke mees kellest hoolin, armastan ja lugu pean on see kellega olen 8a koos olnud ja hetkel usun, et oleme veel aastaid ja aastaid koos. Eelmised suhted, sebimised jms pole mulle kyll kuidagi hinge läinud..pole mingeid draamasid olnud, vaid enamasti saanud lyhikese deitimise vms aja jooksul aru, et me pole sobivad kokku ja isegi kui keegi neist mind maha jättis vms siis mul savi, kusgilt pole mingit viha või õnne emotsiooni 😀 tundub naljakas lugeda, et keegi mingist kunagisest suhtest nii kinni hoiab ja siiani haavunud on vms. Saaks veel aru, et elu esimene armastus, kellega olid aastaid koos jne jätab sellise tunde sisse, et ei unusta (olgu siis hea v halb emotsioon) aga saan aru, et sinu puhul käib jutt kellegist muust..aga noh vb oleneb inimesest, sa oled kyll jätnud suht pohhuisti mulje aga ju oled väga emotsionaalne tegelikult ja selles pole midagi halba 🙂

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:39

      Oled tõesti õnnelik naine! Aga no päris nii ka pole, et hommikust õhtuni selle ühe kuti peale mõtleks, lihtsalt kui meelde tuleb, siis suva pole, pigem ajab närvi :D

  • Reply Kala 14. August 2020 at 11:43

    Vana arm roostetab ja mul on täielikult see rooste all. On kaks tõsistelt võetavat eksi (mitte siis olime tiinekana 2 nädalat koos) ja mitte kummagagi pole seda nunnut sooja AWW tunnet. Üks on täiesti tavaliseks sõpsiks aastatega kujunenud ja saame vabalt suheldud. Väga tore inimene ja soovin talle parimat! Aga teine eks… jõuame sinna, kus VIHA jääb alles. Kui ikka on olnud metsikut haiget tegemist, siis suva, et sellest on 15 aastat möödas, please, go and die, on ikka väga teema. Veits paanikahoog tuleb küll, kui suvalt lampi kohtad. Võiks ju mõelda, et 15 aastat möödas ja kõikidel umbes 3x uus elu, aga … kurat, see VALU on rakutasandil alles. Seega, Kristjan, palun lakka eksisteerimast!

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:38

      Ma ei tea küll, kes see Kristjan on, aga ma loodan sinu nimel, et ta saab endale mädased persepaised

  • Reply Kairi 14. August 2020 at 11:22

    Endalgi eksiga sama kogemus… vihkan teda enamiku ajast, sest ta on konkreetne nartsissist, aga aju ütleb mulle, et ega ta koguaeg selline polnud??? Meil oli ju nii tore pikka aega.. Lihtsalt jamaks läks siis kui me lahku kasvama hakkasime??? Aju?? Halloo? Me pole enam mitu aastat koos, aga ikkagi.. Kas ta lõi mu pea ära, et ma nii mõtlen? 🤣

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:37

      Vb see lihtsalt inimaju, tahad head mäletada, mitte sitta

  • Reply K. 14. August 2020 at 11:06

    Mul kunagi oli üks peiks. Me olime koos mingi pool aastat. Ja siis läksime lahku. Südamevalu oli nii suur. Vahepeal proovisime ikka veel, aga ikka ei tulnud välja. No ja siis pool aastat vahepeal ei suhelnud. Üks hetk ta kirjutas mulle ja me saime kokku. Ja me rääkisime ja naersime. Pärast kui laiali läksime, oli nii hea emotsioon südames. Nüüd on sellest aastaid möödas ja võib öelda, et meie armastus kolis järgmisele levelile. Oleme väga head sõbrad ja tihti räägime oma eludest üksteisele ja saame kokku. Mul on kahju, et paarina me kokku ei sobinud, aga ma olen nii õnnelik, et sõpradena sobisime. Lihtsalt selle poole aastaga, mis me üksteise ga ei suhelnud, kaotasime ära oma viha ja valu ning aastatega ehitasime midagi hoopis vägevamat. 😊

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:37

      Nii ägeee, vähesed suudavad seda!

  • Reply Kel 14. August 2020 at 10:56

    Kardo lugemas seda ja mõtlemas: “jaaa, see trussikumiisu…” 😂😂😂😂😂😂😂😂😂😂😂😂😂

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:21

      raudselt :D:D

  • Reply Diana 14. August 2020 at 10:54

    Ei, see ei ole tore tunne. Kindlasti kôik on kunagi haiget saanud Ja kerkib üles sellist emotsiooni nagu sa kirjeldad.
    Ma ise olen nii palju môelnud, et Miks peab nii olema. Ma ei taha seda tunnet ja Neid môtteid aga jàrelikult oli see tunne selle inimese vastu tugev.
    Mul on ka mitmeid aastaid môôda làinud Ja ikka, ikka ma môtlen sellele inimesele. Just eriti pikematel autosôitudel, vôi mônel hommikul kus on aega rahus oma asju môelda. Aga see ei ole meeldiv. Ja samas ei saa ma aru, et Miks ikka veel nii on. Kuigi ma tean, et tema môtleb ka nii, just see vb ongi raske. Midagi muuta aga pole elus vöimalik ja ise oli tropp, et kôik perse keeras. Vabandust vàljenduse eest! Aga jah viha, kurbus ja samas roomutunne ja pisike igatsus on alatii mu ajusopis. Isegi siis kui ma olen vàga heas Ja ônnelikus suhtes aga midagi on, mis siiani liidab.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:37

      No oleneb, armastust tunda on ikka tore, aga see solvumine ja pettumus jah eriti tore pole :D

      • Reply Diana 14. August 2020 at 21:43

        Mõtlesin jah just seda teist tunnet, armastust tunda on hea, seda jagada aga just, kui sind nn reedetakse ,haiget tehakse siis noh ei ole meeldiv.

  • Reply Helina 14. August 2020 at 10:47

    Hahaa, su jutt on vastus mu peas varem keerelnud küsimusele, et kas ma olen ainus, kes vahel harva oma ekside peale mõtleb? :D Ses suhtes ei igatse neid taga ega midagi, aga tundub, et ühega neist on midagi lahti rääkimata jäänud ja see tuletab mulle end aeg-ajalt meelde. Lihtsalt ei suhtle nendega, FB neid ei hoia ja siis nagu imelik ka ühendust võtta, et kle räägiks hingelt ära, mis kunagi toimus.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:32

      Haha, mina nt just ühe ekspeikaga rääkisin, et võiksime vana kambaga välja minna, et oleks ju tore tsillida. Eks näis, kas lähme :D

      • Reply Helina 14. August 2020 at 14:55

        Hahaa, ega meil ka tänu ühisele tuttavale tuli see vestlus vahepeal ära, aga ikkagi jäi miskit kripeldama.. noh.. ei saanud omalt poolt kõike välja öeldud, kardan ta täielikult purustada oma otsekohesusega või pigem kardan, et ta ei elaks üle seda :D :D

        Lisaks tänu esimesele armastusele iga kord Armani Acqua di Gioia meestelõhna tundes meenub tema, öäk lõhn mu jaoks, aga millegipärast paljudele meeldib.

        • Reply Mallu 14. August 2020 at 15:00

          Mul õnneks ei ole midagi säärast eksiga rääkida, mis kripeldaks. Niisama oleks tore näha :D

  • Reply Annaliisa 14. August 2020 at 10:27

    Dementsusega ja dementsusega inimestega tegeledes ja end pidevalt harides on jäänud meelde üks ilus asi elust. Kui me unustame ära nimed, seosed, motoorika ja kognitiivsed võimed kaovad – siis armastus ja emotsioonid ei unune. Need on meie kehas sees. Nt. Dementsusega inimesed on oma lähedastele öelnud “Ma ei tea, kes sa oled, aga ma tean, et ma olen sind armastanud.”
    Ma nüüd ei tea, kas see lohutab või on selline “ohh fuck!” tunne, aga ma olen leidnud selle ilusa olevat, et armastust ei saa ära unustada. Ja kui see on olnud ka lahendamata asi, siis kriibib ju ikka sitaks kaua. Ma just eile õhtul turtsusin ka asjade pärast, mis võiksid olla ammu läinud ja elu võiks edasi ju minna. Aga eks see on mingi ego ja hinge ja tunnete ja mingite mõistmatuste võimu võitlus meis.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:28

      APPPI, kui ilus kommmentaar!!! ma tahaks pisara panna!

  • Reply Njaa 14. August 2020 at 10:24

    Mina mõtlesin ka aegaajalt ikka,kuidas exil läheb, kuni kuulsin,et tema räägib igasuguseid jutte minust ala ma tõmban ringi ja petan enda praegust elukaaslast kuigi ma pole seda kunagi teinud… Lihtsalt selline “möh” tunne on,et miks sa nii räägid?! :(

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:26

      ju siis tal midagi ka sees kripeldab, et rääkida viitsib?

  • Reply Nele 14. August 2020 at 10:23

    Nii ja naa. Näiteks mul on eks, kellega olime koos pikalt ja ühine laps ka ja tema suhtes on mu sees vaid ükskõiksus, mitte mingit tunderaasu ka pole.
    Samas on mingi tüüp, kellega flirt ja sebimine kestis mitu aastat, siis olime “paar” vaid paar nädalat ja kõik sai läbi enne kui alatagi jõudis… ja teda on mul siiamaani raske näha või valus sellele mõelda.
    Siis on mul veel paar sõbrannat, kes tegid mulle haiget rohkem kui pool elu tagasi… ja see valu ei kao mu seest ilmselt kunagi.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:24

      Ma kogenud pole, aga ma arvan, et kui keegi kuskile maale sulle haiget teeb, et enam taluda ei suuda, siis kaobki viha ja tuleb selline… tuimus asemele?

      • Reply Nele 14. August 2020 at 10:39

        Muide ei, ta ei teinud mulle haiget. Mina olin see, kes suhte lõpetas, sest see oli end ammendanud… suhtes polnud enam armastust, rõõmu, tundeid…

        • Reply Mallu 14. August 2020 at 14:32

          Siis olidki tuim ehk?

  • Reply Ly 14. August 2020 at 10:21

    Ma ei tea aga mul on nii, et mul ükski närv ka ei kõigu. Mul on ka olnud 1 kogemus, kus minuga käituti halvasti või noh ma ei teagi, ühesõnaga alguse suhe ja mulle tundus, et teinepool ei pühendunud piisavalt, leidsin kraanikausist šampusepokaale 😀aga ma muidugi saatsin kohe pikalt ka. Igatahes ja nüüd me mõnikord messengeris suhtleme ja siis ma ainult lõõbin selle üle ja nokin veits teda😀aga ma ei tea, kuidagi nagu üldse seda halba emotsiooni enam ei ole. Mitte ühegi exiga isegi mitte selle suhtes, kes mind kunagi teise pärast maha jättis. Elud on edasi läinud ja nüüd on mu kõrval inimene, kes on nii hea, et ma tahaks neid eelmisi kohe tänada, et nad sellised olid nagu olid ning mu teepealt kadusid😀

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:23

      Aga ei peagi halb emotsioon alles jääma, kui lõõbid, olete sõbrad ja järelikult on alles hoopis hea emotsioon :D

  • Reply Mari 14. August 2020 at 10:17

    No kurat, nüüd ma ju automaatslet mõtlen enda eksidele ja igast emotsioone ikka seal olemas jaa. :D

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:21

      no midagi ikka on :D kas selline awww, nunnu. Või…krt go die :D

  • Reply Marianne 14. August 2020 at 10:15

    Ma arvasin, et ma olen ekstra sentimentaalne inimene, aga tuleb välja, et on teisigi 😀 On paar inimest, kellega seoses tõesti nii on. Aga see pole veel kõik. Nägin ühte neist hiljuti juhuslikult ja mu keha arvas, et see on minipaanikahoogu väärt. Näed, ma loll arvasin, et olen üle sellest teemast, aga keha, va reetur, ei unusta.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:22

      Kle mul endal ka tunne, et kui ma ühte kutti näeks, siis ma sureks jalapealt maha :D

  • Reply k 14. August 2020 at 10:13

    jaa! minul samamoodi, et u 10-11 aastat tagasi armastasin ühte inimest, aga see oli ühepoolne. ja kuigi ma juba ammu nii ei tunne, siis vahepeal mõnes olukorras või mõnda laulu kuulates mingi tunne/mälestus ikkagi tuleb. ja unes näen seda inimest aastas paar korda ikka. ja kusjuures alati selliselt, et ta on hästi tore mu vastu, oleme head sõbrad või siis just niiviisi, et tema tahab olla midagi enamat, aga mina ei taha. kuigi päriselt tookord oli vastupidi. kas ma nendest mõtetest või unenägudest kunagi lahti ka saan, ei tea. ise mõtlen, et äkki mingi closure vms jäi puudu ja sellepärast siis alateadvus teeb nõnda. eks ma olen parajalt nostalgiline inimene ka + see aeg oli muus osas tegelikult väga ilus aeg mu elus vähemalt nüüd tagantjärgi mõeldes (noh, sai veel koolis käidud ja suved olid soojad ja ilusad ja pikad ja..) ja sellepärast ikka vahepeal meenutan.

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:22

      No aga ega meenutamises midagi paha ka ple ju :D

  • Reply T 14. August 2020 at 10:05

    Ma olin oma eksiga koos 8 aastat ja sain ikka korralikult haiget, pettis oma eksiga ta mind korduvalt. Olin noor ja loll, andsin andeks, arvasin, et elu on läbi ja ilma temata mis teen jne jne.. aga, yhel hetkel kuidagi viskas nagu yle, et kaua vöib igast sitta andeks anda ja siis sa alateadlikult hakkad teisiti käituma ja ühel hetkel lihtsalt ilmus mo ellu uus inimene, mille eest ma olen 1000x tänulik, et sellest pasast lahti sain, kuigi riidleme ka palju aga siiski.. minu inimene ja temaga ma ei pea kartma selliseid asju.. hoopis teist laadi suhe :) .
    Tänaseks saan oma eksiga hästi läbi, mingit viha ma ei pea, mind isegi ei huvita enam miks ta mida tegi ja küsimus peas ei keerle, et miks 😂. Toredad ajad olid ikka ja mälestused jäävad, sest olime pikalt koos aga ma neid nii ei meenuta ja seda tunnet mida kirjeldad mul kah pole.. jumal tànatud ☺️☺️. Järeldus siit, et ju siis oleks pidanud ammu juba lahku minema. Aga iga halb on millekski hea, mina arvan nii !!

    • Reply Mallu 14. August 2020 at 10:09

      Jaa, ega mul pole selliseid kogemusi ka nagu sul, et pole mind mega palju petetud ja nii palju haiget tehtud. Lihtsalt sellised väiksed põgusad asjad, mis on miskipärast mega katki teind südame kunagi ammu. See viha värk siis. Aga armastuse suhtes – need, keda ma olen armastanud, ei ole mulle haiget teinud, suhted on läbi saanud ja… lihtsalt on nii läinud.