AVALDAN ARVAMUST

crazy on another level

2. September 2020

Teate, peale seda kui keegi mulle siia blogisse randomly kommentaari jättis, et kle mulle tundub, et sul on ATH (ja siis selgus, et ongi!) hakkasime me sõbrannadega rääkima, et mõelda vaid, kui kõik inimesed käiksid regulaarselt kuskil teraapias või psühholoogi juures, umbes nagu hambaarstil, niisama rutiinses kontrollis, isegi kui enda meelest pole miskit viga, et kui palju see inimeste elusid muudaks.

Ma arvan, et põhiprobleem seisneb sellest, et inimesed väga tihti ei kipu rääkima, mis nende sees toimub ja kui ka räägid, siis 100% oma tundeid ei oska ju sõnadesse panna. Näiteks kõik suurimad ATH sümptomid on tegelikult mingil määral iga inimese sees olemas. Seega kui ma näiteks rääkisin, et issand ma unustan kõike, siis võis sada inimest kaasa öelda, et jaaa, mul ka on mõnikord nii. Või kui ma seletasin, et mõnikord ma lihtsalt EI SUUDA midagi teha, kuigi ma tean, et see on üli väike asi, kuulsin ma alati jälle seda, et jep, mul ka nii olnud.

See tekitab jälle tunde, et okei, isegi kui mulle veidi tundub, et midagi on valesti, siis ma täpselt ei tea MIS ja lisaks, kui kõik nii tunnevad, siis järelikult ei ole mul midagi valesti peale selle, et ma olengi laisk ja lohakas ja hajameelne ja pohuistlik. Sest kõigil on nii, lihtsalt nemad saavad paremini hakkama = nad ei ole laisad ja lohakad ja pohuistlikud.

Mulle helistas (jep, saate aru HELISTAS ja ma mingis meeltesegaduses võtsin vastu) üks tuttav, kes rääkis, et ta ainult tänu minu postitustele hakkas uurima rohkem ATH kohta, sest mida rohkem ta luges, seda rohkem tekkis tal tunne, et hmm, jep. Ma tunnen ka nii. Ja ta pani endale aja kirja, sai selle super kiiresti, tegi testi ära ja konkreetselt arst ütles, et ta pole elusees nii hardcore ATH tulemust üldse näinudki. Et saate aru jah – inimene elas terve elu selles pidevas stressis ja närivas süütundes, et ta ei saa hakkama, ei ole piisavalt *misiganes omadussõnu kirjeldab inimesi, kes saavad suva asjadega hakkama* ja samas kõrvalt kuuled pidevalt, et ah. Võta ennast kokku. See ei ole suur asi. See pole keeruline. Lihtsalt ära mõtle sellele. Sul pole midagi häda, ainult laisavõitu.

Ja siis pauh, saad teada, et oh snap, tegelt mu aju töötabki teist moodi ja tegelikult need asjad mu sees ei ole kõigil ja tegelikult seda saab ravida, või vähemalt õppida sellega elama, sest sa ei pea enam süüd tundma selle pärast, et sa oled lihtsalt kuidagi kehvem kui teised.

SEE on tegelikult super vabastav.

Mulle kirjutas üks lugeja ka sellest, kuidas ta elas 28 aastat meeletute ärevushäirete all. Et umbes poodi minek oli tema jaoks juba nii stressi tekitav, et nõudis nädal aega enda kogumist. Peod olid välistatud, sest peas käis tuhat ideed, et kes seal on ja kas ma sobin sinna ja kas ma oskan midagi öelda ja kas ma üldse peaksin sinna minema jne. Seega veetis ta enamuse oma täiskasvanueast lihtsalt kodus stressates, sest… kõik tundus nii jube.

Kuni ta ühel hetkel jäi sõbrannaga rääkima, kes ütles talle, et eeeem… sõbrake. Keegi ei kogu ennast nädal aega, et Maximasse piima ostma minna, et sa võiks kuskile arstile pöörduda. Ja kae nalja – läks, sai ravimid ja kirjutaski, et tal on tunne, et ta sai lihtsalt oma elu tagasi. Et ta oli lausa shokis, kui ühel hetkel avastas ennast esikus jalanõusid jalga panemas, et kiirelt poodi minna, ilma, et ta oleks enne veidi nutnud, sest äkki midagi juhtub. Ja see tunne, kui sa saad aru, et aaaaa wtf, et siis NIIIMOODI tunnevad teised ennast kogu aeg v? Miks keegi mulle varem ei öelnud.

Raske on elada oma peas. Ma olen ausalt kindel, et igaühel on miskit, mis vajab veits rohkem lahtiharutamist ja mida ei saa tegelikult teha mitte ükski vestlus sõbrannadega vms (kuigi see võib ka teinekord suureks abiks olla). Lihtsalt hästi kerge on endaga ära harjuda. Enda mõtetega ära harjuda ja lõpuks on need nii suur osa sinu argipäevast, et sa enam ei mäletagi, mis tunne oli teisiti mõelda või tunda. Lihtne on endale öelda, et ah, see on alati nii olnud, ma olen alati lõpuks üle saanud, küllap see üle läheb. Sest enamasti lähebki. Aga kurat, alati hiilib ta mingi hetk tagasi. Ja kui miski aina tagasi hiilib, siis on see juba miskit, mida keegi võiks veidi vaadata ja öelda, mis tema sellest arvab. Näiteks… terapeut või psühhiaater. Ega nad ilmaasjata olemas ei ole.

Ma üldse ei ürita väita, et oo, lähme kõik arsti juurde ja võtame ravimeid ja siis me oleme kambakesti maru normaalsed, aga mida ma tahan teile öelda, et:

a) Kui on mingisugused imelikud tunded, mis segavad su elu, takistavad olemast rõõmus ja õnnelik, siis ei teeks paha neid kuskil jagada. Hullemaks see vast ei tee, aga paremaks võib teha. Võid sõbrannadelt küsida, äkki keegi on kuskil käinud ja oskab soovitada vms, ma olen kindel, et tegelikult on väga paljud käinud, aga ega see üldiselt suurem asi jututeema ei ole.

b) Kui keegi, keda te teate, on saanud mingi diagnoosi või ravimid või mis iganes teraapiat, siis kõige nõmedam asi, mida öelda, on hakata seda naeruvääristama. Ma olen seda kuulnud oma sõbrannalt, kes antidepressante võtma hakates kuulis oma perekonnalt, kuidas need on lihtsalt ravimifirmade suur skeem ja tegelikult peaks ta lihtsalt “rohkem õnnelik” olema ja asi ants. See on nii rõve tunne, räägin omast kogemusest, sest kui mina kirjutasin, et sain ravimid peale, siis sain ka omajagu seda: “Sa oled ju alati hakkama saad, miks sa tahad ennast ravimitega mürgitada!” juttu. Seda enam, et okei, ma olen siin viimasel ajal lainetena parajalt kassinud ka. Aga teate – ma arvan, et kõik need asjad on minu sees kogu aeg olnud, need asjad, mis praegu kuidagi eriti teravalt torkavad. Ja see ei ole ravimite süü, vaid selle süü, et ma praegu lasen ennast neile mõelda ja neid tunda. Seega olge inimesed – kui keegi üritab ee… holdida their shit together, siis ärge pliis olge need tõprad, kes hakkavad seda halvustama. Sest kui peas on miskit sassi läinud, on sellest raske aru saada, sellega leppida, abi leida ja lõpuks sa tahad proovida mida iganes. Ja kui keegi tuleb sulle oma “mõtle positiivselt” juttu ajama, siis ausalt tahaks ta kohe eriti perse saata. Sorry, not sorry.

Okei, ma tegin praegu kogemata super hea intro sellele, mida ma siia üldse kirjutama tulin. Nimelt seda, et ma olin eile nagu mega kass. Nagu SUPER kass. Ja mul on see teema, et ma olen kogu aeg all in. Et kui kass, siis kurat, korralikult. Ikka nii, et lähed lebad dramaatiliselt pimedas magamistoas ja üritad pisarat valada (ma ausalt TÄIEST JÕUST üritasin, aga krt ei tulnud), kuulad kassi mussi ja oled niii niii niii diip, et issand jumal ise ka rullib ennast hauas edasi tagasi, sest ta on sinust nii kahju.

Ja siis täna. Ärkan ja olen nagu, oh, HELLOOUUU WORLD, kõik on super hästi. Miks ma eile üldse kassisin? Ah, need nii lambid asjad, otseselt ju põhjust ei ole, kõik on hästi. Ja ma läksin Andra juurde ja naersin südamest ja nii kaua, et mu kõhulihased valutavad siiamaani ja kõik on jälle fine, eks.

Nalii.

Või no, see ei ole nali, et mul täna jälle hea tuju ja ma olen “tavaline Mallu”, aga vähemalt mul eile oli nii palju oidu enda kassimishoos, et ma panin endale teraapiasse aja kirja. Ma olen seal enne ka käinud ja see oli hästi tore kogemus, mis mind üli pikalt aitas, seega ma olen positiivselt meelestatud ja ei jõua juba ära oodata, et ma saaks sinna minna ja talle kogu oma jama ette laduda, et ta saaks mulle mingit … kõrvaltvaataja vaatenurka pakkuda, mida endal teinekord kõige raskem näha on. Sest isegi kui mu hea tuju kestab jupp aega, siis need madalpunktid on nii kurnavad ja ma ei viitsi nendega tegeleda, sest see võtab aega ära päris elu elamisest ja rõõmu tundmisest ja muust sellest kraamist, mis paneb südame kiiremini tööle ja toob naermisest pisarad silma (mida ei pea dramaatiliselt voodis lamades välja pigistama).

Niiet lihtsalt ühe veits mentaalselt haige Malluka soovitus kõigile, et kui miskit veits imelikku on, pange kuskile aeg kirja ja vaadake, ehk hakkab parem. Muidugi te ei pea minu ideid ja mõtteid tõe pähe võtma, aga mind tõesti on aidanud ja ma arvan, et me kõik väärime rohkem õnnelikud olemist, vs endale sisestamist, et mul pole midagi viga, ma olen fine, küll homme on parem.

Eks.

Ma lõpetan selle diibi postituse sellega, et ma lähen nüüd pessu, sest armuline härra ostis täna meile poest nuustiku ja ma pole vist elu sees millegi üle niii õnnelik olnud, sest kuna viimane sai laste poolt hävitatud, oleme me pidanud jupp aega pornopesu tegema. Pornopesu on see, kui sul pole nuustikut ja siis duši all sa lihtsalt silitad ennast selle dušigeeliga nagu oldschool erootikafilmides, selle asemel, et ennast normaalselt küürida, nagu ristiinimene.

Et siis jah.

Selline info teile tänasesse päeva. Baiiiiii.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

35 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Coffeeholix 16. September 2020 at 01:04

    Nii palju näen, kuidas ilusaid, unikaalseid isiksusi tablettidega mürgitades kellegi “normaalsuse” kasti üritatakse suruda. Kurb. Olen ise selle tee läbi käinud. Pärast loobumine on mega raske. Keha jääb sellest füüsiliselt sõltuvusse. Siis tuleb ärevus, segadus jne mis on next level. Põrgu, lühidalt..või siis jääda elu lõpuni tbl sööma, mis mürgitavad maksa, lõhuvad kesknärvisüsteemi ja tapavad loovuse. Parim valik minule oli täielikult aktsepteerida ennast kõigi oma kiiksude ja selle nii norrrmaaalse ühiskonna arvates haigusega. Miks peaksin tahtma ennast mingisse kasti suruda, võõraste inimeste poolt, summutades seejuures oma isikupära, lõhkudes keha, vaimu?! Inimkatse? Bihhh Olen hoopis täiuslikult ebatäiuslik kordumatu kunstiteos ja hoian, kallistan ennast mõistvalt kõigi oma “vigadega” Ei peagi kuhugi raami mahtuma. 😀🤟 A see lihtsalt minu südame poolt öeldud. Igal ühel oma rada. Soovin sulle armastust ja rahu hinge! 💖

  • Reply Kadi 10. September 2020 at 23:00

    Mul on ka väga rasked ajad aga konsultatsioonideni ei ole jõudnud. Selgus, et suurem osa on selle taga, et ma ei suuda õigel ajal magama minna ja kipun liiga kaua üleval olema, mistõttu ei suuda välja puhata ning selle pärast langen masendusse ning hakkan üle reageerima (ikka pisaratega!). Reaalsus paindub ikka TÄIEGA minu jaoks juba siis, kui olen paar päeva 6-tunniseid ööunesid saanud. Üritan õppida paremini aega planeerima ning PUHKAMA. Puhata on okei. Kuigi minu jaoks tundub see täiesti ebareaalne, et lihtsalt olemine võib nii palju head teha. :) Ja kuidas sellest teada sain? Koroona ajal kodus olles sain pikemalt magada nädalate viisi ning mõistsin, et ma ei olegi selline nagu ma olen arvanud, et ma olen. Täiesti adekvaatne inimene, kui saan korralikult magada.

  • Reply Krr 4. September 2020 at 14:51

    See lause “…et issand jumal ise ka rullib ennast hauas edasi tagasi, sest ta on sinust nii kahju.” – ma sain sellest lausest naerukrambid, et mille krdi pärast see jumal ennast just seal HAUAS rullima peaks:D

    Aga muidu täiesti nõus. Endal tuli ka üle aasta tagasi täiesti jube seis (mitte kunagi ei ole olnud nn seda tüüpi inimene, kes kalduks kurvameelsusesse või masendusse või ärevusse). Ja vot siis oli see kõik platsis. Sain abi ühe NPA terapeudi käest – ehk kes pelgab v-o psühholoogide poole pöörduda, siis on teisi võimalusi ka. Aga muidugi kõik maksab ja mitte vähe. Sealt edasi olen ise otsinud ka kirjandust ja muid lahendusi. Hetkel täitsa ok, aga ei saa lõdvaks ka lasta, peab ikkagi teemaga edasi tegelema, et langust ei tekkiks.

    • Reply Mallu 5. September 2020 at 10:22

      ma ise ka ei tea, miks ta hauas on :D

  • Reply Siiri 3. September 2020 at 17:56

    Ma sain täna teada, et üks mu sõbranna, kes on pealtnäha eluga rahul tavaline inimene sooritas enesetapu. Viimane vestlus messengeris oli temaga teemal juuksevärvivalik ja nüüd on inimene surnud. Minu isiklik järeldus sellest on, et tuleb proovida inimesi rohkem kuulata ja oma sõpradega suhelda, isegi kui su oma elus on kõik nii hästi et võib hakata tunduma et kõigil on nii.

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:46

      Mul nii kahju, et nii läks :(

  • Reply K 3. September 2020 at 09:42

    Mul on nii hea meel, et sellest kõigest avalikult kirjutad. Ühest küljest – keegi meist pole “normaalne”. Meil kõigil on mingeid külgi, mis on viltu ja mis ei ole päris nagu teistel. Ja muidugi võib selle kõigega “hakkama saada”, aga diagnoos või vähemalt rohkem teadmine on vahel NII vabastav.

    Mul oli lapsepõlves perekonnas alkohoolik ja kuigi see on kogu aeg teada, et see mind mõjutas ja et sealt tihti kaassõltlased jms kasvavad, polnud ma kunagi sellesse liialt süvenenud. Mul ei olnud kaassõltlase suhtemustriga suhteid, muid probleeme küll. Arvasin, et ma lihtsalt imelik. Ja siis ma jõudsin ramatuni “Kaassõltuvus” ja sain aru, et väga palju minu imelikkusest on üks ühele seal kirjutatuga. Jess!! Ma ei olegi lihtsalt lambist imelik, vaid saan aru, et minu taust on kõik need asjad tinginud. See aitas mul nendesse külgedesse rahulikumalt suhtuda, jälgida, muuta jne.

    Teine kogemus on kui olin läbi põlemas ja juba kuid (kui mitte aasta) olin pidevas ärevuses, külma higiga kaetud hommikuti jne. Sõpradelt kuulsin, et jaa ikka neil ka raskemaid ja ärevamaid perioode ja tööl ongi raske ja lihtsalt tuleb rohkem pingutada. Kui siis üks kord keegi märkas mulle rahustit anda (ei midagi kanget ja retseptiga, mingit looduslikku, mida ise vahel kasutas) – ja mul tuli meelde, kuidas normaalsed inimesed ennast tunnevad. Et nad ei ärka iga hommik külma higi loigus. Et nad ei looda et buss teeb avarii enne kui tööle jõuab jne. Ma olin selles tundes nii kaua elanud, et ei osanud kõrvalt näha selle ebanormaalsust, olin täielikult selle tunde sees. Järgmine hommik panin psühholoogile aja kohe ja sealt hakkas asi hargnema.

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:47

      Aitäh, et oma kogemust jagad!

  • Reply SS 2. September 2020 at 23:59

    Mu töökarjääri tekkis ca 10k tagasi pööre, mida ma eluski ei arvanud, et juhtub, kui selle ette võtsin, nimelt jäin töötuks. Ja kuigi otsin ammu tööd, siis mingi 6-7k jooksul pole ma valituks osutunud. Olen käinud intervjuudel kohtades, kus mulle tõesti oleks meeldinud töötada ja kus nägin end töötamas kauem, kui 1 aasta, aga iga kord oli keegi, kes ikka oli kuidagi minust parem. Eriti nõme, kui sulle veel öeldakse, et sobisid ideaalselt, hindame just neid omadusi meie töötajate juures ja eriti sel ametikohal, aga… Igatahes kuskil kuu peale töötuks jäämist ja diivanisse enda jälje sisse lamamist arvas elukaaslane, et on aeg spetsialisti poole pöörduda. Eks sain ise ka ammu aru, et midagi on valesti. Psühholoogi juures käisin kokku 10 kuu jooksul ja nüüd on asjad palju paremad. Mõtetes on tekkinud selgus ja saan paremini aru, mida ma endale ise teha ei tohi – nt et ma ei mõtle, et olengi loll ja ülikoolid ja vaeva nägemine on senimaani tühja läinud kõik, kui see tegelikult nii pole. Lihtsalt on elus selline periood ja ju seda õppetundi siis on vaja. Ka sellest kogemusest on palju õppida ja olengi õppinud. Igatahes oli see psühooloogi juurde minek üks väärt mõte, olen seda korduvalt mitmetele soovitanud. Kui ikka on must auk ja tunned, et ise välja ei roni, siis tuleb end nii palju kokku võtta. et küsida abi. Mul läks iseenesest hästi, “diagnoosiks” sain läbipõlemise, õnneks ma päris-päris põhjas ära ei käinud.
    Sulle ka jaksu ja pea püsti! :) Ma jälle pean ütlema, kui oluline on sellistest asjadest rääkida, et inimesed näeksid, et nad ei ole ainsad, kellel võib vahepeal halvasti olla.

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:47

      Ma usun, et sa varsti leiad ka töö. Pea vastu ja ma hoian sulle pöialt!

  • Reply Liisi 2. September 2020 at 22:57

    Pornopesu 😁 Nii hea! A ma harrastan ka seda, ainult et mitte nii erootiliselt 😁
    Mis puutub aga vaimsesse tervisesse, siis olen väga nõus sinuga!

  • Reply Emd 2. September 2020 at 22:25

    Ma lihtsalt ei viitsi lapata ja otsida, mis ravimit sa kasutama hakkasid. Aga kui see on mingi tüüpravim, siis alguses tulebki megakass peale. No ikka nii et oledki “apaatne” vähemalt mu sõbrad kirjeldasid mind sellisena. Nagu mega raske ja sitt on olla, aga tavapärast hüsteeritsemist sellega ei kaasnenud nagu enne ravimeid. Ehk siis minu jutu mõte… oota umbes 2-3-4 nädalat ja siis läheb paremaks. Enne seda- proovi ennast mitte surnuks sõita orsth. Big love and peace out!

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:48

      Conserta. Ja luvv sullegi!

  • Reply Sidrun 2. September 2020 at 21:26

    Tere! Sooviks küsida, kelle juures teraapias käid? Mulle tundub, et kõige keerulisem on leida see õige inimene, kes aitaks. Aitäh!

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:48

      Elina Kirk on see, kelle juurde ma minna soovitaks :)

      • Reply P 15. September 2020 at 14:46

        Olen ca 6a võidelnud depressiooni, ärevushäire ja ränga unehäirega. Pole siiamaani kuskile pöördunud, sest psühholoog on minu jaoks kallis ja järjekord on nii pikk. Vahepeal läks olukord isegi nii hulluks, et ma ei suutnud rääkidagi, vaid kokutasin ja ajasin segast juttu, sest ei saanud normaalseid lauseid moodustada. Pidevalt oli värin sees ja ma ei suutnud oma lihaseid lõdvestada. Pärast seda panin aja psühholoogi juurde kirja, aga tühistasin ära, sest 4 kuud hiljem juhtus olema helgem periood ja ei tundnud enam vajadust. Mediteerisin palju ja hakkasin podcaste kuulama, see aitas mind tol hetkel ja siiani pole olukord nii halvaks enam läinud. Hiljuti lugesin 5-HTPst ja tegin tellimuse ära, et need järgi proovida. Ravimeid ei ole kunagi soovinud, sest olen palju halbu kogemusi nendega seoses kuulnud.

  • Reply Lena 2. September 2020 at 20:55

    Tere
    Kas ATH üks põhitunnustest võib olla tähelepanuvajadus või pidev tung sellest diagnoosist rääkida?
    Sest tundub, et sellest ajast peale, kui sa selle diagnoosi said, sa muust suurt ei räägigi. Põhiliselt sellest ainult.
    Küsin, sest tundub, et päris paljud selle häda küüsis, sellest ise teadmata.

    • Reply Mallu 4. September 2020 at 09:48

      Ma…isegi ei tea :D

    • Reply Vaike 4. September 2020 at 10:38

      Lena, kui sa nüüd natukene mõtled, siis selle diagnoosi saamine on üsna suur asi ja loomulikult on tung sellest rääkida. Nagu ka näiteks oli tung rääkida igast rasedusest või Mari kõnearengust, sest need olid suured muutused, mis olid sel hetkel päevakorral. Uuest nõudepesumasinast räägid ju korra, aga ta on masin, mitte rasedus või diagnoos, mis muudab elu väga oluliselt. :) Masin muidugi ka, aga mugavustega harjumine käib kiirelt. :D

    • Reply morgie 5. September 2020 at 10:38

      Kus on loogika? Kui päris paljud on selle häda küüsis, ilma et nad ise seda teaksid, siis kuidas saab ATH diagnoosist rääkimise tung olla selle häda tunnuseks? Inimesed üldiselt ei räägi sellest, mille kohta nad ei teagi, et see neil on.
      Küll aga räägitakse päris palju sellest, mis on endale äsja saadud, olgu diagnoos, pesumasin või vinnid.

  • Reply Viktoria 2. September 2020 at 19:57

    Kuigi tõesti väga paljud vaimsed häired on puhtalt geneetilised või tekkinud mõnel muul põhjusel, siis pean lihtsalt mainima, et KOHUTAVALT PALJU vaimseid probleeme on lahendatavad toitumisega. Päriselt. Ka meil siinsamas Eestis toodavad enamus toidutootjad lihtsalt puhast s*tta. Ma tean, et see on raske asi, mida tunnistada, aga isegi meie poelettidel olev sai (näiteks enamus Eesti Pagari tooteid) on sama head kui mürki võtta. Või näiteks soolapeekonisse lisatakse juurde MSG-d, mis tekitab rämedat toidusõltuvust (ja see pole mingi müüt – MSG-st räägitaksegi kui ainest, mis tekitab ajus narkootikumisõltuvusele sarnase efekti).

    Tohutult paljud E-ained ja see, kuidas toitu toodetakse, muudab meie aju kemikaalide tasakaalu. Meie hormoone. Ja kui meie hormoonid on messed up, on ka meie kogu mõtlemine seda. Nt serotoniinipuudus tekitab depressiooni jne jne jne.

    Ma südamest soovitan kõigil oma toitumisele mõelda. Minu #1 nipp, mille järgi ma ostan toitu absoluutselt iga päev ja alati: ära osta MITTE MIDAGI, kus on kas või ÜKS E-aine. See pole nali. E-ained on kuulutatud ohututeks ainult seepärast, et uuringuid on veel tehtud väga vähe (sest enamus E-aineid on väga uued inimajaloos). Aga isegi need mõned uuringud on juba näidanud tõsiseid probleeme. Mõned E-ained võivad isegi põhjustada DNA-kahjustumist! See ei ole nali ega liialdus ega “fake news” – see on reaalne tõde, mida enamus ei taha endale tunnistada. Ja toidutootjad jätkavad oma vanadel viisidel, sest neil on tunduvalt odavam ja lihtsam toota massidele toitu, kui nad saavad kasutada stabilisaatoreid, emulgaatoreid, säilitusaineid ja muud jama.

    Olen ka ise võidelnud depressiooni ja ärevusega. Mul oli nii räme sotsiaalne ärevus, et ma füüsiliselt hakkasin värisema kui pidin poes kassapidajaga rääkima. Ma ei võtnud kunagi telefoni vastu, sest kartsin kellegagi rääkida. Ma ei läinud üldse välja, sest kartsin lihtsalt suhelda.

    Lõpetasin E-ainete ja muu kräpi söömise ära ning olen nüüd mitu aastat söönud ainult puhast, korralikku toitu. Toitu, mis on tulnud loodusest ja millel ei ole vaja kilomeetripikkust koostisosade nimistut. Mul mitte ainult ei ole enam depressiooni, vaid ma olen 30-liikmelises tiimis tegevjuhi parem käsi, juhin kõrvalt omaenda ettevõtet ja minu otseses alluvuses on 4 inimest, kellega igapäevaselt tegelen. Mõne aasta eest poleks ma ealeski midagi sellist teinud!

    Lihtsalt tahtsin mainida, et enamus inimesi isegi ei taipa, kui jube nende toit on… Eesti poelettidest rääkides, siis ma ei osta peaaegu mitte ühtegi jogurtit, mis poeletil on (välja arvatud puhas maitsestamata jogurt), ma ei osta ÜHTEGI vorstitoodet (vaid söön ainult puhast liha, millest valmistan ise toitu), ma ei ole 3+ aastat ostnud ühtegi Eesti Pagari toodet, ühtegi poesaiakest, ühtegi majoneesi ega mitte midagi muud, kus on kas või üksainus E-aine sees. See vana hea ütlus, et “sa oled see, mida sa sööd”, on tõesti tõsi. Kui sa sööd jama, siis on su mõistus jama.

    (Ja nagu mainisin, siis see puudutab ainult juhtumeid, kus häired pole seotud geneetika või muude taoliste põhjustega).

    • Reply notsu 6. September 2020 at 18:03

      öö, ämm, E-ainete hulka kuuluvad mh ka sellised ained nagu B2-vitamiin, C-vitamiin, söögisooda, karamell, sidrunhape (sisaldub looduslikult paljudes puuviljades), sorbiinhape (mis sisaldub looduslikult pihlamarjades), bensoehape (mis sisaldub looduslikult pohlades), pektiin (taimne tardaine, nt punastes sõstardes on seda palju) ja muud sarnast. Kui seda kõike vältida, siis ei saa pooli asjugi süüa, sh otse loodusest.

      • Reply Viktoria 10. September 2020 at 05:36

        To Notsu:

        On suur vahe sellel, kas aine esineb looduses või on see keemiliselt toodetud, st võetud taimedest välja. Kui tutvud natuke uuringute ja vastava kirjandusega, siis on asi ikka päris jube. On meeletu vahe sellel pektiinil, mis on näiteks pirnides ja sellel pektiinil, mida kasutatakse toidutööstuses. Lisaks veel mainisid karamelli. E-ainena kasutusel olev aine, mis kannab nime “karamell”, on mitmetes uuringutes leitud põhjustavat mitmesuguseid kasvajaid. Tegemist ei ole loodusliku aine, vaid poolsünteetilise ainega, mida valmistatakse ammoniaagi abil. Vitamiinid ei ole E-ained, kuid E-aine on näiteks askorbiinhape, mis on sünteetiliselt valmistatud C-vitamiin ning võib muuhulgas põhjustada neerukive.
        Kõik e-ained on sünteetilised. Kui aine on olemas looduses, ei tähenda see, et see on okei ka sünteetilisel kujul. Iga töötlus muudab ainet ning sünteetilised ained ei ole absoluutselt kuidagi meie kehale head.
        Julgen öelda, et 90% Eesti toidupoodides olevast kaubast ei kõlbagi toiduks ning tekitab pikas perspektiivis tõsiseid tüsistusi. Aga muidugi on see iga inimese enda otsus. Mina olen otsustanud, et minu keha ei ole prügikast, kuhu panna sünteetilist kraami, mille tarbimise tagajärjed on igas mõttes rõvedad. Toidutööstus on aastaid üritanud tarbijaid panna arvama, et sünteetiliste ainete tarbimine on hea ja kasulik. Aga nagu ütlesin, siis see on iga inimese enda otsustada, kas tarbida seda sünteetilist mürki või mitte. Lihtsalt fakt on see, et ma üldse ei imesta, kuidas inimestel on nii meeletult palju terviseprobleeme, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik algab toitumisest, mis on otseselt meie tervisega seotud. Kes sööb jama, selle tervis ongi jama, seda nii füüsiliselt kui vaimselt.

  • Reply K 2. September 2020 at 17:20

    Aitäh Sulle!
    On nii oluline normaliseerida oma vaimse tervise eest hoolitsemist!
    Kuulen nii palju ise kliinilise psühholoogina kuidas inimesed on kartnud vastuvõtule tulla “sest ma pole ju hull”. Ikka veel on see niivõrd stigmatiseeritud valdkond, kuigi vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline. Võiks siia sest kirjutama jäädagi, aga hetkel on kommentaari eesmärk Sind tunnustada!

    • Reply Kaisa 2. September 2020 at 20:48

      Krdi keeruline on kliinilise psühholoogi juurde aega saada. Mul oli üks, aga meil ei tekkinud minu arvates klappi ja palusin uut, aga sama keskuse teised ei võta uusi patsiente. Uurisin paarist kohast… Mida teha? Mul on isegi mõnele korrale veel perearsti hüvitis alles.

  • Reply M' 2. September 2020 at 16:32

    Fakk, ma olen kogu oma täiskasvanu elu endale pornopesu teinud… Ja see meeldib mulle.

    • Reply Mallu 2. September 2020 at 16:55

      :D

    • Reply Marii 2. September 2020 at 18:41

      Ka mina seadsin sammud mõned aastad tagasi psühholoogi juurde oma ärevushäiretega ja hoppa… mul on OCD.
      Elu parim otsus üldse oli seal kabineti uksest sisse astuda. Ma elasin 12 aastat koguaeg ärevusega. Ma ei saanud kõiki asju teha, mis ma tahtsin. Ma ei saanud tunda elust rõõmu. Ja ma vihkasin seda tunnet, et ma ei saa olla “tavaline”
      Mulle reaalselt tundus, et ma olen ainukene, kellele selline probleem on ja siis mu psühholoog ütles: kullake, neid on niiii palju.
      Tänaseks on 95% mu probleemist kontrolli all, mu OCD ja ärevushäire ei kao kuskile aga tänu psûhholoogi abile olen suutnud seda kontrolli all hoida. Ja jah, ma siiani käin seal.
      Tänks, et vaimsele tervisele nii tervel moel oma postituses tähelepanu pöörad.

  • Reply ohdearlord 2. September 2020 at 16:23

    “meile nuustiku”??? Kas ma saan õigesti aru, et teil on kahe peale üks nuustik???

    • Reply Mallu 2. September 2020 at 17:46

      aiii, see on veel kõige väiksem asi, mis meil kahepeale on ;)

      • Reply Vaike 2. September 2020 at 19:48

        Jeesus, ma vahetan oma mehega kõiki kehamahlu ja vot nuustiku jagamine on nüüd rõveduse tipp, eks. :D Ma kahtlustan, et vanematekodus oli meil ka ema ja nelja lapse peale üks nuustik.

  • Reply Sõbranna 2. September 2020 at 16:23

    Mul ei ole senises elus selliseid probleeme olnud, aga minul heal sõbrannal on ärevushäired olnud nüüdseks tõusude ja mõõnadega juba terve kümnendi. Ja ma tahaks sinu jutust alla joonida selle, et kui on ikka vaimne probleem vaevamas, siis tasub ikka sammud spetsialisti juurde seada. Ärge laadige seda koormat ainult oma sõbrannadele, sest nad ei ole spetsialistid ja nad ei tea, kuidas aidata ja kui ka teavad, siis lõpmatuseni hästi ei jõua. On väga keeruline lohutada, ilma et tunduks, nagu sa teise inimese probleemi vähendaksid. Eriti kui sinu jaoks on see probleem paratamatult väike ja arusaamatu. Ja igapäevaselt mööda sellist nööri käia ja karta, et äkki sinu sõnad jälle midagi triggerdasid, on väga väsitav. Olen olnud pikalt sõpruses, kus suure osa ajast pole ükski minu probleem olnud mainimist väärt, sest misiganes mu elus toimub, on teisel alati raskem elu. Ja ratsionaalselt võttes ju ongi, sest ma ei pea oma pekkis ajukeemia pärast igapäevaste pisiasjade pärast muretsema… aga siiski tahaks vahel ise ka muret kurta ja nii. Long story short – usaldage vaimse tervise alased nõuanded eeskätt spetsialistidele ja sõbrannade juures käige veini joomas ja naermas :)

    • Reply E: 3. September 2020 at 13:57

      Kahe käega poolt selles osas. Selline sõprus muutub ühepoolseks ja väsitavaks. Hästi kurb on see, et vaimse tervise spetsialistide juurde ei pruugi kõikidel olla ligipääsu vahendite tõttu. Mäletan kuidas mul oli raske periood elus ja tundsin, et sedasi enam ei saa ja pean sammud seadma psühhiaatri juurde. Esimene tasuta vaba aeg oli 5 kuu pärast ja enamik ei võtnud jutulegi, soovitati iga päev helistada ja uurida kas on aeg vabanenud. Tasuline vastuvõtt ei olnud kahjuks variant. Kui oli valida kas panen 50€ vastuvõtu alla või kulutan selle üüri, maksude ja toidu peale, siis pidin paraku valima viimase. Mäletan kuidas üks tollane sõbranna tegi statementi, et iga inimene peaks vähemalt kord nädalas käima teraapias profülaktika mõttes ja muidu olen ma sellise mõtte poolt, aga kahjuks on tihti nii, et need kellel seda kõige enam vaja oleks, ei saa sellist “luksust” endale võimaldada. Kui ma ei eksi, siis haigekassa maksab mingi väga väikese osa kinni sellistes teenustes? Parem kui mitte midagi, aga samas ei peaks selline teenus olema luksus.

  • Reply Kristin 2. September 2020 at 15:59

    Su postitusi lugedes on tunne, et mul ka ikka midagi viga aga no ei raatsi seda raha kulutada, et teada mis on viga lisaks sellele veel preggo ka nüüd. Praegu tundub üldse kõik jumala segi nendest hormoonidest 😁

    • Reply Gerda 5. September 2020 at 09:25

      Võid uurida, kas su raseduskeskuses on ka rasedate psühholoog olemas, sinna saab tasuta.