JUMALAITA KURB ON OLLA

ok, ei ole fine

9. september 2020

Ma lihtsalt tulin siia, et öelda, et ma ei suuda ära oodata, millal ma sinna teraapiasse ükskord saan. Kaks päeva veel oodata, aga mu suurim hirm on see, et ma lähen sinna, ta vaatab mulle otsa, kuulab mind ära, lööb ristimärgi ette ja ütleb, et sorri, aga no SIIN pole mul enam küll miskit teha.

Sest endal on küll selline tunne.

Et mida ma tegema peaks?

Passi järgi ütleks, et ma olen 30 aastat vana, aga… ah, kellele ma valetan. Mu pass on ammu aegunud ja ID kaart kadunud ja sünnitunnistust ma ei kujuta üldse ette, kas ma oma silmaga näinud olen, niiet võime hoopis ehk selle juurde jääda, et äkki ma olen tegelikult umbes 18-aastane. See seletaks mu tundeid ja käitumist palju rohkem. See seletaks ka seda, miks ma mitte kunagi minevikust pea midagi ei mäleta.

Ja mul on nii kopp ees sellest rõhuvast tundest, mis mu sees on. See surub ja pitsitab ja ma ei näe mitte ühtegi viisi sellest pääsemiseks. Mul on tuhat erinevat mõtet, aga mitte ükski neist ei ole päris “see”. St kõik mõtted on pehmelt öeldes sitad. Kas see pole mitte “imeline” perspektiiv elule, kui iga su järgmine samm tundub vale?

Eriti kurnav on see osa, et see tunne ei ole praegu võõras. See on selline vastik tuttav tunne, mu keha on seda juba kogenud ja ma tean täpselt, kui hull see on. Umbes nagu kui sa teist korda sünnitustuppa astudes tunned aina suurenevaid valusid ja mõtled: MIDA KURADIT, MIKS MA JÄLLE SIIN OLEN?! MIKS MA ENDALE NII TEGIN, AH?! No vot mul on praegu sama tunne, et vabandage, mis nüüd jälle juhtus. Konkreetselt viis aastat tagasi olin samas haletsusehunnikus ja nüüd pauh, jälle tagasi. Tere tulemast.

Ma hakkasin mõtlema, et mis see eelmine kord mu elus siis muutus, et ma sellest tundest lahti sain, aga ilmselt oli nii, et Lende juhtus. Ja kui peale Lendet korraks hakkas jälle sisse tulema see tunne, et oototot, mis ma selle eluga täpselt tegema pidin ja kuidas see täiskasvanuks olemise värk käib, siis saabus meie kaunisse seltskonda Marta. Aga no olgem ausad, ma ei saa ju iga kord lapsi saada, kui ma endaga enam hakkama ei saa, kuigi ei saa salata, et nad on piisavalt kõikehõlmavad ja fookust võtvad, et saavad selle tööga ilusasti hakkama küll.

Niiet tore lugu, nüüd ma pean endale mingisuguse uue hobi välja mõtlema ja andku jumal mulle nüüd seda, et ma ei otsustaks, et kuule jutud levisid, et kräkk pidi hea narks olema, see tundub proovimist väärt. Või hakkan õhtuti veini asemel puupiiritust kulistama või miskit. Kõik need variandid on ilmselt ka päris head mõtete eemale võtjad, aga pikas perspektiivis ei oleks sellest vist suurt tolku. Seda enam, et ma pean siin oma kümnele miljonile lapsele ka olemas olema ja seda oleks piirituse joomisest pimedaks jäänuna pehmelt öeldes keerulisem teha.

Blaah, sorri, ma tean, et nii nõme on kirjutada mingitest asjadest, ilma, et ma tegelikult midagi konkreetset siia kirja paneks, aga nagu te teate, siis on see minu isiklik blogi ja kõikidel asjadel on alati sada osapoolt, kellel kõigil oma arvamus ja vaatenurk ja enda loodud reaalsus ja normaalsus, mistõttu ei saa ma neid siin enda poolt kallutatuna välja ka kirjutada. See poleks aus. Aga ega vale pole ka see osa, et kui ma peaks enda probleeme kirja panema, siis ei oskaks ma isegi enam midagi rääkida. Sest mis osa mu probleeme on päriselt probleemid ja mis osa mu peas kinni? Ja mis osa ma neist probleemidest ise tekitanud olen ja mis osa teiste tehtud ülekohus või unarusse jäetud asjaolud, seda ei tea lõpuks mitte keegi.

Ja teate, mis selle kõige juures ERITI vastik on? See osa, et ma olen alati arvanud endast seda, et ma olen selline … kõikvõimas ja võtan elu mängleva kergusega ja kui mitte kuidagi ei saa, siis jumala eest, tsilli, küllap ikka saab. Kõige parem lahendus on alati huumor ja muud asjad, mida ma ikka ütlema kipun, kui mu enda sõbrannadel miskit nihu on. Ausalt, küsige mu sõbrannadelt – ma olen vaieldamatult kõige parem tuju üles tõstja ever. Aga miks ma seda enam endale teha ei oska? Mul on veits tunne, et kas ma olen terve elu teistele ja endale teeselnud, et mul sellised omadused on, või kuhu need nüüd siis aeg-ajalt kaovad?

Ja kui need kadunud on, siis mis ma olen? Mingisugune hale ja nõrk tegelane, kes ei tea enam, mis ta on või mida ta tegema peaks.

Sellised positiivsed mõtted siia kaunisse kolmapäeva. Ma ei eelda, et te kuidagi mind aidata oskaks, aga mulle piisab sellestki, kui keegi mulle veits awkwardilt õlale patsutab ja ütleb, et küllap on kõik varsti jälle fine.

On ju, eks?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

39 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Madli 15. september 2020 at 12:05

    Proovi mediteerimist

  • Reply Mari 11. september 2020 at 01:32

    Täna oli klassikaraadios hea saade Delta, kus Kaidi Laur rääkis vaimses tervise nüanssidest. Kui viitsid, kuula, äkki on toeks kuniks teraapiat ootad https://klassikaraadio.err.ee/1128437/delta-10-septembril-koolikontserdid-sugisannid-ja-tehnodeelia/1094272

  • Reply R 10. september 2020 at 19:29

    Welcome. Sa oled läbi põlenud ! Tore, et otsid abi 🙂 Keskendu sellele, et see on üks periood ja see läheb lõpuks üle. Mitte iseenesest, aga küll sa leiad nõksud ja siis läheb. Mitte homme, mitte järka nädal… aga ta läheb.
    Pea vastu!

  • Reply Maarja 10. september 2020 at 07:40

    Soovitan näiteks kirja panna asju, mille eest tänulik oled. Sul on aroomilamp, pane sinna mingit tuju tõstvat lõhna. Tegeleda võiks kõigi meeltega: midagi tujutõstvat vaadata, head lõhna tunnetada, lemmiktoitu süüa jne. Saan aru, et need soovitused tunduvad tühised, kui sul selline seis on. Vaja on professsionaalset abi ja loodan väga, et teraapiast saad abi. Väga tubli, et aja kirja panid! Elus on tõusud ja mõõnad, lõputult see kesta ei saa ja kindlasti varem või hiljem läheb paremaks! Ole tugev!

  • Reply A 10. september 2020 at 07:24

    Ehk need rohud, mida nüüd võtad, ei sobi sulle lihtsalt? Kui kunagi mu lähedasel depressioon oli ning nö valeravi peal, siis läks tal aina hullemaks ja hullemaks. Lõpuks käis teise psühhiaatri juures, kes vahetas kohe rohu välja ja paari päevaga hakkas inimene end jälle elamisväärsena tundma!

  • Reply D 10. september 2020 at 00:56

    🤍 soovin rahu

  • Reply Krix 9. september 2020 at 22:34

    Kui sul on võimalik ja see kirjeldus tekitab huvi, siis soovitan minna sinna kursusele: https://www.human.ee/toode/tmk-i-ii-helena-lass-tallinn-september-2020/

  • Reply Heli 9. september 2020 at 22:02

    https://www.instagram.com/p/CEuvs8bJ2mk/?igshid=ek53ifx8d4rd

    Mind motiveerib see :)

  • Reply Mir. 9. september 2020 at 21:46

    Võibolla on see märk, et oled juba pikemat aega elus paigal seisnud ja vajad edasi liikumist järgmisele tasemele. Lapse tegemine on tõesti üks selline “plaaster” lahendus. Ma arvan, et sa peaks leidma mingi tööalase väljundi, mis paneks sind tundma sellisena, et saavutad midagi ja arened ka. Blogimises on raske mingit next levelit saavutada. Abiks oleks, kui sul oleks mingi suurem ja olulisem kõrvalprojekt. No näiteks kui sa saaksid hakata mingit saadet juhtima ja seal asju korraldama. Äkki mõtled oma youtube’ile välja mingi uue kontseptsiooni: podcast või midagi. Või ntks mingite challengitega kellelegi abivajajale annetuste kogumine (kuna sulle meeldib heategevus) a la Mr. Beast stiilis.

    Selle arengu all ma ei peagi silmas, et sa peaksid end alati suruma kuskile kõrgemale, suuremale, rikkamale tasandile. Vaid et see mis sa teed, pakuks sulle piisavat isiklikku arengut. Mingi selline parajalt fun aga parajalt väljakutsuv eesmärk, mis hõivaks su mõtted.

  • Reply Kustik 9. september 2020 at 21:30

    Rauataset oled kontrollinud? Kõlab täpselt nagu aneemia tekitatud deprekas. Kui laste vahel just olnud, siis makes sense ka.

  • Reply Thaile 9. september 2020 at 20:54

    Mhmh! Võta nyyd ette raamat “Elamine, rõõmus” ja alusta eneseleidmisega ehk rahu leidmisega enda sees. Soovitan väga ja loodan, et saad hakkama!

  • Reply Lila 9. september 2020 at 20:33

    Sulle ei oska midagi soovitada, tahan ka halada.
    Mul ka täna eriti sitt päev. Viimasel ajal olen öelnud lauseid: “nii hull päev, vahest tahaks paela kaela panna”. “Appi kui väsind, laseks endal kuuli pähe”. Varem pole selliseod asju minu suust tulnud. Enne lapsi oli mul palju tööd ja vahepeal sai natuke sotsiaalset elu elatud ja oodata järgmist reisi. Niigi vähestest sõbrannadest jääb mu kodulanti alles ùks. Teised kõik minema kolinud. Ja värskete beebide kõrvalt pole niigi aega kellegagi kokku saada. Nendega on nii palju tegemist. Ja nad on nunnud ja naeratavad mulle näkku ja ma naeratan vastu ka teen igast lollusi, et nad õnnelikud püsiks. Aga millal ma tõeliselt südamest viimati naersin? Ei mäleta. Ma ei tunne, et olen õnnelik. Küll aga mõni päev/nädal tagasi ma ütlesin mehele, et olen õnnelik. Ma saan aru, et nad kasvavad ja ma ehk ka saan kunagi siit välja, aga kas ma siis enam tahan või olen täielikult alla andnud? Ma alati mōtlesin, et elu point on süüa, magada, sigida. Ja kui sul on katus mille all magada, sa ole tänulik. Kui sul on töö mis toob toidu lauale, ole tänulik. Ja kui sul on keegi kellega sigida, siis pead eriti õnnega koos olema. Ja kui teie armastusest tulevad lapsed, siis rohkem polegi eluks midagi vaja. Tuleb välja et ma olen sotsiaalne olend ja mul on oi kuidas oma elu vaja. Nüüd peab lihtsalt natuke ootama, et lapsed kasvaks ja saaks nad vahel hoida anda ja oma elu natuke elada. Ps! Paela pole punuma hakanud, no worries.

  • Reply Egle 9. september 2020 at 19:31

    Aga suured pered ongi toredad ja ongi inimtüüpe, kellele see sobib ja meeldib. Kui sa oledki selline nooruslik ja noorusliku iseloomuga, siis miks mitte veel lapsi saada või võtta lastekodust vms, neid meetodeid on erinevaid ju, kui tunned, et see sulle sobib ja sind veepeal hoiab. Sa ei ole veel nii vana, et peaks selle mõtte maha matma. Aga no midagi lisaks on ka hea teha jah, nt hommikuti jooksmas käimine või jalutamine – tõstab alati tuju, parandab isu ja und.

  • Reply Moonika 9. september 2020 at 19:21

    I hear ya, sister :) Mul täpselt samasugune tunne kogu aeg. Et mu sees on suur tühi kosmos, kust vilksatavad läbi rahuloluhetked ja pere, aga muu…. Samas tean, et peale igat sellist päeva tuleb parem, aga samas tean, et see parem päev katab lihtsalt korraks selle tunde sees ära. Peab kellegi proffiga ikka ka rääkima minema.

    • Reply TP 9. september 2020 at 20:17

      Perearst saab saatekirja teha, paar psühholoogi visiiti peaks sealt tasuta tulema.

  • Reply Ritsik 9. september 2020 at 19:10

    Mul praegu sama, aga kuna olen nii kaua endaga koos elamist õppinud, siis suudan selle erinevate nõksudega ära händlida.
    See “läheb mööda, kõik fine” on kena mõte, aga pikalt ei aita, mind vähemalt. Peab ära mõtestama, mis toimub, siis oskad edasi minna. Loodetavasti leiad terapeudiga klapi.

    • Reply iSiil 9. september 2020 at 21:08

      Teraapia aitab, usu :) need elu ameerikamäed on täiesti normaalsed, aga võivad olla ka su uue rohu kõrvalmõjud, mis on ka täiesti okei. Läheb paremaks, kindlasti läheb, pea vastu! Sa oled vôimas!

  • Reply dex 9. september 2020 at 18:46

    kas jätsid rohud ise ära või arstiga läbi rääkides? SSRI on päris rets asi mille peale minna ja veel hullem asi millelt maha tulla(mäletan, et sul olid need??) Kui on kurb olla siis räägi sellest, räägi Kardoga, räägi ausalt kui lapsed küsivad, ära proovi seda varjata. Tuleta endale meelde, mille eest sa tänulik oled, sest erilised asjad elus kipuvad harjudes tavaliseks saama. Sellised pahad päevad tuleb lihtsalt vaikselt ja endale liiga tegemata üle elada. Tee rahulikult eluks vajalikud asjad ära ja ära pane endale millegagi pinget peale, sinu tervis on ikkagi kõige olulisem. Teraapia aitas mul küll täiega aga pidin alguses vähemalt korra nädalas käima kuna vähesem lihtsalt töötas paar päeva ja siis läks jälle kõik samamoodi edasi. Olen fbs sellises grupis nagu ärevushäire foorum, sinna on oodatud kõik, kellel natukenegi probleeme ärevusega. Teistega oma kogemuse jagamine kes päriselt mõistavad su olukorda on väga kergendav. Pea need kaks päeva vastu, hoia ennast!!

  • Reply Eewa 9. september 2020 at 18:27

    Nii hea ütlemine on. KÕIK MÖÖDUB. Ja usu v ära usu, see on jumala tõsi ja nii ongi. Olgu kõik nii pekkis kui iganes olla võib, see kõik möödub või olgu nii õnnelik elu, et segi võid õnnest minna, see ka rsk möödub. ;) ;) Sinu paremad päevad on veel ees.

  • Reply Kaisa 9. september 2020 at 17:32

    Kullake, ka see läheb mööda… Katsu seni vastu pidada.

  • Reply kätlin 9. september 2020 at 17:26

    Ma pole küll samas seisus olnud, kui sina, aga neid tundeid olen tundnud ka. Kõige rohkem päeva. Kõik tundub mõttetu,ei taha miskit teha, mott on maas, mitte miski ei paku rõõmu jne. Kuid sina oled selles seisus juba üsna kaua olnud. Ma siiralt loodan, et saad teraapiast abi, sest juba üks päev kannatada on hull. Mul ei ole head nõuannet anda, sest tundub, et vajad professionaali abi, kes tõesti suudab sind reele tagasi tuua. Hoian Sulle pöialt Mallu!

  • Reply Mannu 9. september 2020 at 17:18

    Nii tuttav tunne oli, kui kirjutasid, et hirmuga ootad, millal kass uuesti peale tuleb. Mul oli vahepeal nädalavahetuseti nii, just siis läks tuju eriti kehvaks. Töö õnneks mingis mõttes surus sellest välja ja mina olen palju positiivset saanud joogast. Vahepeal teen ainult kümme minutit ja ongi juba eluisu tagasi. Pea vastu, homme on jälle uus päev ja uued võimalused.

  • Reply Altius 9. september 2020 at 17:09

    Ma ei saanud aru, miks sa ennast halvasti tunned või millest see algas, aga saan aru, et hetkel suudan ennast sinuga samastada. Kõik on viimasel ajal pekkis. Mees pikalt töötu olnud, ise tunnen, et tööl olen mõttetu, pidev konkurents, uus ülemus. Mehega pole juba ca nädal aega sõnagi vahetanud, lastega olen kuri. Eile pahandasin, et üks ei osanud kolme arvu kokku liita ja teine ei teinud seda, mida kokku leppisime. Ei tunne ennast äragi. Koju tulles pikutan diivanil, vaatan telekat, väljas ei käi ja suhelda ei taha. Tunnen, et ma ei saa enam endaga hakkama ja teistega ammugi mitte. Kõlab vist nagu deprekas? Aga sina saad hakkama, alati….

  • Reply Jkk 9. september 2020 at 16:57

    Need ATH ravimid pididki tekitama deprekat. Üks kõrvalmõjudest. Seetõttu ma oma lapsele seda andma ei hakanudki. Aga see selleks. Loodan, et saad abi teraapias. Praegu sügis ka tulemas, juba need ilmad tekitavad sellist “meh” tuju.

  • Reply Kaidi 9. september 2020 at 16:29

    *awkward õlalepatsutus*
    Küll varsti on kõik fine või veel paremgi kui fine.
    Äkki oli abiks ikka.

  • Reply G 9. september 2020 at 16:28

    mina istusin eile õhtul diivanil ja mõtlesin, krt, mul polegi praegu millegi üle pabistada…how sick is that, selle rõhuva-pabistava tundega nii ära harjunud, et kui konkreetselt millegi üle antud hetkel pabistada pole vaja, siis hakka või otsima/välja mõtlema…ei teagi nüüd, kas nutta või naerda enda üle… :D

  • Reply MrsG 9. september 2020 at 16:22

    Mulle tundub ka, et sul on deprekas. Ise kogenud ja elanud sellega aastaid, ikka jube on küll.
    Kuidas sul nende ATH rohtudega on praegu? võtad? mõikavad kuidagi?
    Ega see teraapia nüüd mingi imeasi ei ole, et korra käid ja nipsust on kõik OK.

    • Reply Mallu 9. september 2020 at 16:25

      nüüd pole võtnud, tegid selle ärevuse VEEL hullemaks. imeasi teraapia muidugi ei ole, aga no minna ikka võib, sest muidu mul oleks praegu umbes null asja, mida oodata.

    • Reply Vaike 9. september 2020 at 16:27

      Teraapia ei ole selles mõttes imeasi, et käid korra ja kõik fain, aga aastatega läheb küll paremaks. Olen näinud seda enda ja mõne lähedase pealt.

  • Reply Vaike 9. september 2020 at 16:13

    Ma oma kõige suuremal ärevusperioodil hakkasin lihtsalt kordama peas mingis rütmis: “Kõik on hästi, väga hästi, kõik on väga-väga hästi.” Ja see rahustas kuidagi, vähemlat nii palju, et ma oma päevad kuidagimoodi õhtusse sain ilma, ilma et voodis looteasendis nutta uluksin. Kõige parem oli seda teha ratast sõites, aitas tekitada monotoonset rütmi. Kuulasin ka juutuubist mingeid “white noise’i” asju, võimalikult monotoonseid. Sest mul oli vaja ükskõik mida, et elada üle see üks päev, üks nädal, kuni jälle teraapiasse sain, millest ma toona haarasin kinni nagu oleks see mu viimane elupäästja.

    • Reply Mallu 9. september 2020 at 16:15

      Kui naljakas, ma just avastasin, et ma teen endale sama asja. Kui ma tahan ennast maha rahustada, siis ma lihtsalt korrutan endale, et Mallu, kõik on fine. Sul on kõõõõik fine, ausalt, lihtsalt oota, kohe on kõik fine. Ainuke miinus endale valetamises on see, et ma ju tean, et ma valetan :D

      • Reply Vaike 9. september 2020 at 16:18

        Lõpuks hakkad uskuma! :D Ja siis ongi fain. :)

        • Reply Vaike 9. september 2020 at 16:21

          Ahjaa, ma ka kirjutasin. Lihtsalt lehekülgede viisi, et kõik on hästi, tunnen ennast hästi, vabalt, rahulikult jne. Magama minnes panin juutuubist enesesisendused mängima, https://www.youtube.com/results?search_query=affirmations+for+positive+thinking. Otsisin hääle järgi, mis sobiks, ja et jällegi oleks lihtsalt monotoonne ja rahulik.

        • Reply Mallu 9. september 2020 at 16:22

          siiani pole hakanud

      • Reply Marii 9. september 2020 at 18:59

        Aga see ongi valetamine juu.
        Ärevusega on see, et seda ei saa ega tohiks maha suruda. Ärevust tekitavale mõttele ja olukorrale tuleb öelda hoopis Tere. Kui sa surud ärevust tekitavat olukorda maha või väldid mingeid tegevusi, siis sa hoopis kinnitad enda ajule, et näe, ongi hirmus olukord ja see, mis ma teen on õige.
        Niiet mine jaaa teraapiasse. Mina arvasin et ma olen ka lootusetu juhtum ja mu psühholoog jookseb uksest välja. AGA Oh Eii. Juba 3.aastat võtab ta mind naeratusega vastu.

  • Reply Niisama 9. september 2020 at 16:04

    Tundub, et depressioon. Sul on surve ka ju päris suur. Majanduslikult kogu peret üleval hoida pole just lihtne ülesanne. Vb peaks Kardo panus suurem olema.

    Samas sul on palju sõpru ja tundub huvitav ja lõbus elu. Pidevalt väljasõidud jne. Aga ega see derpekas muidugi ei küsi, kas oled rikas, ilus, noor, vana vms. Võib kõiki võrdselt tabada.

    • Reply Evelin 9. september 2020 at 21:49

      Pea vastu! Hoia ja hellita ennast ka. Läheb paremaks!

  • Reply Marje 9. september 2020 at 16:03

    No worries mate, küllap kõik varsti fine on🙂

    • Reply Mallu 9. september 2020 at 16:10

      tänks