võtmed käes!

See kahenädalane tsükkel tundub killer. Oled mõne lastepsühholoogiga konsulteerinud ka? Mari on juba üsna suur ja saab maailma asjadest aru, tema psüühikat ilmselt ei mõjuta sedavõrd, aga Lende ja eriti Marta arusaam maailma ja pere ja turvalise vanema toimimisest võib küll hoobi saada. Nad ei taju aega sellisena nagu meie. Nende jaoks on iga kahe nädala tagant kohutav lahkuminek ja uus harjumine vanemaga/ koduga, kellest/millest vahepeal pisut võõrdutud. See on lastele ikka päris kahjulik. Üldiselt soovitatakse lahutuse puhul ikkagi lapsed ühele vanemale jätta ja kokku leppida mõistlik teise vanema külastukord. Tekivad uued pered, vanemad leiavad uued kaaslased, lapsed elavad ikkagi oma põhikodus ja harjuvad uue perega, mingeid suuri kahjustusi see ei too. Teine vanem on ikka silmapiiril, võtab lapsed nt iga nädalavahetus reede õhtu-pühapäeva õhtu või muu kokku leppe alusel, aga mitte kaheks nädalaks. Nii väikeste puhul on kaks nädalat suht sama nagu meile pool aastat, neil ununeb juba täiesti, mis pool kuud tagasi toimus, satuvad segadusse, pidevalt uues kohas võivad tekkida uinumishäired vmt. Ma usun, et te tahate, et tüdrukutest kasvaks naised, kes oskavad pere ja suhet hoida, kes mõistavad peremudelit ja selle toimimise aluseid. Marta on alles beebieast välja tulemas. Ega muidugi ei tea, kuidas teil tegelikult see elu välja kukub ja kas algne plaan üldse vett peab, aga kujuta nüüd ette elu, kuidas laps järgmised 15-16 aastat kahe nädala kaupa kolib kõigi oma kodinatega? Koolilaste puhul näen õpetajana, kui stressis sellised lapsed on, kellel on kaks kodu – pidetud, ebakindlad ja õnnetud, kuna pidevalt on asjad kodus või kadunud (ilmselgelt siis teises kodus). Lahutage, kui te omavahel ei sobi, see ok, aga laste jagamise osas unustage oma ego, konsulteerige LASTEpsühholoogiga ja langetage alles seejärel otsus, kuhu ja kelle juurde tüdrukud jäävad. Mina olen mehe algatusel lahutanud ja kolme lapsega üksi jäänud – vanim oli 10, noorim 4. Ei olnud ka väga rahumeelne see lahkuminek, kuna mees lihtsalt tüdines meie suhtest ja otsustas lahkuda. Lastega tegeles ta aga usinalt edasi. Mina jäin elama meie koju, lapsed minuga. Iga hommik sõitis mees teisest linna otsast autoga meile treppi, et nooremad poisid kesklinna lasteaeda viia – niimoodi terve aasta, kuni ise ka sinnapoole linna kolisin ja sain ise lapsi tööle sõites aeda viima hakata. Nädala sees käis paps poistega koos trennis (ujumas) enamasti 2x nädalas. Iga teine R-P olid nad tema juures. Aga kodu oli neil ikka minu juures, teadsid alati, et isa juures on nad külas. Minu ja minu uue mehe elu eks kuidagi ei häirinud, enamasti sõitis aeda ja võttis poisid maja eest auto peale. Mina käisin tööl, õpetaja tööpäevad võimaldasid mul poiste kasvatamisesse aega panustada, ka suved olid vabad, minu missioon oli poistest tublid mehed kasvatada. Mees oli finantsalal tegija, sissetulek ok ja toetas korralikult, seega saime kenasti hakkama. Hiljem koolitasime ühiselt veel kaks vanemat ka ülikoolis ära, kõige noorem läks küll otse töömaailma avastama ja edasi õppida ei tahtnud. Meil mõlemal on uued suhted – minul juba 20 aastat, eksil küll juba teine elukaaslane selle aja jooksul. Mingil hetkel gümnaasiumis otsustas üks poistest isa juurde elama minna, kuna seal oli terve tühi korrus, ruumi rohkem kui meie majas ja trennile ja koolile lähemal ka. Ma ei teinud mingit takistust ja kuna ta oli ikka juba noormees siis, siis ei hakanud ta mingeid nädalavahetusi ka minu juures veetama – käis paar korda nädalas meil õhtust söömas, vahel oli mõne öö siin asjaolude tõttu, aga mingit külastuskorda siis enam muidugi polnud. Messengeris ikka kirjutasime iga päev, kuidas koolis läks jmt. Hetkel on kõik kolm välja kolinud ja kui neil on mingi sünnipäev, ehitustalgud mõne poja elamises vmt, siis ikkagi kohtume eksiga ja saame väga hästi läbi. Just äsja kuulsime, et saame esimest korda vanavanemateks – nii hea meel, et vanemad poisid on toredad kaasad leidnud, kellega juba mitu aastat koos. Tõesti loodan, et hoolimata sellest, et meie suhe omal ajal nii väikeste laste kõrvalt lörri läks, suutsime valitud “lastejagamismeetodiga” neile pakkuda visiooni ja eeskuju tervest peremudelist ja turvalisest kodust.