KODU

elus

23. September 2020

Issand püha jeesus, uus päev, uus elu. Või noh, ma sain lapsed! Selles suhtes naljakas, et kui ma eile kassisin, siis mul oli selline tunne, et ma olen justkui kõigest ilma jäänud ja ma korrutasin endale järjest, et ma ei tea, mida ma tahan ja ma ei tea, mida ma teha tahan ja tulevik tundus pehmelt öeldes tume.

Täna läksin …männikule. Kurat, ma tahaks kogu aeg koju kirjutada, aga noh, saate aru küll. Pakkisin seal lastele asju kokku ja viisin Marta ise tuttu ja kui ta mu peale nohisedes magama jäi, ei raatsinud ma püstigi tõusta, sest see oli lihtsalt NII hea. Mõne aja pärast ajasin ennast siiski üles ja võtsin paberi ja pliiatsi. Mida ma tahan? Nonii, hakkame siis mõtlema onju, selle asemel, halada, et ma ei tea, polnud ma selle peale isegi ausalt öeldes mõelnud.

Et list kuidagi tehtavam tunduks, alustasin ma punktiga “sprotte!” ja läksin keerasin endale ühe sprotileiva kokku, sõin selle ära ja panin taha linnukese. Näed, tehtud. Mida ma veel tahan?

Ja järjest hakkas neid punkte tulema, mida ma kõike teha tahan. Mida ma saada tahan. Kui list valmis sai, oli täiesti arusaadav, et need on ju kõik sada protsenti tehtavad. Tuleb lihtsalt pihta alata ja muud midagi. Lihtne, nagu sprotileib.

Enne olid nii paljud asjad sellised, et ma tundsin, et ma ei SAA neid teha, sest äkki Kardo ei viitsi või ei taha või … ah ma ei teagi, ega ta ju mind milleski keelanud ei ole loomulikult, aga pahatihti jäid asjad selle taha, et ma justkui lootsin, et äkki need asjad juhtuvad ise? Aga ega nad ikka ei juhtu, kui ma ise ei tee. Eks?

Ühesõnaga kui list valmis sai, tundsin ma ennast kohe kõvasti paremini. Ja ma sain aru, et ma ei ole mitte millestki ju ilma jäänud, mul on kõik alles ja miljon asja veel ees. Ja see list on hea abimees. Vähemalt kümme tehtavat asja.

Tassisin siis lapsed ja asjad koju, Kardo tuli ka läbi, sest üks mees ei osanud siin ise kohvimasinat kuidagi tööle pandud, aitas mind ja läks koju sõbraga tsillima. Mina jäin siia lastega ja konkreetselt sekundiga selline kaos, et hoia ja keela. Lapsed jooksevad, tahavad vanni, süüa, raamatuid lahti pakkida. Telekas mul ei tööta, tahvelarvuti jäi issi juurde, seega ütleme nii, et kui ma neid praegu kõiki vanni poleks tõstnud, siis ega mul seda sekundit siin kirjutamiseks ei oleks ka. See muuseas oli enivei üks mu punkt, et nii kaua kuni ma lastega olen, siis arvutisse tulen alles nende uneajal. Okei, ütleme siis nii, et siis kui nad vannis kah on, hehe. Ma lihtsalt tahtsin kohe selle hea emotsiooni kirja panna. Jeesus, ma isegi panin täna autos muu muusika, kui max kassid lood, niiet asjad liiguvad lausa ülesmäge.

Ja kuigi siin on kaos, siis see kaos on nii hea. Tuttav tunne kohe elada selle automaatse asjahunniku ja naeru ja kraaklemise sees. Ma ei ole millestki ilma jäänud.

Aga okei, lapsed tahavad vannist välja saada, sööme siin ühe jäätise ja lähme õue jalutama ja ümbruskonda uurima, ehk leiame mõne mänguväljaku või kamalutäie tammetõrusid, millega saab pärast miskit meisterdada.

Ning ärge muretsege, ma kirjutan kindlasti teile varsti seda ka, et… miks asjad nii läksid. Lihtsalt mul on veidi aega vaja, sest ma tahan seda ise ka täitsa aru saada ja mõista. Lisaks veel see, et see on ju mitte ainult minu teema, seega ma tahan, et see oleks selline.. hmm..mitte nii ühepoolne jutt, nagu ma hetkel kirja panna oskaks. Eks?

Kodu eile, kui ta veel korras oli
Kodu nüüd, kui siin elu sees on
Minu põrsapojad!
Kardokene muretses, et mul kodus ühtegi taime pole, haha, politseid kutsuma ei pea, see on CBD kanepitaimeke.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

16 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K 23. September 2020 at 23:21

    Sa oled tubli. Lastega koos elamine ja olemine on just see, mida iga ema sooviks südamest. Emotsioonid on täitsa okei. Loodan, et varsti kõik hästi ❤️

  • Reply Getter 23. September 2020 at 23:02

    Kust sellist taime saab?

    • Reply Mallu 24. September 2020 at 10:17

      Kardo kasvatas neid mingi poe jaoks, võid talle kirjutada ja uurida :)

  • Reply AiriH 23. September 2020 at 22:03

    Seda lugedes tekkis mul suur huvi lugeda ka Kardo tegemisi samal ajal- aga kuidas tema kolme lapsega toimetab? Et paralleelitada kahte momenti, neid tundeid (ilmselt ta ei hakka neid kirja panema, kuid mõte äkki? ) kõrvutada, saada aimu nii naiste kui meeste maailmast lahkumineku järel. Vb väga tobe idee värskelt lahutavatele vanematele, aga huvi oleks kindlasti suur. Noh, mulle küll, kes ma esimest korda siin kommenteerin 🤓

    • Reply Mallu 24. September 2020 at 10:18

      No ma arvan, et eks tal on ka raske üksi kolmega, tema eeliseks on esiteks ta ema, kes iga kell abistada saab, pluss RUUM. Kahe toa peale on kolme last ikka maru palju, viiega veidi lihtsam :D

  • Reply Kats 23. September 2020 at 21:17

    Olen siin jälginud su teemat. Endal on ka sihuke tunne, et pakiks oma kaks last kokku ja koliks minema. Meil suht sarnane teema, et me ei tülitse. Midagi on siis pigem ignoreerime ja unustame. Mõneaja pärast tundub see asi nii mõtetu mille pärast vihastada. Kõik on justkui hästi ja nagu pole ka. Selline tunne nagu terve kodune koorem on kõik minu õlul. Kasi ja kantselda lapsi. Mõtle mida süüa teha, käi poes, korista, pane veel igapäev mehele tööle söök ka kaasa. Kuidagi nii ajudele käib see kogu olukord. Siis tuleb härra töölt koju, sööb ja hakkab xboxis sõjamängu mängima. Kui toda ei mängi juhuslikuld siis vahib telefonist sama mängu videosi kuidas keegi mängib. 🤬 vahest võtab tolmuka kätte või paneb pesumasina käima aga see on ka kõik. Olen ise ka täiesti ummikus, kas joosta minema või jätkata seda orjamist. Kaks last aga kolmas laps on mees 🤯😔 või on see lihtsalt selline periood 9 aastat koos, sellest 6 abielus.

    • Reply qwerty 24. September 2020 at 11:53

      Olles ise oma mehega üle 20 aasta koos elanud ja igasugu perioode läbinud, saan öelda vaid seda, et kõik algab iseenesest, enda häälestatusest ja suhtumisest ning õnnelikuks ei saa sind keegi teine teha, kui sa ise enda seest seda õnne ei leia.

  • Reply Sirly 23. September 2020 at 20:50

    Suur rõõm on lugeda juba seda vana head Mallut ja hea meel, et Su tuju palju parem on.
    Mõnusat tüdrukute õhtut ja järnevaid päevi 🧡

  • Reply P. 23. September 2020 at 19:18

    Haha.. selle “enne midagi ei toimu, kui ise ei tee” mõttega meenus mulle üks huumoripildike, mille tekst oli umbes selline, et igast naisest saab ükskord see mees, kellest ta kunagi unistas. Nõme ja naljakas ühteaegu.
    Aga tore, kui helgemaid päevi ka sekka tuleb :)
    Olen ka seisus, kus tahaks elus mingit uut lehekülge keerata, aga väga keeruline on teha nimekirja sellest, mida ma tahan. Ja kui ma sinna ka midagi välja mõtlen, siis olematu eneseusk naerab selle kõik kiirelt välja, et kuidas ma õige midagi sellist üldse saavutaks jms. Sucks no. Ja siis ma teen neid ulmenimekirju ega jüua mitte kuidagi asjadeni, mida ma tegelt kunagi ikka tahaksin. Ei oska kuskilt pihta hakata. Nõme on. Helgetel päevadel on õnneks teistsugused meeleseisundid ja uskumised.

  • Reply Hkökhg 23. September 2020 at 18:52

    Ma olen su üle nii uhke selle listi kohapealt 😍

  • Reply Helery 23. September 2020 at 18:46

    Mul on nii hea meel, et te Kardoga nii ilusti omavahel läbi saate. Küll kõik loksub ajaga paika😉.

  • Reply Ly 23. September 2020 at 18:25

    Haha, kus seda “kanepitaime” saab? :D

    • Reply Mallu 24. September 2020 at 10:19

      Kardol oli neid veel, küsi ta käest :D

  • Reply Jane 23. September 2020 at 17:27

    Loen ja imestan, kui 6a tagasi ise lahku otsustasin kolida, jäi paariks kuuks põhikohaga tütar isa juurde elama, minu juures oli vabadel päevadel. Ja mulle tundusid need päevad et masendus on selja taga, päike palju kollasem, ööd palju rahulilumad. Aga kohe kui laps tagasi isa juurde läks, oli tuju 360 kraadi jälle samas kohas, ei tea mida elult tahan, masendusw hood käisid üle päeva. Igatahes mida ma öelda tahan, iga uus algus on keeruline, aga hetkel õpid nautima, neid ülipisikesi asju, mis ennem tundusid nii igapäevased ja tavaline rutiin 😉

    • Reply Mallu 23. September 2020 at 17:43

      mhm, raudselt :)

      • Reply Hel 23. September 2020 at 21:02

        Kuigi mina kui võhivõõras inimene loodan millegipärast sisimas, et te peale mõnusat puhkust üksteisest ikka leivad ühte kappi jätate, siis päris hea oli selliste nootidega postitust ka lugeda. Tubli oled, kuidagi väga julgustav teada, et normaalse inimese kombel saab ka asju ajada. Et teine toob taimekese, aitab ja on Sul igati olemas jätkuvalt olenemata Su valikutest :)